@ckrabat
Ameerika Ühendriikide põllumajandusliku taustaga kesk-lääne osariik Iowa on 1972.aastast alates võtnud New Hampshire’ilt üle sümboolse stardipaugu juhtivate parteide eelvalimiste korraldamises. 3.jaanuaril 2012.a. valivad Demokraatliku partei (DP) ja Vabariikliku partei (VP) osariiklikud kogud oma delegaadid augustis-septembris toimuvatele konventidele, kus kinnitatakse mõlema partei ametlikud presidendikandidaadid. Nädal hiljem toimuvad eelvalimised New Hampshire’is. 2010.a. rahvaloenduse tulemused soosivad vabariiklasi. Vabariiklikud osariigid võitsid juurde kuus valijamehe kohta ning demokraadid kaotasid samapalju. Tasavägiste valimiste puhul võib see isegi määravaks saada.
Iowas algas 2008. aastal praeguse presidendi Barack Obama tähetund, kes edestas DP establishmenti kandidaati ja suursoosikut Hillary Clintonit. Clinton jäi tookord kunagise John Kerry asepresidendikandidaadi John Edwardsi järel alles kolmandaks. Vabariiklastest võitis endine Arkansase kuberner Mick Huckabee praeguse VP establishmenti soosiku Mitt Romney ees, kuid eelvalimised võitnud tookordne establishmenti soosik John McCain jäi Iowas jagama kõigest 3.-4. kohta. Praegused küsitlused näitavad Iowa osariiki järjekordselt (nagu ka möödunud valimistel) DP poole kalduvat, kus kõige visamat vastupanu president Obamale võib osutada libertaarlasest Texase veteranpoliitik Ron Paul. Üleriiklikes küsitlustes on Obama jaoks kõige tõsisem konkurent siiski endine Massachusettsi kuberner Romney, kes on küsitluste järgi Obamale konkurentsi pakkumas palju rohkemas arvus osariikides kui teised kandidaadid. Ainult et vabariiklased peavad kõigepealt Romney ka ametlikuks kandidaadiks valima. Rudy Giuliani näitas end 2001.a. kriisi ajal tugeva New York’i linnapeana, kuid temast ei saanud kunagi VP ametlikku presidendikandidaati, sest vabariiklaste tüüpvalija jaoks oli ta liiga liberaalne ning eraeluliselt mittesobiva taustaga lahutatud katoliiklane.
Kuna demokraatide seas on valitseva presidendi positsioon kindel ning ühtegi tõsiseltvõetavat konkurenti tal pole, siis vabariiklaste seas on seis palju kirjum ning segasem, mistõttu pakub see ka enam huvi. Iowa saadab vabariiklaste konvendile 31 delegaati. Viimased küsitlused näitavad Ron Pauli kerget ülekaalu Mitt Romney ees. Üleriiklikult populaarseim VP kandidaat, kunagine Esindajatekoja spiiker Newt Gingrich, kaotaks viimaste küsitluste järgi neile paraja vahega, kuid ta juhtis Iowas veel nädal tagasi. Juhttriole järgnevad Texase kuberner Rick Perry, Minnesota congresswoman Michele Bachmann ja endine Pennsylvania senaator Rick Santorum. New Hampshire’is juhib Romney kindlalt Pauli ja Gingrichi ees. Günekoloogiharidusega 76-aastasest Ron Paulist võib kujuneda seekordsete valimiste üllataja, “must hobune”, kes võib vabariiklasest valijale peale minna teistest erineva originaalsusega. Georgiast pärit 68-aastase ajalooprofessori Newt Gingrichi tugipunktiks on lõunaosariigid. Sõjaajaloolase taustaga Gingrich on kireva elulooga värvikas kuju, kes on jõudnud mitu korda usku vahetada, kui kunagisest luterlasest sai kõigepealt baptist, kuid 2009. aastal pöördus ta katoliku usku. Ta on kolmandat korda abielus 23 aastat noorema kunagise kaastöötajaga ning huvitub tõsiselt loomadest ja kosmosest.
64-aastane Willard Mitt Romney võiks olla kandidaat, kes on mõnevõrra mõõdukam ja seetõttu laiemale avalikkusele vastuvõetavam kui tema konservatiivsemad konkurendid. Teisest küljest on ta presidendikandidaadina muutnud oma poliitilisi vaateid konservatiivsemaks ning lähedasemaks vabariiklaste tüüpvalijaskonnale (seda teed läks ka McCain 2008.a.). Romney on kogunud ka kõige rohkem endorsement’e, alates 1996.a. VP presidendikandidaadist Bob Dole’ist ja ühest teisest võimalikust vabariiklaste liidrist Tim Pawlenty’st. Tervishoiusüsteemi reformijana Massachusettsis on tal Obamacare’le vastu panna mitte vähem edukas Romneycare. Tema mormooni usk aga võib saada takistuseks just lõunaosaosariikide paduusklikele protestantlikele valijatele, kes võivad eelistada Gingrichi, sest hoolimata viimase pöördumisest katoliiklusesse ning küsitava moraalsusega perekonnaseisust, on ta lõunaosariiklaste jaoks ikkagi „oma poiss“, eriti veel peale seda kui vahepeal favoriidiseisusesse tõusnud mustanahaline Herman Cain pidi kampaania seksiskandaalide tõttu peatama. Barack Obama jaoks oleks soodsam lahendus, kui sõelale jääksid Gingrich või Ron Paul. Pauli libertaarlikud vaated oleksid valijaskonna enamusele ilmselt raskesti seeditavad. Ron Pauli hüüdnimi on Dr. No, mis tuleneb tema konstitutsionalistlikest seisukohtadest – iga vastuvõetav seadus peab tema meelest olema otseselt seotud põhiseadusega, mistõttu ta on Kongressis sage vastuhääletaja. Paul on veendunud sõjavastane, mitteinterventsionist ning isolatsionist, kes toetab ameeriklaste väljatõmbumist rahvusvahelistest organisatsioonidest, k.a. ÜRO ja NATO.
Neli aastat tagasi oli Barack Obama paljude ameeriklaste jaoks lootuste sümbol, kellelt loodeti väljapääsu G.W.Bushi administratsiooni ajal alguse saanud majanduslikust ning poliitilisest allakäigust, mis andis hoobi ka USA rahvusvahelisele positsioonile. Keerulises majanduslikus situatsioonis, mis ei ole Ühendriikides sugugi mitte soodsam kui Euroopas, on vasakpoolsel presidendil raske hakkama saada, sest tema valija ootab pigem sotsiaalseid garantiisid ning on vähem aldis vähepopulaarseid majanduslikke reforme ette võtma. Teisest küljest on valitseval presidendil alati väikesed eelised troonipretendentide ees ning kui vabariiklased otsustavad ideoloogilise challenge´i kasuks, valides oma kandidaadiks mõne konservatiivsema ja vähem pragmaatilisema tegelase, võib see teatud osa tema potentsiaalseid valijaid hoopis hirmutada ning kallutada neid turvalisema Obama kasuks hääletama. Jimmy Carteri taoline 1980.a. fiasko Obamat ilmselt ei ähvarda, kuid valimised võivad tulla äärmiselt tasavägised, kus otsustavad jällegi mõned siia- või sinnapoole kalduda võivad võtmeosariigid.
Demokraatliku partei tõenäoline kandidaat on praegune president Barack Hussein Obama
Persona in fieri 
Värsked kommentaarid