Kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale?

@huviline

Nõukogude Liidu lagunedes said Vabariigi taassünd ja poliitilise maastiku kujunemine  tõuke poliitilisteks eesmärkideks, mis on tänaseks täidetud. Kui mingid poliitilised eesmärgid oleksid tänaseks veel täitmata, siis kindlasti räägitakse nendest, meedia avaldaks sellekohaseid artikleid ja lugeda oleks erinevaid arvamusi.

Viimasel ajal on lugeda üksnes teadaandeid erakondade organisatsiooni kasvatamisest. Tundub, et sisulistes küsimustes valitseb dembeliseerumine: demblid on rihma lõdvaks lasnud ja valmistuvad turvaliseks eluks tsiviilis (äris). Erakonnad ja politoloogid jagavad ühist seisukohta: neli on piisav või viis on küllalt. Professorid on jõudnud veendumusele, et Eesti poliitilisel maastikul pole enam midagi teha ja võtavad üha kärarikkamalt sõna Euroopa Liidu teemadel: impeerium pakub rohkem hingamisruumi.

Konnatiigis kostab krooksumist. Viimastel valimistel võttis rohkem kui kunagi varem üksikkandidaate oma kandideerimist tõsiselt. Politoloogide ja professorite prognoos kandis samuti vilja, sest ükski üksikkandidaat loomulikult parlamenti ei saanud. Küsitlusagentuurid koos uudisteagentuuridega andsid oma panuse poliitilise stabiilsuse püsimisse. Veel üks uudis: Raplamaal sõitis keegi ebahoolikas autojuht pimedas kõredele ja lömastas neist mitmed.

Kellelegi aga ei ole uudiseks, et demokraatiat teostatakse erakondades. Erakonnad ja riik on ühe rahva privaatautonoomia kehtestajad, mille piiriks on teatud keele areaal. Selles keeles sätestatakse põhiseadus, mis võib delegeerida õigusi ükskõik kellele, kuid need peavad seda keelt reaalselt oskama. Kui keegi ei saa mingist keelest aru, siis tema jaoks muutuvad mõttetuks põhiseaduses sätestatud õigused. Seega on emakeelne põhiseadus a priori privaatautonoomia tunnustamine, sest see on ühe rahva keel.

Ühe riigi demokraatia piir on järelikult selle riigi kodanike privaatautonoomia piir. Poliitilises mõttes tähendab privaatautonoomia rohkem demokraatiat, mis seisneb seaduslikus võimaluses moodustada erakond, ideaaliks on reegel: mida rohkem erakondi, seda parem. Välispoliitilises mõttes tähendab privaatautonoomia vähem demokraatiat, ideaaliks on reegel: üks riik, üks erakond. Me võime küsimuse: kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale, asendada küsimusega: miks peaksid kaitse- ja välispoliitika olema erakondadeülesed? Sisuliselt tähendab erakondadeülesus nimetatud kahe poliitika konkurentsist välja arvamist, erakondlike eriarvamuste ühtlustamist ja sellega ühtlasi demokraatia vähenemist.

Ei ole mingit vahet kas tegemist on esindusdemokraatiaga, osalusdemokraatiaga või süvademokraatiaga (vt Arnold Mindell), kui poliitiline võim kaugeneb reaalsusest, siis kaugeneb ka demokraatia reaalsusest. Väga tähtis on siiski reaalne olla. Lõppude lõpuks taandub riigi privaatautonoomia iga isiku privaatautonoomiaks, mille sisustab vabaduse ja võrdsuse põhimõtte konkreetne lahendus konkreetses olukorras konkreetse kodaniku jaoks. Siim Kallas võib olla väga tähtis mees, Eesti jaoks oluliste algatuste initsiaator, tulevane Euroopa Komisjoni juht või isegi ÜRO peasekretär ja siis saab ta kindlasti veel rohkem kasu tuua Eestile, suunata siia globaalseid investeeringuid, kuid kui keegi tahab reaalse poliitika piiridesse jääda, siis ta teeb seda kodus ning võitleb nii kaua kui suudab privaatautonoomia ja demokraatia eest, sest kõik sisulised otsused tehakse taludes ja külades, kirikus ja kindlustusseltsides, teatrites ja haiglates, linnas, riigis ja erakondades. Võitlus demokraatia eest kodust kaugel tundub tühipalja enesepettusena.

Eesti poliitilisel maastikul on alati koht uuele erakonnale. See koht tuleb täita umbes iga kümne aasta tagant, sest umbes nii palju on uuel põlvkonnal kannatust oodata. Demokraatia evolutsioon ei salli näpuga näitamist, valimiskünnise dogmaatikat või konkurentsi formaliseerimist. Võistlevus peab olema vahetu ja tegelik ja kümme aastat on piisavalt väike aeg, et vältida turu võitmist erakonna kui äriprojekti poolt. Iga kord kui turule tuleb uus erakond, suureneb kodanike privaatautonoomia tunnetus ja demblid peavad rihma taas pingule tõmbama.

Nõustudes uue erakonna vajadusega reaalse demokraatia tagamise eesmärgil muutub koheselt ka debati sisu. Debateerijaid toetab nõustuv ja kaasaelav publik, kellele ei tule enam tõestada iseenesestmõistetavaid asju. Publik on poliitikas mängijate jaoks, nagu ka teatris, vältimatult vajalik. Selles mõttes oli 2011 aasta suurim sotsiaalne ämber Ühtne Eesti Suurkogu, kus üks teater kasutas oma teatrispetsiifiliste eesmärkide saavutamiseks ühiskonnas selleks hetkeks väljakujunenud poliitilisi ootusi. Rahulduseta jäid nii poliitika kui teater.

Kui koht on olemas ja teooria seda toetab, siis järgmiseks tuleb lahendada tehnilised küsimused. Koht poliitilisel maastikul ei tähenda veel kohta parlamendis. Privaatautonoomia ei püstita ühtegi uut eesmärki. Publik saab vaid kaasa elada ja mitte ise tegija olla. Sisu ei eksisteeri kunagi ilma vormita ja tahtmine on taevariik. Need ja veel hulgaliselt sentenseid, mille tähendusest on kodanikel tõenäoliselt sarnane arusaam,  peaksidki muutma uue erakonna loomise reaalseks.

2 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    dets. 28, 2011 @ 12:22:14

    Kui uue erakonna jaoks on olemas sotsiaalne tellimus, siis on tema jaoks ka koht, mille suurus sõltub sotsiaalse tellimuse suurusest. Küsimus tekib ainult selles osas, mis seda erakonda ühendab peale rahulolematuse status quoga. Igasuguste uute poliitikate lubajate suhtes tasub skeptiline olla, sest tavaliselt on nad toonud kaasa uusi nägusid, kes kõik tahavad piruka juurde pääseda, kuid mitte uusi ideid ja käitumismustreid. Eestis on viimased “uued tulemised” aidanud sellist pessimistlikku kuvandit süvendada. Res Publica pakkus ohtralt populismi, konkureerides selles vallas Keskerakonnaga, kuid mitte uusi ideid, mängides rohkem teatud osa valijaskonnast tüdimusele demokraatiast – siit võib leida sarnasusi 30-te aastate vapslusega – vali kord! Rohelistel oli küll ideid, mis oleksid võinud luua soliidse kandepinna, kuid mitte organisatsioonilist baasi ja nad hääbusid sisetülides. Nende viimane Res Publica vaimus meedia poolt promotud arvamusliidrite populaarsusele ehitatud valimiskampaania kujunes pigem halenaljakaks kurbmänguks, mis diskrediteeris rohelist ilmavaadet ning marginaliseeris erakonna. Kokkuvõttes, Eesti, aga miks mitte terve maailm, vajab pigem uusi ideid kui uusi erakondi.

    Vasta

  2. Trackback: Uue erakonna programm « Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

detsember 2011
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: