Uks on lahti

@huviline
Eesti Draamateatris nähtud lavastuses „Finaal“ istub laval nurgas tugitoolis üks peategelasi isa Jaspers, teda etendab Aleksander Eelmaa, kelle ainsaks lauseks kogu etenduse jooksul on lavastuse lõpul öeldud lõppsõna või konstateering: uks on lahti. Teatud mõttes, uks on lahti ühiskonnal, sellepärast võib isa Jaspers olla üks peategelasi, aga see ei ole katastroof, mis sellest, et  Postimehe  kultuuritoimetuse juhataja vasdtuoksa arvab.   Kultuuri ümber toimuvad protsessid, modernismist postmodernismi, postmodernismist edasi uue reaalsuse suunas. Rahvusvahelistes suhetes räägitakse uuest normaalsusest, jättes üha enam tõmbetuulte kätte  kogu ruumi, mille uks on lahti. Juhuslik kokkusattumus: ühiskonnas toimub Jevgeni Ossinovski eestvõttel suur võitlus alkoholi kuritarvitamise vastu, aga laval mängitakse joobnuid hoopis teises võtmes, millega lavastajad näitavad vaatajale kui lahti uks tegelikult on. See mulje põhineb kahel, juhuse tahtel teineteisele järgnenud teatriskäigul, kus Roman Baskini lavastatud „Finaalile“ eelnes varasemalt nähtud Lembit Petersoni lavastatud „Joobnud“. Kui uks on lahti või „aeg liigestest on lahti“, siis mis on see reaalsus, mille poole oleme teel või kas selline küsimus üldse huvitab tänapäeval kedagi.

Kõige suurem muutus tänapäeval võrreldes ajalooga on info mõistmine, mistõttu ajaloolised argumendid sageli enam ei päde. Täpsemalt info kättesaadavaks muutumine tehnoloogiliste vahendite abi, mida on peetud inimese vaimseks olemuseks. Suhtlemine ja mõtlemine, need on psühholoogilised operatsioonid, mida info mõistmise abil on võimalik reaalsuses korraldada. Täpsemalt tähendab info mõistmine võimalust informatsiooniga mängida ja manipuleerida. Infoga mängimine ja manipuleerimine polnud Platoni või Popperi aegadel empiiriliselt võimalik, kuigi nad võisid aimata, mida informatsioon tähendab. Info saab reaalseks kas tähtede või numbrite vahendusel, kuid ainult numbrid ja tähed koos korraldatuna võimaldavad informatsiooniga mängida ja manipuleerida. See on juba aastakümneid võrgus võimalik. Info mõistmine on saanud võimalikuks tehnoloogia läbi ja tehno on kunst, mille liikumapanevaks jõuks on mäng. Seda on eraldi põhjendanud Johann Huizinga. Samuti, tõe või tegelikuse probleemi on eraldi põhjendanud Alfred Tarski, ilmselt nägemata võimalust, et tõega manipuleerimine ja mängimine loob uut reaalsust.

Kirjutamine ja kirjandus või matemaatika ja aritmeetika välistavad iseenesest manipulatsioonid või mängimise. Numbrite ja tähtede kaasabil saavad mõtted lihtsalt reaalsuseks, empiirilisteks objektideks või kunstiteosteks, mis on paberil või ekraanil olemas. Tänapäev aga eeldab hoopis nende või valdkondade koosvaatlust, mitte eraldi põhjendamist. Ootamatu seos: Persona in fieri artikli „Colonia Dignidad“ kommentaariumis hargnes järgmine mõttevahetus – huviline: „Paul Schäfer öökapil lugemisvara hulgas Untitled 12“, millele vastas autor: „Probleem on rohkem selles, et Untitled12 on teooria, Paul Schäfer aga praktika. Paljud võitlevad usinalt teooriaga, eelistades praktika koha pealt mitte sekkuda ning silmad kombekalt kinni pigistada. Selles mõttes on Untitled12 isegi valus, kuna tuletab meelde, et kusagil seitsme maa ja mere taga eksisteerib ka praktika, Paul Schäfer, millest oleks muidu väga kerge mööda vaadata. Teooriaga võitlemine, kujuteldavate vaenlaste konstrueerimine, on alati lihtsam, kui päriseluliste probleemidega tegelemine.“, millele vastas huviline: „Pigem niipidi, et igasuguse teooria ülesanne saab olla vaid praktika korraldamine, ja Untitled12 õige koht ongi öökapil lugemisvara hulgas.“, millele vastas autor: „Teooriale võib järgneda praktika, aga ei pea järgnema. Samuti saab praktika toimuda ilma teooriata. Teooria võib olla ka praktikat ärahoidev. Näiteks ma olen ise läbi vaadanud sadu õudusfilme, kuid pole seni veel kordagi pähe tulnud neid päriselus katsetama hakata.“, millele vastas huviline: „Esiteks pole vahet, kas teooria on praktikat ärahoidev või hoidev, praktika on mõlemat pidi korraldatud. Teiseks, alati on võimalik, et teooriale ei järgne praktika, et teooria jääb teooriaks. Praktikat ilma teooriata on aga võimatu ettekujutada, sest see tähendaks soovideta maailma. Järelikult praktikat ilma teooriata pole olemas. See, kui keegi vaatab õudusfilme, aga ei teegi samu asju päris elus, tundub sarnane võimalusele, mida pole olemas. Tegelikult, ka meelelahutuse puhul jääb teooria teooriaks. Kui keegi saab innustus õudusfilmist, otsustades mittepiirduda meelelahutusega, ja hakkab nähtut päriselus katsetama, siis on praktika teooria poolt korraldatud. Viimase eest Paul Schäfer vastutaski.“, millele vastas autor: „Enamus praktikat toimub ilma igasuguse teooriata.“, millele vastas huviline: „Muidugi, seda paljud soovivad.“ Ja lisas naeratava ikooni.

Veendumus, et esineb praktikat ilma teooriata, viibki olukorrani kus uks on lahti. Maailm pole iseenesest õudne või ilus, kuni vaatleja selles midagi õudsat või ilusat ei märka, kuuludes ise maailma. Uus reaalsus tähendab tänapäeval soovi mitte kuuluda olemasolevasse maailma, näha seda kõrvalt nagu televiisorit, pult peos. Kuna olemasolevasse maailma ei soovita kuuluda, siiski kuhugi peab kuuluma, siis ainuke võimalus on kuuluda tsunfti, kirjandusekspertide või kultuurispetsialistide õukonda, kuhu laia tee valinud asjatundmatutel pole asja. Ekspertidel pole oma valdkonnas ükski asi saladuseks, sest muidu nad poleks eksperdid. Paralleelmaailma kitsal teel on muidugi mõnus reaalsust ja kultuuri arvustada, selles kehtivad tsunftiliikmete kehtestatud ja ekspertide poolt omandatud reeglid. Tekkib selguse illusioon. Puudub vajadus arvestada olemasoleva reaalsusega, elatakse selguse illusiooni mullis. Selliseid mulle on palju, jäljendades olemasolevat maailma, mis on algselt mitmekesine nii mõtete kui nähtuste osas. Näiteks kõige mahukamad ja kõige vähem sisukad suhted, rahvusvahelised suhted, arenevad omas mullis uute normaalsuste suunas. Üks uus normaalsus on Ida kultuuril, teine Lääne kultuuril, kolmas Hiina kultuuril, neljas Aafrika kultuuril, kusjuures igas mullis iga ekspert näeb teise mulli eksperte isikutena, kes toimivad mõtlematult. „Enamus praktikat toimub ilma igasuguse teooriata“.

Info mõistmine tänapäeval peaks võimaldama ka teistsuguseid kultuurilisi arenguid, sisukamaid suhteid nii rahvusvahelises õiguses kui kirjanduses ja matemaatikas. Teadmised ja emotsioonid (Jane Austen „Mõistus ja tunded“) pole ainsad, millel on tähendus. Püha Graal on endiselt salapärane ja tähendusrikas. See tähendab, et kirjandust, kunsti, tehnot analüüsides tuleks arvesse võtta ka soove, mis on jäänud inimese ainsaks vaimseks olemuseks. Mängud ja manipulatsioonid infoga näivad esmapilgul ohuna laieneda Pühale Graalile, reaalselt saab aga olla üksnes teadmine või teadmatus, millega mängud ja manipulatsioonid ei mõjuta meie soovide karikat. Järelikult, uks peabki lahti olema olemasolevale reaalsusele, vältides mullidevahelist tuuletõmmet, praktikat ilma teooriata ja korrelatsioonidest vaba tahet.

 

Advertisements

16 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    mai 14, 2016 @ 18:25:58

    Vasta

  2. ckrabat
    mai 14, 2016 @ 18:29:51

    MIKS?!??
    http://memokraat.ee/2016/05/miks/
    Kõige kummalisem kogu selle kummalise asja juures oli minu jaoks kohtuniku ning prokuröri siiras arusaamatus ja hämmeldus, mille saab kokku võtta ühteainsasse sõnasse: “MIKS?!??” Miks inimesed kõike seda teevad, miks nad – kui kasutada prokuröri sõnu – “raiskavad oma elu ära piiride ületamisele”?

    Tervel hulgal erinevail põhjustel hakkas 18. sajandi lõpul ning 19. sajandi alguses arusaam kunsti kui perfektse imitatsiooni võimalikkusest murenema. Selle kõrvale – ning peatselt asemele – tekkisid teooriad kunstist kui väljendusest, kui kommunikatsioonist, kui “art pour l’art” puhtast vormist, kui millest iganes mis tekitab “esteetilise reaktsiooni”. Kui klassikaline esteetika (mille mõjuväljas me elame suuresti tänaseni) lähtus eeldusest, et “ilu” on objektiivne ning universaalne, siis tasapisi kerkis selle osas aina enam kahtlusi ning vastuhääli. 18. sajandi lõpul üritas Immanuel Kant erinevaid esteetika-teooriad ühendada, väites, et ilu on “subjektiivne universaal” ning rõhutades, et esteetiline hinnang peab lähtuma teatud “huvitust heameelest” (saksa k. interesseloses Wohlgefallen), sest ainult nii saame me rääkida “ilust” kui objekti omadusest ja mitte pelgalt meie subjektiivsete eelistuste või tõekspidamiste projektsioonist.

    Vasta

    • ckrabat
      mai 14, 2016 @ 18:35:23

      “miks inimesed raiskavad oma elu piiride ületamise peale?”

      See ilmselt tuleneb liikidevahelistest erinevustest. Juba eeldus on vale – inimesed, see on väljasurev liik. Stultoloogilisest vaatekohast on kõik selge – iga liiki “stultus vulgaris” (maakeeli harilik loll) kuuluv olend peaks funktsionaalselt püsima temasse sisestatud programmi piires ning mitte tegelema programmiväliste asjadega, mis pole neile ette nähtud, see on võrreldav pahavaralise nakatumisega ning appi tuleks kutsuda mehhaanik, kes probleemi fikseerib. Ammustel aegadel, kui jumalad polnud lahkunud Maalt ja siin kehtis Nibiru võim ja kindel kord, tegelesid stultus vulgarised põhiliselt kulla kaevandamise ja püramiidide ehitamisega. Sel ajal ali uute isendite valmistane kontrolli all ja vajas Nibiru sertifikaati. Paraku see aeg sai otsa ning uute lollide valmistamine väljus kontrolli alt. Igaüks võis endale toanurgas lolli valmis meisterdada. See tähendas ühtlasi ebakvaliteetse lollvara piiramatut levikut. Lisaks hakkas võõrliik stultus perekonnast inimesi välja tõrkuma kuni saavutas valitseva positsiooni. Umbes nagu ameerika naarits (mink) tõrjub välja euroopa naaritsat. Siis on veel identiteediküsimus, sest liiginimetus loll on halvustava tähendusega, mistõttu on liigi esindajatel kalduvus oma päritolu varjata ning samastuda inimestega. Harilik loll häbeneb oma päritolu – isa oli loll, vanaisa oli loll, aga sina? …. Eee, mina olen Põltsamaalt. Selle asemel tuleks lollidel tugevdada positiivset identiteeti – siin ma seisan – mina, loll – ja ma olen selle üle uhke, sest teisiti ei saa! Tegelikult on need väga elementaarsed küsimused, mille lahendamiseks on tarvis tunda bioloogiat ja liikidevahelisi erinevusi. Stultoloogiliselt võib igasugust mitteprogrammilist tegevust käsitleda hälbena, mida tuleks ravida. Seetõttu on võimuesindajate arusaamatust rõhutav reaktsioon selle kaasuse puhul arusaadav ja mõistetav. Liigi põhiülesanne on teatud funktsioonide järjepidev täitmine ja need, kes režiimile ei allu, tuleb utiliseerida, aga võimud lähtuvad eeldusest, et kõik on stultus vulgarise alamliigi esindajad (siis on muidugi veel stultus primused (alglollid) ja stultus robustused). Inimese näol on tegemist aga hoopis teistsuguse geneetilise fenomeniga, kelle puhul stultoloogia reeglid ei pruugi rakenduda.

      Vasta

    • personainfieri
      mai 14, 2016 @ 19:43:20

      http://epl.delfi.ee/news/arvamus/jaan-sootak-suitsetamise-eest-vanglasse?id=66675569

      Tsitaat piiride valvurilt:
      “Vahetegu nimetatud kahe deliktitüübi vahel on ilmne: mõlemad eeldavad küll tagajärge (on olemas ka puhtad teodeliktid, kus tagajärjel, olgu see siis reaalne kahjustus või lihtsalt oht, ei ole mingit tähtsust), kuid ühel juhul on reaalne füüsiline või aineline kahju tekkinud ja see tuleb tõendada, teisel juhul sattus koosseisuga kaitstud õigushüve ohtu, kuid tegelikku kahju ei tekkinud.”

      KarS §178 samuti abstraktne ohudelikt. Kuidas tõendada abstraktset ohtu, mida pole olemas, see jääb paralleelmaailma otsustada.

      Vasta

  3. ckrabat
    mai 14, 2016 @ 18:32:31

    TSENSUURI JA SATIIRI GEOMEETRIA
    http://nihilist.fm/tsensuuri-ja-satiiri-geomeetria/
    Nagu Dorenko seletas, on Kremli tsensuur Putini all “vertikaalne” – ülalt-alla tsensuur, mis on brutaalne ja hirmutav, kui sa selle sihikul oled; kuid tsensuuristrateegiana ebatäiuslik ja ebaefektiivne, sest ülalt-alla vertikaalne lähenemine on liiga kitsas, liiga koondunud ühe türanliku võimukeskuse kätte tipus. Tsensoreid on liiga vähe, materjali ja inimesi, keda tsenseerida, liiga palju, mis tähendab, et alati jääb keegi kahe silma vahele ning alati leidub ajakirjanikke või satiirikuid, kes üritavad madalalaubaliste tsensorite eest kõrvale põigelda.

    Selle vastandiks toodi meie “horisontaalne” lääne tsensuur: ülevalt alla mõjuva türanliku jõu asemel viiakse meie tsensuuri läbi horisontaalselt, kolleegide ja kaaslaste ja “ühiskonna” vahel; läbi avaliku ja kaaslaste surve; läbi moraalipolitsei; ja läbi iseenese, mure karjääri pärast ja hirmude, mida pole kohati võimalik väljendadagi, hirmude, mis tunduvad pigem loomulike kui välistena.

    Vertikaalse tsensuuri all tead sa täpselt, keda sa kardad, ning seega ka keda või mida sa väldid, mille ümber sa hiilid ja mille vastu sa oled. Aga horisontaalne tsensuur tundub nagu ta tuleks igaühelt ja kõikjalt, jättes tsenseeritu märtristaatusest ilma. Dorenko teooria järgi teeb see meie “horisontaalse” tsensuuri Kremli tahmatust “vertikaalsest” lähenemisest paljuski efektiivsemaks ja võimsamaks.

    Vasta

  4. ckrabat
    mai 14, 2016 @ 18:34:05

    Vasta

  5. personainfieri
    mai 14, 2016 @ 19:07:28

    http://www.nytimes.com/2016/05/11/opinion/if-philosophy-wont-diversify-lets-call-it-what-it-really-is.html?smid=fb-nytimes&smtyp=cur&_r=1

    “We offer one last piece of advice to philosophy departments that have not already embraced curricular diversity. For demographic, political and historical reasons, the change to a more multicultural conception of philosophy in the United States seems inevitable. Heed the Stoic adage: “The Fates lead those who come willingly, and drag those who do not.”

    USAs uksed pärani lahti.

    Vasta

  6. ckrabat
    mai 14, 2016 @ 22:33:17

    Vasta

  7. js
    mai 17, 2016 @ 13:26:14

    Häda minule, kes ma olen arvanud, et esimene “infomürsk” oli õun, mida paradiisis jagati. Sealtpeale ainult igavene langemine. Nagu Twin Peaksis.

    Niisiis, kuidas jääb kõigi nende kulutulena levinud kuulujuttude või suurte lugulauludega? Oli see seal, oli see Roland, mis sai saratseenidest, mida tehti Saragossaga?

    Ja miks?

    Vasta

  8. personainfieri
    mai 17, 2016 @ 15:55:56

    Hea näide. Müütline õun, mida söönud leidsid häbi. Kas esimene, vaevalt küll, sest enne seda toimus veel palju sündmusi: salasosinad mao suust, õunapuu all varju otsimine alasti palava päikese käes, mehe tundma õppimine, igapäeva elu toimetused jne.

    Ise arvan, et võib-olla õuna kääritatud mahl või õuna äädikas või või õunamahlast aetud kange alko võis olla see, mis silmad avas esimesel suguküpsel inimesel.

    Avas silmad, st pani info peas liikuma, õpetas mõtlema. Info mõistmine on tänapäeval edasi arenenud.

    Vasta

  9. ckrabat
    mai 18, 2016 @ 18:14:10

    Eesti Nokia, idiootne Eesti, eesti oma loll :irw

    Ossinovski: jälgides üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast ning elimineerida sisevaenlased, näen, kuidas idiootse Eesti idee on tugevnemas
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ossinovski-jalgides-uleskutseid-isoleerida-eesti-valismaailmast-ning-elimineerida-sisevaenlased-naen-kuidas-idiootse-eesti-idee-on-tugevnemas?id=74557051

    Vasta

    • personainfieri
      mai 19, 2016 @ 17:58:58

      Lugesin Ossinovski teksti, mida esitati vist avaliku kõnena, ja see on hästi komponeeritud, aga põhialustelt täiesti sotsialistlik, ütleks isegi varjatult kommunistlik, sellepärast minule ebameeldiv lugeda.

      See kogukonna, ühiskonna usk, see “inimühiskonna põhiolemuseks on läbi põimunud võrgustikud ja koostöö”, see omaette käijate halvustamine, ilmselt siis tuleks öelda ka idiootne Kreeka, selline kommunistidele omane salakavalus, see näitab kui halvasti noor mees mõistab poliitilisi tähendusi elava rahva kavatsusi.

      Sellised tühjad hüüatused: “Meist igaüks saab midagi teha.”, “Loomuldasa on inimesed humaansed, mistõttu on ka Eesti ühiskonna radikaliseerumine tegelikult ebaloomulik.”, „Mitmekesisus kui eduka ühiskonna eeldus“, “Teiseks, inimõigused on fundamentaalsed.”, ongi põhjuseks, miks ühiskond keemistemperatuurile on aetud. Tühjad on need väited sellepärast, et esiteks on nad valed, teiseks alusetud, tuginemata vastutusele elava rahva ees. Paljad sõnad!

      Inimõigused ei saa olla fundamentaalsed, kui pole selgeks tehtud inimkohustused. Inimene ei ole loomutasa humanistlik, sest see tähendaks kurjategijate, tapjate välistamist inimeste hulgast. Mitmekesisus ei ole eduka ühiskonna eeldus, ühes või teises mõttes mull, paralleelreaalsus, vaid mitmekesine ja puhas keskkond. Antud jutt on selgelt mullidevaheline tuuletõmme.

      Vasta

      • guybrush
        mai 20, 2016 @ 08:43:03

        Inimkohustused võiks ju sõnastada lihtsalt ja selgelt nii: tee, mis tahad, peaasi, et sa ei riku teiste inimeste inimõigusi (või siis muid seadusandlusest tulenevaid õigusi). Maailmas on miljardeid inimesi, kes igaüks elab oma elu veidike erinevalt, kuid siiski austades teiste õigusi – inimkohustusi kirja pannes peaks me hõlmama kõik need eluviisid ja ametid ja filosoofiad. Sestap on ju lihtsam kirja panna seda, mida ei tohi.
        Ausalt öeldes kohustuste defineerimise nõudmine kõlab mu jaoks veidi kõva käe ihalusena: oleks ometi keegi tark ja õiglane juht, kes meile ütleks, mida me tegema peame. Mina aga elan oma meelest lääne ühiskonnas, kus asjad on seatud nii, et minu elu ei ole kellegi teise käskida seni, kuni ma iseendal hinge sees suudan hoida ilma kellelegi liiga tegemata.

  10. js
    mai 18, 2016 @ 22:49:15

    Uks on lahti, ja ma ennem ei mõelnud nii – doors of perception. Taju väravad ja väravamängud.

    Thierry Meyssani propagandalugu. Võibolla vastaliselt poolelt, aga ikkagi väga-väga huvitav. Eriti kaasaja osa.

    The techniques of modern military propaganda
    http://www.voltairenet.org/article191813.html

    Vasta

    • personainfieri
      mai 19, 2016 @ 18:14:56

      Üsna kauge kandi mees. Propaganda jah on tänapäeval teisit kui veel kümmekond aastat tagasi, ja ära ei saa unustada, et Eesti kuulus samuti “The coalition of lies” hulka.

      Iseenesest sõjavägi on tsunf, nagu ka advokaadid või näitlejad, politseinikud või prokurörid, aga poliitika ei tohiks kunagi olla tsunft. Samas, kui räägitakse avatud ühiskonnast, siis elu näitab, et tegelikult viib see tsunftistumisele poliitikas. Sellepärast ei saa Popperiga suures osas nõustuda, et avatud ühiskonnas tekkib liiga palju objektitut propagandat, sisutühja retoorikat või tsunftilist poliitikat.

      Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2016
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: