Eesti poliitika läbiv punane joon

@huviline

Suuliselt edastatud pärimuse kohaselt kasutasid inglise laevatehased köide punutud punast lõimet eristamaks kvaliteetset laevaköit ebakvaliteetsest ja millele isegi kindlustusfirma Lloyd’s julges raha panustada. Sellest  ajast on läbiv punane joon kvaliteedimärgi sünonüümiks saanud. Eesti poliitikas on kvaliteedimärgiks olev käitumine läbiva punase joonena väljakujunemata. Kahekümne aasta jooksul pole tekkinud laiemat arusaamist, miks on riik üldse vajalik ja kellele. Segaduste periood 90ndatel asendus uue millenniumi esimese kümnendi keskel nn uue poliitikaga. Uus poliitika sai võimalikuks, sest siis lahkusid eesti poliitikast rahva seas kõige populaarsemad poliitikud tööle impeeriumi struktuuridesse. Samal ajal  täitus enamik poliitiliste segaduste perioodil püstitatud eesmärke. Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis tõusid vanade asemele uued tegijad. Ennast äraostmatuteks nimetanud tegijate poliitika oli vaid esmapilgul mingi uue idee teenistuses.

Kvaliteedimärk võiks nähtuda mingi üldiselt mõistetava idee väljendusena, sest läbiv punane joon on midagi enamat kui üks poliitiline eesmärk. Kuna poliitika on kultuuri osa, mitte lihtsalt protsess, siis pole ilma suure ideeta võimalik poliitilises mõttes adekvaatselt toimida. Ajaloos on teada konsolideerivate ideedena kogu maa elektrifitseerimine ja võitlus lääne imperialismi vastu Nõukogude Venemaal,  iseseisvus ja sõltumatus Eesti Wabariigis, jõukus ja turvalisus tänapäeva Eesti Vabariigis. Suured ideed seovad ja ühendavad.

Märtsi teisel nädalal planeeritavate streikidega, kus suuremat rolli mängivad õpetajad ja transporttöölised, võib teha järeldusi, kust poliitika king kõige valusamini pigistab. Need valdkonnad on haridus ja transport. Teadmata streikide tulemust, võib arvata, et poliitiline süsteem tervikuna toimib sama ebaadekvaatselt kui seni pärast streike edasi, kuivõrd streigijõud on poliitilises mõttes killustunud. Streigijõududel puudub eesmärk ja tahe poliitilise süsteemi muutmiseks. Nende nõudmised on puhtmateriaalsed. Pealegi toimib streik üldjuhul rahvuslikku koguprodukti kahandavalt, mitte kasvatavalt. Haridus ja transport on nagunii vahendustegevused ega  mõjuta seega otseselt rahvuslikku koguprodukti. Hariduse ja transpordi mõju on küll kaudne, kuid mõjub paradoksaalsel kombel just naelapea pihta antud löögina, sest käesoleval ajal on eesti poliitikas kõige rohkem paigast ära infojulgeoleku teema, selle kõige laiemas tähenduses.

Poliitilise süsteemi muutmise võime Eesti poliitikas on üksnes erakonnal, et presenteerida uut suurt ideed, mis  võiks saada läbivaks. Avalikuse ees on ilmselt keeruline põhjendada seni kõlanud ideede nagu jõukus ja turvalisus aegumist, sest tundub loogiline, et jõukuse kasv viib ka turvalisuse kasvuni. Tundub loogiline, et rikkal on rohkem võimalusi ja seega rohkem vabadust. Vaatama sellele on need ideed aegunud, kuivõrd me oleme avatud ühiskond ega ela turvamullis. Avatud ühiskonnana Euroopa Liidus, riikluse seisukohalt impeeriumi osana, oleme  nagu ühendatud anumad. Muuseas, impeerium ei pea tähendama midagi negatiivset. Ajalooliselt on teada, et impeerium on soodne aeg kultuuri  arenguks. Impeerium avardab seega teatud võimalusi. Mõned meie hulgast võivad saada väga rikkaks. Kultuurilisest seisukohast aga võiks tekkida kvaliteetne eesti poliitika, mis taunib siniverelisust. Pärand ja järgnevus, jõukus ja turvalisus jäävad väärtustena nagunii püsima.

Uue suure ideena võiks Eesti poliitikas välja pakkuda annaalsuse ja kollegiaalsuse idee infojulgeoleku platvormil. Faktid, mis tulenevad isikuandmete kaitse seadusest, määravad informatsioonilise enesemääramise selliselt, et isikuandmed on iga teise isiku eest kaitstud. Parasjagu käimasoleva rahvaloenduse loendajad kurdavad muutust lausa solvanguteni välja oma isikuandmete kaitsjate poolt võrreldes eelmise loendusega. Sealjuures on Statistikaamet oma loendajate psüühiliste läbielamiste suhtes täiesti ükskõikne. Informatsiooniline enesemääramine lõhub halduses ka vähima sotsiaalse solidaarsuse.  Sotsiaalse solidaarsuse asemele, mis on paljude jaoks nagunii suhteliselt kanajalgadel mõiste, astub infojulgeolek.  Hirm ja kannatused rahvuslikus identiteedis kahanevad ja nende asemele astuvad  usaldusväärus ja maine.

Poliitilistele ametikohtadele, nt rahvaesindajad Riigikogus, nõukogu liikmed KOV ja avalik-õiguslikus juriidilises isikus, valitakse edaspidi esindajad üheks aastaks (annaalsus) ja  kaasomanikuna (kollegiaalsus). Kaasomaniku seisus tähendab, et poliitilist tööd käsitletakse auasjana, maksmata selle eest tasu. Kollegiaalsus tähendab, et iga poliitilise ametikoha täidavad üheaegselt kaks kolleegi, üks koalitsiooni, teine opositsiooni esindaja, vastavalt võitlevuse ja mõistlikkuse printsiibile. Kollegiaalses süsteemis on mõlemil õigus teise otsus vetostada. Kolleegiks saab üksnes materiaalselt kindlustatud isik, millega oleks lahendatud poliitilise vastutuse küsimus. Teisest küljest aga saaks olema õigustatud presidendi vastuvõtt, auasi kõige väärikamatele, ja lugupeetavaks saaksid ausus ning maine.

Võib olla arvatakse, et kes see ikka ilma rahata tööle hakkab, kuid see on Eesti poliitika eesmärgipärane kvaliteet. Impeeriumi osana on kõige populaarsematel lisavõimalus tõusta impeeriumi poliitilistes struktuurides, kus makstakse korralikult. Usutavasti viiks just kollegiaalsus linna ja maa konfrontatsiooni lõppemisele ja laotaks avaliku taristu elemente ühtlaselt kogu maal. Viimane võikski olla eesti poliitika läbiv punane joon, kvaliteedimärk, mis eristab meid maailma teistest rahvuslikest poliitikatest ja millele julgeks raha panustada iga kodanik, mitte üksnes kindlustusfirmad.

pilt: http://2.bp.blogspot.com/_vc81uZvaawQ/SLhhQIl7GlI/AAAAAAAAAxI/n74s8GvtcPw/s1600-h/JellyMansRope.jpg

Advertisements

10 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    märts 06, 2012 @ 04:40:33

    Ma näen siin paari ohtu. Opositsiooni ülesanne demokraatlikus ühiskonnas ongi tähelepanu juhtimine võimulolijate vigadele. Kollegiaalsusega muutuksid aga mõlemad kaasvastutavaks ning kaoks ära opositsiooni kriitiline olemus. Põhimõtteliselt võib see lõppeda opositsiooni neutraliseerimisega.
    Teine võimalus oleks nt briti demokraatia traditsioonide järgi varikabineti moodustamine.

    Vasta

  2. personainfieri
    märts 06, 2012 @ 07:41:14

    Oht on muidugi olemas. Samas, millises rollis ja milliselt positsioonilt opositsiooni kriitika tuleb: võimalikud on erinevad kombinatsioonid täitevvõimu ja seadusandliku võimu elementidega. Valitseda saab üks, seega kes täitevvõimu positsioonil ei ole, see ongi opositsioonis, valitsus on alati kriitika tule all. Aga opositsiooni roll seadusandliku kolleegina ei ole kriitiline seadusandliku võimu suhtes, nad on mõlemad poliitilised, oma kohale valitud. Kolleegil on õigus vetostada, aga ta peab mõtlema, kas ta vetoga iseennast ei kahjusta. Samuti aitab kaasa kiire võimuvahetus, annaalsus, üks aasta kolleegina, väga sobiv interneti ajastule. Samuti see, et poliitilisel ametikohal palka ei maksta. Kes sellel kohal oma mainet rikub, see tõmbab ka oma ärile kriipsu peale.
    Vaatame valitsevat täitevvõimu: sisulised arutelud taanduvad rahale. Poliitilises mõttes opositsiooni kriitika, nt varikabineti moodustamine ei muuda siin midagi, sest opositsiooni võimule saades pole ka neil raha, igaljuhul on valikud piiratud. Küsitakse ühte küsimust: kelle arvelt. Tasakaal täitevvõimu ja seadusandliku võimu vahel on vaatamata lahutatusele ära nihkunud sisulise opositsiooni kahjuks.

    Vasta

  3. Tõnu
    märts 06, 2012 @ 19:20:57

    Kas nüüd enamjaolt hariduse ja transpordi vallas toimuvatest streikidest võib järeldada, et need on enim problemaatilised? Mul on jäänud mulje, et häälekus oma vajaduste teadvustamisel on peamiselt sõltuvuses iga valdkonna ametiühingu aktiivsusega. Kui on aktiivsemad ning sõnakamad ametiühingu liidrid või muud eeskõnelejad ja valdkonna töötajad on enamus ka ametiühingu liikmed, siis varem või hiljem jõutakse mingi lahenduseni, olgu selleks edukad läbirääkimised või siis streik.

    Samas on ju selliseid valdkondi, kus ametiühing täiesti puudub, või on saamatute liidrite tõttu lupjunud, või on aü liikmete arv liiga väike valdkonnas kaasa rääkimiseks. Veider oleks arvata, et need elualad palju paremini hoolitsetud on. Lihtsalt ei räägita probleemidest. Toimub vaikne hääbumine, kus aktiivsemad töötajad vahetavad ametit, oskusteave ajapikku hävib ning ühiskonna võimekus langeb.

    Vasta

  4. personainfieri
    märts 07, 2012 @ 10:05:04

    Jäädes käesolevas artiklis väljendatud teema piiridesse, siis EAKL, keda valitsus käsitleb sotsiaalpartnerina, ja teatud mõttes eristaatuses kutseühingud, kellega dialoogi pidada, on ühe liidri nt Harri Taliga poolt otsuseid langetades kerge saak valitsusele. Kui EAKL juhiks kaks liidrit, nt Harri Taliga ja Peep Peterson, kes nagunii omavahel konkureerivad, siis tuleks valitusel võimalike eriarvamustega arvestada. Nii oleks rahva mõju valitsusele samuti suurem.

    Ma õpetajate ja transporttöötajate siseprobleeme ei tea, nõudmised tunduvad ka olema üksnes materiaalsed, kuid haridus ja transport on võtmevaldkonnad igaljuhul. Kombinatsioon kus veduriks on õpetajad (Sven Rondik) ja tugi tuleb teistelt, tundub et on vist küll parim. Loodetavasti suudavad nad läbi majanduslike nõudmiste ka poliitikat mõjutada, et poliitikas kvaliteet saab kõneaineks.

    Vasta

  5. Tõnu
    märts 07, 2012 @ 10:31:57

    Eks majanduslikud nõudmised ole alati teatud määral poliitilised. Kasvõi õpetajate palgatõstmise nõue, esmapilgul puhtalt materiaalne, eeldab siiski poliitilisi otsuseid. Valitsusparteide poliitikud on samas ühel häälel palgatõstmist ka toetanud (ja kui neid uskuma jääda, siis kõik viimased 5 aastat vahetpidamata selle eest nagu üks mees võidelnud), aga kui palka ükskord tõstma asuda, peab ikkagi otsustama midagi teistmoodi teha. Aaviksoo poolt streigieelselt pakutud 15% rohkem minimaalpalka oli siiski puhtalt olemasoleva raha ümberjagamine, osa koole sulgeda, osa õpetajaid koondada, koolimajade ja õpivahendite raha suunata rohkem palkadeks. See ei ole mingi lahendus.

    Vasta

  6. personainfieri
    märts 07, 2012 @ 11:28:52

    Otsuse langetamise koht teistmoodi teha ongi see koht, kus valitsev juhtkond kindlasti midagi teist moodi ei otsustada, kui nad seni on otsustanud. Sven Rondik on konkreetselt väljendanud ja öelnud, et Aaviksoo jutt ei ole tõsiselt võetav. Samas ei ole ametiühingutel erakonna kvaliteeti, kuigi mõlemad on MTÜ. Kui õpetajad teeksid kasvõi ühe poliitilise nõudmise, nt nõue seada paika poliitilised prioriteedid, siis oleks see kõva sõna.

    Vasta

  7. ckrabat
    märts 07, 2012 @ 15:38:41

    Selge see, et haridus ei ole kõige kriitilisemas seisus. Haridusele läheb 7% SKP-st, mis on kõrgemaid maailmas. Õpetajate keskmine palk on riigi piires konkurentsivõimeline, 2/3 inimesi saab vähem palka kui õpetajad. Masu ajal õpetajate palku ei kärbitud.

    Mis loomulikult ei tähenda, et õpetajad saaksid head palka, aga riigis on kindlasti elualasid, mis on palju halvemas seisus. Paraku pole riik nii rikas, tänu viiekümnele neukkuaastale, et õpetajatele saaks maksta head palka. Muide neukkuajal said õpetajad tõsiselt kehva palka. Maksude tõus siin suurt ei aita, sest sellega saab õpetajatele palka juurde maksta küll, aga teise käega võtab riik palgatõusu neilt maksudena ära. 🙂

    Teine võimalus ongi hakata koole kinni panema ja sellega saab samuti palku tõsta, aga terve rida õpetajaid jääb tööta ning valdavalt maapiirkondades, kus on tööga nagunii keerulisem ja erialast tööd nad ei saa. Kuna õpetajad on tavaliselt haritud inimesed, keeled suus, diplom taskus, saavad nad Soome tööle minna, koristajatena vms. Mataõps saaks tööd SMS-laenukontoris, kekaõps poes turvamehena, kemmaõps võiks hakata puskarit ajama või registreerib end väikeettevõtjaks 🙂

    Vasta

  8. Tõnu
    märts 07, 2012 @ 17:48:23

    “Kaasomaniku seisus tähendab, et poliitilist tööd käsitletakse auasjana, maksmata selle eest tasu.”

    Kas selline lähenemine eeldab, et valitavad poliitilised ametid on rohkem nagu hobi, millega materiaalselt kindlustatud isikud tegelevad pärast pärast oma tavapärast päevatööd? Siin võib kergesti tekkida huvide konflikt, kui näiteks ettevõtja tegeleb usinasti oma firma käekäiguga ning siis vahepeal otsustab mõned KOV seotud küsimused. Kui paljud inimesed tegelikult suudavad ja tahavad kiirelt ümber lülituda oma huvidelt laiemale omavalitsuse või riigi huvidele?

    Vasta

  9. personainfieri
    märts 08, 2012 @ 04:30:27

    Mõeldud on lähtuda omandi mõistest, kaasomanikud on siis õiguste omajad, umbes nagu sisutootjad meelelahutuse valdkonnas, kes on need õigused ostnud, poliitilisel ameikohal aga saadakse õiguste omajaks läbi valimiste. Omandil on hind ja omanik vastutab omandi eest. Vastastikune vetostamise võimalus tagaks selle, et töö ei muutu kolleegi jaoks hobiks.

    Vasta

  10. Tõnu
    märts 08, 2012 @ 07:26:26

    Kui nüüd Tallinn erandina kohalike omavalitsuste hulgast välja arvata, siis kohalikul tasandil mingit poliitikat ju keegi ei tee. Valla või linna tasandil pole tegelikult vahet, millise erakonna liige volikogusse valitud on. Maailmavaatelised või ideoloogilised tõekspidamised ei muuda kohalikul tasandil midagi. Kooli katus tuleb ikka parandada, bussid sõitma panna ja lumi teedelt lükata. Erakondade tasemel kiusu kiskumine ainult halvendab suutlikkust valla või linna käekäigu eest hoolitseda.

    Seetõttu ma ei näe erilist mõtet KOV puhul ka erakondadel. Erakondade liikmed ei tohiks kohalikel valmistel üldse kandideerida, sest nende huvi hoolitseda oma valla või linna parima käekäigu eest on varjutatud erakondlikest huvidest. Tänini on üldlevinud eelmisest riigikorrast pärinev põhimõte, kus Parteid suunavad kohtadele esindajaid, kes siis seal Parteide asja ajavad. Selline vertikaalne võimuahel tänapäeva avatud ühiskonda ei sobi.

    Valitud volikogu eesmärk on eelkõige kõigi oma elanike vajaduste ja soovide arvestamine, parimate lahenduste otsimine, erinevate variantide üksteisele ja elanikele selgitamine ning kõiki (või peaaegu kõiki) rahuldavale kompromissile jõudmine. Et lõpuks kaotada praegune olukord, kus volikogu midagi otsustab, elanikud aga kas on sügavalt ükskõiksed või halvemal juhul solvuvad ja vihastavad otsuse peale. Selle asemel volikogu koostab otsuse algvariandi ning esitleb seda koos seletustega, et kellele ja milleks seda tarvis on. Otsus jõustub siis, ja alles siis, kui seda on toetanud elanike enamus, ehk iga otsus läbib hääletuse. Toetushääli võib koguda nii veebis kui rahvakogunemistel, ukselt uksele käies või tänaval nööbist tirides. Toetushäälte kogumine on valitud volikogu põhitegevus, millele muud ühingud ja elanikud võivad omal soovil alati kaasa lüüa.

    Mis selle idee eelised on? Iga kohaliku taseme otsus on elanike endi otsus. Rumala või lühinägeliku otsuse tegemisel saab süüdistada ainult iseennast. Iga elanik saab kohaliku arengu üle kaasa rääkida, oma arvamust avaldada, Totrad ja mõttetud otsused kukuvad läbi (loodetavasti).

    Puudused. Otsuste kinnitamine võtab aega, midagi ei toimu üleöö. Kõiksugu Euroopa Liidu, Riigi või ametkondade poolt nõutav bürokraatiline tühitähi jääb paljuski vastu võtmata.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

märts 2012
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: