Aastapäevajutlus

@ckrabat
Persona in fieri sündis 30.detsembril  2010.aastal. Tänasel päeval, mille Vaikse ookeani saared Lääne-Samoa ja Tokelau jätavad üldse vahele, saab ta aastaseks. 30.detsember on tähtpäevaks paljudele uutele ja vanadele asjadele – alates 20.sajandi ühe märkimisväärsema kurjuse impeeriumi Nõukogude Liidu sünnist ja lõpetades Rooside sõja Wakefieldi lahinguga, kus punased roosid Lancasterid võitsid hävitavalt valgeid roose Yorke. Aasta eelviimane päev on maailmale kinkinud Rudyard Kiplingi, Vladimir Bukovski, Tiger Woodsi ja LeBron Jamesi, kuid ära kutsunud Romain Rollandi, Saddam Husseini ja Bobby Farrelli. Juhtumisi on sellel kuupäeval minu vanaema sünniaastapäev. Persona in fieri on kollektiivne looming, mis  sündis tema loojate sisemistest vajadustest, kuigi ajendid loominguliseks väljendamiseks võisid olla erinevad. Ühe autorina saan ma siinkohal rääkida küll ainult enda nimel, kuid sel hetkel tundus blogi kohana, mille läbi oli võimalik ühiskonnakriitilist diskussiooni vabalt edendada ning sisuliselt null-eelarve juures väljendada sisemisi emotsioone erinevate elunähtuste kohta, ilma et peaks selle juures kellestki sõltuma.

Sõltumatus on väärtus, mis on tänapäeva ühetaolisust hindavas materialistlikus maailmas muutunud sama haruldaseks kui puhas loodus. Hasso Krull on ühes paarikümne aasta taguses intervjuus öelnud: „Siin on küsimus sellest, kas inimene jaatab maailma paljusust, kas ta tahab maailma näha kirjuna ja erisuguse teise ruumina või siis soovib maailma ühesena, et eri nähtused oleksid taandatavad ühele ja samale. Üks põhiasju on see, et ma igal juhul ei tahaks esineda kui ühe ideoloogia kandja. Ühesõnaga, ma eelistan mitmust, mitmuslikku maailma.“ Valdav enamus inimestest otsib siiski seda ühtset absoluutset tõde ja eitab maailmade paljusust. Eesti ühiskonnas, mis on loomult konservatiivne, korporatiivne ja suletud, on kollektiivne identiteet veelgi enam väärtustatud kui lääne tsivilisatsioonis tervikuna. Kui loomariigis sümboliseerib kass individuaalsust ning koer kollektiivsust, siis on Eesti ühiskond tüüpiline koeraühiskond, kes eelistab kuuletumist ühtlustatud tõele – nõuame ühtset Euroopa ajalugu – ning väärtustab kuulumist ühte või teise seltsingusse. Tähtis on see, mida meist arvatakse, mitte see, mida me ise arvame. Kassid on olnud Eesti ühiskonnas tavaliselt põlatud ja vaenatud.  Neist ei ole ju kellelegi kasu.

Loll räägib, mida teab – tark teab, mida räägib. Hirm mitmusliku maailma ees tegelikult süvendab kreatiivset lollust. Filosoof Enn Kasak on jõululaupäeva eel antud intervjuus tabavalt öelnud:  „Aga ma olen märganud, et kui keegi on kusagil vaba, siis alati aktiveeruvad igasugused bürokraadid ja hakkavad mõtlema, et midagi peab valesti olema: kuidas see tõbras saab nii vaba olla? Ta ju ei taipa, et tööd pole vähem, et tegelik tööaeg võib venida hommikul kuuest öösel üheni ja vahel koguni kuude kaupa. Ma kahtlustan, et ka kõrgharidusreform on muu hulgas rünnak allesjäänud akadeemilise vabaduse vastu. Et jumala pärast ei oleks kedagi, kes oleks vaba. Inimesi sunnitakse targad olema. Inimene on kohustatud ajama „tarka juttu”. Mis on „tark jutt”? „Tark jutt” on see, kui sa räägid seda, mida kõik arvavad, lisad juurde mõne fakti, ütled mõne prantsuskeelse fraasi, täpsustava arvu. Kui hakkad rääkima sisuliselt, mis ei lähe kokku tavaarvamusega, siis öeldakse, et see on nii loll jutt, et tahaks vastu pead anda.“ Kirjutan alla. Koeraühiskonnad kardavad kõige rohkem  äraarvamatust. Seda, et keegi tuleb välja mingi uudse lahenduse või arvamusega, mis pole tavaarusaamadega kooskõlas ning kõrgemalt poolt heakskiidetud. Miks vaenati Galileo Galileid ja põletati Giordano Bruno? Aga sellepärast, et nad ei leppinud käibetõdedega.

Internetiajastu on loomingulise eneseväljenduse vabadust soodustanud ning käesolev blogi on sellele tõestuseks. Tihtipeale on nii, et mingid teemad, mingid mõtted, mingid muusikapalad jäävad pikemaks ajaks kummitama. Loominguline eneseväljendus on võimalus neist kummitustest vabanemiseks. President Toomas Hendrik Ilves on öelnud: “Kui tagantjärele vaadata, mida olen mõelnud, siis tihtilugu on nii, et mingi asi kummitab kogu aeg ja  veedad palju aega, et sellest lahti saada. Siis [peale mõtte kirjapanemist]tuleb välja, et oledki lahti saanud, see enam ei kummita.”  Sahtlisse kirjutamine võib loomingulist natuuri rahuldada, kuid teisalt jääb loomingu juures oluliseks ka tagasiside, olgu see siis positiivne või negatiivne. Kui pool aastat ei olnud blogi külastatavus eriti kõrge, jäädes kuus 100-300 külastuse piiridesse, siis alates septembrist on toimunud märgatav liikluse elavnemine. Paar päeva tagasi, 28.detsembril, ületas ühe kuu külastuste arv esmakordselt 1000 piiri. Kindlasti on suur osa neist juhukülalised, kes tulevad, näevad ja lähevad, siis ometigi on see andnud mingisuguse positiivse tõuke ka tegijatele, et äkki on sellist mõttekoda kellelegi vaja.

Persona in fieri on säilitanud kirjutajate anonüümsuse. Anonüümsus ei ole ainult inimesele looduses ellujäämiseks vajalik kaitsevärvus, mis kaitseb teda kurjade ja tigedate liigikaaslaste ees. Iga loominguline inimene peab arvestama, et looduses kohtab väga palju isendeid, kes on valmis kõik selle heaks tegema, et hävitada, alandada, naeruvääristada, isegi tappa neid, kes ei tooda selliseid tõdesid nagu neile meeldiks. Paljud ei suuda kohaneda mitmusliku maailmaga ja on valmis oma tõdede prioriteeti tagama vägivalla abil. Inimestel, kes üritavad midagi teha, on enam võimalusi jääda elu hammasrataste vahele kui neil, kes kergesti müüvad turul oma usud ja tõed. Persona in fieri jaoks on anonüümsus siiski midagi enamat kui lihtsalt kaitsevärvus. Anonüümsuse läbi ei rõhutata mitte sõnumi toonud isikut, vaid edastatava sõnumi sisu. Materialistlik maailm keskendub tavaliselt sõnumi edastanud isikule, jättes sõnumi enese tähelepanuta. Millist sõnumit kannavad endaga kaasas tänased iidolid Nõia-Ints, Dressi-Toivo ja  Iglesiase-Anett?

Kaks aastatuhandet peale Jeesuse Kristuse ilmutust on saduseride ja variseride ühiskond tagasi tulnud ning maailma endale allutanud.  Kätte on saabunud müügimeeste ajastu – tähtis pole midagi teha, vaid rääkida enesekiituslikult oma tegudest, mille juures on oluline, kas see vastab ikka normatiivsetele käibetõdedele ning käsulaudadele ja on poliitiliselt korrektne. Manduvas materialistlikus tsivilisatsioonis saavad patukahetsuse indulgentsi need, kes täidavad formaalselt ühiskonna poolt sätestatud norme, kuid mida on sellistel kahetseda? Nende poolt kuulutatud taevariik piirdub sellesinatse materialistliku maailmaga, mis ühel päeval saab lihtsalt otsa.

Maailm elab maailmalõpu ootuses. Kõige enam vajab inimkond vaimset revolutsiooni, Jeesuse Kristuse, Muhamedi, Buddha, Klaatu, Quetzalcoatli  või Nibiru vahetut taastulekut, kes suudaks inimkonda enesehävitusliku materialismi käest päästa. Peavoolu kristluse poolt vaenatud katarid tegid vahed vaimsel heal ja materiaalsel kurjal. Materialistlik religioon avaldub läbi vihkamise, kus on jumalikustatud viha objekt – vihkaja on vihatavast sõltuvuses. Elysioni väljadele kolinud Novgorodi WC-d dirigeerib hall ja nimetu mass, keda kutsutakse rahvaks. Rahva tahe, rahva soov, rahva arvamus – kui lihtsalt libisevad need sõnad müügimeeste huulilt.  Kes on rahvas? Kas see, kes kõvemini karjub?

Ka meediaturul me müüme oma usud ja tõed. Kas te olete tähele pannud kui palju lihtlabast vihkamist esineb meedia ümber tekkinud netikommentaariumides? Meedia on muutunud materialistliku jumala kirikuks, kus läbi netikommentaaride saab iga lihtusklik otselingi oma jumalaga. Talle on antud võimalus karistamatult vihata ja ta on selle võimaluse eest piiritult tänulik, et on valmis oma viimased säästud meediajumala heaks ohverdama. Kergekäeliselt allutakse meedia poolsetele provokatsioonidele ja nõutakse hävitamist, tapmist, maasse tagumist. Sellest ajendatuna sündis artiklite sari „Viha vabariik“, kus kunagine esisuusataja Andrus Veerpalu lihtsalt sümboliseerib materialistlikku jumalat ja tema madalaid kirgi teeniva meedia taotlusi, kes on kasumijahi hulluses üles ehitanud Viha vabariigi.

Blogis karaktiseeritakse neukkusid. Neukkud on materialistliku jumala lapsed, keda on maast madalast õpetatud vihkama. Need inimloomad, kes on inimesena läbi kukkunud, on kergesti valmis heitma kivi ligimese vastu ning võimule pürgiv meedia kasutab neid kirgi kasumi nimel ära. „Maakonna lood“ esitavad teatud ühiskondlikke probleeme kindlasti võimendatult, kuid paiguti avalduv sotsiaalne tellimus palju kinnisema, kontrollituma ning totalitaarsema ühiskonna suhtes on tänapäevases Eestis selgesti tajutav. Hirm ning ebakindlus, mis on kohtuvõimu funktsiooni taotleva meedia – see toodab rohkem kasumit – poolt kanaliseeritud vihaks, toetavad taolise sotsiaalse tellimuse teket.

Eesti Vabariik on peale taasiseseisvumist vastu pidanud juba kaks aastakümmet, kuid tihtipeale jääb mulje, et vabaduse püsimisse ei usuta või ei suudeta/taheta mõista kaasaegset maailma ning sellesse lõimuda. Poliitiliselt on vabariik olnud edukas, meid on vastu võetud paljudesse elitaarsetesse klubidesse, kuid liiga palju ebakindlust, liiga palju hirmu võib kohata iseseisvas Eestis, mida on paiguti isegi rohkem kui „laulva revolutsiooni“ aegadel. Väljakutsete otsimine minevikust ja hirm tuleviku ees viitab ühiskonna sisemisele ebakindlusele ning haavatavusele, mida näitab pidev oma õiguse eest olemasolule tõestamise vajadus. Mineviku lummus on tugev, mis võimaldab põgenemist reaalsest maailmast ja reaalsete väljakutsete eest. Ebakindlust ja haavatavust ei saa kompenseerida suurema kaitse-eelarvega. Al-Qaeda, Breivik jt on vähese vaevaga suutnud muuta  narratiivi maailmast tema elanike jaoks ebaturvalisemaks, millega nad on oma eesmärgi saavutanud. Psühholoogilise kaitse ja infojulgeoleku tagamise peamised ülesanded lähitulevikus peaksid olema suunatud rohkem sisemise ebakindluse ületamisele kui donkihhotelikule võitlusele kõikjalt ründavate tuuleveskitega, lugematu arvu tontlike välis- ning sisevaenlastega.

Lõpuks võiks välja kuulutada ka 2011.a. aurahade laureaadid. Kuna teisi pakkumisi pole tulnud, siis läheb Jaan Tatika auraha pr. Mari-Liis Sepperile ning Saalomon Vesipruuli auraha hr. Peep Pahvile. See on blogi poolne hinnang ja tähelepanu juhtimine nende isikute tegevuse mõnedele eripäradele, mistõttu nende tegevus vääris ehk esiletõstmist. Võib olla tuleks selles tegevuses midagi korrigeerida? Kindlasti pole aurahade väljakuulutamise eesmärgiks ühe või teise isiku ristilöömine. Aga kui laureaadid tahavad oma aurahad pidulikult kätte saada, siis andku sellest teada, mõtleme midagi välja.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

detsember 2011
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: