Kama ja kabanoss – primitiivse rahvusluse hingepiinad

@ckrabat
Põhivoolu meedia on juba pikemat aega näinud vaeva meediaprojektiga, mille eesmärk on hirmu ja viha külvamine Eesti ühiskonnas ning primitiivse rahvusluse arendamine. EKRE ehk Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on selle meediakampaania poliitiliselt organiseerunud väljund, mis ühendab endas ideoloogilist segu rahvuslusest, ühiskondlikust konservatismist, militarismist, kristlikust fundamentalismist, marksismist, juhikesksest autoritarismist, natsionaalsotsialismist ja antropotsentrilisest maailmavaatest. Kogu seda kirjut kampa ühendab kollektivistlik hirm säilimise ees ja ksenofoobne viha kõikide teistsuguste vastu, kes Meie-Nemad dihhotoomsel skaalal ei kvalifitseeru mingite iseärasuste tõttu Meie hulka ja julgevad massist eristuda. Isegi kui erakonna liidrid end alati nii äärmuslikult ei väljenda, on nende selja taha koondunud massid, keda inspireerivad äärmuslikud vaated. Meedia tugeval toel on EKRE loonud endale sobiva rahvuskonservatiivse kuvandi ja mõnedele elanikkonna kihtidele müüb selline primitiivne rahvusornamentikasse rüütatud populism, mis püsib sellistel ürgsetel emotsioonidel nagu hirm, viha ja rumalus, kahtlemata väga hästi. Seda on tõestanud primitiivse rahvusluse võidukäigud 1930-te aastate Saksamaal ja tänapäeva Venemaal ning olemuslikult ei erine Eesti primitiivne rahvuslus neist palju.

Mihkel Mutt on nimetanud eestlase vaimuseisundi üldnimetajana ebakindlust, alateadlikku pelgu, et järsku pole eestlust kui sügavamat nähtust üldse olemas. Sellise primitiivrahvusliku kriitilise massi genereerimine on lihtne – ebakindlusega tekitatakse hirmu, hirmuga tekitatakse viha, vihaga tekitatakse rumalus ja nii ongi meedia järjekordse sülemi stultoloogilisi objekte (maakeeli lolle) valmis tootnud. Ebakindlus ja suletus on minu meelest nõrkuse ja vähese elujõu tunnus, mida näitavad haiglane mure madala sündivuse pärast, kvantiteedi eelistamine kvaliteedile ja nooreestlaste loosungi vaimult suureks saamisest asendamine rahvaarvult suureks saamise loosungiga, sest vaimult suureks saamist ei peeta enam oluliseks. Viimasel ajal tugevasti laineid löönud pagulasteema on järjekordne hea näide meediakampaaniast, mille abil totaalne meedia on püüdnud toita primitiivse rahvusluse kuvandit. Meedia on nekromantliku järjekindlusega esile mananud üldrahvalikku arvamust tüüpilisest pagulasest, kes on harimatu ning kuritegeliku soodumusega võõrast keelt ja võõrast usku levitav majanduspõgenik. Näiteks seob meediakuvand Lähis-Idast saabuvad sõjapõgenikud, need, kes on saabunud siia Liibanoni ja Türgi põgenikelaagritest, automaatselt Islamiriigi äärmussõdalastega, kuigi üldiselt lähevad Islamiriigi võitlejad tavaliselt rohkem siit sinna, aga vastupidises suunas tulevad need, kes nende eest põgenevad, mis on ka loogiline. Sellesse kategooriasse kuuluvad näiteks need 326 põgenikku, keda Eesti Euroopa Komisjoni ettepanekul oleks pidanud vastu võtma.

Ajaloolise mälu valikulisust kinnitab veelgi eesti rahva lähiajalugu, kui tuhanded paadipõgenikud suundusid üle Läänemere turvalisemat elukeskkonda otsima. Pool sajandit hiljem siirdusid järjekordsed tuhanded majanduspõgenikud põhja ja lääne poole paremat elu otsima, mida ei saa otse ka hukka mõista, sest ära liiguvadki tavaliselt ettevõtlikumad inimesed. Eestlaste väärtushinnangutest annab hea pildi rahvapidu Soomes. “Neil on tähtis, et mida võimsam BMW, mida suurem kett on kaelas … see on nii tähtis eestlasele,” kirjeldab kaasmaalasi üks Soomes töötav pagulaseestlane. Teine lisab: “Pagulaste peale raisatakse, aga meie enda rahvas elab vaesuses – tal ei ole mitte midagi, ei ole vett. Mõnes kodus ei ole elektrit ega vett, siis andke mulle andeks, millest me räägime.” Peale on kasvanud kama ja kabanossi põlvkond, kes kabanossi järades unistab kamast, tundes end turvalisemalt maailmas, mis on tulvil tootmisliinilt tulnud ühetaolisi ja ühemõõtmelisi olendeid, kelle ühised tunnused on empaatia puudumine ja saamahimu, milles tavaliselt on süüdistatud reptiile. Pagulasteema puhul on kõige häirivamad just tsentraalsed kvoodid, mille järgi nad riikide vahel laiali jaotatakse ning selle asemel oleks tulnud rakendada solidaarsuspõhimõttest lähtuvat vabatahtlikku panustamist. Primitiivse viha õhutamine muudab aga ratsionaalsed argumendid solidaarsusklauslite rakendamiseks väärtusetuteks.

Eesti meedias promotud pagulastädi Itaaliast Mae Merusk süüdistab itaallasi põgenikeprobleemi tekitamises ja näeb kulisside taga salanõud eesti rahva vastu kerkimas. Oot-oot … Kas siin pole midagi valesti? Pagulastädi! Ei ole rahul? Marss-marss lennuki peale ja koju tagasi kõik need Itaaliasse kolinud majanduspõgenikud, pagulastädid ja muud talendid. Alles siis tekib neile õigus klähvida, et meil on kvoot täis ja ühtegi pagulasneegrit me juurde ei võta. Tädi asemele Sitsiiliasse võivad aga mõne Eritrea pagulase võtta. Itaallaste nördimus, kes peavad meid idast ähvardava ohu eest kaitsma, kuigi meie neile appi ei lähe, on arusaadav. Eerik-Niiles Kross kurdab: “Nürimeelselt bürokraatlik lähenemine probleemidele pole üllatus. Et aga oleme võimelised selliseks eelarvamuslikuks hirmuks, alusetuteks põlastavateks üldistusteks, väikluseks, oma naba imetluseks ja iseenese eriliseks uskumiseks, poleks ma tõesti osanud kujutleda.” Sellist Eestit on umbes kümme aastat tagasi käivitatud meediaprojekt tahtnud, kus läänelikke väärtusi kahtluse alla seades hakati edendama primitivistlikku rahvuslust. Kes teab, mis olid selle projekti kaugemad eesmärgid, kinnitada Moskvas toodetud kuvandit “eesti rahva natsimeelsusest” ning viia Eesti kaugemale Euroopa kultuuriruumist, süvendades neid väärtusi, mis koguvad jõudu meist ida pool? Ma ei saa sinna midagi parata, et primitiivse rahvusluse sümbolid kama ja kabanoss mind kuidagi ei kõneta ja ma ei tunneta ühisosa sama keelt rääkiva mõtlemisvõimetu massiga, mida kihutavad edasi labased emotsioonid, mitte ratsionaalsed kaalutlused.

Kas EKRE wunderkind Jaak Madison päästab Prokrustese sängi sattunud Eesti? II

@ckrabat
Paremäärmuslike jõudude ristisõda Euroopa vastu on tasapisi kogunud jõudu ning konservatiivsete väärtuste kaitsmise lipu all on nad oma kasvatanud mõju üle terve kontinendi. Prantsusmaa Front National (Rahvusrinne) [23(74)MEP – europarlamendi liiget; 2(577)MNP – rahvusliku parlamendi liiget] perekond Le Pen’i juhtimisel on tõusnud riigi suuruselt kolmandaks erakonnaks ning oli edukas möödunud aastal toimunud Euroopa Parlamendi valimistel. Peale valimisi sõlmisid nad liidulepingu Austria Vabadusparteiga [4(18)MEP; 40(183)MNP] ja Itaalia Põhjaliigaga [5(73)MEP; 18(630)MNP] ja moodustasid Euroopa Rahvuste ja Vabaduse Liikumise, kuid nende mõttekaaslasi on erinevates Euroopa riikides palju rohkem. Paremäärmuslike liikumistena paistavad silma veel Ungari Jobbik [3(21)MEP; 23(199)MNP], Hollandi Vabaduspartei [4(26)MEP; 22(225)MNP], Poola Uus Parempoolne Kongress [2(51)MEP], Kreeka Kuldne Koidik [3(21) MEP; 17(300)MNP], Kreeka ANEL [13(300)MNP], Rootsi Demokraadid [2(20) MEP; 49 (349)MNP], Soome Põlissoomlaste Partei [2(13)MEP; 37(200)MNP], Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei – UKIP[23(73)MEP; 5(1404)MNP], Taani Rahvapartei [4(13); 22(179)MNP] ja paljud teised. Arusaadavatel põhjustel ei saa sellest nimekirjast välja jääda ka Eesti äärmusparempoolsed jõud, mille liidriteks pürgivad perekond Helme Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Eesti Iseseisvuspartei.

EKRE (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) jõudis neist esimesena Eesti parlamenti, kogudes 2015. aasta valimistel 8,1% häältest ja 7 kohta Riigikogus. EKRE kasvas välja kunagisest kolhoosiesimeeste Rahvaliidust, mis peale poliitilist pankrotti ja puhastumist võttis suuna paremäärmuslusele. Rahvaliidu pärandit esindab EKRE-s kunagise Eesti NSV partei- ja valitsustegelase ning hilisema Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli ümber kogunenud punaminevikuga seltskond, kes on ühte sulandunud marurahvuslikke ning euroskeptilisi vaateid esindavate uute tulijatega – kokkuvõttes sotsialistide ja natsionalistide liit. Tänapäeva Euroopa paremäärmuslike ringkondade lipukirjaks on paks riik, vali kord, inimõiguste allutamine riiklikele huvidele, rahvuslik kollektivism, protektsionism ja eurovastasus, militarism, võõraviha, migratsioonivastasus ja muud konservatiivsed väärtused. Tihtipeale on nad endale liitlaseid leidnud äärmuslike vasakpoolsete seast ja nii valitseb Kreekat vasakäärmusliku SYRIZA ja paremäärmusliku ANEL’i koalitsioon. Vasak- ja paremäärmuslasi ühendab sageli veel sümpaatia Venemaa ja Vladimir Putini režiimi vastu, kellel on Euroopa paremäärmuslastega mitmeid sarnaseid ideoloogilisi seisukohti. Rootsi ajakirjanik Patrick Oksanen on koostanud Venemaa indeksi, kus ta võrdleb parem- ja vasakäärmuslikke parteisid nende suhtumise põhjal Venemaasse. Skaala Venemaa-sõbralikus otsas paiknevad Geert Wildersi Vabaduspartei koos Rahvusrinde, Põhjaliiga, Rootsi Demokraatide ja UKIP-iga. Venevaenulikus osas on koha sisse võtnud Põlissoomlased ja Taani Rahvapartei.

Eestis on Iseseisvuspartei võtnud Venemaale sümpatiseeriva hoiaku, süüdistades lääneriike Ukraina kriisi esilekutsumises ja kriisi kasutamises geopoliitilistes huvides, samal ajal kui EKRE on retoorikas olnud ägedalt venevastane ning nad on olnud jäigalt vastu kahe riigi vahelisele piirileppele. Iseseisvusparteil puudub aga karismaatiline ja populaarne liider, mis EKRE-s on olemas duo Mart ja Martin Helme näol, kelle luua seljas Riigikokku sõideti. Riigikogu valimised tõid aga esile uue põlvkonna äärmuslike vaadetega kristallilapsi ning fööniksina tuhast kerkis uus Riigikogu liige, valimistel Järva- ja Viljandimaal 1883 häält kogunud 23-aastane Jaak Madison, kes pälvis meedia tähelepanu oma varasemate blogipostitustega, kust võis välja lugeda sümpaatiat Adolf Hitleri režiimi vastu 1930-te aastate Saksamaal: “On tõsi, et olid koonduslaagrid, sunnitöölaagrid, harrastati gaasikambritega mänge kuid samas selline nn “range” kord tõi ka Saksamaa tol ajal üsna sügavalt p**sest välja, sest areng, mis põhines küll esmajärgul sõjatööstuse arengule, viis see siiski riigi vaid loetud aastatega Euroopa üheks võimekamaks… minu silmis on fašismi näol tegemist ideoloogiaga, mis koosneb üsna paljudest positiivsetest ning rahvusriigi säilimiseks vajalikest nüanssidest.” Andres Kasekamp ütles selle peale: “See on natsismi olemuse fundamentaalselt vääriti mõistmine. Hitleri eesmärk ei olnud Saksamaa majanduse jätkusuutlikkus ega tema konkurentsivõime tõstmine. Tema siht oli algusest peale Saksamaa piiride laiendamine agressiivse sõja kaudu, mille käigus hävitatakse ka juute. Sõda oli Hitleri programmi sisse programmeeritud ja selle teadlik osa. Kõik tehased ja Autobahn’ide ehitamine olid pühendatud sellele eesmärgile.”

Jah, eks läheb loll suure hurraaga poliitikasse ja mõtleb inimeseks saada, aga ta ei mõtle selle peale, mis ta mõni aasta tagasi kusagil lolli peaga kirjutas ning et sihukesed asjad tassitakse avalikkuse ette, see ongi poliitikuks olemise võlu. Mida poliitikasse pürgiv loll oleks pidanud tegema? Kahetsema pattu ja parandama meelt, et oli noor ja loll ja lubama, et enam ei tee ning tänaseks on täielikult ümber kasvanud. EKRE puhul on kahtlane just see, et hakati vassima ning püüti musta iga hinna eest valgena näidata nagu seda tegi vana Savisaar ise Ukraina ründamise kohta. Vassimine ongi poliitiku tüüpkäitumine, omaks võtta ei saa, aga sõnadest taganeda ka ei taha, sest tegelikult on see natsivärk pisut südamelähedane küll. Mingi teine postitus ujus ka välja, kus Madison lubas rahvust puhastama hakata. Ta on lubanud veel surmanuhtluse taastamist, abordi piiramist ning sõjatööstuse rajamist ning paistab rohkem selline lühikese jutu ja kõva käe mees olema, kes võiks edukalt esineda lollidele mõeldud Tujurikkuja reality show’s “Eesti otsib neonatsi”, millest ka Venemaa meedia kohe kinni hakkas. Noorte hulgas on natsivaimustust parajal määral, teadagi kes ise teab, miks see on tekkinud.

Lobeda jutuga wunderkind on eitanud igasuguseid seoseid inimvihkajalike režiimidega, kuid tegemist on potentsiaalselt osava demagoogiga, kes valdab poliitilist manipulatsiooni üsnagi hästi. Kui Madisoni artiklis mõned sõnad ära vahetada, siis sarnaneb see äravahetamiseni Venemaa juhtide praeguse retoorikaga. Paljud tahaksid olla takoi kak Putin – tõeline mees, kelle põhiline argument on jõud. Sõimavad küll, aga ise tahaksid olla täpselt samasugused. Stultoloogiliselt väga hea näide, kuidas lollide programmid töötavad – skeemid on samad, ainult mõned tingmärgid on tõlkes kaduma läinud. Kuna lollile sisestatud programm ütleb, et Stalin oli paha, siis järelikult Stalini vastane Hitler oli lolli arvates hea, kuigi mõlema mõttekonstruktsioonid järgivad ühte ja sama mudelit, ainult sõnad on ära vahetatud – kui programmis asendada pahavara heavaraga, siis näib kõik ok. Loll masinana ei tule ju selle pealegi, et kogu mõttekonstruktsioon, ehk temasse sisestatud programm, oli vale. Äärmuslike vaadete eskaleerumine võib aga viia düstoopias “Maakonna sünd” viidatud ennustuste täitumiseni, mis on vihastanud end kultuurieliiti joonud joodikintellektuaale, sest nagu Eestis ei saa kunagi esineda koolitulistamisi, nii ei ole ka Juku pea mitte kunagi kandiline. Vaevalt, et EKRE Eestit Prokrustese sängist päästab, kuid tema kindlal juhtimisel võime sinna ühel ilusal päeval jõuda, kui jääme uskuma nende mesikeelseid lubadusi Viha Vabariigile mõisatallid tagasi tuua.

Sõltumata kodanik Madisoni maailmavaatest, ei saa eitada natsisümpaatiate olemasolu Eestis. Huvitaval kombel peab mingi seltskond elementaarseks demonstreerida oma sügavpruuni maailmavaadet kohe, kui on vaja kinnitada Venemaa süüdistusi Eestist kui väikesest vastikust natsiriigist. Teatavat nostalgiat natsiühiskonna poole peegeldab seegi, et kui vaadata Eesti raamatupoodide riiuleid, siis kohtab seal lugematu arvu Hitleri Saksamaad ja tema juhte tutvustavaid ning vahel ka ülistavaid teoseid. Mingile osale lollidele on teadagi kelle poolt selgeks tehtud, et Teises Maailmasõjas võitlesid eestlased vabaduse eest koos Adolf Hitleri ja Suur-Saksamaaga, tuntakse uhkust “kuulsa kaasmaalase” Alfred Rosenbergi üle või nõutakse riiklikke autasusid Raudristi kavaleridele. Kõik see kokku loob illusiooni nagu oleks Adolf Hitler võidelnud “õige asja eest”, kust edasi on kõigest väike samm holokausti eitamiseni. Loll ei saa ju aru, et samastumine Putini režiimi pooolt kasutatavate meetoditega ei tee meid Venemaast kuidagi paremaks ja õigemaks nagu ka Stalini massirepressioonid Nõukogude Liidus ei õigusta kuidagi Hitleri poliitikat. Kõigest eelnevast lähtuvalt tuleb igati toetada põhivoolu poliitikute otsust äärmuslike erakondadega mitte edasi minna, sh vasakpopulistliku Keskerakonna ja parempopulistliku EKRE kõrvalejätmist valitsuskoalitsiooni läbirääkimistest. Äärmuslased saavad kuuluda parlamenti, kui nad esindavad rahva tahet, aga neid tuleb eemale hoida riigi esindamisest. Äärmuslaste jõud peitub kollektiivsuses, sest miljonid lollid lihtsalt ei saa kunagi olla valel teel. Kollektivistlike ideoloogiate jaoks nagu rahvuslus seda paraku on, inimene jääb mutrikeseks, masinaks, kes ei mõtle oma peaga, vaid tegutseb vastavalt temasse sisestatud programmile.

Õnnitleme wunderkind Jaak Madisoni Riigikokku jõudmise puhul

Taandujad

@ckrabat

Kuu aega tagasi põhjustas Vabariigi Presidendi välisnõunik Margus Laidre väikese tormi veeklaasis, kui kasutas Eesti julgeolekupoliitilise narratiivi näitena Erkki-Sven Tüüri poolt Peep Ilmeti sõnadele tehtud heliteost “Taandujad” – ” Ei põlga me väikseid, ei kadesta suuri, me püsime visalt sel taandumisteel.” Viimasel ajal populaarseks märksõnaks muutunud “taandujaid” võib ülekandes tõlgendada eesti rahvuslust iseloomustava rahvusliku kuvandina, sest suutmata tänapäevase maailmaga kohaneda, üritatakse  sulguda varjatud kinnisesse kogukonda, mis ei püüa end teistele mõistetavaks teha, vaid kaitseb end muu maailma eest kiivalt varjates. Rahvuslus on enesekeskne ideoloogia, mis võib olla suunatud näoga minevikku ega suuda kohaneda kaasaegsete trendidega. Ta on justkui lastelastele muinasjuttu heietav vanaema, mis viib nad välja argimurede koorma alt, kusagile seitsme maa ja mere taha. Muinasjuttu heietava vanaema kuvand on kaitsev, sest muinasjuttudes on hea ja paha tavaliselt selgelt välja joonistatud. Introspektiivse rahvusluse kõige suurem probleem tänapäeva maailmaga lõimumisel tekib siis, kui rahvuslikust identiteedist tehakse kultus, mille põhjal “õiged” eristatakse “valedest” ning väidetakse, et vaid õigetele avanevad taevariigi väravad. Väärusulisi tuleb aga karistada ja et jumalat tema raskes töös abistada, siis võetakse karistamise funktsioon temalt ära oma vastutuse alla.

Suureks kasvamise ootus on peaaegu kohustusliku elemendina püsinud Eesti rahvuslikus narratiivis. Kui veel sajand tagasi, “Noor-Eesti” aegadel, unistati rohkem vaimult suureks saamisest, siis sajand hiljem on see idee kolikambrisse visatud ning rahvuslikud nutulaulud keskenduvad rohkem rahvaarvult suureks kasvamisele – miks eesti naised nii vähe sünnitavad? Mingis mõttes peegeldab see reaalsust, kus vaimsust ei peeta enam oluliseks ning Parnassosele on tõstetud materiaalsed väärtused. Laidre sõnum oli siiski milleski muus, suunatud ajalooliste paralleelide tänasesse päeva kandmise põhjal tehtavatele kergekäelistele ennustustele. Rahvuslus on juba loomult suletud ideoloogia, mille progressiivsus kaob kohe, kui on jõutud valitsevasse seisundisse, sest valitsemine eeldab nii vastutamist kui ka sellega kaasnevat suuremeelsust. Rahvuslus on aga väikese inimese ideoloogia, mis kannab edasi tema hirme ja alaväärsust ning kus kollektiivse identiteedi katte taha varjatakse tihtipeale oma isiklikke äpardumisi. Kollektiivi liikmena suudetakse end tõestada täisväärtusliku kodanikuna. Rahvuslus võimaldab end teiste saavutuste najal suureks mõelda nagu haukuv sülekoer üritab end näidata suure ja võimsa hundina. Sellepärast elab rahvuslus müütides ning võimaldab põgeneda pilvede taha. Rahvusluse suurim anakronism peitub aga tema ühetaolisuses, sest ideoloogiline rahvuslus eitab mitmekesist maailma. Kollektiivse meie-tunde üks olulisemaid elemente on näidata end sarnasena teistele ning võidelda individualismi kui väärnähtuse vastu.

Alaväärsuskompleks sobitub rahvuslusega nagu sukk ja saabas. Tegelaskuju Väike Inimene ühest ammu unustatud näidendist väidab: “Mina olen Väike Inimene, mina ei taha Libertatiasse (välismaale) orjaks minna. See siin on minu maa, siin on minu kodu ja armas viisupaar. Siia ma ka suren. Ei meelita mind Libertatia vorst, mina ootan aega, millal sööme oma vorsti.” Väike Inimene eelistab taanduda. Kuid rahvuslus võib olla kahepalgeline. Mõni minut hiljem räägib Väike Inimene, kohates Suurt Inimest, aga hoopis teist juttu: “Mina tahan samuti Libertatiasse orjaks minna. Saad sa mulle midagi organiseerida? Ma ei jää tänu võlgu.” Hull: “Alles sa seletasid, et sinu ja su viisupaari koht on siin.” Väike Inimene: “Mina pole midagi niisugust öelnud. Ära kuula teda!” Tänapäeva rahvusluse üks suurimaid iidoleid on Venemaa president Vladimir Putin, kes esineb traditsiooniliste väärtuste kaitsjana võitluses liberaalse ning manduva Läänega. Teisisõnu kaitseb Putin hirmunud Väikest Inimest suuremeelsete liberastide, tolerastide ja integrastide eest. Putini macho-rahvuslus on mesi Väikeste Inimeste kõrvadele, kes pole suutelised suuremeelsuseks. Vladimir Putini sõnum tema jüngritele on lihtne ja hõlmatav kahes käsus: 1) Venemaa on ainus moraalsuse kandja maailmas ja tal on kohustus neid väärtusi kaitsta; 2)Venemaa peab täitma oma ajaloolist missiooni ja võtma põlised vene alad oma kaitse alla. Pole midagi imestada, et Venemaa käitumist on hakanud toetama või vähemalt mõistma Euroopa marurahvuslased, keda saabus hulgaliselt ka Krimmi referendumit toetama.

Eestis on käivitunud diskussioon venekeelse telekanali vajalikkuse üle ning väikese inimese suhtumine lööb siingi aeg-ajalt tugevasti välja. Väike Inimene väidab, et venekeelset Eesti telekanalit pole vaja, sest nagunii ei suuda me suurtega konkureerida. Väike inimene tahab suureks saada, et autoriteedid teda burksiputka ees võrdsena võtavad ning seetõttu elab ta oma väiksusest tingitud hirme tugevasti läbi. Ta unistab rahvaarvu plahvatuslikust kasvust, et suurte rahvaste kõrval võrdsena paista, sest ta teab, et vaimult ei saa ta mitte kunagi suureks, kuigi maailm on täis väikerahvaid, kes on suutnud maailmapärandisse annetada rohkem, kui tema suurus seda eeldaks. Nii muudetakse ka venekeelsete telesaadete pakkumine ja vene vaatajale isegi võimaluse loomine eestlastest arusaamiseks lootusetuks ürituseks, mille üle võib lootusetult jahuda, aga võimalikult vähe teha. Samasugusteks jututeemadeks on üritatud muuta neljarealine Tallinn-Tartu maantee, Saaremaa silda ja Baltic Rail, sest väike inimene pole valmis suurteks tegudeks.

Marje Jurtšenko ütles telesaate “Vabariigi Kodanikud” lõpukaadrites, et venekeelse telekanali loomine on riigi seisukohalt julgeolekuprobleem, konstateerides, et probleemi lahendamine ei jää mitte tegijate, vaid riigi otsustusvõime ning pikema perspektiivi tajumise taha. Kui riigis on veerand elanikkonnast venekeelsed, siis tuleks venekeelse telekanali loomist käsitleda riigi julgeolekupoliitika ühe osana. Ukraina sündmused on tõestanud, et riigi ülevõtmine võib tänapäeval toimuda “pehmelt” ilma massiivse sõjatehnika kasutamiseta kui riik on nõrk ja äpardunud ning kui mingil osal elanikkonnast puudub usaldus selle riigi vastu. Usaldust erinevate rahvusgruppide vahel ei saa aga tekitada oma tõe vägivaldse pealesurumisega, vastaspoole preventiivse karistamisega ja jõudemonstratsiooniga, sest tankide abil pole võimalik riigi siseprobleeme lahendada. Eesti julgeoleku seisukohalt on venekeelsele kanalile kulutatud euro tulemuslikum kui tanki ostmisele kulutatud euro. Sisejulgeolek on oluline ning vähemuste lõimimine ühiskonda riigi kestlikkuse seisukohalt elementaarne. Pisihingeline rahvuslane, kes pole võimeline suurelt mõtlema ega elama mitmekesises maailmas on aga suurim julgeolekuoht tema poolt idealiseeritud rahvusriigile.

Kõige taga oli hirm – Eesti rahvuslik identiteet ja ajalooline mälu

@ckrabat

Tänases „Postimehes“ hakkas silma ühe lapsevanema lugu paljutähendusliku pealkirjaga „Hirmu ühiskond“,  mille autor leiab, et kogu meie elu Eestis käib juba lapsepõlvest kuni silmade sulgemiseni ümber hirmu. Tõsi, autor arutleb põhiliselt meie igapäevaelu erinevate tahkude üle, kuid hirmu narratiiv tungib tugevasti esile ka meie rahvuslikus ideoloogias. Kuna meie identiteet on tugevasti  kinnitatud frustratiivsete kaemuste külge nagu seitsmesaja aastane orjapõlv, ajaloolised kannatused ja eesootav Püha Sõda Venemaaga, siis on vaade tulevikku masendav. Apokalüptilised kuvandid moodustavad meie identiteedi kandetala, millele toetub meie rahvuslik turvamull. Rahvuslik turvamull on meid paigutanud vaenulikku maailma, kus meile on põhjustatud andestamatuid kannatusi ja nii me elamegi pidevas hirmus ja rusikas taskus. Turvamulli sees oleme ehitanud endale isesuguse maailma, mis on just selline nagu me seda näha tahame ja me ei lepi sellega, kui ta mingil põhjusel peaks osutuma hoopis teistsuguseks.

Iivi Anna Masso kurdab, et meie ühiskonnakriitikutel on raskusi vahetegemisega kriitika ja lajatuste vahel, kuid silmaklappidele üles ehitatud võltspatriotism  on samasugune suletud süsteemile iseloomulik hirmuäratav nähtus nagu kuvand “positiivsest politseiriigist”. Hirm esineda “valede seisukohtadega” või hirmu kultiveerimine laiatarbekaubana tekitab olukorra, kus ühiskonnakriitika on võrdsustatud ärapanemisega ja lõpuks me elamegi Viha vabariigis, millele on teleintervjuus vihjanud Rein Taagepera. Kas te olete tähele pannud, et me pidevalt kardame kõiksuguste  asjade üle? Kardame oma riigi, rahvuse ja identiteedi pärast. Kardame, mis teised meist arvavad. Pidevalt soovitatakse olla alandlikud ja vagurad nagu lambad, peaasi, et keegi ei märkaks meie vahetevahel kandilist peakuju. Meil on tugev väikese mehe kompleks, kuid muinasjutuline soov suureks kasvada.

Eesti rahvusliku ideoloogia põhikomponendid on hirm ja kannatused, mida rahvas ajaloo jooksul on pidanud läbi elama. Kannatuseideoloogiat on püütud rahvusliku identiteedi iseärasusena ka väljapoole müüa.  Hirmuidentiteeti on laia avalikkuse ees propageerinud soome-eesti kirjanikud Sofi Oksanen ja Imbi Paju, kes  on välja töötanud rahva kannatuste müügistrateegia, mille ideoloogilised alused on kokku võetud kogumikus „Kõige taga oli hirm“.  Sofi Oksase „Puhastust“ võib nimetada sellise ideoloogia omamoodi Piibliks. Rahvusliku ideoloogia ülesehitamisel on meile suureks eeskujuks olnud Iisrael, kelle ajalooliste kannatuste kuvandit täiendab vaenuliku keskkonna narratiiv, mis on osutunud väga edukaks müügiartikliks. Müügistrateegia tulemusena on kerkinud Eesti Mälu Instituut, mis ambitsioonitasemelt on võrreldav Iisraelis asuva Yad Vashemi Holokausti uurimise keskusega Jeruusalemmas. Mõlema asutuse eesmärk on rahvusliku ideoloogia edendamine ajaloolise mälu toel.

Oksase ja Paju kogumiku kriitikas väidab kolumnist Jarmo Virmavirta: „Raamatus peetakse sõda Nõukogude võimu vastu, mida enam ei ole. Kuigi Venemaa püüd saada taas liitriigiks annab eestlaste nägemusele piisava põhjuse, on ometi teada, et Eesti Venemaa-suunalist poliitikat võib pidada Don Quijote võitluseks tuuleveskitega.“ Eesti Mälu instituudi toel ehitatav eesti rahvuslik ideoloogia võitleb kadunud nõukogude võimuga, mille taaskehastusena nähakse Venemaa võimalikku tugevnemist ja ambitsioone. Täpselt samamoodi võitlevad Yad Vashem ja Simon Wiesenthali keskus ammu kadunud natsiideoloogia vastu, püüdes tuvastada viimaseid jäänukeid väljasurevast natsirahvast. Isegi kui müüdid osutuvad tõeks ning Kuu pimedal küljel asub natside salabaas, on see praeguses kontekstis võitlus ammu surnud vaimudega.

Õiguskantsler Indrek Teder on soovitanud rahvuslikku identiteeti ehitada põhiseaduspatriotismile. Ta väitis, et kui Prantsusmaa ja Saksamaa oleksid oma identiteedi üles ehitanud ajaloole, siis ei elaks me täna Euroopa Liidus. Kuid eestlate patriotism tuleb 19.sajandi etnilisest rahvuslusest, mille tunnused raius kivisse vanaema August Kitzbergi „Libahundis“: Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!“  Eestlasele meeldib elada tema poolt konstrueeritud vanamoodsas turvamullis ja keeldub sealt väljuma. Põhiseaduslikule patriotismile eelistatakse rahvuspatriotismi, mis toodab hirmu ja vastandusi. Kuid muu maailm on vahepeal jõudnud 21.sajandisse, üleilmastub nii mis kole ja rahvuslik suletus ei too õnne meie õuele.

Rahvad, kes ehitavad oma iseolemise hirmule ja on tundlikud ühiskonnakriitika suhtes, need on väljasurevad rahvad. Me ei peaks kartma oma väiksuse ja ohustatuse pärast, sest hirm ei tugevda, vaid hoopis nõrgendab rahvuslikku identiteeti. Vaid elujõuline ning kriitiliselt mõelda oskav kultuur on kestlik ning kultuuri kandjate füüsiline arv ei mängi siin väga suurt rolli. Ajaloolisele mälule ja rahvuspatriotismile toetuva rahvusliku ideoloogia tagajärg võib olla, et satume veelgi suuremasse mentaalsesse sõltuvusse Venemaast, kes sarnaselt Eestiga ehitab rahvuslikku ideoloogiat rahvuspatriotismile ja kellega toimub väärtustepõhine vägikaikavedu. Mentaalne sõltuvus Venemaast võib viia olukorda, kus me oma naabrist suuresti ei erinegi. Ajaloodoktorant Margus Kiis on siin ühes üsnagi omapärases artiklis toonud paralleele Eesti NSV ja tänase Eesti Vabariigi vahel, mis on kindlasti poleemilised, kuid paiguti ka tõesed. Paiguti võib kohata neukkuideoloogia retsidiive, millega üritatakse üles ehitada Eesti NSV-d sinimustvalge lipu all. Kunagises Eesti Vabariigis eksisteeris enne vaikivat ajastut  tugev kodanikuühiskond. Tänases Eesti Vabariigis on kodanikuühiskond paraku nõrk ja tema arengut takistab laialt kultiveeritav hirmukultuur.

Hirm

foto: http://t3.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcQCJBa5JJUIulcMoENSq_4-4tJY60Ma2VYLsjKMOH4KMYQ4Ixp