Valimiste õppetunnid

@ckrabat

Valimised on selleks korraks läbi ja uue Riigikogu koosseis on paika pandud.  Valijad otsustasid stabiilsuse kasuks, tegid pragmaatilise valiku ega lasknud end mõjutada massiivsest vasakpoolsete edu nimel tehtavast  meediapropagandast, mis suurema sotsiaalsuse loosungitega rõhusid uut tüüpi liidritele ja püüdsid  ühiskonna tekitadas ideoloogilist vastandumist parem- ja vasakskaalal. See viimane on iseenest positiivne – parem- ja vasakpoolsete vastandumine tõusis esile just nende valimistega, varem jooksis see veelahe kusagil mujal. See näitab, et oleme ehk tasahilju väljumas nõukogude pärandist ja liikumas traditsioonilise euroopalike väärtustega ühiskonna suunas.  Ideoloogilisele vastandumisele panustas suuresti ka Eesti meedia, kasvõi selgelt hinnanguliste punktide andmisega parteiliidrite teledebatis, mis kandusid väga ühte väravasse, selle asemel et erinevate erakondade seisukohti sisuliselt analüüsida.

Eesti valija ei lasknud end populistlikest loosungitest ja sihipärasest meediatöötlusest just väga palju häirida, mis majanduskriisi järgses ühiskonnas on omaette väärtus. Ta ei tormanud uisapäisa maksutõusul põhinevate riiklike abiprogrammide embusesse, mis oleksid teostatavad vaid üldise maksukoormuse tõusu ning riigieelarve tasakaalust väljaviimise hinnaga. Hoolimata nõukogude pärandist, sai enamik valijatest aru, et riik saab olla edukas ainult siis kui edukad on selle riigi ettevõtjad. Vasakpoolne populism toodab meile veelgi rohkem riigisõltlasi, sest võrdsuse ja vendluse loosungid ei loo heaoluühiskondi ja töötab vastu innovaatilistele lahendustele. Paljuski saaks väikeettevõtlus olla päästvaks Eesti Nokiaks, mis tagab ühiskonna kestliku edasimineku.

Sotsiaaldemokraatide suhteline edu tuli paljuski Rahvaliidu ja roheliste sisetülidele loomuliku jätkuna järgnenud allakäigust, mis loogilise sammuna on viinud nende erakondade marginaliseerumiseni. Sotside edule võis kaasa aidata Keskerakonna mõju vähenemine eestikeelsele valijale, sest  valdavalt eesti valijaskonnaga ringkondades jäi see liidrikeskne suurerakond ebatraditsiooniliselt neljandale kohale. Hoolimata liidri suurest häältekogumist, suudeti mõju säilitada vaid Tallinna venekeelsetes magalarajoonides ja Ida-Virumaal. Paremini läks valitsuskoalitsioonil. Kui tavaliselt kipuvad võimuerakonnad  mandaate kaotama, siis Reformierakond ja IRL suutsid neid isegi juurde võita.

Palju kära tehti seekord üksikkandidaatide ümber, kelles mõned (Kunnas, Soosaar, perekond Helme, Andreas Reinberg) said individuaalselt üsnagi palju hääli, kuid ei olnud võistluses erakondadega konkurentsivõimelised. Paratamatult ei suutnud üksikkandidaadid pragmaatilisi programme esitada, vaid pälvisid tähelepanu enamjaolt äärmuslikkusesse kalduvate sotsialistlike ja natsionalistlike loosungitega, mis võivad valijaskonna kõige  rahulolematumale osale küll hästi peale minna, kuid protestihääled ei ole veel kunagi suutnud toimivad lahendusi pakkuda (Res Publica tõus ja allakäik). Ka rohelisi ei päästnud ühe või teise „arvamusliidri“ kaasamine nimekirja, mille taustal roheliste põhiideed taandusid populistlike loosungite (kodanikupalk) varju. Kokkuvõttes rõhusid vasakpoolsed ebateadlikule valijale, kes hääletab emotsioonide najal ja ei suuda teha teadlikku valikut. Nn „paksu riigi“ idee (sisuliselt VALI KORD selle ambivalentses tähenduses), millega püütatakse rõhutada kõiksuguseid kohustusi ja inimese võlatunnet riigi ees. Nad ei tule selle pealegi, et palju kvaliteetsem on see kodanik, kes toimib vaba tahte alusel. Sellega väärtustatakse mõtlemisvõimetut valijat (sest tema ei kritiseeri, vaid teenib ideoloogiat). Karmi käe poliitika ja riigisõltuvus (midagi 30-te aastate vapsiliikumise stiilis) omab Eestis päris suurt sotsiaalset tellimust ja sellise valija toetusele  vasakpoolsed erakonnad ja poliitikud ka pretendeerisid. Kuid õnneks pole see määrav.

Sellegipoolest võime valimiste tulemuste põhjal järeldada, et valija ootab Eestilt senisel kursil jätkamist, pääsesime mõttetutest ja kulukatest reformidest (progresseeruv/astmeline tulumaks) ning säilitab väga olulise stabiilsuse, mis on  majanduskriisist väljumisel suureks abiks. Rooli järsk pööramine vastupidises suunas ei pruugi ühiskonnale tagada soovitud tulemust ja siinjuures on vähe lohutust tõsiasjast, et nelja aasta pärast on võimalik teha uus valik… neli aastat vastupidises suunas liikumist on päris pikk aeg. Eesti kodanik on oma valiku teinud ja elagu kodanik!

Mõningaid tähelepanekuid ETV valimisdebatilt

@ckrabat

Kolmapäevaõhtune ETV valimisstuudio välispoliitika ja riigikaitsedebatt ei pakkunud midagi uut ja originaalset. Valitsuskoalitsiooni esindavad välis- ja kaitseminister esinesid vähemalt pädevalt ja pragmaatiliselt, sotsid lõid laineid seksikate välismissioonidega Egiptusesse (nagu ajakirjandusest vahel kuulda on olnud, siis on Eesti naised siin juba väheke algatust teinud), rohelisi esindav Eerik-Niiles Kross ei suutnud ühtegi pidepunkti rohelise ilmavaatega välja tuua ning meenutas oma sõjakusega rohkem karguga vehklevat Josef Švejki, kes hüüab: „Edasi, Petseri peale!“, Keskerakonna esindatus saates jäi halliks ja ilmetuks, ilmselt on valdkond neile neljanda- või isegi viiendajärguline prioriteet, kolm väiksemat erakonda tekitasid vaid ühe küsimuse – miks nad seal on? Rahvaliidu esindaja Hannes Toomsalu oli laiemale üldsusele ehk pisut positiivsem üllatus (mispeale üks saatejuhtidest avaldas lootust, et ehk leiab temagi sobivama erakonna), kuid tegemist on valdkonda hästi tundva spetsialisti, mitte elukutselise poliitikuga.

Teemadest: see, et Eesti välispoliitikal puudub laiem kandepind, keskendutakse parimal juhul vaid paarile teemale (Venemaa, Venemaa ja veelkord Venemaa!) ning paljudes rahvusvahelistes debattides jäädakse statisti ossa, oli niigi teada. Kuid ühtegi tõsisemat märki kasvõi soovist olukorda muuta ei hakanud samuti silma. Venemaast ei saa üle ega ümber ning kaitseminister Jaak Aaviksooga saab vaid nõustuda: suhtumine Venemaasse on olnud liigselt emotsionaalne, allergiline ja närviline. Kuid emotsionaalne teema, kus inimeste ratsionaalsed kaalutlused asenduvad prohvetlike käibetõdedega, on valimistel alati palju hääli toonud. Kuigi tõstatus küsimus – millist Venemaad me tahaksime näha, siis mis on selle küsimuse väärtus ilma järgnevata: mida olen mina teinud või saaksin üldse teha, et Venemaa oleks just selline? Venemaa-allergia väljendub kindlasti ka selles, et meie väärtuspõhine välispoliitika rakendab tihti topeltstandardeid – seda, mida me nõuame Venemaalt, ei tule pähegi nõuda paljudelt teistelt riikidelt, kelle suhtumine inimõigustesse on sama problemaatiline või enamgi veel. Kahetsusväärselt ei võeta Venemaad kui välisriiki, vaid teatud mõttes „oma riiki“, mis jälle teeb meid Venemaa poolt kergesti mõjutatavaks ja välistab ratsionaalsete lahenduste leidmise suhete parandamiseks. Nii ei olnud mitte ükski erakond valmis leidma toimivat lahendust piirilepingu jõustamiseks.

Riigikaitse poole pealt rõhutasid mitmed, et riigikaitse-alane diskussioon tuleb lõpetada, mis on iseenesest juba ohtlik seisukoht. Kindlasti on nii välis-, julgeoleku-, kui kaitsepoliitika valdkonnad, kus erakonnad peaksid püüdlema suurema konsensuse poole, kuid see ei eelda ometigi dogmaatilist õigeusklikkust, kus alternatiivsed lahendused tuleks automaatselt kõrvale heita. Eesmärgiks peaks olema võimalikest parim. Ajateenistuse ja kutselise kaitseväe (mida P.Kaldre nimetas järjekindlalt ja mõnuga „palgaarmeeks“, mille peale tuli mulle meelde, kuidas Juur ja Kivirähk arutlesid sõna „t..astanud“ kasutamise üle Eesti meedias) omavaheline vastandamine ei ole mitte ainult rumal, vaid ka ohtlik, sest tegemist on ühe süsteemi kahe osisega, mil on oma spetsiifilised ülesanded. „Palgaarmee“ kasutamine kutselise kaitseväe kohta annab tegelikult sama halvustava kõlapinna kui sõna „neeger“ kasutamine mustanahalise kohta. On arusaadav, kui ajateenistust toetab 93% elanikonnast, siis on selle järele ühiskonnas sotsiaalne tellimus ning selle kaotamine ei ole ratsionaalne, kuid kas saab olla ajateenistust ilma kutselise kaitseväeta? Ei ole meil palgasõdureid ning ei näe neid ka kusagilt tulemas. Nagu on kutselised tuletõrjujad ja vabatahtlikud pritsimehed, siis on meil ka kutselised kaitseväelased ning kõik see muu, mis käib reservi alla.

Afganistani operatsiooni puhul tunti muret pigem sellepärast, kuidas me sealt väljume, kui selle pärast, miks me seal oleme või milline võiks olla meie optimaalne panus või milline võiks olla konflikti lahendustee. Ma ei räägi siin isegi, et kas meil on olemas vettpidav ja kõikehõlmav strateegia rahvusvaheliste konfliktide ärahoidmisse ja ohjamisse kaasumiseks. Positiivse poole pealt on hea, et vajadus tegelda osalenute missioonijärgse abistamisega on jõudnud vähemalt mõnede poliitikute ajukäärdudesse. Hea seegi.