Totaalne meedia

@ckrabat

Kui modernse aja võimude lahususe printsiip, mille esitas valgustusaja prantsuse filosoof Charles de Montesquieu, sätestab seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu, siis tänapäeval ei saa me tihtipeale enam mööda vaadata „neljandast võimust“ – ajakirjandusest.  Postmodernse ajastu ajakirjandus on omandamas totaalse meedia tunnusjooni ning vähemalt oma soovunelmates on ta üle võtmas kolme traditsioonilise võimu funktsioone. Kindlasti võib sellega  kaasneda negatiivse kõrval nii mõndagi positiivset, kuid tervikuna võib siin näha varjatud ohtu Aldous Huxley või George Orwelli poolt kirjeldatud totalitaarsete  ühiskondade realiseerumiseks. Selliste ühiskondade järele on alati olemas sotsiaalne tellimus. Tavaliselt kipuvad need ühiskonnad tekkima „meie kõigi huvides“ ja soovitava informatsioonivälja kujundamine on selliste ühiskondade juures üks peamisi edukust määravaid tunnusjooni.

Meedia ühiskonnaellu sekkumise võime sõltub paljudest faktoritest. Totaalne meedia üritab enda peale võtta seadusandliku, täidesaatva ja eriti kohtuvõimu prerogatiive, teostades võimu avaliku arvamuse kujundamise läbi.  See võib toimuda paralleelselt traditsiooniliste võimude tegevusega, isegi nende huvides, luues normaalse võimumehhanismi kõrvale seda toetava paralleelmaailma. Kuid selline paralleelmaailm saab tekkida ka täiesti iseseisvalt ning olla traditsiooniliste võimude tegevustest sõltumatu. Tegemist võib olla mitmeosalise protsessiga, mille juures toimub avaliku arvamuse kujundamine läbi teatava kuvandi loomise, kus nähtustele omistatakse subjektiivseid hinnanguid ning kui sellise hinnangu esitamine muutub totaalseks, siis suudetakse selle abil kaudselt mõjutada kolme traditsioonilise võimu tegevust. Meedia võib kujuneda omamoodi Novgorodi WC-ks, kes dikteerib ühiskonnale tema väärtushinnangud.  Meedia poolt esitatav hinnang toimibki Novgorodi WC printsiibil – õigus on sellel, kes kõvemini karjub. See ei pruugi väljendada veel ühiskonna tegelikku arvamust mingi nähtuse kohta, vaid teatud kuvandid võivad olla võimendatud või siis alla surutud, sõltuvalt meedia huvidest.

Subjektiivsus ongi peamine faktor, mis eristab ajakirjandust teadusest. Teadus peab enda poolt püstitatud küsimusi, argumente ja hüpoteese tõestama. Meedia toetub arvamusele ja see muudab tema vastutuse määra palju mitmepalgelisemaks ja raskesti kontrollitavaks. Kui kolm traditsioonilist võimumehhanismi peavad otsuse kujundamise protsessis arvestama teatud vastutusega oma tegevuse eest, mille tarvis ongi püstitatud võimude lahususe printsiip, siis meedia, mis tegeleb ühiskondliku arvamusega, võib klannihuvidest lähtuvalt virtuaalselt tappa, peksta, vägistada, ilma et ta selle eest otsest vastutust kannaks. Isegi kui kusagil on püstitatud ajakirjanduse eetikakoodeksid ja neljanda võimu käitumist reguleerivad normid, siis nende võime meedia tegevust mõjutada on tegelikult minimaalne, sest vastasel korral oleks meedia suitsidaalne.

Neljanda võimu elluviimine toimub läbi meedia teenistuses olevate „arvamusliidrite“, kes toodavad meedia poolt neile ette kirjutatud kuvandit. Arvamusliidrid võivad olla professionaalsed ajakirjanikud, kuid nad võivad kasutada valdkonnast sõltuvalt eksperte või nn „meediapersoone“ – meedia poolt promoveeritud müügimehi. Arvamusliidrid, kellele väga korporatiivsetes ühiskondades on meedia andnud ühes või teises küsimuses ühiskondliku arvamuse monopoli, muutuvad ühiskonnaelu suunajatena võimsaks jõuks massimeedia kätes. Väikeseid ühiskondi nagu Eesti kummitab korporatiivsuse oht eriti tugevasti, sest neljanda võimu tasakaalustamine on juba ressursside vähesusest tingituna tunduvalt keerulisem. Korporatiivses ühiskonnas kaovad alternatiivid ning üheks võimalikuks tagajärjeks on sumbumine ja konnatiigistumine. Meedia on loonud kohalikud „staarid“, kes teenivad korporatiivse meedia huve – „bravuuritar“ Anu Saagim, „staarpolitoloog“ Anna-Maria Galojan, Nõia-Ints, Dressi-Toivo, Iglesiase-Anett, Farmi-Gabriel, Ennustaja-Edgar, Igor Mang jpt.  Lisaks mainitud „meediapersoonidele“ kujunevad välja „gurud“, kellele meedia on andnud täielised volitused avaliku arvamuse kujundamisel – näitena olgu siin välja toodud Kadri Liik välispoliitikas, Leo Kunnas riigikaitses, Eerik-Niiles Kross ja Andres Anvelt julgeolekuküsimustes, Linnar Viik IT-valdkonnas, Hardo Pajula majanduses, Aleksei Turovski zoologias, David Vseviov ajaloos, Fred Jüssi looduskaitses, Roy Strider ja Hardo Aasmäe globaalprobleemides jne jne. Paljud neist ongi väärikad inimesed, kelle juhtpositsioon on aastatega välja teenitud. Kindlasti on selliste meediagurude kvalitatiivne tase kõrgem kui eespool mainitud meediapersoonidel, kuigi teisest küljest on mõlema arvamusliidrite grupi teadlik või mitteteadlik eesmärk kujundada meedia poolt tolereeritud spekulatiivset ja subjektiivset tõemonopoli. Arvamusliidri roll ei pea ilmtingimata olema negatiivne, nad võivad persoonidena olla tasakaalukad ja objektiivsed ühiskonnaelu probleemide hindajad, kuid samahästi võivad nad olla meedia poolt mõjutatud, moodustades olulise aparaadi neljanda võimu monopoli kehtestamisel. Niimoodi kujuneb näiteks Kadri Liigist välis- ja julgeolekupoliitika Nõia-Ints, sest mõlemad esindavad neljanda võimu varjatud või varjamata eesmärke.  Alternatiivina arvamusliidritele võib välja tuua isikute ringi, kes on avalikkuse huviorbiiti sattunud meediast sõltumatult, näiteks kunstiliste, sportlike või teaduslike saavutuste pärast.  Kindlasti üritab meedia neid rakendada neljanda võimu teenistusse, kuid alati kaasneb sellega oht sattuda meedia hammasrataste vahele (Veerpalu juhtum) – kui meedia näeb neis ohtu oma võimumonopolile.

Kas totaalne meedia võib olla vaheaste teel totaalsele riigile, tugevasti kontrollitud ühiskonnale, kus objektiivne tõde on asendatud arvamusliidrite poolt kujundatud „ühiskondliku arvamusega“? Orwelli kirjeldatud ühiskond ei lähe vastuollu meedia absoluutse võimu printsiibiga, sest ka totaalse riigi kontseptsioon põhineb suuresti subjektiivsuse faktoril, kes laseb tõde talle sobivas valguses paista. Meedia huvides pole välja selgitada objektiivset tõde, vaid tekitada raskesti kontrollitavaid spekulatsioone ja mida rohkem, seda uhkem, sest kasumit toodavad spekulatsioonid, mitte tõed. Meedia poolt kujundatud tõde on nagu valmis toodang poe riiulitel, mida tasub vaid ostukorvi panna ning pole tarvidust seda ise valmistama hakata. Paljud ongi valmis haarama pigem odavat valmistoodangut poeriiulilt kui kujundama oma isiklikku käsitöölist tõde, sest näiliselt on tee “püha tõe” järele niiviisi lihtsam. Praegu käib meediajaht Liibanonis pantvangi sattunud seitsmele eesti jalgratturile.  Meedia teenistusse rakendatud kõikvõimalikud eksperdid toodavad üksteise võidu spekulatsioone, kuid objektiivsest tõest – miks see juhtus? – oleme sama kaugel kui kuu aega tagasi.

Meedia juhatamas ohvrit igavese tõe poole. Pilt aadressilt: http://alfin2100.blogspot.com/2010/09/most-fatal-addiction-for-society.html