Totaalne meedia

@ckrabat

Kui modernse aja võimude lahususe printsiip, mille esitas valgustusaja prantsuse filosoof Charles de Montesquieu, sätestab seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu, siis tänapäeval ei saa me tihtipeale enam mööda vaadata „neljandast võimust“ – ajakirjandusest.  Postmodernse ajastu ajakirjandus on omandamas totaalse meedia tunnusjooni ning vähemalt oma soovunelmates on ta üle võtmas kolme traditsioonilise võimu funktsioone. Kindlasti võib sellega  kaasneda negatiivse kõrval nii mõndagi positiivset, kuid tervikuna võib siin näha varjatud ohtu Aldous Huxley või George Orwelli poolt kirjeldatud totalitaarsete  ühiskondade realiseerumiseks. Selliste ühiskondade järele on alati olemas sotsiaalne tellimus. Tavaliselt kipuvad need ühiskonnad tekkima „meie kõigi huvides“ ja soovitava informatsioonivälja kujundamine on selliste ühiskondade juures üks peamisi edukust määravaid tunnusjooni.

Meedia ühiskonnaellu sekkumise võime sõltub paljudest faktoritest. Totaalne meedia üritab enda peale võtta seadusandliku, täidesaatva ja eriti kohtuvõimu prerogatiive, teostades võimu avaliku arvamuse kujundamise läbi.  See võib toimuda paralleelselt traditsiooniliste võimude tegevusega, isegi nende huvides, luues normaalse võimumehhanismi kõrvale seda toetava paralleelmaailma. Kuid selline paralleelmaailm saab tekkida ka täiesti iseseisvalt ning olla traditsiooniliste võimude tegevustest sõltumatu. Tegemist võib olla mitmeosalise protsessiga, mille juures toimub avaliku arvamuse kujundamine läbi teatava kuvandi loomise, kus nähtustele omistatakse subjektiivseid hinnanguid ning kui sellise hinnangu esitamine muutub totaalseks, siis suudetakse selle abil kaudselt mõjutada kolme traditsioonilise võimu tegevust. Meedia võib kujuneda omamoodi Novgorodi WC-ks, kes dikteerib ühiskonnale tema väärtushinnangud.  Meedia poolt esitatav hinnang toimibki Novgorodi WC printsiibil – õigus on sellel, kes kõvemini karjub. See ei pruugi väljendada veel ühiskonna tegelikku arvamust mingi nähtuse kohta, vaid teatud kuvandid võivad olla võimendatud või siis alla surutud, sõltuvalt meedia huvidest.

Subjektiivsus ongi peamine faktor, mis eristab ajakirjandust teadusest. Teadus peab enda poolt püstitatud küsimusi, argumente ja hüpoteese tõestama. Meedia toetub arvamusele ja see muudab tema vastutuse määra palju mitmepalgelisemaks ja raskesti kontrollitavaks. Kui kolm traditsioonilist võimumehhanismi peavad otsuse kujundamise protsessis arvestama teatud vastutusega oma tegevuse eest, mille tarvis ongi püstitatud võimude lahususe printsiip, siis meedia, mis tegeleb ühiskondliku arvamusega, võib klannihuvidest lähtuvalt virtuaalselt tappa, peksta, vägistada, ilma et ta selle eest otsest vastutust kannaks. Isegi kui kusagil on püstitatud ajakirjanduse eetikakoodeksid ja neljanda võimu käitumist reguleerivad normid, siis nende võime meedia tegevust mõjutada on tegelikult minimaalne, sest vastasel korral oleks meedia suitsidaalne.

Neljanda võimu elluviimine toimub läbi meedia teenistuses olevate „arvamusliidrite“, kes toodavad meedia poolt neile ette kirjutatud kuvandit. Arvamusliidrid võivad olla professionaalsed ajakirjanikud, kuid nad võivad kasutada valdkonnast sõltuvalt eksperte või nn „meediapersoone“ – meedia poolt promoveeritud müügimehi. Arvamusliidrid, kellele väga korporatiivsetes ühiskondades on meedia andnud ühes või teises küsimuses ühiskondliku arvamuse monopoli, muutuvad ühiskonnaelu suunajatena võimsaks jõuks massimeedia kätes. Väikeseid ühiskondi nagu Eesti kummitab korporatiivsuse oht eriti tugevasti, sest neljanda võimu tasakaalustamine on juba ressursside vähesusest tingituna tunduvalt keerulisem. Korporatiivses ühiskonnas kaovad alternatiivid ning üheks võimalikuks tagajärjeks on sumbumine ja konnatiigistumine. Meedia on loonud kohalikud „staarid“, kes teenivad korporatiivse meedia huve – „bravuuritar“ Anu Saagim, „staarpolitoloog“ Anna-Maria Galojan, Nõia-Ints, Dressi-Toivo, Iglesiase-Anett, Farmi-Gabriel, Ennustaja-Edgar, Igor Mang jpt.  Lisaks mainitud „meediapersoonidele“ kujunevad välja „gurud“, kellele meedia on andnud täielised volitused avaliku arvamuse kujundamisel – näitena olgu siin välja toodud Kadri Liik välispoliitikas, Leo Kunnas riigikaitses, Eerik-Niiles Kross ja Andres Anvelt julgeolekuküsimustes, Linnar Viik IT-valdkonnas, Hardo Pajula majanduses, Aleksei Turovski zoologias, David Vseviov ajaloos, Fred Jüssi looduskaitses, Roy Strider ja Hardo Aasmäe globaalprobleemides jne jne. Paljud neist ongi väärikad inimesed, kelle juhtpositsioon on aastatega välja teenitud. Kindlasti on selliste meediagurude kvalitatiivne tase kõrgem kui eespool mainitud meediapersoonidel, kuigi teisest küljest on mõlema arvamusliidrite grupi teadlik või mitteteadlik eesmärk kujundada meedia poolt tolereeritud spekulatiivset ja subjektiivset tõemonopoli. Arvamusliidri roll ei pea ilmtingimata olema negatiivne, nad võivad persoonidena olla tasakaalukad ja objektiivsed ühiskonnaelu probleemide hindajad, kuid samahästi võivad nad olla meedia poolt mõjutatud, moodustades olulise aparaadi neljanda võimu monopoli kehtestamisel. Niimoodi kujuneb näiteks Kadri Liigist välis- ja julgeolekupoliitika Nõia-Ints, sest mõlemad esindavad neljanda võimu varjatud või varjamata eesmärke.  Alternatiivina arvamusliidritele võib välja tuua isikute ringi, kes on avalikkuse huviorbiiti sattunud meediast sõltumatult, näiteks kunstiliste, sportlike või teaduslike saavutuste pärast.  Kindlasti üritab meedia neid rakendada neljanda võimu teenistusse, kuid alati kaasneb sellega oht sattuda meedia hammasrataste vahele (Veerpalu juhtum) – kui meedia näeb neis ohtu oma võimumonopolile.

Kas totaalne meedia võib olla vaheaste teel totaalsele riigile, tugevasti kontrollitud ühiskonnale, kus objektiivne tõde on asendatud arvamusliidrite poolt kujundatud „ühiskondliku arvamusega“? Orwelli kirjeldatud ühiskond ei lähe vastuollu meedia absoluutse võimu printsiibiga, sest ka totaalse riigi kontseptsioon põhineb suuresti subjektiivsuse faktoril, kes laseb tõde talle sobivas valguses paista. Meedia huvides pole välja selgitada objektiivset tõde, vaid tekitada raskesti kontrollitavaid spekulatsioone ja mida rohkem, seda uhkem, sest kasumit toodavad spekulatsioonid, mitte tõed. Meedia poolt kujundatud tõde on nagu valmis toodang poe riiulitel, mida tasub vaid ostukorvi panna ning pole tarvidust seda ise valmistama hakata. Paljud ongi valmis haarama pigem odavat valmistoodangut poeriiulilt kui kujundama oma isiklikku käsitöölist tõde, sest näiliselt on tee “püha tõe” järele niiviisi lihtsam. Praegu käib meediajaht Liibanonis pantvangi sattunud seitsmele eesti jalgratturile.  Meedia teenistusse rakendatud kõikvõimalikud eksperdid toodavad üksteise võidu spekulatsioone, kuid objektiivsest tõest – miks see juhtus? – oleme sama kaugel kui kuu aega tagasi.

Meedia juhatamas ohvrit igavese tõe poole. Pilt aadressilt: http://alfin2100.blogspot.com/2010/09/most-fatal-addiction-for-society.html

Advertisements

12 kommentaari (+add yours?)

  1. Trackback: Alternatiivmeedia tulevik « Persona in fieri
  2. ckrabat
    apr. 02, 2014 @ 20:54:21

    Kuidas propaganda ja massimeedia inimesi mõjutavad
    http://www.telegram.ee/nwo/kuidas-propaganda-ja-massimeedia-inimesi-mojutavad#.Uzw3UfmSxMc
    John Carpenteri filmis “They Live” leiab tavaline ehitustööline Nada erilised päikeseprillid, millega on võimalik näha reklaamide, loosungite ja ka inimeste tõelist palet. Prille kandes avastab Nada, et tavalised puhkusereise või tooteid esitavad reklaamid edastavad tegelikult varjatud sõnumeid nagu “paljune”, “allu võimule” või “maga edasi”. See 1988. aasta ulmefilm on hirmuäratav, kuid üpris reaalne pilt massimeedia ja propaganda toimimisest tänapäeva maailmas. Ehkki propagandast räägitakse tihti just sõdade kontekstis, eksisteerib see kõigis inimeste eluvaldkondades.

    Vasta

    • ckrabat
      apr. 03, 2014 @ 11:41:05

      Tavapärasemad propaganda taktikad on:

      valikuliste, näiliselt laiapinnaliste ja objektiivsete lugude esitamine;
      mittetäielike faktide või ajaloolise konteksti esitamine;
      põhjenduste ja arvamuste kinnitamine, mis paneb inimesed käituma oma ohutuse tagamise nimel;
      “ekspertallikate” vähesus olukorra kajastamisel (näiteks konfliktisituatsioonis erusõjaväelase arvamuse või valitsusallika kasutamine faktina, selle asemel, et käsitleda neid kui uurimist vajavaid arvamusi);
      “õigesse” nägemusse mittesobituva “vaenlase” demoniseerimine;
      kitsapinnalise diskursuse kasutamine, milles hinnanguid luuakse laiemat konteksti või diskursust selgitamata. Kitsam fookus aitab propagandistide huve teenida.

      Vasta

  3. ckrabat
    apr. 02, 2014 @ 20:54:47

    They live

    Vasta

  4. ckrabat
    apr. 03, 2014 @ 11:39:37

    Mõistusekontrolli ekspert: NSA tegevus on vastuolus inimõigustega
    http://www.telegram.ee/nwo/moistusekontrolli-ekspert-nsa-tegevus-on-vastuolus-inimoigustega#.Uz0d_fmSxMc

    Vasta

  5. huviline
    apr. 03, 2014 @ 17:15:55

    Mõjutustegevus meedia kaudu käib täiega, aga ikkagi tundub laiendi “totaalne” kasutamine nagu sobimatu. Kuna informatsioon on nagunii inimese pärisosa, siis ei saagi meedia olla mittetotaalne.

    Meedia ongi totaalne ja laiendi “totaalne” kasutamine mõjub totakalt, a la mesine mesi. Pigem teeb meedia teatud nähtused, millest antud artiklis juttu, taunitavaks nende ainuõigeks pidamine. See on silmaklappidega jooks rajal, mis on võimu poolt (omanike survel, kes ei pruugi uudiseid tootava firma omanikeringi isegi mitte kuuluda) ette antud. Silmaklappidega jooks rajal poleks iseenesest taunitav, aga hetkest kui publik enam muud näha ei oskagi, või ei taha, muutub meedia tegevus taunitavaks. Meediat teeme meie ise kõik ja sellepärast tähendab iga taunimine iseenda taunimist.

    Mõtte vormina on info meedia baas, infot ei tuleks kiita ega taunida. Baasina saab meedia selgemaks kui seda näha determineerituna (lahutatuna teemadeks, neid omavahel mitte segades ega loksutades). Paraku just segamine ja loksutamine meediat pinnal hoiabki. (“Aju peab olema loksutatud, mitte segatud.” Valdur Mikita)

    Vasta

    • ckrabat
      apr. 03, 2014 @ 18:07:52

      aga ikkagi tundub laiendi “totaalne” kasutamine nagu sobimatu.

      Selline arusaam juba iseenesest viitab raamistatud mõtteviisile. Raamistatud mõtteviisi hoiab koos hirm ning hirm põhjustab alalhoidlikust – juba Libahundi vanaema ütles, et alati on olnud nii. Filmis “They live” tuli Frank Nadale kallale, kui see üritas talle näidata, mis prillide taga peidus on. See viitab juba programmeeritud tegevusele. Inimesele on teadmine sisse programmeeritud ja raamidesse mitte mahtuvale teabele reageerib ta nagu arvuti viirusetõrje viirusele, püüab seda hävitada. Mõned sajandid tagasi reageeriti niivisi teabele, kus väideti, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi 🙂

      Vasta

      • huviline
        apr. 03, 2014 @ 22:18:05

        Tiina oli kindlasti vaba hirmust ja raamistatud mõtlemisest, kui ta Marguse metsa kutsus. See et Margusel oli vanaema, kes haige peaga midagi heledatest juustest sonist ei tähenda mitte midagi programmeerijate jaoks, kui näiteks keegi neist sooviks Libahundist mängu teha. Koodi kirjutamine (scriptimine) ja programmeerimine (koodi väljamõtlemine) on kaks eri asja.

        Teadus ja teave ongi muutuvad nähtused. Kui falsifitseeritavus ära mõtelda, siis jäävad alles kaks numbrit. Sellepärast teadus ei vastutagi mitte millegi eest, et teaduse tegemiseks on vajalik akadeemiline vabadus eksida, milleks on võimaline vaid inimene.

        “Ta pöörleb siiski” näide ei tõesta mitte midagi muud, kui valitsevate ringkondade võimu üksikisiku üle. Tänapäeval oleme selles tähenduses täpselt sama kaitsetud, ka julgeolekupoliitilises mõttes.

  6. ckrabat
    apr. 03, 2014 @ 18:47:20

    Vasta

  7. ckrabat
    juuli 04, 2015 @ 18:20:23

    Maailmade sõda 2: infosõjad ja masshüsteeria tänapäeval
    http://nihilist.fm/maailmade-soda-2-infosojad-ja-masshusteeria-tanapaeval/
    Iseenesest on selline sõjapidamine nii hägune ja hall, et see on ligitõmbav ja õpetlik. Põhimõtteliselt infrastruktuur ei kannata, füüsiliselt kedagi ei rünnata. Samas sõltub see populatsiooni isiklikust suutlikkusest teha vahet legitiimsel allikal, kuulujutul, faktil, väitel, arvamusel jne. Seda on inimestest aga palju loota. Eesti kontekstis pole Venemaal otseselt vaja sedasi jaurata, sest meile saab otse sisse sõita. Ennast vastupropaganda tsaariks kuulutanud Raag on aga ilmselt tehnoloogiakauge ja kujutlusvõimetu ning temast suurt asja pole. Eesti kaitsevõimekus peaks olema paari tanki ja lennuki asemel olema suunatud viirustõrjete või mingite muude “e-relvade” väljaarendamisele ja siinkohal Kunnasest ja muudest samuti suurt abi pole. Sõjapidamine on muutunud.

    Vasta

  8. Trackback: Infosõdade ajastu – loll, meie leib! | Persona in fieri
  9. Trackback: Novgorodi WC anatoomia | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

aprill 2011
E T K N R L P
« märts   mai »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: