Nõukogude Liit ja tema pärand: õudne tondikiri seinal

@ckrabat

Täna 26. detsembril möödus 20 aastat Nõukogude Liidu lagunemisest, mida Venemaa endine ja võimalik, et ka tulevane president Vladimir Putin on nimetanud 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, kuid mille pärandiga seisame oma igapäevaelu mitmetes tahkudes veel tänapäevalgi vastamisi. Mart Nutt on ajalehes Postimees nimetanud, et tegemist on mingis mõttes kogu maailma puudutava probleemiga, mille võrsed veel siiamaani hingitsevad. Siin-seal kostavad ähvardavad noodid Nõukogude Liidu tagasitulekust ja sellega seotud hirmudest, kuigi impeeriumide taassünd on ajaloos päris haruldane kui mitte kordumatu nähtus. Palju raskem on Nõukogude Liitu välja saada inimeste südametest, sest süsteem tegeles teadlikult uue inimtüübi – „nõukogude inimeste“, lihtsamalt väljendades neukkude, üles kasvatamisega.  Selge enesepett oleks väita, et see on puhtalt Venemaa või vene elanikkonna probleem. Kunagine Hiina kommunistlik liider Deng Xiao-ping on öelnud, et pole tähtis, missugust värvi on kass, peaasi et ta hiiri püüab. Nõukogude inimest saab väga hästi edendada ka sinimustvalge lipu ning rahvuslike loosungite all, sest tegemist on kultuuritüübiga. Paljud nõukogude kultuuritüübi reinkarnatsioonid on tänapäevalgi väga elujõulised ja seda ka Eestis ning paljude inimeste hallutsinatsioonides assotsieerubki müüt Eesti rahvusriigist kujutluspildiga sinimustvalgest Eesti NSV-st või Generalbezirk Estland’ist, mis on olemuselt sama süsteemi ja kultuuritüübi ideoloogiliselt teisenenud variant

Detsember on Nõukogude Liidu ajaloos sageli osutunud pöördeliseks. Detsembris on sündinud ehk kõige enam Nõukogude Liidu nägu kujundanud liidrid – Jossif Džugašvili-Stalin ja Leonid Brežnev. Nõukogude Liit ise sündis ligi 89 aastat tagasi, 30. detsembril 1922 nelja kommunistliku liiduvabariigi – Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Trans-Kaukaasia Föderatsiooni liitumisel. Siis 69 aastat hiljem, 8. detsembril 1991, kirjutasid Venemaa, Ukraina ja Valgevene presidendid alla Belovežje deklaratsioonile, millega otsustati Nõukogude Liit kui liitriik laiali saata ning moodustada selle asemel Sõltumatute Riikide Ühendus. Mõne nädala pärast, 25. detsembril, astus tagasi Nõukogude Liidu viimane riigipea Mihhail Gorbatšov ja päev hiljem kulutas end laiali saadetuks Nõukogude Liidu Ülemnõukogu. Nõukogude Liidu algusperiood oli seotud kommunistliku ideoloogia leviku ning peatselt saabuva maailmarevolutsiooni ootusega. Kommunistlik ideoloogia oli veel uus ja trendikas. Uue riikliku moodustisega pretendeeriti üleilmse kommunistliku föderatsiooni tekitamisele, millega oleks kehtestatud ideoloogiline maailmavalitsus keskusega Moskvas. Tolleaegsed nõukogude liidrid eesotsas Vladimir Uljanov-Lenini, Lev Bronštein-Trotski, Grigori Apfelbaum-Zinovjevi, Aleksei Rõkovi ja teistega olid internatsionalistid, kelle jaoks üleilmne klassisolidaarsus oli tähtsam kui rahvusriik. Lenini surma järel võimu haaranud Jossif Stalin ühendas internatsionalistliku kommunistliku ideoloogia vene rahvuslusega, mis tugevnes eriti peale II maailmasõda, millega vene rahvus omandas juhtiva positsiooni Nõukogude Liidus ning viimane muutus sisuliselt vene rahvusriigiks-impeeriumiks.

Mitte ilmaasjata ei sümboliseeri just gruusia päritolu Jossif Stalin paljudele venelastele Venemaa mõjuvõimu ja tugevust, mida toetavad võidukas II maailmasõda, nn Suur Isamaasõda, ja külma sõja aegse bipolaarse maailmasüsteemi ühe juhtriigi staatus. Mitte kunagi ei ole Nõukogude Liit ega Venemaa omanud rahvusvaheliste suhete kujundamisel sellist mõjuvõimu kui Jossif Stalini ja tema järglaste ajal. Kommunistlikul ideoloogial põhineva maailmavaatelise föderatsiooni asemel asuti üles ehitama Briti impeeriumi laadset maailmasüsteemi, mis koosnes temast sõltuvatest koloniaalterritooriumitest (Nõukogude Liidu liiduvabariigid) ning poolkoloniaalsetest sõltlasriikidest. Ideoloogia omandas pigem kultuurilise-sümbolilise tähenduse, millega eristuti Teistest, vaenlastest, kes kandsid teistsuguseid kultuurilisi väärtusi. Seetõttu pole midagi imestada, et Nõukogude Liidu retsidiivsus on eriti populaarne vene natsionalistide seas, kelle hulka kuulub kindlasti ka Vladimir Putin ja tema võimupartei Ühtne Venemaa. Pole midagi imestada, et tänases Venemaa Kommunistlikus parteis, mis on Venemaa tugevaim opositsioonipartei, avalduvad tugevasti just stalinistlikud tendentsid.

Nõukogude Liidu taastamine tema endisel kujul eksisteerib tänapäeval pigem populaarse müüdina, mis vaevalt et kunagi teostub. Venemaa Föderatsioonil on probleeme territoriaalse terviklikuse säilitamisega tema tänastes piirides ning territooriumi laiendamine tooks kaasa pigem süvenevaid probleeme kui reaalseid kasusid, kuid Venemaa Föderatsiooni poliitilise mõju säilitamiseks on müüdi elushoidmine oluline. Tegemist on suurriigiga, kes on huvitatud oma rahvusvaheliste positsioonide tugevdamisest ning soovib maailma poliitilisel turul konkureerida võrdsetel alustel Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu ja Hiinaga. Hirm impeeriumi taassünni ees aitab seda mõjuvõimu säilitada ning hirmu abil suudetakse esitada Venemaad kui impeeriumi suuremana kui ta tegelikult on. Müüt Venemaast kui maailmavõimust loob praegustele võimudele sobiva ideoloogilise tausta, mida on võimalik edukalt müüa nii sise- kui välisturul.

Kuigi Eesti on olnud poliitiliselt edukas riigi lahti monteerimisel nõukogude pärandist ja lõimumisel Lääne poliitiliste struktuuridega, on jäädud raskustesse eemaldumisel nõukogude poliitilisest kultuurist, mis on viiekümne aastaga vähkkasvajana inimestesse sisse sööbinud. Leonid Mletšin on märganud hämmastavaid sarnasusi Venemaa ja Eesti poliitilises identiteedis. Mletšin: „Lätlased, leedulased ja eestlased paistavad meile (venelastele) ülbete ja suurelistena. On levinud arvamus, et kolm Balti riiki on lihtsalt ühed väikesed, õelad, peaaegu fašistlikud riigid, kes vihkavad Venemaad ja on muutnud «muulased» teise järgu inimesteks…“ Veidi hiljem: „Lätlased, leedulased ja eestlased elavad omaenda komplekside küüsis. Nad kardavad ennast vabalt väljendada, pelgavad enda üle nalja heita ja hindavad ennast sageli üsna madalalt.“ Millegipärast on sügavalt juurdunud arvamus, et me peame oma õigust sõltumatusele ja enesemääramisele kellelegi kogu aeg tõestama, muidu võetakse see äkki meilt veel ära. Saavutades vahepeal uskumatuna tunduva iseseisvuse, ei suuda Balti riigid end kuidagi Venemaast lahti rebida ning püütakse konstrueerida uut ajaloolisel mälul põhineva kollektiivset identiteeti läbi hirmu ja viha Venemaa vastu. Peagi saabuv „püha sõda Venemaa vastu“ on muutunud kaasaegse rahvusmütoloogia kohustuslikuks koostisosaks, mille saabumist küll lähitulevikus ette ei näha, kuid mille saabumisse ometigi usutakse. Usk „pühasse sõtta“ haakub väga hästi usuga „Venemaa kõikvõimsusesse“, mis omakorda lõimub Venemaa praeguste võimude poolt ehitatava suurriikliku rahvusliku identiteediga.

Mõlema riigi, Eesti ja Venemaa, rahvusmütoloogilise identiteedi konstrueerimine loob eelduse vastastikku kasulikuks vaenuks, millele on tähelepanu juhtinud juba professor Eiki Berg arvamusloos 2007.a „pronksisõja“ künnisel. Problemaatilised Eesti-Vene suhted on paljudele kasulikud. Identiteeti ehitavad hirmud ja ajalooline viha ei ole ratsionaalsed, mõistuse poolt kontrollitavad, ja aitavad tähelepanu kõrvale juhtida palju olulisematelt riikliku tähtsusega küsimustelt. Eesti on olnud iseseisev juba kakskümmend aastat, kuid rahvusliku tähtsusega suurte projektide ning taristute arendamine käib raskelt ja vaevaliselt. Meil pole neljarealist Tallinn-Tartu maanteed, Rail Baltica’t, Saaremaa silda, tuumaelektrijaama, Narva jõe silda ja paljusid teisi praktilise väärtusega riiklikke sümboleid, kuid meil on ühiskonda sugugi mitte konsolideerinud võidurist Vabaduse väljakul, mis sümboliseeribki pigem meie sisemist ebakindlust kui minevikku mäletades vaadet tulevikku. Me ei suutnud sõlmida piirilepingut Venemaaga, tuues põhjuseks meie enda loodud tondid ja preambulad ning langesime osavalt seatud lõksu, millest väljarabelemine rahvuslikku väärikust ohvriks toomata on enam kui raske. Me ei suutnud mõjutada Nordstreami gaasitoru projekti ning selle asemel elame edasi oma ajaloolises mälus marineeritud hirmudes, kus gaasitoru on muutunud meie hirmude sümbol-kujundiks. Kuid läbi kultiveeritud hirmude ja vihkamise ideoloogia objekti mitte ideoloogia enese vastu muutume me vaid veelgi enam sõltuvaks idanaabrist, millega toetame tema sarnastele hirmudele üles ehitatud rahvuslikku ideoloogiat. Niiviisi, läbi ajaloolis-mütoloogilise maailmapildi, aitame me elus hoida ka 20. sajandi koletist,  Nõukogude Liitu, ja tema kolistavaid kummitusi, mistõttu õudne tondikiri seinal: “Vaata ette, me oleme alles ja tuleme tagasi!” võib muutuda rahvuslikuks paranoiaks.

pilt: http://image.shutterstock.com/display_pic_with_logo/287998/287998,1233853277,2/stock-photo-soviet-symbolics-24564445.jpg

2 kommentaari (+add yours?)

  1. Kuningas
    dets. 26, 2011 @ 21:21:10

    Oh jumal küll seda vaenutsemise ookeanis hulpimist. 200 aasta pärast kirjutatakse:

    Nõukogude Liidu lagunemine oli üha ilmekam märk sellest, et inimeste ahnus kasvas, samas orjameelsus ja egoism oli alles pisike. Uhkete teede ja tornidega varjati sisemist tühisust – 21.sajand oli idarahvastele Potjomkinluse hiilgeaeg. Kuid õnneks leidus arukaid, kes mõistsid, milles on pääsetee. Neid ei võetud kuulda. Kaos süvenes. Rahaahne ja tarbijalik maailm pidi enne üle elama kaose, kollapsi, kui suutis tuhast tõusta ja taibata, et Donnel oli õigus.

    Vasta

  2. personainfieri
    dets. 27, 2011 @ 05:31:39

    Kas siin kommentaaris mõeldud isik oli John Donne http://en.wikipedia.org/wiki/John_Donne? Mitte et ma ise temast suurt midagi teaksin, aga teadmisi, erinevalt rahakotist, on võimalik alati täiendada.
    Sisemine tühisus on kujundatav ning sõltub pakutavast väärtussüsteemist tervikuna. Kui ma siin räägin neukkudest, siis esindavad ka nemad teatavat väärtussüsteemi. Siin mainitud potjomkinlus tekkis vastureaktsioonina Nõukogude impeeriumi poolt pakutavatele kunstlikele väärtustele, mis muutis samas tarbimise omaette väärtuseks, eesmärgiks, mille poole püüeldi ning mis näitas seisundit ühiskondlikus hierarhias: defitsiidid, järjekorrad, tutvused, ostuload ja stuff. Lihtsalt metoodika oli teine kui läänes.
    Täna vaatasin, mida on Marko Mihkelson pidanud tarvilikuks esitada kümne 2011.aasta tippsündmusena http://markomihkelson.blogspot.com/2011/12/top-10-maailmasundmust-2011-aastal.html. Kõrgel seitsmendal kohal on Venemaa strateegiline aktiivsus Baltikumis, aga seal ei ole occupy-liikumist (mille keegi juba ära märkis) ja Londoni rahutusi, Palestiina liitumist UNESCO-ga ja palju muud. Ideoloogia kitsendab silmaringi ning inimene näeb tugevdatult seda, mida ta tahab näha ja eirab seda, mis talle ei meeldi. Laiemas plaanis ei ole tegemist enam kapitalismi, sotsialismi, lääne ega Euroopa, vaid terve inimtsivilisatsiooni kriisiga.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

detsember 2011
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: