Burksiputkade lapsed

@ckrabat

Rasmus Merivoo Tallinna ülikooli diplomitööna valminud kultusfilm „Tulnukas ehk Valdise pääsemine“ on oma lihtsuselt ja geniaalsuselt võrreldav Sulev Nõmmiku legendaarse tööga „Siin me oleme“. Mõlemad linateosed on suutnud meisterlikult ära tabada oma kaasaegse ühiskonna valupunkte ning neid groteskselt esitada, mida täiendavad hästi valitud näitlejate suurepärased karakterrollid. Neis filmides on tulevaste põlvede jaoks kivisse raiutud kahe põlvkonna subkultuuride – neukkude ja burksiputkade laste eluhoiakud. Siin räägitakse, kuidas elu tegelikult on.

Burksiputkade lapsed, buumiaegse tarbimisühiskonna produktid, on valmis meisterdatud varakapitalistlikus üleminekuajastus, mistõttu ei rõhu neid enam Nõukogude Liidu kommunistlik pärand oma hirmude ja kompleksidega nagu nende vanemaid. Burksiputkade lapsed on juba vabad inimesed, keda ajastu sümbolitena iseloomustavad kolm B-d = Beibed, Bemmid ja Burksid! Eelmise aastakümne keskpaiga buumiajastu märk oli elamine üle oma majanduslike võimaluste – laenuleib ja õletuli ruulisid. Burksiputkade laste elu oli siis helge ja õnnelik. Kui nad tahtsid midagi saada, siis nad muretsesid selle, vajadusel laenu võttes, mida pakuti igast lahtisest uksest ja aknast, ning neile ei läinud korda, kus nende noor pere elab. Pärast pikki kannatuseaastaid sai burksiputkade laste põlvkond elu juba täiel rinnal nautida. Mis sul viga on? Ei tunne ära vee? Tahad, panen sulle kannaga näkku? Normaalne!

Kui vanemat põlvkonda ehk neukkusid iseloomustab sügav alaväärsuskompleks, mis on tekitanud temas kadedusega ning vihaga segatud hirmu lääne ühiskonna ja tema liberaalsete väärtuste ees, siis burksiputkade põlvkond on sellest hirmust vaba.  Neukkud karastusid EÕM-is, EÜE-s ja nõukogude armees, kus veedetud aega siiani heldimusega meenutatakse – seal tehti  ju meheks, isegi naisi. Burksiputkade laste eliitsema osa üliõpilaskorporatsioonid ning inimnäoline teenistus „NATO nõuete poolt ära lörtsitud“ Eesti armees pole pooltki nii vinge kui kool, kus karastus teras. Oma esimese kapitali kogusid neukkud kunagiste riigiettevõtete sotsialistlikku omandit ärastades ja esivanemate maalappe – mida metsasem, seda väärtuslikum – ning majaomandit sisse nõudes, mille tulemusena ilmusid meie kultuurmaastikule tühermaad ja tondilossid, sest neukkudest uusomanikud ei osanud paraku kergelt tulnud omandi eest hoolt kanda ja kasumit teenida. Nad olid nõukogude ühiskonnas kasvatatud paadunud riigisõltlasteks, peremehe toidukausi külge ketistatud koerteks, kel puudus võime vabaturumajanduse tingimustes ellu jääda, sest siin kehtisid mingisugused neile tundmatud reeglid, justkui oleksid nad tulnukatena võõrale planeedile sattunud. Neukkupõlvkonna kohta kehtib hiljuti ETV-2s etendunud propagandafilmist „Valge laev“ pärinev lause: „Te võite kiruda nõukogude võimu, vihata teda, aga see on teisse siiski üdini imbunud.“

Burksiputkade lastega kaasaskäiv süüdimatu vabadus on jäänud neukkudele arusaamatuks. Enesekaitseks on neukkud üles ehitanud Viha vabariigi, mille kaudu levivad neukkulikud põhimõtted ja väärtushinnangud ning ühiskonda üritatakse konsolideerida läbi vihakogukondade. Need, kes ei mõtle nii nagu peavoolu meedia, kes ei jaga totaalse meedia poolt kehtestatud väärtushinnanguid, need on vaenlased. Burksiputkade lapsed on vabad nõukogude mineviku taagast, mistõttu alaväärsuskompleksides vaevlevad neukkud neid ka sügavalt vihkavad. Neukkud peavad end burksiputkade lastest paremaks ja kultuursemaks, sest nemad käivad ju „gunztisaalis“, kuigi on elu jooksul läbi lugenud vaid ühe raamatu ja sellegi põhikooli kirjandustundides kohustuslikus korras nõutud Mihhail Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa.“ Neukkunaised otsivad lubatud, kuid tulemata jäänud kommunismi Ladina-Ameerika seebiseriaalidest. Neukkud armastavad mõõdutundetult Venemaad ja venelasi kiruda, kuid kusagil oma sügavamas hingesopis tunnevad nad ürgset kutset: „Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!“, sest nad tunnevad puudust nõukogude kultuurile iseloomulike defitsiidi, viinerijärjekordade, autoostulubade ning peale kümneaastast pingerikkast ootust eraldatud Lasnamäe korterite järele, millise õnnehetke saabudes tundsid nad end ühiskonnas lugupeetute ja priviligeeritutena. Neid oli ometi kord tähele pandud ning meeles peetud.

Ilmar Raag heitis eesti ühiskonnale ette suuremeelsuse puudumist. Me armastame end liiga palju kannatajatena kujutada (700 aastat orjapõlve + 50 aastat nõukogude okupatsiooni!)  ning nõuame järjekindlalt, et teised meie pead silitaksid ning kinnitaksid kui tublid me oleme. Neukkud ei ole kunagi suuremeelsed. Neukkude ühiskond on enesehaletsuslik ja kurb. Tuleb meelde vana habemega lugu, kus Juku tuleb koolist koju ja kurdab nuttes emale: „Ema, teised narrivad mind koolis, sest mu pea on kandiline. Aga see ei ole ju kandiline?“ „Ei ole, pojake, ei ole,“ silitab ema nuttes poja pead. Eestis omandas mõned aastad tagasi erakordse populaarsuse keegi aluspüksteta soomlane Sami Lotila, kes sellist masohhistlikku enesehaletsuskompleksi osavasti ära kasutas ning selle pealt kasumit teenis. Tarvitses vaid kollases ajakirjanduses eestlasi nende neukkupärasuse pärast sõimata, siis tuhanded neukkud heitsid pilgu peeglisse, said äratundmishetke osaliseks ja kiirustasid netikommentaariumi halama „Ei ole pea kandiline, ei ole.“ Sami Lotila populaarsus ning Õhtulehe läbimüük sellest vaid tõusid. Meie riigiisad kuulutasid kõnedes Sami Lotilat kui suurimat ohtu meie psühholoogilisele kaitsele, kuid teinekord võib palju suuremat ohtu kujutada hoopis peeglisse heidetud pilk, kus võib selguda, et pea ei olegi nii ümmargune nagu me endale oma unenägudes ette oleme maalinud.

Neukkude ja burksiputkade laste ajastutevahelises konfliktis peegeldub nii erinev maailmavaade, elukogemus kui ka mentaalsus. Neukkupõlvkond elab nostalgias ja nende mälestustes kõlab rohe-roheline imedemaa, kus kolhoosiasula putkadest müüdi banaane (mis sest, et neid imeasju on ta vaid Soome televisioonist näinud), viin oli odav ja inimesed olid ilusad, õnnelikud ja head. Riik hoolitses nende eest!  Kui neukkude jaoks oli tarbimine luksus, siis burksiputkade laste jaoks on tarbimine elustiil, nad tshillivad ja hängivad mastaapsetes kaubanduskeskustes, sõltuvalt sellest kas raha parajasti on või pole seda mitte. Nendes kaubanduskeskustes müüakse praktiliselt kõike, samal ajal kui neukkud mäletavad veel aegu tühjadest poodidest ning kaubapäevadel tekkinud pikkadest sabadest, kui peaaegu kõik elementaarkaubad olid saadaval talongide või ostulubadega. Kuid see talong või ostuluba tõstis iga neukku eneseväärikust, mis oli müüdav pisku eest – ta on nõukogude inimene, tuleb Tallinnast ja maksab.

Burksiputkade lapsed: piffid meie bussikas

detsember 2011
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.