Riigi mõiste tänapäeval: riik kui nähtus ja selle erakorraline puudutus

@huviline

Riik võib puudutada, oleneb mida riigi all mõista. 15.11.2011 pärast tööd Rahvusraamatukogu keldrikorruse teatrisaalis aadressil Tõnismägi 2 Tallinn Improteatri etendusel Impropositiiv viibides elasin üle midagi erakorralist. Hakkasin etenduse alguses kohe raskelt higistama ja ehmusin ise ka ära. Higistasin raskelt, kaenlaaugud ja särk olid märjad, kohe esimestest sekunditest alates, ja turja pealt tundus nagu oleks keegi pangetäie  vett kaela kallanud. Võin vaid arvata, et selle kummalise palaviku põhjuseks oli etendus ja mitte haigus, minu ülimalt intensiivne haakumine iga näitleja mõttemosaiikidega.

Riigi mõiste, olles pidevas sisulises muutumises, peaks kandma endaga läbivalt ratsionaalset tähendust. Midagi sarnast, läbivalt ratsionaalset kogesin ka etendusel. Olin  unustanud, et teater on huvitav ega lootnud õigupoolest midagi, kuivõrd teatris valitseb vähemalt paarkümend aastat juba teadlik eksperiment ja  eskapism, mida toidab nooruse igavene sarm. Eksperiment kuulub siiski loodusteaduste pärusmaale. Eskapism on aga tühi jutt, arvatav reaalsus. Kuid näitlejad toimisid, nad ei teinud mõttekaid ega mõttetuid hüppeid, nad (trupp) ei teinud ka hüppeid koos, vaid hoidsid ennast tagasi, otsisid järgmist sammu, kaalusid enda sees piire, püüdsid kohaneda juhtmõttega, juhusega, juhtides mängu juhuse raamides (improvisatsioon).

Riigi otstarbekohasus jääb primitiivseks, kui seda ei juhi mingi kõrgem mõte. Juhus valitseb sündmust, kuid viimane kasvab esimesest üle.  Juhus võib olla ohtlik, sellepärast tuleb ennast tagasi hoida ja vaadata, mis juhtub. Kuidas saab sündmus valitsejast üle kasvada? Kuidas saab sündmus ületada juhtumipõhist kogemust? Sündmused on tingitud ja tingimused on sisemised, intellektuaalsed, ilma milleta pole midagi (neljakordne eitus). Mõtlen, mis meid juhib, kui kokkumõtlemises puhastutakse.  Sündmused sünnivad salapärasel teel, pimedusest, varjatud ainest (kaos). Need mehhanismid on salapärased. Neljakordne eitus iseloomustab varjatud toiminguid, nt luurealast tegevust, mida mujal maailmas tavatsetakse ka intelligentsusteenuseks (intelligence service) nimetada. Asudes juhi positsioonil, ei ole kõrgem mõte ei ole kõrgem mitte tasandilt, vaid eelduselt.

Oleme unustanud, et riik ei pea olema vaenlane ja seda lauset ütlen ma kolm korda jutti. Seoseid vaata Norbert Wieneri “Küberneetika”-st. Milline näib riik tänapäeval,  seekord autoriteetidele viitamata? Autoriteedid on tallanud kindlaks raja: politeia, il principe, de cive, leviathan ja nii edasi ja nii tagasi, kuid just alustalad tuleb tänapäeval uuesti läbi mõelda. Kuid riik peab ka olema, mitte ainult näima, sellepärast küsiks seda teiseks. Ja kolmandaks küsiks, kuidas on riik seotud eelkirjeldatud erakorralise puudutusega.

Riik ei pea olema meie vaenlane. Riiki tahetakse küll tänapäeval näha transparentsena, kuid ka läbipaistvus on olukord, mis jätab riigist arusaamise endiseks. Riik vajab rohkem ruumi, kuhu intelligents ja ratsionaalsus korraga ära mahuksid.  Objektiivne kõrvaltvaataja (seadusandja), kes on avaliku sektori esindajana ideoloogiast läbi imbunud ja kaugeltki mitte erapooletu, lähtub arvatavast ajaloolisest reaalsusest, mil riigi nime all on tehtud palju kurja. Kuid ka erapooletud käsitlused räägivad üksikisiku õigustest riigi vastu, nn põhiseaduslikud subjektiivsed õigused, eeldades, et riik on ohuallikas eraisiku suhtes. Need on otstarbekohased, ratsionaalsed käsitlused, mida ei juhi kõrgem mõte. Üldjuhul tunnustab iga riigiga puutumuses olev isik riiki sedavõrd, kuivõrd riik on tema jaoks võimaluste allikas. Kui riik pärsib isiku võimalusi elada, siis sellega kaotab riik talle vajaliku tunnustuse, sest mis mõtet on riigil, millega üksikisik ei suuda harjuda? Võimaluste allikana riik üksikisikut ei ohusta.

Riik on mõiste, mille on teatud tunnused, mis eristavad riiki teistest organisatsioonidest. Me näeme, et keskvõim, rahvas ja territoorium ei ole riigi tunnustena tänapäeval enam adekvaatsed. Vältimatuteks lisatunnusteks on kujunenud nt haigekassa, töötukassa, ristkasutatavad andmebaasid, eetikamonopol, kultuurkapital(kulka), õppekavad, lisaks kangelaste ja religiooni motoorne traditsioon. Kõik need tunnused viitavad riigi õigusvõime ja teovõime avaramale käsitlusele eesmärgiga tõsta üks organisatsioon teistest oluliselt kõrgemale. Seejuures peaks riigi mõiste kandma endaga läbivalt ratsionaalset tähendust, kuigi, olles sisulises muutumises, ratsionaalsusest ei piisa. Sageli viib just ratsionaalsus ootamatute tulemusteni, vt Neli probleemi, millest isad rääkimata jätsid.

Riik ei pea olema vaenlane üksikisiku jaoks. Juhuslik märksõna publiku seast käivitab tegevuse, kujutlusvõimele antakse koht ja aeg, visandatakse ratsionaalne pilt, mille raamides juhib näitleja mängu. Ta ei tea, et publiku seas istub üks pealtvaataja, kes elab nii raskelt näitlejale kaasa, et hakkab higistama. See pealtvaataja on skepsisele vaatamata ennast vabatahtlikult kõigele lavalt antavale avanud. Lavalt antakse üks mõte, mille üks näitleja pöörab ühes suunas, teine näitleja lükkab sama mõtet samas suunas teist teed pidi, kolmas näitleja hoiab sama mõtet kolmandat teed pidi liikumises, mille otsa ja eesmärki keegi ei tea. Mõtteid antakse veel, kuid mitte liiga palju. Pealtvaataja on võimeline kõikide mõtetega looma nõustuva paralleeli. See pingutus nõuab energiat, keha temperatuur tõuseb, mis on loogiline, sest varjatud intelligents on energeetiline nähtus. Kaks paraleelset intelligentsi on midagi kraad kõrgemat, me mõistame, et see on mõiste, mis juhib mängu, millel on sisu, mis on mitteenergeetiline nähtus. Näitleja laval ja pealtvaataja saalis higistavad hoopis erinevatel põhjustel. Niisiis on riik võimaluste allikas üksnes juhul, kui valitsejate ratsionaalsusega kaasneb intelligents, millega on võimalik kaasa minna, nt idee vabast Eestist.

Kuid mitte idee ei puudutanud mind teatris. Samuti on ka riigiga: see mis puudutab, see on riigi kui mõiste sisu. Riik võiks olla üksikisiku mõistes võimaluste allikas, mitte võimu allikas. Selle erinevusest aru saamiseks peab natukene higistama. Kunagi ütles üks prantslane: härrased, kuninga pea tuleb maha raiuda. See oli Suure Prantsuse revolutsiooni ajal. Tänapäeval tähistatakse selle ütlemisega vajadust reformide järele. Kuid kui näitlejal ei ole pead, kuidas ta siis mängu juhib?

Platon (427-347eKr) ja tema üks tuntumaid dialooge “Politeia” (Riik).

pilt: http://www.friesian.com/images/plato.jpg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

november 2011
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: