Presidendi kriitika

@huviline
Presidendi kriitika on võimatu sellisel moel nagu seda teeb Georg Kirsberg. Selline kriitika on ka arulage, sest jätab suhu mulla maitse, kuna president on rahva esindaja. Keegi, kes ütleb, et tal on häbi oma rahva pärast, pole tõsiseltvõetav, sest ta ise kuulub selle rahva hulka. Tendents pidada ennast teistest paremaks, eristada ennast rahvast, kritiseerida enda poliitilist esindajat süstemaatiliselt-kronoloogiliselt, võimule saades pisendada oma vastutust – kõik need on kaasajale iseloomulikud jooned. Muidugi ei piisa neist joontest kogu kaasaja iseloomustamiseks. Meie ümber on informatsiooni lihtsalt palju, et selle hoomamine nõuab endale piiride seadmist, mille tõttu jääb paljugi omakorda kahe silma vahele.

Eesti rahvas pole kunagi nii sidus olnud kui ta seda praegu on. Enamus (kvalifitseeritud enamus?) meist teeb selle peale mõeldes igapäevaselt ühesuguseid liigutusi. Linnas tänaval inimesi vaadates võib suure tõenäosusega aimata, kuhu keegi läheb või mis asju ta ajab. Nähes kedagi nutitelefoniga, on kohe selge millistel lehekülgedel ta tõenäoliselt viibib ja kellega suhtleb. NO99 kallab vabalt kõntsa kaela, kõigile võrdselt. Sõnavabadus ja seda toetav infotehnoloogiline taristu ühetaolistab kogu elu, sest kõigil on ühesugused võimalused oma arvamust avaldada ja seda levitada. Levinud on riigi ja poliitiliste esindajate kritiseerimine. Arvatakse, et arvamuste vabadus on Põhiseadusega kõigi jaoks ühtemoodi tagatud.

Näiline mitmekesisus ja teineteisele vastanduvad arvamused eksitavad. Poliitik Mihkelson, endine ajakirjanik, väidab kusagil, et eesti rahva esimene julgeoleku risk on sidususe puudumine. Ta peab silmas, et paljud meist kritiseerivad riiki, kuigi tegelikult on riik saavutanud maksukogumise valdkonnas oma parimad tulemused läbi ajaloo. Isegi Marek Helm on imestunud, kui kenasti käibemaks laekub. Meie julgeolek on tagatud, sidusus on suurenenud ja riik on kehtestamas kindlaid moraalinorme. Keelatud on joomine, suitsetamine, enesemüümine, mis kõik kokkuvõttes on enesekahjustamine ja Georg Kirsberg võib rahulikult presidenti kritiseerida. Ma ei tunne siin kõlanud nimedest kedagi isiklikult. Võib-olla mõni teine tunneb. Nad on lihtsalt ikoonid, tundetud kultuslikud märgid. Ka kirjanik Kaur Kenderi arvates on tore, et Eestis, erinevalt Venemaast, ei pea politseile altkäemaksu maksma, kuni ta ise oma lühikest elu raisates on sunnitud kohtuuksi kulutades kõndima.

Kõige pealt vaata peeglisse, keda seal näed ja kui sa näed seal rahvaesindajat, siis tuleb teada, et see ei ole Dorian Gray portree, vaid see oled sina ise. Keegi ei kritiseeri kunagi iseennast tõsiselt. Urmas Paet arvab, et Türgi on Euroopa Liit ehk meie ise. Kogu riik see oleme ju meie ise. Kuidas saab keegi iseennast tõsiselt kritiseerida, see tähendaks ju vaiba alt tõmbamist? Sellepärast pole võimalik ka presidenti kritiseerida. Vähemalt mitte täna, Eestis, Euroopa Liidus, Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis, Nibiru galaktikas. Kogu valgustusaegne retoorika, mõttevaramu, mida kirjastus „Tänapäev“ aastate jooksul on tõlkinud ja välja andnud – kõik see on tänapäeval tühine. Need inimesed ja autorid ei osanud undki näha tänapäevasest sidususest. Võtan laadida Elisa Raamatu äppi, mida on reklaamitud kui tasuta 1500 raamatu lugemise võimalust. Kõigile meeldib raamatuid tasuta lugeda, sealhulgas digitaliseeritud kujul Anna Haava luuletusi aastast 1888 . Hiljem selgub, et 1500 raamatut on võimalik tasuta lugeda 2 nädala jooksul, kuid hiljem juba mõõduka tasu eest. Deinstallin Elisa Raamatu äppi. Digitaliseeritud maailm on siiski väga sidus, sest oleksin ise pidanud reklaami edasi lugema. Tegelikult olen mina ise president, pikka kasvu ja pean viisi, mõõduka tasu eest digitaliseeritud ja loetav.

Positiivset kriitikat Jakuutiast – Minu laut näeb hea välja

Pagulase rännakud suurte inimeste maal

@huviline
Väike Gulliver on sattunud maale, kus elavad ebatavalise mõttelaadiga inimesed, kes on kiindunud rohkem teda ümbritsevasse keskkonda kui ümberkaudsetesse ühiskondlikkesse protsessidesse. Mis inimesed need on? Kus ta peab nüüdsest hakkama saama? Milline on nende ajalugu? Kas pagulane Gulliver võib loota siin oma soo jätkumist? Me näeme seda lugu Gulliveri silmade läbi ning rohkem me tema nime antud loos ei kasuta. Nii groteskne kui irooniline suhtumine pole selle loo puhul mitte ainult lubatud, vaid pigem kohustuslik, kirglik ja legaalne ehk seaduslik.

Hämmastav kui kaua pole ühel rahval maailmas oma riiki olnud. See pole ilmselt neile vajaduseks olnud, sest milleks liigseid kulutusi teha, kuigi siis saaks ju makse võtta. Lihtsam on maksu anda, et säiliks eluviis ja mõttelaad. Puudus pole piirkonnas probleemiks olnud, lahtiste piiridega toodi rikkus kaubeldes sisse. Nähtavasti on piiriks keel, võõras neile, kes seda ei mõista ega suuda keskkonda sulanduda. Siinse mõttelaadi kohaselt on keskkonnaks kõik, mis on antud, mida nad ise pole teinud, sh loodus ja struktuurid. Saatus on andnud palju jõuga, võib-olla vastu tahtmist, nt struktuure, kuid naabritega siiski üsna ühte moodi, sh grammatika ja sotsiaalsed liidud (Hansa, Nõukogude, Euroopa). Andekas rahvas, pole miskit öelda! Pean keele ära õppima, sest muidu võivad nad öelda, et minu siia sattumine pole legitiimne ehk õiguspärane.

Kui areng maailmas jõudis sinnamaale, et loobumise teele tuli saata traditsiooniline, siis alustati meil targalt, ajalehtedest ja teatrist. Seltskonnast kerkis rikkaid omanikke, kes esimese vabariigi tegid. Siin on juba riigi pidamisega tegu, kui alustati maksu võtmist. Ma ei taha ajaloole rõhuda, sest teada on, et uued kirjutavad selle alati ümber. Näen enda ümber halli rahvast, näo poolest minu moodi. Neid teeb ebatavaliseks üks seik, ma juba jagan, üks käik, mis meie maal on kahjuks puudu. Soovi korral on kõik läinud merele või metsa, kus avarust on palju, kuid erinevalt Amasooniast on nende seas puisniite, kus liigirikkus loeb kohalikke mõtteid ja tuunib inimhinge. Nad üksindusse kaovad. Ei hoolita siis keelest, koolidest, struktuurist või meedia õõnsavõitu kõlast, kui tahad olla lihtsalt üksi. See mulle arusaamatu! Ma oma ema ja tema ema võtaks siia kaasa, kui oskaks olla üksi, nii nagu siin on kombeks iidsest ajast saati. Kuid usun, et siia jäädes võiks see järeltulijatele ehk omaseks ja kokkukõlaliseks saada, nii nagu antud.

Pean nüüd siin poole valima, mis on poliitilise olemus ja viljakeha, mu olukord on halb. Ei taha valida ma poolt, sest teine pool võib olla magusamgi. Siin kahjuks samad reeglid, misminu maal on kehtivad, pean poole valima. Ma valin Euroopa Liidu, et kohalikke mitte solvata, sest ka nemad sama valiku on teinud. Poliitikatest, erakondadest, valin liberaalse demokraatia, mis on mulle omane, sest kogukondadeta elu ei kujuta ma ette. Peaasi, et mitte üksinda! Ma pigem maksan makse. Näen kaugelt terendamas silt, kus kirjas „Vao“, saan sinna korteri ja koha, kus õues viibida.

Väike Gulliver ei teadnud, et korterid selles väikeses depressiivses väikelinnas on hirmus suured. Kaasas Euroopa rahakott, kirjutab ta ennast vallametniku juures sisse. Siinkohal meie jutt katkeb ja laskem tal rahulikult sisse elada. Võimalik, et kunagi leiab ka tema ennast metsas või merel üksinda.

Gulliver. Pilt aadressilt: http://sonarent.com/_img/95/bb_senco.jpg?width=1200

Rahvaste rändamine ja eestlased

@huviline
Sõnavõtud, mida olen juhtunud lugema pagulaste teemal, lähtuvad sageli ühest või mitmest tingivast asjaolust või põhjusest. Sellised sõnavõtud sarnanevad seebimulliga, sest rahvusvahelistel nähtustel puudub üks või mitu põhjust, mida torgates see lõhkeb, kuna identiteet on ambivalentne. Sellepärast on kosutav lugeda midagi, kus esitatakse olulisi küsimusi. Oma artiklis annab Aare Luup suuna: „Me ei saa esmasena lähtuda mitte probleemist, vaid sellest, kes me ise oleme. Kuhu me ühiskonna ja rahvusena minna tahame?” Samavõrd kui inimene on Aristotelese järgi ühiskondlik loom, kuulub inimkonna ajaloo hulka kasvamine ühest Aafrika emast arvuliselt hetkeseisuga ca 7 miljardit miljardiliseks koosluseks ja erinevatel põhjustel asupaiga kollektiivne vahetamine, rahvaste rändamine. Eestlased ei erine selles osas teistest rahvastest. Maa vabanemine jääst ca 10 000 aastat tagasi, kattumine taimestiku ja loomastikuga, annab ajalise piiri esimeste asukate jõudmisest Eestimaale, kui tekkis Kunda kultuur. Sellest ajast on eestlaste rahvaarv kogu aeg kasvanud, kui traagilised kõikumised graafikus välja arvata, ulatudes tänapäeval miljoni piirimaale, mida polegi nii vähe. Siiski on levinud arvamus, et eestlased on väike rahvas ja Eesti väikeriik, mis on vaatenurga ja võrdlusaluse küsimus. Ühe rahva identiteet vajab kindlamat alust.

Geoloogilises ajaarvamises on 10 000 aastat väga lühike periood. Tõenäoliselt on just kohalik loodus meie identiteedi aluseks, uustekkeline, kujunemisvärske ja liigirikas, mille peale võib alati kindel olla. Nii on igasugune „meie“ eeskätt loodusteaduslik, mitte sotsiaalteaduslik mõiste. Sellepärast on arusaadav ka meie ja nemad eristamine, sest Venemaa stepid erinevad Matsalu roostikalast, Niiluse valgala piirkonnast või Patagoonia pampadest. Minu lemmikuks on Eestimaa sood ja rabad, rohtunud jõed ja järved, samuti Põhja-Eesti paepealsed niidud. Neil paepealsetel niitudel näen ajaloo kulgemist ja esivanemate huumust, nii nagu ainult nemad võisid kunagi seda samuti näha. Õrnus kevadel, sumisemine suvel ja vinged takistamatud tuuled talvel. Kuskil mujal maakeral midagi sellist näha pole olnud ega ole võimalik.

Mida vanemaks olen kasvanud, seda rohkem olen hakanud jalutama mere ääres. Ma tean, et ma ei jää Eestimaale pensionäripõlve pidama. Igasugune pensioni maksmine tundus mulle juba noorena ebaloogiline, sest kas siis elu on teenistus, et pension tuleb välja teenida. Noored inimesed avalikus teenistuses on lihtsalt laisad, mugavad või kavalad. Elu peaks olema põnev, mitte suurte sõnade tegemine kellegi teenistuses, ja sellevõrra igav kulgemine. Mere ääres on minu emotsioonid vabad, ma tunnen tõmmet. Enam pole see teadmatus, nagu nooruses, mis rännukirge toitis, et teada, mis on seal silmapiiri taga. Nüüd on sooviks oma silmaga näha kõike seda, mida arvan teadvat. Leida kinnitust mõnele filosoofilisele seisukohale. Aga võib-olla tõmbab mind lihtsalt rännukirg ja midagi sügavamat sellest otsida on tühi töö ja vaimu närimine?

Eestlased on elanud ja ellu jäänud ilma oma riigita tuhandeid aastaid ja peaksid sellepärast oskama riiki suhtuda erapooletumalt kui teised, kelle jaoks riik on vältimatu preservatiiv, vt Esindamata Rahvaste Organisatsioon. Meie kaitse peitub meie huvides, mis paneb meid õppima, ja kires, mis hoiab meid liikumises. Pole põhjust absolutiseerida ühegi ametniku, isegi Euroopa kõrge ametniku, sotsiaalse institutsiooni või ühiskondliku väärtuse tähendust ja tähtsust, sest ainult suhteline on absoluutne ja sellevõrra polegi suhtelist olemas, vaid üksnes tulemas. Riik hoiab küll stabiilsust, aga vajab ka alalist reformimist, et mitte sattuda stagnatsiooni. Riik võimaldab küll kõrgemat taset igas tegevusvaldkonnas, aga viib sotsiaalselt vältimatu kihistumisena, kus ainult esimestel, võib-olla juhuslikel isikutel, on kõik sotsiaalsed garantiid. Riik peaks olema läbivalt ratsionaalne ja selletõttu jääb emotsionaalne palett vaeslapse rolli, kus värve nihilismist sürrealismini. Sõja korral ei anna ükski riik kogu kaitset kõigile. Seega tuleb riiki suhtuda erapooletult, kiretult, ratsionaalselt, et tunded ja mõtted vabana hoida.

Ajalooline rahvaste rändamine, mille puhkemise tunnistajaks oleme, on sellepärast üksnes tervitatav. See paneb riikide meelekindluse proovile. Kujutluspilt, et see võiks kuidagi rasse segada, pole kinnitust leidnud ei Ameerika ega Venemaa sulatusahjus, sest vahevormid pole suutnud domineerima pääseda. Nii pole ka meil põhjust karta seda, millel pole jõudu seda kasutada. Ainuke tingimus, mida immigrantide suhtes tuleks kasutada, ongi õppima suunamine. Kellel on miinimumnõudena gümnaasiumitunnistus taskus, see tuleks lahkesti ühiskonda lubada. Muidugi aga ei tohiks talle rääkida muinasjutte pensionist.

Kliima ja loodus ise teeb ülejäänu isegi siis, kui enamik siinsündinuid mingil hetkel mujale siirdub, säilitades kohaliku looduse ja keele, mille tempo, tonaalsus ja emotsionaalne korpus on kujundajaga kooskõlas. Niisiis on immigratsiooni teema tänapäeval eeskätt Haridusministeeriumi teema, mitte Siseministeeriumi või Välisministeeriumi. Andres Tarandi arvamus, et sadadega saame hakkama, aga tuhandetega jääme jänni, on tüüpiline elukogenud eestlase arvamus, kes rahvast teeninud ja riigiaparaadis hoobe liigutanud. Teda ei liiguta enam rahvaste rändamise ajendid. Kunagine polaarjaama tuline eestkõneleja on Jääkuningana seiskumas, sest pension jookseb. Lugupidamine, aga mina teen teisiti, veedan nooruspõlve Eestimaal ja vanaduspõlves lahkun tagasi vaatamata. Seni jalutan mere ääres.

 

 

Tänapäeva vabadussõjalased ja nende mineviku varjud

@ckrabat
Viimasel ajal on mõningast tähelepanu äratanud vastne Riigikogu Vabadussõjalaste rehabiliteerimise toetusrühm, mille esimees on keskerakondlane Jaanus Karilaid ja mille liikmed on Aadu Must, Heimar Lenk ja Märt Sults Keskerakonnast ning Mart Helme, Martin Helme ja Henn Põlluaas EKREst. Ajalehes Postimees küsib Rait Maruste: “Toetusgruppi kuuluvate ekrelaste sedalaadi aktiivsust võib ehk seletada nende liikumise ideoloogilise põhjaga ja sellest lähtuva tõsi- või lihtsameelsusega. Siin võib tõdeda ekrelaste ja vabadussõjalaste teatud sarnasust. Kuid vaevalt, et see grupp on Keskerakonna juhtimisel kokku tulnud Keskerakonna ideoloogiast (kui selline olemas peaks olema) lähtuvate akuutsete Eesti päevapoliitiliste küsimuste lahendamiseks. On see teema erakonna elektoraati painav ja lahendamist vajav? Raske uskuda. Kuid milleks siis?” Oleme ringkonnaülemaga ennegi tähelepanu juhtinud, et kui Venemaa süüdistab Eestit natsismi rehabiliteerimises ja vähemusrahvuste diskrimineerimises, siis ilmuvad Eestis kohe välja jõud, kes üritavad kogu maailmale tõestada, et Eestis asjalood ongi sellised nagu Moskva propaganda kirjeldab ning Teises maailmasõjas oli Eesti Adolf Hitleri truu liitlane. Sarnast propagandatrikki on teadagi kelle poolt kasutatud ka Ukrainas.

Keskerakonna seltsimehed Toom, Kõlvart ja Stalnuhhin on varmad eestlasi süüdistama natsionalismis ja fašismilembuses, kuid Keskerakonna toetus sarnaseid ideid kandva liikumise rehabiliteerimiseks on nende jaoks ilmselt ok. Vabadussõdalaste liikumine oli kindlasti mitmekihiline, mille loosungid ülistasid paksu riiki, valju korda ja vaikivat ajastut ning ideoloogilises plaanis võiks neil EKREga olla palju ühiseid tähti, sest mõlema ideoloogist platvormi võiks iseloomustada kui rahvuslik-sotsialistlikku militarismi. Eesti Vabadussõjalaste Keskliit loodi 1929. aastal. 1930. aastal toimus rühmituse esimene kongress ning valis juhatuse koosseisus vandeadvokaat Artur Sirk ning kindralid Andres Larka ja Ernst Põdder (suri 1932). 1932. aastal võeti suund erakonnastumisele, kui liikmeteks hakati võtma Vabadussõjas mitte osalenuid. “Vaba maa” esitab vapside toetajate koondportree, mis annab läbilõike 1930.-te Eesti ühiskonnast. Admiral Johan Pitka kirjeldas muutunud olukorda: “Nüüd on sinna niipalju mitte-vabadussõjalasi vastu võetud, et vabadussõjalased ise seal kaugeltki kaaluvam ollus ei ole. See on väga kirju kogu, kellel on ühine ainult protest maksva korra vastu.” Protestiliikumisena kogusid vabadussõjalased ühiskonnas positiivset reaktsiooni. Kui sõjaväestatud organisatsioonid 1933 keelustati reorganiseeriti see poliitiliseks organisatsiooniks Eesti Vabadussõjalaste Liiduks.

Liikumise teisel kongressil 1931. a. tulid nad välja ideega Põhiseaduse muutmiseks, taotledes laialdaste volitustega riigipea institutsiooni kehtestamist, parlamendi koosseisu vähendamist 50 liikmele ja proportsionaalsete valimiste asendamisest isikuvalimistega. Paradoksaalselt viis 1934. aasta riigipöördega vapsid keelustanud Konstantin Päts nende ideed lõpuks ka ellu. Liikumise sotsiaalne baas oli sarnane Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Parteiga, kes olid rahulolematud kehtiva ühiskonnaga ning nägid lahendust äärmusrahvusliku režiimi repressiivses kehtestamises. Ajaleht “Vaba Maa” kirjutab:” Vabadussõjalased on oma ridadesse kogunud palju rahulolematut, kriisi all kannatavat elementi, nii tööliskonnast kui ka intelligentsi hulgast. Oleks olnud loomulik oodata, et väliselt vabadussõjalaste demonstratsioonile tunnevad kaasa kõik kriisi all kannatavad töötavad kihid, kellele vabadussõjalased oma miitingukõnedes annavad lootusi peatseks paremate aegade tulekuks. Kuid nähti hoopis vastupidist pilti. Kongressi puhul olid lipud välja panud ainult kesklinna, meie jõukasse klassi kuuluvate inimeste majadele. Ja mis veel imelikum ― kõige rohkem lippusid nähti nendel hoonetel, kus majaomanikeks on peamiselt muulased, näiteks Harju ja Viru tänaval. Väga agarad olid oma “truualamlust” demonstreerima teiste hulgas ka juudid.” Vapside poliitiliste võitudena võib välja tuua 1933. a. oktoobri põhiseadusreformi rahvahääletust, kus nende esitatud projekt võeti vastu suure häälteenamusega (72,7%). 1934. jaanuaris toimunud kohalike omavalitsuste valimistel saavutasid vapsid edu mitme linnavolikogu valimistel: Tallinnas 51,7%, Tartus 49,2%, Narvas 45%, Viljandis 40%, Nõmmel 36,7%, Võrus ja Valgas 30%, Tapal 26,7%, Rakveres 23,3% kohtadest. Märksa vähem toetust said nad alevites ja valdades, üleriigiliselt tuli kokku veidi üle 10% häältest ja 12% kohtadest.

Täna 80 aastat hiljem, mis ühendab Vabadussõjalaste Liitu, Keskerakonda ja EKRE-t? See on ühtne sotsiaalne tellimus, mis põhineb hirmu motiivil ning selle põhjal tekkinud konsolideerival emotsioonil ehk vihal kõikide teistsuguste vastu ehk kes klassifitseeruvad Meie-Nemad dihhotoomias Teiste alla. Kaur Kender kirjutab: “Noored tõelised eestlased tahavad hullult olla nagu nende eakaaslased ülejäänud planeedil. Lõbusad, uudishimulikud, tundlikud. Aga see keskkond, mis kõmiseb väljasuremisega hirmutamisest, võõravihast, üha karmistuvatest karistustest, homofoobiast ja kus kogu aeg pritsib verd, sest vanemad tõelised eestlased tapavad teisi eestlasi ja jälestavad neegreid, rätipäid, migrante, okupante, vante, sibulaid, tiblasid – see keskkond lihtsalt ei lase lõbus olla.” Sarnast ideoloogiat viljeleb Venemaal Keskerakonna vennaspartei “Ühtne Venemaa”, mistõttu seosed Vabadussõjalaste Liiduga ei tundugi enam nii ebaloomulikud kui nad esimesel silmapilgul võiksid tunduda.

Maakonna sünd: “Uue valitsuse tähtsaim sisepoliitiline algatus puudutas maakondlaste rahvusliku taassünni ergutamist ning ideaalse maakondlase arhetüübi väljatöötamist. Paljud maakondlased tundsid muret, et nende kaasmaalased on kaotamas rahvuslikku identiteeti ja võõra vere takistamatu juurdevool on muutunud nende rahvuse säilimisele tõsiseks ohuks. Valitsuse initsiatiivil käivitati „Maakonna taassünni programm“, mida asus juhtima kodumaale tagasipöördunud Rudolf. Programmi eesmärgiks oli tõupuhta maakonnarahva loomine. Rahvusteadlikkus pidi olema väikestesse maakondlastesse juba emapiimaga sisse viidud. Kriitilise suhtumise eest rahvuslikesse ideaalidesse nähti ette surmanuhtlus, milline karistusviis rahva tungival nõudmisel taaskehtestati. Maakonna kodanikud sorteeriti vastavalt tõutunnustele. Tõupuhtust hakati hindama baltisaksa teadlase Karl Ernst von Baeri poolt üheksateistkümnendal sajandil teoses „Maakondlaste endeemilistest haigustest” kirjeldatud tunnuste järgi. Kõrgema kategooria maakondlastena ideaalina nähti ette keskmist kasvu, turdi, loiu, kahvatu ning märkimisväärsete näojoonteta näo, blondide juuste, flegmaatilise temperamendi ja aeglaste liigutustega isendeid.”

Vapsid, esiplaanil kindral Larka. Foto: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/4f/Estonian_League_of_Freedom_Fighters_-_Vaps_Movement_-_Roman_salute_1.jpg

Valetamise kasulikkusest: saabumisel isiku suitsurõngad

@huviline
Pahvides piipu, ja puhudes suitsurõngaid, vaatab saabumisel isik uue aasta algul neile, kes enne teda seda teinud ja näeb ühte-teist. Igatsuses eestlane: „…januneb inimese hing ilu järele, siis januneb ta ühes sellega ka tõe järele – ilutõe, elutõe, kunstitõe järele…“. Metsik mitmiktajuja: „…eestlase igatsusest…eesti kultuur…pigem on see salkkond tühjusest ilmuvaid isevärki turgatusi, mis sööstavad siia-sinna nagu parv kärmeid pisikesi linde…“. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, on võib-olla nendega (Eduard Vilde, Valdur Mikita) ühel meelel.

Ühest suitsurõngast on laua kohale kujunenud kirjapilv: valetamine on kasulik, kui keegi teab, mis on talle kasulik. Elu näitab, et arvatav kasu ei pruugi veel osutuda tegelikuks. Keegi on eksinud või ei teadnud täpselt. Rahvaesindusteaduse (poliitika) äppidega on sageli nii. Kui rahvahulgas tekkib üldine rahulolematus selgub, et arvatav või loodetav kasu osutus tegelikult eksiarvamuseks. Sellest, kui üldine rahulolematus hakkab rahva hulgas levima, on võimalik aru saada, sest siis hakkavad poliitikud valetama või valetamist õigustama. Rahvaesindajad on eksiarvamusel ja saavad sellest ise aru. Tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati. Tüüpiline näide. Nende rahvaesindusteaduse näidete põhjal võib öelda, et eksiarvamustega kaugele ei jõua. Sellepärast on põhiline selgitada välja, mis on rahvale kasulik, mis on üldine hüve.

Kultuur kui parv turgutusi on üldine hüve. Kultuurist saavad hingepidet kõik rahva liikmed, kes seda soovivad ja vajavad. Soovid aga on sageli vastandmärgilised. Alusetu on uskuda, et kõigile sobib kultuur mida kavandatakse ministeeriumis või katusorganisatsioonides erinevate huvigruppide taotlusel. Enamgi veel, sellise kultuuri kavandamise tagajärjeks on pahatihti eksiarvamusele jõudmine. Esindajad ja huvilised ei hooli vajadustest, neid juhib tahe.

Materiaalse poole pealt on üldiseks hüveks korras teed, ühe rahva kultuurilise kestlikuse piip. Pole vahet, mida keegi teede all silmas peab, kas maanteid, raudteid, nähtamatuid õhukanaleid lennukite lennuks või vee alla mattunud salateid soosaarele, kuhu vaenlane kartis astuda. Teed on ülekandevahendid. Ka Elektrilevi traadid maal, elektrikaablid Soome ja ITkaablid Rootsi on ülekandevahendid. Ka raha on väärtuste ülekandevahend. Teed ja maad ei konkureeri, olles omas valdkonnas absoluutsed monopolid. Pole tähtsust, kes on omanik, kui asi on meie käes ja teed vabad.

Eesti rahva laenuvõtmise võimekus on võime, mida ootab ees suur tulevik. Pole vahet, mida keegi laenab, kas kultuuri või raha. Varjatud võimena võib loota selle avanedes rahvusliku kogutulu kasvu. Võlg on võõra oma nii kaua kui võõras lõpetab eksistentsi või sundlõpetatakse ja tehakse inventuur. Selles osas on kohalikel hämmastavad kogemused. Sama suured kogemused kui teede korrashoius. Olen unustanud, et juba kakskümmend aastat maksan hiiglaslikku eluasemelaenu tagasi, teist samapalju veel ees. Suitsurõngad kerkivad ülesse lae poole.

Riigi mõte on ju üldine hüve, kõik välistatud eksiarvamused üheskoos. Üldise hüve lähtekohaks piibus on konkreetse rahva konkreetsed vajadused, mitte isikute soovid, mis riigi seisukohast vaadates võivad jääda abstraktseks. Teades vajadusi kujunevad rahvuslikud klišeed. Keegi ei viitsi pidevalt mõtelda välja uusi põhjendusi. Rahvuslikest klišeedest moodustub taustsüsteem, mis võimaldab mõõta ennast teiste rahvastega võrreldes. Võrrelda emotsioone ja loodust, kus suits hajub ruttu taevasse.

Kuna käesoleva artikli autor siiski pole suutnud selgitada, mis on rahvale kasulik, mis on üldine hüve, ja vaevalt seda keegi suudab, siis tuleb tõtt rääkida. Piipu pahvides jõuab saabumisel isik tagasi sinna kust alustas. Juttu sai aetud veidi kultuurist, veidi klišeedest, veidi omandi ja valduse erinevusest. OK, eeldame, et kultuuriminister teab, mis on rahvale kasulik ja ta ei hoia seda enda teada. Ta läheb neljapäeva öösel täiskuu ajal nelja tee ristmikule ja käsi taeva poole tõstes vannub truudust kahele suitsurõngale (Jakob Hurt, Herbert Viiding). Esimesele rahvaluulekogumise algatamise eest ja teisele „Eesti ürglooduse raamatu“ koostamise algatamise eest. Saabumisel isik vaatab, et see on hea vanne ja koputab piibu kännu pihta tuhast tühjaks.

Viimane õhku tõusnud suitsurõngas: igavene juut, Ahasverus, kes maailma lõpuni peab kodutuna ümber maailma rändama, on midagi teistsugust. Oma rännuteedel kasutab ta seda üldist hüve kui puuk, ühiskonnale midagi vastu andmata.

Meie reliikvia on vabadus

@ckrabat

Eesti filmi 100.aastapäeva puhul korraldatud sajandi auhindade määramisel tunnistati üllatuslikult Eesti filmide kõige populaarsemaks tunnuslauseks ja filmikilluks „Meie reliikvia on vabadus!“  kultusfilmist „Viimne reliikvia“, kuigi paremini oleks sobinud samuti nominentide hulka kuulunud „Me oleme nõukogude inimesed, tuleme Tallinnast ja maksame!“ Sulev Nõmmiku filmist “Siin me oleme”. No tõesti, siin me oleme, nõukogude inimesed, tuleme Tallinnast ja maksame turul kinni meie usud ja tõed. Vabadus ei ole Eesti ühiskondlikule mõttele loomuomane, vaid omab pigem muinasjutulist-mütoloogilist väärtust seitsme maa ja mere tagant, mille täitumisse ei usuta. Eestlasele palju olulisemad väärtused on võrdsus ja võit, mis on rohkem kooskõlas sakraliseeritud rahvussümboliliste Tõe ja Õigusega. Meil ei ole Vabadussammast nagu lätlastel või ameeriklastel, kuid meil on Vabadussõja võidusammas, mida on rahvasuus ekslikult hakatud „vabadussambaks“ kutsuma, kuigi vabadusest on asi kaugel.

Karl Kalkuni suu läbi filmis väljendatud soovunelm ilmselt peegeldabki eestlaste abstraktset ja ebamaist arusaama vabadusest, kui selle hüüdlause saatel reliikvia kantslist kivipõrandale heideti, kuid õigus oli ka vend Johannesel, kes elutargalt mainis: „Matsid jäävad matsideks. Asjata tegid seda.  Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi.“ Mis on siis eesti rahva reliikvia? Vabadus seda kindlasti ei ole, sest rahvas ei oska vaba olla. Tal puudub vaba olemise kogemus. Riiklik iseseisvus ei toonud kaasa sisemist vabadust, vaid mida aeg edasi läks, siis seda tugevamini tõusis esile tugevnev sotsiaalne tellimus kontrollituma ning piiratud vabadustega ühiskonna järele. Nõukogudelik mõtteviis on visa taanduma ehk nagu öeldi propagandafilmis „Valge laev“ Einari Koppeli suu läbi – „te võite kiruda nõukogude võimu, teda vihata, aga see on siiski teisse üdini imbunud“.  Vabas Eestis õilmitseb ja elab palju vanasse kinnijäänud madala uuendusmeelsusega isikuid, nn neukkusid, kes ei ole siiani suutnud pärisorjusest välja tulla nagu keegi Ivar ei saa enam kuidagi lahti nõukogude armeest, kuigi Eesti- ja Liivimaal vabastati talupojad pärisorjusest juba 19.sajandi esimesel poolel.

Pärisorjuslikus talupojakultuuris on oluline olla edukas, saada mõisasse kupjaks, kiltriks või aidameheks, et mitte teda ennast enam mõisatallis ei pekstaks, vaid et temal on õigus mõisahärra otsuseid oma käega ellu viia. Viha vabariigi juuri tuleb otsida tema ajaloolisest mälust.  Linnar Priimägi esitas TV3 intervjuus Mihkel Rauale kollast ajakirjandust kaitstes huvitava mõtteavaldusega, et talupojakultuuris usutakse kirjatähte.   Kui vaadata Eesti 19.-20.sajandi vahetuse kirjandusklassikasse, siis kirjasõna on siinses kultuuris alati au sees olnud. Indrek läks “Tões ja Õiguses” härra Mauruse juurde kooli. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kirjasõna läbi ongi totaalse meedia saavutanud Eestis kontrolli ühiskonna üle, sest meedias kirjapandu kõlab kohtuotsusena. Nagu rääkis neukkurahva iidol Leonid Brežnev, kui abid juhtisid tema tähelepanu tõsiasjale, et talle on külla saabunud Margaret Thatcher ja ta tervituskõnes nimega eksis: „Ma ju näen, et see on Margaret Thatcher, aga paberile on kirjutatud Indira Gandhi.“

Kui siin kõrval rubriigis on juttu Iisraelist ja paljud armastavad Eestit Iisraeliga võrrelda, pidades silmas vaenulikku keskkonda, milles tuleb Tõe ja Õiguse eest võidelda, kas siis end venelastele või araablastele tõestades, siis on oluline erinevus kohalike neukkude ja Püha maa asukate, nii  araablaste kui juutide, nii moslemite kui kristlaste vahel – seal maal võivad nemadki olla kinni oma usus ja tões, mille nimel nad võivad lõpmatult võidelda, kuid seal puudub neukkusüsteemile omane tigedus. Nõukogude süsteemist tulnud inimesed kipuvad olema tigedad ja kurjad, mistõttu võib inimese päritolu isegi tänaval suht eksimatult kindlaks määrata. Nõukogude inimene, kes tuleb Tallinnast ja maksab, ei oska elada mitmuslikus maailmas. Kui Eestis on viha Venemaa ja venelaste vastu või ka vastupidi Eesti riigi ja eestlaste vastu igal sammul tunnetatav ning totaalse meedia poolt õhutatav, sest see pakub võimaluse poliitilisteks manipulatsioonideks, siis Iisraelis on rahvustevahelist viha igapäevaelus palju vähem märgata.

Eesti talupojakultuuris on olulise tähtsusega sunni motiiv. Inimese vabat tahet ei usaldata, vaid aus ja õiglane maailm loodetakse saavutada sunnimeetodite rakendamisega, positiivse kuvandiga politseiriigist. Sellepärast omavad võrdsusest rääkivad sotsialistlikud ideed  ühiskonnas kandepinda ja valitseb sotsiaalne tellimus suurema ühiskondliku kontrolli järele. Loomulikult loodetakse ise maabuda kontrollijate ridades, siseringis, kupja, kilteri ja aidamehe rollis, mitte nende seas, keda kontrollitakse. Riikliku sunni idealiseerimine esineb näiteks ajateenistuse  kontseptsioonis – kaitsetahte avaldusena võetakse sunniviisilist teenimist relvajõududes, mitte vabatahtlikku teenistust Kaitseväes või Kaitseliidus. Muidugi saab siin alati panustada Venemaa kaardile – “Postimees“: „Kui Venemaa kasutab raketikilbi üle käivates diskussioonides NATOga kaarte, mis endiselt määravad Balti riigid ja Poola tema vastutusalasse, siis pole kohustusliku ajateenistuse kaotamisest lähemas tulevikus mõtet isegi mitte rääkida.“ Ehk nagu Švejk ütles: “Lõuad pidada ja edasi teenida”. Esimeses Iisraeli-Araabia sõjas 1948.a. mängis olulist rolli juudi vabatahtlik kaitseorganisatsioon „Haganah“. Võib-olla oleks loogiline kaitsetahte sidumine hoopis vabatahtliku kuulumisega Kaitseliitu?

Viha vabariigis on iseloomulik sotsiaalse kuuluvuse määratlemine vastavalt sellele, keda vihatakse, kas Ansipit või Laari või Savisaart, Jehoovat, Nibirut, Venemaad või Sami Lotilat. Mittevihkamine pole lubatud ja sellised inimesed, kes kedagi ei vihka, on kas imelikud või salakavalad, igal juhul mitte usaldusväärsed. Räägib ju neukkurahva pärimus sellest, kuidas kõikides hädades on süüdi partei, valitsus ja neli aastaaega. Neukkudesse on juba sisse programmeeritud sügav umbusk ettevõtlusvabaduse üle, sest äkki saavad rikkad niiviisi veelgi rikkamad ja hea oleks ettevõtjatel nende üleliigne rikkus ära võtta ja vaestele jagada. See aus ja õiglane põhimõte võis kehtida Robin Hoodi ajal, kuid praegu tasuks mõelda pigem sellele, et need üleliigsed tulud võiksid minna edasisteks investeeringuteks, millega tekib uusi töökohti ja väheneks isikute arv, kes vajavad sotsiaalabi. Tulude asemel on efektiivsem maksustada tarbimist, sest tulumaksu vähendamine ja tarbimismaksude suurenemine on globaalne majandustrend, mitte valitsuskoalitsiooni kurikaval plaan, (vt ka Aivar Sõerd).  Globaliseeruvas majandusmudelis on riik muutumas ebaefektiivseks kontrollimehhanismiks, sest liberaalses vabaturumajanduses toimub kapitali vaba liikumine. Tagasipöördumine 19.sajandi majandusmudelite juurde pole täna enam samuti võimalik. Neile, kes soovivad globaliseerumist peatada, tuleb vaid kahetsusega meelde tuletada, et nad oleksid pidanud omal ajal Kolumbusele selgeks tegema, et võib-olla jätaks Ameerika avastamata. Täna tuleb juba õppida globaliseerunud ja multikultuurses maailmas elada, mitte selle vastu võidelda.

Eesti ühiskondlik mõte otsib lahendusi minevikust ning lausa kardab tulevikku suunatud innovatiivsust. Praegu on Eesti ühiskonnas leviv trend otsida vastust küsimusele „Kes on süüdi?“, selle asemel, et püüda toime tulla eksistentsiaalse probleemiga „Mida saaks teha veelgi paremini?“. Neukkurahvas ei huvitu, kuidas muuta elu paremaks, vaid neile on olulisem määratleda, kes on süüdi. Kurdetakse, et noored lahkuvad Eestist, aga paljude juures ei ole põhjuseks mitte ainult majanduslik surutis, vaid nad leiavad eest palju vabama ja tolerantsema ühiskonna. Eestis on liiga palju riiklikku sundi, liiga palju hirmu ja liiga palju viha. Noored ei taha elada maailmas, mille tunnuslauseks on “kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud”  (loe: kui Arno isaga maailma saabus, oli maailm jõudnud juba 21.sajandisse) ning kui muu maailm elab digiajastus, siis püütakse  siinmail vägisi propageerida korilust (vt Valdur Mikita). Kui ühiskond suudab need mentaalsed takistused ületada, siis võib-olla ühel heal päeval heidetakse vananenud sotsialistlikud kategooriad võit ja võrdsus nurka ning koidab meie uus reliikvia – vabadus.

 

Paksu riigi kriitika II – 1984 aasta odüsseia

@ckrabat

Vabaduse, võrdsuse, vendluse idee on kollitanud maailma Suurest Prantsuse revolutsioonist saadik. Riigi ja ühiskonna vahelised seosed määravad ka inimeste maailmavaatelise jagunemise – kas nad väärtustavad vabadust või võrdsust, sest vendlus on juba a priori illusoorne, kuigi võib mobiliseerudes tekitada mõnede ideoloogiate (N: natsionalism) lähtealuse. Klassikaline maailmavaateline vastasseis liberalismi ja sotsialismi vahel iseloomustab vabaduse ja võrdsuse diskursuse kõrval suhtestumist riigi ja ühiskonna vahelisesse dilemmasse.  Riik on ühiskonna struktureeritud esindusorgan, mis on demokraatliku ühiskonnakorralduse poolt kodanike poolt selleks delegeeritud (õhuke riik), kuid riik võib muutuda ka grupi seltsimeeste kontrollimehhanismiks ühiskonna üle (paks riik). Õhukese riigi ideoloogiate ja paksu riigi ideoloogiate erinevus seisneb kontseptuaalses vastasseisus, kas vabadus tagab võrdsuse (õhuke riik) või vastupidi – hoopis võrdsus teeb vabaduse võimalikuks (paks riik).

Õhukese riigi ideoloogiad väärtustavad vabadust ja need ideoloogiad on liberalism ja anarhism, sh libertaarlus. Vabadus tekitab konkurentsi ning konkurents omakorda toodab tõhusust. Kodanikuühiskond asetab vastutuse ühiskonna heaolu eest indiviidile, mis motiveerib indiviidi ühiskonda parandama. Kodanikuühiskonna asendamine riigiga on sotsialismi instrument, mis rõhutab kollektiivseid väärtusi nagu truudus, allumine ja sõltuvus. Need väärtused on omased konservatiivsetele maailmavaadetele, mis eitavad ühiskondliku progressi ning väärtustavad stabiilsust. Liberaalse maailmavaatega kaasneb individuaalsete vabaduste tunnistamine ja need individuaalsed vabadused ei piirdu ainuüksi hälvetega, mis on kollektivistide peamine argument. Suurem vabadus toob paratamatult kaasa ka hälbeid, sest kontroll ühiskonna üle on väiksem. Siit ka teatud sotsiaalse tellimusena kõlav nostalgia surmanuhtluse taaskehtestamiseks, sest ühiskonna võrdsustamine on võimalik ainult mittesobivate elementide kõrvaldamisega.Vali kord!

Nagu ma siin varem juba kirjutanud olen, siis lugesin hiljuti uuesti läbi George Orwelli tulevikuvisiooni „ 1984“. Orwelli Okeaaniat võib lugeda paksu riigi ideaaltüübiks. Paks riik toob kaasa vabaduse piiramise võrdsuse nimel. Paksu riigi ideoloogiad manipuleerivad inimeste võrdsustamise ideega  ja need ideoloogiad on sotsialism, natsionalism, feminism jms võrdsustamist idealiseerivad mõttekonstruktsioonid. Need mõttekonstruktsioonid iseloomustavad ikkagi teatavaid käitumismustreid, mille tähendus on laiem – 1) sõltuvus riigist, selle eelistamine kodanikuühiskonnale; 2) äärmuslik kollektivism – võrdsuse eelistamine vabadusele; 3) mitmusliku maailma eitamine; 4) materialistlik maailmavaade, kus tarbimine on privileeg. Paksu riigi ideoloogiatel esinevad erinevad mõõted: majanduslik mõõde – riik kui ülalpidaja; sotsiaalne mõõde – riik kui kohtunik; poliitiline mõõde – riik kui turvamees.

Ohutunde mobiliseerimine on üks paksu riigi instrumente. George Orwelli poolt avaldatud traktaadis „Oligarhilise kollektivismi teooria ja praktika“ kirjutas Emmanuel Goldstein: „Kui sõda muutub sõna tõsises mõttes lõputuks, ei ole ta enam ohtlik.“ Sõjaolukord on paksu riigi eksistentsiks hädavajalik, sest rangelt kontrollitud ühiskonnas ei ole saavutatav eesmärk mitte enam tõhusus, vaid sõltuvus. Läbi kunstlikult tekitatud sõjaolukorra on võimalik ühiskonda konsolideerida, kuid seda individuaalse elukvaliteedi arvelt. Goldstein: „Reaalsus avaldab survet ainult igapäevaelu tarviduste kaudu: on tarvis süüa ja juua, kuskil elada ja midagi selga panna, hoiduda mürki võtmast ja ülakorruse aknast välja astumast.“ Paks riik garanteerib oma suutlikkuse piires kodanike esmavajadused, kuid mitte nende kvaliteedi.  Läbi esmavabaduste tagamise kohustuse omandab ta piiramatu kontrolli ühiskonna funktsioneerimise üle ja ühiskond muutub riigi käepikenduseks.

Ideoloogilised funktsioonid võimenduvad paksu riigi tingimustes palju tugevamini. Riik tõuseb esile kui võrdsuse garant, mille juures on loomulik, et mõned on veelgi võrdsemad nagu oli kirjas küüni otsaseinal George Orwelli „Loomade farmis.“ Emmanuel Goldstein kirjutas: „Mitte mingi heaolu kasv, mitte mingi kommete peenenemine, ükski reform või revolutsioon ei ole inimestevahelist võrdsust millimeetri võrragi lähemale toonud. Alamkihi seisukohalt pole ükski muutus ajaloos tähendanud iial midagi muud kui tema valitseja nime muutumist.“ Goldstein jagas inimesed kolme kihti: ülemkiht – need kes on võimul, nende eesmärk on positsiooni säilitamine; keskkiht – need, kes on opositsioonis, nemad soovivad ülemkihiga kohti vahetada. Kolmas kiht on alamkiht – see, kes on võimumängudest eemale jäetud või tõrjutud, tema eesmärk on erinevuste kaotamine ja võrdsed õigused teiste kihtidega.

Võrdsus ei saa kunagi olla eesmärk omaette, vaid võrdsuse illusiooni on kasutatud vahendina positsioonide vahetamiseks ühiskondlikes kihistustes. Seepärast tasub kriitiliselt suhtuda ka selles foorumis kõlanud üleskutsetele luua uus erakond – erakond võib esindada laiapõhjalist sotsiaalset tellimust, aga ka teatud grupi seltsimeeste soovi iga hinna eest võimule pääseda. Res Publica näide on siin teed rajav, kui uue poliitika nimel genereeritud erakond transformeerus viimases etapis grupiks seltsimeesteks, kes korjasid üles poliitilisel maastikul juba eksisteerinud erakonna koos maailmavaatega. Midagi samalaadset oli toimumas ka viimase roheliste valimiskampaaniaga, kuid paraku kukkus see läbi. Kas uue loodava erakonna taga on idee? Selles on küsimus. Edasi, kas idee taga on sotsiaalne tellimus? Kui need mõlemad komponendid puuduvad, siis lisanduvad uue erakonnaga poliitilisele maastikule küll uued näod, aga mitte uued ideed, sest vastloodud grupil seltsimeestel pole lihtsalt midagi öelda. Kui see aga nii ei ole, siis tuleb esimeses järjekorras kavandatava erakonna ideoloogilised platvormid selgesti välja öelda. Vastasel korral on tegemist tavapärase populismiga, mis hellitab kõrvu ja tekitab kollektiivset reaktsiooni inimeste rahulolematusele. Midagi sarnast on toimumas praegu Wall Streetil, kus demonstreeritakse rahulolematust kehtiva süsteemiga, kuid suutmata (või ka tahtmata) ise alternatiive välja tuua.

pilt: http://profesorbaker.files.wordpress.com/2012/01/1984.jpg

Riigi mõiste tänapäeval: riik kui nähtus ja selle erakorraline puudutus

@huviline

Riik võib puudutada, oleneb mida riigi all mõista. 15.11.2011 pärast tööd Rahvusraamatukogu keldrikorruse teatrisaalis aadressil Tõnismägi 2 Tallinn Improteatri etendusel Impropositiiv viibides elasin üle midagi erakorralist. Hakkasin etenduse alguses kohe raskelt higistama ja ehmusin ise ka ära. Higistasin raskelt, kaenlaaugud ja särk olid märjad, kohe esimestest sekunditest alates, ja turja pealt tundus nagu oleks keegi pangetäie  vett kaela kallanud. Võin vaid arvata, et selle kummalise palaviku põhjuseks oli etendus ja mitte haigus, minu ülimalt intensiivne haakumine iga näitleja mõttemosaiikidega.

Riigi mõiste, olles pidevas sisulises muutumises, peaks kandma endaga läbivalt ratsionaalset tähendust. Midagi sarnast, läbivalt ratsionaalset kogesin ka etendusel. Olin  unustanud, et teater on huvitav ega lootnud õigupoolest midagi, kuivõrd teatris valitseb vähemalt paarkümend aastat juba teadlik eksperiment ja  eskapism, mida toidab nooruse igavene sarm. Eksperiment kuulub siiski loodusteaduste pärusmaale. Eskapism on aga tühi jutt, arvatav reaalsus. Kuid näitlejad toimisid, nad ei teinud mõttekaid ega mõttetuid hüppeid, nad (trupp) ei teinud ka hüppeid koos, vaid hoidsid ennast tagasi, otsisid järgmist sammu, kaalusid enda sees piire, püüdsid kohaneda juhtmõttega, juhusega, juhtides mängu juhuse raamides (improvisatsioon).

Riigi otstarbekohasus jääb primitiivseks, kui seda ei juhi mingi kõrgem mõte. Juhus valitseb sündmust, kuid viimane kasvab esimesest üle.  Juhus võib olla ohtlik, sellepärast tuleb ennast tagasi hoida ja vaadata, mis juhtub. Kuidas saab sündmus valitsejast üle kasvada? Kuidas saab sündmus ületada juhtumipõhist kogemust? Sündmused on tingitud ja tingimused on sisemised, intellektuaalsed, ilma milleta pole midagi (neljakordne eitus). Mõtlen, mis meid juhib, kui kokkumõtlemises puhastutakse.  Sündmused sünnivad salapärasel teel, pimedusest, varjatud ainest (kaos). Need mehhanismid on salapärased. Neljakordne eitus iseloomustab varjatud toiminguid, nt luurealast tegevust, mida mujal maailmas tavatsetakse ka intelligentsusteenuseks (intelligence service) nimetada. Asudes juhi positsioonil, ei ole kõrgem mõte ei ole kõrgem mitte tasandilt, vaid eelduselt.

Oleme unustanud, et riik ei pea olema vaenlane ja seda lauset ütlen ma kolm korda jutti. Seoseid vaata Norbert Wieneri “Küberneetika”-st. Milline näib riik tänapäeval,  seekord autoriteetidele viitamata? Autoriteedid on tallanud kindlaks raja: politeia, il principe, de cive, leviathan ja nii edasi ja nii tagasi, kuid just alustalad tuleb tänapäeval uuesti läbi mõelda. Kuid riik peab ka olema, mitte ainult näima, sellepärast küsiks seda teiseks. Ja kolmandaks küsiks, kuidas on riik seotud eelkirjeldatud erakorralise puudutusega.

Riik ei pea olema meie vaenlane. Riiki tahetakse küll tänapäeval näha transparentsena, kuid ka läbipaistvus on olukord, mis jätab riigist arusaamise endiseks. Riik vajab rohkem ruumi, kuhu intelligents ja ratsionaalsus korraga ära mahuksid.  Objektiivne kõrvaltvaataja (seadusandja), kes on avaliku sektori esindajana ideoloogiast läbi imbunud ja kaugeltki mitte erapooletu, lähtub arvatavast ajaloolisest reaalsusest, mil riigi nime all on tehtud palju kurja. Kuid ka erapooletud käsitlused räägivad üksikisiku õigustest riigi vastu, nn põhiseaduslikud subjektiivsed õigused, eeldades, et riik on ohuallikas eraisiku suhtes. Need on otstarbekohased, ratsionaalsed käsitlused, mida ei juhi kõrgem mõte. Üldjuhul tunnustab iga riigiga puutumuses olev isik riiki sedavõrd, kuivõrd riik on tema jaoks võimaluste allikas. Kui riik pärsib isiku võimalusi elada, siis sellega kaotab riik talle vajaliku tunnustuse, sest mis mõtet on riigil, millega üksikisik ei suuda harjuda? Võimaluste allikana riik üksikisikut ei ohusta.

Riik on mõiste, mille on teatud tunnused, mis eristavad riiki teistest organisatsioonidest. Me näeme, et keskvõim, rahvas ja territoorium ei ole riigi tunnustena tänapäeval enam adekvaatsed. Vältimatuteks lisatunnusteks on kujunenud nt haigekassa, töötukassa, ristkasutatavad andmebaasid, eetikamonopol, kultuurkapital(kulka), õppekavad, lisaks kangelaste ja religiooni motoorne traditsioon. Kõik need tunnused viitavad riigi õigusvõime ja teovõime avaramale käsitlusele eesmärgiga tõsta üks organisatsioon teistest oluliselt kõrgemale. Seejuures peaks riigi mõiste kandma endaga läbivalt ratsionaalset tähendust, kuigi, olles sisulises muutumises, ratsionaalsusest ei piisa. Sageli viib just ratsionaalsus ootamatute tulemusteni, vt Neli probleemi, millest isad rääkimata jätsid.

Riik ei pea olema vaenlane üksikisiku jaoks. Juhuslik märksõna publiku seast käivitab tegevuse, kujutlusvõimele antakse koht ja aeg, visandatakse ratsionaalne pilt, mille raamides juhib näitleja mängu. Ta ei tea, et publiku seas istub üks pealtvaataja, kes elab nii raskelt näitlejale kaasa, et hakkab higistama. See pealtvaataja on skepsisele vaatamata ennast vabatahtlikult kõigele lavalt antavale avanud. Lavalt antakse üks mõte, mille üks näitleja pöörab ühes suunas, teine näitleja lükkab sama mõtet samas suunas teist teed pidi, kolmas näitleja hoiab sama mõtet kolmandat teed pidi liikumises, mille otsa ja eesmärki keegi ei tea. Mõtteid antakse veel, kuid mitte liiga palju. Pealtvaataja on võimeline kõikide mõtetega looma nõustuva paralleeli. See pingutus nõuab energiat, keha temperatuur tõuseb, mis on loogiline, sest varjatud intelligents on energeetiline nähtus. Kaks paraleelset intelligentsi on midagi kraad kõrgemat, me mõistame, et see on mõiste, mis juhib mängu, millel on sisu, mis on mitteenergeetiline nähtus. Näitleja laval ja pealtvaataja saalis higistavad hoopis erinevatel põhjustel. Niisiis on riik võimaluste allikas üksnes juhul, kui valitsejate ratsionaalsusega kaasneb intelligents, millega on võimalik kaasa minna, nt idee vabast Eestist.

Kuid mitte idee ei puudutanud mind teatris. Samuti on ka riigiga: see mis puudutab, see on riigi kui mõiste sisu. Riik võiks olla üksikisiku mõistes võimaluste allikas, mitte võimu allikas. Selle erinevusest aru saamiseks peab natukene higistama. Kunagi ütles üks prantslane: härrased, kuninga pea tuleb maha raiuda. See oli Suure Prantsuse revolutsiooni ajal. Tänapäeval tähistatakse selle ütlemisega vajadust reformide järele. Kuid kui näitlejal ei ole pead, kuidas ta siis mängu juhib?

Platon (427-347eKr) ja tema üks tuntumaid dialooge “Politeia” (Riik).

pilt: http://www.friesian.com/images/plato.jpg

Tulemusliku riigikriitika võimalus II

@huviline

Milline peaks see olema riigi- ja ühiskonnakriitika? Mida me kritiseerime, kui me kritiseerime riiki?

Tundub, et mitte igasugune riigi- ja ühiskonna kohta avaldatud arvamus ei oma kriitika kvaliteeti. Nagu igasugusel kriitikal on ka riigi- ja ühiskonnakriitikal oht manduda pelgalt vigade otsimiseks, kuivõrd mingi kriitika esitab oma alternatiivse nägemuse parajasti kehtiva olukorra kohta, mis on iseenesest muutuv või muudetav – see väide on tänapäeval professionaalsete poliitikute poolt aktsepteeritud. Vähe esineb maailmas valitsejaid, kelle arvates mingid õigused on absoluutsed. Enamus arvab, et reformid kuuluvadki riigivalitsemise juurde ning parajasti  kehtiv olukord peab olema pidevalt muudetav. Seega tähendab kriitika nende jaoks integreeritud enesekriitikat:  me teame, et muutusi on vaja ja me teemegi seda.

Tundub, et riigiasjades avalduv enesekriitika  kuulub olemuslikult ebakvaliteetse kriitika hulka. Riigi teema puudutab kogu ühiskonda, see tähendab ka neid ühiskonna liikmeid, kes ei ole parajast valitsejad, aga samuti neid, kes ei ole koondunud valitsusvälistesse organisatsioonidesse ja opositsioonilistesse erakondadesse. Valitsusvälised organisatsioonid ja opositsioon on tegelikult süsteemi osa ja nende kriitika on tegelikult enesekriitika, kus väljapakutavad lahendused tuginevad vältimatult valitsejate vigade ratsionaalsele otsimisele ja leidmisele.

Kriitik ei tea vastuseid. Kui kriitika tahab olla kvaliteetne, siis tema sõnavarasse ei saa kuuluda terminid rubriigist – peab olema. Demokraatlikus poliitikas on tänapäeval omaks võetud põhimõte, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu. Sama põhimõte on kehtiv ka kohtumenetluses, kus kohus otsustab koha peal, vahetult uuritud tõendite pinnal, kellel on õigus. Seega tundub, et kvaliteetne riigi- ja ühiskonnakriitika saab olla pigem menetluslik kui materiaalne. Riigi- ja ühiskonnakriitika ei saa olla süsteemikriitika, sest riik toimib üksnes süsteemselt ja ratsionaalselt. Kes otsustab poliitikas, mis on õige ja kuidas juhtida riiki? Kuna vead on iga süsteemi osa, siis otsustab selle oma sõltumatuse säilitanud kriitikute vaba mõttevahetus.  Sõltumatu kriitik kuulub ühiskonda, kuid kuulumata süsteemi, sest ühiskond on mõistena sisukam ja mahukam kui riik. Kokkuvõttes: kvaliteetset riigi- ja ühiskonnakriitikat saab ajada üksnes kriitik, kes on üksiktegija. Ükskõik millisesse sotsiaalsüsteemi kuuludes on võimalik kriitiku sõltumatus kahtluse alla seada, sest iga organisatsiooni aluseks on mingid normid või tavad, mis on tema liikmetele kohustuslikud.

Välistades kvaliteetsest riigi- ja ühiskonnakriitikast süsteemikriitika ja kriitiku isiku suhtes meeskonda kuuluvad professionaalsed liikmed, nt Praxise või Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüütikud, jääb järele väga vähe, kuid alati võivad endised juriidilises isikus toimijad hakata toimima füüsiliste isikutena. Kvaliteetne riigi- ja ühiskonna kriitika saabki loota üksnes süsteemi tundvatele kriitikutele, kes mingil hetkel deklareerivad oma sõltumatust üksiktegijana. Lisaks on oluline loomingulisus, mida kollektiivne autorlus alati pärsib ja teemadering. Tundub, et riigi- ja ühiskonnakriitika teemadering saab välja kasvada kõigest sellest, mis teeb ühe riigi elavaks organismiks.

Kui ringi vaadata, siis kõik, mis ühe riigi tänapäeval elavaks organismiks teeb, on kataloogina esitatud karistusseadustiku poliitiliste ja kodanikuõiguste vastaste süütegude võrdõiguslikkuse rikkumise paragrahvis. Need on: isiku rahvus, nahavärv, sugu, keel, päritolu, usutunnistus, seksuaalne sättumus, poliitilised veendumused, varaline seisund ja sotsiaalne seisund, sest just nende seisundite pinnalt pakub minevik kõige enam süütegevuslikke näiteid. Tänapäeval esineb antud olukordi poliitilises elus suhteliselt harva, vähemalt kohtukaasuste tasandil, kuid paljud analüütikud kardavad puudutada võimalikke karistatavaid teemasid. Siit saaks kriitika ammutada ainest.

Toodud teemade valguses jõuame riigi- ja ühiskonnakriitika kõige tähtsama küsimuseni: miks seda teha ja kui seda teha, siis milline võiks olla tulemus? Teiste sõnadega öeldes: kui me kritiseerime riiki, siis milline peaks see olema, mida me kritiseerime? Riik on kõikide organisatsioonide kuningas. Ükski teine sotsiaalsüsteem ei ole saavutanud sellist autoriteeti. Riigist suurem organisatsioon on impeerium (nt Euroopa Liit), mille tingimused on tavaliselt soodsad  loomingulisteks saavutusteks, kuid impeeriumi sisesed suhted jäävad lõdvaks. Impeeriumil ei ole juriidilist autoriteeti, kuna riigid ei ole võrdsed. Ühisrahale vaatamata erinevad näiteks Kreeka ja Eesti rahanduspoliitika nii sisu kui mahu poolest. Riigi autoriteet tugineb kõigi  kodanike võrdsusele seaduse ees, impeeriumi autoriteet aga tolerantsetele vabadustele, kvalifitseerudes pigem tulundus- või mittetulundusühistuks.

Seega tuleb kritiseerida sabas sörkimist (ahvimine, järele tegemine, isikupära unustamine) ja manduvat tolerantsi (julguse puudumine, lõtv suhtlemine, omavalitsuste usaldamatus, võimu võõrandumine). Käesoleval ajal valitsevas olukorras tunnevad paljud ühiskonna liikmed totaalse, selge ja kirkalt läbipaistva dharmaratta jääkülma hingust, mille aur isegi on verifitseeritud, kalibreeritud, akrediteeritud ja valideeritud, kuid lihtsad inimeste vahelised suhted on jäänud tähelepanuta. Ühe väikeriigi moraal avaldub kindlasti ka mõnede tippametnike ja paljude ametnike lihtsakoelises käsitluses, mille kohaselt peab riik oma kodanikest hoolima, s.t. 24h nende elu korraldama ja toetama. Hoolimata sellest, et kriitika kvaliteeti saab kirjeldada lugematu arvu  näitajate kaudu, on teatud näitajad alati põhilised.  Tundub, et kritiseerija ei pea olema isegi rahvusvaheline mees, kuid tunnetuslikult peab ta tundma vähemalt kaks lauset eespool kirjeldatud jäist hingust.

Tulemusliku riigikriitika võimalus

@huviline

On erinevaid viise tundmaks muret oma riigi käekäigu üle. Tundub, et kõigi meetodite ühiseks jooneks on obligatoorne üksikprobleemidele viitamine, sest murelikku riigikriitikat võib valimiste eel lugeda lehekülgede kaupa. Tegelikult tuleks statistilisest kohustuslikust murelikkusest vabaneda, kuna lahendamist vajavaid probleeme on liiga palju. Kui võtta luubi alla eriküsimused riigikorralduses, siis näeme arvamuste paljusust, seda just demokraatliku riigimudeli puhul. Avaram pilt aitab kaasa selguse saamisele arvamuste paljususes, kuna riigipildi raamid on avaramad – erinevalt luubi raamidest, samuti teleka ja teiste tehnilise kommunikatsiooni vahendite raamidest. Riigikriitika, mille käigus töötatakse välja kasulik riigimudel, eeldab teadmisi ja kogemust, kuidas valjastab poliitikat isiklik elukogemus. Tegelikult eksisteerib riik siin ja praegu ning on pidevalt muutumises ka ilma kriitikata, mis asjatundmatult hoopis liikuvaid pilte seirab või mõne teise riigi kogemusele toetub. Kuid lugeja ootab alati lahendusi ja vastutust. Tulemusliku  riigikriitika  võimalus on seega peaaegu depressiivne isiklik suhtumine (a la komissar Kurt Wallander samanimelisest raamatust/filmist), mille puhul objektiivne vastutus on peaaegu keelatud.

Raamide liigset avardamist ohjeldab filosoofia kolmikjaotus. Poliitika on inimmõtte arengu tipp, nii nagu karistusteooria on teoreetilise mõtte kõige kõrgem tase, mis sellest et sotsiaalsed lahendused on alati ambivalentsed. Selle seni püüdmata kõrguse taha on jäänud pidama ajalooliste filosoofide ja kaasaegsete sotsiaalteadlaste kõik katsed vastata ammendavalt mitmele tähtsale küsimusele, nt küsimusele poliitilise vastutuse kohta. Olulisemaks saab ühe demokraatliku vabariigi poliitiline elu, mis on lahatav olemisõpetuse, tunnetusõpetuse ja väärtusõpetuse seisukohast. Keskendumisega kasulikule riigimudelile välistuvad teatud mõttes tähtsatele ja ka vähem tähtsatele küsimustele väga üldised vastused, samuti konkreetsed lubadused, mis kunagi ei realiseeru.

Riigikogu valimiste 06.03.2011.a diskussioonidega võib öelda, et järgneva nelja aasta jooksul on demokraatia sisustatud enamvähem sarnaselt möödunud kahele kümnele. Seda kinnitavad uuringufirmad, samuti erakondade valimisprogrammid. Kuigi demokraatia võiks Eestis olla sisustatud ka teistmoodi, jätkub tõenäoliselt 90ndatel alguse saanud suund, mis kulutas kogu intellektuaalse potentsiaali integreerumaks lääne tsivilisatsiooniga.  Eesti ei saa ennast siiski täielikult kunagi läänega samastada, liiga palju on siinse rahva ajalugu omapärane ning liiga värskelt on meeles kõik ajaloo tuulispasad. Rahva omapärane meelelaad avaldub kasvõi selles, et läänes oleks demokraatia sisustamine teatraalsel moel vastuvõetamatu, kuigi see paljudele meeldib, seda lihtsalt sellel põhjusel, et poeetika ja poliitika objekt on erinev, Eestis aga on sellelaadseid üksikuid katseid  juba näha (SDE). Need teatraalsed poliitikud unustavad, kuigi nad ennast kultuurseteks inimesteks peavad, et eestlaste kultuur kujunes ja kestis oma riigi kaitseta paljude sajandite jooksul. Vahe on selles, et edaspidi võib sarnase tegevuse julgelt nimetada stagnatsiooniks, kui lugeda integratsioon läänega lõpule viiduks euro vastuvõtmisega.

Ometi tuleneb poliitika finessidest teatud taseme tõus, mille tõttu ei pruugi ühiskond riigi kaitseta enam hakkama saada. Kuid ohu tunnetamine kui riskide realiseerumise võimalus, on näiliselt ohutus olukorras keeruline.  Millisest ohust on üldse jutt? Demokraatlikus riigis on ainult üks oht, võimu võõrandumine rahvast. Kõige ohtlikum on alati moraali langus, mis ei pea tähendama eetilisi küsimusi sisemaailma kohta, vaid eeskätt julguse ja küpsuse suhet riigis. Moraali langus ilmneb kõige otsesemalt töötuse instituudis. Ühe väikeriigi moraali langus avaldub kindlasti ka mõnede tippametnike lihtsakoelises käsitluses, mille kohaselt peab riik oma kodanikest hoolima, st 24h nende elu korraldama ja toetama. Kindlasti mõjutab rahva moraali ka tsivilisatsiooni surve, nt Euroopa Kohtu ideoloogiline otsus võrdõiguslikkuse küsimuses, mis reaalsust üldse arvesse ei võta. Seega tuleb rääkida ohust.