Biafrast Boko Haramini – mis toimub Nigeerias?

@ckrabat

160-miljonilise elanikkonnaga Nigeeria on Aafrika kõige rahvarohkem riik, mis maailmas tähendab seitsmendat kohta. Meil on ta eelkõige tuntud „Nigeeria kirjade“ poolest, mille transparentsed äriskeemid on ka karmi Põhjamaa elanikke teinekord hullutanud. Kui Aafrika kunagi Euroopa koloniaalvõimude vahel ära jagati, sattus Nigeeria territoorium Briti impeeriumi koosseisu. Iseseisvus kuulutati välja Aafrika aastal, 1.oktoobril 1960. Kui esialgu jäädi Briti dominiooniks, siis 1963.a. kuulutati välja föderatiivne vabariik. Endiste koloniaalterritooriumide puhul uute riikide piirid enamasti ei järginud etnilisi ja kultuurilisi piire ja nii juhtus see ka Nigeerias. Riigis konkureerisid võimu pärast kolm suurt etnilist rühma – põhjas hausad (Kano, Sokoto), idas igbod (Port Harcourt, Enugu) ja läänes jorubad (Lagos, Ibadan).

Põhja-Nigeerias domineerivad islamiusulised hausad ja fulanid, kes kokku moodustavad umbes 30% Nigeeria elanikkonnast. Jorubad on valdavalt kristlased, kuigi arvestatava moslemi vähemusega, ja moodustavad umbes 20% elanikkonnast. Igbosid on 18% ja nad on ülekaalukalt kristlased. Kogu riigis on kristlasi ja islamiusulisi umbes pooleks. Kolme kogukonna vahel ei esine mitte ainult usulised, vaid ka poliitilis-kultuurilised erinevused. Hausa-fulani poolfeodaalsed riigid põhjas on traditsiooniliselt juhitud autokraatlike ja konservatiivsete islamiusuliste emiiride poolt, kes omakorda on poliitilise jõu ja religioosse autoriteedi koondanud sultani kätte. Traditsioonilised monarhiad toimivad ka joruba ühiskonnas, kuid need on olnud vähem autokraatlikumad ja sageli mitte päritavad. Igbod seevastu on elanud märksa demokraatlikumalt organiseeritud kogukondades.

Nigeeria ei ole jäänud puutumata veristest kodusõdadest. 1966. aasta tõi kaasa sõjaväelised riigipöörded. Jaanuaris kukutasid peamiselt igbodest vasakpoolsed ohvitserid igbost presidendi Nnamdi Azikiwe ja mõrvasid riigi Põhja-Nigeeria päritoluga islamiusulise peaministri Abubakar Tafawa Balewa ja Põhjaprovintsi peaministri Ahmadu Bello. Uueks riigipeaks sai relvajõudude juhataja igbost kindralmajor Johnson Aguiyi-Ironsi. Riigis puhkesid etnilised rahutused ja pogrommid. Aguiyi-Ironsi likvideeris föderaalse riigikorralduse ning kuulutas välja unitaarriigi. Sama aasta juulis panid põhja päritoluga ohvitserid tulevase riigipea Murtala Muhammadi juhtimisel toime vasturiigipöörde, mille tulemusena anti võim riigis armee staabiülemale kolonelleitnant Yakubu Gowonile, kes oli küll kristlane väikesest nga hõimust, kuid põhjast pärit.

30.mail 1967 kuulutas igbo-enamusega Kaguprovintsi kuberner kolonel Odumegwu Ojukwu välja Nigeeriast eraldunud Biafra vabariigi. 6.juulil alustas riigipea Gowon sõda eraldunud territooriumi vastu ja ründas Biafrat. Kodusõda kestis 30 kuud, 1970.a. jaanuarini, ja lõppes territooriumi taasühendamisega Nigeeriaga. Biafra president Ojukwu põgenes eksiili ja suri möödunud aastal 78-aastasena Suurbritannias. Biafrat jõudis ametlikult tunnustada ainult viis riiki (Gaboon, Haiiti, Cote d’Ivoire, Tansaania, Sambia), kuid nende võitlus Nigeeria keskvõimu vastu kogus palju sümpaatiat Läänes, kes abistasid riiki Punase Risti ja teiste valitsusväliste organisatsioonide kaudu (arstina viibis Biafras tulevane Prantsusmaa välisminister Bernard Kouchner). Biafrat toetasid mitteametlikult Prantsusmaa ja Kanada, aga abi saadi veel Iisraelist, Portugalist, Vatikanist, Lõuna-Aafrika Vabariigist ja Lõuna-Rodeesiast. Biafra õhuväge juhatas poola päritolu Teise maailmasõja õhuäss Jan Zumbach ning abi uuele vabariigile organiseeris rootslasest aviaator Carl Gustaf von Rosen. Biafra hümni „Tõusva päikese maa“ viis pärineb Jean Sibeliuse „Finlandiast“. Nigeeria valitsusele andsid sõjalist abi Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit ja Egiptus.

Kodusõja ohvreid võis kokku loendada ühest kolme miljonini. Sõjaväevõimude võit kodusõjas ei tähendanud sugugi mitte riigi rahunemist ning etnilised pinged on seal aeg-ajalt ikka orbiidile tõusnud. 1995.a. hukati ogoni hõimu vastupanuliikumise liidreid kirjanik Ken Saro-Wiva, kes võitles Niigeri jõe delta keskkonnakaitselise seisundi ja nafta mõõdutundetu ammutamise vastu välismaiste kompaniide poolt. Nigeeria on Aafrika üks tähtsamaid naftatootjaid ja OPECi liige. Sõjaväeline režiim asendus 1999.a. tsiviilvõimuga ning presidendiks valiti kodusõjas võitjate poolel silma paistnud riigi endine sõjaväeline juht joruba hõimust kristlane Olusegun Obasanjo. Kui Obasanjo järglane fulani hõimust Umar Musa Yar’Adua 2010.a. suri, sai presidendiks etniline ijawi Goodluck Jonathan.

Tänapäeva Nigeeria poliitilise elu orbiiti on kerkinud islamirühmitus Boko Haram, mille hausakeelne tõlge tähendab „Lääne haridus on pühaduseteotus (patt)“. Rühmituse ametlik araabiakeelne nimi Jama’atu Ahlis Sunna Lidda’awati Wal-Jihad tähendab tõlkes „Inimesed, kes on pühendunud prohveti õpetuste ja džihaadi propageerimisele.“ Boko Haram tegutseb Põhja-Nigeeria idaaladel ning eriti tugevad on tema positsioonid etniliste kanurite asualadel Maiduguris, kus ta asutati 2002.a. Arvatakse, et rühmitus taotleb islamiriigi ning šariaadi seaduse kehtestamist kogu Nigeerias. Vägivald Põhja-Nigeerias tugevnes 2009.a., kui tapeti Boko Harami liider Mohammed Yusuf. Hea lääne haridusega ning kallite Mercedes-Benzi mudelitega sõitnud Yusuf seadis kahtluse alla lääne teadused, sh darvinismi ja vihmateooria. Yusufi arvates tuleb vihm Jumalast, mitte loodusjõududest läbi Päikese põhjustatud vee aurustumise. Samuti ei saa Maa olla tema arvates taevakeha, sest see on vastuolus islami õpetusega.  Boko Harami on seotud Al-Qaeda’ga, kuigi otseseid tõendeid pole ning mõned analüütikud on neis sidemeis kahelnud. Kuigi uus liider Abubakar Shekau on ähvardanud vägivalla laienemisega, siis pole ka lõplikult selge, kui palju praegusest vägivallast on Boko Harami põhjustatud ning kui palju on tegemist meediaikooniga, mida  erinevad poliitilised ja kriminaalsed grupeeringud oskuslikult kasutavad. Hausade ja fulanite vaimne liider, mõjukas Sokoto sultan Mohamed Sa’ad Abubakar on Boko Harami tegevuse hukka mõistnud.


Mohammed Yusuf (1970-2009), Boko Harami endine liider

Foto: https://personainfieri.files.wordpress.com/2012/01/b9c2f-islamistmybh.jpg

Mobiliseeriv poliitika ja demobiliseerunud poliitika

@huviline

Mobiliseeriv poliitika valitses Eestis eelmise sajandi üheksakümnendate aastate alguses, pärast vabariigi taasiseseisvumist. Demobiliseerumisprotsessid said alguse milleeniumi saabumisega, laias laastus “äraostmatute” turule tuleku ajal, kui valitsus hakkas pöörama tähelepanu isiklikule autoriteedile. Kõikumatu usk oma eetikasse, üleolek korrumpeerunud ja äraostetavatest ametnikest, vankumatu tahe pidada riiki majanduslikult mõistlikel alustel, see eeldab veenval viisil sisustatud autoriteeti. Ajaloo näitel on veenev autoriteet sisustatav vaid ühel moel nagu aeti külast välja Kristiina Lauritsatütar. Valitsus kehtestab oma autoriteedi veenval moel võrdsustamise põhimõtte abil, st kes on teistmoodi, tuleb külast välja ajada.

Kõige rohkem demobiliseerib poliitikat valitsemine võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt, millest kasvab välja valitsejate autoriteet. Lisaks autoriteedile on siin veel üks nüanss: Põhiseaduse §12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Sellest käsust, mis on adresseeritud valitsejatele, kohelda võrdseid võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt, tuleneb keeld kohelda võrdseid ebavõrdselt ja ebavõrdseid võrdselt, nt vaeseid ei tohi kohelda võrdselt rikastega. Seejuures on igaühe võrdsus seaduse ees ja keeld kohelda ebavõrdseid võrdselt õiguslik, mitte faktiline võrdsus. Praktikas tähendab faktiline võrdsustamine isikute kollektiivset karistamist või nõukogulikku nivelleerimist. Kollektiivne karistamine on aga Eesti õigusruumis keelatud, see tuleneb karistusõiguses kehtivast põhimõttest, mille kohaselt igaüks vastutab vastavalt oma süüle. Segades, mitte loksutades, õiguslikku ja faktilist võrdsust vastavalt vajadusele, klassikaline jaga ja valitse mudel, teostab autoriteet demobiliseerivat poliitikat.

Majanduskriisi saabumisega Eestisse 2009. aastal demobiliseerus poliitika täielikult. Autoriteet ei saa olla juriidiline, sest poliitilised rünnakud on alati reaalsed, jõudis valitsus karmile järeldusele. Eesmärgiks seati hoida korras riigi rahandus ja kärpekava lähtus otseselt võrdse kohtlemise põhimõttest. Raske on vahet teha, millal käis jutt juriidilisest võrdsusest, millal faktilisest võrdsusest, kuid juriidilisest diskrimineerimiskeelust tulenevalt on kõik inimesed võrdsed, sõltumata asjaoludest. Näiteks kui notar, kes tegutseb õigusaktide alusel, kohtleb võrdselt rikast kinnisvaraärimeest ja palgatöötajat, kes tahab kinkida maatüki Tallinnas oma abikaasale, aga ei saa seda teha, kuna notaritasud tuleb kõigil võrdselt tasuda, maa on aga pealinnas kallis, siis võrdsustab notar faktiliselt ebavõrdsed isikud. See peaks põhiseaduse kohaselt olema keelatud. Vastavad õigusaktid on välja töötatud valitsuse heakskiidul, demobiliseeriva poliitika tingimustes. Demobiliseeriv poliitika kindlustab oma tagalat seadusloomega, nt lähiajal võetakse taas vastu üks riigiametnikke võrdsustav seadus (Kaitseväeteenistuse seadus).

Veelgi enam, riigi valitsejad kujutavad endale ette, et Eesti on riigina võrdne teiste riikidega või vähemalt paistab võrdne. Jürgen Ligi võrdleb meie majandust EL teiste riikide majandustega, sh Kreeka majandusega ja seletab, et teised peaksid samamoodi tegema nagu meie. Euroopa Liidu lepingute kauniskõne on saanud püsida pool sajandit tänu Teise maailmasõja järgsele majanduslikule entusiasmile. Lähiajal asendub kauniskõne autoriteetsete poliitiliste otsustega, sest turud ei kannata tühja loba. Riigiõiguslikult algusest peale föderatiivse impeeriumina adresseeritud Euroopa Liit teadis ette, et tulevikus saab vältimatuks autoriteet ja tsentraliseerimine, kehtestades direktiivide otsekohaldatavuse printsiibi ja asutades Euroopa Kohtu. Näiteks otsusega C-236/09 võrdsustas Euroopa Kohus mehed ja naised, pannes sellega kindlustusturud keerulise probleemi ette. Pole hullu, impeerium on suur, autoriteet ruulib ja Jürgen Ligil on jälle õigus. Meie riigi rahandus on korras, aga seda tunnetavad ainult autoriteedid: valitsuses ministrid, ettevõtetes ettevõtte omanikud.

Kuidas riigi kodanikud tunnetavad poliitikat, see maksab alati. Mart Laar on kaotanud talle nooruspõlves nii omase empaatiavõime ja muutunud sarnaseks teiste poliitikutega, sellest ise aru saamata. Teine demobiliseeriva poliitika käilakuju on Jaak Aaviksoo, kes oma autoriteediga survestab varjamatult nii tudengeid kui rektoreid. Kas võiks loota, et keegi olemasolevatest poliitilistest erakondadest suudab teha pöörde ja aetavat poliitikat mobiliseerida, opositsiooni jäänud iseseisvuslased, keskerakondlased, põllumehed, rohelised või sotsid? Kindlasti mitte, sest nende sõna- ja mõistevara on äravahetamiseni sarnane parasjagu valitsevate erakondade retoorikaga.

Mobiliseeriva poliitika lähtekoht saab olla iga kodaniku tunnetus ja selleks on riik kohustatud looma seadusandlikud eeldused. Kõige tähtsam, mida tuleks selle juures silmas pidada, on tunnetamine koha peal, st Eesti igas maanurgas peab isikul olema võimalik istuda maha ja saada osa poliitikast. Kaasamine on pea liiva alla peitmine, reaalne osavõtt on kõige tähtsam. Riigi ülesanded erinevad ühe ettevõtte ülesannetest just selle poolest, et riigil on mänguruum ressurssi ümber jagada, mille ta maksude näol on kogunud. Majanduslik kalkulatsioon ei pea määrama postkontorite, koolide, kultuurimajade, arstipunktide, päästekomandode ja avalike lõkkeplatside säilimise kohapeal. Need on kohad, kus üksikisik võib tunda, et ta on riigi kodanik. Oluliselt tähtsam osutatavatest teenustest on nimetatud kohtade mobiliseeriv mõju, kus naaber saab kokku naabriga, kus antakse hinnang valitsevale poliitikale ja kus langetatakse otsus, keda järgmistel valimistel tasub valida ja keda ei tasu. Riik peaks need kohad säilitama ainuüksi juba sellepärast.

Mobiliseeriv poliitika mobiliseerib iga kodaniku tunnetuse, seab avalikud eesmärgid, laotab kaitsva vihmavarju kohalikele omavalitsustele. Riigi rahalised vahendid on tohutu suured võrreldes üksikisikute või ettevõtetega. Riigil on alati võimalik oma poliitikat muuta, sh vähendada juhtide koguarvu ja neile makstavat palka. Kõik oleneb eesmärgist ja liidrist, mitte maailmavaatest, sest seaduse ees on kõik unikaalsed võrdsed. Unikaalne Eesti poliitika, uue sõnavara ja mõistevaraga, vajab mobilisatsiooni ja tundub, et ainuõige on selleks asutada uus erakond.

Täna Eesti poliitikas toimuvate sündmuste võimalik homne mõju

@huviline

Eesti poliitilise diskursuse algne eesmärk taasiseseisvumisel  taotles oma riigi kujundamist vastavalt lääne demokraatias valitsevatele põhimõtetele. Selle suuna väljapaistev liider oli kindlasti president Lennart Meri. Täna on Eesti poliitika ilma liidri ja eesmärgita. Kuigi vormiliselt püsib riik järje peal ja meie partneriteks on maailma suurriigid, on olukord tegelikult halb. Võib-olla on tänane olukord isegi hullem olukorrast Teise maailmasõja eel, kui meie autokraadist president ja kaitsevägede juhataja otsustasid tegevusetuse ja otsustamatuse kasuks. Kas nende tegevusetuse põhjuseks oli  kohustuste kollisioon, polegi antud juhul tähtis, sest vaatamata viiekümnele okupatsiooniaastale jäi rahvas  siiski kestlikuks ning kuradi kommunistid ei murdnud rahva tahet. Rahvas kestis ja osutas okupantidele vastupanu just kultuuri kaudu, elades oma kultuurielu. Läbi kõrgetasemelise kultuuri, nt Jaan Krossi romaanide või Voldemar Panso lavakunstikateedri, säilis selgelt tunnetatav eesmärk, mida poliitilises mõttes polnud vaja selgelt sõnastada. See tunnetus seisnes järeldustes, mida igaüks võis oma tegevuse kohta teha, hoides vastupanu tingimustes rahva tervikut. Seega võis autokraadist presidendi ja kaitsevägede juhataja Teise maailmasõja eelne otsus isegi õige olla. Igal juhul on teatud mõttes arusaamatu, miks tänapäeva Eesti poliitiline diskursus halvustab presidentaalset demokraatiat, kuni välistamiseni.

Viimasel ajal Eesti poliitikas ja avalikus elus toimunud mitmed sündmused lõhuvad rahva tervikut, kultuurilist sisu, mis aitas meid läbi okupatsiooni ja annektsiooni. Lugesin ühel päeval ühe lehe samal leheküljel kahte uudist: kuskil maanurgas tegi Eesti kaitseväe ajateenija enesetapu ja Eesti politsei kogemustega korrakaitsja laskis ennast maha. Sarnased sündmused, mille tehiolud on erinevad, kuuluvad kindlasti poliitilise eesmärgituse ja liidripuuduse rubriiki. Kas aga IRL kandidaat esimehe kohale Urmas Reinsalu, kes armastab eetikast loenguid pidada, tunneb ennast nendest sündmustest kuidagi puudutatuna? Kas sotside Sven Mikser, kelle teoreetilised indikatsioonid väärivad märkimist, on kunagi nende sündmuste peale mõtelnud? Kas keskerakonna Edgar Savisaar, kelle tugevus on poliitiline vaist ja hea ajaloo tundmine, üldse loeb seda lehte? Kas reformierakonna Andrus Ansip, kes arvatavasti seda lehte ei loe, sest tema töö seisneb memode lugemises, võib kätt südamele pannes öelda: eestlaste diasporaa ei ole reformide tagajärg? Kas president Toomas Hendrik Ilves, Mulgimaa suurtalunik ja endine ajakirjanik, võib televiisori ekraanil kedagi taunida, kui endal on asjad paigast? Kui riigi pea on muutunud tähtsusetuks kujuks, kelle proua läbipaistmatutest mahhinatsioonidest talupidamisel ja Eesti märgi väljatöötamisel räägitakse rohkem kui presidendi enda tegevusest, siis mida peavad  tundma riigi kodanikud? Taunitav peaks olema mitte erakondade moraal, vaid poliitika, mis on eestlaste diasporaale teed on rajamas ja millel puudub humanistlik eesmärk. Kusjuures on läbinähtav, et tegelikult taunib väliseestlasest president, jätkates sellega  väliseestlaste kunagist võitlust okupantide vastu, üksnes Keskerakonda ja selle esimeest Edgar Savisaart, kes on tema lihtsas meeles okupantide esindaja.

Sellises olukorras paistab imelik Kaja Tampere pöördumine, et üks rahvas ei tohiks naeruvääristada oma riigi institutsioone, kui need institutsioonid ise on tekitanud olukorra, kus neid ei saa enam tõsiselt võtta.  Eesti poliitiline diskursus võiks võtta üldiseks eesmärgiks taastada rahva tervik, usaldades rohkem vabadusele orienteeritud kultuuri ja parandades suhteid kodanikega. Konkreetseteks poliitilisteks eesmärkideks võiksid näitena olla:  presidentaalse demokraatia taasedendamine sisepoliitiliselt  ja suhete parandamine Venemaaga välispoliitiliselt. Presidentaalse demokraatia taasedendamine võiks riigi etteotsa tuua otsusekindla presidendi, kelle silm on sirkel ja nina vinkel ja kes ei näe maailma üksnes ajakirjaniku prisma läbi, vaid on filosoofilises mõttes ehitaja. Presidentaalse demokraatia taasedendamisega kaasneks erilise staatuse andmine Kaitseväe juhatajale, kes oleks midagi enamat ministrist ja kasvataks meeskodanikke ja väärtustaks mehisust. Eesti poliitika grand old man Jüri Adams on öelnud, et kõige suuremaks julgeoleku ohuks on noorpoliitikud. Viimaste skandaalide valguses näemegi, et peategelase rolli mängivad seal Priit Toobal, Indrek Raudne, Nikolai Stelmach, Siim Kabrits, Ken-Marti Vaher, kes on selgelt noorpoliitikud. Noorpoliitikud ei tegutse siiski vaakumis, vaid keskkonnas, mis eksisteeris juba enne nende astumist poliitilisele areenile. Järelikult peaksid noorpoliitikute tegude eest vastutust kandma Eesti riigi taastajad (vanad tegijad). See vastutus saab olla muidugi poliitiline, nt noorpoliitikute suunamine uutmoodi voolavasse voolusängi, mis tähendab näitemängu lõpetamist postkontorite ja päästekomandode, koolide ja krediidiasutuste, teatrite ja raamatukogude tsentraliseerimisega. Kui noorpoliitikud mängivad tulega ja president on küla peal tikke laenamas, kapo kõrge ametnik on korruptiivne ja politsei sisekontroll on mäda, siis ei jäägi julgetel muud kui minna üle  mullatoidule, mis aga poliitilises mõttes ei ole  siiski lahendus.

Totaalse meedia võidukäik – kas maailm liigub aastasse 1984?

@ckrabat

Hiljuti hakkasin üle lugema George Orwelli  tulevikuvisiooni totalitaarsest riigist „1984“, mida olin viimati lugenud kusagil laulva revolutsiooni päevil, siis kui aktuaalsed olid veel otsesed võrdlused Nõukogude impeeriumiga. Täna lugedes on huvitav Orwelli loodud Okeaania ühiskonda võrrelda post-1984 arengutega kaasaegses lääne ühiskonnas ning täiesti ootamatult võib sealtki leida huvitavaid paralleele, mis annavad vihjeid liikumisest suurema ühiskondliku kontrolli ning järelevalve kehtestamise ja isikuvabaduste vähenemise suunas. Kui Nõukogude Liidus ehitati totalitaarset ühiskonda jõuga ning rohmakalt, siis külma sõja võitnud lääne ühiskond on hakanud kontrollitud ühiskonna poole liikuma järkjärguliselt, vaikselt ning efektiivselt. Kontrollitud keskkonnas vastanduvad võim ja vaim, riik ja ühiskond ning riigile delegeeritud õigused ja isikuvabadused. Avalikku arvamust kujundatakse Teadagi Kellele soovitud suunas, mille juures ei kehasta amorfne Teadagi Kes monoliitset alluvuslikul suhtel põhinevat ühtset süsteemi, vaid erinevate huvigruppide vahelist vaikivat kokkulepet.

Esmaspäeva õhtul näitas ETV Briti dokumentaalfilmi „Nähtamatu sõda“, mis valgustas põhivoolu meedia rolli avaliku arvamuse kujundamisel mitme konfliktiga seoses – alates maailmasõdadest, läbi Vietnami, kuni Iraagi ja Afganistanini. Lõimitud (embedded) meedia kujundab avalikku arvamust võimudele soovitud suunas ning vastutasuks tagatakse talle juurdepääs sündmuskohale. Kas soovitud suuna määrab Suur Vend või Teadagi Kes, siin on vaid nüansilised erinevused. Kuidas muuta sõda populaarseks, on muutunud probleemiks nii totalitaarsetele kui demokraatlikele ühiskondadele. Tänapäeva üks iseärasusi on ka sõja ja rahu omavaheliste vahekordade hajumine, kus relvakonfliktid ei ole enam lahendatavad selleks väljaõppe saanud sõjaväe abil, vaid need on muutunud tsiviilühiskonda üha rohkem hõlmavateks  valupunktideks. Kui Esimeses maailmasõjas moodustasid tsiviilelanikud 10% ohvritest,siis  Teises maailmasõjas oli see määr tõusnud 50%-ni, Vietnami sõjas 70%-ni ja Iraagis juba 90%-ni.

Relvakonfliktide kõrval on jõuliselt esile kerkimas nähtamatud sõjad, nt infosõjad, mis ei toimu mitte lahinguväljal, vaid massimeediavahendites ning kujundavad avalikku arvamust vajadusel tõega manipuleerides ning spekulatsioonide esitamisega faktide pähe. Infosõdade eesmärk on teadmiste asendamine usuga, mis välistab kriitilise suhtumise ning tagab positiivse suhtumise õiglasse üritusse. Sigmund Freudi õepoeg, “avalike suhete isa” Edward Bernays asendas sõna „propaganda“ palju neutraalsema väljendiga „avalikud suhted“, kuid sisu ei muutunud palju – demokraatia tingimustes korraldati asju lihtsalt peenemalt ning teistsuguselt.  See tuletab meelde jutustust, kuidas need, kes peale NEP-i Nõukogude Liidust välja aeti ja emigreerusid Ameerikasse, hakkasid sealset ühiskonda märksa efektiivsemalt ümber kujundama. Propagandistlik ajakirjandus ja avalikud suhted on tekkinud vastukaaluks uurivale ajakirjandusele ning tema üks olulisemaid eesmärke on kujundada massiteadvust. Filmis “Nähtamatu sõda”  nimetas Julian Assange, et uurivat ajakirjandust on massiteadvuse kujundajate poolt peetud islamiterroristide ja vene spioonide kõrval üheks suuremaks ohuallikaks kaasaegsele lääne ühiskonnale, mistõttu selle tegevust üritatakse igati piirata ja “õigetele radadele” suunata. Ülima tõe nimel lubatakse avalikes suhetes väikeseid valesid, kuid nad ei tohi kunagi jõuda avalikku teadmisesse, sest vaid kontrollitud teadmine tagab monopoli tõe ja õiguse üle. Laipadele urineerimise juhtum  Afganistanis väljendub infosõja iseärasusi, kus Orwelli kirjeldatud „vihkamise minutid“ on saamaks üheks põhivoolu meedia poolt kujundatud must-valge populaarkultuuri  osaks.

Katsed ühiskonda kontrollida ning isikuvabadusi piirata – me võime selle kätkeda ka mõistesse infojulgeolek, muudavad alternatiivmeedia seisundi ohustatuks. Võitlust Wikileaksi vastu on põhjendatud hirmuga tõe ees – mis juhtub siis, kui tavalised inimesed („proled“, vt. Orwell 1984) saavad teada, kuidas elu tegelikult on? Kas nad ongi siis enam kontrollitavad või hakkavad mässama? Al-Qaeda terroristide rünnak New Yorgile ja Washingtonile 2001.aastal võimaldas turvalisuse nimel kehtestada suuremat kontrolli inimeste privaatsfääri üle ning piirata nende isikuvabadusi, mille üle inimõigusi austav lääne ühiskond on traditsiooniliselt uhke olnud. Tihtipeale on aga kodanikuvabaduste suurendamise nimel võimalik neid vabadusi hoopis piirata. Võitlus naiste, mustanahaliste, teistsuguse seksuaalse sättumusega isikute õiguste eest võib anda faktidega manipuleerides hoopis vastupidise tagajärje, kui võrdsete õiguste tagamise sildi all hakatakse ajaloolisele süüle viidates piirama meeste, valgenahaliste ja heteroseksuaalide inimõiguseid. Internetiajastu on ühiskondliku kontrolli võimalusi suurendanud. ACTA (Anti-Counterfeiting Trade Agreement — võltsimisvastane kaubandusleping) võimaldab intellektuaalse omandi kaitse lipu all otsustada, missugust teavet inimestele jagatakse.  Oluline on siinjuures, missugune teave hakkab inimestele jõudma tasuta ning kes seda koostab ja valitseb. Kui me vaatame ka ajakirjanduses levinud praktikat, kus kollase meedia poolt toodetud spekulatsioonid jõuavad laiadele massidele tasuta, aga kõige eest, mis jääb sellest väljapoole, tuleb maksta, siis mis muudab sellise praktika tõe kriteeriumiks?  See piirab inimeste võrdset  juurdepääsu informatsiooni juurde, mille tagajärjel kujunevad välja sisepartei liikmed ja proled – need, kes teavad, kuid on sunnitud staatuse nimel vaikima ja need, kes on analüütilisest teabest ära lõigatud ning tarbivad põhivoolu meedia tooteid.

Olukorras, kus riik võib talle sobiva tõe nimel hakata pidama infosõda ühiskonna vastu, muutuvad totaalse meedia ja alternatiivmeedia vahekorrad oluliseks vahendiks avaliku arvamuse kujundamisel. Kui inimesel on juurdepääs tasuta ametliku info juurde ja tasulise avaliku info juurde, siis avab see tee totaalsele ajupesule. Meedia roll on siinjuures vastutusrikas, sest tema vormib „uue“ ajupestud inimese tüübi.  Hästi toimiv kodanikuühiskond peab vastu seisma põhivoolu meedia survele ning tagama alternatiivmeediale juurdepääsu avalikkuse informeerimisele ning kriitilise mõtlemise kujundamisele, sest sellest sõltub tema heaolu ja tulevik. Vastasel korral võib lambakari Novgorodi WC meetodit kasutades hakata tulevikuühiskonda kujundama, viidates jällegi George Orwelli „Loomade farmile“, kus lambad, karjudes kõigist üle: „Neli jalga hea, kaks jalga halb!“, „Neli jalga hea, kaks jalga parem!“,  „Mää!“ – tagasid “õigete otsuste” elluviimise. Lambakarja ovatsioonide saatel sõidab kogu ühiskond taaskord tapamajja. Intellektuaalse omandi kaitse nimel saab põhivoolu meedia, toetudes riigivõimule ning rahvusvahelistele kokkulepetele, astuda sõtta sotsiaalmeedia vastu, saades vastutasuks õiguse kujundada inimeste privaatsfääri. Tagajärg ei ole enam kaugel aastast 1984, kus ekraanid raporteerisid Mõttepolitseile inimeste meelsusest ning võimalikest väärtegudest. Seda protsessi võib nimetada ka ühiskonna kriminaliseerimiseks – kõik te olete joodikud, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead – mis tagab Teadagi Kellele, ükskõik millises tema kehastuses, eesmärgi täitumise, mida ta kõige rohkem ihkab – absoluutse võimu ja seda mitte ainult avalikus elus, vaid ka inimeste eraelulises tegevuses. Rangete reeglite ühiskond ja hirm karistuse ees – toetumine reeglitele, mis aitasid ühiskonda kontrolli all hoida – iseloomustas variseride ja saduseride ühiskonda Jeesuse-aegsel Juudamaal  ja ei ole midagi uut siin sinise taeva all.


Four legs good, two legs bad

USA presidendivalimised III – esimesed võitjad ja kaotajad on selgunud

@ckrabat

Ameerika Ühendriikide presidendi eelvalimiste ralli on edenemas ja esimesed kaks osariiki on oma valikud teinud. Huvi pakub see just vabariiklaste poole pealt, kus võiduvõimalused on säilinud veel mitmel kandidaadil. Ameerika Ühendriigid on lõhestatud ühiskond, mis on jagatud liberaalide ning evangeelsete kristlaste vahel ning tegelik valimisvõitlus toimub umbes kümnekonnas osariigis, kus osapooled on enam-vähem võrdsetel positsioonidel. Viimaste hulka kuuluvad ka Iowa ja New Hampshire, mis ei ole traditsioonilised vabariiklaste tugikantsid, kuigi vabariiklaste positsioonid on mõlemas osariigis päris tugevad. Viimastel valimistel võitis neis osariikides siisi Barack Obama. Endise Massachusettsi kuberneri Mitt Romney’i  valimiskampaaniat iseloomustab ameerikakesksus ja majanduspoliitiline pragmatism. Ta on süüdistanud Obamat, et too on püüdnud Ameerikasse sisse tuua euroopalikku sotsiaalriiki ning on mõjutatud kriisis siplevast eurosotsialismist. Pragmaatiline Romney pole Vabariiklikku parteid üle võtta püüdvate variserlike ja saduserlike evangeelsete kristlaste seas, kes peavad moraalseid väärtusi tähtsamaks ühiskondlikust sidususest, just populaarne. Selleks, et Mitt Romneyl oleks võimalus tõusta Ameerika Ühendriikide presidendiks, pidi Barack Obama lööma eelmistel valimistel John McCaini. Romney positsioonid on tugevad liberaalsel Uus-Inglismaal, mormooniusulises Utah’is ja Michiganis, kus tema isa oli kunagi kuberner. Valimiskarussell pole jõudnud aga traditsiooniliselt vabariiklasi toetavatesse lõuna- ja keskosariikidesse, mis võivad esiplaanile tõsta mõne vähem pragmaatilisema kandidaadi.

Iowas võitis napilt Romney (24,55%), kuid temaga rinnutsi finišeerisid endine Pennsylvania senaator Rick Santorum (24,54%) ning Texase libertaarlik kongresmen Ron Paul (21,45%). Kõik nad tagasid endale seitse valijameest vabariiklaste konvendil. Neile järgnesid endine esindajatekoja spiiker Newt Gingrich (13,29%) ja Texase kuberner Rick Perry (10,31%). Iowas sündinud esindajatekojaliige naaberosariigist Minnesotast ja Teepartei üks liidreid Michele Bachmann sai vaid 4,97% häältest ja taandus. Endine Utah’ kuberner ja suursaadik Hiinas  Jon Huntsman (mormooniusku nagu Romney) Iowa kampaaniast loobus. New Hampshire on tuntud kui isepäine osariik, mistõttu on seal oma toetajaskond isepäisel Ron Paulil, kuid Mitt Romney on seal peaaegu, et oma mees. Ta esindab naaberosariiki ja tal on New Hampshire’is kinnisvara. Eelvalimistel olidki edukamad mõõdukad kandidaadid – Romney, Paul ja Huntsman. Kui loetud oli 95% häältest, oli Romney kogunud 39,41% ja seitse valijameest.  Talle järgnes Ron Paul (22,79%; 3) ja üllatuslikult samuti mõõdukate leeri kuuluv Jon Huntsman (16,89%; 2). Gingrich ja Santorum kogusid vastavalt 9,41% ja 9,32%. Rick Perry selles osariigis kampaaniat ei teinud ja lõpetas fiaskoga (0,7%).

Seniste eelvalimistulemuste pinnal on üllatav just madalalt hinnatud Santorumi ja Huntsmani konkurentsivõimelisus vähemalt mõnedes osariikides. Pigem on nende konkurentsivõime johtunud tõsiasjast, et paljudele põhikandidaadid lihtsalt ei meeldi. Romney’d on toetanud kõige rohkem vabariiklastest poliitikuid ja avaliku elu tegelasi, teiste hulgas eelmine presidendikandidaat John McCain. McCaini asepresidendikandidaat ja evangeelsete kristlaste iidol, mootorratturmemm Alaskalt Sarah Palin pole oma eelistustest veel teada andnud, kuid tema abikaasa Todd Palin on astunud Newt Gingrichi toetajate sekka. Evangeelsete kristlaste favoriit on seekord Newt Gingrich, kuid omad toetajad on Rick Perryl. Kolmandal evangeelsete kristlaste soosikul Rick Santorumil on avaliku elu tegelaste seas ehk kõige väiksem toetajaskond, kuid mitmete kohaliku tähtsusega vabariiklastest arvamusliidrite siirdumine tema toetajate leeri tagas talle hea tulemuse Iowas, kus ta kaotas Romney’le vaid kaheksa hääkega. Valimistel jätkab veel kunagine demokraat ja Louisiana endine kuberner Buddy Roemer, kuid tema šansse on peetud olematuteks. Küll on Roemeri nähtud USA Reformipartei võimaliku kandidaadina sügisestel valimistel. Konservatiivse ja populistliku Reformipartei egiidi all on varem kandideerinud Ross Perot, Pat Buchanan ja Ralph Nader.

Nüüd siirdub valimiskampaania lõunaosariikidesse, kus saabub tõe hetk kolmele evangeelsete kristlaste kandidaadile – Gingrichile, Santorumile ja Perryle. Kui keegi neist ei suuda sealt oluliselt toetushääli jurde saada, siis arvatavasti väljub ta valimisrallilt. Võib-olla juba peale Florida eelvalimisi, aga tõenäoliselt peale super-teisipäeva 6.märtsil, kui eelvalimised toimuvad kümnes osariigis, jääb neist parimal juhul järele vaid üks kandidaat. Hetkel on tugevaimad positsioonid Newt Gingrichil, kelle tugevus peaks avalduma just lõunaosariikides. Kandidaatidest kõige konservatiivsem, väga endist presidenti George W. Bush Jr.-i  meenutav Rick Perry on jäänud teiste kandidaatide varju, valimisdebattides on ta esinenud kahvatult ja sageli ebakompetentselt, meenutades Dan („Ladina-Ameerikas räägitakse ladina keelt“) Quayle’i ja Sarah Palini prohmakaid, kuid on enam rõhunud moraalsetele väärtustele. Perry on paistnud silma sõjakate väljaütlemiste poolest, mis peaks meeldima marginaalsetele, kuid mõjukatele sionistlikele-marksistlikele neokonservatiividele, kes kureerisid Bush-noorema välispoliitikat. Nii on lubanud ta USA väed Iraaki tagasi viia.

Tugevamale välis- ja julgeolekupoliitikale ning ameeriklaste aktiivsemale välissekkumise vajadusele on rõhunud ka Newt Gingrich, kes ei välista Iraani sõjalist ründamist, kuid kelle nõrgaks kohaks on fakt, et ta hoidis Vietnami sõja ajal eemale sõjaväeteenistusest, mille eest sõjavastane Ron Paul, kes teenis viis aastat arstina Ühendriikide lennuväes, on teda tugevasti kritiseerinud. Paul on öelnud, et vaid inimene, kes on ise teenistuses olnud, suudab sõda ja tema koledusi objektiivselt hinnata ning ei saada noori ameeriklasi kergekäeliselt sõdima. Tõsi ta on, et sõjakate vabariiklaste seas on palju neid, kellel endal sõjaväeline kogemus puudub. Ron Pauli võib endiselt nimetada valimiste mustaks hobuseks, kelle populaarsus on võrreldes möödunud valimistega tõusuteel. Eelvalimiste edenedes on huvitav jälgida, missuguseks kujuneb tema valimistulemus ja millisteks võiksid kujuneda tema ja tema pooldajate edasised sammud. Paulil, keda toetab palju noori,  oleks perspektiivi ka iseseisva kandidaadina. Ta võtaks hääli nii demokraatidelt kui vabariiklastelt ning mobiliseeriks sõltumatuid valijaid, kes muidu jääksid valimiskarussellilt kõrvale, kuid see muudaks lõpptulemuse ennustamise aga veelgi raskemaks.

Praegused küsitlused näitavad, et Romney võib võita eelvalimsed nii Lõuna-Carolinas, Floridas kui 4.veebruaril Nevadas. Sel juhul on vabariiklaste presidendikandidaat 90% tõenäosusega juba selgunud. Edumaa Gingrichi  ja Santorumi ees pole aga väga suur ning Nevadas pakub konkurentsi kindlasti ka Paul.

Ron Paul

Foto: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/f/f4/Ronpaul1.jpg/250px-Ronpaul1.jpg

Neukku räpp

@ckrabat

Jou  jou jou
Check it out man
Hei teie seal, kas tel suhkrut on?
Siin on neukkud
Kes on neukkud?
Meie oleme neukkud
Meil on tõde
Meil on õigus
Meil on võim
Oleme rahvas
Tahame kõike
Taome adrad mõõkadeks
Lööme kõik mättasse
Riik olgu paks
Ordnung olgu majas
Naabri-Juhan ei mölise
Oleme neukkud
Check it out man
Natsi jee-jee
Neukku hopp
Kahekümnes sajand
Siit me tulime
Ära ei lähe me
Tulevad ja lähevad
Meie jääme
Võitleme lõpuni
Suhkru ja tatra eest
Parema elu eest
Oleme neukkud
Check it out man
Neetud liberaalid
Lubavad õigusi
Lubavad vabadust
Lubavad tegevust
Riik on õhuke
Korda pole majas
Naabri-Juhan möliseb
Ilm on hukas
Riik on mokas
Meie tuleme
Oleme neukkud
Check it out man
Natsi jee-jee
Neukku hopp
Ordnung ordnung
Surmanuhtlus tagasi
Vaenlased värisege
Võitleme lõpuni
Hei teie seal, kas teil tatart on?
Elu pole väärtus
Vabadus pole väärtus
Riik on väärtus
Kord on väärtus
Tapke naabri-Juhan
Sest tema möliseb
Kiliseb ja koliseb
Punase lipu all
Tulevad neukkud
Tahavad tagasi
Seda mis võtta on
Haakristilipu all
Tulevad neukkud
Tahavad tagasi
Seda mis võtta on
Sinimustvalge lipu all
Tulevad neukkud
Tahavad tagasi
Seda mis võtta on
Oleme neukkud
Check it out man
Natsi jee-jee
Neukku hopp
Vabadus pähh
Vendlus sucks
Oleme neukkud
Check it out man
Euroopa pähh
Demokraatia kaka
Adolf Hitler meie papa
Rahu pähh
Inimõigused kaka
Joosep Stalin meie papa
Hei teie seal, kas teil elu on?
Võtame ära
Teil pole seda vaja
Riik olgu paks
Ordnung olgu majas
Naabri-Juhan ei mölise
Oleme neukkud
Check it out man
Jou jou jou

Neukkud telekajahil OnOffi kaupluse avamisel.

Poliitika ajalooline side kunstile: ühe teatrikauge isiku arvamus teatri kohta

@huviline

Poliitika seob haavatud kunsti, asetades haavale ristsideme takistamaks verest tühjaks jooksu ja ühtlasi toob sellega kunsti publiku ette. Linnas verejooks tardub. Pealtvaatajate ees etendub draama seotud mehest, kellele haav paremas õlas teeb põrgupiina. Siiski on poliitika tema elupäästja, sest ilma hoolitsuse ja pealtvaatajateta oleks kunst verest tühjaks jooksnud. Kõik istuvad teatrisaalis. See on suur sügav koobas. Valgus kustub ja publik jääb vaikseks, nad teavad kuidas koopas tuleb käituda. Prožektorid löövad põlema ja näitlejad astuvad lavale, igaühel üks roll või ka mitu, nagu dirigent, lavastaja, stsenarist seda ette on näinud. Publik aplodeerib trupile, varjudele seinal. Prožektorite kustudes tehakse koopa uksed lahti ja publik pääseb linna, kus nähtud etenduse emotsioonide mõjul lähevad paljude keelepaelad valla. Avaldatakse oma arvamust ja räägitakse (prantsuse k. parler – rääkima, sellest siis sõna parlament), kas etendus meeldis või ei meeldinud. See on kuulus koopa võrdpilt, Platonile omistatav, kus poliitika ja teater teineteist toetavad.

Suur kunst on mõiste, mille sisu ja maht peaks jääma igaühe enda defineerida, sest suur kunst räägib alati enda eest ise ega vaja kaitsja abi. Kuid linnas ei ole võimalik ilma poliitikata. Kindlasti ilmub kuskilt keegi, kes defineerib mõiste ja paneb aluse kriitikale. Poliitika laotab sotsiaalse nähtusena kõigele oma kaitsva varju. Kas suurt kunsti on võimalik selles olukorras kuidagi lühidalt iseloomustada? Tundub, et kui kunsti iseloomustab üldiselt meeleolu ülekanne, siis suure kunsti  tagajärjel  võib toimuda teadvuseseisundi muutus. Seega on teadvuseseisundi muutus suure kunsti tunnus. Teadvuseseisundi muutus ei iseloomusta kunsti üldiselt, kuivõrd esineb ka igavat kunsti või pinnapealset kunsti, mis midagi ei muuda. Lihtsalt mõned huvitavad hetkemeeleolud sööstavad läbi olukordade. Meelelahutuse järele on objektiivne vajadus, pinnavirvenduse pindala näitab ühiskonnas kasvutrendi (kultuurimajandus), kuid tegelik olukord jääb endiseks. Ometi – ühiskonnas on sügaval vajadus ka suure kunsti järele, teadvuseseisundi muutuse järele, reaalse humanitaarse poliitika järele.

Suurimad võimalused suurt kunsti teha on teatris, kuivõrd teater on interdistsiplinaarne nähtus, mille toimimisse annavad oma panuse nii sõna, kirjandus, muusika, kunst kitsamas tähenduses, tants, laul + tehnilised väljendusviisid. Neist igaüks on oma tippude näitel võimeline suure kunsti puudutuseks. Kuid ükski neist eraldi, manades humanitaarse reaalsuse meie silme ette läbi varjude, ei ulatu poliitika mõjukuseni. Helidemaailm puudutab tundeid, jättes objektiivsed olukorrad vaeslapse ossa. Tants tekitab soovi kaasa tantsida, selle võimatus takistab täiega. Kujutlusmaailm kirjanduse ja maalide taga eitab publikut. Kino aga on tehniline kunstiala, minu nooruspõlve armastus, mille piiriks on ekraan ja muu tehnoloogiline. Teatris (nukuteatris) elavad varjud, aga kinos tähendab vari pimedat ekraani ja dimensioonide arvu kasv vaataja vabaduse piiramist, nt prillidega. Teatri aine (omapära) sünnib  interdistsiplinaarsest summast, mida teistes kunstides ei  sisaldu, andes teatrile ülekaalu teiste kunstide seas. Kui teater on interdistsiplinaarne nähtus ja poliitika on sotsiaalne nähtus, siis kuidas nad üksteist toetavad.

Teatri aine ja protsess on arvukalt mõtlejaid huvitanud, kellest mõnedki on lõplikult oma käe ja südame teatrile andnud. Paljud ei ole teatri olemusest aru saanud, pidades seda saalikunstiks, kollektiivseks loominguks. Mõned ei ole ka filosoofiat mõistnud, pidades seda  udujutu ajamiseks. Kuid tähele võiks panna ajaloolist konkurentsi filosoofia ja lugude jutustamise vahel. Teatris konkureerib jutustatav lugu poliitikaga ja nagu alati konkurentsi korral peab üks neist (kaotaja)kõrvale astuma. Kui lugu on huvitav ja ühiskonda resoneeriv, siis on võitjaks areenil teater. Kui lugu on igav või väga kitsale ringkonnale mõistetav, siis on võitjaks areenil poliitika. Konkurentsitus olukorras aga ei ole mingit vahet, sest keegi ei taju mingit  teadvuseseisundi muutust kui  spordikomponent puudub. Siis on lihtsalt pinge hajutatud ja meeleolu ülekannet ei toimu. Ebareaalne ja ebahumanitaarne poliitika kohmitseb pseudoprobleemidega, nt erakondade rahastamise küsimusega, unustades ära põhilise.

Teatri aine eriliseks koostisosaks on võimalus, mis üldse loob eelduse pealtvaataja teadvuseseisundi muutuseks. See on võimalus jääda üksi koos teistega ja siiski omaette, vt Betti Alveri “Tähetund”, mis välistab selgelt teatri olemuse saalikunstina. Võimalus jääda üksi koos teistega ei ole unikaalne, seda võib kohata ka suurlinna tulede anonüümse sfääris. Ilmselt sellepärast on mõned näinud salajasi sidemeid teatri ja linna vahel. Teatris on tekkiva pinge ülekande initsiaator näitleja. Kui initsiatiiv on leige või väga kitsale ringkonnale mõistetav, siis jääb ülekande võimendus nõrgaks. Kui aga meeleolu ülekanne on initsiaatori poolt ehedal kujul võimendatud, siis võib tekkida  midagi, mis on omane üksnes suurele kunstile.

Poliitika on filosoofia lõppfaas, mille käigus seotakse haavatud kunst asetades haavale ristsideme. Varjud seinal on kas nukkude või elavate inimeste poolt heidetud. Kolmandat võimalust ei ole: kui varju heidavad nukud, siis peab keegi olema  need nukud teinud. Tegija suhtes saab olla ainult üks võimalus, see peab olema inimene, sest nukud on inimesekujulised. Vaatajad näevad seinal endakujulisi varje: tegija on teinud nukud iseenese järgi. Vaataja teadvuseseisundi muutus ei tulene automaatselt uuest olukorrast või heast meeleolust, kuigi tõenäoliselt tekitab meeleolu ülekanne siiski uue olukorra (emotsioon), mis võib tähendada teadvuseseisundi muutust. Teater ja poliitika on selles suhtes teineteist toetavad nähtused, kuid valija teeb oma valikud alles koopast väljas.

Frændi þegar fiðlan þegir (viis: Bergþóra Árnadóttir; sõnad: Halldór Laxness)

Eesti Vabariik Teises maailmasõjas

@ckrabat

Eesti viimase aja ajaloolis-poliitilises diskursuses avaldub siiamaani aeg-ajalt soov revanši saamiseks kujuteldava  „kaotuse“ eest Teises maailmasõjas, mida nähakse endale sobivas kastmes kitsendatult läbi Ida-Lääne vahelise võitluse vaateprisma, kus külma sõja aegne kahepooluseline maailmapilt on sobitatud Teise maailmasõja aegsesse rahvusvahelisse situatsiooni. Mustvalges kostüümidraamas etendab Hitleri-Saksamaa „head kangelast“, kes võitleb „kurjuse jõudude“ Nõukogude Liidu ja tema nähtamatute liitlastega. Sellises lihtsustatud kangelasmuinasjutus ei võeta omaks, et Nõukogude Liit sõdis seal võitja poolel koos Lääne demokraatiate – Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi ning Prantsusmaaga. Teine maailmasõda ei olnud siiski ainult ideoloogiline võitlus hea ja kurja vahel, vaid võib-olla koloniaalajastu viimane klassikaline mõõduvõtt maailma jagamiseks suurvõimude vahel ja vaid juhuse tahtel olid mitmed sõjas osalenud suurriigid ühtlasi ka ideoloogilised subjektid ning kurjuse ideoloogiat jagus mõlemale poolele.

Teatavat sotsiaalset tellimust natsismi rehabiliteerimiseks võib mitte märgata ainult pime. Millegipärast on kellelegi väga tähtis kujutada Eesti Vabariiki Teises maailmasõjas kui Saksamaa liitlast ja Saksamaa mundris sõdinuid eestlasi kui vabadusvõitlejaid. Piisab Venemaal vaid eestlasi natsimeelsuses süüdistada, kui aktiviseeruvad kohapeal jõud, kes püüavad tõestada, et nii see ongi ja Saksamaa võitles sõjas õige asja eest. Jant Alfred Rosenbergi eksponeerinud näituse kohta on vaid üks väike osa laiemast diskursusest. Võib-olla mäletate veel kellegi naiskaitseliitlase svastilisi kõrvarõngaid, mida püüti igati välja vabandada  nii sumeri, india kui budistliku sümboolikaga, kuigi rinnalapselegi oli selge, et tõenäoliselt polnud tädi haakristi kui sümboli ajaloolisest taustast kunagi midagi kuulnud. Minge suvalisse raamatupoodi ja vaadake kui palju kirjandust võite poelettidel leida erinevate Teise maailmasõja aegse Saksamaa natsionaalsotsialistlike riigitegelaste ja väejuhtide kohta.

Eesti Vabariik kuulutas Teises maailmasõjas välja neutraliteedi, milline staatus ei muutunud ka 1940.aastal, sest ükski asjaomane institutsioon ei muutnud Eesti staatust sõjas. Pealegi ajal, mil Nõukogude Liit annekteeris Eesti, oli ta Saksamaaga mittekallaletungilepinguga seotud de facto liitlane. Rein Raud küsib tänases „Eesti Päevalehes“: „Riigiõiguslikult, nagu ma asjast praegu aru saan, oli Eesti Vabariik Teises maailmasõjas neutraalne, ehkki sõdivate poolte poolt okupeeritud riik (nagu Poola), mitte aga Saksamaa liitlane (nagu Ungari, Soome või Rumeenia). Kas ei tähendaks selline otsus ikkagi tagantjärele Eesti neutraliteedi tühistamist, hoolimata natsismi hukkamõistmisest riiklikul tasandil?“ Ta on õigesti aru saanud, sest täpselt seda selline samm tähendaks ja just juriidilisest seisukohast lähtudes. Tundub, et Eesti on Teise Maailmasõtta kinni jäänud nagu pudelisse pandud vaim  ja üritab sõja kulgu kuidagiviisi ringi mängida ning muudetud tähenduste abil välja võluda  teistsuguseid talle meeldivaid tulemusi.

Erki Bahovski on samas lehes (tänases „Eesti Päevalehes“) maininud: „Oluline on mõista, et hirmu ja reetmise narratiivi kultiveerimine mõlemal poolel jätab nii eestlased kui ka Eesti venelased perifeeriasse. Juba sõna reetmine iseenesest viitaks justkui sellele, et ollakse sõjas. Aga tegelikult sõda ei ole. Või peaksime nentima, et sõda on mõne inimese peas.“ Riiklikus narratiivis tuleb ebakindlus ja hirm tugevasti esile. Näib, et riikluse püsimises ei olda kindel ja sellepärast otsitakse enesekindlust ajaloost, püstitatakse võiduriste Vabaduse väljakule, et need toetaksid rahvuslikke müüte minevikukangelaste vägitegudest. Identiteediotsingute poolest sarnaneme Venemaale, kes on samuti pöördunud näoga minevikku ja üritab rahvuskeskset mütoloogiat üles ehitada võidule Teises Maailmasõjas ning Nõukogude Liidu võimsusele külma sõja aegses rahvusvahelises süsteemis.

Kui Eesti tunnistab saksa mundris sõdinud vabadusvõitlejateks, siis ligi 70 aastat peale sõja lõppu on Eesti Vabariik määratlenud poole Teises maailmasõjas, kus liitlastena nähakse natsistlikku Saksamaad, fašistlikku Itaaliat ja imperialistlikku Jaapanit ning vaenlastena kommunistliku Nõukogude Liidu kõrval Ameerika Ühendriike, Suurbritanniat, Prantsusmaad ja Hiinat, aga sisuliselt ka Iisraeli, kus vaevalt, et sellist sammu tervitatakse. Jah, võib-olla tõesti õnnestub ärritada Venemaad ning ta pöörab oma palge lääne poole, osutab meile tähelepanu, kuid poliitiline lühinägelikkus ei luba vaadata jumalikustatud Moskvast kaugemale. Kas keegi on mõelnud, mida arvatakse tagantjärele sõjakuulutamisest Washingtonis, Londonis, Pariisis ja Jeruusalemmas? Vaevalt, et vastleitud liitlaste üle ollakse rõõmsad Berliinis, Roomas, Tokyos ja Helsinkis, kus Teise maailmasõja sündmustele on antud hoopis vastupidine hinnang. Kas Peltsebuliga saab Peltsebuli hävitada ning kommunismi natsismiga välja tõrjuda?

Kuna palju rohkem eestlasi võitles võõrastes mundrites, siis emotsionaalselt on täna raske tunnistada, et Eesti Vabariigi kangelased pole need, kes osalesid Teises maailmasõjas Nõukogude, Saksamaa ega isegi Soome mundris – kangelaste koguarv väheneks märgatavalt. Nad võivad olla head inimesed, tublid kodanikud, kes tõmbasid võõra mundri selga mingitel neile teadaolevatel üllastel motiividel, kuid võõras munder ei tee kellestki iseenesest veel kangelast. See on nende inimeste isiklik traagika nagu ka nende, kes sattusid ajaloo keerdkäikudes Eesti laskurkorpusesse. Riigi seisukohalt on kangelased hoopis need, kes admiral Johan Pitka kutsel tulid 1944.a. sügisel kaitsma Eesti Vabariiki. Sellest kontingendist räägitakse aga märksa vähem kui Sinimägede all või Waffen-SSis võidelnutest.

vabadusvõitleja Aleksander Mägiraud

Alternatiivmeedia tulevik IV – alternatiivmeedia ja maailm

@ckrabat

Lõpuks on see siis käes, aasta 2012, järjekordne maailmalõpp inimkonna ajaloos. Ühte olulist tunnusmärki tasub siiski silmas pidada ja see on meedia suurenenud tähtsus ühiskondlikus elus. Põhivoolu meedia sekkub aina agressiivsemalt iga kodaniku igapäevaellu. Ta on pürgimas üleilmse Novgorodi WC valitsejaks ja tema ristiretke teel maailmavalitsemisele tasakaalustamisel on oluline just alternatiivmeedia tugevus, s.h. erinevad sotsiaalmeedia võimalused, mis võimaldavad inimeste maailmapilti avardada ning pakkuda konkurentsi põhivoolu meedia poolt ehitatud fatamorgaanalikule virtuaalmaailmale. Kuigi senini olen kasutanud samatähenduslikult nii peavoolu- kui põhivoolu meediat, siis edaspidi  eelistan siin terminoloogiliselt “peavoolu meedia” asemel kasutada “põhivoolu meediat”, sest „pea“ eesliide viitaks nagu millelegi tähtsamale. Õige oleks vastandada põhivoolu meediat ja alternatiivmeediat. Samuti tahan vältida ka segamini ajamist kohalike murumängudega gladiaatorite areenil, s.h. Tallinna TV ja tema peatoimetaja võitlusega „peavoolu meedia“ vastu, mis on pigem põhivoolu sisene kildkondlik võitlus võimupositsioonide pärast „tõe kuulutamisel“ kui alternatiiv valitsevale kasumikesksele meediakontseptsioonile.

Veel hiljaaegu vapustas maailma avalikkust Wikileaksi ilmumine rahvusvahelise avalikkuse ette, mis avalikustas paljusid salastatud või ametkondlikke dokumente. Wikileaksi näol on tegemist esimeserahvusvahelise tähtsusega alternatiivmeedia projektiga, kuigi kokkuvõttes tuleb tunnistada, et Wikileaksi mõju rahvusvahelisele poliitikale osutus väiksemaks, kui poliitilised ringkonnad kartsid. Hirm Wikileaksi paljastuste ees oli nii suur, et mitmed poliitikud nõudsid Wikileaksi võrdsustamist rahvusvahelise terrorismiga. Endine Kanada peaministri nõunik dr.Tom Flanagan nõudis teleintervjuus koguni projekti juhtpersooni Julian Assange’i mõrvamist (mille eest ta hiljem küll vabandas). Väited, et Wikileaksi taolised mitteavalikke dokumente avalikustavad organisatsioonid muudavad maailma ebaturvalisemaks, ei ole siiski kinnitust saanud. Mingite revolutsiooniliste avastustega, mida ei oleks võimalik kaudsete materjalide põhjal prognoosida, pole alternatiivmeedia organisatsioonid hakkama saanud, kuid mitmed ajakirjanduslikud spekulatsioonid on nad muutnud dokumenteeritud faktideks. Kuigi Wikileaks on tuntuks saanud Ameerika Ühendriikide diplomaatiliste materjalide publitseerimisega, siis mitmed sarnase profiiliga sõsarorganisatsioonid tegutsevad üle kogu maailma, hoopis demokraatiavaesemas keskkonnas, nimetagem siinjuures Myanmar Wikileaks või Indoleaks Indoneesias.

Põhivoolu meedia kasumijahile orienteeritud isikukesksus sidus Wikileaksi tugevasti Julian Assange’i isikuga nagu ka rahvusvaheline islamiterrorism seoti meedia poolt Osama bin Ladeni isikuga. Niimoodi tekivad meediaikoonid, rahvusvahelise mastaabiga Nõia-Intsud, Dressi-Toivod, Vändra-Avelid ja Iglesiase-Anetid.  Ideede võitlustest saavad põhivoolu meedia vahendusel isikute võitlused, sest nii on võimalik toota laiadele massidele müüdavat reljeefsemat kujundit. Viimasel ajal on poliitiline võitlus üha enam kandunud poliitikute ja ühiskonnategelaste eraellu. USA president Bill Clinton oli siin teerajajaks, kuigi ta tuli oma mitmetest kõmulistest armuafääridest suhteliselt vigastamatult välja. Seksiskandaalid on mitmeid mõjuvõimsaid poliitikuid rajalt maha võtnud. Möödunud aastal pälvis kõige rohkem tähelepanu neist  Prantsusmaa presidendivalimiste favoriidi Dominique Strauss-Kahni episood hotelliteenijaga ühes New Yorgi hotellis. Mitmed segased asjaolud võivad viidata episoodi lavastamisele teatud poliitiliste jõudude huvides. Strauss-Kahnile järgnesid Itaalia vastuolulise peaministri Silvio Berlusconi tagasiastumine ja vahepeal USA vabariiklaste presidendikandidaadiks pürginud Herman Caini taandumine valimisvõitlusest. Iisraeli endine president Moshe Katsav pandi reaalselt vangi. Julian Assange jällegi väga segaste tagamaadega seksiskandaal mõjutas kindlasti Wikileaksi renomeed, mistõttu annab seda defineerida ka taotluslikuna.

Sotsiaalmeedia surve oli märgatav Araabia kevade õitselepuhkemisel eelkõige Tuneesias ja Egiptuses ning Venemaa opositsiooni konsolideerimisel peale parlamendivalimisi möödunud aasta detsembris. Sotsiaalmeedia on mõjutanud opositsiooni tegevust Moldovas, Iraanis, Süürias ja Myanmaris, kuid sotsiaalmeedia võimalustele on tuginenud Ameerika Ühendriikide konservatiivne Teepartei liikumine oma eesmärkide propageerimisel. Alternatiivmeedia projektiks võib lugeda ka vasakpoolset Occupy-liikumist, kelle juured peituvad Kanadas Vancouveris asuvas mittetulunduslikus meediavõrgustikus Adbusters Media Foundation, mis annab välja ajakirja Adbuster ning on korraldanud rea tarbimisvastaseid kampaaniaid, neist tuntum kindlasti Occupy Wall Street. Sotsiaalmeedia võrgustikud pakuvad soodsat kandepinnast alternatiivmeedia levikuks, mis arendavad veelgi enam demokraatia ja avatud ühiskonna ideed üle kogu maailma. Möödunud 2011. aasta oli oluline verstapost alternatiivmeedia võimaluste avardumisele mitte ainult riikide sisepoliitikas, vaid ka üha jõudsamalt on ta sekkunud rahvusvahelises poliitikasse, mille juures peab üha enam arvestama avaliku arvamusega ning riikidevaheliste salakokkulepete aeg hakkab otsa lõppema. Võib prognoosida, et lähitulevikus muutub alternatiivmeedia tähtsus ühiskondliku arvamuse võimendamisel ning demokraatlike protsesside käivitamisel veelgi olulisemaks.

Põhivoolu meedia loob teatavat laadi illusoorset maailma, millel on vähe pistmist sellega, kuidas elu tegelikult on. Põhivoolu meedia tooted on sisuliselt ilukirjanduslikud teosed, mis kujundavad talle sobilikku müügiskeemi ja juhivad meid taas variseride ja saduseride maailma ning muudavad ühiskonda tervikuna kinnisemaks ja kontrollitumaks. Mida kinnisem on ühiskond, mida vähem hoolib see kodanikuühiskonnast ja poliitilistest vabadustest, seda enam ilukirjandulikumaks muutub meedia, seda enam suubume Orwelli poolt visandatud loomade farmi aastal 1984. Tartu Ülikooli rektor  Alar Karis väljendas aastalõpu intervjuus muret, et julgus avalikult arvamust avaldada on kadumas ning eelistatakse „õigeid“ arusaamu ühiskonnas toimuvast. Alternatiivmeedia suurenenud tähtsus avatud kodanikuühiskonna edendamisel ning maailma kujundamisel mitmekülgsemaks võib muuta elu planeedil elamisväärsemaks ning muuta maailmalõpu reaalseks, täita maiade ennustuse, kuid siis oleme vana manduva maailma asemel astunud juba kusagile uude ja tundmatusse.

Tuneesia, 4.jaanuar 2011: Mohamed Bouazizi süütas Araabia kevade …

Foto: http://erasmusjourno.files.wordpress.com/2011/12/arab-mohamed_bouazizi.jpg

jaanuar 2012
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.