Poliitiline anekdoot II

@ckrabat
Jaak oli triksis-traksis nägus noormees, kes töötas laeval ja õppis õhtukoolis. Poiss oli igati asjalik ja edasipüüdlik, aga tal oli probleem. Jaak oli äsja passieast välja kasvanud ning saavutanud õiguse valimas käia, kuid ta polnud ikka veel naist saanud. Kaua sa kannatad kurbade naeru ning poiss läks oma mentori, parteiveterani ja vanema seltsimehe Arnoldi juurde muret kurtma, sest Arnold oli juba viiskümmend aastat õnnelikus abielus olnud ja pidi järelikult teadma, kuidas naiste südant võita. Arnoldil oli parteis tohutu autoriteet, sest juba tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal seisis ta sirge seljaga Narva jõel saabuvatel võõrvägedel vastas ja teatas uhkelt: “Kui on must, siis näita ust!” Kõik mustanahalised sissetungijad saadetigi otse piirilt tagasi ja ainult valged ning kollased pääsesid edasi. Jaak jõudis Arnoldi tagasihoidliku eramu juurde, koputas uksele, pühkis jalad ukselävel jalamati vastu puhtaks ja kui uks avati, siis teretas viisakalt.

– Tere, seltsimees Arnold. Aita mind minu suures mures.
– Noo, mis on minu noorel kaasvõitlejal mureks? Kas sa oled komsomolieast välja kasvanud ja tahad soovitust parteisse astumiseks? Sellele ma olen küll valmis allkirja andma, sest oled mulle sümpaatse mulje jätnud, parteikoosolekutel väga argumenteeritult esinenud ja eelkõige rääkinud neist probleemidest, millega oleks vaja tõsiselt Eestis tegeleda, et oleksime rahva ja riigina jätkusuutlikud ja pääseksime homoteerulli alt põgenema.
– Tänan soojade sõnade eest, kuid mitte sellepärast ei tulnud ma sinu juurde. Parteipilet on mul juba mitu aastat taskus. Mulle teeb muret rohkem see, et aastad muudkui mööduvad, iga aastaga kasvan mõned sentimeetrid pikemaks, kuid ma pole ikka veel naist saanud. Seltsimehed noortekogus juba naeravad minu üle. Sina kui vanem ja kogenum seltsimees oskad kindlasti mulle õpetada, kuidas saab naisi kõige paremini ära sebida.
– Vaata, Jaak! Kui mina oma kalli kaasa Ingridiga tuttavaks sain, siis me võtsime riidest lahti ja rääkisime poliitikast. Võisime terve öö läbi arutada NLKP XX kongressi materjalide üle ja meil ei olnud kunagi igav. Ühel ilusal päeval avastasime, et meist on saanud traditsiooniline perekond.

Jaak tänas eakat mentorit viisakalt, lõi kannad kokku ja tõstis käe lahkumistervituseks. Õhtul seadis ta sammud laeva peale, kus ta töötas mobiilside kommunikatsioonijuhina. Tema ülesandeks oli reisijate mobiiltelefonid turvaliselt omanikele tagasi toimetada. Laeval töötas ka mitu kenamat sorti näitsikut, kellele Jaak tasahilju silma oli heitnud. Laeva kaupluses töötas üks Juulia, kes Jaagule eriti meeldis. Ta seadiski sammud Juulia kajuti poole ja astus sisse. Juulia oli juba voodisse heitnud, kuid püsis ärkvel. Jaak võttis kuni aluspüksteni riidest lahti, istus Juulia voodi äärele ja hakkas talle poliitikast rääkima. Juuliale Jaak tegelikult natuke isegi meeldis, ta kuulas sulni naeratusega Jaagu pajatusi ja jäi kannatamatult ootama, kas asjaks ka ikka läheb. Jaak aga muudkui seletas ja seletas, kuidas Hitler Saksamaa majanduse persest välja tõi. Juulia haigutas. Tal oli igav. Lõpuks ei suutnud ta enam vastu pidada, keeras raadio lahti. Sealt tuli muusikat. Laulis Andrei Makarevitš, vene keeles. Jaak vihastas ja kõndis kajutist välja. Juulia pani raadio kinni ja jäi magama.

Poliitiline anekdoot I

@huviline

Valivad kardinalid Roomas paavsti ja ei suuda kuidagi kokku leppida. Ühel hetkel saabub Vatikani email Eestist siseministri kantseleist, kus Ken-Marti Vaher esitab paavsti kohale Priit Kama kandidatuuri järgmise iseloomustusega: Priit Kama on riigiametnik, kes on võimeline käsu korras rookima puhtaks isegi Augeiase tallid. Pärast siseuuringut, mille käigus selgitatakse välja, mida siseminister Augeiase tallidega silmas pidas, nõustuvad kardinalid esitatud kandidaadiga ning järgmisel päeval näeb platsile kogunenud rahvas  Sixtuse kabeli korstnast tõusmas valget suitsu.