ACTA ja tema taustsüsteem

@ckrabat

Võltsimisvastase kaubanduskokkuleppe ACTA kriitika puhul pole peamine probleem kindlasti mitte selles, et inimesed tahaksid hirmsasti intellektuaalset omandit varastada, vastutustundetult tarbida loominguliste inimeste verd, higi ja pisaraid, vaid kogu asja point on hoopis milleski muus – rahvusvahelise kokkuleppega kaasnevas taustsüsteemis. Näiliselt õige asja nimel, ja intellektuaalse omandi kaitse seda kindlasti on, annab see võimaluse võidelda avatud ühiskonna ja avatud maailma vastu ning valmistuda totaalse kontrolli järkjärguliseks sisseseadmiseks nagu me seda George Orwelli loomingu põhjal värvikalt võime ette kujutada. ACTA  ise näib tavakodaniku jaoks esmapilgul täiesti ohutuna ja selles mõttes võiks koos peaminister Ansipiga rahulikult mullivannis seemneid süüa, kuid süsteemi ühe lülina, teatud sotsiaalse tellimuse kandjana, kannab ta endas päris ohtlikku viirust, mis ühel hetkel võib märkamatult muutuda pandeemiaks.

Kui tuua analoogiaid, siis sarnaseid tendentse on maailmas varemgi kerkinud. Al-Qaeda rünnakute järgne üleilmne sõda terrorismiga ei piiranud mitte ainult terroristide õiguseid, kuid suurema ühiskondliku turvalisuse nimel piirati ka tavakodaniku inimõiguseid. Kasvõi selline tegevus nagu lennukitega lendamine toob reisijale kaasa rohkem ebameeldivusi. Kuna näiteks on võimalus, et terroristid võivad käepärastest vedelikest lõhkeainet valmistada, siis rahumeelne tavareisija, kes moodustab kõikidest lennureisijatest loodetavasti arvukama osa, on käsitletav potentsiaalse terroristina. Ta ei tohi suvalise veepudeliga lennukisse marssida, vaid ta peab garanteerima oma veepudeli turvalisuse.  Järelikult on ta sunnitud ostma selle lennujaamast ning tooma lennujaamale täiendavat kasumit, millega tema õiguseid on juba piiratud.

Visalt püsib arusaam, et vabaduste piiramine toob kaasa väärtuslikuma elu. Inimesi, kes on sõltuvusse sattunud uhketest autodest ning driftivad täisvarustuses bemaritega burksiputka ees või lennukal, on rahvasuus hakatud kutsuma „autopededeks“. Kuid need tüübid on võrdlemisi ohutud võrrelduna sotsialismi „viljastavates tingimustes“ üles kasvanud terve plejaadi riigisõltlastega, nn „riigipededega“, kes Thomas Hobbes’likult usuvad riigivõimu absolutistlikku ideaali, kus võimukeskmes riik tagab seaduslikkuse ja korra metsikus maailmas „kõikide sõjas kõikide vastu“. Hobbes’i riigis on kodanikud potentsiaalsed kurjategijad, keda riik sunnijõuga ohjes hoiab. Hardo Pajula sulest ilmus hiljuti suurepärane kirjutis „Leviaatani läbikukkumine“, kus ta juhib tähelepanu tõsiasjale, et „nüüdisaegse Leviaatani on paisutanud meid kõiki ohustavate mõõtmeteni sügavalt ekslik ja upsakas arusaam, et piisavalt suure hulga seadustega on alati võimalik realiseerida kellegi ettekujutus ideaalsest ühiskonnast.“

Kuid usk riiki ja tema erakorralisse puudutusse taganeb visalt, kui riik on muutunud jumalikustatud idée fixe’iks, monstrumiks, mis toimib ühiskondliku panoptikumina, mille teine inglise filosoof Jeremy Bentham maalis juba 1791.a ning mis mõjutas Orwelli tema visiooni kujundamisel. Bentham ise pidas oma mudelit arhitektuuriliseks imeks, võimu ideaalseks kontrollimehhanismiks vaimu üle. Kambodža kunagine Suur Vend nr.2  Nuon Chea ütles Briti dokumentaalfilmis „Rahvavaenlased“ antud intervjuus ajakirjanik Theth Sambathile, et kui ta peaks valima riigi ja inimeste vahel, siis valib ta kindlasti riigi. Marko Mihkelsoni blogist pärineb üks mõte, kus idealistlikest uitmõtlejatest võivad kergesti saada äärmuslased. Panoptikumi loojate kavatsused on tavaliselt head. Kui nende „suurepärased ideed“ iseenesest ei realiseeru, siis võib tekkida kiusatus soovitu kehtestamiseks sunnimeetodeid rakendada. “Rumal rahvas” ju ei tea, mis nende jaoks hea on. Kambodža veriste sündmuste taga olid läänes õppinud kohalikud intellektuaalid. Veel üks mõte Pajulalt: kui riigi elanikkond tegeleb elu reguleerimisega, siis mis mõte sellel kõigel üldse oleks? Kas selline elu on üldse elamisväärt?

Seega on raske nõustuda, et ACTA-vastastel on vaid primitivistlikult materiaalsed soovid internetist omandatud intellektuaalset omandit varastada ja võltsida. Me ei saa igat internetti kasutavat vaba kodanikku käsitleda potentsiaalse varga ja mõrtsukana. Loomulikult tuleb intellektuaalse omandi varastamise ja võltsimisega tegeleda, aga seda ei saa teha isikuvabaduste arvelt ja seda on võimalik teha juba preventiivselt ning majanduslike meetoditega, mitte võideldes tagajärgedega.  Tuleb ka vahet teha kasutamise, mis ei ole kuritahtlik, ja kasu saamise vahel.  Kui te laenate naabrile teie poolt ostetud raamatu, kas seda võib käsitleda intellektuaalse omandi vargusena? Naaber pole raamatu eest ju maksnud? Ameerika Ühendriikide Kongress otsustas 1992.aastal, et kopeerimine isiklikuks otstarbeks ei ole varastamine, vaid lubatud tegevus. Kui see on meelelahutustööstusele muutunud probleemiks, siis peaksid nad töötama selle nimel, et muuta kopeerimine kasutajale võimatuks, mitte võitlema tagajärgedega.

Lõpetuseks olgu veel kord üle korratud, et probleem pole mitte ACTA-s, ühes rahvusvahelises kokkuleppes paljude omasuguste seas, vaid selle taustsüsteemis. Mingile fooliummütsikestes seltskonnale on vaja õilsate ideaalide nimel avatud ühiskonda piirata, tekitada maailm, kus vabadus ei ole enam väärtus, ja luua uus Leviaatan. Kodanikuühiskonna jaoks ei ole Leviaatanis enam kohta, sest kodanik on muudetud sõltuvaks panoptilisest riigist. Väikesed inimesed (proled by Orwell) tegelegu oma väikeste asjadega ning ärgu segagu suuri inimesi suurt poliitikat vahustamast. Veel hiljuti palju kõmu tekitanud Wikileaksi juhtum on jällegi üks lüli panoptilise maailmani juhtivas pikas ahelas, kus hirm teadasaamise ees, mis elu tegelikult on, võib osutuda suuremaks, kui selline elu ise tegelikult väärt on.

Jeremy Bentham. Panoptikum.

Pilt: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/1/11/Panopticon.jpg/220px-Panopticon.jpg

Advertisements

8 kommentaari (+add yours?)

  1. Tõnu
    veebr. 19, 2012 @ 10:33:38

    Arvan, et ACTA-kriitika lähtub kolmest, omavahel läbipõimunud, probleemist.

    Esiteks, meediagigantide poolt sponsoreeritud riikidevaheline kaubandusleping kui selline. Kuigi salajased läbirääkimised võivad näiteks Tunne Kelami arvates olla “normaalne” diplomaatia, ei ärata lepingu protsess kuidagi usaldust. Kas ikka rahva ja riigi huvid on lepingus piisavalt kaitstud, kui rahvast ega riiki selle koostamisse kaasatud ei ole? Kui leping on niivõrd segane, et iga lugeja saab isemoodi tekstist aru, kuidas seda siis täitma hakatakse?

    Teiseks, usaldamatus nii riigi kui ka Euroopa Liidu juhtide suhtes. Suur Juht otsustab, keelab, määrab, lepib kokku. Küsimused stiilis “milleks meile seda vaja on?” tembeldatakse ebademokraatlikuks, populistlikuks või asjatundmatuks. Asi on juba otsustatud, mis siin enam rääkida. Riik OTSUSTAB telesaateid edastada ainult digitaalselt. Hurraa!! Riik KÄSIB igasse tuppa paigaldada suitsuanduri. Kestvad kiiduavaldused!! Riik KEELAB ilma helkurita tänaval liikumise. Tormilised ovatsioonid!!!

    Kolmandaks, hetkel kehtiv “autorikaitse seadusandlus” üldisemalt. Ka siin blogija alustab üldlevinud trafaretväljendiga “Loomulikult tuleb intellektuaalse omandi varastamise ja võltsimisega tegeleda”… Mis mõttes, loomulikult? Selgeks vaidlemata on nii intellektuaalse omandi mõiste, vajadus seda kellegi eest “kaitsta”, kui ka nii varguse kui võltsimise mõiste. Eestis kehtiv sellealane seadusandlus ei ole loomulik, ebaloomulik on.

    Vasta

    • personainfieri
      veebr. 19, 2012 @ 11:35:16

      Laias laastus olen Tõnuga muidugi nõus – intellektuaalse omandi mõiste ja selle kasutamise kord ongi niivõrd segaselt paika pandud, et nendega annab vabalt manipuleerida, kui vaid mõnel Suurel Juhil peaks tekkima sellekohane soov või asjadest arusaamine ning see ongi ohtlik. Kui me vaatame ACTA-t ühe kui suvalist dokumenti, võib hirm tunduda põhjendamatu või isegi ebakohane, aga siis tekib juba küsimus, kuidas aitab see soovitud eesmärki tagada? Milleks teda üldse vaja on? Olemasolevast seadusandlusest piisab täiesti, et tegeleda ilmsete võltsimis- ja vargusjuhtumitega.

      Vasta

  2. Tõnu
    veebr. 19, 2012 @ 17:13:21

    Minu arvates tuleks Eestis kehtiv “autorikaitse” seadustik juba ammu ümber teha. Seda just vastupidises suunas, mitte ACTA-laadselt karistusi karmistades ja igat inimest juba eos süüdlaseks tembeldades. Eelkõige peaks ikkagi kaitsma inimesi, nii teoste loojaid kui ka nautijaid, rahakate suurfirmade terrori eest.

    Seejuures, ma ei usu, et Eesti valitsusel siinjuures erilist mänguruumi on. Isegi kui peaks tekkima tahtmine. Lugematul hulgal on aastate jooksul jõutud allkirjastada rahvusvahelisi lepinguid, ühinetud mitmete organisatsioonidega. Aga vähemalt arutelu peaks tekkima, et kellele seda meeletut “autori kaitsmist” ikka vaja on.

    Vasta

  3. personainfieri
    veebr. 20, 2012 @ 03:31:16

    Siin konkureerivadki kaks erinevat majandusliku mõtlemist, kas teenida suuremalt käibelt või siis hakata igat senti taga ajama ning käivet piirata. Suurem käive on tegelikult tasuta reklaam. Autoritele tavaliselt meeldib, et tema loomingut loetakse/vaadatakse/kuulatakse võimalikult palju. Müügimehed tahavad oma pisikese kasumiosa kätte saada ja autorikaitse silt sobib selleks otstarbeks päris hästi.
    Eestil ei ole siin muidugi palju mänguruumi, sest me ei ela omaette suletud süsteemis. Küll aga võib pioneerida selleteemalist avalikku debatti ning siinkohal on ka nelja mehe ettepanek s.o. “internetivabaduse teesid” arutelu tekitamiseks hea.
    PS: lihtsalt selliseks üldiseks teadmisteks, kuna postitustel võivad olla erinevad autorid, siis PinF kommentaarid tulevad siin ja seal vastavalt võimalustele.

    Vasta

  4. personainfieri
    mai 06, 2012 @ 11:21:12

    Eurovolinik: ACTA on sisuliselt surnud
    http://www.e24.ee/831558/eurovolinik-acta-on-sisuliselt-surnud/
    Euroopa Komisjoni digitaalarengu volinik Neelie Kroes tunnistas konverentsil Berliinis, et tänu tugevale vastuseisule elame nüüd tõenäoliselt ilma ACTA ja SOPAta maailmas.

    Vasta

  5. Tõnu
    mai 07, 2012 @ 04:49:01

    ACTA kui rahvusvaheline kaubandusleping võib surra, aga põhjused samalaadsete seaduste tekitamiseks ei ole kadunud. “Autorikaitsjate” usin lobistamine jätkub nii Ameerikamaal kui Euroopa Liidus. Suurem muutus on ehk see, et terve maailma asemel võetakse iga riik ükshaaval ette. Mida väiksem ja vaesem riik, seda lihtsam on suure rahapakiga intellektuaalse omandi vahendajatele sobiv seadus koostada.

    Vasta

  6. personainfieri
    mai 07, 2012 @ 05:43:57

    Kui ma olen vaadanud ka kommentaare, siis enamik kommentaatoreid on endiselt skeptilised. Aga Europarlamendi meelestatus näitab siiski ühte: kui suudetakse tekitada vähegi tõsisem parteideülene protestiliikumine, siis lääne demokraatias on võimalik asju muuta. Teine võimalus on kuulekalt määgida “neli jalga hea, kaks jalga parem”, seegi on demokraatia, ja siis pärast nutta, miks rahvaga ei arvestata.
    Meie peaminister reageeris vähe üle oma “ACTA on väga hea seadus’ega”, arvates et nagunii rahval sõnaõigust pole, kultuuriruum on vähe teine ja annab tunda. Mõni targem lääne päritoluga poliitik oleks otsad lahti jätnud.

    Vasta

  7. personainfieri
    juuli 04, 2012 @ 14:39:35

    “Euroopa parlament hääletas täna võltsimisvastase kaubandusleppe ACTA vastu, muutes selle kehtimahakkamise Euroopa Liidus sisuliselt võimatuks. ACTA vastu hääletas 478, poolt 39 Europarlamendi saadikut.”
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/euroopa-parlament-lukkas-acta-ulekaalukalt-tagasi.d?id=64632988

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2012
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: