Valimiste õppetunnid

@ckrabat

Valimised on selleks korraks läbi ja uue Riigikogu koosseis on paika pandud.  Valijad otsustasid stabiilsuse kasuks, tegid pragmaatilise valiku ega lasknud end mõjutada massiivsest vasakpoolsete edu nimel tehtavast  meediapropagandast, mis suurema sotsiaalsuse loosungitega rõhusid uut tüüpi liidritele ja püüdsid  ühiskonna tekitadas ideoloogilist vastandumist parem- ja vasakskaalal. See viimane on iseenest positiivne – parem- ja vasakpoolsete vastandumine tõusis esile just nende valimistega, varem jooksis see veelahe kusagil mujal. See näitab, et oleme ehk tasahilju väljumas nõukogude pärandist ja liikumas traditsioonilise euroopalike väärtustega ühiskonna suunas.  Ideoloogilisele vastandumisele panustas suuresti ka Eesti meedia, kasvõi selgelt hinnanguliste punktide andmisega parteiliidrite teledebatis, mis kandusid väga ühte väravasse, selle asemel et erinevate erakondade seisukohti sisuliselt analüüsida.

Eesti valija ei lasknud end populistlikest loosungitest ja sihipärasest meediatöötlusest just väga palju häirida, mis majanduskriisi järgses ühiskonnas on omaette väärtus. Ta ei tormanud uisapäisa maksutõusul põhinevate riiklike abiprogrammide embusesse, mis oleksid teostatavad vaid üldise maksukoormuse tõusu ning riigieelarve tasakaalust väljaviimise hinnaga. Hoolimata nõukogude pärandist, sai enamik valijatest aru, et riik saab olla edukas ainult siis kui edukad on selle riigi ettevõtjad. Vasakpoolne populism toodab meile veelgi rohkem riigisõltlasi, sest võrdsuse ja vendluse loosungid ei loo heaoluühiskondi ja töötab vastu innovaatilistele lahendustele. Paljuski saaks väikeettevõtlus olla päästvaks Eesti Nokiaks, mis tagab ühiskonna kestliku edasimineku.

Sotsiaaldemokraatide suhteline edu tuli paljuski Rahvaliidu ja roheliste sisetülidele loomuliku jätkuna järgnenud allakäigust, mis loogilise sammuna on viinud nende erakondade marginaliseerumiseni. Sotside edule võis kaasa aidata Keskerakonna mõju vähenemine eestikeelsele valijale, sest  valdavalt eesti valijaskonnaga ringkondades jäi see liidrikeskne suurerakond ebatraditsiooniliselt neljandale kohale. Hoolimata liidri suurest häältekogumist, suudeti mõju säilitada vaid Tallinna venekeelsetes magalarajoonides ja Ida-Virumaal. Paremini läks valitsuskoalitsioonil. Kui tavaliselt kipuvad võimuerakonnad  mandaate kaotama, siis Reformierakond ja IRL suutsid neid isegi juurde võita.

Palju kära tehti seekord üksikkandidaatide ümber, kelles mõned (Kunnas, Soosaar, perekond Helme, Andreas Reinberg) said individuaalselt üsnagi palju hääli, kuid ei olnud võistluses erakondadega konkurentsivõimelised. Paratamatult ei suutnud üksikkandidaadid pragmaatilisi programme esitada, vaid pälvisid tähelepanu enamjaolt äärmuslikkusesse kalduvate sotsialistlike ja natsionalistlike loosungitega, mis võivad valijaskonna kõige  rahulolematumale osale küll hästi peale minna, kuid protestihääled ei ole veel kunagi suutnud toimivad lahendusi pakkuda (Res Publica tõus ja allakäik). Ka rohelisi ei päästnud ühe või teise „arvamusliidri“ kaasamine nimekirja, mille taustal roheliste põhiideed taandusid populistlike loosungite (kodanikupalk) varju. Kokkuvõttes rõhusid vasakpoolsed ebateadlikule valijale, kes hääletab emotsioonide najal ja ei suuda teha teadlikku valikut. Nn „paksu riigi“ idee (sisuliselt VALI KORD selle ambivalentses tähenduses), millega püütatakse rõhutada kõiksuguseid kohustusi ja inimese võlatunnet riigi ees. Nad ei tule selle pealegi, et palju kvaliteetsem on see kodanik, kes toimib vaba tahte alusel. Sellega väärtustatakse mõtlemisvõimetut valijat (sest tema ei kritiseeri, vaid teenib ideoloogiat). Karmi käe poliitika ja riigisõltuvus (midagi 30-te aastate vapsiliikumise stiilis) omab Eestis päris suurt sotsiaalset tellimust ja sellise valija toetusele  vasakpoolsed erakonnad ja poliitikud ka pretendeerisid. Kuid õnneks pole see määrav.

Sellegipoolest võime valimiste tulemuste põhjal järeldada, et valija ootab Eestilt senisel kursil jätkamist, pääsesime mõttetutest ja kulukatest reformidest (progresseeruv/astmeline tulumaks) ning säilitab väga olulise stabiilsuse, mis on  majanduskriisist väljumisel suureks abiks. Rooli järsk pööramine vastupidises suunas ei pruugi ühiskonnale tagada soovitud tulemust ja siinjuures on vähe lohutust tõsiasjast, et nelja aasta pärast on võimalik teha uus valik… neli aastat vastupidises suunas liikumist on päris pikk aeg. Eesti kodanik on oma valiku teinud ja elagu kodanik!

17 kommentaari (+add yours?)

  1. Tõnu
    märts 07, 2012 @ 08:14:25

    Päris huvitav on nüüd aasta hiljem seda arvamust lugeda, kuna paljuski on praeguse ühiskondliku kriisi juured just nendes valmistulemustes. Siingi kiitvaid hinnanguid saanud majanduse stabiilsus, eelarve tasakaal ning kehtiv maksusüsteem on muutunud veidrateks populistlikeks loosungiteks, millest iga hinnaga kinnihoidmine valitsuse töövõimetuks muudab.

    Vasta

  2. personainfieri
    märts 07, 2012 @ 08:59:40

    Kas majanduses on läinud oluliselt kehvemaks kui aasta tagasi? Jumalparaku, kui võrrelda Eesti majandust tervikuna ja veel teiste idaeurooplastega, siis ongi läinud päris hästi ja stabiilselt ning buumiaegsest majandusmullist tuldi suht edukalt välja, võrreldes kasvõi sellise heaoluriigi nagu Islandiga. Kui teha radikaalseid muudatusi, minna üle astmelisele tulumaksule, viia eelarve tasakaalust välja, tõsta makse, võtta laenu, kas läheb paremaks? Loomulikult mitte. Algul on suur hurraa ja lõpuks maandutakse sealsamas kus ikka.
    Kui istuva valitsuse tugevusi ette lugeda, siis ongi see eeskätt finantspoliitikas, mis on olnud tasemel. Majandusliku stabiilsuse olukorras aga valija väsib, kuna tema isiklikku rahakotti taevast mannat ei saja ning teeb panuse uutele hobustele. Loomulikult ta kaotab, aga selles seisnebki mängu võlu. Nelja aasta, kui kõik on p…s, tuuakse vanad hobused tagasi.

    Vasta

  3. Tõnu
    märts 07, 2012 @ 11:11:54

    Tõenäoliselt valitsuse suurim probleem ongi see, et majandus ei ole oluliselt kehvemaks muutunud, aga ega ei ole ka midagi paremaks läinud. Ja peamine – ega ei ole suurt lootust et isegi lähiaastail hakkaks ka paremini minema. Sellest siis probleemid. On üks asi ajutiste piirangute ja kokkuhoiumeetmete abil üle saada ajutisest murest, hoopis midagi muud aga olukord kus kohe ümber nurga paistev rikkus ja õnn enam hästi ei paistagi.

    Vastates punkthaaval 🙂

    Astmeline tulumaks vähendab pingeid ühiskonna vaesemate ja rikkamate osade vahel. On täiesti normaalne eeldada, et need inimesed, kellel on rahaliselt võimalik, panustavad riigi edukasse toimimisse rohkem kui need kes saavad lubada vaid hädavajalikke kulutusi.

    Eelarve tasakaal on Eestis tõstetud jumalikku seisusesse, samas mingeid näiteid selle kasuliku mõju kohta eriti tuua ei osata. Et nagu asi iseenesest on juba hea, ilma tõestamata. Ei häbeneta selle nimel läbi viia isegi raamatupidajalikke trikke, kus raha tõstetakse ühelt realt teisele (haigekassa, töötukassa). Riigi eelarve ulmelise tasakaalu nimel hävitatakse iseseisvad ja hästi toimivad süsteemid.

    Makse ei pea alati tõstma. Ka see on üks valitsusparteide levitatav mull, justkui Eestis oleksid maksud ennekuulmatult madalad ja ainult nende madalal hoidmine tagab riigi püsimise. Küsimus on peamiselt selles kellelt, kuidas ja millal makse võetakse, mida tahetakse maksudega soodustada või ära hoida.

    Laenu saab hetkel väga headel tingimustel. Intressid on madalad ning riigi laenukoormus olematu. Põhimõtteline keeldumine rahast, mida saaks kasutada tulevikku investeerides, on üsna lühinägelik. Muidugi on alati võimalik laenuraha lihtsalt ära raisata, aga see on rohkem riigijuhtide töö suutlikkuse küsimus.

    Vasta

  4. personainfieri
    märts 07, 2012 @ 12:02:38

    Kui punkthaaval, siis punkthaaval. 😀
    Astmeline tulumaks on hea populistlik loosung, mis põhineb inimlikul kadedusel. Inimestel on alateadlik viha ja kadedus endast jõukamate vastu ja loomulikult on tal hea meel, et kelleltki võetakse rohkem raha ära. Populistid kasutavad seda väga osavalt enda huvides ära. Ta muidugi selle peale ei tule, et ebaõiglase maksusüsteemi puhul kannatab ka tema ise, mitte et naabri-Juhanilt võetakse rohkem raha ära. 🙂
    Soodsa maksukliimaga keskkond soodustab investeerimist ja raha paigutatakse niikuinii majanduskliima elavdamiseks, keegi ei korja seda sukasäärde. Maksukoormuse tõus vähendab investeerimisvõimalusi. Riik hakkab jagama raha ühest taskust teise ja nii tekkivad riigisõltlased, kes ei tahagi midagi teha, vaid elatuvad sotsiaalabist.
    Meil armastatakse tuua seda Soome näidet, et vaadake, meie maksusüsteem on praegu nagu Venemaal, aga kõik võiks olla nii nagu Soomes! Come on, vaata missugused inimesed siin elavad, kas sellised nagu Venemaal või sellised nagu Soomes? Meie maksusüsteem on väga lihtne. Postsotsialistlikule riigile on keeruline Põhjamaade maksusüsteem ohtlik, sest loob soodsa pinnase maksupettusteks. Kas Põhjamaad on oma maksusüsteemi üle uhked ja õnnelikud? Ei ütleks, käib üks pidev maksusoodustuste arvestamine.
    Ettevõtlikum seltskond läheks Eestist minema kusagile soodsama maksukliimaga kohta.
    “On täiesti normaalne eeldada, et need inimesed, kellel on rahaliselt võimalik, panustavad riigi edukasse toimimisse rohkem kui need kes saavad lubada vaid hädavajalikke kulutusi.” Kas praegu on kuidagi teisiti? Inimesed, kes teenivad rohkem, maksavad nagunii rohkem maksu. Mida rohkem inimesed teenivad, seda rohkem saab riik maksutulusid.

    Vasta

  5. personainfieri
    märts 07, 2012 @ 12:10:10

    Laenu on mõistlik võtta siis, kui laenuks võetud raha toodab end tagasi. Toots võttis laenu Ülesoo talu ülesehitamiseks ja see oli mõistlikult võetud laen, sest talu sai järje peale ja kasumit tootma. Laenu ei ole mõtet võtta tarbimiseks, selleks, et osta süüa või bemarile uued põhjatuled, ühesõnaga asjade tarvis, mis pole jätkusuutlikud. SMS-laenu on muidugi lihtne saada, piiks-piiks ja raha tuleb, aga millegipärast ei ole inimesed pärast väga õnnelikud. Praegu on hea kreeklasi näägutada, aga Eesti vasakpoolsetel lööb see kadeduseuss välja, tahaksid väga olla kreeklaste asemel. Las pidu elab, küll rikkamad ja edukamad sugulased aitavad. Peavad aitama 🙂
    “Riigi eelarve ulmelise tasakaalu nimel hävitatakse iseseisvad ja hästi toimivad süsteemid.” Missugune iseseisev ja hästi töötav süsteem on hävitatud?

    Vasta

  6. Jolli
    märts 07, 2012 @ 13:58:28

    Aga vaatame siis Tõnu soovil punkthaaval. 🙂

    “Astmeline tulumaks vähendab pingeid ühiskonna vaesemate ja rikkamate osade vahel. On täiesti normaalne eeldada, et need inimesed, kellel on rahaliselt võimalik, panustavad riigi edukasse toimimisse rohkem kui need kes saavad lubada vaid hädavajalikke kulutusi.”

    Siin on juba mitu (tahtlikku?) valeväidet. 1) Kuidas saab ebaõiglus maksusüsteemis vähendada pingeid ühiskonna sees? Miks peaks jõukamat kodanikku karistama suurema (progresseeruva) maksumääraga, kui tal õnnestub teha efektiivsemat tööd ja saada suuremat palka? Ta reageerb sellisele käitumisele kas vähem teenima hakkamisega- “niivähe kui võimalik ja niipalju kui vajalik” töötades või hoopis parematele jahimaadele siirdumisega- me ei ela enam kunstlikult piiratud majandusruumis, kus asju pidi ajama riigipiiri sees- maailm on kapitalile, eriti aga kapitali toota suutvatele ajudele lahti ja diskrimineeritud ettevõtja võib siirduda soodsamasse maksukliimasse, mis sageli on ka soodsam kliima tema tervisele. Nimetame kasvõi uusi arenevaid turge Brasiiliat, “kolmandat” aasiat- Taimaa, Kambotša jms.
    2) On täiesti normaalne eeldada, et need inimesed kellel on rahaliselt võimalik JUBA PANUSTAVADKI riigi edukusse rohkem- selle mõistmiseks aga peaks Tõnu aru saama protsentarvutuse olemusest. Arvutades näiteks tulumaksuprotsenti kahesajalt eurolt ja kahelt tuhandelt eurolt on tulemuseks täiesti erinevad summad, kuigi maksumäär jääb samaks- “rikas” panustabki rohkem.

    “Eelarve tasakaal on Eestis tõstetud jumalikku seisusesse.”
    Sa ei saa muretult kulutada rohkem, kui sa teenid- tekivad võlad või pead oma bemari maha müüma, et defitsiiti katta. Tõesti- alguses usaldavad sind kõik laenukontorid ja sms-laenu antakse üsna kergesti, koos krediidivõimekuse langusega langeb aga ka usalduskrediit- ühel ilusal päeval, olles tüdinetud pidevatest tühikõnedest telefoni teel saadab inkasso paar kandilist sõpra ülejõu elava võlgniku ukse taha ja kui just peksa ei anta, siis bemari võtmed võetakse kindlasti hoiule, kui on veel, mida arestida. Ei ole see teisiti ka riikidega, nii et eelarve tasakaalu mõistmise nõue- mis on sisse kirjutatud ka Euroopa Liidu lepingute tasemel (suurim lubatud eelarvepuudujääk), ei ole mitte mingi abstraktne suurus ja “jonni” pärast kehtestatud.

    “Laenu saab hetkel väga headel tingimustel. Intressid on madalad ning riigi laenukoormus olematu. Põhimõtteline keeldumine rahast, mida saaks kasutada tulevikku investeerides, on üsna lühinägelik.”

    Lugupeetud Tõnu- miks saab Eesti riik laenu soodsatel tingimustel, Kreeka riika aga mitte? Olete ilmselt terane noormees ja mõtlete ka ise selle välja- põhjuseks on justnimelt usaldus- Eesti hea maksekäitumine hoiab meie krediidireitingu kõrgel, rahapakkuja usaldab meid, mis ei ole aga varsti nii, kui hakkaksime Sinu soovil “tulevikku” investeerima- kasutama laenuraha jooksvateks kuludeks, mida palgatõus justnimelt oleks. Lisaks muudaks kasvanud inflatsioon mõnedkümned lisaeurod palganumbrites kiiresti olematuks.

    See oleks siis selline kiire lihtsustatud vastus, kindlasti seletaksid sulle rahandusinimesed seda oluliselt paremini, ma olen rahandusküsimustes siiski tavalise koduperemehe tasemel. 🙂 Sinule aga soovin jätkuvat teadmishimu ja edu maailma mõtestamisel. :=)

    Vasta

  7. Tõnu
    märts 07, 2012 @ 16:09:14

    Ma alustan riigieelarve tasakaalu ja laenu teemal 🙂

    Päris mitu vastukommentaari rõhutasid, et raha tuleb suunata investeeringutesse ning sellega ei saa tarbimislaenu näitel katta jooksvaid kulusid. Mis, muuseas, oli ka mu algse kommentaari mõte, ei ole kusagil soovitanud hiiglaslike laenudega katta populistlikke palgatõuse või pensionide väljamaksmist. Nii nagu enamik ettevõtteid, on ka edukad riigid targalt investeerinud nendele usaldatud laenuraha. Eesti riik sellest keeldub lihtsalt põhimõtteliselt. Tulevikku investeerimise asemel laiutatakse ainult käsi – no ei ole raha. Kui ikka on ühiskonna arenguks vaja ja endal ei ole, siis peab laenama. Eks hiljem maksab tagasi, eriti kui intressid nulli lähedal ja inflatsiooni abil tagasimakstav raha aja jooksul väärtust kaotab. Kui aga ühiskonna arenguks tegelikult ikka tarvis ei ole, siis pole ju mõtet ka oma raha eest punnitada, nii või naa läheb raisku.

    Peale Kreeka on maailmas ikka päris palju riike veel. Palun siis tuua ilusaid näiteid edukatest riikidest, soovitavalt meile eeskujuks olevast Lääne- või Põhja-Euroopast, kes arengufaasis investeeringute katteks lisaraha kulutumata, eelarvet piinlikult tasakaalus hoides, oma majanduse on suutnud üles ehitada.

    Kui talu näide rohkem meeldib, siis selleks et hakata edukat ja tasuvat talu pidama tuleb kõigepealt osta maad, ehitada majad, hankida masinad ja loomad. Selleks kulub raha. Lihtsalt seistes keset umbrohuga kaetud platsi ja unistades, et tahaks justkui talu teha aga näe – raha ei ole, nii seda talu tõesti ei tulegi. Eriti kui ümberringi teised usinasti laenurahaga oma talud käima lükkavad. Ega Eesti riigil siis kolme või viie aasta pärast rohkem eelarvesse raha teki, et ootame ja vaatame kunagi hiljem.

    Vasta

  8. ckrabat
    märts 07, 2012 @ 17:06:43

    Seda Tootsi ja Ülesoo talu näidet ma siin juba kasutasin. Kui tegemist on investeeringuga, siis selle tarvis võib laenamine olla asjakohane. Kui kreeklased laenavad selleks, et majandusreforme läbi viia, siis on ka see asjakohane. Aga laenata ei tasu lihtsalt sellepärast, et laenu võtta on soodne. Laename raha ja tõstame palku!
    Väike erinevus kreeklaste ja eestlaste võlgade vahel. Kreekas laenas riik end lõhki, kuid inimeste laenukoormus on väike. Eestis on vastupidi, riik ajab laenamisel konservatiivset poliitikat. Inimesed seevastu võtsid endale buumiajal kõvasti laenu kaela, on nüüd hädas ja süüdistavad riiki.
    Muide sattusin ühe loo peale, kust selgub, et riigivõla väiksus Eestis on suhteline, nt võla kasvult ühe elaniku kohta on see Euroliidus koguni kolmas. http://www.eta.ee/2011/10/02/eesti-riigivolg-kasvas-7-aastaga-972-protsenti/
    Kokku hoiti masuajal, nüüd on võlg jälle kasvamas.

    Vasta

  9. Tõnu
    märts 07, 2012 @ 18:41:52

    Huvitav, kuidas astmeline tulumaks, isegi idee tasandil nii palju emotsionaalsust suudab tekitada 🙂

    Mõned vastuväited.

    Esiteks. Astmeline või proportsionaalne tulumaks iseenesest ei tähenda maksukoormuse tõusu ega langust. Kui kogutakse X eurot maksudena, siis X eurot saab kokku korjata mitmel erineval moel. Kokku tuleb ikka X. Astmeline tulumaks ei ole kuidagi seotud sotsiaalabi suurendamisega, otse vastupidi, kui vaesemate maksumaksjate maksudele minev summa väheneb, jääb neil rohkem raha kätte ning riigil kulub lõppkokkuvõttes vähem raha nende toetamiseks. Ehk siis lihtsustatult, selle asemel et sente koguda ja sente jagada, parem jätta need sendid rahule.

    Teiseks. Kui igasugune maksustamine on juba põhimõtteliselt ebaõiglane ning riik ainult karistussüsteem, siis muidugi, ehk on tõesti targem lahkuda. Ma ei näe astmelises tulumaksus midagi ebaõiglast, on ju iga kodaniku rõõm aidata oma riiki. Kes siis veel peaks riiki panustama kui meie ise? Kui on võimalik rohkem panustada, ja rohkem teenivatel inimestel on võimalik, siis on rõõm seda suurem. Suhtumise küsimus muidugi 🙂

    Kolmandaks. Suhteliselt hästi teenivatel inimestel on ka suhteliselt ükskõik kui palju täpselt nende arvele raha kukub. Kõrgepalgaliste töökohtade puhul ei ole palganumber enam sugugi see otsustav näitaja, palju tähtsamaks muutuvad eneseteostuse võimalus, loominguline tunnustus, kollektiivi sünenergia ja teised raskesti mõõdetavad näitajad. Ka avatud piiride puhul ei mängi lõpuks rolli enam niivõrd palganumber vaid ka üldine ühiskonna turvalisus, hariduse kättesaadavus, tervishoiu tase ning transpordiühendused. Kõrgepalgalistel inimestel on pered ja lapsed ja sõbrad, kelle elu kvaliteet sõltub paljuski riigi suutlikusest. Kehvas riigis võib ju rohkem raha teenida, aga elu on ikka kehv.

    Soome näite puhul, need eestlased kes käivad seal kiireid otsi tegemas, et siis nädalavahetusel tagasi kodus bemmiga laiata, on ainult üks osa. Hoopis olulisem on need, kes Soome tööle lähevad ja sinna jäävadki. Küsimus ei ole ainult rahas, nii kulud kui maksud on seal suuremad, kuu lõpuks võib olla kulub enam-vähem sama palju ära. Aga tähtis on muu, tähtis on ka see tunne, kuidas töö tegijasse suhtutakse. Austusega. Hoolivalt. Tähtis on see, et riik toetab igal sammul. Et lapsel on koolis hea. Et tervishoid on igaühele kättesaadav. Et elukeskkond on turvaline ja mõnus. Need on asjad, mida raha eest osta ei saa.

    Neljandaks. Need ettevõtted, kes ainult kasumiprotsenti loevad, ei ole ühegi riigi majandusele head. Alati on kusagil veel odavam tööjõud. Alati saab mõnest teisest riigist veelgi rohkem kasumit välja pumbata. Sellised ettevõtted ei loo kõrgepalgalisi ja teadmistemahukaid töökohti, nad ei investeeri 10 või 20 aastat tulevikku. Täna Eestis, homme Rumeenias, ülehomme Mongoolias, maha jäävad töötud ning lagunevad angaarid.

    Vasta

  10. ckrabat
    märts 07, 2012 @ 19:18:28

    Emotsionaalne teema on ta sellepärast, et see on muudetud teatud poliitiliste jõudude poolt usuküsimuseks. Umbes samuti nagu kohustuslik ajateenistus aitab meid võidule Pühas Sõjas Venemaa vastu, nii toob ka astmeline tulumaks õnne meie õuele ja teeb meie elu samasuguseks nagu Soomes, kus on pudrujõed ja piimamäed. Ma ei ole näinud astmelise tulumaksu prohvetitelt, kes kuulutavad Suurt Ideed valimistelt valimisteni, ühtegi põhjapanevat analüüsi, kuidas see maksukoormuse õiglasemaks ja elu paremaks muudab. Välja arvatud valijasse sisendatud usk, et tema maksukoormus väheneb ja naabri-Juhan maksab topelt.
    Samuti jääb arusaamatuks, kuidas soodustab proportsionaalne maksusüsteem ettevõtjate huvitatust riiki panustada? Miks on selleks vaja karistussüsteemi? Miks ei võiks ta ilma täiendava maksustamiseta investeerida riiki, kohalikesse omavalitsustesse, haridusse, heategevusse, millesse iganes?

    Vasta

  11. ckrabat
    märts 08, 2012 @ 03:58:49

    Tõnu ütles: “Laenu saab hetkel väga headel tingimustel. Intressid on madalad ning riigi laenukoormus olematu. Põhimõtteline keeldumine rahast, mida saaks kasutada tulevikku investeerides, on üsna lühinägelik. ”
    Lang vastas:
    http://www.epl.ee/news/eesti/langi-plaan-erm-i-jaoks-votta-hiigellaen-ja-nuumata-panku.d?id=64038953
    “Eesti Päevaleht avalikustab skeemi, kuidas kultuuriminister Rein Lang kavatseb teha võimalikuks Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uue megahoone rajamise Tartu veerele Raadile. See hõlmab muu hulgas suurejoonelist pikaajalise laenu võtmist, millelt kooritavad intressid teevad kindlasti rõõmsaks mõne panga.”

    Kui oleks võetud laenu ja jagatud õpetajate ning pensionäride vahel laiali, igaüks oleks saanud 50 euri, oleksid järgnenud kestvad tormilised kiiduavaldused 😀

    Vasta

    • Tõnu
      märts 08, 2012 @ 07:41:17

      ERM ei ole inesteering tulevikku, see on investeering minevikku 🙂

      Vasta

      • personainfieri
        märts 08, 2012 @ 07:59:10

        Ka mineviku võib investeerida, kui see toob tulevikus kasumit, nt kui ERM-i tulevad külastama turistide hordid, mis elavdavad kogu Tartu elu- ja majanduskeskkonda.
        Kui laenuleib ja õletuli puudustkannatavale rahvale laiali jagada, ei tõuse sealt mingit tulu 🙂

      • Tõnu
        märts 08, 2012 @ 08:33:09

        Mis turiste huvitab ja mis mitte, on ju Tallinna vanalinna meenepoodides näha. ERM on vajalik ainult Eesti sisese müüdi kinnistamiseks. Samalaadne klaasist kirst nagu Lenini ase Moskvas.

      • personainfieri
        märts 08, 2012 @ 09:52:34

        Lenini muumiat käivad arvatavasti ka turistid jõllitamas. ERM puhul on lootus ikkagi mingi aja jooksul kulud tasa teenida. Kuidas mingit objekti müüa, on jälle omaette teadus.

  12. Jolli
    märts 08, 2012 @ 05:51:22

    Allpool viidatud artiklist:

    “Cornelli ülikooli psühholoogi .. juhitud uurimus näitab, et ebakompetentsetel inimestel puudub sisemine suutlikkus hinnata teiste inimeste pädevust või nende inimeste pakutud ideede kvaliteeti.

    Kui inimesel puudub näiteks pädevus maksureformi küsimuses, on tal väga raske tuvastada kandidaate, kes on tegelikult antud valdkonna eksperdid. Neil lihtsalt puuduvad vaimsed vahendid mõtestatud hinnangute andmiseks.”

    http://forte.delfi.ee/news/teadus/teadlased-rahvas-pole-demokraatia-toeliseks-toimimiseks-piisavalt-tark.d?id=64038169

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

märts 2011
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: