Mõtteid rahvakogust

@ckrabat

Alates 7.jaanuarist käivitus  opositsiooniliste haritlaste Harta12 pöördumise ja nn jääkeldri algatuse jätkuna internetiportaal Rahvakogu, kuhu ennast valideerinud aktiivsed kodanikud saavad riigi ja ühiskonna arenguks ettepanekuid teha. Viie valdkonna ettepanekuid -rahastamine, erakonnad, valimine, kaasatus ja sundpolitiseerimine -hakkavad kuuldavasti hiljem analüüsima analüütikud ning aprilliks peaksid valikud jõudma Riigikokku, mis võib samahästi osutuda ideede vesihauaks. Praeguse seisuga (18.01) on portaali laekunud umbes 650-700 ettepanekut, millest suur osa on siiski hetkeemotsiooni najal esitatud ja ilmselt kõiki poolt- ja vastuargumente lõplikult läbi kaalumata välja paisatud, palju on ka kordusettepanekuid ning mitmed ettepanekud vastanduvad üksteisele või on juba olemasoleva seadusandlusega tagatud. Võib-olla oleks foorumi ülesehitus võinud olla pisut konstruktiivsem, rohkem orienteeritud võimu ja vaimu dialoogile, kuid ega nüüd algatust täiesti maha teha poleks samuti ilus, sest niikaua kui ühiskonnas toimub mingisugunegi diskussioon ja arutelu, pole see ühiskond täiesti surnud. Vähemasti võimaldab ta lihtkodanikel poliitilises liivakastis seadusandlust harjutada ning auru välja lasta. Kui hiljem ei hakata Rahvakogus esinenud kodanikke karistama, kui nad juhtumisi „õigeid ettepanekuid“ ei teinud, siis on see märk demokraatia toimimisest.

Protsess on saanud juba kriitikat mitmelt poolt, isegi idee algatajatelt, ning mingisse plahvatuslikku riigi juhtimise kvalitatiivsesse tõusu puudub ka allakirjutanul usk, kuigi käisin minagi seda uudistamas ning tegin ka ühe ettepaneku erakondade rahastamise korrastamise osas, mis põhineb blogis avaldatud lool „Kes peaks rahastama maailmavaadet?“ Kuigi ma usun, et selle ettepanekuga ei juhtu mitte midagi ning erakonnad jäävad endistviisi riigi rahakoti lõa otsa rippuma, on siiski huvitav protsessi edasist arengut jälgida. Eesti ühiskonnas valitsevas sotsiaalses tellimuses puhuvad praegu tugevamini marksistlikud tuuled ning lahendusi nähakse pigem riigi sekkumise suurendamises ühiskonnaellu ning käsu- ja keelumajanduses. Siit tulevad ka üldrahvalikku arusaama peegeldavad ettepanekud viia erakonnad riigi täielikule ülalpidamisele, tugevdada erinevaid sunnimeetmeid ja kehtestada tsensuseid (kodanikele valimiskohustus, võrdsustavad maksud nn lastetusmaks, mitmed valimistsensused jne), viia kohustusliku õppeainena kooliprogrammi isamaaline kasvatus ja patriotism, taaskehtestada surmanuhtlus jne jne  –  umbes pooled ettepanekutest soovivad kodanike õigusi ja vabadusi oluliselt piirata, mis on neukkuühiskonna pärand ja viitavad pettumisele läänelikus demokraatias.

Konkreetsest ettepanekust ehk siis  lühidalt kokkuvõetuna: „Erakonnad kui maailmavaatelised institutsioonid peaksidki olema rahastatavad läbi neid toetavate isikute ja organisatsioonide annetuste, kuid annetusi ei saa piirata üksnes eraisikute annetustega ning tulunduslike organisatsioonide poolsed toetusi ei ole mõistlik keelata, sest see vähendab rahastamisskeemide läbinähtavust (mis ongi skandaalide põhjustaja) ja suurendab erinevate rahapesu vormide kasutamise võimalust vabatahtlike annetuste sildi all. Küll tuleks keelata erakondadele tehtavad eraldised riigieelarvest (sh otsetoetused ja kaudne rahastamine, nt läbi MASAde, DASAde, aga ka kohalike omavalitsuste ning riigi osalusega ettevõtete poolne rahastamine). Maksumaksja ja potentsiaalne valija ei pea kinni maksma tema poolt mitte toetavaid maailmavaateid.“ Umbes sadakond inimest on ettepaneku poolt ja vastu ka arvamust avaldanud ja tulemus ei olegi kõige hullem, kui arvestada, et meil on ikkagi väga palju säilinud neukkumõtlemist, mille järgi ettevõtlus peab olema riigi poolt kontrollitav ning kui midagi tehakse nn sponsorrahadega, siis on see kahtlane ja taunitav. Kui see ei ole otsene riigisõltlus, siis mis see on?

Milline on erakondade rahastamise hetkeseis? Erakonnad ongi suurel määral riigi ülalpidamisel. 17.jaanuari „Postimehes“ avaldatud andmetel  moodustab omakogutud raha (annetused+liikmemaksud) osakaal suuremate erakondade eelarvest kõigest kümnendiku (IRL – 11,8%; KE – 11,5%; SDE – 10,2%; RE – 7,2%) ning isegi kui erakonnad viia täielikule riigi rahastamisele, siis ei muutuks suurt midagi v.a. ehk see, et eraldised erakondade jaoks riigi rahakotist tõenäoliselt suurenevad, et kompenseerida omakogutud toetustest ilmajäämist. „Postimehe“ andmetel on RE eelarve kokku 1 889 549€; KE 1 548 158€; IRL 1 373 379€; SDE 1 118 471€. Riigieelarvest saab RE  1 762 264€; KE 1 388 427€; IRL 1 228 224€; SDE 1 014 620€. Neile lisaks veel rohelised ja konservatiivne rahvaerakond mõlemad 9587€. Annetusi on kõige rohkem laekunud IRL eelarvele 136 773€; järgnevad KE 119 436€; RE 115 350€; SDE 77 392€. Liikmemaksudest rahastab end KE 40295€; SDE 26 459€; RE 11965€; IRL 8742€. Riigieelarvet tervikuna võttes ei ole erakondadele eraldatavad summad küll tohutu suured, kuid isegi rohelistele ja KRE eraldatud summade abil on võimalik üleval pidada politseinikku Lihulas, rääkimata siis veel suurematele erakondadele eraldatud summadest.

Riigieelarvest saadavate eraldiste kadumine nõuab erakondadelt palju vastutustundlikuma eelarve koostamist. Äriühingute poolsed annetused, kui need on tehtud seaduslikult ning järelevalveorganisatsioonide kontrolli all, ei too ilmtingimata kaasa korruptsiooni, kui seda võib tuua sõltumine riigieelarvest, vaid isemajandamine tõstab erakondade vastutustunnet. Kui eeldada, et annetamine on kontrollitav, avalik ja läbipaistev, siis väheneb alternatiivsete rahastamisskeemide kasutamine. „Raha võimu“ vastu on avalikkus kõige parem ravim, sest sõltuvus riigieelarvest võib suurendada korruptsiooni ning tekitada riigisõltlastest poliitbroilerite kasvulava, kellel puudub arusaam, kust raha tuleb. Pigem võib loota, et isemajandamisel olev erakond tunneb rohkem vastutust poliitilise programmi eest kui riigi poolt ülalpeetav erakond, mille läbi inimesed loodavad saada riigi palgale. Lõpuks ei tohi erakonnale keelata ka iseseisvat majandustegevust, kui näiteks erakondade noortekogud õmblevad rahvariideid ja voolivad puulusikaid selleks, et erakonda rahastada. Erakondadevaheline keskkond meenutab mingis mõttes ettevõtluskeskkonda, kus erakondadel tuleb end maailmavaadete võistluses valijatele atraktiivseks muuta. Ma ei ole nii suur idealist, et arvaks keelumajandusega on võimalik maailma paremaks muuta. Loomulikult peab riik soodustama maailmavaatelist konkurentsi, kuid mitte läbi erakondade rahastamise. Erakondade rahastamine riigieelarvest on sama ohtlik idee, kui populaarne loosung: “Kõik valima! Täitkem kodanikukohust!”  Valija, kes läheb valima “kohusetundest” ning valib kandidaadi lipsuvärvi, mitte programmi järgi, suurendab ühtlasi valijate arvu, kes ei vastuta oma valiku eest ning kvaliteetsete häälte arv väheneb.

Üks kindel oht Rahvakogu jõudmisel Tõe ja Õiguse lätetele ongi mitmekesidus ehk siis ettepanekute maailmavaateline kirjusus ning üksteisele vastandumine, mis viitab küll ühiskonna normaalsele arengule ning eluterve diskussiooni olemasolule, kuid teeb terade eraldamise sõkaldest raskeks. Tulevikustsenaariumina pakun välja, et protsess kuidagi aktivasse kanda, valitakse välja paar poliitiliselt korrektsemat ettepanekut, millega status quo’d eriti ei muudeta ja esitatakse need rahvaalgatuse korras seadusandjatele vastuvõtmiseks. Siis sõltub juba seaduseandjatest, missugused ettepanekutest vastuvõetavateks tunnistatakse, kui seda üldse juhtub. Põhiseadus paraku rahvaalgatusele seaduseelnõude esitamise õigust ei anna ja mul ei ole siinkohal ka suuri illusioone, sest ilus on uskuda, et rahvas teeb alati tarku otsuseid, kuigi reality show näitab, et rahvas teeb pigem populaarseid otsuseid ja võidavad need, kes kõvemini karjuvad. See ongi Novgorodi WC.

Vahest ennast me vaevame ja valget laeva me
Ootame kui sõita võiks siit taevase väega me,
Ei löö käega me, ei löö käega me, ei löö veel käega me.

Advertisements

Harta 112 ja Occupy Estonia

@ckrabat

Täna, 14.novembril, avaldasid rühmituse Harta12 nime all esinevad 17 avaliku elu tegelast ja arvamusliidrit üleskutse, milles avaldati muret demokraatia seisukorra kohta Eestis. Kahjuks jätkub muude tegemiste tõttu praegu aega vaid lühidaks kommentaariks. Kindlasti sisaldab dokument väärt mõtteid, mis on vajalikud kodanikuühiskonna edendamiseks Eestis ja jõudmiseks viie demokraatliku riigi hulka (D.Vseviov). Petitsiooniga on liitunud juba tuhandeid inimesi ja see on juba igaühe neist sisekaemuse teema, miks üks või teine on otsustanud petitsiooniga liituda, kas sügavast sisemisest rahulolematusest või soovist põhivooluga kaasa loksuda. Persona in fieri ei võta seisukohta Harta12 avalduse poolt või vastu, vaid leiab, et esmatähtis on tänasel hetkel ühiskondliku dialoogi tekkimine riigi ja kodanikuühiskonna vahel.

Allkirjade kogumised on olnud paiguti väga populaarsed ühiskondliku liikumise vormid. Allkirju on kogutud paljude seisukohtade toetuseks ja vastuseisuks, näiteks Vabadussõja võidusamba poolt ja vastu, kuid kas sellisel aktsioonil on ka tagajärgi või jääb see lihtsalt mugavaks protestivormiks, kus inimene saab südamerahustuseks oma meelsust avaldada, ilma et sellest ühiskonnas otseselt midagi muutub. Mõneti meenutab sellinne rahulolematu eesmärgipuudus maailmas laialt levinud Occupy-liikumist, kes teab, mille vastu võitleb, kuid ei pruugi alati mitte aru saada, miks ta seda teeb ja milline on liikumise eesmärk.

Lahendus ei saa olla Harta12 erakonnastumine, sest Res Publica kogemus on esitlenud, mida erakonnastumine võib endaga kaasa tuua. Seltskond, kes on kogunenud rühmitusse kui ka need, kes on petitsioonile allkirja andnud, moodustavad väga kireva seltskonna, kes kindlasti ei esinda maailmavaateliselt ühist seisukohta ja hõlmab laia ideoloogilist skaalat vasakult paremale. Kuigi allakirjutanute seas torkavad silma vasakpoolsed ja sotsiaaldemokraatlikud seisukohad ja paljuski ühendab neid vastandumine valitsevale Reformierakonnale, ei saa rääkida ideoloogilisest ühtsusest. Eesti ühiskonna probleemid ei ole mitte Reformierakonna probleemid, vaid ühendavad kõiki erakondi nii koalitsioonis kui opositsioonis. Sarnane värvikirevus pani kunagi aluse Res Publica erakonnastumisele, kuid suurte lootustega püsti pandud erakond sumbus tavapärasesse poliitrutiini ja muutus broilerikasvatuseks, pakkumata ühiskonnale midagi uut.

Pettumine demokraatias võib muutuda tõsiseks ohuks, kui tekib sotsiaalne tellimus märksa kinnisema ja kontrollituma ühiskonna järele, kus valitseb üks ja õige arvamus. Mulle teeb isiklikult muret, et Reformierakond on loobumas liberaalsetest väärtustest, sest erinevalt teiseks end liberaalseks pidavale erakonnale, Keskerakonnale, kes pole liberaalsetest väärtustest kunagi midagi arvanud, on Reformierakond tekkinud liberalismi baasil ja erakonna kaugenemine sünniideoloogiast võib kahjustada liberaalset maailmavaadet tervikuna, mis on juba sattunud rünnakute alla.

Ühiskondlik surve sai impulsse Rein Raua artiklist “Eesti Päevalehes”, kus ta nentis, et ühiskonda valitsevad „moraalsed värdjad“. Kuid need värdjad on võimule tulnud täiesti seaduslikult ja lahendus ei saa seisneda selles, et need „teised värdjad“ asendatakse õigete „meie värdjatega“. Eestis valitsev sotsiaalne tellimus ei ole demokraatiale soodne. Väga palju kohtab nostalgiat Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa totalitaarsete režiimide järele, kui riik oli paks, ordnung oli majas ja naabri-Juhan ei mölisenud. Alternatiivne sotsiaalne tellimus idealiseerib ameerikalikku burksiputkat, kus õigus on sellel, kellel on rohkem autoriteeti.  „Vana hea Euroopa“ on kultuurilise allakäigu lävel, kuna ta ei suuda konkureerida nooremate, agressiivsemate ja elujõulisemate kultuuridega. Ühiskonnas valitsev macho-mentaliteet esineb ka valitsuses, sest nemadki on valitseva sotsiaalse tellimuse kandjad.

Harta12 meenutab praeguses ebamäärasuses „Occupy Estonia“ kohalikku telklaagrit, kus tuntakse küll muret demokraatliku traditsiooni tuleviku üle Eestis – siit võiks luua paralleele hädakutsungiga 112, kuid puudub selge tulevikunägemus, kuidas demokraatlikku maailmavaadet süvendada. Kodanikuühiskond ja riik ilmselt peavadki säilitama permanentse pinge nagu ka võim ja vaim. Lahendus ei ole kindlasti mitte riigisõltuvuse laiendamine ühiskonnas, mille järele on ühiskonnas tugev sotsiaalne tellimus ja mille õlale nõjatub sotsiaaldemokraatlik maailmavaade, vaid ühiskond peaks jõudma niikaugele, kus ta ei karda enam vabadust. Niikaua kui ühiskonnas ei väärtustata mitmekesidust, niikaua ei väärtustata ka laiapõhjalist ühiskondlikku dialoogi.

september 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.