Mõningaid tähelepanekuid ETV valimisdebatilt

@ckrabat

Kolmapäevaõhtune ETV valimisstuudio välispoliitika ja riigikaitsedebatt ei pakkunud midagi uut ja originaalset. Valitsuskoalitsiooni esindavad välis- ja kaitseminister esinesid vähemalt pädevalt ja pragmaatiliselt, sotsid lõid laineid seksikate välismissioonidega Egiptusesse (nagu ajakirjandusest vahel kuulda on olnud, siis on Eesti naised siin juba väheke algatust teinud), rohelisi esindav Eerik-Niiles Kross ei suutnud ühtegi pidepunkti rohelise ilmavaatega välja tuua ning meenutas oma sõjakusega rohkem karguga vehklevat Josef Švejki, kes hüüab: „Edasi, Petseri peale!“, Keskerakonna esindatus saates jäi halliks ja ilmetuks, ilmselt on valdkond neile neljanda- või isegi viiendajärguline prioriteet, kolm väiksemat erakonda tekitasid vaid ühe küsimuse – miks nad seal on? Rahvaliidu esindaja Hannes Toomsalu oli laiemale üldsusele ehk pisut positiivsem üllatus (mispeale üks saatejuhtidest avaldas lootust, et ehk leiab temagi sobivama erakonna), kuid tegemist on valdkonda hästi tundva spetsialisti, mitte elukutselise poliitikuga.

Teemadest: see, et Eesti välispoliitikal puudub laiem kandepind, keskendutakse parimal juhul vaid paarile teemale (Venemaa, Venemaa ja veelkord Venemaa!) ning paljudes rahvusvahelistes debattides jäädakse statisti ossa, oli niigi teada. Kuid ühtegi tõsisemat märki kasvõi soovist olukorda muuta ei hakanud samuti silma. Venemaast ei saa üle ega ümber ning kaitseminister Jaak Aaviksooga saab vaid nõustuda: suhtumine Venemaasse on olnud liigselt emotsionaalne, allergiline ja närviline. Kuid emotsionaalne teema, kus inimeste ratsionaalsed kaalutlused asenduvad prohvetlike käibetõdedega, on valimistel alati palju hääli toonud. Kuigi tõstatus küsimus – millist Venemaad me tahaksime näha, siis mis on selle küsimuse väärtus ilma järgnevata: mida olen mina teinud või saaksin üldse teha, et Venemaa oleks just selline? Venemaa-allergia väljendub kindlasti ka selles, et meie väärtuspõhine välispoliitika rakendab tihti topeltstandardeid – seda, mida me nõuame Venemaalt, ei tule pähegi nõuda paljudelt teistelt riikidelt, kelle suhtumine inimõigustesse on sama problemaatiline või enamgi veel. Kahetsusväärselt ei võeta Venemaad kui välisriiki, vaid teatud mõttes „oma riiki“, mis jälle teeb meid Venemaa poolt kergesti mõjutatavaks ja välistab ratsionaalsete lahenduste leidmise suhete parandamiseks. Nii ei olnud mitte ükski erakond valmis leidma toimivat lahendust piirilepingu jõustamiseks.

Riigikaitse poole pealt rõhutasid mitmed, et riigikaitse-alane diskussioon tuleb lõpetada, mis on iseenesest juba ohtlik seisukoht. Kindlasti on nii välis-, julgeoleku-, kui kaitsepoliitika valdkonnad, kus erakonnad peaksid püüdlema suurema konsensuse poole, kuid see ei eelda ometigi dogmaatilist õigeusklikkust, kus alternatiivsed lahendused tuleks automaatselt kõrvale heita. Eesmärgiks peaks olema võimalikest parim. Ajateenistuse ja kutselise kaitseväe (mida P.Kaldre nimetas järjekindlalt ja mõnuga „palgaarmeeks“, mille peale tuli mulle meelde, kuidas Juur ja Kivirähk arutlesid sõna „t..astanud“ kasutamise üle Eesti meedias) omavaheline vastandamine ei ole mitte ainult rumal, vaid ka ohtlik, sest tegemist on ühe süsteemi kahe osisega, mil on oma spetsiifilised ülesanded. „Palgaarmee“ kasutamine kutselise kaitseväe kohta annab tegelikult sama halvustava kõlapinna kui sõna „neeger“ kasutamine mustanahalise kohta. On arusaadav, kui ajateenistust toetab 93% elanikonnast, siis on selle järele ühiskonnas sotsiaalne tellimus ning selle kaotamine ei ole ratsionaalne, kuid kas saab olla ajateenistust ilma kutselise kaitseväeta? Ei ole meil palgasõdureid ning ei näe neid ka kusagilt tulemas. Nagu on kutselised tuletõrjujad ja vabatahtlikud pritsimehed, siis on meil ka kutselised kaitseväelased ning kõik see muu, mis käib reservi alla.

Afganistani operatsiooni puhul tunti muret pigem sellepärast, kuidas me sealt väljume, kui selle pärast, miks me seal oleme või milline võiks olla meie optimaalne panus või milline võiks olla konflikti lahendustee. Ma ei räägi siin isegi, et kas meil on olemas vettpidav ja kõikehõlmav strateegia rahvusvaheliste konfliktide ärahoidmisse ja ohjamisse kaasumiseks. Positiivse poole pealt on hea, et vajadus tegelda osalenute missioonijärgse abistamisega on jõudnud vähemalt mõnede poliitikute ajukäärdudesse. Hea seegi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2011
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: