Eesti ja Ida-Virumaa

@ckrabat
Meedia vahendusel saime hiljuti teada, et Valitsuse julgeolekukomisjoni hinnangul on Ida-Virumaa konflikti lävel ja riskistsenaariumite kohaselt võivad seal peagi korduda Ida-Ukraina või Põhja-Iirimaa sündmused. Nagu me ringkonnaülemaga juba korduvalt maininud oleme, siis nii nagu tänapäeva stultoloogilises maailmas võib igaüks endale vabalt lolli toanurgas valmis teha, siis või igaüks juba ka enda jaoks sobiva maailma valmis ehitada ja sinna elama kolida. Sellest polekski suurt lugu, aga tihtipeale soovivad nad ka teisi vägivaldselt oma maailma elama viia ja sellest on alguse saanud nii mitmedki revolutsioonid, nii mitmedki inimvihkajalikud režiimid. Lollidele (liigist stultus primitivus) kui võõrliigile on kõik see inimlik üdini võõras ja nad üritavad inimest kui oma bioloogilist konkurenti välja suretada nagu mink euroopa naaritsat. Kiitke lolli, loll on kuningas! Ma üldse ei imesta, kui mõnede meediasõltuvuses stultoloogiliste objektide poolt järgnev reaktsioon päriselulistele sündmustele saab kohe olema: „Tähelepanu, lolle rünnatakse! Ma kordan, lolle rünnatakse!“ Loll ehitab enda jaoks sobiva maailma valmis, kolib sinna sisse ja siis saab vihaseks, kui mõni teda päris maailma tagasi tahab tuua. Kõikvõimalikke raporteid, mis üritavad oma lugejaid uskuma panna nagu algaks Läänemere kallastel kohe-kohe sõda, kerkib nagu seeni peale vihma. Ilmselt on seda kellelegi vaja, teadagi kellele? Alles hiljuti kuulsime rootslaste raportist, mis väitis, et Baltikumi ründamine saab alguse Rootsist. Totaalne meedia mõjub telefonimänguna … Loodetavasti mäletate veel, kuidas neukkulapsed mängisid. Klassitäis lapsi oli reas, esimene mõtles lause välja ja sosistas selle naabrile kõrva ja see edasi … Viimane ehk kahekümne seitsmes ütles lõpuks kõva häälega, mida ta kuulis. Mõnikord sai isegi nalja. Meedias on nali muutunud aga igapäevaseks tarbekaubaks, mida tema ühemõõtmelised tarbijad võtavad täiesti tõsiselt. Tavaliselt on maailmadevahelise rände organiseerimiseks kolm sobivat meetodit: 1) joomine, 2) suitsetamine, 3) süstimine.

Tagasi Ida-Virumaa juurde. Totaalne meedia kordab päevast päeva, ööst öösse lakkamatu voona – kas Narva on järgmine? Kui panni taotakse ja see valjusti kõlab, siis võibki tarbijaskond millalgi ise konfliktiideed uskuma hakata, mida nad on kergeusklikule meediatarbijale üritanud lootusrikkalt maha müüa. Veelgi enam, ta hakkab ka ise tegutsema selles suunas, et tema poolt välja käidud idee teoks saaks. Selles mõttes meenutab tänane Eesti maailma Dino Buzzati tähtteosest „Tatarlaste kõrb“, kus kõik ootasid kannatamatult tatarlaste saabumist kõrbe tagant – millal nad ometi tulevad ja ründavad, selle asemel, et midagi ette võtta võimaliku ründe ärahoidmiseks. Pidev sõjaootus on totaalse meedia poolt ehitatud kõrkvõimalikele hirmudele rajatud maailmas valdav. Või nagu Kivisildnik ütleb – lõbus sõda Baltikumis coming soon. Väidetavalt koostas umbes aasta tagasi valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõunik Ilmar Raag, kes praegu on pintsaklipslase ülikonna vahetanud taas sõdurimundri vastu ja võitleb tatarlaste rünnaku vastu kaugel Aafrikas memo, milles väidetakse, et „Ida-Virumaa venestub jätkuvalt ja meil ei ole märke, mis näitaksid selle trendi tagasipöördumist. Kui me ei tee midagi, siis me oleme seda maakonda kaotamas ja riskime sellega, et konflikti korral Venemaaga ei suuda me kontrollida olukorda Ida-Virumaa linnades.“ (Allikas Eesti Ekspress 14.09.2016). Ega siin polegi kõik päris valesti öeldud, aga ma kahtlustan, et skisofreenia ravimine pimesoole eemaldamisega ei pruugi tänapäeval päris hästi õnnestuda. Nagu Kaarel Tarandi artiklist „Õpetajate lehes“ lugeda võisime, on valetamine, eriti poliitikute valetamine, tänapäeval muutumas laiatarbekaubaks. Novgorodi WC tarbeks segab meedia oskuslikult tõed ja pooltõed valedega, mis lõpuks esitavad kogu probleemi massitarbija jaoks hoopis teistsuguses kastmes. Ilmarile oskan ma kohe soovitada kolme progressiivset ravimeetodit: vähem juua, vähem suitsetada, vähem süstida! See on nagu neukkuikoon Lenin olevat öelnud: õppida! õppida! õppida!, kuid väidetavalt olevat niiviisi lahendatud ka Taani printsi Hamleti eksistentsiaalsed mured, kas olla või mitte olla!

Nad ei suuda hallata isegi Ida-Virumaad, kuigi nõuavad järjekindlalt Petserit tagasi, et seda valitseda? Kelle huvides? Kas see pole mitte neukkumentaliteedi vohamine? Loomulikult seisab Ida-Virumaa vastamisi terve hulga tõsiste eelkõige sotsiaalsete probleemidega, kuid tõmmata paralleele olukorraga Ida-Ukrainas on ehk mõnevõrra vastutustundetu. Ükski kriis ei alga üleöö ning kriisi eskaleerumiseks on kindlasti vajalik ka poliitiline aktiviseerumine. Esialgu pole Ida-Virumaal isegi märke sotsiaalsest rahulolematusest, mis võiksid areneda vägivallapuhanguteks nagu oleme seda nii mitmelgi korral näinud Lääne-Euroopas. Meedia pakub tarbijaskonnale lihtsaid lahendusi, sest see on oma mälumahu ammendanud ja pole valmis süvaanalüüsi vastu võtma. Loosungite keel on palju lihtsam ja selline masin, kes kasutab igapäevasuhtluses põhiliselt sõimu, kipub sageli ka muude liikide kõnet sõimuna identifitseerima, sest nagu koer näeb inimeses teist koera, siis võtab ka loll võtta inimest või reptiloidi teise lollina, kes lihtsalt kasutab mingeid teistsuguseid imelikke käemärke ja  ei kallagi ennast jääveega üle  või ei näita perset nagu ühele tõelisele lollile  on kohane. Pigem võib olukorda Ida-Virumaal võrrelda teataval määral olukorraga Lääne-Euroopas mõned aastakümned tagasi ja selle võimetusega ning ilmselt ka soovimatusega teisekultuurilisi ühiskonda võrdväärsete kodanikena integreerida. Lääne-Euroopa terrorismilaine taga ei ole Süüria sõjapõgenikud nagu seda väidab meedia poolt võimendatud populaarne narratiiv, vaid kunagi Euroopast paremat elu otsima läinud endiste koloniaalterritooriumite elanike mitmenda põlvkonna järeltulijad, keda nende uus kodumaa ei ole soovinud omaks tunnistada ning nad on sunnitud vastamisi seisma terve rea sotsiaalsete probleemiga. Nad on jäetud omas mahlas virelema. See on lootuse kaotanud põlvkond, kes näeb esivanemate kultuuris pääseteed taevasse sellest põrgust, mida see maa, kus nad on sageli sündinud ja üles kasvanud, on nende jaoks valmis ehitanud. Pikemas perspektiivis võivad Ida-Virumaa migrantide järglased leida end samasuguse lõhkise küna ees nagu nende araablastest või aafriklastest saatusekaaslased Lääne-Euroopas, sest nad tunnevad võõrana nende endi kodumaal ja võivad abikäe ootuses vaadata ida poole. See võib tõepoolest osutuda toitvaks pinnaseks mõnele destabiliseerivale jõule, kuid praegu on veel aega ja sellise pinnase likvideerimiseks ei piisa meedia poolt pakutavatest lihtsatest lahendustest. Lääne-Euroopa kogemus näitab ka, et kohaliku keele õpetamisest võib palju olulisemaks osutuda kohaliku meele omandamine, sest vastupidiselt populaarsele arusaamale sõltub keel meelest, mitte vastupidi.

Donbassi kriis ei tekkinud siiski mitte roheliste mehikeste sisseimbumisest idapiiri tagant, vaid nad külvati juba valmis küntud pinnasele, mis oli täidetud erinevate sotsiaalsete, majanduslike ja identiteediliste probleemidega. Eestis, erinevalt Ukrainast, ei ole toimunud vähemusgruppide poliitilist aktiviseerumist. Muidugi, keegi ei saa välista, et probleemide süvenemisel võib see ühel ilusal päeval tekkida, kuid praegu on Donbassi kriisi projitseerimine Narva tingimustesse selgelt üle pingutatud. Ukraina puhul ja see pääses eriti maksvusele Krimmis, mille identiteediline side muu Ukrainaga oli selgelt nõrgem, avaldasid olulist mõju ka korruptiivse Ukraina selgelt kehvem sotsiaalne ja majanduslik olukord, mis teisel pool idapiiri oli parem ja see on oluline mõjutaja. Narva inimene teab väga hästi, missugune on elu teiselpool jõge ja see ei pruugi olla väga atraktiivne isegi juhul kui ta on mitmete kohalike arengutega rahulolematu. Pikemas perspektiivis võib sotsiaalne tõrjutus ja pidev surve valitseva kogukonna poolt oma mõju avaldada, kuid siiani on siinne rahvuspoliitika olnud pigem leebe. Kindlasti tasub parandada eesti keele õpetamist teiste rahvaste seas, kuid ainult sellest on vähe. Keeleõppest palju olulisem on Eesti meele õpetamine ja seda tuleks neile võimaldada juba nende emakeeles, sest emakeeles on laps mõjudele palju vastuvõtlikum. Kindlasti tuleb välistada olukorda, kus teiserahvuselised tunnevad end sotsiaalselt tõrjutuna, tekib getostumine ning erinevad grupid üksteisega ei suhtle ja selle tulemusena ei saa ka üksteisest aru. Vastandumine ja hirmukultuuri edendamine võib ju esialgu tuua väga kerget poliitilist profiiti, sest juhib tähelepanu eemale tegelikelt probleemidelt ja võimaldab populistlikel erakondadel valimisi kergesti kinni panna, aga pikemas perspektiivis võib see valusalt kätte maksta. Seetõttu teenib Raagi raport ilmselt kas totaalse meedia ja/või teadagi kelle huve, selle asemel, et tegeleda Ida-Virumaa päriseluliste probleemidega. Ma kordan – Vähem juua! Vähem suitsetada! Vähem süstida! Ja vähem tarbida lollidele suunatud tibukollast tarbemeediat! Peale seda kaovad mitmed hirmud iseenesest.

Eesti ühiskonnas domineerib ja totaalse meedia abil on seda võimendatud romantiline narratiiv sõjast, mis on tekkinud nõukogude sõjafilmide ja Hollywoodi märulite põhjal ja käsitleb sõda iga rahva ülima eesmärgi ja unistusena. Mitmed meediasõltuvuses kodanikud kogevad sõjavaimustust ja on valmis toetama igaüht, kes kutsub rahvast üles sõjahüsteeriale. See, lapsed, on stultoloogia, mille varju jäävad kõikide sõdade poliitilised niiditõmbajad! Mäletame ju mõnedest teistestki võimalikest arengustsenaariumitest, kuidas „rahvast kutsuti peatse sõja ootuses üles relvastuma ning sõjast pidi saama üldrahvalik üritus. Jaan-Saalomon lubas patriootidele, kes vabatahtlikult sõtta lähevad, kolm pudelit õlut ja pussnoa tasuta välja anda. Kümned tuhanded mehed ja naised võtsid presidendi pakkumise vastu, jõid õlle, võtsid noa hambusse ning asusid tantsusammul idapiiri poole teele, et anda oma elu võitluses ajaloolise Tõe ja Õiguse eest. Vabatahtlikest sõdalastest moodustati piiriäärsetes regioonides maakaitseväe malevad. Teisele poole piiri kogunesid „Novgorodi WC“ üleskutsel vene vabatahtlikud. Mõlema poole piiri kogunenud rahvahulk viitis lõbusasti aega. Nad treenisid sõjaks, lasksid püssi, harjutasid rivisammu, jõid odavat õlut ja viina ning vabadel hetkedel käisid piirijoone ääres vastaspoolt sõimamas ning mõnitamas.“ Kui ikka väga tahta, võibki selline stsenaarium ühel ilusal päeval teoks saada. Igapäevast leiba ja tsirkust anna meile totaalne meedia!

Uks on lahti

@huviline
Eesti Draamateatris nähtud lavastuses „Finaal“ istub laval nurgas tugitoolis üks peategelasi isa Jaspers, teda etendab Aleksander Eelmaa, kelle ainsaks lauseks kogu etenduse jooksul on lavastuse lõpul öeldud lõppsõna või konstateering: uks on lahti. Teatud mõttes, uks on lahti ühiskonnal, sellepärast võib isa Jaspers olla üks peategelasi, aga see ei ole katastroof, mis sellest, et  Postimehe  kultuuritoimetuse juhataja vasdtuoksa arvab.   Kultuuri ümber toimuvad protsessid, modernismist postmodernismi, postmodernismist edasi uue reaalsuse suunas. Rahvusvahelistes suhetes räägitakse uuest normaalsusest, jättes üha enam tõmbetuulte kätte  kogu ruumi, mille uks on lahti. Juhuslik kokkusattumus: ühiskonnas toimub Jevgeni Ossinovski eestvõttel suur võitlus alkoholi kuritarvitamise vastu, aga laval mängitakse joobnuid hoopis teises võtmes, millega lavastajad näitavad vaatajale kui lahti uks tegelikult on. See mulje põhineb kahel, juhuse tahtel teineteisele järgnenud teatriskäigul, kus Roman Baskini lavastatud „Finaalile“ eelnes varasemalt nähtud Lembit Petersoni lavastatud „Joobnud“. Kui uks on lahti või „aeg liigestest on lahti“, siis mis on see reaalsus, mille poole oleme teel või kas selline küsimus üldse huvitab tänapäeval kedagi.

Kõige suurem muutus tänapäeval võrreldes ajalooga on info mõistmine, mistõttu ajaloolised argumendid sageli enam ei päde. Täpsemalt info kättesaadavaks muutumine tehnoloogiliste vahendite abi, mida on peetud inimese vaimseks olemuseks. Suhtlemine ja mõtlemine, need on psühholoogilised operatsioonid, mida info mõistmise abil on võimalik reaalsuses korraldada. Täpsemalt tähendab info mõistmine võimalust informatsiooniga mängida ja manipuleerida. Infoga mängimine ja manipuleerimine polnud Platoni või Popperi aegadel empiiriliselt võimalik, kuigi nad võisid aimata, mida informatsioon tähendab. Info saab reaalseks kas tähtede või numbrite vahendusel, kuid ainult numbrid ja tähed koos korraldatuna võimaldavad informatsiooniga mängida ja manipuleerida. See on juba aastakümneid võrgus võimalik. Info mõistmine on saanud võimalikuks tehnoloogia läbi ja tehno on kunst, mille liikumapanevaks jõuks on mäng. Seda on eraldi põhjendanud Johann Huizinga. Samuti, tõe või tegelikuse probleemi on eraldi põhjendanud Alfred Tarski, ilmselt nägemata võimalust, et tõega manipuleerimine ja mängimine loob uut reaalsust.

Kirjutamine ja kirjandus või matemaatika ja aritmeetika välistavad iseenesest manipulatsioonid või mängimise. Numbrite ja tähtede kaasabil saavad mõtted lihtsalt reaalsuseks, empiirilisteks objektideks või kunstiteosteks, mis on paberil või ekraanil olemas. Tänapäev aga eeldab hoopis nende või valdkondade koosvaatlust, mitte eraldi põhjendamist. Ootamatu seos: Persona in fieri artikli „Colonia Dignidad“ kommentaariumis hargnes järgmine mõttevahetus – huviline: „Paul Schäfer öökapil lugemisvara hulgas Untitled 12“, millele vastas autor: „Probleem on rohkem selles, et Untitled12 on teooria, Paul Schäfer aga praktika. Paljud võitlevad usinalt teooriaga, eelistades praktika koha pealt mitte sekkuda ning silmad kombekalt kinni pigistada. Selles mõttes on Untitled12 isegi valus, kuna tuletab meelde, et kusagil seitsme maa ja mere taga eksisteerib ka praktika, Paul Schäfer, millest oleks muidu väga kerge mööda vaadata. Teooriaga võitlemine, kujuteldavate vaenlaste konstrueerimine, on alati lihtsam, kui päriseluliste probleemidega tegelemine.“, millele vastas huviline: „Pigem niipidi, et igasuguse teooria ülesanne saab olla vaid praktika korraldamine, ja Untitled12 õige koht ongi öökapil lugemisvara hulgas.“, millele vastas autor: „Teooriale võib järgneda praktika, aga ei pea järgnema. Samuti saab praktika toimuda ilma teooriata. Teooria võib olla ka praktikat ärahoidev. Näiteks ma olen ise läbi vaadanud sadu õudusfilme, kuid pole seni veel kordagi pähe tulnud neid päriselus katsetama hakata.“, millele vastas huviline: „Esiteks pole vahet, kas teooria on praktikat ärahoidev või hoidev, praktika on mõlemat pidi korraldatud. Teiseks, alati on võimalik, et teooriale ei järgne praktika, et teooria jääb teooriaks. Praktikat ilma teooriata on aga võimatu ettekujutada, sest see tähendaks soovideta maailma. Järelikult praktikat ilma teooriata pole olemas. See, kui keegi vaatab õudusfilme, aga ei teegi samu asju päris elus, tundub sarnane võimalusele, mida pole olemas. Tegelikult, ka meelelahutuse puhul jääb teooria teooriaks. Kui keegi saab innustus õudusfilmist, otsustades mittepiirduda meelelahutusega, ja hakkab nähtut päriselus katsetama, siis on praktika teooria poolt korraldatud. Viimase eest Paul Schäfer vastutaski.“, millele vastas autor: „Enamus praktikat toimub ilma igasuguse teooriata.“, millele vastas huviline: „Muidugi, seda paljud soovivad.“ Ja lisas naeratava ikooni.

Veendumus, et esineb praktikat ilma teooriata, viibki olukorrani kus uks on lahti. Maailm pole iseenesest õudne või ilus, kuni vaatleja selles midagi õudsat või ilusat ei märka, kuuludes ise maailma. Uus reaalsus tähendab tänapäeval soovi mitte kuuluda olemasolevasse maailma, näha seda kõrvalt nagu televiisorit, pult peos. Kuna olemasolevasse maailma ei soovita kuuluda, siiski kuhugi peab kuuluma, siis ainuke võimalus on kuuluda tsunfti, kirjandusekspertide või kultuurispetsialistide õukonda, kuhu laia tee valinud asjatundmatutel pole asja. Ekspertidel pole oma valdkonnas ükski asi saladuseks, sest muidu nad poleks eksperdid. Paralleelmaailma kitsal teel on muidugi mõnus reaalsust ja kultuuri arvustada, selles kehtivad tsunftiliikmete kehtestatud ja ekspertide poolt omandatud reeglid. Tekkib selguse illusioon. Puudub vajadus arvestada olemasoleva reaalsusega, elatakse selguse illusiooni mullis. Selliseid mulle on palju, jäljendades olemasolevat maailma, mis on algselt mitmekesine nii mõtete kui nähtuste osas. Näiteks kõige mahukamad ja kõige vähem sisukad suhted, rahvusvahelised suhted, arenevad omas mullis uute normaalsuste suunas. Üks uus normaalsus on Ida kultuuril, teine Lääne kultuuril, kolmas Hiina kultuuril, neljas Aafrika kultuuril, kusjuures igas mullis iga ekspert näeb teise mulli eksperte isikutena, kes toimivad mõtlematult. „Enamus praktikat toimub ilma igasuguse teooriata“.

Info mõistmine tänapäeval peaks võimaldama ka teistsuguseid kultuurilisi arenguid, sisukamaid suhteid nii rahvusvahelises õiguses kui kirjanduses ja matemaatikas. Teadmised ja emotsioonid (Jane Austen „Mõistus ja tunded“) pole ainsad, millel on tähendus. Püha Graal on endiselt salapärane ja tähendusrikas. See tähendab, et kirjandust, kunsti, tehnot analüüsides tuleks arvesse võtta ka soove, mis on jäänud inimese ainsaks vaimseks olemuseks. Mängud ja manipulatsioonid infoga näivad esmapilgul ohuna laieneda Pühale Graalile, reaalselt saab aga olla üksnes teadmine või teadmatus, millega mängud ja manipulatsioonid ei mõjuta meie soovide karikat. Järelikult, uks peabki lahti olema olemasolevale reaalsusele, vältides mullidevahelist tuuletõmmet, praktikat ilma teooriata ja korrelatsioonidest vaba tahet.

 

Infosõdade ajastu – loll, meie leib!

@ckrabat
Novgorodi WC vihmane suvehooaeg on gladiaatorite areenil etenduvatest murumängudest tõstnud esile kaks kõige populaarsemat etendust – Kreeka võlatragöödia ja kurbloolise naljamängu murjanipaanika. Peaminister Taavi Rõivas nimetas Riigikogu ees tehtud poliitilises avalduses Kreeka lahkumist euroalast tavapäraselt suureks julgeolekuohuks Eestile, mis peaks juba eos lämmatama kriitilised arutelud Kreeka võlakriisi lahendamise alternatiivsete võimaluste üle. Rõivas, kes sammub mööda Ämari lennurada NATO lennukite kaitse all kindlalt edasi, ilmselt teab, millest ta räägib, kuid terminiga “julgeolekuoht” manipuleerimine on viimasel ajal muutunud meie kultuuriruumis väga sagedaseks. Päevakajaliste teemade pidev julgeolekustamine võib tuua välja hoopis soovitule vastupidise resonantsi, mis viitab süvenevale hirmukultuurile Eesti ühiskonnas. Zbigniew Brzezinski on kirjutanud terrorismivastase sõja aluseid kritiseerides, et hirmukultuur, kui inimesi hirmutatakse mingite poliitiliste eesmärkide saavutamise nimel, varjab põhjuseid, suurendab emotsioone ja muudab demagoogilistele poliitikutele kergemaks mobiliseerida avalikku arvamust nende poliitika toetamiseks. Hirmukultuuri elemente võime märgata nii Kreeka võla kui ka pagulasteema käsitlemisel ning mõlemal peatus ka peaminister oma kõnes. Elame infosõdade ajastul.

Julgeolekustamise mõiste võttis rahvusvahelistes suhetes esimesena kasutusele Taani politoloog Ole Waever 1995. aastal ning see kontseptsioon muutus nn “Kopenhaageni koolkonna” kandvaks ideeks. Kopenhaageni koolkond tõi julgeoleku välja kitsalt sõjalise julgeoleku raamidest, näidates, et julgeolekuga annab väga hästi seostada poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid või ka keskkonnakaitselisi teemasid, mida poliitikud oma retoorilistes ülesastumistes sagedasti teevad. Nii julgeolekustas peaminister oma kõnes Kreeka majandusliku olukorra, juhtides tähelepanu sadadele miljonitele eurodele, mida Kreeka lahkumine euroalast Eestile põhjustaks ning toonitas Kreeka muutumist euroalast väljudes välismõjudele avatuks, mis kahtlemata mõjutab meie julgeolekut. Rõivas: “Mitte keegi meist ei sooviks ju näha Euroopa Liidu ja NATO laua taga riiki, mis on sõltuvuses mõnest vaenulikust riigist.” Jälle see Venemaa oht! Niimoodi andis peaminister aga mõista, et Euroopa on muutunud omamoodi Kreeka pantvangiks, kes peab talle perioodiliselt SMS-laenu üle kandma, et ta ilusasti euroalas püsiks, vene rubla peale üle ei läheks ning oma võlgu tagasi maksaks. Sõnum on ilmselgelt suunatud lihtsale kodanikule, kes poliitiliste murumängude labürintides eriti hästi ei orienteeru ning ootab lihtsaid ja selgeid sõnumeid. Euroalast lahkumine ei tähenda siiski mitte lahtumist Euroopa Liidust, kus on teisigi liikmesriike, kes on säilitanud oma rahvusliku valuuta, küll aga tugevdaks Kreeka lahkumine eurot. Rahvusliku valuuta kasutuselevõtt, kui see järgneb võlgade kustutamisele, võib aga Kreeka majandust hoopis elavdada ning Madisoni parafraseerides – “p..sest välja tuua.”

Kreekast oleme ka selles blogis juba küllastumiseni rääkinud, kuid see ei ole ainus teema, millele peaminister oma pöördumises tähelepanu juhtis. Tegelikult on hirmukultuuri vohamine ühiskonnas olnud viimasel ajal eriti jõuline ning pagulasteema on kahtlemata üks selline pseudoprobleem, millega rahvuslikule narratiivile rõhuvad poliitilised jõud on kõvasti trummi löönud ja jällegi põhiliselt “lihtsaid inimesi” hirmutanud. Euroopa Liidu kvootide sisseseadmist pean minagi lühinägelikuks poliitikaks, kasvõi sellepärast, et see lööks uksed ja aknad valla poliitilisteks manipulatsioonideks ning Euroopa vastase kampaania õhutamiseks, mille algatajate kõrvu võib märgata Kremli müüride taga. Peale kvootidest loobumist, mis leidis mujalgi Euroopa Liidus tugevat vastukaja, lõi see aga kõik tingimused probleemi normaalseks lahendamiseks. Ligimeste abistamine on väga kristlik teema, mistõttu võib tunda kahetsust Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks liidrite pagulastevastaste avalduste puhul, mis näitab, et nad on politiseerunud ja näevad oma tulevikku EKRE käepikendusena. Müüt Eestisse saabuvatest võõrastest ja vaenulikest hordidest on järjekordne hirmukultuuri avaldus, mis silmnähtavalt teenib kellegi poliitilisi huve ning õhutab viha ja sallimatust Eesti ühiskonnas. Enesessekapseldumine on märk vaimsest surmast. Rõivas “Meie uudishimu ja maailmapilti peavad rikastama avatud suhtumine erinevatesse ideedesse ja vaatenurkadesse.” Elu peitub mitmekesisuses nagu mitmed klassikud on juba väitnud.

Peaministri kõne oli suures osas pühendatud Eesti julgeolekule, kuid julgeoleku mõiste on palju laiem, et seda võiks tagada ainuüksi NATO või siis ka omaenese lennukite ja tankide toel. Kõige tugevam julgeolekugarantii on korras riik, millele viitavad ka Ukraina sündmused. Sõna võib tänases maailmas olla palju vahedam relv kui ka kõige moodsam tank või raketisüsteem. Infosõjad on tänapäeval omandanud palju võimsama mõõtme, sest kommunikatsioonivahendite areng on olnud meeletu. Raul Rebane tabas hiljutises arvamusloos meedia kasvava rolli meie ühiskonna arengus väga täpselt ära: “Rahvavalgustaja roll enam ei toitnud, vaja oli midagi muud. Paljud heiskasid oma meedialaeva masti lipu «Loll – meie leib!» ja purjetasid kollasesse udusse. Seal hulbivad nad tänaseni, nägemata silmapiiri ja perspektiivi. See viis loomulikult usaldusväärsuse langusele ja muutus toimus ka ajakirjanike staatuses. Urmas Ott nimetas seda lihtsalt: kukkumine kõrgklassist keskklassi.” Meedia on väga palju teinud selleks, et Eesti ühiskond on täna selline nagu ta on: kuri ja sallimatu ning tihti paanikasse kalduv. Rahvast on kergem koondada millegi vastu, kui millegi poolt, kõlab poliitiline vanasõna ja poliitilised eesmärgid on suunatud rahva kõige rumalamale osale nagu soovitas sm Hitler. Meedia on kasumijahis õhutanud äärmuslike liikumiste tekkimist ning saanud tänuväärset toetust poliitikutelt, kes on näinud selles sillutatud teed isikliku populaarsuse suurendamiseks.

Hermann Göring on väitnud: “Rahvas tavaliselt ei taha sõda, kuid nad on valmis alluma oma juhtide tahtele. See on lihtne. Kõik, mida sa pead tegema, on öelda neile, et neid rünnatakse – klassikud: ma kordan, Toompead rünnatakse – ja süüdistada patsifiste patriotismi puudumises ja riigi jätmises ohtude vastu kaitseta. See valem töötab igas riigis”. Internetikommentaariumid on muutunud infosõdades oluliseks lahinguväljaks. Tekkinud on nähtus, mida nimetatakse “trollimiseks”, võõra infovälja teadlikuks mõjutamiseks. Raul Rebane juhib tähelepanu, et “Venemaa tegi oma seisukohtade edendamiseks ja vastaste ideoloogia hävitamiseks tänini töötavad trollivabrikud.” Urmo Soonvald mainis, et trollivabriku tooted ei ole labased “Venemaa on hea” tüüpi sõnavõtud, vaid “ära püütakse kasutada neid avaliku arvamuse hoovusi, poliitikuid, nähtusi ja trende, mis Eesti ühiskonnas domineerivad ning siis hakatakse nende baasilt äädikat haavadele kallama.” Kui leida paralleele Eesti ühiskonnas levivate paanikate vahel, siis võib sattuda hämmastavalt sarnastele trendidele Venemaal, mis võivad varieeruda tatra- ja suhkrupaanikast kuni viha ja sallimatuse õhutamiseni teatavate kultuuriliste või huvigruppide vastu nagu omasooiharad, islamiusulised, mustanahalised jt, keda kujutatakse ohuna valitsevatele väärtushinnangutele. Kuid millised on need traditsioonilised väärtused? Mitmed kommentaariumites sagedasti levivad väljendid nagu “jevroopa liit” (jevrei+jevropa), “liberastid ja tolerastid”(liberal/tolerant+pederast) viitavad selgesti neid tootva trollivabriku päritolule. Muidugi ei ole kõik kommentaatorid kindlasti trollid, vaid nende hulgas on palju rohkem lolle. Lollidel on teatavasti vali hääl, mis levib kaugele ning trollid kasutavad neid osavasti ära.

Trollinduse eesmärk ongi liikvele saada valjuhäälne lollide armee ning kütta ühiskonnas hirmu ja paanikat. Kasuminäljas meedia on siinkohal ulatanud neile abikäe, sest nende väärtuspõhine hindamissüsteem toetub klikkidele, mille alusel neile väidetavalt pritsitakse pappi, kuigi see ei ole eriti majandusteaduslik lähenemine, vaid pigem viitab odavale populaarsusele. Novgorodi WC, kus kõige valjem hääl on lollidel, ei ole ühiskonna suhtes representatiivne, vaid tekitab eksliku mulje nagu lollid ruulivad. Lolli sõnumit järjepidevalt korrates on võimalik ühiskondlikku arvamust kindlasti mõjutada. Vaenu õhutamine mustanahaliste ja “rätipeade” vastu on samuti tõend idapoolsest survest, kellega viiskümmend aastat kooselu ei ole jätnud oma mõju avaldamata ja paljud sealsed väärtused tunduvad suurele osale auditooriumist ilusad ja head nagu preili Soku kodune kartulinina. Paradoksaalselt on mõnel pool soovitatud üle Vahemere tulevate põgenike asendamine Ukrainast tulevate põgenikega riiklusele sama ohtlik kui Petseri ja Narva taguste alade liitmine, mis on samuti üks netitrollide lemmikteemasid, sest nende lõimumine venekeelse inforuumiga on märksa reaalsem kui lääne poolt tulevatel põgenikel. Loll aga ratsionaalselt mõelda tavaliselt ei oska ning talle mõjub visuaalne efekt palju tugevamini. Sama eesmarki kannab ka ägenev sõjahüsteeria õhutamine, mille üheks ilmekamaks näiteks oli allveelaevajaht Stockholmi skäärides, mille eesmärgiks oli pigem avaliku arvamuse mõjutamine, sest kõvasti pappi pandi magama võitluses allveelaevaga, mida kunagi ei leitud. Kui rahvas hakkab rääkima emotsioonide keeles, muutub ta infosõjas kergeks saagiks.

Üks psühholoogilise sõjapidamise, mille hulka infosõjad kahtlemata kuuluvad, peamisi tunnusjooni on ka kriitilise mõtlemise ning alternatiivsete arvamuste tasalülitamine ning ühtse ehk “õige” arvamuse esiletõstmine, mis käib sageli kaasas erinevate teemade julgeolekustamisega. Püstitatakse tõe kriteeriumid ning kõiki neid arvamusi, mis tõe kriteeriumitest erinevad, käsitletakse automaatselt vaenulikena. Trollid on sedagi osavalt ära kasutanud, rõhudes koos viha ja sallimatuse õhutamisega arvamuste erinevusele (“miks nad meid ei armasta?”) ja “rahva arvamuse” eiramisele, kuigi nad unustavad ära, et nad ise naudivad arvamuste paljususe eeliseid täiel rinnal. Äärmuslikel grupeeringutel on tavaks mõelda, et tema see rahvas ongi ja talle kuulub pühas sõjas Tõe ja Õiguse eest monopol rahva arvamuse esitamisele. Arvamuste paljusus tähendab siiski seda, et need, kes nende arvamustega ei nõustu, ei püsi naabrijuhani kombel siivsalt vait, vaid astuvad ekstremistlike mõtteavaldustega võitlusesse, sest vastasel korral võrduks see valge lipu heiskamisega infosõjas ning põgenemisega Novgorodi WC valju hääle eest. Novgorodi WC püsieesmärk on hirmu tekitamine normaalsete kodanike seas, näitamaks, et lolle on palju ja nendega võitlemine on asjatu. Praegune hirmukultuuri puhang ühiskonnas viitab ühtlasi totaalse meedia poolse sotsiaalse tellimuse täitmisele, kas siis mõne välise jõu initsiatiivil või mitte, mille pärituules on äärmuslikke vaateid arendatud umbes kümmekond aastat. Ekstremistlike, nii parem- kui vasakäärmuslike liikumiste, maailmavaadete mõju kasvu võib selle aja jooksul märgata mitmel pool Euroopas ning vähese demokraatliku traditsiooniga Ida-Euroopa on eriti tänuväärne pinnas nende levikule. Ühiskonnas kandepinda omavate teemade julgeolekustamine ja hirmukultuuri soodustamine on aga samuti värava avamine ekstremistlike ideede levikule. Mina soovin rahvale siiski pigem suvist puhkust, päikest ja veini! Relax and chill 🙂

Tavaline tööpäev ühes trollitehases. Kunagi nimetati selliseid numbritehasteks ja seal tehti lolle 🙂 Foto aadressilt: http://www.mr-money.ru/wp-content/uploads/2014/08/information-war1.jpg

Neli tundi, mis vapustasid Maarjamaad

@ckrabat
Jaroslav Hašeki menukis “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” räägitakse mehest, kes oli kaks päeva vältinud igasuguseid kõnelusi ertshertsog Ferdinandi tapmise üle, aga kui ta õhtul kohvikus marjast mängides lõi risti kuningat ruutu seitsmega, mis oli trump, siis põrutas sinna juurde: “Seitse kuuli nagu Sarajevos!” President Ilvese intervjuu Briti ajalehele Sunday Telegraph on kütmas kirgi Maarjamaa paesel pinnasel , kui ta NATO kiirreageerimisvõime usutavust kahtluse alla seades põrutas: “Kui kiirelt see üksus siia jõuaks? Nädala? Viie päevaga? Kui vaadata meie naabri läbi viidavaid sõjaväeõppusi, on nad põhimõtteliselt silmapilksed. Nad on siin ja nelja tunniga on kõik läbi.” Totaalne meedia on president Ilvese väljaütlemist reprodutseerides jõudnud juba piisavalt paanikat tekitada, luues kujundlikke visioone nagu sõidaksid vaenlase tankid juba homme takistamatult üle kaitseta idapiiri ning kõik maailma lollid on ühinenud meedia poolt kuvatud musti stsenaariume võimendama. Kõik see on pandud teenima üht sõnumit mida propagandistlikel eesmärkidel korratakse päevast päeva – lõbus sõda Baltikumis coming soon. Paanikakülvajaid on olnud teisigi ning päris kõrgetel positsioonidel: endine NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen, Suurbritannia kaitseminister Michael Fallon, kõrge sõjaväelane Alan Bradshaw ja paljud teised.

Meedia poolt üles köetav sõjahüsteeria meenutab värvikuselt paiguti Jaroslav Hašeki Švejki lugusid Esimese maailmasõja päevilt, kui auditoorium ei tee enam vahet prognoositava musta stsenaariumi ja tegelikkuse vahel ning võtab ohustsenaariume tegelikkuse pähe. Neli tundi Sunday Telegraphis omab sama mõõdet seitsme kuuliga Sarajevos, kuna mõlemad kuvandid sümboliseerivad lõbusa sõja võimalikkus väga keerulises kaasaegses julgeolekukeskkonnas. Kui eeldada, et ebastabiilsuse tekitaja on Venemaa, siis tekib paratamatult küsimus, miks on meedia kaasa läinud Venemaa poolt peale surutava uue maailmakorraga ning sõjalise jõu demonstratsiooniga? Ilmar Raag toob välja huvitava nüansi: “Eesti meedia Ukraina ja Venemaa käsitluste puhul näeme kõigepealt huvitavat paradoksi. Kuigi ühest küljest ollakse üsna teadlikud Kremli infooperatsioonidest, kasutatakse sellest hoolimata allikaid, mille ebausaldusväärsusest ollakse teadlikud.” Ta seletab seda meedia käitumiskultuuriga, milles soov konflikti leida ületab sotsiaalse vastutuse. Konflikti on lollide massile lihtne müüa, aga katsu sa neid sundida sotsiaalselt vastutustundlikult käituma.

Meedia käsitlustes omandavad aja ja ruumi mõisted üha uusi ja kummalisemaid kujundeid, venides vastavalt sotsiaalse tellimuse vajadustele. President Ilves on ettevaatamatu säutsumisega varemgi silma paistnud. Veidi varem olevat ta intervjuus teisele Briti ajalehele The Times küll ajakirjaniku poolt meelevaldselt tõlgendatuna nimetanud mõningaid Euroopa Liidu rahvaid (Kreeka, Itaalia, Ungari ja Küpros) kasulikeks idiootideks, kes suruvad peale Venemaa vastaste sanktsioonide leevendamist ja lõhuvad liidu ühtsust. Teatud mõttes on president astunud Gruusia endise presidendi Mihheil Saakashvili jalajälgedesse, püüdes poliitilist profiiti lõigata lääne progresseeruvast vastasseisust Venemaaga, pidades seda Eesti jaoks kasulikuks arenguks. Hirmu külvamise eesmärki teenib ka pidevalt korrutatav müüt Euroopa sõjalisest nõrkusest, kes ei suutvat end Venemaa võimaliku sõjalise rünnaku vastu kaitsta, sest nad kulutavad liiga vähe sõjamasina ülesehitamisele ning liiga palju heaoluriigi ülesehitamiseks, kuigi Venemaa sõjaline võimsus ei ole kindlasti piisav suuremastaabilise konventsionaalse rünnaku läbiviimiseks Euroopa suunal. Stockholmi Rahuuuringute Instituudi andmetel kulutati maailmas möödunud aastal 1,8 triljonit dollarit vähem kui aasta varem, sh Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas, kuid sõjalised kulutused suurenesid Ida-Euroopas, Aasias, Okeaanias, Lähis-Idas ja Aafrikas ning suurematest riikidest Hiinas, Venemaal ja Saudi Araabias.

Nelja tunni jooksul jõuab kahtlemata paljugi. Eesti puhul võiks neljatunnine tähtaeg kehtida “hääletu alistumise” korral, kuid kui kohapeal vähegi vastupanu osutatakse, siis on riigi sõjaline vallutamine kindlasti pikema aja küsimus. Küll on aga selle aja jooksul võimalik kogu riigi territooriumi sõjategevusse haaramine, arvestades õhuruumi avatust. Selle vastu, et vastane pommitab nelja tunni jooksul puruks paljud strateegiliselt olulised objektid, on raske vastu astuda ideoloogiliste argumentidega.  Tagantjärgi on Ilves end püüdnud seletada, et käsitles nelja tundi kui ajavahemikku, mis kuluvat otsusest sissetungini. Virtuaalses maailmas võib see nii ollagi. Päris elu on siiski veidi keerulisem. Valitsuse psühholoogilise kaitse nõuniku Ilmar Raagi arvates pidas president silmas eelhoiatusaega, kuna pikka aega valitses arusaamine, et rünnak eeldab suurte väekoondiste ja tehnika koondamist piiride äärde. Kõikvõimalikud eksperdid ei suuda aga vabaneda “viimase sõja kompleksist” ning räägivad traditsioonilisest sõjalisest konfliktist, mille eesmärk on vastase territooriumi vallutamine. Probleem võib tekkida hoopis siis, kui konflikt areneb välja mõnel ebatraditsioonilisel viisil nagu me näeme Krimmi ja Ida-Ukraina näidetel. Sellise konfliktiga toimetulemiseks võib aga ettevalmistus puudulikuks jääda.

Eesti julgeolekunarratiivis räägitakse palju NATO võimest ja soovist Eestile appi tulla. Kiireageerimisvõime arendamine ongi mõeldud selleks, et oleksid pidevas valmisolekus üksused, kes oleksid võimelised loetud tundide jooksul ohule reageerima. Konflikti eskaleerumine on tavaliselt siiski pikema aja küsimus, mille lahendamisega on soovitav võimalikult varases staadiumis pihta hakata. Ideaalse ettevalmistuse korral on abistavad üksused kohal veel enne kui vastane on saabunud või õhu- ja mereblokaadi püsti pannud. NATO üksuste alaline kohalolu Eestis on vajalik eelkõige heidutuslikel kaalutlustel. Kallaletungi plaaniv vastane peab arvestama, et tema võimalik rünnak võib kaasa tuua tõsisemaid tagajärgi, kui seda on sõjaliselt nõrgema väikeriigi alistamine. Heidutuslikel kaalutlustel Eestisse paigutatava kontingendi suurus peab olema piisavalt suurt, et luua usutava heidutuse kuvandi, kuid samas piisavalt väike, et seda ei saaks kasutada ründevõimsuse loomisena. Kuigi peagi saabuv lõbus sõda Baltikumis kogub meediakuvandina populaarsust ning paljud tõsised Eesti mehed on julgelt valmis kange õlle pudel ühes käes ja relv teises käes minema idapiirile, et vaenlasele pühas Armageddoni lahingus vastu astuda, võib sõjahüsteeria liigne ekspluateerimine konfliktiohtu hoopis suurendada ning muuta Eesti kõikvõimalikele provokatsioonidele kergemini allutatavaks. Hiljuti teatas Rootsi kaitsevägi, et möödunud sügisel tõenäoliselt ühtegi allveelaeva Stockholmi skäärides ringi ei ujunud, mis küll juba järgmisel päeval omakorda ümber lükati, aga võib viidata jällegi hoopis teatavat liiki info- või mõjutusoperatsioonile.

Vahva sõdur Švejk sõtta minemas. Aadressilt: http://i.idnes.cz/01/08/cl/KNE9d39d1290_Ilustrace_Josefa_Lady_k_Osud.JPG

Mõned nõuanded psühholoogilise kaitse nõunikule

@huviline
Eesti Vabariigi psühholoogilise kaitse nõuniku ametikohale asunud Ilmar Raag on laiemalt tuntud eelkõige filmirežissöörina, aga ta on ka muidu näidanud ennast avalikkuses aktiivse inimesena, kelle sõnavõtud on kantud humanistlikust maailmavaatest. Tema mõtteavaldusi võib lugeda blogist „Jäljed liival enne vihmasadu”.  Olen vaadanud Elioni filmiriiulist tema filmi „Kertu“, mis jättis hea mulje ja elasin kaasa headele näitlejatöödele ja filmitehnikale. Isiklikult olen aga iga kunstiteose puhul kriitiline, kui nad ei ole selgelt kunstilised või ei jäta elamust. „Kertu“ flirtis selget tuuma välja toomata valusa teemaga, hälbinud isa/tütre suhtega perekonnas, ega jätnud tervikuna sügavat kunstilist elamust. Sarnaselt, valusa teema maaletoojana, presenteeris Ilmar Raag ennast juba filmi „Klass“ puhul, kuid seda ma pole näinud.

Taasiseseisvunud Eesti vabariigi algusaegadel hakkas termin „maaletooja“ omandama juba negatiivset värvingut, kuid siis see tendents ühiskonnas rauges. Mingil ajal oli maaletooja meie kõnepruugis juba positiivse tähendusega. Maaletoodud teemad erinevad kohalikest teemadest sellepoolest, et neil pole parasjagu kehtivas ühiskonnakorralduses kandepinda. Kuid kohalikud ei ole mingid black box tüüpi suletud ruumi mõiste, sest neilegi lähevad maaletoodud valusad teemad korda. Noored on eriti vastuvõtlikud  maaletoodud rohkem ja vähem valusate teemade osas.

Kunst ongi suuresti jäljendamine, kuid teiste rahvaste kultuuri jäljendamine Eestis, ilma kohaliku kandepinnata, jääb siinsele rahvale võõraks. Eesti kultuuris on sellisteks teatud kultuuride maaletoojateks Indrek Hargla (õudusjutud), Chalice („Minu rahvas“), Andrus Kivirähk, Mart Juur, Ilmar Raag ja veel paljudki. Eesti president Toomas Hendrik Ilves tõi maale ameerikaliku poliitikategemise kultuuri, mis on meid viinud ummikusse ja sealt ei vii edasi ükski tee nagu president õigesti märkis. Maaletoojate ühisnimetaja on pointless tegevus. Kivirähki näidendites puudub kunstiline selgus. Sellega on silmas peetud, et Andrus Kivirähk kirjutab näidendeid, mille sisu on segane või kunstiliselt ebaselge. Kivirähki näidendid ei ole maaletoodud kultuuri näited ja kindlasti mitte tüüpilised. Tema teemad on sügavalt eestilikud. Tema kunstiline ebaselgus tuleb tema maailmavaatelisest ebaselgusest, halvustades läbi huumoriprisma mitmekesist maailma, mis tema omast erineb, pakkumata midagi asemele. Mina nimetan seda pointless tegevuseks. Maaletoojate head kavatsused on päädinud jõuna, „mis kõikjal tõstab pead, mis soovib head, kuid korda saadab halba“, andes inspiratsiooni hoopis kurjadele jõududele, näiteks koolitulistajale.

Riiki tuleks kaitsta eeskätt selle riigi ametnike eest ja mitte niivõrd välise relvastatud vaenlase vastu. Sellega on silmas peetud, et võib juhtuda olukord kui Eesti Vabariiki tuleb kaitsta isegi psühholoogilise kaitse nõuniku enda eest, kes on samuti ametnik. Selleks, et seda ei juhtuks ongi antud mõned tagasihoidlikud nõuanded. Kui Ilmar Raag selle ära tabab, siis võib ta korda saata midagi suurt, mis erineb kõigest seni maaletoodust. Esimene nõuanne oleks sellepärast jagamisega mitte liialdada, aga ka mitte jätta jagamata. Teine nõuanne oleks võtta eeskuju Eesti esimesest presidendist Lennart Merist, kes oli kunstiinimene, ja mitte joonduda praeguse järgi, kellele eesti huumor (ETV sari „ENSV“) jääb suuresti mõistetamatuks. Kolmandaks tuleks selgelt sõnastada mõte, miks on see rahvas  vaatamata 900 aasta jooksul kestnud erinevatele okupatsioonidele, mis on tegelikult võõra vallasasja võtmine selle ebaseadusliku omandamise eesmärgil, siinmail püsinud. Neljandaks tuleks selgelt sõnastada, kes on Eesti eliit ja missugune võiks olla selle eliidi kandepind. Kas need, kes läksid või need, keda viidi või hoopis need, kes püsisid? Ja miks?

Jagamise osas on ühekülgne maailm Jaak Aaviksoo väitel tänane teaduslik lähenemine: olemine, olematus ja pinge nende vahel,  kus väidetakse, et tänane teaduslik maailmakäsitlus koosneb pigem „pingest kõige ja mitte millegi vahel, ehk between everything and nothing“. Mitmuslik maailm võtab minimaalselt arvesse olemise, pidamise, olematuse ja pinge nende vahel. Lause Ilmar Raagi blogist: „me peame ümber hindama ka oma ajalugu“, viitab pidamisele ehk sunnile. Kokkuvõtteks: psühholoogiline kaitse on ultima ratio, mille võtmeküsimuseks on küsimus õiglasest riigist, mis algab kasvõi Maksu- ja Tolliametist. Õiglane on teatavasti see, kes kohtleb võrdseid võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.

Psühholoogilise kaitse maaletoomine: Sylvester Stallone filmis “Rambo”. Pilt aadressilt: http://hs12.snstatic.fi/webkuva/taysi/960/1305914272024?ts=509.

Stultoloogi märkmikust II – milleks tappa Kenderit?

@ckrabat
Erakliku naiskirjaniku Nelle Harper Lee ainsaks jäänud romaan “Tappa laulurästast” „To Kill A Mockingbird” kuulub vaieldamatult Ameerika Ühendriikide kirjandusklassika varasalve. Peategelase, teismelise tüdruku, isa Atticus Finch kaitseb 1930-te Alabama osariigi kohtus mustanahalist meest Tom Robinsoni, keda süüdistatakse noore valge naise Mayella Ewelli vägistamises. Kuna süütegu vastab ajastu sotsiaalsele tellimusele, on kogukond Robinsoni juba teoväliselt süüdi mõistnud ning ootab tema karmi karistamist, ähvardades vastasel korral teda lintšida. Tom mõistetakse puudulikest tõenditest hoolimata süüdi ning lastakse lavastatud põgenemiskatsel vanglast maha. Positiivsest kohtuotsusest hoolimata nõuab raevunud pööbel kättemaksu, mille objektideks saavad Atticus, tema pere ja Tom Robinsoni lesk. Läheme ajas 80 aastat edasi, kui detsembri lõpus käivitas politsei Eestis uurimise karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb lapsporno valmistamist veebilehel nihilist.fm avaldatud postituse “Untitled 12” kohta, mille autor on teadaolevalt kirjanik Kaur Kender. Kender ise väidab, et tegemist on õudusjutuga.

Paljud alternatiivkunstnikud, kuid nii mitmedki põhivoolu arvamusliidrid on esinenud blogileheküljel nihilist.fm protestiavaldusega. Olgu see toodud ka Persona in fieri leheküljel: Mina, allakirjutanu, toetan reservatsioonideta kirjanik Kaur Kenderi ôigust luua ja avaldada oma loomingut vabalt, Eesti Vabariigi põhiseaduse kaitse all ning selle tôes ja vaimus. Kui me 1992.a rahvahääletusel põhiseaduse vastu võtsime, seadsime tulevasele võimule selged piirid: me ei luba sõnavabaduse arutut ja suvalist piiramist, me ei talu kirjanduse tsenseerimist, rääkimata kirjanike represseerimises vôi barbaarsest raamatute põletamisest. Me nõudsime, et kunst ja selle viljelemine on vaba. Et igaühel on õigus vabale eneseteostusele ja et ideid, arvamusi, veendumusi võib levitada vabalt. Ma ei luba repressiivorganitel ja maksumaksja kulul elavatel bürokraatidel rünnata neid, meie vabaduse peamisi garantiisid. Kui põhiseaduse arhivaenlane on võim, siis paindub võim. Selles võite kindel olla. Võim allub eneseteostusõigusega rahva suveräänsusele, mitte vastupidi. Ükski Eesti kirjanik ei pea ka tulevikus küsima bürokraadilt vôi politseilt luba oma loomingu avaldamiseks.

Eesti Vabariigi Põhiseadus tagab, et Autor on vaba kujutama igasugust reaalsust soovitud efekti saamiseks ilma, et seda saaks talle inkrimineerida isikliku tahtlusena — vôi, et tema tegelaskujusid ja nende tegusid saaks samastada kirjaniku endaga. Autoriteetseks näiteks peaks olema holokaustikäsitlused kirjanduses, viimati märkimisväärselt Martin Amise “The Zone of Interest,” mis lahkab seda kuritööd halastamatu ja sentimentaalsusest vaba realismiga.Kuritegeliku situatsiooni vôi inimsusevastase teo graafiline kirjeldamine kirjanduses on sama vähe kuritegu kui nende lavastamine filmides vôi teatrilaval. Kirjaniku looming on vaba ja tema ainus kohtumôistja saab olla lugeja.

Kui keegi arvab, et allolev pedofiiliavastane ja laste ahistamise jälki olemust ilmestav novell, kus pole kasutatud ühtegi last, on pornograafia ja selle avaldamise eest tuleb kirjanik Kaur Kenderit, kes on ühiskonna valupunktide kohta liialt vabalt sõna võtnud, KarS § 178 lg 1 järgi karistada, siis tuleb ühtlasi karistada haridusametnikke, kes on koolilapsed allutanud Nabokovi “jälkusele”, mis kannab pealkirja “Lolita”, tehes selle kohustuslikuks kirjanduseks. Karistada tuleb ka neid kultuuriministeeriumi ametnikke, kes lubasid ekraanile Cannes’i ja paljudel muudel prestiižikatel filmifestivalidel auhinnatud pedofiiliat naeruvääristavat, ent sama “kuritegelikku” filmi “Happiness”. Need on vaid môned näited loominguvabadusest, mida Eesti Vabariik tahab keelata kirjanik Kaur Kenderile.

Riigibürokraatia on asunud pealetungile nii Eestis kui ka mitmel pool mujal lääne tsivilisatsioonis, kui kodanike suurema turvalisuse nimel üritatakse nende vabadusi piirata. Kui siin mõni aeg varem sai lahatud teadusnomenklatuuri ellujäämisstrateegiat, siis samade meetoditega püüab kohta Parnassosele rajada kultuurinomenklatuur ning sellise “õilsa eesmärgi nimel” on vaim valmis ühtima võimuga. Mõned aastad tagasi tõstatas Jaak Aaviksoo diskussiooniteemana informatsiooni julgeoleku õigustuse. Ilmar Raagi nimetamine valitsuse kommunikatsioonibüroosse psühholoogile kaitse nõunikuks võib olla esimeseks sammuks uue bürokraatliku struktuuri, Tõeministeeriumi, rajamisele, kust kodanik saab operatiivselt teada poliitiliselt õigeid seisukohti ning ebasoovitavaks kuulutatud rahvavaenlaste nimekirju. Need võivad ju öö jooksul muutuda nagu me väga hästi mäletame George Orwelli “1984-st”. Kirjanik Kaur Kender on viimasel ajal nii mitmelgi korral avalikkust ärritanud ning eriliselt tuntuks ja vihatuks muutus ta ühenumbriliseks jäänud kõrvalehüppega kultuurinomenklatuuri häälekandja “Sirp” peatoimetaja ametis, mida kultuurinomenklatuur tõlgendas rünnakuna nende kivistunud seisukohtadele. Kender on masse ärritanud ka mõnede originaalsete seisukohtadega ning rangete reeglitega ühiskonna põhimõttelise vastasena, kes on toetanud muuhulgas kanepi legaliseerimist ning pidanud kirjavahetust Venemaa poliitilise establishmenti mõjuka liikme Vladislav Surkoviga, mis on fundamentalistlikke meinstriimlasi ärritanud.

Loomulikult võib Kender tunduda ärritav, kuid siis ei pea teda lugema. Prantsuse filosoof Voltaire ütles: “Ma ei pruugi nõustuda sellega, mida sa ütled, aga ma olen valmis surmani kaitsma sinu õigust seda öelda.” Möödunud aastase Sirbi kampaania ajal üritasid meinstriimvalvekoerad ka Persona in fierit poliitiliselt ebakorrektsete seisukohtade eest hukka mõista. Kender kirjutab: “Ma ei kujuta ette mitte midagi saatanlikumat kui see, et autor peab võimu ees kaitsma teost, mis räägib sellest, et Saatan valitseb maailma. Saatanal on enda kaitsmiseks komisjon.” Viha vabariik esindab ühemõõtmelist maailmapilti. Harry Kõrvits kirjutab Laupäevalehes: “Vene ajal tabas eestlane ikka väga hästi huumorimatsu. Aga nüüd on tigedus meisse nii sisse süüvinud, et esimene reaktsioon on kahtlus ja viha.” Stultoloogina olen ma jõudnud tõe jälile, miks on nii. Lolle on viimastel aastatel kõvasti juurde tehtud, mille arvelt maailma rahvaarv kasvab iga kümne aasta järel miljardi võrra. Lollid on Maa vallutanud ja jahivad viimaseid inimesi. Eespool mainitud Voltaire suhtus kahtlevalt demokraatiasse, sest kartis, et kui harimatu lihtrahvas pääseb valitsemise juurde, järgneb sellele kaos ja häving – lollid tulevad võimule ning hakkavad tegema populaarseid otsuseid, mis ei pruugi olla targad otsused.  Üks kindel meetod lolli identifitseerimiseks on huumorimeele olemasolu. Kui tahad vahet teha inimesel ja lollil, siis huumorimeele puudumine näitab kõige paremini ära, et tegemist on lolliga. Lollil huumoritaju ju ei ole, sest ta on masin, kes käitub nii nagu programm ette näeb.

Põhivoolu meedias levinud “seksistliku sea” kuvand Kaur Kenderist kui väga maskuliinsest 3B arvamusliidrist on viinud juba reaalsete tagajärgedeni ehk on alustatud uurimist sõna kriminaliseerimise üle, mis viib filosoofilise mõtteavalduseni, kas sõna ja tegu on alati üheselt defineeritavad. Kas sõna kasutamine seadusega keelatud mängumaadel viitab alati mõtteroimale? Kas kriminaalromaanid tuleks keelata? Stultoloogina pean tähelepanu juhtima jällegi lollide ühemõõtmelisusele, kes tehisintellektidena ei suuda hoomata mitmekesist maailma. See võib aga suurendada ühiskondlikku silmakirjalikkust poliitilise korrektsuse ajastul, kui mõningaid probleeme võimendatakse ja teisi vaikitakse maha selleks, et õigeid eristada valedest. “Charlie Hebdo” juhtum on ühest küljest ka silmakirjaliku ühiskonnakorralduse tagajärg, millele viitas ka üks väljaande kaasasutajaid Henri Roussel. “Charlie Hebdo” oli nišiväljaanne, mis kannatas lõppkokkuvõttes põhivoolu meedia poolt loodud ning massides levitatud moslemi kui vaenlase kuvandi tõttu, mida “Charlie Hebdo” omal kombel võimendas. Paljud neist, kes on loonud endale kuvandi Kaur Kenderist kui seksistlikust seast, pole temaga kunagi kohtunud (mina ka ei ole). Paljud neist, kes on loonud endale kuvandi islamist kui verejanulisest religioonist, ei tea islamist suurt midagi ja pole kunagi Koraani lugenud (mina ka ei ole). Sellegipoolest on paljudel meist olnud käsi kerge patuste poole kive heitma, kes hägustavad totaalse meedia poolt tarbijaühiskonna tarvis loodud lihtsakoelist ühemõõtmelist mustvalget maailmapilti.

Laulurästa tapmine. Aadressilt: http://schoolworkhelper.net/wp-content/uploads/2011/06/To-Kill-Mockingbird.jpg

Eesti poliitika läbiv punane joon

@huviline

Suuliselt edastatud pärimuse kohaselt kasutasid inglise laevatehased köide punutud punast lõimet eristamaks kvaliteetset laevaköit ebakvaliteetsest ja millele isegi kindlustusfirma Lloyd’s julges raha panustada. Sellest  ajast on läbiv punane joon kvaliteedimärgi sünonüümiks saanud. Eesti poliitikas on kvaliteedimärgiks olev käitumine läbiva punase joonena väljakujunemata. Kahekümne aasta jooksul pole tekkinud laiemat arusaamist, miks on riik üldse vajalik ja kellele. Segaduste periood 90ndatel asendus uue millenniumi esimese kümnendi keskel nn uue poliitikaga. Uus poliitika sai võimalikuks, sest siis lahkusid eesti poliitikast rahva seas kõige populaarsemad poliitikud tööle impeeriumi struktuuridesse. Samal ajal  täitus enamik poliitiliste segaduste perioodil püstitatud eesmärke. Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis tõusid vanade asemele uued tegijad. Ennast äraostmatuteks nimetanud tegijate poliitika oli vaid esmapilgul mingi uue idee teenistuses.

Kvaliteedimärk võiks nähtuda mingi üldiselt mõistetava idee väljendusena, sest läbiv punane joon on midagi enamat kui üks poliitiline eesmärk. Kuna poliitika on kultuuri osa, mitte lihtsalt protsess, siis pole ilma suure ideeta võimalik poliitilises mõttes adekvaatselt toimida. Ajaloos on teada konsolideerivate ideedena kogu maa elektrifitseerimine ja võitlus lääne imperialismi vastu Nõukogude Venemaal,  iseseisvus ja sõltumatus Eesti Wabariigis, jõukus ja turvalisus tänapäeva Eesti Vabariigis. Suured ideed seovad ja ühendavad.

Märtsi teisel nädalal planeeritavate streikidega, kus suuremat rolli mängivad õpetajad ja transporttöölised, võib teha järeldusi, kust poliitika king kõige valusamini pigistab. Need valdkonnad on haridus ja transport. Teadmata streikide tulemust, võib arvata, et poliitiline süsteem tervikuna toimib sama ebaadekvaatselt kui seni pärast streike edasi, kuivõrd streigijõud on poliitilises mõttes killustunud. Streigijõududel puudub eesmärk ja tahe poliitilise süsteemi muutmiseks. Nende nõudmised on puhtmateriaalsed. Pealegi toimib streik üldjuhul rahvuslikku koguprodukti kahandavalt, mitte kasvatavalt. Haridus ja transport on nagunii vahendustegevused ega  mõjuta seega otseselt rahvuslikku koguprodukti. Hariduse ja transpordi mõju on küll kaudne, kuid mõjub paradoksaalsel kombel just naelapea pihta antud löögina, sest käesoleval ajal on eesti poliitikas kõige rohkem paigast ära infojulgeoleku teema, selle kõige laiemas tähenduses.

Poliitilise süsteemi muutmise võime Eesti poliitikas on üksnes erakonnal, et presenteerida uut suurt ideed, mis  võiks saada läbivaks. Avalikuse ees on ilmselt keeruline põhjendada seni kõlanud ideede nagu jõukus ja turvalisus aegumist, sest tundub loogiline, et jõukuse kasv viib ka turvalisuse kasvuni. Tundub loogiline, et rikkal on rohkem võimalusi ja seega rohkem vabadust. Vaatama sellele on need ideed aegunud, kuivõrd me oleme avatud ühiskond ega ela turvamullis. Avatud ühiskonnana Euroopa Liidus, riikluse seisukohalt impeeriumi osana, oleme  nagu ühendatud anumad. Muuseas, impeerium ei pea tähendama midagi negatiivset. Ajalooliselt on teada, et impeerium on soodne aeg kultuuri  arenguks. Impeerium avardab seega teatud võimalusi. Mõned meie hulgast võivad saada väga rikkaks. Kultuurilisest seisukohast aga võiks tekkida kvaliteetne eesti poliitika, mis taunib siniverelisust. Pärand ja järgnevus, jõukus ja turvalisus jäävad väärtustena nagunii püsima.

Uue suure ideena võiks Eesti poliitikas välja pakkuda annaalsuse ja kollegiaalsuse idee infojulgeoleku platvormil. Faktid, mis tulenevad isikuandmete kaitse seadusest, määravad informatsioonilise enesemääramise selliselt, et isikuandmed on iga teise isiku eest kaitstud. Parasjagu käimasoleva rahvaloenduse loendajad kurdavad muutust lausa solvanguteni välja oma isikuandmete kaitsjate poolt võrreldes eelmise loendusega. Sealjuures on Statistikaamet oma loendajate psüühiliste läbielamiste suhtes täiesti ükskõikne. Informatsiooniline enesemääramine lõhub halduses ka vähima sotsiaalse solidaarsuse.  Sotsiaalse solidaarsuse asemele, mis on paljude jaoks nagunii suhteliselt kanajalgadel mõiste, astub infojulgeolek.  Hirm ja kannatused rahvuslikus identiteedis kahanevad ja nende asemele astuvad  usaldusväärus ja maine.

Poliitilistele ametikohtadele, nt rahvaesindajad Riigikogus, nõukogu liikmed KOV ja avalik-õiguslikus juriidilises isikus, valitakse edaspidi esindajad üheks aastaks (annaalsus) ja  kaasomanikuna (kollegiaalsus). Kaasomaniku seisus tähendab, et poliitilist tööd käsitletakse auasjana, maksmata selle eest tasu. Kollegiaalsus tähendab, et iga poliitilise ametikoha täidavad üheaegselt kaks kolleegi, üks koalitsiooni, teine opositsiooni esindaja, vastavalt võitlevuse ja mõistlikkuse printsiibile. Kollegiaalses süsteemis on mõlemil õigus teise otsus vetostada. Kolleegiks saab üksnes materiaalselt kindlustatud isik, millega oleks lahendatud poliitilise vastutuse küsimus. Teisest küljest aga saaks olema õigustatud presidendi vastuvõtt, auasi kõige väärikamatele, ja lugupeetavaks saaksid ausus ning maine.

Võib olla arvatakse, et kes see ikka ilma rahata tööle hakkab, kuid see on Eesti poliitika eesmärgipärane kvaliteet. Impeeriumi osana on kõige populaarsematel lisavõimalus tõusta impeeriumi poliitilistes struktuurides, kus makstakse korralikult. Usutavasti viiks just kollegiaalsus linna ja maa konfrontatsiooni lõppemisele ja laotaks avaliku taristu elemente ühtlaselt kogu maal. Viimane võikski olla eesti poliitika läbiv punane joon, kvaliteedimärk, mis eristab meid maailma teistest rahvuslikest poliitikatest ja millele julgeks raha panustada iga kodanik, mitte üksnes kindlustusfirmad.

pilt: http://2.bp.blogspot.com/_vc81uZvaawQ/SLhhQIl7GlI/AAAAAAAAAxI/n74s8GvtcPw/s1600-h/JellyMansRope.jpg

Internetivabaduse teesid ja nende mõju omariiklusele

@huviline

Järgneva mõttekäigu lähtekoht on Mihkel Muti ketserlik arvamus, mille kohaselt säilib Eesti omariiklus seni kuni seda soovivad poliitilised liidrid. Revolutsiooniline on ka mõttekäiku ümbritsev pulbitsev ja vahutav keskkond, rahvusvahelise võltsimisvastase lepingu (ACTA) kriitika lainehari, mille taustal kirjutasti oluline ja huvitav tekst: Internetivabaduse teesid. Lugedes seda teksti, internetivabaduse teeside mõttepaberit, tekkis üksikuid küsimusi, mille üle arutledes küpses lugu.

Kõigepealt mõtted ajalooga seoses. Tuultepesa, nagu mõned nimetavad seda maanurka, kus elavad inimesed on pidanud ennast ise maarahvaks, nüüdsel ajal eestlasteks, on ohtlik kant. Imelikul kombel on kõik siin kandis puhunud tuuled saanud alati vastutoime osaliseks, kuigi kohalikel puudus organisatsiooniline ühisosa ehk riik. Nagu teada puudus kohalikel ka kiri ja kirjaoskus. Kuidas siis ikkagi oli võimalik tõhus vastutoime, säilitades pärimuse, kuigi sotsiaalsete abivahendite hulk oli piiratud ja kõige tähtsamad neist, riik ja kiri, puudusid üldse? Ma arvan, et kohalike suurim trump on alati kohalike olude parem tundmine. See tähendab muu hulgas mingit terviklikku sisemist pilti.

Tuultepesa on sobiv metafoor ka hoopis muust, nimelt internetist, rääkides. Iseenesest kujutab internet endast globaalset, rahvusülest nähtust. Internetil puudub sellepärast terviklik sisemine pilt ja pärimus. Ajalooliselt kujunenud internet, mis on üldnimetus arvutivõrkude võrgustikule, sai alguse 1960ndatel USA Kaitseministeeriumi katselisest arvutivõrgust ARPANET, mis hiljem jaotati tsiviilosaks ja militaarosaks, selleks et arendada andmete tsentraliseerimata pakettedastust. Selle idee ajendiks oli oht ilma informatsioonita jääda tuumasõjas kaotajaks. Andmete pakettedastamiseks töötati 1970ndatel välja protokoll TCP/IP. Euroopa Tuumauuringute Keskuses CERN asuti 1980ndatel arendama teaberuumi, mis sai veebi nime (World Wide Web). Veebi aluseks võeti hüpertekstikeel HTML (Hyper Text Markup Language). 1983 käivitati esimene TCP/IP protokolli kasutav 200 host-arvutiga kommertsvõrgustik. Sellega oli Internet loodud: üks idee (andmete tsentraliseerimata pakettedastus), üks ajend (kõige taga oli hirm), paljude töö (teaberuum) ja rahateenimise eesmärk. Tänaseks on tsiviilsest kommertsettevõttest kasvanud globaalne võrgustik, mille võimalusi kasutavad nii lokaalse rahvusliku militaarosa arendajad kui alati globaalsed kaupmehed. Kuid juba ammu enam pole internet pelgalt rahaliste suhetega kaetud eraasi või sõjaväe huvides käigus hoitav võrgustik. Internetist on saanud avalik asi, mille kasutajate huvid on poliitilised ja majanduslikud, seega on internetist saanud osaliselt rahvuslik nähtus.  Küsimus on vastutoimes, mida saavad selles tuultepesas osutada kohalikud.

Avaliku nähtusena on internet riigi toimimise üks eeldusi ja vajab selle tõttu reguleerimist. Iga regulatsioon on piirang. Kuigi esmapilgul näib, et reeglite kaks kõige levinumat akti, leping ja seadus, piiravad ühiskondades esinevaid nähtusi sarnasel moel, siis tegelikult on leping palju karmim sotsiaalne piirang kui seadus. Seadus, sh põhiseadus, näeb ette kindlad piirangud teatud olukordades neile isikutele, kellel on ühine arusaamine antud sotsiaalses ühenduses kehtivatest normidest ja pärimise soov. Seadustele toetub legitiimne poliitika. Leping, sh ühiskondlik leping (J.J.Rousseau), näeb piirangud ette lepingu pooltele. Leping sõlmitakse vabatahtlikult,  sõlmitava piiranguga astuvad omavahel võrdsel alusel suhtesse ebavõrdsed pooled, nt võlgnik ja võlausaldaja, pakkuja ja nõustuja. Seega tehakse vabatahtlikult sõlmitava lepinguga ka tahtmatu sundvalik.  Sellisesse karmi suhtesse võivad astuda üksnes pooled, kellele peab seda väga vaja olema. Seaduse ja lepingu kõrval on tunnustatud oluline õigusakt protokoll.

Tänapäeval on raske ette kujutada, et ACTA, muu rahvusvaheline leping või Suur Ühiskondlik Protokoll  võiks ohustada demokraatiat või isiku põhivabadusi. Võimalik süütegevus, mida kohalikud internetiteenuse pakkujad või autoriõiguste omanikud võiksid toime panna, on kaetud seadustega. Ka õigusaktid ei tekki iseenesest, neil on samuti autorid, kes, tõsi küll, loobuvad oma autoritasust teatud summa eest. Teatavasti on siin kandis kombeks, et kõik kuriteod on kirjas ühes raamatus, mida nimetatakse karistusseadustikuks. Selles raamatus on ettenähtud karistused nii eraviisilise jälitustegevuse, mis on üsna õõnes paragrahv, sest ühtegi kaasust pole seni riigikohtusse jõudnud, kui intellektuaalse omandi vastase tegevuse eest. Seadusega on reguleeritud ka jälitustegevus ja selleks õigustatud isikute ring, nt kohvikupidajal, kelle kohvikus võiks ebaseaduslik ruuter asuda, puuduvad õigused teostada jälitustegevust. Ühtegi kuritegu väljaspool seda raamatut ei eksisteeri.

Interneti algne  idee, andmete tsentraliseerimata pakettedastus, on kasvanud üle teistsuguseks ideeks, riigile sobivaks andmete tsentraliseeritud pakettedastuseks (asutuste andmebaasid), sest seda saab reguleerida. Algse ajendina eksisteerinud oht on samuti transformeerunud hoopis teistsuguseks ohuks, küberrünnakute ohuks asutuste andmebaasidele. Samas peab selle ohu ja infojulgeoleku tunnetamiseks olema väga hästi informeeritud. Sestap tuleb internetivabaduse mõttepaberit pidada dokumendiks, milles sisalduv tekst viitab omariikluse tugevale positsioonile avatud ühiskonnas. Poliitiliste liidrite eesmärk on omariiklus ja kõige tõhusama tulemuse annab alati tiimitöö. Meil on piisavalt ettevõtlikke liidreid, kellel on initsiatiivi kirjutada mistahes teksti, sest nad tahavad seda. Ettevõtlikus ei ohusta omariiklust, omariiklust võib ohustada vaid siniverelisus ja ahnus. Samuti ei ohusta omariiklust ACTA.

Paraku kerkib siin teine küsimus: kas ettevõtlike poliitiliste liidrite aetav poliitika on piisavalt legitiimne ehk millele see toetub. Kas tuultepesas elavatel inimestel on piisavalt võimalusi ajada poliitikat ja kus kohas nad seda poliitikat ajavad? Kui poliitika kolib internetti, siis saab see olema füüsiliselt, mitte juriidiliselt piiratud. Terviklik sisemine pilt on lihtsamalt öeldes teatud rahva kultuur, mis võimaldab pärimust, suktsessiooni ja järjepidevust. Ainult kultuurriik võimaldab ajada poliitikat, millega toestatakse rahvusriiki, ja ainult rahvusriik legitimeerib õigusriiki, mis toestab omariiklust. Kui seda seisukohta jaatada, siis tuleks internetivabaduse teesid tagasi kerida ja rõhuda pigem infojulgeolekule.

Mida rohkem on siin kandis avaliku taristu olulisi osi, nt koole, avalikke internetipunkte, päästekomandosid, apteeke, meiereisid, teatreid, raamatukogusid, seda suurem on võimalus ajada poliitikat. Seda suurem on võimalus kvalitatiivseks hüppeks, legitiimsest infojulgeolekust tulenevaks internetivabaduse tõusuks. Kultuur on vastutoime argusele ja ebaõiglusele, selge kohalik vastasseis mujalt eksporditavale ja mittepäritavale. Arad ametnikud on alati ebaausad. Julgus ja moraal on selles mõttes tähtsamad kui eetika ja ausus. Kui andmete tsentraliseeritud pakettedastus toetab kuidagi teatud rahva kultuuri, siis võiks toetada ka neid seisukoht, mis internetivabaduse teeside taga oletuslikult peituvad, sest tekstist neid selgelt välja lugeda on üsna keeruline.

ACTA ja tema taustsüsteem

@ckrabat

Võltsimisvastase kaubanduskokkuleppe ACTA kriitika puhul pole peamine probleem kindlasti mitte selles, et inimesed tahaksid hirmsasti intellektuaalset omandit varastada, vastutustundetult tarbida loominguliste inimeste verd, higi ja pisaraid, vaid kogu asja point on hoopis milleski muus – rahvusvahelise kokkuleppega kaasnevas taustsüsteemis. Näiliselt õige asja nimel, ja intellektuaalse omandi kaitse seda kindlasti on, annab see võimaluse võidelda avatud ühiskonna ja avatud maailma vastu ning valmistuda totaalse kontrolli järkjärguliseks sisseseadmiseks nagu me seda George Orwelli loomingu põhjal värvikalt võime ette kujutada. ACTA  ise näib tavakodaniku jaoks esmapilgul täiesti ohutuna ja selles mõttes võiks koos peaminister Ansipiga rahulikult mullivannis seemneid süüa, kuid süsteemi ühe lülina, teatud sotsiaalse tellimuse kandjana, kannab ta endas päris ohtlikku viirust, mis ühel hetkel võib märkamatult muutuda pandeemiaks.

Kui tuua analoogiaid, siis sarnaseid tendentse on maailmas varemgi kerkinud. Al-Qaeda rünnakute järgne üleilmne sõda terrorismiga ei piiranud mitte ainult terroristide õiguseid, kuid suurema ühiskondliku turvalisuse nimel piirati ka tavakodaniku inimõiguseid. Kasvõi selline tegevus nagu lennukitega lendamine toob reisijale kaasa rohkem ebameeldivusi. Kuna näiteks on võimalus, et terroristid võivad käepärastest vedelikest lõhkeainet valmistada, siis rahumeelne tavareisija, kes moodustab kõikidest lennureisijatest loodetavasti arvukama osa, on käsitletav potentsiaalse terroristina. Ta ei tohi suvalise veepudeliga lennukisse marssida, vaid ta peab garanteerima oma veepudeli turvalisuse.  Järelikult on ta sunnitud ostma selle lennujaamast ning tooma lennujaamale täiendavat kasumit, millega tema õiguseid on juba piiratud.

Visalt püsib arusaam, et vabaduste piiramine toob kaasa väärtuslikuma elu. Inimesi, kes on sõltuvusse sattunud uhketest autodest ning driftivad täisvarustuses bemaritega burksiputka ees või lennukal, on rahvasuus hakatud kutsuma „autopededeks“. Kuid need tüübid on võrdlemisi ohutud võrrelduna sotsialismi „viljastavates tingimustes“ üles kasvanud terve plejaadi riigisõltlastega, nn „riigipededega“, kes Thomas Hobbes’likult usuvad riigivõimu absolutistlikku ideaali, kus võimukeskmes riik tagab seaduslikkuse ja korra metsikus maailmas „kõikide sõjas kõikide vastu“. Hobbes’i riigis on kodanikud potentsiaalsed kurjategijad, keda riik sunnijõuga ohjes hoiab. Hardo Pajula sulest ilmus hiljuti suurepärane kirjutis „Leviaatani läbikukkumine“, kus ta juhib tähelepanu tõsiasjale, et „nüüdisaegse Leviaatani on paisutanud meid kõiki ohustavate mõõtmeteni sügavalt ekslik ja upsakas arusaam, et piisavalt suure hulga seadustega on alati võimalik realiseerida kellegi ettekujutus ideaalsest ühiskonnast.“

Kuid usk riiki ja tema erakorralisse puudutusse taganeb visalt, kui riik on muutunud jumalikustatud idée fixe’iks, monstrumiks, mis toimib ühiskondliku panoptikumina, mille teine inglise filosoof Jeremy Bentham maalis juba 1791.a ning mis mõjutas Orwelli tema visiooni kujundamisel. Bentham ise pidas oma mudelit arhitektuuriliseks imeks, võimu ideaalseks kontrollimehhanismiks vaimu üle. Kambodža kunagine Suur Vend nr.2  Nuon Chea ütles Briti dokumentaalfilmis „Rahvavaenlased“ antud intervjuus ajakirjanik Theth Sambathile, et kui ta peaks valima riigi ja inimeste vahel, siis valib ta kindlasti riigi. Marko Mihkelsoni blogist pärineb üks mõte, kus idealistlikest uitmõtlejatest võivad kergesti saada äärmuslased. Panoptikumi loojate kavatsused on tavaliselt head. Kui nende „suurepärased ideed“ iseenesest ei realiseeru, siis võib tekkida kiusatus soovitu kehtestamiseks sunnimeetodeid rakendada. “Rumal rahvas” ju ei tea, mis nende jaoks hea on. Kambodža veriste sündmuste taga olid läänes õppinud kohalikud intellektuaalid. Veel üks mõte Pajulalt: kui riigi elanikkond tegeleb elu reguleerimisega, siis mis mõte sellel kõigel üldse oleks? Kas selline elu on üldse elamisväärt?

Seega on raske nõustuda, et ACTA-vastastel on vaid primitivistlikult materiaalsed soovid internetist omandatud intellektuaalset omandit varastada ja võltsida. Me ei saa igat internetti kasutavat vaba kodanikku käsitleda potentsiaalse varga ja mõrtsukana. Loomulikult tuleb intellektuaalse omandi varastamise ja võltsimisega tegeleda, aga seda ei saa teha isikuvabaduste arvelt ja seda on võimalik teha juba preventiivselt ning majanduslike meetoditega, mitte võideldes tagajärgedega.  Tuleb ka vahet teha kasutamise, mis ei ole kuritahtlik, ja kasu saamise vahel.  Kui te laenate naabrile teie poolt ostetud raamatu, kas seda võib käsitleda intellektuaalse omandi vargusena? Naaber pole raamatu eest ju maksnud? Ameerika Ühendriikide Kongress otsustas 1992.aastal, et kopeerimine isiklikuks otstarbeks ei ole varastamine, vaid lubatud tegevus. Kui see on meelelahutustööstusele muutunud probleemiks, siis peaksid nad töötama selle nimel, et muuta kopeerimine kasutajale võimatuks, mitte võitlema tagajärgedega.

Lõpetuseks olgu veel kord üle korratud, et probleem pole mitte ACTA-s, ühes rahvusvahelises kokkuleppes paljude omasuguste seas, vaid selle taustsüsteemis. Mingile fooliummütsikestes seltskonnale on vaja õilsate ideaalide nimel avatud ühiskonda piirata, tekitada maailm, kus vabadus ei ole enam väärtus, ja luua uus Leviaatan. Kodanikuühiskonna jaoks ei ole Leviaatanis enam kohta, sest kodanik on muudetud sõltuvaks panoptilisest riigist. Väikesed inimesed (proled by Orwell) tegelegu oma väikeste asjadega ning ärgu segagu suuri inimesi suurt poliitikat vahustamast. Veel hiljuti palju kõmu tekitanud Wikileaksi juhtum on jällegi üks lüli panoptilise maailmani juhtivas pikas ahelas, kus hirm teadasaamise ees, mis elu tegelikult on, võib osutuda suuremaks, kui selline elu ise tegelikult väärt on.

Jeremy Bentham. Panoptikum.

Pilt: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/1/11/Panopticon.jpg/220px-Panopticon.jpg

Infojulgeolek VI: uus poliitika ja võimalus seda teha

@huviline

Kui jätkata ühe kõne viimase lausega, mille pidas maailmas tunnustatud teoloog Paul Tillich 08.04.1961 Massachusetts Institute of Technology 100-ndal aastapäeval, ja mis kõlab järgmiselt: “ning ma lõpetan lootusega, et üha kasvav protest dehumaniseerimise vastu – mitte teaduse ja tehnika poolt, vaid nende absolutiseerimise tõttu teoorias ja praksises – saab peagi enamaks kui protest: inimese mitmedimensioonilise ühtsuse kõiki dimensioone arvestava enesemõistmise võiduks” (Akadeemia nr 1 1989, lk 160), siis me peaksime jätkama selle võidu lootusega.

Lootes jätkata, tuleb küsida, millised on võimalused tänapäeval teha uut poliitikat. Millega võrreldes ja milles seisneb uus? See, et uus poliitika kõigil meeles tundub olevat, paistab selge, eriti seoses kunagise Res Publica juhtfiguuride kerkimisega värske skandaali keskmesse, kes ise mitte väga kaua aega tagasi uut poliitikat kuulutanud on. Kui üks riik vaid skandaalide läbi puhastuda suudab, siis peab viga olema poliitikas, juhul kui skandaale just normaalseks ei peeta. Kui aga skandaale peetakse normaalseks, siis see ongi see poliitika, millega võrreldes on uut vaja. Tänapäeval, infoühiskonnas, seisneb uus poliitika infojulgeolekus, psühholoogilises tervises, mis tähendab, pateetiliselt öeldes, inimese mitmedimensioonilist ühtsust.

Kaasajal valitsev dehumaniseeriv poliitika, reaalsusest kaugenev, mõjuvõimuga kauplev, nooruspõlve ideaale devalveeriv, on paraku konkurentsivõimelisem ja jätkusuutlikum, kui esmapilgul võiks arvata. Professionaalse poliitiku latatara taga peitub sageli ärimees, kelle jaoks on pingutused enesemõistmise vallas ajaraisk. Esimene asi, tuleb tunda raamatupidamist; teiseks peab olema oma tiim; kolmandaks, võib olla, tuleb teha veid poliitikat. Poliitika enesemõistmine eeldab siiski inimese enesemõistmist. Eksitav on kritiseerida poliitika alustalasid ajaloo näitel, sest see viib parimal juhul revolutsiooni või reformideni, kuna tagasipöördumine vana juurde on põhimõtteliselt regress. Vaatamata sellele, et ka mõistet progress on palju kritiseeritud, on selles siiski midagi innustavat. Alustalad ei ole valed, kuid neile tuleb anda uus sisu, milleks teaduse ja tehnika progress võiks tänapäeval anda suured võimalused.

Alustalade teema on oluliselt laiem kui käesoleval artiklil, kuid soovides käesoleva artikliga edasi minna, maalimaks konkreetsemat pilti uuest poliitikast, tuleb mõnda neist mainida. Näiteks  väärtuste, religiooni ja riigi kiriku teema, Lutherist alates ja Nietzschega lõpetades; siis omandi, tootmisvahendite ja majanduse teema, millega piike on murdnud Marx ja Co; siis riigi mõiste, meedia  ja poliitika ise, kõik tunnustatud autoriteedid Politeia, il Principe, De Cive, Leviathan sellega seoses; samuti ühiskonna kihid, klassid ja liidrid, jakobiinidest Lenini, Hitleri ja Stalinini. Üha tähtsamale positsioonile on sajandite jooksul tõusnud ideoloogia ja eetika küsimus, millised mõisted kipuvad viimasel ajal kattuma.

Üldjuhul kehtib ajaloo puhul reegel, mida kaugemale ajas tagasi vaatad, seda spekulatiivsemaks ajaloo seletus muutub. Tänapäeval, ühe ideoloogia tolereerimise ajastul, spekuleeritakse üha räigemalt ka lähiajalooga, sellega, mida me ise veel hästi mäletame. Seejuures suurimateks spekulantideks  , Indrek Raudse ja Co näitel, kipuvad olema just aatelised poliitikud. Spekulatsioon on seoste leidmine faktide ja valdkondade vahel, kus seoseid ei esine. Näiteks eetika, moraal ja ideoloogia on väga erinevad valdkonnad, aga nende samastamine on spekulatsioon. Eetika on võimu atribuut ja seaduskuuleka isiku käitumisviis, sest normivastane käitumine on ebaeetiline käitumine. Moraal seevastu on julguse küsimus, nt lahingu eel selgitatakse välja kui kõrge on vaenlase moraal.

Uus poliitika saab tavaarusaama järgi tekkida siis, kui selle järgi on ühiskondlik nõudlus ja kriitiline mass toimepanijaid. Eerik-Niiles Kross astus IRL-u mitte sellepärast, et ta oleks kuidagi eriti aateline poliitik, vaid tal puudus usk uue erakonna loomise võimalustesse ja vajadustesse. Sellise vaatega ei saa nõus olla. Erakonna moodustamise aluseks ei ole ühiskondlik nõudlus ja kriitiline mass toimepanijaid, vaid vanade parteidega konkureeriv maailmavaade. Kui uus poliitika tahab olla konkurentsivõimeline, siis vajatakse mitte uusi sloganeid, vaid uut mõtestatud maailmavaadet. Ükski erakond Eesti poliitikamaastikul ei ole alustanud oma maailmavaate mõtestamisega, v.a. algusaegadel ja vähesel määral ehk Isamaaliit, vaid kasutusele on võetud juba toimiv maailmavaade. Seda on vähe.

Uut poliitikat ajava erakonna maailmavaateliseks aluseks võiksid olla elu põhiväärtused ja nende kaitse kohalikul tasandil. Kõik räägivad põhiväärtustest, kuid igaüks mingis eraldi kontekstis, kas reformide, integratsiooni, solidaarsuse või  isamaalisuse kontekstis. Elu põhiväärtused ei vaja mingit konteksti, nad on ise a priori toetuspinnaks, mis ühiskondlikku elu liikumises hoiavad. Siiski ei ole põhiväärtused iseenesestmõistetavad, kohe ja kiiresti kättesaadavad ning paariaastase projekti vormi valatavad. Uue poliitika jaoks on põhiväärtuste mõtestamine võtmeküsimuseks.  Siit tulenebki vajadus uue erakonna järele, kes on võimeline pakkuma uut sisu.

Protsessi keskmesse jääb uus poliitika. Eesmärgiks on isiku enesemõistmise võit. See on lihtne ja selge. Järeldused aga võiksid olla fundamentaalsed. Olukord, kus riigi kodanikud ei tunneta korda, mida tunnetab riik, ei ole uus. Uus aga võiks olla järgnev eristamisaluste analüüs. Põhiväärtuseks ei ole rikkus ega elatustaseme tõus ilma sisuliste muudatusteta. Riik ei pea tegelema peamiselt riigi rahanduse korrastamisega. Kõik sotsiaalministeeriumi sotsiaalsed mured oleksid lahendatavad, kui riik võiks usaldada KOVi ja PPP-projekte, milles on toimijaks kohalik rahvas. Segadused haridusministeeriumis ja kultuuriministeeriumis näitavad, et lahendatakse üksnes bürokraatlike probleeme. Riik on peetav ja riigi pidamine on pidajate probleem.

Uus poliitika adresseerib olemuse, milleks on inimese mitmedimensiooniline ühtsus tänapäeval. Teatud kogum või liidetavate summa moodustab sisu. Objektiivse vaatleja jaoks on uus poliitika varjatud, algselt üksnes aimatav ning lahutamistegevuse käigus veel nähtamatu. Puudub vaatamise julgus, kuna kõik inimesed erinevad oma mõtete ja omaduste poolest. Neid esineb määramatu hulk,  nt inimese rassist, soost, keelest, religioonist, seksuaalsusest, rikkusest, kutsest ja teistest omadustest tingitud käitumist on sageli keeruline näha ühtsena. Üsna kerge on lahutada ja vastutusele võtta. Veelgi keerulisem on näha informatsioonilist ühtsust. Tavakodanik ei taju ennast Euroopa kodanikuna, kuigi kalendris peetakse Euroopa kodaniku päeva. Maainimene ei tunne ennast holokaustiga puutumuses olevat, kuigi kalendris tähistatakse holokausti meelespidamise päeva ja päeva tähistamiseks heisatakse lipp. Lihtinimene ei tea midagi Euroopa Kohtu otsustest, kuigi see võib ka teda ennast ühel hetkel valusalt puudutada, vt C-236/09. Infojulgeolek on ühiskondlikult ohutu seisund, enesemõistmise võit, seega mitte looduslikult ohutu seisund, ja protsess selles suunas ei ole aastate küsimus. Isiku mõistes on see vähemalt poole elu küsimus. Ühtlasi on see ka küsimus ekvaatorist. See on küsimus uuest poliitikast.