Franciscuse sõnum II – paavsti sõnum Euroopale

@ckrabat
Paavst Franciscus esines Euroopa Parlamendi ees Strasbourgis kriitilise sõnavõtuga, milles nentis, et Euroopa on kuidagi “vana ja väsinud”. Tema pessimistlik sõnum erines eelkäinud paavsti Johannes Paulus II visiidist Strasbourgi murrangulisel 1988. aastal, kes Berliini müüri langemise künnisel nimetas Euroopat tsivilisatsiooni eeskujuks. Franciscus mainis murelikult, et Euroopa väärtused on kaotamas usaldust, kuna võim on bürokratiseerunud ning inimesed ei usalda institutsioone, mis tegelevad elukaugete asjadega. Suured ideed, mis on kunagi inspireerinud Euroopat, on kaotanud atraktiivsuse ja asendunud bürokraatlike institutsioonide tehnokraatiaga. Euroopa on aeglaselt loovutamas oma hinge, kui inimlikud ja kristlikud väärtused on taandumas tehnoloogiakeskse maailma ees. Paavst hoiatas Euroopat sõjaohu eest, kuid paljudele pettumuseks ei nimetanud Venemaad. Suurt tähelepanu pööras kirikupea migratsiooniküsimusele, kuulutades: “Igapäevaselt Euroopa kallastel maabuvad paadid on täidetud meeste ja naistega, kes vajavad abi ja omaksvõttu.”

Franciscus pidas oluliseks “inimõiguste kultuuri” arendamist, mis suudaks isiku individuaalsed aspektid ühendada ühtsete väärtustega, mis kõik koos moodustaksid ühiskonna. Ta pidas tähtsaks üksikisiku väärtust, mis on olnud Euroopa idee keskmeks ja mille eiramine tekitab sotsiaalseid pingeid. Need samad küsimused, mis häirisid paavsti meelerahu, olid arutluse all Raadio 2 saate “Hallo Kosmos” lindistusel, kui saade tähistas 200. saatenumbrit kolme teoloogi: Vello Salo, Einar Laigna ja Toomas Pauli osavõtul. Õpetatud teoloogid arutlesid igavikuliste küsimuste üle – kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Huvitava kokkusattumusena on kahe kosmilise külalisega, Einar Laigna (1992) ja Vello Saloga (2012) ilmunud pikemad intervjuud sarjas “Aegumatud intervjuud”. Toomas Paulile tehti 2011. aastal samuti ettepanek sarnaseks intervjuuks, kuid kahjuks tookord kokkuleppele ei jõutud.

Kolme kodumaise kirikumehe ülesastumises jäi domineerima pessimistlik alatoon, sest inimestel on kiire ja neil ei jätku aega mõtisklusteks. Maailm on muutunud väga materialistlikuks ja praktiliseks ning inimtsivilisatsiooni vaimne pool on hääbumas. Kuidagi meenutab see Sõrmuste Isanda saaga lõppu peale Sauroni sõrmuse hävitamist ja kuninga tagasitulekut, kui vanad rahvad (haldjad) lahkusid Keskmaalt ning nende asemele tulid inimesed. Võib-olla tänaseks on inimeste aeg otsa saamas, sest neil on kiire ja neil pole aega selleks, et aega maha võtta. Einar Laigna on selle tarvis ehitanud endale erakla. Ainsana säilitas optimistlikku meelt luterlik teoloog Toomas Paul, kes soovitas leppida sellega, mis antud, sest paremat pole kusagilt võtta. Kuid temagi pidas tsivilisatsiooni lõppu paratamatuseks, sest fossiilsete kütuste otsa lõppemisega, mis võib toimuda lähima sajandi jooksul, saab otsa ka moraal. Õhtumaa allakäik oli kohtumise läbiv teema, sest tema vaimsus on kadumas. Einar Laigna alustas näitega Friedrich Nietzsche “Zarathustrast”, kes tuleb maailma tõde kuulutama, kuid avastab, et maailma huvitab rohkem köieltantsija. Köieltantsijate kultuur valitseb tänapäevast totaalse meedia poolt dikteeritud maailma. Tsirkus ja leib on muutunud inimeste jaoks olulisemaks, kui vaimne täiustumine.

Kuidas on kristlik õpetus aidanud maailma muuta? Kolme teoloogi jutust tuli välja, et eestlaste jaoks on kristlus lõpuni avastamata vähetuntud religioon, mis on tekitanud palju väärtõlgendusi. Vello Salo: Vanas Testamendis ei räägita käsuõpetusest, vaid heebrea Toora on lihtsalt “õpetus”. Johannese evangeeliumis annab Jeesus oma käsuõpetuse: “Armastage üksteist nii nagu mina olen teid armastanud.” See Kristuse käsk on vähetuntud isegi kristlaste hulgas. Ta ei tulnud õpetust muutma, kuid ta ei nimetanud ühtegi kümnest käsust. Teistes keeltes on armastuse erinevaid nüansse märgistavaid sõnu mitmeid. Toomas Paul: kristlik sõna “armastus” võiks eesti keeles tähendada “hoolimist”. Tsivilisatsiooni hääbumisele avavad õpetatud meeste arvates väravad materialistlike väärtuste primaarsus, kui edendatakse kitsalt praktilisi teadmisi ning naeruvääristatakse vaimsust. Teadus on tavainimese jaoks võrdsustatud Jumalaga, millele on antud absoluutne väärtus nagu oleks see lõpetatud ning edasi enam ei arene. Teadus on vahend teadmiste juurde jõudmiseks, kuid vahendit ei saa jumalikustada. Paavst Franciscus mainis hiljuti, et nii Suur Pauk kui evolutsiooniteooria on täiesti kooskõlas kristliku õpetusega, sest ka nende tekkepõhjused võivad olla jumalikud. Need on ühed võimalikud, kuid mitte ainsad teed, mida Jumal võis maailma loomisel kasutada. Toomas Paul nimetas end isegi tõsiusklikuks darvinistiks.

Vanadest sumeri ürikutest teame, et inimene klooniti mujalt saabunud tulnukate poolt. Esimesed katseklaasilapsed olid sigimisvõimetud, kuid tehnoloogia täiustudes, suudeti luua isendid, kes suudavad end taas toota. Probleem on see, et me ei suuda vanu tekste tänapäevasesse keelde ümber panna, sest mugavam on manipuleerida piiblitsitaatidele rajatud käsuõpetusega. Muinasaja inimene oli teistsugune ja väljendas oma meeli kujundlikult. Seepärast võime kummutada tõe Nibirust lihtsalt selle abil, et ühedimensiooniline tõlgendus ei anna usutavat selgitust. Kui räägitakse planeedist, siis ei saa see olla kosmoselaev. Aktuaalses Kaameras pole seda ju maha hõigatud! Tänapäeva inimesel puudub julgus materiaalsest maailmast väljapoole kaeda ning tema silmaring on piiratud tema silmade nägemisulatusega. Ühedimensiooniliste inimeste massiline produktsioon ning nende vabavaraline levik on löönud maailma tasakaalust välja. Sellisele inimesele ongi lõplik tõde see, mis on ametliku meedia poolt välja kuulutatud, sest oma peaga mõtlemine on tema jaoks mitte üksnes keelatud, vaid ka ohtlik.

Muinasameerika kultuurides tolteekidel ja olmeekidel toimus universumis hinge evolutsioon, mille juures erinevad planeerid toimisid erinevate tasanditena teel täiustumise suunas. Hingede reinkarnatsiooniprotsessis võisid nad edasi liikuda, jääda klassikursust kordama või isegi madalamale tasandile langeda. Mitmed religioonid käsitlevad materiaalsust olulise tõkkepuuna selles protsessis, millest vabanemine aitab hingel edasi liikuda. Hingedele on jäetud nende valik: mõned neist võivad valida vastuhaku tee. Rääkides Jeesusest kui inimese ja Jumala hübriidist, ei saa me kõrvale tõrjuda võimalust, et tema pärisisa pärines Nibirust. Võõrasisa Joosepi kaudu, kes tunnistas ta oma pojast, ulatusid tema vereliinid Taaveti kojani ja vereliinide ning Vana Testamendi ettekuulutuste tähendus oli selle ajastu jaoks oluline. Kristlus ei lähe vastuollu sumeri mütoloogiaga, vaid võib olla üks selle harusid. See on üks võimalikke seletusi, mis paigutub loogilisse taustsüsteemi. Kui maailmast kaob mitmekesisus, siis maailm sureb.

Sumeri savitahvlitelt, inimese kloonimine: meditsiiniõest jumalanna (tulnukas) Ninti kannab kätel geneetik Enki (keskel) kloonitud inimlast.

 

2000 aastat tagasi ehk Juudamaa mehe Yeshua ülestõusmise müsteerium

@ckrabat
See kõik juhtus veel siis, kui Rooma keiser oli Tiberius ning roomlaste võimu alla sattunud Juudamaal valitses asehaldurina Pontius Pilatus. Yeshua (Jeesus) sündis Galilea juutide perekonda. Tema isa võis olla Nibirult saabunud tulnukas, kuid tema ema oli inimene Miriam (Maria). Suurem osa uurijaid arvab, et ta sündis veidi enne meie ajaarvamise algust – aastatel 4-6 eKr., kuigi seda on seotud ka rahvaloendusega aastatel 6-7 pKr. Arvatakse, et jutlustamist alustas ta umbes 30-selt a-tel 27-29, peale seda kui oli ristitud Ristija Johannese poolt, kes alustas aktiivset misjonitegevust umbes neil aastatel. Jeesuse hukkamine ristil toimus a-tel 30-36. Pontius Pilatus oli roomlaste asehaldur aastatel 26-36. Kõige populaarsem surmakuupäev, kui ta üldse suri, on 7.aprill aastal 30. Jeesuse surmast ülestõusmist võib seletada teadvuse kaotusega ristil. Jeesus võis langeda koomasse, millest ta toibus kolme päeva möödudes, mille järel ta võis sõita “taevasse” ehk isa juurde Nibirule, kuigi mõned müüdid räägivad tema lahkumisest Juudamaalt ning ta võis asuda elama Indiasse, Kashmiri, kus on teada ka legendi järgi tema haua asukoht – Roza Bal Srinagaris. Mitmete pärimuste järgi võis Jeesus siirduda hoopis Lõuna-Prantsusmaale, kuhu oli asunud elama tema naine Maria Magdalena (Miriam Magdalast) ning sellele tugineb pärimus Jeesuse vereliinist. Ei ole mitte väheoluline, et just seal tekkis ning õilmitses algkristliku päritoluga katarite liikumine.

Oluline on kõige selle juures meeles pidada, et Yeshua jäi kuni lõpuni judaistlikuks reformaatoriks, kes ei lükanud ümber varasemat õpetust. Kristlusele kui oikumeenilisele religioonile ladus vundamendi Tarsosest (Kiliikia) pärit juut Saul, kes Rooma kodanikuna kandis latiniseeritud nime Paulus. Aastatuhandete tagust müüti on võimalik vabastada üleloomulikkuse aurast ning seletada reaalsete teadmiste abil, mis annavad nähtusele autentse sisu ning põrmustavad ateistide pimedale eitusele rajatud argumendid. Eitus on kõige lihtsam viis midagi olematuks teha, eitada võib Kristust, Shakespeare’i, holokausti, mida iganes. Eitus on üks soovmõtlemise ekspressiivne vorm, millega üritatakse ajalugu endale meelepäraseks kujundada. Ajalugu on teatavasti muuhulgas ka ideede ja hoiakute reflektsioon, mitte ainult sündmuste tuim kronoloogia. Loomulikult tuleb eristada Kristust ja kristlust, inimest ja õpetust. Olles vastu kristlikule õpetusele, eitavad ateistid Kristust kui inimest. Igal juhul on aastate järel raske konstrueerida sündmuste tegelikku kronoloogiat ning ajalooteadusesse jääb oluliseks sündmuste tõlgendamine. Aastatuhandeid tagasi puudusid sündmusi fikseerivad kaamerad ning teadmine tugineb suuresti nii säilinud kirjalikele allikatele kui ka pärimustele. Loomulikult ei saa kedagi takistada uskumast, et asjad juhtusid just täpselt nii nagu tema usub, kuid allikaid saab ka kriitiliselt tõlgendada.

Dogmaatiline lähenemine usub ühte ja ainuõigesse meeleliste aistingute najal omandatud versiooni ning tõrjub kõik teised võimalikud tõlgendused kui võõrad ja vaenulikud. See ongi mitmusliku maailma eitamine ning püsimine etteantud programmi piirides, mis eksisteerib staatilise maailma raamides. Staatilise maailma jüngritele tunduvad uued teadmised hirmuäratavatena, mis sunnivad neid igapäevasest rutiinist ehk siis etteantud programmi raamidest välja astuma. Kui me vaatame erinevate rahvaste loomismüüte, siis on neis väga palju sarnaseid ilminguid. Suur osa neist räägib “taevastest jõududest” – Jumalad elavad TAEVAS. Taevas tähistab ka kosmost ja taevast saabuvad jumalad tulnukaid. Niisamuti on ka kristlik pärimus ühildatav kosmoloogilise pärimusega, kui mujalt saabunud jumalad toovad Maale tsivilisatsiooni ning põhjustavad olulise arenguhüppe. See on üks võimalik seletusi tsivilisatsioonide tekkele, mis kõlab väga loogiliselt, kuid seda ei saa otseselt siduda elu tekkimisega, mis nõuab teisi seletusi. Aastatuhandete jooksul aga muudavad müüdid oma kuju. William Goldingi “Kärbeste jumal” annab usutava pildi müüdi tekkimisest, kui minnakse välja reaalsusest ning nähtusele omistatakse üleloomulik tähendus s.t. hakatakse millessegi uskuma.

Kristluse puhul tuleb kristlikku õpetust eristada isikutest, kelle läbi on sõnum edasi antud. Oluline ongi just sõnum. Preester isa Vello Salo ütleb, et kristluses asendati judaismi kümme käsku ühega – ligimesearmastuse käsuga, lähtudes tõest, et see, kes täidab armastuse käsku, täidab ka ülejäänud kümmet. Juudamaa mehe Yeshua lugu moodustab kristliku narratiivi taustsüsteemi ehk keskkonna, mille abil narratiivi edasi antakse. Kuna dokumentaalset arhiivimaterjali napib, siis ei saa seda lugu üksüheselt käsitleda ajaloolise tõena, kuid see ei ole ajaloolise tõega vastuolus. Kui mõningaid sündmuseid ajaloolises kontekstis lahti tõlgendada, siis ei jää sellest järele midagi üleloomulikku ega müstilist. Loomulikult võib dokumentaalse materjali vähesus tekitada erinevaid arusaamu ja tõlgendusi ning faktide segunemist spekulatsioonidega. Kuna Galilea päritolu Yeshua mõju inimkonna ajaloole on olnud tohutu, siis on arusaadav, et tema eluloost on tehtud järgnevate põlvede jaoks müsteerium. Ükskõik, kuidas tema elu lugu ka kulgenud, kas see lõppes tagasipöördumisega Isa juurde Nibirul, Jeruusalemmas, Srinagaris või Lõuna-Prantsusmaal, ei muuda see tema õpetust olematuks.

Juudamaa mehe Yeshua õpetus õpetab vaatama elu helgemat poolt. Häid ülestõusmispühi!

Franciscuse sõnum

@ckrabat
Uus paavst Franciscus I on jõuliselt sekkunud maailma arengut mõjutavate sündmuste ahelasse, propageerides rahusõnumit ning inimese sõltuvust tema Loojast. Närused inimühiskonna heidikud, kes õõnsate loosungitega propageerivad sõda, vägivalda, viha ning hirmu, on aetud tagajalgadele, sest nad on ootamatu hoobi saanud sealt, kust nad poleks seda oodanud. Paljude poolt vihatud ning nurka suruda püütud  katoliku kirik on näidanud, et ta on elus ning pole valmis lahinguta areenilt taanduma. Paavst andis pika ja põhjaliku intervjuu Itaalia katoliiklikule väljaandele “La Civiltà Cattolica“, mille inglise keeles avaldas USA jesuiitide “America magazine“. Tema seisukohavõtt viitab revolutsioonile kristliku sõnumi tõlgendamises ning soovile vabaneda selle käsuõpetuslikust redaktsioonist, mida on eelkõige propageerinud mitmed uuskristlikud sektid. Uus paavst seisab mitmekesise maailma eest: “Me peame olema ühtsed koos oma erinevustega: ei ole ühtki teist teed, et muutuda ühtseks. See on Jeesuse tee.”

Paavst on mõistnud hukka sõjalise lahenduse Süürias, hoiatades kergesti puhkeda võiva maailmasõja eest. Vägivalda jumaldavale massile on vastukarva tõdemus, et vägivald põhjustab vägivalda, sest moraali puudumise tõttu on vägivald ainus nende kätte usaldatud vahend, et enese vastu autoriteeti ja respekti tekitada. Nemad räägivad sageli, et inimene on tähtis ja loomadel pole hinge, sest õõnsa retoorika varju saavad nad peita oma moraalset värdjalikkust. Libainimene ütleb välja tegelike moraalsete värdjate eetilised põhitõed: “Kui rahvas nõuab ranget korda ja vabaduste piiramist, siis ta mõtleb ligimesearmastuses teiste peale. Talle ei tule pähegi, et need piirangud kehtivad ka tema enda kohta.” Moraalne värdjalikkus esineb ka rahvusvahelises poliitikas, kus hetkekasu nimel tehtud näiliselt õiged sammud võivad anda tugeva tagasilöögi pikemas plaanis. 2003.a. George W. Bushi eestvõttel algatatud Iraagi invasioon, millest tänavu möödus kümme aastat, on selle üheks parimaks tõestuseks. “Rahu ei saavutata vägivallaga. Sõda sünnitab sõda, vägivald viib uue vägivallani,” ütles paavst.

Sõda ja vägivalda on toetanud need, kes on inimestena läbi kukkunud, armetud eluheidikud, kes pimeduse varjus üritavad Jumalat troonilt tõugata. Paavst Franciscus on näidanud, et Jumal on vägagi elus ja tal pole kaugeltki ükskõik, mis Maa peal toimub. Jeesuse sõnum – armastage teisi nagu iseennast on saanud võidu hirmu ja eelarvamusi rõhutava käsuõpetuse ees. Kõigile neile Saatana teenritele, kes nägid Jeesuse õpetuses väärõpetust, kirikuteenrites kõigest kiimalisi patukotte ning katoliku kirikus pedofiilset institutsiooni, anti tugev moraalne hoop. Paavst Franciscus ütleb: “Kõige tähtsam on esimene kuulutus: Jeesus Kristus on teid lunastanud. Ja kirikuõpetaja peab olema eeskätt halastuse õpetaja.” Samal ajal kui anonüümseks jääda sooviv, räuskav ja tatti pritsiv netikommentaator Robert nõuab oma mõttetutes vihakõnedes surmanuhtluse taastamist ning migrantide väljasaatmist, paneb paavst ette muutu mahajäetud kloostrid põgenike varjupaikadeks.

Kõige suuremat vastukaja on saanud paavsti soov näidata üles kaastunnet nende suhtes, kes kristlikke väärtusi ei jaga. Lihtne on teisi maailmavaatelistel põhjustel hukka mõista ning käsi on kerge tõusma ligimese vastu kivi heitma, kuid kes on see patuta, kel on selleks moraalne õigus? Abordi ja rasestumisvastaste vahendite keelustamise eest võideldes taanduvad inimesed Jumala ees ning maksavad andamit maailma kuningale – Rex Mundile. Kristliku õpetuse järgi on inimelu väärtus ja selle sünd maailma ei saa toimuda kergekäeliselt. Inimene kannab oma tegude eest vastutust ja see vastutus hõlmab ka uute maailmakodanike sündi. Paari viimase aastasaja jooksul on inimkond kasvanud aga mõõdutundetult, mis ei ole vastavuses neile eraldatud ressurssidega. Kui aastal 1800 oli planeedil üks miljard inimelanikku ja teise miljardini jõuti aastaks 1927, siis hoolimata purustavast Teisest maailmasõjast jõuti aastaks 1960 juba kolme miljardini. Edaspidi on inimarvukuse kasv edenenud juba ennaktempos – 1974 neli miljardit; 1987 viis miljardit, 1999 kuus miljardit ja 2011 seitse miljardit. Inimeste arv planeedil tõusis ühe eluea jooksul kahelt miljardilt seitsmele miljardile!

Paavst Franciscus on tunnistanud, et ka naine võib Jumala sõna edasi anda. Samuti ei pea kirik ilmtingimata võitlema homoseksualismi vastu ja pöörama nähtusele liigset tähelepanu, mis võib mõjuda äärmuslikul juhul isegi nähtust propageerivana ning täiendada homoseksualistide ridu, vaid keskenduma õpetusele, mis on tähtsam kui kellegi poolt valesti valitud tee. Kui keegi on teinud eksisammu, siis nõuab kristlus andestamist ning võimalust õigele teele pööramisele kui karistamist ning sundi, mis on omased silmaklappidega dogmaatikutele ning käsuõpetuse jüngritele. Paavst Franciscuse realism ja avatus maailmale, milles me elame on teinud ta võrdväärseks reformaatoriks Giovanni Pietro di Bernardonega, rohkem tuntud kui Francesco d’Assisi, kes suhtus ka loomadesse, kui Jumala loodud hingelistesse olenditesse ning ei pidanud inimesi neist paremateks ja targemateks. Elu on näidanud, et isegi rebased õpivad mobiiltelefone kasutama.

Franciscus I (Jorge Mario Bergoglio)

Foto: http://www.jobat.be/nl/artikels/hoeveel-verdient-de-paus/

Paavsti väärikas lahkumine ja ateistide 15 minutit kuulsust

@ckrabat

Paavst Benedictus XVI teatas 12.veebruaril ootamatult, et ta astub 28.veebruaril kõrge vanuse ja tervisliku seisundi tõttu tagasi. Uus paavst valitakse 2-3 nädala jooksul märtsis ning ülestõusmispühadeks peaks tema järglane juba ametis olema. Pärast aujärjelt lahkumist asub lahkuv paavst elama ajutiselt paavsti suveresidentsi Castel Gandolfos ning hiljem, peale renoveerimistööde lõppemist, Mater Ecclesiae kloostrisse Vatikani aedades. Peale eelkäija lahkumist taevastele radadele 2005.a. kavatses tolleaegne kardinal  Joseph Ratzinger juba siis lahkuda avalikust elust ning pühenduda kirjatööle, kuid vastu ootusi valiti 78-aastane kardinal paavstiks. Ratzinger oli küll Johannes Paulus II lähedane mõttekaaslane ja üks mõjukamaid kardinale Rooma kuurias, kuid rohkem oodati mõne noorema kolleegi valimist kuulutavat valget suitsu Sixtuse kabeli korstnast. Kuna paavst valitakse kuni 80-aastaste kardinalide seast, siis oli Ratzinger ealisele piirile väga lähedal.

Mäletame Parkinsoni tõvest vaevatud Benedictus XVI eelkäija Johannes Paulus II viimaseid aastaid, mis peegeldasid lõppematut kannatust, kuni Jumal oma ustava teenri 2005.a. ära kutsus. Kui Johannes Paulus II otsustas kannatuste karika põhjani juua, siis 85-aastane Benedictus XVI on otsustanud eelkäija kogemustest õppust võtta ning vabatahtlikult tagasi astuda. Kas see on paavsti isiklik otsus või oli ta kellegi poolt mõjutatud, see pakub jällegi ainest spekulatsioonidele ja vandenõuteooriatele, kuid miks ei võiks see olla ka ühe vana ja elukogenud mehe soov avalikust elust kõrvale tõmbuda? Väga inimlik ja lihtne soov võimust eemalduda tundub tänapäeva sullile ja feimile orienteeritud materialistlikule maailmale mõistetamatu, kuid vaikselt lahkuda suudavad vaid suured inimesed. Pigem võiks see panna meid mõtlema, kas elus võiks olla midagi pühamat ja olulisemat kui totaalse meedia sajandi poolt pakutav 15-minutiline kuulsus telekaamerate ees. Eluajal tagasi astunud paavste on üldse kokku kuus – Pontianus (230-235), Silverius (536-537), Benedictus IX (1032-1048 vaheaegadega), Celestinus V (1294), Gregorius XII (1406-1415) ja nüüd Benedictus XVI. Seni viimasena loobus vabatahtlikult aujärjest neist Celestinus V, kelle elu lõppes traagiliselt, sest järgmine paavst Bonifacius VIII laskis ta vangistada ning ta suri kaks aastat peale aujärjest loobumist 81-aastasena Fumone kindluses.

Nooremana oli lahkuval paavstil liberaali ja reformaatori kuulsus, kes Teise Vatikani kirikukogu ajal (1962-65) üritas koos Šveitsi teoloogi Hans Küngi ja Belgia flaami teoloogi Edward Schillebeeckxiga katoliku kirikut reformida ja kaasajastada. Ta oli mõjutatud Saksa jesuiidist vabamõtlejast Karl Rahnerist ja Nouvelle Théologie koolkonnast, kes üritas jõuda algkristluse lätete juurde ning puhastada religiooni formalismist ja suletusest. kuid 1960-te lõpus puhkenud üliõpilasrahutused ja vabameelsuse kasv hirmutasid teda ja mõjutasid pöörduma konservatiivsete kirikuringkondade rüppe. Benedictuse nime valis ta paavst Benedictus XV eeskuju järgides, kes Esimese maailmasõja aegu üritas tuua rahu sõdivate rahvaste vahele, aga samuti Püha Benedictus de Nursia, Euroopa kaitsepühaku ja benediktiini ordu rajaja auks. Inimesena tagasihoidlik ja intelligentne Benedictus XVI on kahtlemata alahoidlike vaadetega ning suhtub ettevaatlikult kiriku moderniseerimisesse, kuid samal ajal on ta püüdnud olla nagu Benedictus XV rahu paavst, lepitada erinevaid usundeid ning pidada dialoogi.

Paavst Benedictuse tagasiastumist on üritatud siduda Iiri pühaku ja Armaghi peapiiskopi St.Malachy nägemustega, kes kirjutas 1139.a. peale Rooma külastamist 112 krüpteeritud salmi, milles peitub ettekuulutus paavstiriigi tuleviku kohta. St.Malachy ettekuulutuse “Prophetia Sancte Malachiae Archiepiscopi, de Summis Pontificibus”  järgi kandvat Benedictuse nime eelviimane paavst, kellele järgneb viimane paavst Petrus Romanus.  Üks märtsis toimuva kardinalide konsiiliumi favoriite järgmise paavsti aujärjele on 64-aastane Gaana kardinal Peter Kodwo Appiah Turkson, kes esindab sarnaselt praeguse paavstiga kiriku konservatiivsemat suunda. Turksonit peetakse peafavoriidiks, kuigi praegu on veel vara järeldusi teha, sest aafriklane pole veel paavstiks saanud ja võib-olla ei saagi. Favoriitideks  tema kõrval peetakse veel 68-aastast Kanada kardinali Marc Ouellet’i ja eelmiste valimiste favoriiti Nigeeria kardinali Francis Arinzet. Tõsi, Arinze on juba 80-aastane. Välistada ei saa mõõdukamate valikute, 71-aastase Milano peapiiskopi Angelo Scola või 63-aastase brasiillase, Sao Paulo peapiiskopi Odilo Schereri tõusu.

Samal ajal kui paavst Benedictus XVI on otsustanud avalikust elust tagasi tõmbuda ja pühendada oma elu viimased aastad rahus ja vaikuses millelegi väärtuslikumale, on Eesti ateistid  sulli ja feimijanus, silmad põlevad peas, pöördunud odava kuulsuse poole, üritades Jumalat Eesti hümnist välja tõrjuda. Kui neile ei meeldi sõna Jumal, siis võiksidki nad olla vait või lausuda selle asemel mõne neile sobivama nende poolt jumaldatud isiku nime: Jehoova, Nibiru, Venemaa või Samilotila, kuid ei, kõik pasunad on hüüdma pandud – võtke sõna Jumal hümnist välja! Paavst otsustas väärikalt taanduda. Ateistidel puudub oskus väärikalt vaikida. Taoline klaperjaht viitab vaid Jumala tugevusele, sest kui tema olemasolu  kedagi väga tugevasti häirib, siis viitab see vankumatule autoriteedile. Ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu, mis ei jäta ükskõikseks. Riiklik sümboolika esindab traditsioone ja väärtusi, kuid ühepäevaliblikatel puuduvad nii traditsioonid kui väärtused. Ateism on kindlasti usk, väga piiratud ja dogmaatiline usk, mis esineb negatiivses vormis. Mõisted usun ja ei usu on samalaadsed fundamentaalsed mõisted, hoopis tugevama dogmaatilisuse astmega kui kahtlev skeptitsim või teadmatust tunnistav agnostitsism.

Portaali skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik kurvastas ilmselt Saalomon Vesipruuli aurahast ilmajäämise pärast ning tegi jõulise avalduse 2013.a. auraha poole. Võitlus sõnadega ja mõistetega meenutab kahekordse auraha laureaadi sm Mari-Liis Sepperi võitluskaaslasi, kes tõrjuvad poliitilise korrektsuse lipu all Astrid Lindgreni raamatutest neegrikuningaid välja. Kahjuks on kampaaniaga liitunud ka kirjanik Jaan Kaplinski, kes soovitab samalaadse poliitilise korrektsuse huvides Jumala asendada taevaga. Kampaania korras ettepanekuid rahvussümboolika vahetamiseks mäletame lähiminevikust mitmeid: küll taheti põhjamaisele heaoluriigile viitavat ristilippu või hümni asendamist Gustav Ernesaksa laulupidude lõpulauluga “Mu isamaa on minu arm”. Küllap leidub meie seas neukkusid, kes arvavad, et “õige” hümn on hoopis “Kalevite kange rahvas” ning kellel “õige” merelainetega lipp on keldrisse tatrakottide ja moosipurkide vahele peidetud. Neukkumõtlemine on instinktidele rajatud ühepäevaliblika mõtlemine, mis eitab traditsioone ja väärtusi ning sellest ka suur hirm Jumala nime mainimise ees.

Benedictus XVI (Joseph Aloisius Ratzinger)

Pilt: http://thegospelcoalition.org/blogs/tgc/files/2013/02/pope_benedict_xvi1.jpg

Katarid

@ckrabat

Katarid (kr. Katharos – puhas; siit on tulnud ka mõiste ketser) on 11.-14. sajandil Lääne-Euroopas levinud algkristlik protestiliikumine. See nimetus on neile omistatud kristlike ristisõdijate poolt, ise nad nimetasid end „headeks inimesteks“ või „headeks kristlasteks“. Nende põhiline keskus paiknes Lõuna-Prantsusmaal Languedoci piirkonnas (siit ka pärit paralleelne nimetus albilased Albi linna järgi). Katarid hävitati ristisõjas 1209-1255, mis tegelikult kestis veel umbes paarkümmend aastat. Liikumise säilmeid on tulnud ka hiljem välja. Viimaseid teateid tegutsevatest kataritest võib Languedocist leida 1325.a. paiku. Katarlus on küll kristlik liikumine, kuid erinevalt teistest Lääne-Euroopa kristlikest liikumistest, ei ole ta välja kasvanud katoliiklusest. Kuna tema põhiasualad paiknesid kunagisel visigootide territooriumil (kes olid arianistid), siis võib arvata, et tegemist on mitmete uskumuste koosmõjul tekkinud iseseisva kristliku liikumisega. Katareid on seostatud ka 7.-9.sajandini Armeenias esinenud paulikaanide ja 10.-11.sajandil Bulgaarias tekkinud bogomiilide sarnaste gnostitsistlike liikumistega, kuigi otseseid tõendeid sidemete kohta nende vahel ei ole.

Katarite liikumist on sageli käsitletud kui müstilist esoteerilist seltskonda, keda iseloomustas usufanatism, kuid siin on suuresti tegemist põhivoolu kristluse poolt loodud müüdiga. Erinevalt saksa-hollandi-briti algupära protestantistlikest liikumistest, iseloomustas katareid just liberaalsus, tolerantsus ja sallivus. Languedocis elasid katrid ja katoliiklased sõübralikult koos ja usukonflikte nende vahel ei esinenud. Katari kirik kui selline puudub koos kaasneva hierarhia, dogmaatika ning teoloogiliste doktriinidega. Katarid rõhutavad religioosse kogemuse individuaalsust ja vahetust. Iga inimene saab suhelda Jumalaga vahetult, ilma vahendajateta. Õpetajad (perfecti, parfaits, täiuslikud) eristuvad tavausklikest (credenti, croyants) sellega, et “väljuvad” materiaalsest maailmast ning peavad kinni rangemast asketismi kanduvast eluviisist ning pakkudes lihtusklikele isiklikku eeskuju. Kataritel oli üks sakrament (consolamentum) ja üks palve (Meieisapalve, Paternoster – küll omas versioonis). Nende evangeelne tagapõhi oli laiem kui põhivoolu kristlusel. Võimalik, et neil oli vanu Nikaia kirikukogu (A.D. 325) eelseid autentseid tekste, kuid nad kasutasid Johannese ja tõenäoliselt Toomase evangeeliumi, neist viimane on käsitlenud ka gnosist (teadmist), mis on üks katarite religioosseid baase. Mõned põhiideed:

1. Katarite maailmavaade on dualistlik. Hea Jumal lõi hinge, kuri jumal lõi keha. Maailm on kurja jumala, Saatana (Maailma kuningas, Rex Mundi) looming. Kõik materiaalne on olemuselt halb ja kurja jumala kätetöö. Materiaalset maailma sümboliseerib võim. Astumine võimu teenistusse on astumine Maailma kuninga teenistusse. Materiaalsele võimule vastandub vaimne armastus. Hea jumal on mittemateriaalne ning koosneb puhtast vaimust. Inimesed on mõõgad, mille abil hea ja kuri võitlevad. Kurjus avaldub läbi inimese, kuid inimene püüdleb lunastuse poole, tema osaks on mateeria vabastamine ja lunastamine. Osa katareid peab oluliseks tõusmist mateeriast kõrgemale ja vabanemist kõigest sellest, mis kannab eneses võimu ja mateeria printsiipi.
2. Tähtis osa katarite liikumisel on lunastusel (consolamentum). Kataritel on lunastuse käsitlemisel erinevad lähtekohad. Rangemad katarite voolud eitavad materiaalsust täielikult, aga liberaalsemad voolud, toetavad materiaalse “hingestamist.” Läbi consolamentumi tõusis inimene täiusliku seisusesse (ehk perfectuseks) ja consolamentumi said üksnes täiskasvanud, millele eelnes vähemalt kolm aastat ettevalmistust. Paljud lihtusklikud said consolamentumi surivoodil, mis oli veidi teistsugune protseduur. See tagas lihtrahvale võimaluse liha süüa ja sugu teha. Consolamentumi riituse viib läbi perfectuse seisusest isik. Lunastus on jumaliku hinge vabastamine saatanliku keha vajadustest.
3. Nii hea kui kuri on hierarhiliselt võrdsed. Maailm on kurja jumala looming. Inimese eesmärk on vabaneda mateeriast. Maailm ongi see, mida enamik kristlikke liikumisi tunnevad “põrgu” nime all.
4. Jeesus kui ajalooline isik oli surelik prohvet, kes hukkus ristil armastuse idee nimel. Jumala poeg ei saa olla materiaalne, sest materiaalne on olemuslikult halb. Puhast vaimu pole võimalik risti lüüa.
5. Katarid mõistsid hukka soojätkamise, kuna soojätkamine on andami maksmine Maailma kuningale. Seetõttu olid katarite juures olulisel kohal abort ja sündivuse piiramine. Täielikku karskust ja aseksuaalsust nõuti üksnes täiuslikkudelt (perfecti). Homoseksualism oli kataritel rangelt keelatud.
6. Täiuslikud pidasid kinni mitmetest askeetlikest normidest, askeesi läbi valmistuti hinge vabastamiseks materiaalsest kehast. Nad piirasid oma toidusedelit ja võisid loobuda ka lihast. Lihast loobumine tähendas maiste hüvede piiramist, mitte et taimetoitlus oleks olnud kuidagi eetilisem või lihasöömise keeldu kui sellist polnud. Albilaste perfectused tarbisid kala ja mõningaid loomse päritoluga toiduaineid, kuigi mitte piimatooteid, mida põhjendati liha- ja piimatoodete seksuaalsete tekkepõhjustega ning nende tarbimine olevat jällegi andamimaksmine Maailma kuningale. Kalad seevastu ei paljune katarite arvates seksuaalsel teel.
7. Üks kataritele iseloomulik joon on usk reinkarnatsiooni ning arvatakse, et reinkarnatsioon on olnud omane algkkristlusele, kust see uskumus pärineb. Hing, mis on Jumala looming, on surematu. Keha, mis on Saatana looming, on surelik. Lihtusklikud või need kes on saanud consolamentumi surivoodil, ei olnud tagatud igavese eluga ning neile jäi võimalus hankida lunastust järgnevates kehastustes.
8. Katarid ei tunnista veega ristimist. Vesi puhastab, kuid ei õpeta. Katarluse juures on oluline koht “teadmisel”. Ristimine on teadmise edasiandmine juba pühendatute poolt.

Katarid olid patsifistid ning üks perfectustele määratud reeglistikust keelas tapmise. Nende vastupanu oli vägivallatu, mis kindlasti aitas kaasa katarite hävingule. Ristisõjas kasutasid nad palgasõdureid ja lihtusklikke, kes ei olnud consolamentumi vastu võtnud. Kataritel oli keelatud ka suitsiid v.a. juhul kui surm oli vältimatu, siis oli lubatud näljasurm ehk Endura. Taevast kui sellist kataritel otseses mõttes ei eksisteeri, vaid on vaimumaailm, mis on jumalik ja materiaalne maailm (see, mida tänapäeval tunneme universumi nime all), mis on saatanlik (see oleks ka laiemas mõttes). Ka aeg on Maailma kuninga looming. Vaimumaailmas aja mõiste puudub, seal on igavik.

Katarite liikumine ei olnud ühtne, seal oli erinevaid voolusid ja raske on neid kõiki ühise nimetaja alla panna. Tuntuim neist on albilaste liikumine, kust pärineb enamik teadaolevaid traditsioone. Täiuslikuks püüdlemine ei olnud kohustus, vaid consolamentumi oluline eeldus oli vaba tahe. Autentset katarlust tänapäeval tõenäoliselt enam ei esine. Viimane teadaolev perfectus oli Guillaume Bélibaste (ta oli nooruses mõrvanud inimese, aga hiljem usku pöördunud), kes põletati 1321 aastal. Itaalias, just Põhja-Itaalia linnades, elas samuti katareid, kuid seal ei olnud katarlus nii massiline ja suri inkvisitsiooni survel välja 13.sajandi lõpul.

Ristisõda, mis võeti 1209.a. paavst Innocentius III õnnistusel katarite vastu ette, kujunes ettevalmistuseks Languedoci (millest üks osa kuulus Toulouse krahvile, teine osa Beziers’ vikontile ja kolmas osa Aragoni kuningriiki) liitmiseks Prantsusmaaga. Katarid moodustasid seal ehk 10-15% elanikkonnast. Nii Toulouse’i krahv Raymond VI kui ka Beziers’ vikont Raymond Roger Trencavel, kelle vastu ristisõda oli suunatud, olid ise katoliiklased, mitte katarid nagu mõned allikad ekslikult väidavad. Tõsiasi on ka see, et katarite poolel sõdis enam katoliiklasi kui katareid endid. Albilaste ristisõjast pärineb ka kuulus lause: „Tapke kõik, küll Jumal omad ära tunneb”, mida omistatakse nii paavsti legaadile Citeaux abt Arnald-Amalric’ile, kes vastanud ristisõdalaste küsimusele kuidas eristada Beziers’ vallutamisel linnas elavaid õigeid katoliiklasi hereetikutest kui ka Leicesteri krahvile Simon de Montfort’ile, ristisõdijate juhile. Mõnede uurijate arvates on tegemist linnalegendiga.

Katarite üks viimaseid vastupanukantse Montséguri kindlus alistus üheksakuulise piiramise järel 1244.a. Umbes 210 katarit, kes keeldusid oma usust taganemast, põletati peale kindluse alistumist 16.märtsil 1244.

Foto: http://www.frankreich-sued.de/Bauwerke/roc-de-montsegur/roc-de-montsegur-001.jpg

Kiriku roll ühiskonnas

@ckrabat

Eestis on puhkenud järjekordne torm veeklaasis – terve rida niiöelda reformimeelseid kristlasi on esinenud petitsiooniga Eesti Kirikute Nõukogule, kõikidele kirikutele ja kogudustele, milles esitatakse üleskutse kiriku suuremale avatusele ja toetatakse ühiskonna humanistlike väärtuste levikut kirikusse. Kindlasti on üleskutses palju progressiivset ning järgimistväärivat, mida võib vaid kiita ja tervitada. Teisest küljest ei tohi unustada, et kirik on eelkõige vaimne institutsioon, mida ei tohiks materialiseerida. Kristluse suurim probleem läbi ajaloo ongi olnud tema materialiseerumine.  Roomakatoliku kirikus sätestus kiriku materialiseerumine Tommaso d’Aquino doktriiniga, mis juhtis kristluse tagasi variseride ja saduseride käsuõpetuse traditsioonide juurde, mille eest Jeesus oli hoiatanud. Kirikuriigist arenes välja riigikirik. Ka protestantismi esiletõus Euroopas aitas kristlikku õpetust siduda materiaalse maailmaga.

Vaimu ja võimu vastuolus peaks kirik ja religioon säilitama ühiskonnakriitilise rolli, kuid võim on materiaalne, käega katsutav ja magus. Kirik on institutsioon, kelle roll ühiskonnas on mitmepalgeline. Ühelt poolt on ta läbi ajaloo olnud vaeste ja rõhutute kaitsja, teisest küljest muutunud sageli maiste võimude tööriistaks alamate vaoshoimisel. Väga paljude jaoks ongi kristlus muutunud materiaalseks käsuõpetuseks, normatiivseks institutsiooniks, millel puudub vaimne alge. Selline kristlus on surnud ja ta ei arene. Inimene on materialistlik olend ja seetõttu ta püüab kasvõi alateadlikult vaimseid õpetusi materialiseerida. Käesoleva petitsiooni probleem on pigem see, et ta ei taha aga kirikut muuta vaimsemaks, vaid püüab suurendada sidet materiaalse maailmaga. Petitsiooniga võideldakse päris naljakate ühenduste “võrdsete õiguste” eest nagu „geikristlaste ühendus“. Mis on kellegi seksuaalsetel sättumustel pistmist kristliku õpetusega? Täpselt samasugune absurdsus oleksid „kristlikud taimetoitlased“, „kristlikud jalgpallurid“ või „kristlikud filatelistid“. Aga miks siis mitte juba “kristlikud prostituudid”? Sellised huviklubid võivad ju olla, aga neil puuduvad paradigmaatilised seosed kristliku õpetusega.

Kristlus ise on olnud mitmepalgeline, kuid ajalugu kirjutavad võitjad ning kristlus ise on tundmatuseni muutunud – dissidentlikust algkristlusest saanud mõjuvõimas institutsioon. Tänavu suvel õnnestus ringi sõita Lõuna-Prantsusmaal kunagistel katarite asualadel. Kuigi katarite usk oli väga rangete nõudmistega – sakramendi (consolamentumi) vastuvõtnud täiuslikud (perfecti) pidid loobuma paljudest materiaalse maailma ahvatlustest, iseloomustas seda religiooni sallivus ja tolerantsus teisitimõtlejate vastu. Askees oli mõeldud täiuslikele, kuid tavausklikele, kes polnud consolamentumit vastu võtnud, ranged reeglid ei kehtinud. Mitte kellelegi ei olnud tee Jumala juurde keelatud või takistatud. Katarite õpetus nägi materiaalsuses kurja isanda Rex Mundi õpetust, millest inimene pidi maiste kannatuste käigus vabanema, liikudes vaimsema maailma poole.

Eesti kristlaste peamine probleem ongi pigem püüd kohanduda materiaalse maailma reeglitega, kus õpetust nähakse variserliku ja saduserliku käsuõpetusena ja vähene tähelepanu vaimsetele väärtustele. Kui see nii oleks, siis ei tekitaks see vajadusi täiendavaks eneseidentifitseerimiseks „gei“, „jalgpalluri“ või „filatelistina“, sest need asjad on iga inimese materiaalsed lõbud väljaspool kristlikku õpetust. Kindlasti võivad taolise suhtumise juured peituda meie minevikus, mida on aastasadu iseloomustanud püüd tungida materiaalsete väärtuste juurde, alamkihi loomulik tung magada kahe kasuka  vahel ja süüa sularasva, milleks tuleb aga käituda just nii nagu ülemkiht käitub ehk siis kuidas reeglid (käsulauad) ette näevad. On ju see, kuidas meist räägitakse ja mida meist arvatakse meile ääretult oluline. Materialistlik pettumine kristluses on viinud aga paljud võitleva ateismi sängi, kus viha ja sallimatust esineb palju rohkem kui ühegi teise religiooni juures. Püüd religiooniõpetust koolidele ära keelata (nagu ükskõik millise õpetuse või nähtuse ärakeelamine) vaid suurendab teadmatusest sündinud vaimupimedust, eelarvamusi ja käsuõpetuslikku religioonitunnetust, sest kirik nagu iga muu institutsioon saab olla humanistliku ühiskonna väärtuslik osa vaid siis, kui ta ei tegutse sellest ühiskonnast lahus, vaid aitab seda paremaks ning elamisväärsemaks muuta.

Tihtipeale aetakse omavahel segamini Vana ja Uus Testament, naaberkülade mehed  Džiisus ja  Jeesus.