Viha vabariik XI – Audrie Pott’i juhtum

@ckrabat

Audrie Pott’i,  möödunud aasta septembris 15-aastaselt elust lahkuda otsustanud Saratoga (California) koolitüdruku rahvusvahelise tähelepanu alla sattunud lugu hakkas silma Yahoo uudistest. Kindlasti on iga noore inimese lahkumine traagiline sündmus, ükskõik millistel põhjustel see ka aset ei leiaks, kuid selle juhtumi puhul torkas silma, et traagiline juhtum oln muutunud osaks meediakampaaniast, mille juures ajakirjandus püüab iga hinna eest kivist vett välja pigistada, et uudiseid toota ning juhtumit avalikkuse tähelepanu orbiidil hoida. Seitse kuud hiljem peale saatuslikku otsust, kui teismeline tütarlaps oli palunud perekonnast lahus elaval emal end koolist koju sõidutada ning poos end hiljem tema korteri vannitoas üles, algatasid ettevõtjatest vanemad 15.aprillil kahjunõude kolme Audrie kunagise klassivenna, aga ka tema klassiõe vanemate vastu, süüdistades neid lapse enesetapu põhjustamises. Veelgi enam, nad on soovivad sisse viia seadusemuudatuse California osariigi seadusandluses, millega neti teel ahistamise eest hakatakse rakendama rangemaid karistusmäärasid ning alaealiste poolt toime pandud kuriteod võrdsustatakse täiskasvanute poolt toimepandud kuritegudega. Uut seadust tuleks hakata nende tütre järgi nimetama Audrie law (Audrie’ seadus). Igati kiiduväärt algatus, kui asjaoludega lähemalt tutvudes ei oleks kogu initsiatiivi juures tunda agressiivse meediakampaania hõngu, mille juures totaalne meedia üritab vanemate hingelisi kannatusi ekspluateerides panna lugu neile kasumit teenima.

Lugu sai alguse 2012.a. septembrikuu esimesel Tööpüha nädalavahetusel, kui ühe Saratoga teismelise tütarlapse vanemad sõitsid kodust ära ning nende järelevalvete jäänud majas leidis aset kümnekonna teismelise koosviibimine, kus muuhulgas tarbiti ka alkoholi, õlut ja vodkat segamini spordijookidega. 15-aastane Audrie Pott, majaomanike tütre sõbranna, suutis end pildituks juua ning toimetati kaaslaste poolt ülakorrusele magama. Siit saidki alguse sündmused, mis võisid hiljem viia traagilise lõpuni. Meedias levivate versioonide põhjal kolm üritusel viibinud noormeest, Audrie’ klassikaaslast, riietasid tütarlapse kuni aluspesuni lahti ja joonistasid tema kehale musta markeriga väidetavalt seksuaalse alatooniga sõnumeid ja pilte, millest üks noormeestest tegi  mobiiltelefoniga pilti, mis Audrie’ vanemate väitel pandi üles sotsiaalmeediasse ning põhjustas nende tütre enesetapuni viinud ahistamise kaheksa päeva hiljem. Pott’i vanemate poolt palgatud advokaat Robert Allard tegi 15.aprillil meediasse avalduse, milles esitas perekonna nimel konkreetseid süüdistusi nii kolme alaealise noormehe kui ka Saratoga Keskkooli aadressil, kes ei olnud reageerinud nende arvates piisavalt tugevasti väidetavale küberahistamise juhtumile.

Audrie Pott’i juhtumi taaselustamine 2013.a. aprillis harmoneerus Kanadas Nova Scotias aset leidnud 17-aastase Rehtaeh Parsonsi enesetapujuhtumiga, kus ühel samalaadsel koosviibimisel “pildi tasku” pannud koolitüdruk poos end kaks aastat hiljem üles, kuna kannatas ahistamisest tingitud depressiooni all. Sarnasusi leidub ka Ohio osariigis Steubenville’s toimunud juhtumiga, kus kooli jalgpallivõistkonna kaks mängijat ahistasid seksuaalselt mäluauku joonud 16-aastast tütarlast ning neile määrati noorsookohtus 1-2 aastased karistused. Nendest kahest juhtumist said inspiratsiooni ilmselt ka Audrie Pott’i vanemad, kui tõstatasid süüdistused nende tütart väidetavalt ahistanud kolme noormehe vastu ning nõudsid küberahistamise vastase seadusandluse karmistamist. Meediakampaania puhul on aga oht kanduda nõiajahiks, mis ei arvesta iga juhtumi eripäraste asjaoludega. Meediakampaania tugineb populaarsele teadmisele ning üldistustele, mis ei pruugi tagada õiglast kohtumõistmist. Saratoga Keskkooli ajalehes kirjutas Audrie Pott’i koolikaaslane Samuel Liu igati mõtlemapaneva artikli, mis sattus kohe muidugi ka netikommentaatorite rünnaku alla, kelle huvi oli pigem rahuldada enese verejanu ja pakkuda pööblile murumänge gladiaatorite areenil. Ohverdades oma tütre nime meediakampaaniale, tegid tema vanemad temast “Ms. Cyberbulling‘u” (vrdl. Nõia-Intsud, Farmi-Gaabrielid, Iglesiase-Anetid jms), mis tegelikult annab nende tütrest vale pildi ning vähendab mälestust küberahistamise ohvrina massimeediasse paisatud Audrie Pott’ist kui isiksusest.

Tõe huvides olgu mainitud, et kuigi valdav osa netikommentaatoritest teab täpselt, kuidas asjad tol saatuslikul nädalavahetusel toimusid ja nõuab kolme süüdistuse alla langenud noormehe võimalikult karmi karistamist, k.a. et neid mõistetakse süüdi kui täisealisi ning kantakse eluks ajaks seksuaalroimarite nimekirja, ei ole lähemal uurimisel kõik juhtumiga seotud asjaolud üldsegi nii selged. Mitmed Allardi poolt meediasse paisatud väited on osutunud spekulatsioonideks, mis ei ole hiljem faktide najal  kinnitust leidnud, kuid maalivad süüdistatavatest, kes ei ole varem seadusega pahuksis olnud, pildi kui külmaverelistest mõrvaritest. Erinevalt Nova Scotia ja Steubenville juhtumist näib siiski, et Pott’i juhtumi puhul ei olnud tegemist seksuaalkontaktiga ahistajate ning ohvri vahel ning kuigi mobiiltelefoniga võidi purjus ning poolalasti alaealisest teha vähemalt üks pilt, ei ole seda laiemalt levitatud, vaid kogu lugu puudutas maksimaalselt kümmekonda peol osalenud teismelist.  Puuduvad usaldusväärsed andmed, et kolm süüdistuse all olevat noormeest on ohvrit varem või hiljem kuidagi ahistanud ning otsene ajend, mis viis sündmuste traagilise lõpuni kaheksa päeva peale väidetavat ahistamist, jääb ebaselgeks.

Santa Clara County noorsookohus ning süüdistajad (district attorney office) on juhtumit käsitlenud siiski ülima professionaalsusega, keeldunud seda kommenteerimast, kuna see puudutab alaealisi ning hoolimata meedia ja avaliku arvamuse survest ei ole süüdistatavate nimesid ning juhtumi üksikasju tehtud avalikuks. Alates noorsookohtu istungist 16.aprillil on asjaosalistel keelatud kommentaaride jagamine meediale. Kogu juhtumist võime õppida meedia pürgimust omakohtu rakendamisele, kui ta asetab end kohtuvõimust kõrgemale ning avaliku huviga manipuleerides püüab ajal, kui toimub juhtumiga seotud asjaolude igakülgne uurimine, etendada murumänge gladiaatorite areenil ning spekulatsioonidest maksimaalselt teenida. Me ei tea asjaolusid, miks otsustas 15-aastane California tütarlaps 12.septembril 2012.a. oma elu lõpetada nagu me ei tea, miks otsustas ta kaheksa päeva varem end noorte koosviibimisel pildituks juua, nagu me ei tea, miks ei üritanud tema vanemad või keegi teine sündmuste vahele jäänud kaheksa päeva jooksul midagi teha, mis oleksid sündmuste kulgu võinud muuta. Kuivõrd mõjutasid sündmuste arengud keerulised peresuhted, millega on kommentaarides samuti spekuleeritud? Kõige lihtsam on asetada kogu süü väljavalituile, visata kõik kivid eksinute vastu, kuid kas annab see loodetud hingerahu?

See juhtum pälvis minu tähelepanu pigem seetõttu, et meilgi on esinenud meedialt lähtuvaid katseid asendada kohtuvõimu ning rakendada kohtu asemel rahva õiglustundele tuginevat omakohut. Kindlasti tuleb küberahistamine igasugusel kujul hukka mõista ning süüdlasi karistada vastavalt nende poolt toime pandud eksimusele, kuid kampaania korras läbi viidud nõiaprotsessid võivad õilsat eesmärki hoopis diskrediteerida ning muutuda tõe väljaselgitamise asemel labasteks kättemaksuaktsioonideks.  Odavam on kohtupidamine anda Delfi kommentaatoritele anonüümse netikommentaatori Roberti ja tema ema juhtimisel või mõnele muule Novgorodi WC-st innustust saanud rühmitusele, kes neile antud võimu kindlasti hoolega rakendavad, kuid kes on see esimene patuta, kellel on õigus heita kivi süüdlase pihta? Kohtuvõimu usaldamine meedia hoolde asendab kohtupidamise nõiaprotsessidega ning uurimise nõiajahiga, aga kas see saab olla tsiviliseeritud ühiskonna eesmärk?

Kommentaatorite kasutamine poliitilistel eesmärkidel Tallinna linnavalitsuses on meilgi ja lähiriikides tekitanud diskussiooni anonüümsete kommentaaride lubamise poolt ja vastu. Sarjas Viha vabariik ongi autor seadnud eesmärgiks tähelepanu juhtida emotsioone õhutavatele meediakampaaniatele, mis ei ole orienteeritud mitte niivõrd tõe välja selgitamisele kui kasumi teenimisele odava populaarsuse abil, kus gladiaatorite areenile kogunenud pööbel, Novgorodi WC, on rakendatud totaalse meedia käsutusse. Kas emotsioonidele rajatud Viha vabariigi ehitamine ei vii meid unistatud Tõe ja Õiguse asemel äkki hoopis hukatusse? Pigem võiks meediakampaaniat, mis tugineb tõendite asemel spekulatsioonidele ning toimub enne uurimise lõppu ja kohtuotsust, käsitleda süüd kergendava asjaoluna süüdistatavate huvides, kuna emotsioonidega tekitatud sotsiaalses tellimuses võib kahtlustada kohtuotsuse mõjutamise katset mittelegaalsete vahenditega.

mai 2013
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.