Prantsusmaa presidendivalimised – pööre vasakule?

@ckrabat

Järgmisel nädalavahetusel aset leidev Prantsusmaa presidendivalimiste esimene voor  käivitab protsessi, mis ei oma maailmakorralduslikus perspektiivis sugugi väiksemat tähendust kui Ameerika Ühendriikide või Venemaa presidendivalimised. Prantsusmaa on juba traditsiooniliselt olnud oluline toimija rahvusvahelistes suhetes. 18.-19.sajandi alguse rahvusvahelist süsteemi ilmestas Prantsusmaa ja Suurbritannia vaheline võistlus. Hiljem, 19.sajandi teisest poolest asendus see Prantsusmaa ja Saksamaa vastasseisuga. Peale Teist Maailmasõda on Prantsusmaa president Charles de Gaulle’i juhtimisel  püüdnud esineda iseseisva jõuna ning esitada alternatiivi suurvõimude poolt juhitavale maailmale ja ühtlasi suurendada Prantsusmaa mõju rahvusvahelisel areenil.  Prantsusmaa välispoliitika on püüdnud olla iseseisev ja suurvõimudest sõltumatu. Eriti tugevad positsioonid on prantslastel  olnud Aafrikas, kus on palju nende endiseid koloniaalterritooriume, kellest suur osas iseseisvus Aafrika aastal 1960, kuid nad säilitasid emamaaga tihedad sidemed. Prantsusmaa on mänginud olulist rolli Aafrika konfliktide lahendamisel. Koos kunagise rivaali Saksamaaga on Prantsusmaa kujunenud Euroopa lõimumisprotsessi üheks veduriks, mis kulmineerus Euroopa Liidu loomisega 1993.a.

President Nicolas Sarkozy (57), gollistliku parempoolse Populaarse Liikumise Ühenduse kandidaat, on vastuoluline isiksus.  Ta tuli viis aastat tagasi võimule kui uuendusmeelne reformipresident ning temas nähti de Gaulle’i järglast ning Prantsusmaa pikaajalist juhti, kes viib Prantsusmaa vastu uuele õitsengule, kuid aja jooksul on ta paljuski oma renomees kaotanud.  Loodeti, et Sarkozy leevendab Iraagi sõja ajal teravdunud suhteid Ameerika Ühendriikidega ja tema presidentuuri ajal liitus Prantsusmaa taas NATO sõjalise organisatsiooniga, kust lahkuti 1966.a. Kuid Sarkozy ajastusse jäi üleilmne majanduskriis, mis ei jätnud Prantsusmaad väisamata Riigis tugevnevad sotsiaalsed pinged ja etnilised vastuolud, mis kulmineerusid tänavarahutustega 2005. ja 2007.a., kuid 2012.a. märtsis vapustasid riiki islamiterroristide rünnakud Lõuna-Prantsusmaal, nsh juudi kooli õpilaste tulistamine 23-aastase islamiusulise Mohammed Merah poolt. Ajuti on Sarkozy näidanud end otsusekindla juhina. Ta tegutses otsustavalt Vene-Gruusia kriisi lahendamisel, näidanud üles otsustavust Kreeka võlakriisi lahendamisel ning Liibüa konfliktis. Kui ta peaks uuesti ametisse valitama, lubab Sarkozy vähendada immigratsiooni ja tõsta kasumimaksu suurtele kompaniidele. Samas on tema positsioonid olnud vastuolulised. Hiljuti toetas ta protektsionistlike meetodite laiendamist Euroopas. Küsitluste järgi peaks ta esimeses voorus saama 26-30% häältest.

Sotsialistide kandidaat Francois Hollande (57) on kujunenud valimiste favoriidiks.  Esimeses voorus ennustatakse talle samuti 26-30% häältest, kuid teises voorus peaks ta Sarkozy’d kindlalt lööma. Hollande astus sisenes valimisrallile peale endise Rahvusvahelise Valuutafondi juhi Dominique Strauss-Kahni segasevõitu intsidenti ühes New Yorgi hotellis Guineast pärit hotelliteenija Nafissatou Dialloga, mille tagajärjel Prantsusmaa presidendivalimiste favoriit vahistati ning teda süüdistati vägistamises, mis hiljem kinnitust ei leidnud. Hollande valimislubadused hõlmavad vasakpoolsete tüüpilisi lubadusi, muuhulgas maksude tõusu pankadele ja suurkorporatsioonidele, uute töökohtade loomist, riikliku panga loomist ettevõtluse ergutamiseks, EL eelarvekokkuleppe revideerimist, samasooliste paaride õiguste suurendamist, pensioniea langetamist (mille Sarkozy tõstis 60lt 62le) ja vägede väljatoomist Afganistanist. Huvitav saab olema, kuidas sujub tema koostöö Saksamaa parempoolse kantsleri Angela Merkeliga, sest poliitiline duett „Merkozy“ mängis Euroopa võlakriisi lahendamisel otsustavat rolli.

Paremäärmusliku Rahvusrinde kandidaat on Euroopa Parlamendi liige Marine LePen (44). Tema isa Jean-Marie LePen oli Rahvusrinde rajaja ja paljukordne presidendikandidaat, kes ühel korral (2002.a.) jõudis ka valimiste finaali. Kui 2007.a. sai tema isa 10,4%, siis viis aastat hiljem  ennustatakse Marine LePen’ile esimeses voorus 13-16% häältest. LePen on vabakaubanduse veendunud vastane ja toetab protektsionistlikku majandussüsteemi. Ta on toetanud ka rahvusvahelise kaubandussüsteemi reorganiseerimist ning rahvusvahelise valuutasüsteemi (bancor) sisseseadmist. Euroskeptikuna vastustab LePen eurotsooni ja Euroopa föderalismi, tahab taas üle minna rahvusvaluutadelening näeb Euroopa Liidu tulevikku omavahel lõdvalt seotud rahvusriikide konföderatsioonis. Ta on vastu Lissaboni lepingusele ja Türgi liitumisele Euroopa Liiduga. Samuti peab ta õigeks Prantsusmaa lahkumist NATOst. Tuntud on paremäärmuslaste seisukohad immigratsiooni piiramisel. LePen toetab kiriku lahutamist riigist ja surmanuhtluse taastamist.

Vasakäärmuslasi esinadava Vasakrinde (tekkis kommunistide ja vasakpoolsete sotsialistide ühinemisel) kandidaat on Euroopa Parlamendi liige Jean-Luc Mélenchon (60), kellele küsitlused pakuvad 13-17% hääli. Eelmistel valimistel sai kommunist Marie-George Buffet vaid 2% hääli. Mélenchon esindab Vasakrindes vasakpoolseid sotsialiste. Varasematest Euroopa föderalismi toetavatest seisukohtadest on ta loobunud ja suhtub kriitiliselt Lissaboni lepingusse. Vasakpoolsed toevad sotsiaalset revolutsiooni Ladina-Ameerika (Hugo Chavez, Evo Morales) eeskujul. Mélenchon toetab presidendivõimu vähendamist, ulatuslikku riigistamist, NATOst ning Afganistani operatsioonist väljaastumist ning iseseisva Palestiina riigi loomist. Erinevalt LePen’ist toetab ta eurotsooni, kuid ka suuremat kontrolli Euroopa Keskpanga üle.

Tsentristlikku  Demokraatliku liikumist esindab gaskoonlane (nagu d’Artagnan),  ajaloolane ning kunagine haridusminister Francois Bayrou (60). Kui eelmistel valimistel 2007 kogus Bayrou 18,5% hääli, siis tänavu peaks ta ennustuste kohaselt koguma 9-11% häältest.  Bayrou on Euroopa Liidu veendunud toetaja ning soovib, et Prantsusmaa omaks seal suuremat rolli. Ta toetab uute töökohade loomist, haridusreforme, valitsuskulude vähendamist, tasakaalustatud riigieelarvet ja probleemsete eeslinnade arendamist. Bayrou on veendunud katoliiklane, kuid toetab kiriku ja riigi lahushoidmist. Bayrou on tuntud inimõiguste toetaja, kes 2008.a. tegi ettepaneku Pekingi olümpiamängude boikoteerimiseks, kuna Hiina oli vastu sanktsioonide rakendamisele Sudaanile Darfuri pärast.

Kümnest kandidaadist omavad arvestatavat toetust pooled.  Ülejäänud viis kandidaati  jäävad eeldatavasti statistideks. Roheliste kandidaat, norra päritoluga Euroopa Parlamend liige Eva Joly (69) peaks saama 1,5-3% häältest, teiste – antikapitalist Philippe Poutou (45), trotskist Nathalie Arthaud (42), konspiratsiooniteoreetik  Jacques Cheminade (70), euroskeptiline gollist Nicolas Dupont-Aignan (51) – tulemus jääb ilmselt alla 1%. Endine peaminister Dominique de Villepin, kes on president Sarkozy üks teravamaid kriitikuid poliitilise spektri paremal tiival, valimistel siiski ei osale, kuna ta ei kogunud vajalikku 500 valitud isiku toetust nagu ka  tuntud keskkonnakaitsja Corinne Lepage. De Villepin’i toetusprotsendid jäid avalike arvamuste küsitlustel siiski väga madalaks, 1-4% vahele.

Kireva eraeluga ning järskude väljaütlemistega Nicolas Sarkozy (kelle kohta esmaspäeva õhtul näitas ETV dokumentaalfilmi “Nicolas Sarkozy välisajakirjanike pilgu läbi” on totaalse meedia reeglitele vastav meediapersoon, kes abiellus Itaalia filmitähe Carla Bruniga. Sarkozy on vägagi värvikas kandidaat, vääriline järglane tervele värvikate presidentide plejaadile: de Gaulle, Pompidou, Giscard d’Estaing, Mitterrand, Chirac.  Nii kasvult kui profiililt on tal palju sarnasusi Venemaa endise ja tulevase presidendi Putiniga. Kuid teda on ka peetud „väikeste asjade presidendiks“, kes naudib oma liidrirolli ja meedia tähelepanu. Dominique Strauss-Kahn oleks kindlasti olnud Sarkozy jaoks vääriline partner.

Ametisoleva presidendi eakaaslane Francois Hollande ei ole isiksusena väga palju silma paistnud ning teda peetakse mõõdukaks ja Sarkozyst palju diplomaatilisemaks isiksuseks, kuid heaks organisaatoriks. Ta on prantsuse sotsialistide teenekas veteran, kes oli üle kümne aasta Sotsialistliku partei peasekretär. Rohkem oli ta tuntud sotsialistide eelmise presidendikandidaadi Marie-Ségolène Royal’i elukaaslasena, kellega on neil neli ühist last. 2007.a., peale Royal’i kaotust presidendivalimistel, nende kooselu katkes, täpselt samuti nagu president Sarkozy lahutas oma teisest abikaasast Céciliast peale valimisi.  Hollande’i praegune elukaaslane on tuntud ajakirjanik Valérie Trierweiler. Sotsialistliku partei eelvalimistel lõi Hollande oma järglast partei peasekretärina endist sotsiaalministrit Martine Aubry’d.

Käesolevate valimiste iseärasuseks ongi äärmuslike jõudude, nii parem- kui vasakäärmuslaste populaarsuse tõus ning vähem hääli mõõdukale pragmaatikule Francois Bayrou’le. Kui tutvuda äärmuslaste põhikandidaatide LePeni  ja Mélenchoni seisukohti, siis võib leida sealt mitmeid sarnasusi, mis viitab, et veelahe ei pruugi esineda mitte parem- ja vasakpoolsete vahel, vaid mõõdukate pragmaatikute ja äärmuslaste vahel.

Francois Hollande, Prantsusmaa tulevane president?

Foto: http://i.telegraph.co.uk/multimedia/archive/02120/fra_2120624b.jpg

august 2020
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.