Riigi mõiste tänapäeval: riik kui nähtus ja selle erakorraline puudutus

@huviline

Riik võib puudutada, oleneb mida riigi all mõista. 15.11.2011 pärast tööd Rahvusraamatukogu keldrikorruse teatrisaalis aadressil Tõnismägi 2 Tallinn Improteatri etendusel Impropositiiv viibides elasin üle midagi erakorralist. Hakkasin etenduse alguses kohe raskelt higistama ja ehmusin ise ka ära. Higistasin raskelt, kaenlaaugud ja särk olid märjad, kohe esimestest sekunditest alates, ja turja pealt tundus nagu oleks keegi pangetäie  vett kaela kallanud. Võin vaid arvata, et selle kummalise palaviku põhjuseks oli etendus ja mitte haigus, minu ülimalt intensiivne haakumine iga näitleja mõttemosaiikidega.

Riigi mõiste, olles pidevas sisulises muutumises, peaks kandma endaga läbivalt ratsionaalset tähendust. Midagi sarnast, läbivalt ratsionaalset kogesin ka etendusel. Olin  unustanud, et teater on huvitav ega lootnud õigupoolest midagi, kuivõrd teatris valitseb vähemalt paarkümend aastat juba teadlik eksperiment ja  eskapism, mida toidab nooruse igavene sarm. Eksperiment kuulub siiski loodusteaduste pärusmaale. Eskapism on aga tühi jutt, arvatav reaalsus. Kuid näitlejad toimisid, nad ei teinud mõttekaid ega mõttetuid hüppeid, nad (trupp) ei teinud ka hüppeid koos, vaid hoidsid ennast tagasi, otsisid järgmist sammu, kaalusid enda sees piire, püüdsid kohaneda juhtmõttega, juhusega, juhtides mängu juhuse raamides (improvisatsioon).

Riigi otstarbekohasus jääb primitiivseks, kui seda ei juhi mingi kõrgem mõte. Juhus valitseb sündmust, kuid viimane kasvab esimesest üle.  Juhus võib olla ohtlik, sellepärast tuleb ennast tagasi hoida ja vaadata, mis juhtub. Kuidas saab sündmus valitsejast üle kasvada? Kuidas saab sündmus ületada juhtumipõhist kogemust? Sündmused on tingitud ja tingimused on sisemised, intellektuaalsed, ilma milleta pole midagi (neljakordne eitus). Mõtlen, mis meid juhib, kui kokkumõtlemises puhastutakse.  Sündmused sünnivad salapärasel teel, pimedusest, varjatud ainest (kaos). Need mehhanismid on salapärased. Neljakordne eitus iseloomustab varjatud toiminguid, nt luurealast tegevust, mida mujal maailmas tavatsetakse ka intelligentsusteenuseks (intelligence service) nimetada. Asudes juhi positsioonil, ei ole kõrgem mõte ei ole kõrgem mitte tasandilt, vaid eelduselt.

Oleme unustanud, et riik ei pea olema vaenlane ja seda lauset ütlen ma kolm korda jutti. Seoseid vaata Norbert Wieneri “Küberneetika”-st. Milline näib riik tänapäeval,  seekord autoriteetidele viitamata? Autoriteedid on tallanud kindlaks raja: politeia, il principe, de cive, leviathan ja nii edasi ja nii tagasi, kuid just alustalad tuleb tänapäeval uuesti läbi mõelda. Kuid riik peab ka olema, mitte ainult näima, sellepärast küsiks seda teiseks. Ja kolmandaks küsiks, kuidas on riik seotud eelkirjeldatud erakorralise puudutusega.

Riik ei pea olema meie vaenlane. Riiki tahetakse küll tänapäeval näha transparentsena, kuid ka läbipaistvus on olukord, mis jätab riigist arusaamise endiseks. Riik vajab rohkem ruumi, kuhu intelligents ja ratsionaalsus korraga ära mahuksid.  Objektiivne kõrvaltvaataja (seadusandja), kes on avaliku sektori esindajana ideoloogiast läbi imbunud ja kaugeltki mitte erapooletu, lähtub arvatavast ajaloolisest reaalsusest, mil riigi nime all on tehtud palju kurja. Kuid ka erapooletud käsitlused räägivad üksikisiku õigustest riigi vastu, nn põhiseaduslikud subjektiivsed õigused, eeldades, et riik on ohuallikas eraisiku suhtes. Need on otstarbekohased, ratsionaalsed käsitlused, mida ei juhi kõrgem mõte. Üldjuhul tunnustab iga riigiga puutumuses olev isik riiki sedavõrd, kuivõrd riik on tema jaoks võimaluste allikas. Kui riik pärsib isiku võimalusi elada, siis sellega kaotab riik talle vajaliku tunnustuse, sest mis mõtet on riigil, millega üksikisik ei suuda harjuda? Võimaluste allikana riik üksikisikut ei ohusta.

Riik on mõiste, mille on teatud tunnused, mis eristavad riiki teistest organisatsioonidest. Me näeme, et keskvõim, rahvas ja territoorium ei ole riigi tunnustena tänapäeval enam adekvaatsed. Vältimatuteks lisatunnusteks on kujunenud nt haigekassa, töötukassa, ristkasutatavad andmebaasid, eetikamonopol, kultuurkapital(kulka), õppekavad, lisaks kangelaste ja religiooni motoorne traditsioon. Kõik need tunnused viitavad riigi õigusvõime ja teovõime avaramale käsitlusele eesmärgiga tõsta üks organisatsioon teistest oluliselt kõrgemale. Seejuures peaks riigi mõiste kandma endaga läbivalt ratsionaalset tähendust, kuigi, olles sisulises muutumises, ratsionaalsusest ei piisa. Sageli viib just ratsionaalsus ootamatute tulemusteni, vt Neli probleemi, millest isad rääkimata jätsid.

Riik ei pea olema vaenlane üksikisiku jaoks. Juhuslik märksõna publiku seast käivitab tegevuse, kujutlusvõimele antakse koht ja aeg, visandatakse ratsionaalne pilt, mille raamides juhib näitleja mängu. Ta ei tea, et publiku seas istub üks pealtvaataja, kes elab nii raskelt näitlejale kaasa, et hakkab higistama. See pealtvaataja on skepsisele vaatamata ennast vabatahtlikult kõigele lavalt antavale avanud. Lavalt antakse üks mõte, mille üks näitleja pöörab ühes suunas, teine näitleja lükkab sama mõtet samas suunas teist teed pidi, kolmas näitleja hoiab sama mõtet kolmandat teed pidi liikumises, mille otsa ja eesmärki keegi ei tea. Mõtteid antakse veel, kuid mitte liiga palju. Pealtvaataja on võimeline kõikide mõtetega looma nõustuva paralleeli. See pingutus nõuab energiat, keha temperatuur tõuseb, mis on loogiline, sest varjatud intelligents on energeetiline nähtus. Kaks paraleelset intelligentsi on midagi kraad kõrgemat, me mõistame, et see on mõiste, mis juhib mängu, millel on sisu, mis on mitteenergeetiline nähtus. Näitleja laval ja pealtvaataja saalis higistavad hoopis erinevatel põhjustel. Niisiis on riik võimaluste allikas üksnes juhul, kui valitsejate ratsionaalsusega kaasneb intelligents, millega on võimalik kaasa minna, nt idee vabast Eestist.

Kuid mitte idee ei puudutanud mind teatris. Samuti on ka riigiga: see mis puudutab, see on riigi kui mõiste sisu. Riik võiks olla üksikisiku mõistes võimaluste allikas, mitte võimu allikas. Selle erinevusest aru saamiseks peab natukene higistama. Kunagi ütles üks prantslane: härrased, kuninga pea tuleb maha raiuda. See oli Suure Prantsuse revolutsiooni ajal. Tänapäeval tähistatakse selle ütlemisega vajadust reformide järele. Kuid kui näitlejal ei ole pead, kuidas ta siis mängu juhib?

Platon (427-347eKr) ja tema üks tuntumaid dialooge “Politeia” (Riik).

pilt: http://www.friesian.com/images/plato.jpg

Alternatiivmeedia tulevik II

@ckrabat

19.novembri ajalehes „Postimees“  ilmunud artiklis  “Sotsiaalmeedia survestab ajakirjandust” käsitletakse sotsiaalmeediat kui äärmuslikku ning emotsionaalset nähtust, kust tihtipeale puudub objektiivne arutelu ja mida vastandatakse nn põhivoolu „ratsionaalsele ajakirjandusele“.  Artiklis refereeritakse AS Postimees juhatuse esimehe Mart Kadastiku sõnu Eesti Ajalehtede Liidu seminaril:  „Ajakirjanduse tasakaalukusest ja ratsionaalsest lähenemisest sõltub see, kuidas taastada ühiskonnas normaalne diskussioon teemade üle, mille vahepealne purskamine sotsiaalmeedias on hävitanud.“ Sotsiaalmeedia ja ajakirjandusväljaannete suhet käsitletakse konfliktsena, mille tõttu olevat põhivoolu ajakirjandus sotsiaalmeedia surve all.

Näidetena on seal käsitlemist leidnud Norra ühiskonda vapustanud Anders Behring Breiviku terroristlik rünnak Oslos ja Utøyal, aga ka  väidetav kasvuhormooni manustamine sportlike tulemuste parendamiseks Andrus Veerpalu ja Juha Lalluka näitel, mille üle ka Persona in fieri on arutlenud. Kui Norra ja Breiviku näitel on väidetud, et „ühiskonda vapustavad sündmused põhjustavad sotsiaalmeedia kanalites tihti kontrollimatu info leviku“, siis Eestis võivad asjad olla hoopis teisiti, kus põhivoolu ajakirjanduse poolt edastatud kontrollimatu info mõõdutundetu levitamine nõuab alternatiivmeedia asumist tasakaalustaja rolli.

Norra ühiskonna puhul oli terroriaktsioon sotsiaalne vapustus, mistõttu ratsionaalset arutelu vähemalt esialgu on raske oodata. Kui mingi ühiskond hakkab elama heaoluühiskonna illusioonis, mis peaks kõikvõimalikud katastroofid automaatselt välistama, siis võib sotsiaalne vapustus ühiskonna põhjalikult tasakaalust välja lüüa. Midagi sarnast toimus peale 2001.a. 11.septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides. Soome ühiskonna jaoks oli sellisteks sotsiaalseteks vapustusteks koolitulistamised 2007. ja 2008.a. Eesti ühiskonna jaoks muutus sotsiaalseks vapustuseks aga hoopis Ilmar Raagi mängufilm „Klass“, kus isegi koolitulistamise juhtumiga spekuleerimine tekitas teatud illusoorses maailmas elava ühiskonna osa jaoks vastureaktsiooni – MEIL ei saa midagi sellist juhtuda, sest MEIE oleme leplikud, tasased ja head.

Kõigepealt võiks teha selge vahe sotsiaalmeedia ja alternatiivmeedia vahel. Mitte igasugune sotsiaalmeedia ei ole tingimata alternatiivmeedia, vaid suur osa sotsiaalmeediast on põhivoolu ajakirjandusest otseselt sõltuv, peegeldades ühiskonna vastureaktsiooni põhivoolu ajakirjanduse poolt algatatud meediakampaaniatele. Alternatiivmeedia tekib vastukaaluks põhivoolu ajakirjanduse poolt ühiskonnale pealesurutavatele väärtushinnangutele ning tasakaalustamaks Novgorodi WC sündroomi – õigus on sellel, kes kõvemini karjub. Eestis ühiskonna jaoks võiks alternatiivmeedia olla  pigem tasakaalustaja rollis, samal ajal kui põhivoolu meedia soovib ühiskonnas etendada ideoloogilist valvekoera, kes üritab vormida teatavat tüüpi „põhivoolu inimest“, varustades teda sageli mustvalgete käibetõdedega. Mainstream meedia võimendab ühiskonda haaravaid hirme ja foobiaid, sest need tekitavad konflikte ja konflikti pealt on võimalik kasumit teenida.

Ma ei taha üldsegi mitte väita, et Eestis uurivat ajakirjandust ei esine, kuid ühiskonnas tervikuna etendab ta marginaalset osa. Suuremad vihakogukonnad tekivad tavaliselt ikka põhivoolu meedia netikommentaariumide juurde, samal ajal kui sotsiaalmeedia tervikuna jääb teatavate eranditega pigem mõõdukaks. Samas 19.novembri „Postimehes“ kirjeldatud konstruktiivset meediat kohtab siin kandis veelgi vähem. Laiemaid ühiskondlikke protsesse, poolt- ja vastuargumentidele rajatud diskussiooni üritatakse enamjaolt vältida. Konfliktile orienteeritud ajakirjandus põhineb laiatarbijalikel klišeedel , mida on tarbijal kerge ning vähese mõtlemisega omastada.  Tekib Novgorodi WC sündroom, kus teatavate seisukohtade võimendamisega arendatakse taotluslikult ühiskondlikku konflikti.

Näiteks Anders Behring Breiviku juhtumi puhul ilmnes meedia poolt kujundatud käibetõdede domineerimine ühiskonnas, kui terrorism kui nähtus seoti automaatselt islami usuga, samal ajal kui rahvusäärmuslastelt lähtuvat ohtu on ühiskonnas valdavalt alahinnatud. Primaarseks on peetud kultuuritüüpi – islamit, mis on laiatarbekaubana muudetud vägivaldseks, domineerivaks ning terroristlikuks, kuigi islamiäärmuslus moodustab suhtarvult ainult väikese osa kogu islami kogukonnast. Rahvuslust nähakse aga ainult positiivse ühiskonda edasiviiva ideoloogiana, kuigi oma äärmuslikes vormides võib ta olla sama dogmaatiline ning vägivaldne kui islamiäärmuslus. Ei suudeta või ei taheta eristada äärmuslust mõõdukast ning konstruktiivsest kriitikast, sest just mõõdukuse ning äärmusluse, mitte erinevate kultuuri või ka ideoloogiliste voolude vahel esineb ühiskonda läbiv paradigmaatiline vastasseis. Mõõdukus võib peavoolu ajakirjandust isegi vihastada, sest ratsionaalsete argumentidega on raskem võidelda.

Kui võtame selleski blogis palju käiatud  Andrus Veerpalu dopingujuhtumi puhul, siis mainstream ajakirjandus on püüdnud üldjuhul teema uurivat käsitlust vältida. Eesti kollane ajakirjandus („Postimees“, „Õhtuleht“) nõudis innukalt Andrus Veerpalu, Mati Alaveri ja Eesti Suusaliidu tingimusteta ristilöömist. Siin on just alternatiivmeedial täita ühiskonna tasakaalustaja mitte just tänuväärne roll, sest Veerpalu juhtumi käsitlemisel jäi mainstream ajakirjandus kaugele uuriva ajakirjanduse põhimõtetest. Selle asemel püüti uudise najal seda põhjalikult uurimata ning alternatiivseid lahendusi eirates vihakogukonda püsti panna – korrutades pidevalt ja järjekindlalt nagu Julk-Jüri kirikumõisa poiste parve põhjalaskmise kaasuse puhul: “Lible tegi, Lible tegi…”, püütakse usu najal tekitada tehislikke tõe kriteeriume.

FIS-i otsus on igati loogiline ja vastab ametkondliku bürokraatia reeglitele. Kujutage ette, kui nad tunnistavad Veerpalu süütuks, avab see tee kõigile sportlastele kasvuhormoonide kasutamiseks. Vaidlus testi valiidsuse üle kestab ja praegu ei ole ilmselgeid tõendeid ka selle kohta, et test ei tööta, kuigi paljud eksperdid on testi objektiivsuse kahtluse alla pannud. Ebaselges olukorras ei saanudki FIS teistsugust otsust teha, pidi lähtuma sellest, et test näitas Veerpalul normidest kõrvalekalduvat kasvuhormoonide taset. See, kas Veerpalu manustas keelatud aineid, on ikka veel tõestamata ja teema käsitlemine meedias põhinebki praegu pigem usul kui teadmisel.

Eesti alternatiivmeedia on veel lapsekingades. Kui vaadata selle erinevaid avaldamisvorme, siis võib loetleda vaid üksikuid katsetusi. Võib-olla yuppielik ning vasakpoolitsev (mitte vasakpoolne) Memokraat on kõige rohkem avalikku tähelepanu pälvinud, sest seal esinevad paljud põhivoolu meediaga seotud arvamusliidrid. Väga produktiivne on ultrakonservatiivne, kuigi mitte just äärmuslik, Infopartisan. Siis  olen tähele pannud veel nt elust ja poliitikast (eriti), mis ilmub teatava regulaarsusega, kuigi kaks viimast (võin küll eksida) jäävad pigem ühemeheettevõtmisteks. Suurem osa alternatiivmeediat jääb erinevate persoonide mõtteavalduste väljenduseks, mis paljuski põhinevad erinevate arvamusliidrite põhivoolu ajakirjanduses esinevate mõtteavalduste reproduktsiooniga või siis teatavate poliitikute valimiskampaania osistena, mida on jälle raske käsitleda alternatiivmeediana. Kokkuvõttes võib nõustuda, et alternatiivmeedia jaoks on Eesti meediamaastikul põhivoolu ajakirjanduse survestajana kindel koht olemas, aga see oodatav roll on pigem põhivoolu meediat tasakaalustav kui äärmuslike ideede väljendajana ühiskonda tasakaalust välja viies.

Scott McKenzie (1939-2012)

Kas me sellist Euroopat tahtsime? – Euroopa Liit aastal 2021

@ckrabat

Kas eurotsooni kriis on ühinenud Euroopa kriis või palju polüfunktsionaalsem sotsialistliku elustiiliga mitteühilduva turumajanduse kriis, see on paljuski diskussiooni küsimus. 20.sajandi teisel poolel jõudsalt arenenud liberaalne majandusüsteem on soodustanud riikideüleste ühishuvide tekkimist, mis on omakorda vähendanud sõjaohtu vähemalt Euroopa kultuuriruumis miinimumini.  Sõjaohu vähenemine on siiski jätnud arenemisruumi kõikvõimalike väiksemate konfliktide sagenemisele, kuid need on suures osas asümmeetrilised ja siseriiklikud ning pigem eelnevate süsteemide järelnähud kui uue süsteemi tekitatud, samal ajal kui veel 19.sajandil päris tavaline riikidevaheline sõda on tänapäeval juba suur haruldus. Osalt on see põhjendatav märgatavalt progresseerunud sõjapidamise hinnaga, mis teeb relva jõul peetava vallutuspoliitika vägagi kulukaks ettevõtmiseks, nii poliitiliselt kui majanduslikult, ning riikidel ja teistel rahvusvahelistel objektidel on oma huvide realiseerimiseks palju kokkuhoidlikumaid ning efektiivsemaid meetodeid. Riiklike huvidega konkureerivad kaasajal edukalt transnatsionaalsete kompaniide huvid, kes on väljunud riikliku kontrolli alt ning nemad loevad juba raha vägagi hoolikalt.

Taoline konkurentsi laienemine nõuab aga juba paradigmaatilisi nihkeid rahvusvahelises korralduses, kus võib-olla pole enam õige mõelda kategooriates, missugune riik on oma mõju suurendamas ning missugune liikumas languse trendis, kas 21.sajandi tegija on Hiina, India, Venemaa või Ameerika Ühendriigid, vaid tuleb õppida aktsepteerima 21.sajandit nagu ta on – transnatsionaalsete kompaniide sajand, mitte rahvusriikide “kuldne“  19.sajand, kus paljude ühiskondlik mõtlemine siiani kinni on. Riigid ei ole osutunud 21.sajandi maailmas konkurentsivõimelisteks riigiüleste ühendustega ja seetõttu pole õige vaadelda maailma  läbi silmaklappide ning keskenduda üksikutele valupunktidele. Kriis ei ole mitte ainult Euroopas, vaid tänaseks üle maailma levinud nakkus sai alguse Ameerika Ühendriikidest, kus 20.sajandi teisel poolel jõudsalt arenenud virtuaalne majandussüsteem sattus kõige esimesena silmitsi praktiliste tagajärgedega. Kaasaegne majandussüsteem on suuresti üles ehitatud läbi liigkasuvõtmise hangitavatele tuludele. Nii tekivad kunstlikud majandusbuumid, mis ergutavad inimesi rohkem tarbima ning eduka tarbimise nimel võlgu elama. Selline virtuaalne elamisstiil pole kuigi jätkusuutlik, vaid peab varem või hiljem lõppema krahhiga, kui võlgade osakaal majandussüsteemis on muutunud ebareaalselt suureks ning võlgadele lihtsalt puudub reaalne kate.

Rääkida ainult eurotsooni kriisist on kitsarinnaline ja totaalse meedia poolt võimendatud. Ameerika Ühendriigid oma 15-triljonilise riigivõlaga istuvad tegelikult veelgi võimsama viitsütikuga pommi otsas kui hääbuvad Euroopa rahvusriigid, kellele sotsialistlik elustiil on osutunud üle jõu käivaks. Kui “kuldsel” 19.sajandil aitas kolonialism riikide üle jõu elamist üleval pidada, siis kolonialismi kadumisega jäi priiskav eluviis alasti. Selleks, et suurendada raharinglust, sattus kolonialismist vabanenud haarmete alla palgatööst või väikeettevõtlusest elatuv kodanik, kellest liigkasuvõtmisele üles ehitatud majandussüsteem toitus ning keda õpetati sotsialistlikult elama, kuid kapitalistlikult tarbima. Ehk siis 99% inimkonnast. Occupy-liikumisel on siin oma point täiesti olemas. Kasum ei tulene enam innovatiivsusest, vaid liigkasuvõtmise põhimõtetel toimivast majandussüsteemist, mis tekitab pangasõltlasi. Ellu on astunud kõiksugused “vahendajad” ja “müügimehed”, kes suurendavad tarbimist, kuid kes süsteemi arengule ei panusta. Kuid seda haigust ei saa ravida suurema maksustamisega ning riikide suurema sekkumisega majandusellu, sest siis asub liigkasuvõtja rolli panga asemel riik ning pangasõltlaste asemel tekivad hoopis riigisõltlased. Majandusmehhanismid tuleb lihtsalt virtuaalmaailmast viia tagasi reaalsesse ellu, kus kõigil on täpselt niipalju raha, kui palju neil seda ka tegelikult on.

Enneaegne oleks rääkida liberaalse vabaturumajanduse kokkukukkumisest, vaid pigem peaks mõtlema seda ahistavate sotsialistlike tõkkemehhanismide kaotamisele. Eeskätt puudutab see  vabaturumajanduse arenguks sobivat rahvusvahelist süsteemi, sest 19.sajandi poliitiline kultuur ei saagi sobituda 21.sajandi majandussüsteemiga. Kuid minevikunostalgia mõju on tugev, mistõttu oli huvitav lugeda kahte tulevikustsenaariumi, kuidas inimesed Euroopa Liitu 2021.aastal ette kujutavad. Briti kirjanik ja kolumnist Dominic Sandbrook pakkus paljudele 19.sajandi-usku inimestele hõrgutavat maiust – sõjaootust, unelmaid sellest, kuidas sakslased Kreekat, prantslased Itaaliat ning kes muu kui vana Putin ise keda ikka kui Balti riike sõjaliselt vallutab. Reaalajas on raske aru saada, et rahvusriikide ajastu on pöördumatult kadunud ning see on asendunud transnatsionaalsete kompaniide ajastuga. Sõda ei ole lihtsalt tänapäeva maailmas kasumlik, mitte et inimesed on vahepeal paremaks saanud. Relvatööstuse lobby poliitikas on muidugi jätkuvalt olemas ning riigid on relvatööstuse jaoks parimad kliendid, kuid relvatööstus teenib pigem sõjahirmust kui reaalsest sõjapidamisest.  Majanduslik loogika on samasugune kui mujal – soodustatakse tarbimist ja tarbimise nimel pole vaja keskkonda muuta. 21.sajandi konfliktid on asümmeetrilised ning riigiülesed, kuid nende põhjused ulatuvad tagasi eelnevatesse süsteemidesse.

Realistlikum on Harvardi ülikooli ajalooprofessori Niall Fergusoni nägemus. Euroopa Ühendriigid on käimasoleva protsessi loogiline tagajärg, sest see vastab enam transnatsionaalsete kompaniide loogikale kui mõjusfääride ümberjagamine rahvusriikide vahel. Küll võib vaielda nüüd selle üle, missuguseks kujuneb Euroopa Liit aastal 2021. Massilist väljaastumist on raske prognoosida ning kui mõni riik peaks misiganes kaalulustel lahkumise kasuks otsutama, siis ei taga see veel talle oodatud majandusedu. Küsimus jääb ikkagi tasandile, kas suudetakse reformida majandussüsteemi tervikuna ning viia seda uutele realistlikumatele alustele. Eurotsooni lagunemine (pigem siiski ümberkujundamine) võib toimuda, kuid riigid, kes eurtsoonist lahkuvad, jäävad sellest majanduslikult sõltuvaks, mis ei too kaasa loodetud kasusid. Liigkasuvõtmisest elatuv majandussüsteem on oma aja ära elanud ja vajab reformimist. Euroopa ise peab liikuma edasi 21.sajandisse, mitte pöörduma tagasi 19.sajandisse, sest kriisi põhjus on haiguses, mitte tema sümptomites.

Kokkuvõtteks siis, loogilise arengu toimimisel, meenutab tuleviku Euroopa Liit suurt firmat, mis hoolitseb selle eest, et tema raamatupidamine oleks korras. Tuleviku Euroopa on transnatsionaalne, kus riik on pigem administratiivüksus suures mehhanismis kui sunnimehhanism. See ei too ilmtingimata kaasa tsentraalset juhtimist, vaid korrastatud süsteemi, mis on liberaalne, innovatiivne ning koostöövõimeline. Suurtes firmades võib harufirmadel olla piisavalt otsustusvõimet ja initsiatiivi, sest sellest võidavad kõik. Administratiivselt võib föderatiivne Euroopa olla isegi veelgi killustatum, sest Kataloonia, Baskimaa, Walesi, Šotimaa, Flandria, Valloonia, Kosovo jpt eraldumist võetakse kui normaalset arengut, mitte kaotust. Muutused saavad olla paradigmaatilised, mitte strukturaalsed, sest ainult nii on inimkonnal võimalik ellu jääda. Kindlasti on olemas ka post-apokalüptilised stsenaariumid, kus selginemine toimub alles pärast senise süsteemi kokkuvarisemist, kuid ka need ei too tagasi vana kadunud süsteemi, vaid midagi uut ja senikogematut.

 

 

Euroopa Liit õigusliku ootuse põhimõtte valguses

@huviline

Euroopa lepingute sõlmimise ajajärgu algusega 1950ndatel olid nende sõlmijatel kindlad eesmärgid, millest tulenevalt on võimalik sõnastada Euroopa Liidu õigusliku ootuse põhimõte. Muu hulgas loodeti garanteerida edaspidi Euroopas rahu, majanduse alal tugevdada Euroopa konkurentsivõimet, valuutaliidu loomisega astuda vastu dollari domineerimisele. Muu hulgas kannustas Euroopa lepingute sõlmijaid ka hirm Nõukogude Liidu ees, kus toimis kommunistlik majandussüsteem. Lühidalt, õiguslik ootus seisneb õigusrahus, mille pidid tagama poliitilised kokkulepped ja egalitaarne platoo majandussuhetes.

Õigusliku ootuse elluviimise kõige loomulikum tee pidi kulgema õiguse radu pidi. Teatavasti adresseerivad õiguse olemust  sotsiaalsed käitumisnormid, mille ühtlustamiseks kutsuti ellu Euroopa Kohus. Edasi olukord maailmas muutus, nt kadus Nõukogude Liit. Majanduses sajandeid kestnud põhimõtted: vaba turg, tsükliline areng, on tänapäeval oluliselt mõjutatud teaduslikust ja tehnoloogilisest plahvatusest. Kui peaaegu igal aastal tuleb turule uusi tehnoloogilisi vidinaid, mis mõjutavad suuri rahavooge, siis ei saa ka pangad enam säilitada endist seisundit. Ainuke, mis on oma seisundi säilitanud, see on õiguslik ootus.

Lugedes Maalehest Tartu Ülikooli Euroopa Liidu õiguse dotsendi dr Carri Ginteri  ja sama ülikooli lektori dr. Andres Tupitsa arutlusi küsimus üle: kuidas võis selline olukord tekkida (Kreeka võlakriis) ning milline võiks olla selle protsessi mõju Eesti suveräänsusele, siis tundub, et õpetajate käsitluses puudub sügavam sisu. Sügavam sisu tähendab sisendit diskussiooniks alustalade üle.  Tänapäeval ei saa riikide võlakriis olla tekkinud ainuüksi sellepärast, et impeeriumil on küll kontrollifunktsioon riikide ülemäärase eelarvedefitsiidi osas, aga puudub karistamise võimalus. Samuti on impeeriumi iga osalisriik juriidiliselt lepingute kaudu seotud, millest tuleneb  õigusliku ootuse põhimõtte tegelik väljendus, milleks ongi föderaalne Euroopa, sest mis mõtet oli muidu lepingute sõlmimisel. Mälu värskendamiseks tõdegem, et Eesti põhiseaduses on suveräänsusest osaline loobumine ka sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusega, mis võeti vastu rahvahääletusel 2003 aastal.

Võlakriisi tekkimise põhjus ja pankade seisundi muutumine tänapäeval on õigusliku olukorra tulemus. Lepinguõiguses valitseb privaatautonoomia põhimõte, mis tähendab, et igal riigil on õigus ise otsustada, mida ta tahab ja Euroopa lepingud on kindlasti ka lepinguõiguse objektiks. Poliitilises mõttes tähendab privaatautonoomia aga enese karistamist, sest kes jääb kõrvale üldisest eduloost, see ilmselt loobub vabatahtlikult heaolust ja elatustaseme tõusust.  Kuna keegi ei taha ennast ise karistada, siis tuleb kasutada pakkumist liituda ja sõlmida tõmbekeskusega leping. Lepingu sõlmimise järgselt astub poliitika kõrval mängu õigus ja privaatautonoomia saab lisaks õigusliku tähenduse, mis tähendab taas enesekaristamist, kui riik tahab kokkulepitust taganeda. Kindlasti ei astu ükski riik vabatahtlikult häbiposti ja sellepärast ei ole tõsiselt võetavad ka Euroopa Liidu lagunemise jutud. Impeeriumi külgetõmbejõud on objektiivne fakt, mida iga päev kinnitab ka Euroopa Kohus. Karistamise mõõde on nüüd palju avaram, sest õigusega kaasneb eetika.  Kohtu poolt harmoniseeritavad käitumisnormid, võrdsuse põhimõtte alusel, toimivad karistusena õigusliku ootuse põhimõtte rikkujate osas. Seega, tegelikult ei puudu Euroopa Liidu sisemiselt karistamine, vaid see esineb palju reaalsemal kujul, võrdse kohtlemise näol, taustaks viisakuse kategooriline imperatiiv. Sellele tugineb konföderatiivse impeeriumi autoriteet seni kuni impeerium saab föderatiivseks.

Kuna pangad on igasuguse võlakriisi võtmeteguriks, sest pangad on võtmevõlausaldajad, siis on Kreeka tulevik määratud sellega, kuidas paremini teenindada võetud võlgu. Iga võtmevõlausaldaja eesmärk on kasumi teenimine, korjates kõigepealt intressid ja siis põhiosa, mistõttu nimetada kasumi teenimist Kreeka abistamiseks on lihtsalt ebaadekvaatne. Tänapäeval, kui põhikaristusliike on ainult kaks, vangistus ja rahaline karistus, riike aga pole võimalik vangi panna, seega jääb üksnes rahaline karistus, käib kogu tants rahaliste suhete ümber. Omakasu võib abistamiseks nimetada üksnes õigusliku ootuse põhimõtte valguses.

Õpetajad hoiatavad, et antud olukorras on totalitarismini ainult väike samm ja selles osas on õpetajatel muidugi õigus. Euroopa kohus mõistab totaalset õigust, nt kohtuasi nr C-236/09 ja  C-34/10, sest kohus teab, mis on eetiline. Kuid see on ju tegelikult meie kõigi õiguslik ootus: totaalne demokraatia, totaalne õigus, totaalne eetika, totaalne tõhusus, totaalne õhinapõhine kooliõpetus, totaalne meedia jne.  Igasugusel hoiatamisel on alati oma eesmärk, aga me ei tea veel täpselt, milleks on hoiatamine mõeldud.

Wall Street story

@ckrabat

Üks minu ameeriklasest tuttav ütles kunagi: „Need samad , kes 1920-tel aastatel peale NEP-i Nõukogude Venemaalt välja saadeti, tulid üle ookeani ja ehitasid nõukogude ühiskonna seal palju täiuslikumal moel üles.“  NEP ei tähista selles kontekstis mitte lindu, metskurvitsat, vaid Vene bolshevike „uut majanduspoliitikat“, millega üritati likvideerida sõjakommunismi tagajärgi ning puhuda kodusõja-järgse Nõukogude Venemaa majandusele hinge sisse. See väide võib tunduda küll mõnevõrra utreerituna, kuid nagu paljudel asjadel siin ilmas, võib siitki oma tõetera välja lugeda.

Sotsialismitont, mis kerkis Lääne ühiskonda 19. sajandil, laiendas sajand hiljem tugevasti oma haarmeid. Tuleb tunnistada, et suurenev ühiskondlik kontroll kodanike üle, George Orwelli 1984 ühiskonna analoog, mis äärmuslikul kujul väljendus Nõukogude Liidus, Hitleri Saksamaal, Pol Pothi Kambodžas, Mao Zedongi Hiinas ja paljudes teistes totalitaristlikes ühiskondades, hakkas arenema ka demokraatlikus Läänes. Tekkis nähtus, mida nimetatakse poliitiliseks korrektsuseks, mis näiliselt oleks nagu edendanud sallivust, kuid tegi seda variserlikul käsuõpetuslikul moel. Makkartism 1950-te aastate  või neokonservatism 2000-te aastate Ühendriikides liikusid totalitaristliku ühiskonna poole demokraatia sildi all. Suurem kontroll ja ihalus kõva käe ning korra järele võivad peibutada inimeste meeli pakutava turvalisusega. Sotsialismiajastu inimene kaotas vabaduse, ta õppis võlgu elama ning muutus riigisõltlaseks.

Igasugune reaktsioon toob tavaliselt kaasa vastureaktsiooni. Ühiskondliku kontrolli suurendamise katsetele vastukaaluks hakkasid arenema erinevad vasakpoolse kallakuga protestiliikumised. 1960-te aastate uusvasakpoolsus ja 1968 Läänes  valla paiskunud noorterahutused,  Vietnami sõja vastasus Ameerika Ühendriikides ning erinevad kodanikeõiguste liikumised, kõik need lõid fooni ühiskondlikule murrangule, mis taotles suuremat isikuvabadust, sotsiaalseid reforme ja võitles sõdade vastu. See oli ajastu kui maailma kujundasid „The Beatles“ ja hipiliikumine – make love, not war. Hipiliikumise järeltõugetes rikastasid maailma protestikultuurid nagu anarho-punk, rohelised, new age, reivikultuur, narkovabaduse lainetel hõljuv stoner-kultuur ja paljud teised ühiskondlikele tabudele vastanduvad liikumised. Kuid maailm areneb tsükliliselt ja seegi hoog rauges, et  kaks põlvkonda hiljem 2011.aastal, Araabia kevade ja Occupy movement’iga, mille initsiaatorite hulgas on ka Eestis sündinud Kalle Lasn, taas puhkeda.

Protestiliikumistes on alati midagi sümpaatset, sest nad taotlevad ühiskondlikku progressi ning võitlevad seisvas vees roiskumise vastu. Selline ühiskond, kes hakkab oma positsioone kindlustama, sumbub tavaliselt stagnatsiooni. Seetõttu on protestiliikumistel evolutsiooniprotsessis kindlasti oma positiivne roll täita. Kui Jeesus Kristus alustas oma messianistlikku tegevust, oli ta 20.-21.sajandi uusvasakpoolsetele sarnanev protestimeelne mässaja, anarhist, kes astus vastu valitsevate variseride ja saduseride ülemvõimule. Sajandeid hiljem, muutudes ühiskonnakriitilisest usuliikumisest konservatiivseks riigikirikuks, astus kristlik kirik tihti (kuigi mitte alati) liidus maiste võimudega välja ühiskondlike muutuste vastu.

Occupy movement’i eesmärgid on õilsad – miks on 99% rikkustest koondunud 1% elanikkonna kätte? Kuid nendel protestiliikumistel on üks suur ja ühine probleem – nad näitavad kätte ühiskonna valupunktid, kuid ei suuda toota lahendusi. Lahendus ei toimi varade ümberjagamisega, õiglasema korralduse loomise katsetega, sest kohe ilmuvad välja need kõige õiglasemad. Vasakpoolsus on ühiskonda lõhkuv, kuid mitte üles ehitav jõud. Nad protestivad kehtiva ühiskonna varjukülgede vastu, kuid saades võimule ja leidmata teed, kuidas minna edasi, võivad nad kehtestada palju hullema ning lootusetuma ühiskonna kui see, mille nad kukutasid. Siin peitubki vasakpoolsuse paradigma – nad suudavad toimida eduka opositsioonina ja reageerida ühiskonna valupunktidele, kuid nad on halvad ja ohtlikud valitsejad. Nõukogude Liidu ajalugu on siin elavaks tõestuseks, mis juhtus bolshevike revolutsiooniaegsete lennukate ideedega.

Araabia kevad täitis oma missiooni, kukutas igavestena tundunud autokraatlikud diktatuurid Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, kuid mis saab edasi?  Inimesed protesteerivad senise ühiskonnakorralduse vastu New Yorkis, San Franciscos, Itaalias, Kreekas … Kuid ühiskonda lõhkudes ei tohi ära unustada, et siis lasub sul ka vastutus uue toimiva ühiskonnakorralduse tekitamise ees, millega on paljud hätta jäänud. Majanduskriisiga toimetulemine nõuab radikaalseid lahendusi, kuid need peavad olema ratsionaalsed. Need sammud ei tohi vabadusi piirata, vaid hoopis suurendama, sest ainult vaba inimene on huvitatud ühiskondlikust progressist.

Mis saab edasi? Kehtiv ühiskonnakorraldus on asunud enesekaitsele. New Yorgi politsei öine rünnak likvideeris  protestijate keskuse Zuccotti pargis. Kõik see meenutab 1960-te aastate sündmusi, mis lõhestasid Lääne ühiskonda liberaalide ja konservatiivide vahel. Tekkisid inimesed, kes talusid vabadust ja teised, kes seda kartsid. Kui kanda see vastasseis Ameerika Ühendriikidele, siis on ka sealne ühiskond maailmavaateliselt jagunenud liberaalide ja konservatiivide vahel. Kui ühiskonna konservatiivne poolus organiseerus protektsionistlikku Tea Party movement’i, siis liberaalne vastuaktsioon kulmineerus Occupy movement’iga. Nii nagu omal ajal vastandusid Vietnami sõja pooldajad ja vastased või ka Iraagi sõja pooldajad ja vastased, siis nüüd on ühiskond lõhenenud erinevate sotsiaalsete ja majanduslike positsioonide vahel, kes omavad erinevaid visioone, kuidas sügavast kriisist välja tulla.

Protestijad Wall Streetil

foto aadressilt: http://economictimes.indiatimes.com/photo/10754342.cms

Viha vabariik VI – usun, ei usu

@ckrabat

Nüüd on siis soomlane Juha Lalluka kasvuhormooniga vahele jäänud. 32-aastane veteran Lalluka oli Soome suusakoondises teada kui kass, kes kõndis omapead, trennihull, kes oli end jäägitult suusatamisele pühendanud. Lallukka on juba esitanud Soome Antidopinguagentuurile järelepärimise, miks jõudsid tema proovide tulemused meediasse antidopingu reeglite vastaselt. Tuleb kuidagi tuttav ette, kas pole? Eesti spordiajakirjanduse kuldse trio Pahvi, Martinsoni ja Paju dirigeerimisel on pidevalt naeruvääristatud „lihtsameelseid“, kes usuvad Andrus Veerpalu ja on isegi Facebooki Veerpalu toetava internetikommuuni loonud (muide, mina pole sellega kunagi liitunud ega kavatse seda teha). Raadioeetris ei möödu peaaegu et ühtegi „Mehed ei nuta“  saadet , kus Veerpalu, Mati Alaveri ja Eesti Suusaliidu tegemisi hukka ei mõisteta. Rahvale luuakse negatiivset kuvandit paadunud pätist Andrus Veerpalust, kes salamahti endale dopinguainet sisse süstib ja siis pettuse abil võitude poole kihutab. Inimeste meeleelundeid täidetakse oopiumivinega, mille suitsus võiks nagu ette kujutada, kuidas Veerpalu endale klassikalist suusatehnikat nagu nõiaväel täiustavat nooruseeliksiiri manustab. Suitsu ei tee?

Kui ühes „Mehed ei nuta“ saates keegi raadiokuulaja päris, et millel põhineb saatejuhtide kindel veendumus, et Andrus Veerpalu on aastakümneid rahvast lollitanud valemängija, siis vastasid kolm saatejuhti nagu ühest suust: nemad USUVAD, et Veerpalu ei ole oma tulemusi saavutanud verd, higi ja pisaraid valades, vaid et Andrus Veerpalu ja Mati Alaver on joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja taignapead. Kulla Pahv, Martinson ja Paju – ma saan aru küll, et järgneva mõistmine võib teile intellektuaalselt üle jõu käivaks osutuda, kuid Veerpalu süütus või süüdiolek ei ole usu küsimus. Kui te tõesti teate (mitte ei usu), et pimeduse varjus tehti musti tegusid, siis olge mehed ja tooge tõde päevavalgele. Näidake kõigile kuidas Veerpalu Alaveri juhtnööride abil keelatud ainetega sõidutehnikat lihvis. See oleks midagi väärikamat kui spekulatsioonidele ehitatud vihakogukondade püstitamine.

Palju on Veerpalu juhtumit võrreldud soomlaste 2001.a. Lahti MM dopingudraamaga, kuid need kaks asja pole teineteisega võrreldavad. Nii Terry Newtoni, Andrus Veerpalu, Patrick Sinkewitzi kui ka Juha Lalluka juhtumite puhul on tegemist üksikjuhtumitega, millele pole järgnenud laiemat hulka kindla riigi või tiimi sportlasi hõivanud dopinguskandaali, mis viitaks keelatud ainete sihipärasele kasutamisele. Pealegi, soomlaste poolt kasutatud erütropoietiin ehk EPO on identifitseeritud kui sooritust võimendav droog, siis kasvuhormooni manustamine võimaldab suurtest koormustest taastuda,  kestvusaladel pole tal sooritust parandavat toimet, kui väga elementaarselt üritada asju lahti seletada.

Aga seletada on vaja, kuigi see on tunduvalt raskem kui vihakommuuni ehitamine. Ma toon siin välja juhusliku valiku netikommentaaridest, mis kõnelevad iseenese eest. Hormooni Andrus on süüdimõistetud dopingu tarvitamises. Sellise isiku, kes on petnud kogu rahvast ja saanud populaarseks tänu pettusele, koht on metsas peidus.“Tee mis sa teed Andrus, aga minu jaoks oled sa arg petis kogu oma krempliga.Elasin teile kaasa ,pidasin sinu perekonda musterperekonnasks Eestis ja ühe momendiga sai see kõik otsa.See mida üle elasin ,ei kujuta sa ette.Minule on nüüd talvespordile ,kui suurele põidlahoidjale ,läbi.Usaldus on kadunud ja kui see isegi saab kunagi olema ,mis võtab väga kaua aega,olen mina juba surnud.Kurb ja masendav.“ „sinu arvates on headus see, kui kaasvõistleja teeb sohki? Spordi kõrgem idee on just selles, et tugevaim s.t. võitja on temaga koos üritajate suhtes toetav ja lugupidav. Veerpalu on tavaline jõmm.“ Jne, jne. … Täna (16.nov) on rahvusvahelise sallivuse päev …

Uskujale pole vaja tõendeid, tema usk on kindel ja vankumatu. Kogu usutragöödia juures ei tohi unustada, et nii Andrus Veerpalul  kui ka Mati Alaveril on olemas inimõigused, mis peaksid neid kaitsma kasumitaotluslike meediakampaaniate eest. Hinnangud inimeste ja nende tegude üle on kerged tulema, kuid kes vastutab tagajärgede eest? Hetkel on Veerpalu ainult ametkondlikult süüdi mõistetud, tema suhe FIS-iga on peatatud kolmeks aastaks. Spordiarbitraaži kohus alles menetleb kohtuasja ja lõplikku otsust pole veel kõlanud, kuigi kellelgi on millegipärast süüdimõistmisega väga kiire. Vihata on kerge, kuid mõista on raske ja vihkamise õhutamine viib tavaliselt ekstreemsusteni. Inimeseks olemise juurde käib ligimesearmastus. Sellisel inimesel, kes on inimesena läbi kukkunud, on ligimese tapmine nähtavasti kerge. Sellest ka uued tärkavad vihakogukonnad. Käsi patuse suunas heidetud kiviga on kerge tõusma, justkui saaks kivi heitja lunastuse oma isiklikest pattudest. Nii kasvavad uued Anders Behring Breivikud. Nii langevad uued Mika Myllyläd ja Terry Newtonid.

Alternatiivmeedia tulevik

@ckrabat

Tänases tasulises Postimees Plussis üritab Hendrik Alla, kajastades hiljuti Väimelas toimunud kodanikuajakirjanduse seltsi konverentsi, paiguti  küll mainstream ajakirjandusele omases mustvalges stiilis (uudis peab ju müüma!), defineerida kodanikuajakirjandust.  Hea meelega polemiseeriks mõnede konverentsil kõlanud seisukohtadega, mis rõhutavad kodanikuajakirjanduse seotust peavoolu meediaga = väljaannetega, kes teenivad ühiskonna kujundamisest kasumit.  Konverentsi üks korraldajaid Sulev Valner, viidates kodanikuajakirjanduse ning mainstream meedia piiri hägususele, rõhutab isikliku näite varal, kuidas kodanikuajakirjanikust võib edukalt saada peavoolu kollane ajakirjanik ja väidab nii või teisiti, et anonüümselt veebi riputatud materjalidel (ehk siis sotsiaalmeedial) ajakirjanduslik väärtus puudub. National Geographic Eesti peatoimetaja Erkki Peetsalu jällegi arvas, et sotsiaalmeediat ei saa käsitleda kodanikuajakirjandusena. Tahes tahtmata  kumab puude tagant välja tungivas valguskiires pürgimus absoluutse tõe monopoli järele, ühiskonna jagamine õigeteks ja valedeks, kellest mingil osal on õigus ühiskonda kritiseerida (sest nad on totaalse meedia käepikendused!)  ja teistel mitte, mis vastab totaalse meedia  eesmärkidele üleüldise kontrolli ning kohtuvõimu funktsioonide võtmiseks ühiskonnas. Pigem ei jookse veelahe mitte ametliku meedia ning kodanikuajakirjanduse, vaid hoopis ametliku meedia ja alternatiivajakirjanduse vahel ning nn kodanikuajakirjandus jääb siin esitatud piiravates tõlgendustes kusagile halli tsooni kahe mainitud ajakirjanduse liigi vahel.

Tullakse välja vana hea väitega, et sotsiaalmeedias puudub vastutus, kuid vastutus ei ole mitte ainult legaalne, vaid ka moraalne kategooria ning just selle viimase vastu kipub ka mainstream meedia aeg-ajalt patustama. Ei taha sellise kodanikuajakirjanduse piiratud tõlgendamisega päris nõus olla, sest iga kodaniku poolt edastatud seisukoht, sõltumata selle edastamiseks kasutatud kanalist, võib paigutada kodanikuajakirjanduse alla, sest ta kajastab üksikkodaniku või siis laiema kodanike grupi seisukohti, mis tehakse käepäraste vahenditega kaaskodanikele kättesaadavaks.   Kui keegi võtab endale absoluutse tõe monopoli, siis tahaks juba küsida, kes lasi tõde siis seekord sedapidi paista? Tuleb nõustuda Hendrik Alla artiklis refereeritud Tiit Hennoste seisukohaga, et kodanikuajakirjandusele ei saa esitada leebemaid nõudeid kui  ametlikule meediale. See kehtib täiel määral ka alternatiivmeedia kohta. Anonüümsus ei päästa vastutusest, sest väljaandja usaldatavus tagab tema poolt väljastatava toote kaubamärgi. Persona in fieri ei tee selles osas järeleandmisi, isegi kui anonüümsus on tema kaubamärgi ideeline osa, mis peab rõhutama, et edastatav sõnum on olulisem, kui selle esitaja personaalia. Anonüümsusel ja anonüümsusel on vahe, sest mitte kõik anonüümsused ei väljenda ilmtingimata pahateolist kavatsust. Kas kaubamärgid  Mark Twain, George Orwell, George Sand, Stendhal jt teevad nende nimede all loodud loomingu kuidagi vähemväärtuslikumaks kui see oleks toodetud kodanikunime all?

Alternatiivmeedia funktsioon on anarhiline ning teda võib laias laastus võrrelda ühiskonnakriitiliste protestiliikumistega alates punkaritest ja hipidest ning lõpetades Mahatma Gandhi vägivallatu vastupanu ja Gandhigiriga (vägivallatus ja tõe jõud). Ühiskond vajab omamoodi Wall Street liikumist, kes asuks võitlusesse peavoolu meedia tõemonopoli kehtestamisele orienteeritud kampaaniate vastu ning alternatiivmeedia pakub selleks soodsa võimaluse. Alternatiivse meedia võimalused ühiskonna ümberkujundamisel võivad mingites olukordades osutuda reaalseteks, võtame või Araabia kevade, milline protsess omandas stimuleeriva tõukejõu just nimelt alternatiivmeediana kvalifitseeruvatest sotsiaalvõrgustikest. Ei saa salata, et alternatiivmeedia võib pakkuda eneseväljendusvõimalusi äärmuslikele liikumistele, kes taotlevad ühiskondlikke muutusi vägivaldsel või mõnel muul kaaskodanikke kahjustaval teel. Kui vaadata kasvõi netikommentaare, siis võib seal äärmuslikke seisukohti ja vihakommentaare esineda rohkem kui ühiskonnas tervikuna ning luua „rahva arvamusest“ hoopiski vale ettekujutuse. Kindlasti suurendab äärmusllike vaadete esiletõusu totaalse meedia kasumile orienteeritud konfliktne hoiak, mis soodustab hirmukultuuri ning viha levikut ühiskonnas. Alternatiivmeedia kanalites ja netikommentaarides võib see kindlasti avalduda, mille jalajäljed viivad ka Breiviki juhtumi juurte juurde. Tekib nn Novgorodi WC efekt, kus tõe monopol langeb nende saagiks, kes kõvemini karjuvad, aga mitte neile, kes on ühiskonnas enamuses.

Mis teha? Nn „mõõdukal“ alternatiivmeedial on ühiskondlike probleemide lahendajana ja sobivate lahenduste pakkujana oluline roll täita, sest konstruktiivsus seostub pragmatismi ning mõõdukusega. Äärmuslikud ideed eeldavad äärmuslike vahendeid, mille eesmärk on pigem tähelepanu saavutamine ning ühiskonna survestamine visuaalsete kampaaniate najal kui ühiskonna parendamine.  Miks kasutavad äärmuslikud liikumised võitlusvahendina terrorismi ? Aga sellepärast, et loodusseaduste kehtimise korral ei ole nad võimelised ühiskonnas enamust saavutama  ja peavad utreerima hirmu- ja vihakampaaniaid, mis viivad ühiskonna eemale ratsionaalsest arengust. Alternatiivmeedia ei pea olema äärmuslik, kuid äärmuste ajastul on mõistusepärane asjade ja nähtuste käsitlemine sageli jäämas vähemuse hobiks. Seetõttu on nišš mõõdukale alternatiivmeediale totaalse peavoolu meedia poolt kujundatavas ning äärmuslust esile tõstvas ühiskonnas kindlasti olemas. Kui totaalne peavoolu meedia üritab juhtida ühiskondlikke hoiakuid, siis peab alternatiivmeedia omakorda kontrollima totaalset meediat.

Noi, ragazzi di oggi è un brano musicale scritto da Toto Cutugno e Cristiano Minellono ed interpretato da Luis Miguel nel 1985. “Meie, tänapäeva noored” on Toto Cutugno ja Cristiano Minellono laul, mida Mehhiko päritolu Luis Miguel esitas San Remo festivalil 1985.

Sotsialismi kriis Euroopas ja kogu maailmas

@ckrabat

19.sajandi keskel, 1848.aastal, kirjutas Karl Marx „Kommunistliku partei manifestis“, et üks tont käib mööda Euroopat – kommunismitont. 19.sajandi keskpaiga ühiskondlik  kriis ja sellest välja kasvanud rahutused Lääne- ja Kesk-Euroopas sillutasid jõudsalt teed uuele agressiivsele ideoloogiale, sotsialismile, mis jutlustas sotsiaalsete klasside võrdsusest proletariaadi diktatuuri kaubamärgi all. Sellest ajast peale on see ideoloogiline vähkkasvaja ajanud sügavad juuri Lääne tsivilisatsiooni erinevatesse valdkondadesse. Kuigi tont on vahepeal vanemaks ja jõuetumaks jäänud ning tema aktiivne tegevusperiood jääb pigem möödunud sajandisse, on ta veel piisavalt vitaalne, et meid aeg-ajalt kummitamas käia.

Sotsialismi võidukäik langes samasse ajajärku teise ajastule iseloomuliku ideoloogilise liikumise, rahvuste ülimuslikkusest jutlustava natsionalismi tõusuga. Need kaks suurt ideoloogiat on domineerinud 19. ja 20. sajandi Lääne ning hiljem ka kogu maailma mõttelugu, mõnikord teineteisele vastandudes, kuid sageli ka üheks saades, mille tagajärjel on nad moodustanud veelgi suurema hävitusjõuga fenomeni, mis avaldus nii Mussolini fašismis kui Hitleri natsionaalsotsialismis. Nende mõlema usin õpilane oli Jossif Stalin, kes kujundas universaalse kommunismi ning vene natsionalismi põhjal nõukogude tüüpi kommunistliku ideoloogia ning asus selle ideoloogia najal konveieril tootma sotsialismi ja natsionalismi kollektiivseid ideoloogilisi produkte – neukkusid. Kui Nõukogude Liidus, Hiinas ja paljudes teistes eeskätt veel arenevates  riikides kehtestati sotsialism vägivaldsel moel, siis paljudes lääneriikides jõuti sotsialismini vägivallatult, sotsiaalsete reformide üledoseerimisega.

Läänes arenes sotsialism palju mõõdukamas, kuid efektiivsemas tempos. Sotsiaaldemokraatia arenes töötajate õiguste eest võitlevatest ametiühingutest välja poliitiliseks liikumiseks, mis hakkas tervet ühiskonda ümber kujundama, ehitama sotsialistlikku ühiskonnamudelit, suurendama riigipoolset ühiskondlikku kontrolli kodanike üle ning piirama individualismi. Sotsialistlike ümberkujunduste najal tekkis arvukas riigisõltlaste klass, kes suutmata ühiskonna arengusse kvalitatiivselt panustada, elatus riigi kulul ja pidas seda normaalseks. Riik muutus riigisõltlaste ülalpidamise peamiseks vahendiks, mistõttu terve ühiskond hakkas elama üle jõu, arenguvõimeline kapitalistlik individualism hääbus ning esiplaanile tõsteti sotsialistlikud kollektiivi huvid. Selle ideoloogia põhiline järelm väljendus teesis, et kõik kodanikud on riigile võlgu, mis on ülesehituselt kahtlaselt sarnane keskaegsele pärispatu põhisele inimesekontseptsioonile – inimesed on sünnist saati patused, mistõttu nad peavad oma patud lunastama ehk siis edukad kodanikud vähemedukaid ülal pidama.

Igasuguse ideoloogia probleem avaldub siis, kui ta kaldub äärmuslusse. Mõõdukas sotsialism ja mõõdukas natsionalism on kindlasti pigem progressiivsed nähtused, healoomulised kasvajad, mis hoiavad sotsiaalset tasakaalu. Kui sotsialism jääb mõõdukuse piiridesse, siis võib ta  ühiskonda ka tervendada, kuid nagu kõikide ravimite puhul, siis üledoseerimine viib tavaliselt katastroofini. Kõik see kehtib igasuguse ideoloogilise fenomeni puhul – nt kuni naisõiguslus tegeleb naiste õiguste kaitsega, siis on ta positiivne ja ühiskonda edasiviiv nähtus, aga kui ta suubub agressiivsesse feminismi, mis võrdsete õiguste nõudmise sildi all pürgib domineerivaks ideoloogiaks ja poliitilise korrektsuse sildi all taotleb endale käsuõpetuslikke funktsioone kogu ühiskonnas, siis on tegemist juba pahaloomulise kasvajaga. Lääne ühiskonnas toimis teatud määral ka poliitikas tasakaalustav printsiip, kus majanduskriisi olukorras valiti võimule parempoolseid, kes oskasid kriisidega võidelda ja kriisi lõppedes usaldati juhtohjad taas vasakpoolsetele, et siis suuremaid sotsiaalseid hüvesid nautida.

Viimasel ajal räägitakse palju kapitalismi kriisist (nt UBS majandusnõuniku George Magnuse uurimistöö), kuigi kapitalism on Läänes juba unustatud nähtus. Kui aga vaatame lähemalt, milliseid sümptomeid on välja toodud – inimesed ja valitsused on võlgu, finantsüsteem ei toimi ja tööjõuturg on nõrk, siis kriisi põhjustena nähakse tavaliselt sotsialistlikke liialdusi ning kõrvalekaldeid vabaturumajanduse põhimõtetest.  Kokkuvõttes võib pigem väita, et Euroopa majanduskriisi näol on tegemist sügava sotsialismi kriisiga, mis jõudis Euroopasse ja Lääne ühiskonda mõnikümmend aastat hiljem kui Nõukogude Liitu ja nõukogude bloki riikidesse. Inimesed ehitasid oma elud üles võlgadele, arvestamata elulise tõsiasjaga, et võlad tuleb kunagi ka tagasi maksta ning majanduslik tasakaal taastada. Laenud on võimalikud investeerimiseks, kuid mitte elatustaseme võimendamiseks. Kapitalismi kriisist ei saa rääkida olukorras, kus kapitalism on sotsialismi tugeva  frontaalrünnaku all. Imerohtu sotsialismiga võitlemiseks ei ole ning eeskätt sõltub see kõikide osapoolte tahtest kriisiga võidelda ning haiguse kulgu kontrolli all hoida. Me ei saa kõrgemast tahtest sõltuvate klientidena loota välispidisele päästjale, ei järgmise aasta detsembris saabuvale Nibirule ega ka mitte  maapealsete suurvõimude patronaažile lootes – Jumal aitab vaid neid, kes end ise aitavad. Kuigi Ameerika Ühendriike on peetud kapitalistliku süsteemi alustalaks, siis on raske uskuda, et nad suudavad maailma majandussüsteemi kokkukukkumisest päästa, sest nemadki on juba harjunud üle jõu elama. Ameerika Ühendriikide eelmist administratsiooni mõjutanud marksistlike neokonservatiivide sotsialistlikud unelmad, kus ehitati üles maailmavalitsejalikest ideedest tekitatud õhulosse unipolaarsest maailmast (loe: maailmavalitsemisest), kahjustasid oluliselt Lääne tsivilisatsiooni edule aluse loonud vabaturumajanduse vastupanuvõimet sotsialismi kiusatustele.

Sotsialismi tüsistused on rängemini tabanud antiikkultuuri hälli Kreekat, kus kunagi sündis demokraatia. Sotsialistist peaministri Georgios Papandreou vahepealne otsus, millega ta pani Euroopa Liidu abipaketi rahvahääletusele, andis rahvusvahelisele üldsusele selge sõnumi, et Euroopa abi küll oodatakse, kuid see abi peab tagama sotsialismi jätkumise Kreekas. Kuigi rahvusvahelise surve tõttu kreeklased esialgsest plaanist loobusid, siis näitas see ilmekalt sotsialistliku vähkasvaja haarmete elujõulisust, kui  tegelikult soovitakse jätkata üle jõu elamist ning kriisi haldamise asemel seda hoopis ära peita. Kapitalismi üks sügavamaid kriitikuid, sloveenist filosoof Slavoj Žižek  märgib täpselt, et kreeklased on oma probleemides ise süüdi, kuna nad suhestusid Euroopasse vastavalt sotsialismi printsiipidele rõhutava alamklassina, keda ülemklass peab pattude lunastuseks ülal pidama. Tekkis klientelism – kliendi ja patrooni suhe Brüsseli ja Ateena vahel. Žižek, nähes küll õigeid sümptomeid, eksib vaid diagnoosis – need sümptomid ei tulene neoliberalismi ega ka mitte kapitalismi kollidest, vaid mööda Euroopat ringi kondavast sotsialismitondist.

Kreeka rahutuste üks silmapaistvamaid figuure on olnud koer Kanellos, sealsete protestiaktsioonide aktiivne osaline. Mõneti on koer siin sümbolilise väärtusega, sest nagu kass on loomariigis individualistliku suuna esindaja ehk kapitalist, siis koer karjaloomana on sotsialist. Tema jaoks on oluline kuulumine teatud kollektiivi, kellel lasub ühtlasi ka tema ülalpidamiskohustus. Sotsialismist puretud Kreeka, kes ladus kord vundamendi Lääne tsivilisatsioonile, võib nüüd lüüa esimese hoobi selle tsivilisatsiooni kestlikkusele. Kindlasti on ka praeguse kriitilise olukorra jaoks kusagil olemas õige ravim, kuid kõigepealt tuleb haigusele panna õige diagnoos. Me ei saa ravida kopse, kui valutab maks nagu ei saa me ka ravida kapitalismi kui valutab sotsialism.

 

Sümbolkoer Kanellos. Sümbolkoeri on Kreekas vähemalt kolm, lisaks Kanellosele tema seltsimehed Thodoris ja Loukanikos.

Infojulgeolek V: identiteet kui kaitseobjekt

@huviline

Eesti geopoliitiline asend on paljude jaoks üheks peamiseks identiteeti kujundavaks teguriks, sest need riigimehed ja kevadkülvi volinikud on kord õpitud standarditele truuks jäänud ega viitsi juurelda identiteedi sisemiste põhjuste üle.  Kindlasti kujundab ja mõjutab geopoliitiline asend identiteeti, kuid seda määravad ikkagi sisulised faktorid, nt kohalik boreaalne asend ja kogukultuur.  Rahva identiteet on alati tegelik kaitseobjekt ja  rahuajal on probleemiks seda identiteeti ründavad nähtused. Identiteet ja sõda erinevad selles mõttes, et kui sõda põhjustavad nähtused sünnivad rahuajal ja rünnakule minnakse sõjaajal, siis identiteeti rünnatakse rahuajal ja sõjaajal  leiab identiteet kinnitust. Kuigi geopoliitiline asend ja geopoliitika on analüüsides tagasi, (vt Soome Riigikaitse Kõrgkoolis valminud uurimustööd “Venemaa sõjalispoliitiline areng ja Soome”), ei ole kadunud vajadus mõtestada ja selgitada välja tegeliku kaitseobjekti piirjooned.

Identiteeti ründavatel nähtustel on oma ajalooline traditsioon, nt keskajal oli selliseks nähtuseks keskaegne inimesekontseptsioon ja selles sisaldunud pärispatu teooria. Selle teooria kohaselt on kõik inimesed juba sündides patused, mistõttu nende päästmine on võimalik lunastuse kaudu. Loogiliselt laitmatu teooria, mille üheks määrdunud kaasandeks oli viktoriaanlik kultuur, ründas identiteeti seostamatuse tõttu tegelikkusega. Kaasajal on kujunenud uus inimesekontseptsioon, mille põhimõisteks on õigusvõime. Selle teooria kohaselt on kõik inimesed juba sündides õigusvõimelised. Õigus ja võime õigusi kanda on iga inimese pärisosa, mida ei saa võõrandada ega käsutada ja mis ei olene inimese moraalsest (loe argpükslikust) hoiakust ning piirata saab üksnes teovõimet. Seegi on loogiliselt laitmatu teooria, mida õpetatakse juura üliõpilastele kui vaidlustamisele mittekuuluvat tõde. Sellest teooriast tuleneb, et inimelu on absoluutne inimõigus, kuivõrd inimelu on igasugustele riivetele täielikult suletud. Loogiliselt laitmatu teooria on kaotanud seose tegelikkusega lihtsalt sellepärast, et esineb väga palju inimesi, kes kuuludes religioossetesse kogudustesse, usuvad hauatagust eksistentsi. Vahet ei ole, kas pärispatt või inimõigused, identiteet vajab kaitset mõlema  nähtuse eest.

Kuivõrd identiteet on sotsiaalne nähtus ja inimestevahelised suhted informatiivsed, siis tundub, et identiteet tuleks defineerida. Antud artikli ajendiks on ometi konkreetse rahva identiteet, mitte identiteet kui selline, ja sellepärast nimetagem lihtsalt, et kõik nähtused, mis ideoloogilistel (loe eetilistel) alustel piiravad vaba tahet, ründavad ühtlasi ka identiteeti.  Ilmselt olid eestlased enesest kui rahvast teadlikud juba enne orduvendade sissetungi 13. saj., sest vastasel korral ei oleks meil andmeid muistsest vabadusvõitlusest. Järelikult pidi olema ka identiteet, mida kaitsti, ja see oli pigem kaemuslik, sest mis muu oleks ilma korraliku haldusstruktuurita suutnud tekitada ühisrinde. Samuti annab eestlaste kaemusliku identiteedi kohta tunnistust rahva püsimine sajandite vältel kirjutamata õiguse kaitse all, ilma riigita. Kui siinmail hakkas liikuma Bolognast tulnud haritlasi ja ristiusu misjonäre, eelduseks  Eesti nimetamine Maarjamaaks paavst Innocentius III poolt, siis liiklejad said tugineda üksnes kohalikule õigusele, sest mingit muud õigust siinmaal ei tuntud. Õigusteadlane Jüri Uluots on 1930-ndatel aastatel esitanud lepinguteooria, mille kohaselt säilis eestlaste õiguskultuur 13. sajandil sõlmitud alistumislepingutega. Ka järgmised 700 aastat said eestlased hakkama riigita, säilitades vähemalt osaliselt kaemusliku identiteedi, millele tugineb kohalik tavaõigus. Kaks näidet:  1) kui Rootsi sõjavägi saabus 16.sajandi keskel  Liivi sõja ajal Põhja-Eestisse ja Tallinna ning vajas oma ridadesse täiendust, siis saadi seda kohalike hulgast. Eestlastest sõdureid pidi  Rootsi sõjaväes olema piisavalt palju, sest säilinud on trükitud omakeelne  ustavusvande tekst sõduritele. Siit järelduvad nii õigused kui kohustused, sest sõduriks sai vaba mees, mitte pärisori; 2) kui 1919.a. Eesti Vabariik, üks paljudest samal ajal Euroopas tekkinud rahvusriikidest,  võõrandas maareformiga 1065 suurmajandit (mõisa), siis  oli nende hulgas vähemalt 57 eestlasest mõisnikku.

Need ajaloolised faktid viitavad läbi aastatuhandete kehtinud erilisele suveräänsusele, millesugust Euroopa ei tunne, ja mis on end läbi vägivaldsete inkorporeerimiste taas kogunud nagu oleks saatuse õiglane käsi meid millegipärast alati kaitsnud. Pigem boreaalsel kui minoilisel identiteedil põhinev suveräänsus, pigem kaemuslik kui analüütiline, vaatamata asjaolule, et mõisted minoiline ja analüütiline on seostatavad põhiliselt kreeka filosoofiaga. Olukorras, kus Eesti on Euroopaga liitudes osa oma suveräänsusest Euroopale andnud, on saanud oluliseks kaitsta meie identiteeti. Võitlejatelt nõuab see moraali (loe julgust).

Täiesti iseküsimus on  identiteedi sõnastamise vajadus, millega kultuur tegeleb nagunii päevast päeva. Sellele vaatamata tuleneb riigi mõte ja peamine ülesanne vajadusest kaitsta kogukultuuri vormis avalduvat rahva identiteeti ja teha jõupingutusi, et antud rahva identiteedi mõistet võiks taaskogumise perioodil adekvaatse sisuga täituda. Eeskätt tähendab see riigi piiride, ajalukku suhtumise õige hoiaku ja selle originaalse sisu äratundmist. Sellel teel tuleb kindlasti võtta eeskuju parimate seast, mitte lihtsalt järgides, kuidas teised  (loe teised riigid) teevad. Üks kuulsamaid õigusteadlasi, õigluseuurija Ilmar Tammelo rõhutab, et kuna õigluse näol pole tegemist ülima väärtuse summum bonum´iga, siis ei tohiks iialgi nõuda tingimusteta absoluutset õiglust. Nii on ka ülimate väärtustega, mida iga rahva identiteet järgib, kuid mille kehtivusalustena eksisteerivad erisugused tingimused.

november 2011
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.