Trooja hobuse saabumine

@ckrabat

Kogu Eestimaa on ärevile aetud, sest oodata on revidendi saabumist, kes tuleb, kujutage ette, otse Moskvast ja tal on kaasas hinnaline kingitus otse Venemaa presidendilt endalt. Lollide koor rivistab end üles Narva jõe äärde ja ootab. Pasunad hüüavad, pirrud löövad kahest otsast lõkendama ning lõpuks kauaoodatud külaline tulebki. Ta astub autost välja ja uskuge või mitte, kauaoodatud revident pole keegi muu kui Venemaa president ise. Mesimagusa naeratuse ning sügava kummarduse saatel lausub ta ajaloolised sõnad, mida kaua on oodatud : “Ma vabandan!” Publikum on sillas, sest jäärapäine vastasseis piirilepingule ei olnud asjatu, kuid see ei ole veel kõik. Külalisel on kingitus kaasas. Ta lausub: “Kallid eestlased! Venemaa on teile palju kurja teinud ja vaenanud ning nüüd tahan ma teile meie poolt tehtud kahju lõpuks heastada. Ma annan teile MAA tagasi!” Hinge kinni pidades kuulavad Narva jõe äärde kogunenud lollid hardunult naaberriigi presidendi juttu. Nende ajalooline võit on saanud tõsiasjaks ja eesmärgist puudub neil vaid väike samm üle jõe, mis on suur samm kogu inimkonna jaoks. Suur Venemaa on tunnistanud, et Eesti riik on neist tugevam ja andnud talle Tartu rahulepinguga võidetud maad tagasi. Rahvas imetles oma tarkust, et nad ei langenud lõksu ega sõlminud Venemaaga piirilepingut, kuigi viimane seda hirmsasti tahtis. Venemaale öeldi kindel EI ning nad nägid, et eestlased neid ei karda, vaid on valmis relv käes neile vastu astuma, et piirid õigesse kohta paika panna.

Mõni tund varem kutsus Venemaa president oma nõunikud kokku ja ütles: “Võib-olla jõin ma ülikooli ajal liiga palju õlut ja jätsin vajalikesse loengutesse minemata, aga nüüd saan ma aru, et eestlastega ei saa nalja teha. Me ei saa taganeda suure Lenini lubadusest ja peame eestlastele nende põlised maad tagasi andma. Eestlased on valmis lepinguid sõlmima ainult Leniniga, sest tema selja taga olid proletariaadi diktatuur ning kogu maa elektrifitseerimine. Aga Lenin lamab vaikides klaaskirstus ja isegi printsi suudlus ega seitse pöialpoissi ei ärata teda enam üles. Anname neile parem tagasi, mida nad nõuavad ja ma sõidan ise kingitust üle andma. Nende jaoks on Tartu rahuleping eelkõige piirileping ja kui nad on oma maad tagasi saanud, siis unustavad nad Tartu rahu igaveseks justkui võluväel ning meist saavad jälle kord vennad suures perekonnas.” Nõunikud läksidki kingitust pakkima.

Mõne tunni pärast, peale presidendi ajaloolisi vabandussõnu, avaneb treileri uks ja sealt kappab välja hõbepaberisse mässitud hobune. “Mis on hobuse nimi?” küsib lollide koori dirigent. “Hobuse nimi on Trooja. Hoidke teda hästi!” vastab Venemaa president ja lahkub. Niipea kui hobune on treilerist maha hüpanud, kadusid piiritulbad nagu võluväel ajutiselt kontrolljoonelt. Lollidele läikiv loom meeldis, aga rõõmu ei jätkunud kauaks, sest Trooja hobuselt hakkas peagi hõbepaber maha kooruma, kuni hobune oli täiesti alasti. Hõbepaberi alt koorusid välja uued kodanikud nagu tillukesed prussakad ja neid oli palju. Rahvaarv kasvas kohe 35 000-40 000 elaniku võrra. Neist 23 000 elasid Petserimaal, 11 000 Jaanilinnas ja veel mõned tuhanded Narva tagustel aladel. Lollid arvasid, et need ongi kauaoodatud õigusjärgsed Eesti kodanikud ja kinkisid neile ilusad Eesti passid. Värsked kodanikud ütlesid kooris: “Spassiiba”. Lähemal uurimisel selgus, et vaid 337 rääkis neist setu murrakut ja 175 pidas end kogunisti eestlaseks. Eestlastest noori oli neist vaid 36, millega vähenes kiiresti tõenäosus, et palju uusi kodanikke rändab Eestist välja.

Suur osa värsketest õigusjärgsetest kodanikest ei saanud aru, mida lollid neile rääkisid. Muukeelsete arv tõusis kiiresti, sest lisaks 39 500 tagastatud alade elanikule oli ka palju teisi inimesi end salamahti hobusesse smugeldanud, kes lootsid Läänes kerge elu ja sotsiaalabi peale saada. See polnud veel kõik. Meedia oli lolle hullutanud muinasjuttudega tagastavatest maadest, kus voolavad põlevkivi-, kriidi-, asbesti-, keraamikasavi- ja klaasiliiva jõed ning neid ekspluateerides jõutakse peagi viie rikkaima Euroopa riigi hulka. Samuti nähti märgi unenägusid idapiiri ääres laiuvatest seedri- ja palmimetsadest, mida oleks saanud õigusjärgselt Läände müüma hakata. Kohapeal selgus siiski, et piirkonnad on väga vaesed ning nad ootavad rohkem, et uued valitsejad neid üleval peavad. Riigi rahakott muudkui tühjenes, aga sotsiaalabi järjekorrad pikenesid ning mitmed riigi jaoks elutähtsad probleemid jäid lahenduseta. Piirialadel elasid riiki vaenulikult suhtuvad muukeelsed inimesed, kes tundsid ühist meelt rohkem vana kui uue kodumaaga.

Üha rohkem inimesi rändas välja, sest nad ei suutnud eluga laienenud Eesti Vabariigis enam toime tulla, aga kuna välja rändas põhiliselt eestikeelne elanikkond, siis varsti oli pool elanikkonnast juba muukeelne. Värsked kodanikud hakkasid nõudma venekeelset asjaajamist ning kooliharidust ja paljud Ida-Virumaa ja Tallinna elanikud ühinesid nendega. Kui nende nõudmisi kuulda ei võetud, siis tulid nad tänavale ja hakkasid märatsema nagu nende võitluskaaslased Rootsi tänavatel. Nad viskasid Eesti passid minema ja otsisid peidupaikadest välja kortsunud Venemaa passid. Selgus, et läikiva Trooja hobuse üle rõõmustades olid õnnelikud lollid unustanud piirijoone mahamärkimise sootuks ja nüüd said kõik, kes soovisid, vabalt tulla ja minna, sest piiri  Eesti ja Venemaa vahel ei olnudki. Salakaubavedu õilmitses ja muutus sealsete elanike põhiliseks elatusallikaks. Lõpuks ei teadnud enam keegi, kust oleks piir pidanud täpselt kulgema, aga ega see kellelegi enam suurt korda  ei läinudki, sest märkamatult oli piir nihkunud hoopis sinna, kus ta asetses 1940.aastal. Lollid olid aga rahul ja rõõmsad, sest hääletu alistumine oli jälle kord vaikselt teoks saanud ja nende päralt üks kuuendik planeedist. Maade tagasisaamine oli ju lollidele tähtsam, kui iseseisvuse põlistamine ning Trooja hobuseid väljastaval kuldkalal on kalduvus ahne lolli soove saksa täpsusega täita.

Call

Send SMS

Add to Skype

You’ll need Skype CreditFree via Skype