Ukraina rahuplaan – kohtumine Minskis

@ckrabat
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Francois Hollande kohtuvad neil tundidel Minskis Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Ukraina presidendi Petro Porošenkoga, et lõpetada relvakonflikt Ida-Ukrainas, kus samal ajal tärisevad relvad ning mõnedel väidetel on tähtis liiklussõlm Debaltsevo neukkude poolt ümber piiratud. Alates aprillist 2014 on sõjategevuse piirkonnas hukkunud 5300 inimest. Putini saabumine Minskisse oli viimase hetkeni ebaselge, kuid ta tuli, rõõmus ja mühisev nagu merelõvi. Võib-olla mitte nii rõõmus ja kannatades Aspergeri sündroomi all. ERR Valimisstuudio julgeolekupoliitika debatil teatas Reformierakonna kandidaat Laaneots, et Poroshenko lahkus Minskist ja läbirääkimised on läbi kukkunud. Keegi ei protesteerinud. Otsisin paaniliselt sellele sõnumile kinnitust, aga ei leidnud. Tundub, et läbirääkimised jätkuvad ning mõnedel andmetel võivad kesta hommikuni. Eestis on Saksamaa ja Prantsusmaa diplomaatilist tegevust sageli võetud nõrkuse märgina, pehmode värgina, sest burksiputka ees maksab vaid jõud ja tõelised mehed karastuvad sõjas.  Millegipärast on meil laialdaselt levima hakanud arvamus, et Venemaa käitumine annab meile õiguse käituda nagu nemad – olla nagu Putin, kuigi me rõhutame, et meie oleme nagu teistsugused ja meil on väärtused. Aga kui me oleme teistsugused, kas ei peaks me oma läänelikele väärtustele kindlaks jääma ja eelistama rahu sõjale? Vastase hüsteeriaga kaasaminek võib viia selle eesmärkide iseeneslikule täitumisele. Ukraina on jagunenud rahupooldajate (Poroshenko) ja sõjapooldajate (Jatsenjuk) vahel, kuid mäkartistlikus Eestis võib rahupooldamine tuua kaasa vähemalt sildistamist.

Ukraina konflikt on aga mitme tundmatuga võrrand, mille lahendamine ei ole lihtne, sest kõik konflikti osalised elavad eri maailmades. Donetskis ja Luganskis ei kohtu mitte ainult Merkeli maailm Putini maailmaga, aga ka Ukrainas ja Ida-Ukrainas on palju erinevate huvidega huvigruppe, kes ei ole üheselt allutatavad Berliini ja Donetski mõjudele. Kõikidel neil tundmatutel sõduritel Donetski ja Luganski lahinguväljadel on oma pisikesed eesmärgid, mis ei pruugi kõikides detailides kattuda Vladimir Putini eesmärkidega taastada Venemaa kui suurriik. Niininimetatud “Normandia neliku” kohtumine Minskis on märgilise tähendusega. Valgevene president Aleksandr Lukašenko on Ukraina kriisi kasutanud oskuslikult pingelõdvenduseks Läänega ja üritab välja rabeleda rahvusvahelisest isolatsioonist. Tema Venemaa kolleeg on üle võtnud varem Lukašenkole kuulunud “paha poisi” rolli ning Lukašenko ei ole pidanud paljuks ka teravaid avaldusi Venemaa aadressil. Mitmed Venemaa mõjukad tegelased on ka Putinil soovitanud Lukašenkost vabaneda.

Ukraina kriisi puhul on selgesti märgatav, et mitte ükski rahvusvaheline organisatsioon ei ole suuteline efektiivselt kriisi lahendamisel osaleda ning lahendust loodetakse traditsioonilisest suurriikide kokkuleppest. Kui esimese Minski kokkuleppe ajal üritati juhtrolli anda külma sõja produktile OSCE-le, siis nüüd on rahvusvahelised institutsioonid kõrvale heidetud ning loodetakse saavutada kokkuleppeid riigijuhtide vahel. Veel augustis, kui Ukraina väed vallutasid neukkude kangelaslinna Slovjanski ja olid tungimas Donetskisse ning Luganskisse, tundus, et konflikti sõjaline lahendus on võimalik, kuid siis sõjaõnn pöördus ning Venemaalt saabunud lisajõudude toel asusid neukkud vasturünnakule. Ma kasutan meelega Luganski ja Donetski rahvavabariikide koondnimetajana neukkud, sest separatistlikke võitlejaid ühendab mitte ustavus Venemaale, vaid Nõukogude Liidust pärinev mentaliteet. Putin ei soovi kindlasti nõukogude süsteemi taastamist sellisel kujul nagu see eksisteeris enne NL lagunemist, tema esindab pigem rahvuslik-konservatiivseid jõudusid, kuid paljud neukkud on oma unelmates endiselt Brežnevi ajas, nii Transnistrias kui Ida-Ukrainas ja eks Krimmiski, mis võiks ju olla turumajanduse paradiis. Omaette huvitav küsimus, kui kaugele on Putin konfrontatsioonis Läänega valmis minema. Ei maksa unustada, et Venemaa on Läänest rohkem majanduslikult seotud, kui Lääs on sõltuv Venemaast. Majanduslikud sanktsioonid töötavad Venemaa majanduse nõrgestamisel nagu teeb seda ka naftahindade langus ning vaja on vaid aega ja kannatust.

Venemaa eesmärk ei ole tõenäoliselt Donetski ja Luganski vallutamine, sest vastasel korral tegutseksid seal praegu juba eliitväed ning kontroll territooriumi üle oleks juba ammu kehtestatud. Venemaad esindavad seal peamiselt siiski “sõjalised nõunikud” ehk spetsialistid, kes nii-öelda “puhkuse arvel” on suunatud kohapeale sõjategevust koordineerima ja “vabatahtlikud”, sh tšetšeenid, kasakad, vabaks lastud kriminaalid ja muud karvased ja sulelised, kellest paljudest tahetaksegi lahti saada. Võib arvata, et odava kahuriliha kõrval on piirkonnad tarnepunktiks odavale relvastusele, mis soovitaksegi reformide käigus välja vahetada. Krimmiga oli teisiti, sest Krimmil on Venemaa jaoks lisaks selle piirkonna teistsugusele ajaloole ning etnilisele taustale sõjalis-strateegiline tähtsus. Ida-Ukraina kriisi kaudu loodetakse Ukraina riiki ja valitsust niipalju nõrgestada, et need vabatahtlikult Venemaa sõprade klubisse tagasi pöörduvad. Kui konflikt jääb vinduma ning Ukraina majandus käib alla, võivad praegused tugevad rahvuslikud tuuled seal hoopis vastupidises suunas puhuma hakata. Erinevalt kui Gruusia konflikti puhul, on Moskva olnud äärmiselt tõrges diplomaatiliste lahenduste poole pürgima, väites, et tema sõjategevuses ei osale ning tal ei ole Ida-Ukrainas toimuvaga midagi pistmist.

Mida oleks Merkelil ja Hollande’il pakkuda? Vaherahu tekitaks Transnistria taolise külmutatud konflikti, kus seaksid end sisse ebamäärase staatusega Donetski ja Luganski rahvavabariigid. Vaevvalt, et majandusraskustega võitlev Venemaa on huvitatud nende kriisist laastatud piirkondade ülesehitamisest, vaid püüab vastutust lükata Ukraina kaela, kelle rahvuslik uhkus ei luba mässulistest piirkondadest lahti ütelda, kuid kelle sõjaline ja majanduslik võimsus ei võimalda neid alasid kas siis sõjalise või mõne muu jõu abil Ukrainaga taaslõimida. Donetski ja Luganski piirkonna neukkud olukorra ees, kus Venemaa neid ei taha, kuid ukrainlaste teine tulemine viib mitmedki neist suure tõenäosusega kohtupinki ja sealt edasi kinnipidamisasutusse. Seepärast ei jää neil midagi üle, kui aidata Venemaal Ukrainat destabiliseerida ning jätkata vastupanu. Tõsi, nii mitmedki on sealt piirkonnast juba pagenud või ära viidud, sealhulgas ka kuulus välikomandör Strelkov-Girkin, kes esines kriitiliste avaldustega Venemaa pihta ja kelle mõjuvõimu suurenemist ida pool ilmselt juba kardeti, sest “sõjakangelase oreool” lubab esitada väljakutse režiimile.

Eurooplaste ettevaatlik suhtumine sõjatehnika tarnetele ei ole vähemalt minu arvates põhjustatud suurest hirmust Venemaa tuumalöökide ees, vaid kardetakse ühel või teisel kombel sõjalisse konflikti sattuda ning vältida nn Vietnami sündroomi tekkimist. Poliitilised trendid Euroopas on soodsad nendele jõududele, kelle sümpaatiad käesolevas konfliktis asetuvad hoopis teisele poolele ning võivad liigset aktiivsust valimistel enda huvides toetuse tõstmiseks ära kasutada. Vasak- ja paremäärmuslus kogub populaarsust ja Putini tegevus vastab suures osas nende ideaalidele. Viimaste teadete kohaselt tekitab vaidlusi vaherahu järgne rindejoon. Positsioone loovutanud ukrainlased tahavad taastada seisu nagu 2014.a. septembris, kuid positsioone võitnud neukkud ja neid toetav Venemaa ei soovi loomulikult vahepeal kättevõidetust loobuda. Lahing Debaltsevo pärast peab neukkudele lihtsalt tugevamad positsioonid kätte mängima. Kuna Venemaa ei tunnista sekkumist Ukraina konflikti, on nende vägede lahkumise nõuet diplomaatiliselt keeruline esitada ja venelased teavad seda vägagi hästi. Neukkud on vastu, et Ukraina kontrolliks oma piiri Venemaaga, sest sealtkaudu voolab sinna nii relva- kui humanitaarabi. Kuni augustini kontrollis Ukraina suuremat osa piirist, kuid nüüd on neukkud need piirikordonid üle võtnud. Venemaa tahab ka Ukraina poolseid garantiisid neukkude autonoomiale Donetskis ja Luganskis ning finantsblokaadi lõpetamist. Läbi selle loo üritame silma peal hoida, mis Minskis toimub.

Sõda Ida-Ukrainas 4. veebruaril 2015.

Kaart https://personainfieri.files.wordpress.com/2015/02/0671e-ukraine2bmajor2bmilitary2boperations5.png

Malaisia lennuki saladus II – MH17, ka Donetski kohal säravad tähed

@ckrabat
Mõistlikum tundub ikkagi lennukiteema eraldi rubriiki panna, sest eelmise loo peateema ehk Steven Seagal ja tema bluus pole sellega kuigivõrd seotud või siis väga kaudselt, aga ei jaksanud kohe uut lugu kirjutada. Mis siis juhtus? Kui ma parajasti eelnevat lugu kirjutasin, oli teler lahti ununenud ning seal teatati, et Ukraina õhuruumi kohal on Malaisia reisilennuk alla kukkunud. See ei ole esmakordne juhtum, mis tänavu on Malaysia Airlines lennukitega juhtunud, sest kevadel jäi väidetavalt India ookeani kohal kaduma Kuala Lumpurist Pekingisse suundunud lennuk. Ühtegi ratsionaalset seletust, kuidas lennuk sedavõrd kursist kõrvale kaldus nagu ka ühtegi kinnitust leidvat märki lennuki allakukkumisest pole tänaseni leitud. Malaysia Airlines Flight 17 lennuk Boeing 777-200ER 298 reisija ja meeskonnaliikmega pardal alustas teekonda Amsterdamist Schipholi lennuväljalt 17.juulil 2014 kell 12.14 Kesk-Euroopa aja järgi ja pidi maanduma 11 tundi ja 45 minutit hiljem Kuala Lumpuris, kell 6.00 kohaliku aja järgi. Kolm tundi hiljem, kell 15.14 Kesk-Euroopa ja 13.15 Ukraina aja järgi kukkus lennuk alla venemeelsete irredentistide kontrollitaval alal Grabovo küla lähedal nn “Donetski rahvavabariigis”, Torezi linnast põhjas.

Kuni viimase ajani lendasid mitmed lennukompaniid, k.a. Malaysia Airlines, üle sõjategevuse tsooni Ida-Ukrainas, et aega ja raha kokku hoida. Vahetult enne intsidenti lendasid tsoonist üle üks Singapuri lennukompanii lennuk ja üks India lennuk. Lendu kontrollisid Ukraina lennujuhid, kes andsid korralduse MH17le lennata madalamalt 33 000 jala (10,0 km) kõrgusel, kuigi varem pidi kõrgus olema 35 000 jalga (10,7 km). Segane lugu on lennuki mustade kastidega, mis väideti alguses olevat ukrainlaste käes, kuid teised teated on seda eitanud. Mustade kastide leidmist on eitanud ka irredentistid, kes on lubanud need leidmise korral Venemaale üle anda, kuid Venemaa on Lavrovi sõnul keeldunud neid vastu võtmast. Võimalik, et need on Donetski päästeteenistuse käes kindlas kohas, kuid ka, et mustad kastid on rekvireeritud mõne saagijahil neukku poolt, kes on sellest teinud endale tuhatoosi või suitsuanduri. Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli ja Venemaa presidendi Vladimir Putini telefonikõne põhjal toetavad mõlemad rahvusvahelise juurdluse läbiviimist ICAO kontrolli all. Lennukihuku koha turvalisus ei ole irredentistide poolt tagatud. OSCE vaatlejaid on sündmuskohale lubatud, kuid nende tegevust on segatud. Väidetavalt on teadmata suunas ära viidud hukkunute surnukehi ning sündmuskohal käib marodööritsemine. 298-st hulkkunust oli valdav osa ehk 193 hollandlased. Rohkem oli pardal Malaisia (43, sh 15 meeskonnaliiget) ja Austraalia (27) kodanikke. Irredentistide telefonikõnest võib välja lugeda, et nad leidsid kellegi Indoneesia päritoluga naiskodaniku laiba ja dokumendid.

Ma püüan seda teemat lahata reptiilsest seisukohast lähtuvalt, mis võimaldab ratsionaalset ning võimalikult sõltumatut hinnangut, sõltuvalt muidugi materjalide kättesaadavusest ning usaldatavusest. Inimlike seisukohtadega on selline probleem, et imetajatena lähtuvad nad põhiliselt instinktiivsetest emotsioonidest, mis tekitab mulje, et kusagil on kallutatud jõud. Inimeste hinnangud kipuvad sageli olema pigem esteetilised ning subjektiivsed, nad valivad pooli, millega võetakse vastu ainult sellist informatsiooni, mis vastab tema poolt omaks võetud esteetilistele kategooriatele. Kolmas ja kõige arvukam Maa peal esinev liik ehk lollid on juba omaette nähtus, sest nende väärtushinnangud lähtuvad temasse sisestatud programmi koostajast ehk siis millises vabrikus või millise nurga taga käsitöönduslikus korras on loll valmis meisterdatud. Loll on alati programmipõhine. Teda tao kasvõi kuvaldaga, tema programmist ei tagane ja lollide ümberseadistamine on väga keeruline ja kallis ettevõtmine. Loll võib rikki minna, siis hakkab ta nurgas omaette ringe tegema ja sinist suitsu välja ajama. Sellisel juhul on mõistlikum juba uus loll muretseda, aga nendel tänapäeva lollidel on selline viga, et nende mõistlik ekspluatatsiooniaeg jääb aina lühemaks.

Sündmuste kronoloogiast niipalju, et sündmuste loogika ning olemasolev teave lubab eeldada, et lennuki tulistasid alla irredentistidele (mis on täpsem väljend kui separatistid, sest nad taotlevad pikemas perspektiivis liitumist Venemaaga, mitte nn Novorossia iseseisvust)Venemaalt appi tulnud Doni kasakad, kasutades selleks nõukogude päritoluga õhutõrjekompleksi BUK 9K37/M1 (NATO kood SA-11 Gadfly). BUK tulistab 5,7 meetriseid ja 55 kiloseid maa-õhk rakette kuni 28 km kõrgusele. Kuidas see süsteem irredentistide kätte sattus, pole veel kindlat vastust leidnud. Väidetakse, et süsteem toodi vahetult enne intsidenti Venemaalt ning seati üles Torezi kesklinnas ja viidi pärast Venemaale tagasi, kuid välistada ei saa sedagi, et nad said süsteemi trofeena ukrainlastelt, kelle relvastusse see süsteem samuti kuulub. IISS analüütik Joseph Dempsey peab seda võimalikuks. Viimasele versioonile viitab näiteks vene äärmuslase Sergei Kurginjani sõnavõtt. BUK võeti Nõukogude Liidus kasutusele 1979.a., kuid seda on eksporditud ka mõnedesse välisriikidesse. Väidetavalt suudab süsteem eristada vaid neid krüpteeritud tuvastussignaale, mis tulevad nn “sõbralikelt lennukitelt”, mis kasutavad talle tuntud signaale ning ei tee vahet sõjalennukite ja tsiviillennukite vahel. Erukindral Krüüneri sõnul nõuab BUKi kasutuselevõtt vaid vähest väljaõpet.

Loomulikult annab lennuki allatulistamise kohta kokku keerutada loendamatu hulga vandenõuteooriaid, kuid praeguste tõendite alusel, k.a. ukrainlaste poolt salvestatud irredentistide telefonikõned, lubavad siiski eeldada, et lennuk tulistati alla eksikombel, kuna seda peeti ukrainlaste transpordilennukiks AN-26. Arvamus, et lennuki allatulistamise korraldas Venemaa president Vladimir Putin, et kolmandat maailmasõda valla päästa, ei ole kinnitust leidnud nagu ka ukrainlaste sidumine katastroofiga, mida on promonud venelased. Praegu võib siiski väita, et venelaste seotus intsidendiga on olemas, mis puudutab 1) Doni kasakate osalust sõjategevusest; 2) Venemaa kodanike osalust relvastatud võitluse juhtimisel Donetskis ja Luganskis; 3) venelaste võimalikku abi õhutõrjesüsteemi ettevalmistamisel; 4) mõnede Venemaa luureohvitseride osalust irredentistidevahelises kommunikatsioonis peale intsidenti. Irredentistide elulugu on värvikas ja pole teada ka kui palju Venemaa neid tegelikult kontrollib ja kuivõrd on võimelised iseseisvalt tegutsema. Tundub, et kohalik rahvas on seal pigem Nõukogude süsteemi taganutvad neukkud, kui et imperiaalse Venemaa patrioodid. Donetski rahvavabariigi  isehakanud riigipea Deniss Pušilin olevat läinud erru, Venemaale ja kadunud seal nagu vits vette. Huvitav tegelane on Donetski sõjaline juht Igor Girkin (või Girkind), kellel olevat väidetavalt ka Iisraeli kodakondsus. Donetski sündmustega samaaegselt alustas Iisrael Gaza piirkonna vallutamist, aga see on juba omaette lugu.

Saage tuttavaks – selle loo “kangelane” nõukogude päritoluga õhutõrjesüsteem Buk-M1.

Foto: http://cdn.theweek.co.uk/sites/theweek/files/styles/theweek_article_main_image/public/8/01/140718-buk2_0.jpg?itok=K1Py0evU

Kim Jong Un ning tants tuumakatla ümber

@ckrabat

Tänapäeva maailma ilmselt kõige suletuma ühiskonnakorraldusega riik Põhja-Korea on taas rahvusvahelisele meediaareenile jõudnud, kuna ähvardas Ameerika Ühendriike naljaviluks tuumarünnakuga nagu ta seda aeg-ajalt ikka teinud on. Sõnade kinnituseks on nad idarannikule toimetanud juba kaks Musudan tüüpi raketti, kuid tuumarelvade kandevõimet omavate rakettide paigutamine positsioonidele  ning isegi vägede koondamine piiri äärde võivad tähendada küll soovi olukorda pingestada ja potentsiaalseid vastaseid survestada, aga see ei pruugi viia veel ulatusliku relvastatud konflikti puhkemiseni ning vastase ründamiseni nagu tegi seda juhtus 25.juunil 1950 kui Põhja-Korea ehk siis ametlikult Korea Rahvademokraatlik Vabariik ründas Lõuna-Koread ehk Korea Vabariiki, mis sai alguspunktiks kolm aastat vahelduva eduga laastanud Korea sõjani. Riik, kes vallandab sõja, üritab suure tõenäosusega seda sõda ka võita, kuid Põhja-Korea võiduvõimalused aastal 2013 on märgatavalt väiksemad, kui mitte olematud, võrreldes aastaga 1950.

Põhja-Korea armee on väliselt hirmuäratav, 1,21 miljonit meest, mis on suuruselt neljas armee maailmas. Tänu totalitaarsele riigikorraldusele panustab Põhja-Korea relvajõududele enam kui ükski teine riik maailmas, kuid tema relvastus on suhteliselt vanamoeline. Massiarmeed võisid edu tuua siis, kui sõjapidamine oli odav. Kõrgtehnoloogilises sõjas võib aga tehnoloogiline mahajäämus osutuda kergesti haavatavaks, sest odavate massiarmeede ajad hakkavad mööda saama.   Tegelikult puudub Kim Il Sungi jüngritel vajalik sõjaline võime, et muutuda Ameerika Ühendriikidele ja tema liitlastele ohtlikuks ning võib arvata, et raskesõnalise retoorikaga kaunistatud sõjalised ähvardused peavad täitma mingisuguseid poliitilisi eesmärke. Eelmise suurema kriisi ajal 2010.a. märtsis uputati torpeedorünnakuga Lõuna-Korea sõjalaev piiriäärse Baengnyeongi saare lähedal ning 2010.a. novembris tulistas Põhja-Korea suurtükivägi teist Kollases meres paiknevat saart, Suurt Yeonpyeongi, kuid suuremat sõda kahe Korea vahel on suudetud vältida ning relvarahu on püsinud juba 60 aastat. Mäng tulega võib küll ühel hetkel väljuda kontrolli alt ja areneda suureks tulekahjuks, kuid Põhja-Korea juhtkonna jaoks võiks sel juhul tegemist olla massisuitsiidiga.

Massihävitusrelvade, teiste hulgas tuumarelva, omamine annab tänapäeva maailmas riikidele arvestatava heidutusvõime ning sellepärast on mitmed rahvusvahelise süsteemiga vastuollu sattunud paariariigid üritanud neid ka välja arendada, kuid paariariikide esmane mure on olnud pigem režiimi säilitamine kui maailmasõja vallapäästmine. Kuuba raketikriisi ajal 1960-tel aastatel tegi Põhja-Korea tuumarelva väljatöötamiseks esimese katse ning pöördus vastava abipalvega Nõukogude Liidu poole, kuid siis jäi abi saamata. Tuumarelvani jõuti lõpuks selle sajandi alguses ning võime väljatöötamisel kasutati näiteks Pakistani teadlaste abi, kuid see võime on veel väga nõrk. Kui ameeriklased heitsid 1945.a. Hiroshimale 13 kilotonnise pommi ja Nagasakile 21 kilotonni, siis arvatakse, et Põhja-Korea on parimal juhul valmis kasutama 7 kilotonni purustusjõudu. Põhja-Koreal on olnud head suhted islamiriikide Pakistani ja Iraaniga ning  1980-1988 Iraagi-Iraani sõja ajal oli Põhja-Korea Iraani olulisemaid relvastusega varustajaid, millepärast on kahtlustatud ka koostööd Iraaniga viimase tuumarelva väljatöötamisel. 2003.a. võeti tagasi allkiri Tuumarelva Leviku Tõkestamise Lepingult (NPT) ning 2006.a. jõuti esimese tuumarelvakatsetuseni. Põhjakorealaste kesktegevusraadiusega ballistilised raketid “BM25 Musudan” ja “Taepodong-2” võivad maksimaalselt jõuda 4000-6000 km kaugusele, kindlasti mitte Ameerika Ühendriikide põhiterritooriumile, neid pole veel piisava kindlusega õieti testitudki ning pole üldse kindel, et nad tööle hakkavad. Parimal juhul on võimalik ohustada ameeriklaste sõjaväebaase Lõuna-Koreas, Jaapanis, Guamil, Filipiinidel.

Seetõttu muutub Korea poolsaare pingestunud olukorra ja tantsu tuumakatla ümber põhiliseks küsimuseks, mis on Põhja-Korea agressiivse käitumise põhjus?  Need põhjused võivad suure tõenäosusega olla sisepoliitilised ning tuleneda juhtkonna võimumängudest. Noor liider Kim Jong Un, 2011.a. surnud Kim Jong Ili neljas laps suhtest Jaapanis sündinud tantsijanna Ko Young Heega, kelle perekond 1961.a. Chongryoni kutsel Põhja-Koreasse emigreerus,  tahab kindlustada positsioone riigi liidrina, koguda raugastunud partei juhtkonnas rohkem feimi ning näidata end tugeva juhina. Kuigi praegu 30-aastane Kim õppis nooruses Shveitsis (umbes aastatel 1991/1992-2000) ja on hästi tuttav eluga Läänes ei maksa hellitada erilisi lootusi, et ta võiks riiki tuua suuri demokraatlikke muutusi. Me teame, et Pol-Poth õppis Pariisis, Muammar al-Gaddafi ja Bashar al-Assad omandasid hariduse Suurbritannias ning paljud totalitaarsed liidrid on välja kasvanud läänelikust haridussüsteemist. Süsteem ise muudab Kim Jong Uni oma orjaks, sest nende vahele tekib vastastikune sõltuvus – režiim vajab iidolit, kuid iidol vajab oma positsiooni säilitamiseks talle kuuletuvat süsteemi.

Teisalt võib Põhja-Korea taotleda teatud edusid rahvusvahelisel areenil ning üritada saavutada režiimile soodsaid kokkuleppeid, mis aitaksid väljuda rahvusvahelisest isolatsioonist ning leevendada majandussanktsioone. Provokatiivse käitumisega Põhja-Korea rünnakuähvarduste teravik on seekord suunatud Ameerika Ühendriikide pihta, millega üritatakse ameeriklasi meelitada läbirääkimistelaua taha ning vastutasuks midagi välja kaubelda, kas siis poliitilisi kasusid või ka majandusabi. Rahvusvahelisse isolatsiooni sattunud paariariik vajab toetust, et nälgivaid kodanikke ohjes hoida ning vastutasuks pakkuda võib-olla mõõdukaid reforme, kuid jutulevõtmiseks on vaja uksele tugevasti koputada. Praeguse liidri vanaisa Kim Il Sung, kes on ka täna  suutis külma sõja ajal olla väheseid kommunistliku bloki liidreid, kes suutis säilitada head suhted nii Nõukogude Liidu kui Hiinaga. Erinevalt 1950-53 Korea sõjast, kui Põhja-Korea selja taga seisis kommunistlik süsteem eesotsas Nõukogude Liidu ja Hiinaga ning Hiina Rahvaarmee sekkumine aitas Põhja-Koreal režiimi säilitada, puuduvad neil aga täna olulised liitlased, sest tema tegevuse pingete üles kruvimisel on hukka mõistnud nii Hiina kui ka Venemaa

Kohapealsed suhtuvad olukorda rahulikult. Nad on Põhja-Koreast lähtuva ähvardava retoorikaga paremini kohanenud, kui inimesed mujal maailmas ning võtavad seda kui lõputut mängu, tantsu tuumakatla ümber. Olukord on veidi muutunud ka Lõuna-Koreas, kus uueks presidendiks valiti Park Gyun Hye, kunagise karmikäelise diktaatori  Park Chung Hee tütar, kelle isa  laskis 1979.a. ebaselgetel asjaoludel maha tema enda luureülem ning kelle ema tapeti 1974.a. Jaapanis Chongryoni süsteemis üles kasvanud korealase poolt.  Põhja-Koreaga tihedates sidemetes olev mittetulundusühing Chongryon on Põhja-Korea poolt Jaapanis korea päritoluga isikute, kes ei ole võtnud Jaapani kodakondsust,  tarvis rajatud  ideoloogiline süsteem, mis tegutseb Põhja-Korea mitteametliku esindusena Jaapanis ja väljastab Põhja-Korea passe. Chongryonil on umbes 150 000 liiget, neil on  Jaapanis oma lasteasutused, koolid, ettevõtted, pangad ja isegi ülikool. Chongryonis üles kasvanud ning Jaapani klubides mängivad korealased osalesid jalgpalli maailmameistrivõistlustel Põhja-Korea koondises. Kui Lõuna-Korea varasemad presidendid Kim Young Sam ja Kim Dae Jung üritasid kahe Korea suhetes olla mõõdukad ja 1998.a. valimised võitnud Nobeli rahupreemia laureaat Kim Dae Jung  arendas “päikesepaistepoliitikat”,  mõneti Hiina erimajandustsoone meenutava Kaesongi tööstusala rajamine kahe riigi piiril on üks selle poliitika reaalne tulemus, siis uut presidenti Parki peetakse konservatiivseks ja kompromissituks poliitikuks, kellega Põhja-Korea liidritel võib olla märksa raskem kokkulepeteni jõuda, millest võivad pärineda ka meeleheitlikud sammud Ameerika Ühendriike ja Lõuna-Koread rohkem survestada.

mai 2017
E T K N R L P
« veebr.    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.