Hoidke alt, neukku returns IV – hirmukultuuri koidikul

@ckrabat
Zbigniew Brzezinski on kirjutanud, et hirmukultuur pimestab mõistust, intensiivistab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise nende poolt läbiviidava poliitika toetamiseks. Hirmunud inimene ei ole võimeline sündmusi ratsionaalselt analüüsima, hirmunud loll aga võib ühiskonnale muutuda lausa ohtlikuks. Hermann Göring ütles Nürnbergi protsessil 1946.a. vastates Ameerika psühholoogi Gustave Gilberti küsimustele: „Loomulikult, tavalised inimesed sõda ei taha, olgu nad venelased, inglased, ameeriklased või isegi sakslased. See on arusaadav. Kuid eelkõige on need riigijuhid, kes otsustavad poliitika üle ja alati on väga lihtne tõmmata rahvast endaga kaasa, olgu see siis demokraatias, fašistlikus diktatuuris, parlamentarismis või siis kommunistlikus diktatuuris.“ Gilbert ütles selle peale, et on üks erinevus. Demokraatias saab rahvas kaasa rääkida läbi rahvaesindajate ja Ameerika Ühendriikides saab ainult Kongress sõdu välja kuulutada. Göring teatas, et see kõik on hea ja kena, kuid häälega või hääletult on võimalik rahvast alati tuua juhtide tahte alla. See on kerge. Kõik, mis sa pead tegema, on rääkima neile, et neid rünnatakse ja häbimärgistama patsifiste nende vähese patriotismi pärast, kuulutades, et riik on hädaohus. See mudel toimib ühteviisi iga riigi puhul (Gustave Gilbert. Nürnbergi päevikud). Göring seletas tegelikult päris tabavalt lahti natside võimuletõusu anatoomia 1933.a. Saksamaal.

Viimasel ajal on Eestit hullulehmatõvena tabanud natsiromantika. Erinevates sotsiaal- ja muudes foorumites levib kulutulena ekretiinide valjuhäälset hädakisa: appi, Eestit rünnatakse! Me vajame karmikäelist Juhti, kes korra majja lööb. Pole salata, et see hädakisa on leidnud endale ka hulgaliselt toetajaid ning EKRE populaarsuse tõus on otseses seoses hirmukultuuri tugevneva pealetungiga. Kui probleemi pole, siis tuleb see välja mõelda ja niiviisi on pööbli haige vaimusünnitusena tuhast tõusnud kõikvõimalikud paanikad, olgu see siis tatra- või murjanipaanika. Keegi sõber ütles: “Raske lapsepõlv ja kuri kasvatus, laias laastus paistab, et inimene, kes end usaldab, ei vaja karmi kätt. Kel aga eneseusaldust vajaka, üritab teiste elu korraldada ning tahab näha vastuvaidlematut allumist, et iseennast kuidagi olemas tunda.” Ekretiinide suur soov on ellu viia Maakonna sünd ja litsuda buldooseriga laiaks kõik, kes selle puhul midagi kosta julgevad. Hiljuti esines pikema sõnavõtuga tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, kes on juhtumisi veel Eesti sotsiaaldemokraatide liider. Pole mõtet rääkida Ossinovski päritolust või tema parteilisest kuuluvusest, mis on vahe relv kõva käe ihalejate käes, kest tahavad pelgalt silmad langetada lihtsa tõsiasja ees, et Juku pea on kandiline, vaid tema sõnavõtu sisust. Ossinovski kõne sisu oli lühidalt selline: jälgides üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast ning elimineerida sisevaenlased, näen, kuidas idiootse Eesti idee on tugevnemas. Võib-olla on viimaks üles leitud juba Lennart Meri poolt otsitud ulmeline Eesti Nokia – tõupuhas Eesti loll, keda kirjanduslikus žanris võime leida Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kilplaste saagast? Pole mõtet peita pilku kõrvale ja väita, et Juku pea ei ole kandiline, kui see silmnähtavalt nii on. Natsiretoorika varjus võib tähelepanelik vaatleja leida märke neukkude võimsast tagasitulekust.

Kuigi Nõukogude impeerium lendas oma täna kakskümmend viis aastat tagasi suure pauguga õhku, õnnestus ta vähemalt ühes asjas – nn. „nõukogude inimese“, lühidalt väljendades neukku, tootmisele võtus. Hirmukultuur on aga neukkudele emapiimaga sisse programmeeritud, mis aitas neid Juhile alati kuulekaks jääda. Berliini müüri langemisega hakkasid läänest ida suunas puhuma vabadusetuuled, kuid neukkud polnud nendega harjunud ja tundsid vabadusepuhangute ees loomupärast hirmu. Neukkud olid valmis läänest omandama küll elatustaset, tarbimiskultuuri ja sotsiaalabi, kuid mitte sealseid väärtushinnanguid. Need imporditi endiselt idast. Murjanipaanika valguses on suur osa eesti rahvast identifitseerinud end ida kultuuriruumi kuuluvana ja nii pole meil mingit asja Põhja-Euroopasse, kuhu tahtis kord jõuda Toomas Hendrik Ilves. Meist põhjapoool elavad hoopis teistsugused inimesed. Rahva ekretiinsema osa iidolid tulevad hoopis Narva jõe tagant. Vene ajakirjanik Leonid Ragozin seob hirmukultuuri leviku otseselt Venemaa tegevusega, kelle huvides äärmuslikud jõud tegutsevad. Kuna Ragozini intervjuu on paljude eest peidetud tasulise pilve taha, siis olgu mõningad mõtted sellest siin avalikustatud. Ragozin räägib: „Samasugused nn magavad agendid, kes mängisid rolli Ukrainas, on olemas ka Balti riikides. Agentide all ei pea ma silmas Venemaa spioone või luureteenistust, vaid organisatsioone, mis kriisisituatsioonis võivad potentsiaalselt muutuda tõsiseks jõuks, mis positsioneerib end riigi ja võimu vastu. Aga kui Balti riigid suudavad ise tekitada sellise kriisi nagu Ukrainas, siis võib Venemaal tekkida mitu võimalust sellest kasu lõigata. See kriis võib olla tekkinud Euroopa Liidu kokkukukkumisest või paremäärmuslike parteide võimulesaamisest.“

Moskva pisaraid ei usu ning Moskval ja EKREl on ühised tähed. Kui vaadata EKRE, Keskerakonna ja Ühtse Venemaa väärtushinnanguid, kas suudate välja tuua viis erinevust? Lihtsa inimese lihtsad unistused totalitaarsest riigist, kus tõeline mees teenib sõjaväes ja tõeline naine sünnitab nagu küülik, et lolle saaks palju ja nende hääl kõlaks valjemini, aga kes need üles kasvatab, see on paljude jaoks juba kõrgem matemaatika. Martin Helme väidab teda intervjueerinud ajakirjanikule Laura Mallenele, et tema kui 27aastane vallaline ja lastetu naine on üks osa Eesti iibeprobleemist, ühiskondlikult kahjulik element. Kas üleriiklik sünnituskohustus tuleb? Paljude ekretiinide märg unistus, kui meie, kes me ei saa kunagi suureks vaimult, saame ükskord suureks rahvaarvult? Natsiretoorika sulnis kõla on nii mitmedki varem arukana tundunud indiviidid pannud nurgas ringe tegema ja sinist suitsu välja ajama. Leonid Ragozin: „Väga oluline on jälgida poliitikuid, kelle eesmärkidel on suur kattuvus Venemaa omadega või kelle teod toetavad Venemaa plaane. Tavaliselt leiab neid organisatsioonidest, mis väidavad, et kannavad rahvusriigi väärtusi, on identifitseeritavad paremäärmuslikena ning seisavad Euroopa ühtsuse ja immigrantide vastu. Venemaa tahab lõhkuda Euroopa Liidu võimet arendada ühist välis- ja majanduspoliitikat. Tähtis on ka see, et paremäärmuslikud parteid käituvad Venemaa huvides, sest nad loovad pildi fašistlikest Balti riikidest, mida Venemaa hea meelega meedias jagab. See toimib nii kodumaise propagandana kui ka välisriikide lõhestajana. Äärmuslased ja Kreml elavad õnnelikus sümbioosis. Venemaa oht on toitev jõud rahvuslastele ja Venemaa jaoks annavad rahvuslikud erakonnad propagandaks suurepärast fašistlikku materjali. Venemaa on huvitatud etniliste gruppide vahelistest pingetest, eriti Balti riikides. Samuti on ta huvitatud immigrantide ja kohalike elanike vahelistest pingetest.“

Natsirahva huvides on leida süüdlane ja zombiliku süüdistava käeviipega temale osutada: pekske pagulasi, sest nemad on pahad, nemad on süüdi. Demagoogilistele poliitikutele on see hea moodus riigi tegelikelt probleemidelt kõrvalejuhtimiseks. Kui pagulased on süüdi, siis pole enam kellegi asi, et meil on tööpuudus, õpetajad ja kultuuritöötajad saavad vähe palka või et Eesti on esirinnas HIV viiruse levikult. Iga põlvepikkune ekretiin ju teab, et „põgenikud peaksid nagu ise ka nägema, et nad on pagulaskriisist tulenevaid probleeme põhjustanud. Mis tunne teil oleks, kui oleksite kuhugi hordidena sisse rännates põhjustanud tsivilisatsiooni allakäigu? Euroopa allakäigu, mille on põhjustanud illegaalsed immigrandid.“ Ja seda räägib neukku, kellel on Euroopa väärtustest, Euroopa kultuurist sügavalt pohhui? Ta süüdistab teisi meeleldi kuritegevuses ja Euroopa naiste vägistamises, kuigi tema meie aja kangelased purustavad samal ajal ligimeste lõualuid. Mitme araablasega sa elus vahetult suhelnud oled? Või mitut pagulast sa oled Eestis kuriteolt tabanud? Võib olla vabas jutustavas vormis. Leonid Ragozin: „On Ungari näide, kus peaminister Viktor Orbán tegi endale nime Vene-vastase retoorikaga, võideldes Vene vägede riigist välja viimise eest. 1990-ndatel purjetas ta russofoobiale tugineval laineharjal edasi. Kuni see lihtsalt kadus ära. Nüüd näeme sedasama Orbáni oma paremäärmuslike ideedega, aga järsku on ta Venemaa sõber. Tal on Putiniga rohkem ühist pinda kui Euroopa liberaalidega. See on praegu sümptomaatiline. See on tee, millel liiguvad ka näiteks Poola natsionalistid, ja see kehtib ka Balti riikide kohta. Paremäärmuslaste juhid võivad avalikkuse ees teeselda, et nad on Venemaa vastu, kuid kui me räägime asjadest, mis Venemaad tõesti huvitavad, siis mängivad nad Kremli kaarte. Näiteks Euroopa Liidu poliitika ja pagulaspoliitika.“

Jevgeni Ossinovski, hoolimata oma parteilisest taustast, näeb öös asju: „Tartu Ülikooli nõukogu tegi avalduse, milles tuntakse tõsist muret rassistliku vägivalla leviku pärast linnas ning kutsutakse siseministrit üles võtma tarvitusele vajalikud meetmed, et olukorda parandada. Avalduse ajendiks sai ühe mustanahalise ameerika välistudengi otsus Tartust lahkuda pärast seda, kui talle ööklubis kallale tuldi. Üht suveülikooli tulnud välistudengit loobiti Rüütli tänaval pudelitega. „Tõelised eesti mehed“ kohtlesid meie külalist ebainimlikult, hulk möödakäijaid vaatas lihtsalt pealt ega teinud midagi. OECD on mõõtnud erinevate riikide elanike suhtumist vähemustesse ja loonud selle põhjal tolerantsi indeksi. Eesti on selles viimasel kohal. Sarnaseid tulemusi annab ka maailma väärtusuuring. Võrrelgem Eesti ja Rootsi elanike väärtushinnanguid ühes lihtsas küsimuses „keda sa ei tahaks oma naabriks?“. Eesti vastajatest 47% nimetas homoseksuaale. Rootsis oli selliseid vastajaid ainult 4%. Eestis nimetas 38% sisserändajaid, Rootsis 3,5%. Ühiskonnateadlased on juba aastaid osundanud Eesti „idaeuroopalikule positsioonile“ maailma väärtuskaardil. Mati Heidmets on öelnud: „Mitmed lääneliku elu põhiväärtused juurduvad siinmail väga vaevaliselt. Eestlane on kätte saanud individuaalse vabaduse, selle positiivse ja edasiviiva sisuga täitmine võtab veel aega.“ Paraku ei piirdu see vaid EKRE vihaste avaldustega. Justiitsministeerium tahab hakata reguleerima, mida inimesed hommikul selga panevad. Prokuratuur on saanud ühiskondlikust konservatismipuhangust niivõrd tugevat inspiratsiooni, et on tassinud kirjaniku kohtu ette.“

Colonia Dignidadi tüüpi suletud kultuslikud ideaalühiskonnad on paraku reaalsus. Ossinovski paneb diagnoosi: „EKRE valijaskonnas domineerivad madala sissetulekuga ja madalama haridustasemega mehed. Nad on kriitilised mitte ainult valitsuse, vaid enamiku ühiskondlike arengute suhtes. Asja edasi analüüsides näeme, et nad ei suhtu tõrjuvalt mitte ainult sisserändajatesse, vaid ei usalda üleüldse teisi inimesi. Mingisugune kultuuriline pidur on maha võetud. See tähendab, et vägivald on tulnud lähemale. Õige mitmel korral on plahvatusest väga vähe puudu olnud. Me ühiskond loobib juba kaks aastat põlevaid tikke kütusepaaki. Kuidas see nii läks? Tabavaim diagnoos pärineb Friedrich Nietzschelt: „Hullumeelsus on haruldane üksikisikute puhul, aga inimrühmade, parteide, rahvaste ja ajastute puhul on see reegliks.“ Raudse eesriidega lõigati meid ära euroopalikust mõtteruumist, mistõttu kogu inimõiguste mõisteaparatuur on Eesti inimestele täiesti võõras ega juurdu nii pea. Kahtlemata on selline seletus mugav. Täna lihtsalt on nii ning jääb üle loota, et uus põlvkond on teistsugune.“ Kuid kas on, sest nemad kannavad oma vanemate pärandit? Sellest kõigest saame teha ainult ühe ja põhjapaneva järelduse – neukku returns, mühinal ja mänglevalt nagu merilõvi, kuid kas selleks, et jääda või on see kurjuse viimane meeleheitlik sööst enne lõplikku hävingut?

“Dokumentaalfilm Klass” ehk elu neukkukoolis

@jolli
Ilmselt oleme me kõik korduvalt näinud Oskar Lutsu raamatute põhjal ning stsenaristide Kaljo Kiisa ja Voldemar Panso ja režissöör Arvo Kruusementi geniaalse puudutuse tulemusel sündinud samanimelisi mängufilme “Kevade” ja “Suvi” . Küllap on meile sealt meelde jäänud nii köster Julk-Jüri kui ka kooliõpetaja Lauri vastandlikud tegelaskujud. Kui esimene esindas printsipiaalset inimest, kes mingisuguse saatusetuju tahtel oli sattunud tööle Paunvere kihelkonnakooli hinge eest hoolt kandma, siis teine koondas oma tegelaskujusse kooliõpetaja parimad omadused. Küllap oleme ehk ka oma senisel kooliteel kohatud õpetajaid, vähemalt koloriitsemaid nendest, raamatust ja filmist etteantud etalonidega kõrvutanud. On nad meile meelde jäänud õpetajana või Õpetajana suure algustähega?

Meenutades oma põhikooli klassijuhatajat, tuleb tunnistada, et minu ajuarhiivi kirje sellel teemal on üsnagi ähmane. Kuna minu sünniaasta langes ühe tänaseks ajaloo prügikasti kadunud riigi valitsemiseperioodi, siis on ka tegelased sellest absurdimaigulisest tragikomöödiast, mida nimetati nõukogude kooliks, kaetud ajaloo ämblikuvõrkude ja tolmuga. Nagu teada, üritab aju kustutada ebameeldiva ja säilitada meeldiva. Ilmselt nii ongi juhtunud ja mälujälg klassijuhatajast on pöördvõrdeline vahepeal möödunud ajaga – möödunud on hulk aastaid ja mida aasta edasi, seda vähem on sealt meenutada. Süsteem taastootis lööktöö korras viisaastakute rütmis ühenäolisi tegelasi ja ilmselt vaataks kunagise pioneerijuhi asemel mulle arhiivisügavusest vastu üks nimeta ja näota nõukogude inimene, kes tänases Eesti Vabariigis mõjuks anakronismina, kui ta just ei töötaks eksponaadina mõnes punatähelises nostalgiamuuseumis, mis on sisuliselt sama asi. Nõukogude aega iseloomustas jäik ülalt alla suunatud juhtimiskultuur ja sellisteks olid vormitud ka tolleaegsed tegelased, kes küll ise oma memuaarides meenutavad ennast kui karme, samas aga õiglasi inimesi. Paraku on masinavärgi kontekstis, mis oli üles ehitatud ebaõiglusele, võimatu defineerida mõistet “õiglus” kui süsteemivälist komponenti. Niisiis ei hakka me sellel skaalal hinnanguid andma ja tõmbame sellele ajaloo kolikambrile eesriide ette tagasi. Tänases narratiivis on eilsed muljed lükatud mälu äärealadele perifeeriasse ja vajutatud kustutamisnuppu. Majas, kus tube on palju, ei ole nendest mõnede jõudeseismine probleemiks.
***
Golemani/Hay/McBeri kuue juhtimisstiili käsitluse põhjal võiks nõukaaegse klassijuhataja liigitada sundiva stiili kasutaja alla. Kuna üritati koolitada mõtlemisvõimetuid massiinimesi, ei olnud oma peaga mõtlemine tolereeritud, sest inimene võis mõelda valedest asjadest või koguni hakata tegelema süsteemikriitikaga. Ohutum oli igasugune initsiatiiv eos summutada. Seda tüüpi juht tajub iga eriarvamust, isegi varateismelistelt tulenevat, kui mässu laeval, mida tuleb ametiga kaasneva võimuga maha suruma asuda. “Tee nagu kästud!” Iga uus idee tundub ohtlik, sest süsteem saab püsida ainult stagnatsioonil. Teha nii, nagu on kogu aeg tehtud, peaasi et ei tuleks pahandusi nn. “kõrgemalt poolt”. Selline templielevantide armee kokkuvõttes süsteemi kokku jooksutaski, sest nad ei tunnetanud muutuste paratamatust, rääkimata nendega kaasa minemisest. Andekamad kohastujad suutsid kiiresti maske vahetada ja jälle “rahva tahet” esindada, hallidele aparaaditöötajatele ei olnud aga isemõtlemise lisatarkvara sisestatud ning süsteemi krahhi järel ilmnes, et kui telefon vaikis, käske “kõrgemalt poolt” ehk Moskvast ei tulnud, oli tegu täiesti mõtlemisvõimetute eksemplaridega, kellega uues maailmas palju peale polnud hakata. Nende kuritegu ei seisne tegelikult süsteemi mutrikeseks olemises, vaid palju hullemas – süsteemi taastootmise eest hoolitsemises. Õpitud abituse genereerimises, nii et nende õpilasedki ei ole enam valmis muutuma. Inerts, rajasõltuvus, on väga tugev. Terved rikutud aastakäigud Stockholmi sündroomiga vilistlasi, kelle sügavalt sisseprogrammeeritud seaded ei luba samuti muutuda, sest muutused olid süsteemi eksistentsile ohtlikud.

Ei taha kuidagi uskuda, et sellist tüüpi inimene nagu vana klassijuhataja istub täna raugelt lilleaias õunapuu all pingikesel ja julgeb  tunnistada, et õpilased, ma valetasin teile või et nii suur hirm oli, et ei julgenud tõtt rääkida. Paraku arvan, et ka tänases Eestis elades võitleksid sellised aktiivselt nooruses omandatud vaadete eest ja õhkaksid taga aega, kui riik oli paks, kord oli majas ja igaüks juba oma arvamust avaldada ei tohtinud ning kõik käiks edasi vanaviisi – iseparanduvat robotit ei ole seni veel leiutatud.
***
Milline siis oli klass, mida iseloomustas elu nõukogudelikus paralleelreaalsuses, ajal kui televiisor oli enamikes peredes mustvalge pildiga ja edastas ka sisult mustvalgeid uudiseid, kui  elu nõukogudemaal valetati valgeks ning elu väljaspool maaliti mustaks? Aega, kui mina põhikoolis käisin, iseloomustasid mitmed järjestikused riiklikud matused. Kõigepealt läks Brežnev, keda kummalisel kombel Eestis isegi vist veidi armastati. Rahva kollektiivsesse mällu jälgi jätnud maniakaalsete diktaatorite valguses oli ju tegu peaaegu et “rahvamehega”, oma jopega. Mees armastanud ordeneid nagu ka autodega kihutada ja pikki segase diktsiooniga kõnesid pidada. Koolilastele anti leinamiseks vaba päev. Neukkuriik oli oma elukaare tipus ja eelseisvat maoli maandumist ei ennustanud veel miski. Ometi käis taustal juba Nõukogude-Afganistani sõda, osa suurest ja lõputust külmast sõjast Varssavi pakti ehk kommunistide ja NATO ehk kapitalistide vahel, mille tuumasõjaks ülekasvamise hirmus käisime radioaktiivse kiirguse vastu kodusvalmistatud vati-marli maske kandes aegajalt toimuvate tsiviilkaitseõppuste raames koolikella plärina peale klassiruumidest riidehoidu evakueerumas. Kõik see kokku nägi välja täiesti absurdne, sest juba lapsena oli teada, et kurjade Ameerika imperialistide tuumariisikate eest vatimarlimask ei päästa. Kodus varuti sellel ajal kuivikuid ja soola-suhkrut ning kuulati salaja läbi raadiolaine segajate ulgumise Ameerika Häält, et oleks teada, millal siis “andmiseks” läheb. Telekast ja raadiost ju midagi adekvaatset ei tulnud, isegi hilisem Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroof vaikiti maha. Vahel aga oli ka vaikus tähendusrikas. Siis loeti ridade vahelt, näiteks, kui telekas kahtlaselt kaua balletti näidati, et midagi kuskil jälle toimus.

Järgmised riigijuhid, Andropov ja Tšernenko, surid samuti lühikeste vahedega. Meie aga käisime koolis, vaatasime telekast poolakate pseudoajaloolist seiklusfilmi “Neli tankisti ja koer” või neukkuseriaali “Seitseteist kevadist hetke” ja lugesime kohustuslikku kirjandust nagu “Kuidas karastus teras” ja mis nad kõik siis olid. Seda möga ei võtnud loomulikult keegi peale õpetajate tõsiselt, sest uus põlvkond, indigolapsed, oli mürinal peale kasvamas! Maisilapsed tegid aga parasjagu karjääri, teadmata, et Balti keti ja N. Liidu kokkuvarisemiseni jäävad loetud aastad ja sundteenistust Nõukogude armees, kus poisikestest mehi tehti, hakkab asendama teenistus NATOsse kuuluvas Eesti kaitseväes.

Meenuvad kaks naljakat mälupilti. Ühel järjekordsel mõttetul kooliaktusel keset suurt võltspidulikkust, ülevõimendusega vinüülplaadilt esitatud Nõukogude Liidu hümni saatel, kukkus ilmselt vibratsioonist lava kõrvalt seinalt valju pauguga alla raske mitmeruutmeetriline vineerist N. Liidu vapp. Õpetajaskond seisis kaamete nägudega, silme ees kangastumas ülekuulamised KGB-s ja Siberi söekaevandused, samal ajal kui indigolapsed naeru pidada ei suutnud. Iga nagagi sai aru, et selles oli midagi sümboolset ja varsti sai seda kõike ka laivis näha, kui idasakslased Berliini müüri maha võtsid.

Teine naljakas sündmus oli Riigiõiguse tund, kus vana kommarist naisdire ühe terase õpilase ründava arutelu peale närvi läks. Ilmselt räägiti parasjagu sotsialistliku süsteemi eelistest roiskuva kapitalismi ees, aga õpilane tõstatas esimese Eesti vabariigi temaatika. Meenub vana kommunisti ahastavalt kõrgenenud hääl, kes oma väitele kaalu andmiseks käsi murdes peaaegu kriiskas: “Kuhu me jõuaksime, kui siin nurgal… seisaks…”, siinkohal oli ta infarktieeliku näoga, hapnik lõppemas… viimast jõudu kokku võttes kähistades: “ERAKINO!!!”. Selle sõna hääldas ta välja, kui midagi eriti vulgaarset ja jäledat, et kõik hästi aru saaks, millega tegu on. Ei kulunud aga palju aega, kui taastatud vabariigi algaastatel sinna tehtigi… seesamune… erakino. Täitsa huvitav, kas see episood sellele pensioneerunud endisele koolidirektorile meenub või on mälu nagu ikka ja alati valikuline? Võib-olla on aga inimesest saanud hoopis tõeline eestlane, patrioot, kes räägib nüüd, kuidas ta omal ajal komparteisse puges, et seda seestpoolt õõnestada ja aidata juba siis, kui veel ei tohtinud, niiviisi kaasa vaba Eesti tulekule? Võibolla tähistas pereringis, suletud kardinate taga, isegi jõulupühasid?
***
Meie klassis puudus selgelt väljakujunenud liider. Tüdrukute jaoks oli see keegi tüdrukutest, sageli oli neid mitu, poiste jaoks aga keegi poistest. Autoriteeti anti altpoolt ja vastavalt vajadusele. Kui oli spordipäev või võistlused paralleelklassidega, olid hinnas trennis käinud poisid, sest nemad olid ainukesed, kes suutsid meie õppimiskallakuga klassist kaklemiskallakuga klasside kõurikutele sporditulemustes vastu astuda. Sageli astusid vastu isegi paremini, sest kõurikud tegid koolimaja nurga taga suitsu ja neil olid juba kopsud läbi, sellel ajal kui spordipoisid trennis tõket jooksid ja pärast spordipäeva kinni panid. Väiksemaid võimutaotlemise või koolivägivalla episoode tuli ikka ette, isegi loo autor on kooli peldikute, paremini ei paindu keel neid haledaid asutusi nimetama, ees ja sees “kallite” koolivendade ülekaalukate jõududega kakelnud. Noriti välimust, kadestati õpitulemusi…

Tegemist oli hariliku nõukogudeliku koolikiusamisega, mille puhul õpetajad kõrvale vaatasid, sest muidu tulnuks ju sekkuda, aga see võis kooli mainet kahjustada. Pole näinud, pole probleemi. Kogemuslikult aga sain teada, kuidas koolivägivallaga toime tulla. Taludes, ära kannatades, teist põske ette keerates? Kindlasti soovitaksid sellist strateegiat tänapäeva pehmoühiskonna koolitajad. Või siis märkamist ja sekkumist, mis tähendab lõpuituid arutelusid ja istungeid kasvatustöö spetsialistidega samal ajal kui pätipoisid nõrgemate kallal rahulikult edasi vägivallatsevad. Ei, parim kaitse oli rünnak ja seda sai teada ka see paar aastat vanem poiss, kes mind juba nädalaid verbaalselt mõnitanud oli ja mul koridoris tundi oodatava klassi nähes rinnust kinni rabas ning “peldikusse” kutsus… Siis mingi vedru minus järsku tiksatas. Kas tõesti võib mingisugune türapea mind minu klassikaaslaste, eriti aga tüdrukute ees, niimoodi ruineerida? Neli sirget otse vastu koonu, ise pidevalt peale astudes, lahendas olukorra. “Kõva mees” hakkas nutma ja tatti pritsides ähvardama, lubades seda asja veel vaadata … ja jooksis minema. Võit oli täielik ja nii teeniti välja autoriteet ehk feim ja respekt. Kõik see nõukogude kool  karastas ja valmistas õpilasi ette teenistuseks Nõukogude armees, kus pidavat teada saama, mis elu on. Kokkuvõtteks võib need meenutused aga lõpetada õpetaja Lauri sõnadega: “Arno, ära unusta viiulit!”

Neukkukool sõidab ajalukku. Foto: http://cs625324.vk.me/v625324341/a9b4/CIcwm4tKLig.jpg

Palju toredaid inimesi – Irina Filatova, Luganski Rahvavabariigi kultuuriminister

@ckrabat
Uute riikide sünd võib toimuda kiirelt. Luganski Rahvavabariik kuulutati välja 27. aprillil 2014, 11. mail viidi läbi referendum, kus korraldajate väitel toetas omariiklust 96,2% osalenutest ning järgmisel päeval, 12. mail, kuulutatigi välja iseseisvus. Sarnaselt kuulutati naabruses välja ka Donetski Rahvavabariik. Vastsed riiklikud moodustised alustasid riiklike struktuuride loomisega. Donetski Rahvavabariik pakkus tööd koguni 28-le uuele ministrile. Kui Venemaaga ühendatud Krimmi rahvusvaheliseks staariks kujunes missivälimusega 34-aastane peaprokurör Natalja Poklonskaja, siis Luganski Rahvavabariigi sümboliks on saanud kultuuriminister (mõnedel andmetel välisminister) Irina Filatova. Värske ministri taustast pole palju teada, kuid piltide järgi on Irina Filatova eriti suur spetsialist just kehakultuuri alal. Väidetavalt olevat Filatova esialgu pidanud praegu Donetski Rahvavabariigi poolt kontrollitavat Ukraina linna Gorlivkat hoopis suhuvõtmistehnikaks 🙂 13. oktoobril 2014 on Luganski Rahvavabariigi pressiteenistus väitnud, et Irina Filatova ei täida Rahvavabariigi kultuuriministri ülesandeid ja pole seda kunagi teinud ning hariduse, teaduse, kultuuri ja religiooniministri ülesandeid täidab seal hoopis keegi Lesja Lapteva.

Oktoobris äratas kehakultuurlasest minister tähelepanu 50 000 rublase trahvi ja surmanuhtluse mahalaskmise läbi nõudmisega Ukraina laulja ja kirjaniku Irena Karpa vastu, kes tegi kunagise Slavjanski linnapea Nelja Shtepa ja Filatova lugude põhjal multifilmi “Vatnik mutant“, kuna film langetas tema reputatsiooni ja põhjustas moraalseid kannatusi, mille peale Karpa küsis, et kas ta peab kõigepealt maksma trahvi ja siis viiakse mahalaskmisele või lastakse ta kõigepealt maha ja siis võetakse raha. Seose rubla kursi kiire langusega emasel Venemaal, võib trahvinõue peagi küll peenrahaks muutuda. Legendaarseks võib Filatovat nimetada juba seetõttu, et mingeid muud eluloosi andmeid kui fotomontaaž ei ole õnnestunud tema kohta leida. Seetõttu on raske öelda, kas ta on tegelikult ka olemas või on ta neukkukultuuri teatavate iseloomujoonte koondportree. Ta kuulub samasse kategooriasse Natalja Poklonskaja, Donetski Rahvavabariigi välisministri Jekaterina Gubareva (Donetski separatistide liidri Pavel Gubarevi abikaasa), kultuuriministri moedisainer Natalja Voronina ja Transnistria välisministri Niina Shtanskiga, kes kõik võiksid vabalt läbi lüüa täiskasvanutele mõeldud filmitööstuses.

Irina Filatova on neist kõige müstilisem, esindades tüpaaži, keda venelaste seas kutsutakse bõdlo-babaks – kui napsu saab, koorib end paljaks ja ronib lauale kamaruškat tantsima. Elu nagu gunztizaalis – kakaja respublika, takoi ministr, takaja kultura. Ta on olnud karmikäeline kultuurijuht, kes on nõudnud sanktsioone mitte ainult Irena Karpa vastu, vaid esines nõudmistega ka kellegi Jelena Vladimirovna Krasnovskaja vastu, keda ta süüdistas Kiievi võimude toetamises ning palus karistusena sõjaseaduse järgi kaaluda mahalaskmist. Filatova väitis, et et Krasnovskaja korraldas surnuaial rituaale, millega üritas Luganski Rahvavabariiki nõrgestada. Filatova saladus on veel avastamata, vähemalt separatiste saitidelt (nt novorossiia.ru) ei õnnestunud tema kohta mingit teavet hankida. Kommentaarides on teda nimetatud anti-Maidani aktivistiks Rovenki linnast. Rovenkis olevat väidetavalt üles võetud ka fotosessioon. On ta tont või inimene või totaalse meedia poolt kokku klopsitud loll? Igatahes jääb Persona in fieri neukkukangelannat ja tema saagat jälgima ning on tänulik igasuguste vihjete ja informatsiooni eest, mis aitaksid salapärast ministrit tema parandžaa alt välja tuua.

 

 

Berliini müüri tagasitulek

@ckrabat
Käesolev sünge aeg peale hingedepäeva on paksult täis erinevaid neukkutähtpäevi, millega tähistatakse neukkuühiskonna paljude sümbolite sündi ja surma – 7. novembril möödus 97 aastat Suurest Sotsialistlikust Oktoobrievolutsioonist, mida võib lugeda neukkurassi sünniks, keda nõukogude võimu ja kogu maa elektrifitseerimisega hakati odava masstoodanguna välja laskma. Kuigi Venemaal see ametlike pühade hulka enam ei kuulu, 4. novembril tähistatakse küll Venemaa ühtsuse päeva Kuzma Minini ja Dmitri Požarski mälestuseks, kes vabastasid 1612 Moskva Poola vallutajatest, tähistavad seda päeva endiselt pidulikult Valgevene, Kõrgõzstan ja Transnistria. Neukkutähtpäevadest tähistatakse Venemaal endiselt nõukogude armee aastapäeva 23. veebruaril, mida nüüd nimetatakse isamaakaitsjate päevaks. Kuna nõukogude armee kasvatas neukkude arvates tõelisi mehi, siis tähistatakse seda laialdaselt ka meestepäevana. Seda päeva tähistavad veel Valgevene, Kõrgõzstan, Tadžikistan ja veel mõned endised neukkuvabariigid. 8. märtsil tähistab progressiivne neukkuüldsus rahvusvahelist naistepäeva ning ametlikuks tähtpäevaks on see kuulutatud Afganistanis, Angoolas, Armeenias, Aserbaidžaanis, Valgevenes, Burkina Fasos, Kambodžas, Kuubas, Gruusias, Guinea-Bissaus, Eritreas, Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Laoses, Moldovas, Venemaal, Tadžikistanis, Turkmenistanis, Ugandas, Ukrainas, Usbekistanis, Vietnamis ja Sambias. Hiinas, Makedoonias, Madagaskaril ja Nepaalis on see püha vaid naistele.

Kõige laialdasemalt ülemaailmselt tähistatav neukkupüha on 1. mail. Paljud riigid tähistavad 9. mail võidupüha Teise Maailmasõja võidu tähistamiseks: Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene, Bosnia ja Hertsegoviina, Gruusia, Iisrael, Ukraina, Kasahstan, Kõrgõzstan, Makedoonia, Mongoolia, Moldova, Montenegro, Venemaa, Poola, Serbia, Sloveenia, Tadžikistan, Turkmenistan, Usbekistan. Tagasi novembrisse, kui 9. november 1989 on päevaks, kui lammutati Berliini müür, 13. augustil 1961 rajatud külma sõja sümbol, millegi üritati idasakslasi takistada läände põgenemisest. Kui enne müüri rajamist hinnatakse läände põgenenud sakslaste arvu neljale miljonile, siis peale Berliini müüri rajamist kahanes põgenike arv 200 000-ni (neist 5000 suutsid ületada müüri). Hoolimata oma paljude nõustajate vastuseisust, 12. juunil 1987 adresseeris Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan kõnes Brandenburgi väravate juures sõnumi Mihhail Gorbatšovile: “Tear down this wall!” (rebi see müür maha!). Täna 25 aastat hiljem, kui Berliin lennutas müüri langemise meenutamiseks õhku 8000 õhupalli, hoiatas Nõukogude Liidu viimane liider Mihhail Gorbatšov seal samas Brandenburgi väravate juures maailma uue külma sõja eest, süüdistades lääneriike ning Ameerika Ühendriike lühinägelikkuses, kes kuulutas end külma sõja võitjaks ning kasutas ära Venemaa nõrkust, üritasid kehtestada võimumonopoli, selle asemel et ehitada üles uusi julgeolekuinstitutsioone ning demilitariseeruda. Meenutuseks, et sõja kaotamine Esimeses Maailmasõjas viis revanšistlike meeleolude tekkeni ja Hitleri võimulepääsemiseni Saksamaal. Marshalli plaan aitas taltsutada Teise Maailmasõja järgset Saksamaad, kuid külma sõja kaotanud Venemaa jäi Marshalli plaanita ning revanšistlikud meeleolud tekkisid taas.

Viimasel ajal on külma sõja tagasitulekust räägitud liigagi palju. Meedia on levitanud mõttekoja European Leadership Network raportit Venemaa ja lääneriikide sõjalistest intsidentidest 2014. aastal, kus toodi välja neliteist juhtumid, nendest kolm kõrgeima riskiastmega, nende seas Eston Kohveri kinnivõtmine Eesti-Vene piiril, allveelaevajaht Rootsi rannikul (mida on siin blogis varem käsitletud) ning Vene luurelennuki ja SAS reisilennuki ohtlik lähenemine Taani territooriumi kohal. Huvitava kokkusattumusena kipuvad need intsidendid tekkima rahulikul Läänemerel, kus sõjalis-strateegilises plaanis peaks olema teisejärguline piirkond, kuid kellegi huvides on siin pingeid tõsta. Pikemaajalisemas perspektiivis on sooduspiirkond pingete tõusuks Arktikas, seda eriti fossiilsete kütuste ressursside vähenemise taustal. Raport soovitab küll hoiduda pingete eskaleerimisest ning võtta suund sõjalisele vaoshoitusele, mis on Eesti ekspertidelt juba väheke nahutada saanud, kuid kriiside ohjamise eesmärgiks saabki olla nende ärahoidmise staadiumis pingete mahavõtmine. Küll on ekslik prognoosida rahulikult pingelise, kuid stabiilse külma sõja tagasitulekut. Berliini müüri võib uuesti üles ehitada, kuid ta jääb lääneriike eraldama juba millestki muust ning palju ebastabiilsemast julgeolekukorraldusest. See ei ole kahe võrdse süsteemi relvajõudude tasakaal, vaid külma sõja kaotusest muserdatud Venemaa ambitsioonidest põhjustatud staatusekonflikti ohjeldamine, milles on reeglipärasust palju vähem kui “vanas heas külmas sõjas”.

Minnes kalendriga edasi, tähistab neukkurahvas 10. novembril rahvusvahelist miilitsapäeva. Huvitaval kombel on Venemaal miilitsad asendunud 2010.-st aastast politseiga, kuid traditsioon jätkub Valgevenes ja Ukrainas ning lisaks neile veel Usbekistanis, Kõrgõzstanis ning Tadžikistanis. Kolmkümmend kaks aastat tagasi, 10. novembril 1982, lahkus 76. aastaselt siit ilmas “vana hea külma sõja” iidol Leonid Brežnev, kelle valitsusperioodi võib pidada neukkutsivilisatsiooni kõrghetkeks. Tema matuseid 15. novembril õnnestus televiisori vahendusel jälgida ning mäletan kuidas kirst valju kolksatusega hauda kukkus, mille järel taevasse lendas must vares. Kas kadunu hingega? Viimase episoodi mainis muide ära ka venekeelne “Vabadusraadio”. Täna, 11. novembril võime tähistada aga rahvusvahelist ahvidepäeva, mis kehtestati ahvialgatuse korras kaksteist aastat tagasi. 28. veebruaril 2007. a. andis Hispaania Baleaari saarte parlament inimahvidele isikuõigused, mida hiljem tunnustas Hispaania. Juba 1999. a. tõstatus ahvide inimõiguste küsimus Uus-Meremaal. Head rahvusvahelist ahvidepäeva! Proosit, neukkud!

1976. aastal saatis Ida-Saksamaa juhtkond maalt välja opositsioonilise lauliku Wolf Biermanni. 2014 esitas ta 79-aastasena selle laulu Berliini müüri varemetel.

Hoidke alt, neukku returns III – poliitiline võit laululahingus

@ckrabat
Üle pika aja on meil kõigil võimalik Eesti üle uhke olla, sest meie riik saavutas suure poliitilise võidu. Kui mitmed Ida-Euroopa riigid nagu Leedu, Tšehhi, Ungari ja Slovakkia lömitavad aralt Putini režiimi ees ning lubavad Sarumanil endal nende pinnal musitseerida, siis väike Eesti näitas taaskord üles hämmastavat kindlameelsust ning saavutas sirge seljaga olukorra, kus Haapsalu augustibluusi korraldajad tühistasid hiljuti saavutatud kokkuleppe Steven Seagal Blues Band‘iga ning näitasid Putini-meelsele filminäitlejale ja muusikule ust! Kindlasti on see tohutu hoop nii Putini režiimile kui ka personaalselt Steven Seagalile. Muidugi võinuks välja pakkuda alternatiivse võimaluse, kuidas asju ajada. Tuled kohale ja vaatad kõigepealt, kas ära ikka tunneb ja siis räägite asjad ilusti omavahel selgeks. Mida sina, Steven, nendest maailma asjadest arvad ka? Kui saad südamest südamesse rääkida, siis pärast võib-olla vaatab paljudele asjadele hoopis teise pilguga: need mehed siin on päris asjalikud, võib nendega putkas mõned burksid võtta küll. Aga selline käitumine ei ole kohane ideoloogilise võitluse eesliinil, kus tuleb rahvavaenlasele koht kätte näidata, sest ega meie pole siis kehvemad mehed kui Putin. Juba muistne esivanem Lembitu laulis filmis “Malev” vaenlase häbiga põgenema.

Tõnis Mägi nägi ilmselt võimalust kerge vaevaga odavat populaarsust võita ning kutsus üles kontserti boikoteerima või sai ta vastava poliitilise tellimuse, sest talle sekundeerisid koheselt mitmed poliitikud eesotsas Urmas Paetiga, kes nägi Seagali esinemises ohtu demokraatiale ja maailma rahule. Eesti ühiskonnas levib visalt arusaam, et kui meie idanaaber ei pea demokraatiast lugu, siis annab see meilegi õigustuse vastavalt käituda ehk siis demokraatia puudumine Venemaal pakub Eestile võimaluse ideoloogilise võitluse eesliinil silma paista. Hoidke alt – neukku returns! Teravalt reageeris Mägi üleskutsele kirjanik Kaur Kender, kes hiljem Postimehele antud seletuses oli häiritud, et üritust, mille korraldamisega inimesed on vaeva näinud, arutult põhja lasta üritatakse. Palju kära ei millestki, aga väga paljud loomingulised inimesed said võimaluse esinemiseks. Ega Tõnis Mägile midagi ette eita ei saagi. Tuli lihtsalt välja, et hoolimata vabaduslauliku imagost ja rahvuslikust meelest, peitub sinimustvalge kesta all tulipunane neukku, kes käitub nõnda nagu tema arusaamine maailmast parajasti on. Selliseid ei ole mitte vähe ning kõik nad aitavad üles ehitada Viha vabariiki.

Valik sellest, mida arvati. Mõned olid ikka normaalsed ka. Mulle meeldis Aapo IIvese ütelus: “Igasuguste imelike ja rumalate inimestega niikuinii tallan ühte planeeti. Natuke nadi oleks ühe ahvi pärast [boikoteerida].” Kuid esines ka kõrget poliitilist teadlikkust – Tõnis Mägi: “See ei lähe kohe mitte nii, kutsun suisa boikoteerima, See on täielik provokatsioon, võtta praegusel hetkel siia selline mees,” talendisaates lõkkele löönud kunstimeelt – Mihkel Raud: “Seagali suurim kuritegu on siiski see, et ta on talumatult sitt laulja!”, või võeti lihtsalt huumoriga – Jaanus Nõgisto: “Äkki ta laulab bluesiga sellest, kuidas ta Putiniga koos tina paneb. Võib väga naljakas olla.” Veeklaasis puhkenud tormi võtab Kender tegelikult väga tabavalt kokku: “Tõnis Mägi — ole eestlane, maksa venelastele kogu plekk tagasi, mis said. Või küsi juurde ja jää vait. Või vatever. KLEEBI OMA SUU KINNI. Mingis mõttes on nõukogude eesti edasi. Töökollektiivide kirja žanri on üle võtnud loomeliidud, murelik eesrindlasest traktorist — T. Mägi.” Kender vist ei tea, et neukkude jaoks on silmakirjalikkus voorus.

62-aastane Steven Seagal oli laiemale publikule tuttav rohkem märulinäitlejana. Isa poolt on ta vene-juudi-mongoli (burjaadi või kalmõki) juurtega. Ise on Seagal usutunnistuselt budist ja 2009. a.-st abielus Mongoolias sündinud Erdenetuya Batsukhiga. Tal on 7-dani must vöö aikidos ning ta on varasemas elus tegutsenud aikido treenerina. Lisaks muule olevat ta lõpetanud Los Angeleses politseiakadeemia ning tegutseb praegu politseireservis Louisiana osariigis Jeffersoni piirkonna asešerifina, kus asub üks tema kodudest. Seagali poliitilistest vaadetest on teada niipalju, et kuuldavasti olevat ta heades suhetes Venemaa juhtkonnaga ning olevat kusagil lubanud Donetski rahvavabariigi hümni esitada. Kui Eesti avalikkus tunneb totaalse meedia kirjelduse järgi Seagalit põhiliselt Putini toetajana, on ta samas toetanud Tiibetit ja esinenud keskkonnakaitsja ning loomaõiguslasena. Ta on teatanud huvist kandideerida Arizona osariigi kuberneriks. Intervjuus Venemaa ajalehele Rossiskaya Gazeta soovib aga Seagal saada Venemaa kodanikuks ning toetab Krimmi annekteerimist.

Võib-olla seisneb meie eelis nende ees, kes meist ida pool selles, et me olemegi teistmoodi? Kas Seagali vaadetega mittenõustumine lubab demokraatlikus ühiskonnas poliitilist vastast vaenata tegevuses, mis ei ole poliitiliselt motiveeritud – see on küsimus? Käimas on hapukurgihooaeg, kus totaalne meedia üritab kõigest väest kusagilt leegina lahvatavat skandaali välja imeda. Näiteks süüdistab ajakirjanik Peeter Ernits hiljuti 102-aastaselt surnud Jaan Tõnissoni poja Heldur Tõnissoni surmas ei kedagi muud kui Eesti valitsust ja põllumajandusminister Ivari Padarit. Võitluspaarid Tõnis Mägi vs Steven Seagal ja Tõnis Mägi vs Kaur Kender on meediale kui taevane kingitus. Ilmselt said augustibluusi korraldajad oma üritusele nüüd piisavalt promo ja augustis on Haapsalusse viivad maanteed potentsiaalsetest kontserdikülastajatest ummistunud. Mäletame ju hästi, kuidas möödunud sügisel absoluutselt kõik, isegi lollid, Sirpi ostsid. Pinged aga maailmas kasvavad. Äsja tuli uudis, et Ida-Ukraina kohal on alla kukkunud Amsterdamist Kuala Lumpurisse suundunud Malaisia reisilennuk. Ukraina võimud on viidanud võimalusele, et lennuki tulistasid alla separatistid. Sellised intsidendid viivad teinekord suurema sõjani. Lennuki allatulistamisest põhjalikumalt selle loo kommentaarides.

Tõnis Mägi Moskva olümpiamänge boikoteerimas. Mulle tundub, et neil inimestel, kes on olnud omal ajal nõukogude võimu suhtes kollaboratsionalistlikud, lasub pidev vajadus tõestada oma rahvuslikkust, mingisuguse ajaloolise süü mahapesemise vajadus.

Neukkud ja nende kolm sammast II

@jolli&ckrabat

Viimasel ajal võib meedias tihtipeale kohata lugusid, mis ülistavad elu Nõukogude Liidus. Sarjade kaupa ilmavad neukkunostalgiast nõretavad lood, mis esitavad absoluutse tõe pähe, et Nõukogude Liidus oli elu parem kui Euroopa Liidus. Nagu kommentaaridest selgub, on paljudel vanematel inimestel (eeldusel, et tegemist ei ole provokaatoritega) tugev kalduvus ajude lupjumisele ja neukkunostalgiale. Nende meelest oli “elu NSVL ajal inimväärsem, inimesed naeratasid, muresid oli vähem, lapsed olid normaalsed, tervishoid toimis ja kõigil oli katus pea kohal.” Vanematel inimestel on kindlasti raske oma noorusaega maha kanda ja sellepärast unistavad nad ajast kui “naised olid nooremad ja armastasid tasuta.” Kui ühes telesaates tehti küsitlus, soovis enamus tagasi elu Nõukogude Liidus. “Kord olevat olnud majas!” teadsid nostalgitsejad. Saade tutvustas kasvavat trendi, mis soosib idiootsust, riigisõltlust, orjamentaliteeti ja demokraatliku riigikorra vastasust.

Nooremad peavad meie praeguseid supermarketeid, milles kaupa maast laeni, ja turul pakutavaid uusi kortereid normaalseks, kuid unistavad, et N.Liidus saaks kõike seda head samamoodi nagu praegu, aga odavamalt või lausa tasuta. Võtke mõni majandusaabits lahti ja lugege sealt peatükki: võimaliku tootmise piir. Tervet neukkuliitu iseloomustas ülearendatud sõjalis-tööstuslik kompleks, kus ressurss suunati tarbekaupade tootmise asemel relvade tootmisesse. Riik oli ju tähtsam kui inimene. Kui prioriteetselt toodetakse ühte kaupa, siis ei saa enam toota teist, sest ressurssi ei jätku. Näiteks tootes palju kahureid, ei suudeta enam toota võid. Selletõttu ei olnud ka normaalset tarbekaupa, vaid valitses defitsiit. Otsige üles defitsiidi mõiste ja lugege seda mõtestatult. See oleks midagi sellist, kui noorem generatsioon saaks oma nutitelefonidest ainult unistada ja vaid mõni üksik õnnelik koolis, kellel välismaal sugulasi või siis isa meremees, tooks teile sellise. Siis käiks pool kooli seda vaatamas ja teil oleks kohe uhkem tunne. Nüüd aga peate koguaeg uuema mudeli ostma, et sõpradele muljet avaldada.

Vanad peerud muidugi igatsevad kunagist üliinimese või staaristaatust tagasi, mille tagasid teksapüksid või välismaa makk, mis tekitab valemälu ja nostalgiat. Seesama generatsioon on valmis üksteist kasvõi maha tapma, kui poes tuleb müügile tuhandekrooniseid televiisoreid – nõukogude inimese refleksid on visad kaduma. Paljud virisevad, et mis sellest kasu, kui raha ei ole, aga kaupa on? See on muidugi hea näide primitiivse inimese demagoogiast. Raha võib ju koguda – näiteks tööle minna. Keegi ei taha tööle võtta? Mis siis ikka, ehk tuleks siis mõelda selle peale, et ise endale ettevõte teha, millega inimene annab endale ise tööd. Sellega ei saa ka hakkama? Äkki peaks siis enesele otsa vaatama, miks ollakse selline, kes ise tööd teha ei oska ja keda keegi tööle võtta ei taha? Äkki ei viitsinud koolis õppida? Luuseritel on muidugi alati teised süüdi, sest see vabastab ju isiklikust vastutusest. Samal põhjusel soovitakse ka tagasi nõukogudelikku karjaühiskonda, sest siis vastutas alati keegi teine. Isegi mõtlema ei pidanud ise, partei mõtles sinu eest!

Neukkukommentaarides õhatakse aja järgi, kui ENSV olevat olnud elatustasemelt esimene Nõukogude Liidus, aga mis praegu olevat, Euroopa Liidu viimane! Niiviisi väites tahetakse vist ära unustada, et kui kellelgi oli võimalik külastada Soome riiki raudse eesriide taga, siis juba sealne kaubaküllus ei lasknud millegi poolest oletada, et me olnuks toona esimesed ka Euroopas, kuigi ühte kuuendikku planeedist kõik kartsid. Pigem üritati sugulastele näitamiseks osta kaasa närimiskummi ja purgiõlut. Nii said ka sugulased osa “roiskuva kapitalismi” imedest, nagu välismaised kilekotid, nätsupaberid, tühjad õllepurgid või sadamast kaasa krabatud soomekeelne reklaamkirjandus. Väide tänasest Eestist kui Euroopa viimasest on loomulikult neukkust väitjate eneste luul. Viimased ei ole me enam isegi €urotsoonis, rääkimata tervest Euroliidust, kui võtta arvesse kohustusi riiklikke laene võtnud Euroopas.

Eurostati andmetel on Eesti riigvõla tase suhtena SKP-sse Euroopa madalaim (10%). Teist-kolmandat kohta jagavad Bulgaaria (18%) ja Luksemburg (22.4%). Võlatabeli tipus on aga nn. Vana Euroopa riigid, nagu Kreeka (160.5%), Itaalia (130.3%), Portugal (127.2) ja Iirimaa (125.1%), kelle murettekitavast seisust oleme vist piisavalt kuulnud. Võrdluseks ka meie lähinaabrid – Soome (54,8%), Rootsi (39,4%), Läti (39,1%) ja Leedu (40,8%). [2013 kv. I, Eurostat]. Isikliku Ford Sierraga sõitev mees võib varasid ja kohustusi arvestades olla varakam kui rikkana tunduv naabri-Juhan, kelle liisingumersule Haldur ja Täitur ühel ilusal päeval maksmata arvete pärast järele tulevad ja Juhani jalameheks jätavad. Õnneks on meie pealinnas, ilmselt esimesena Euroopas, võlamiljonäridele juurutatud taskukohane tasuta ühistransport.

Mõni kavalam neukku väidab muidugi kohe, et riigi võlg on jah väike, aga vaadake palju inimesed võlgu on! Ilmselt siis tahetakse isiklikku elustiili ka riigile peale sundida, las laenab ka riik ennast lõhki! Tegelikult said ju väga paljud neukkud erinevaid teid pidi nende valdusesse sattunud nõukaaegseid paneelmajade kortereid kollaste kaartidega erastada, muutudes niimoodi taastatud Eesti Vabariigis kinnisvaraomanikeks, samal ajal kui tänased noored peavad omale elamispinna ostma vabalt turult ja selleks kolmkümmend aastat panka orjama. Täpselt samasse kategooriasse kuuluvad ka arvutused, palju oli võimalik palga eest osta ENSV-s ja palju on võimalik osta pensioni eest nüüd. Vaikides tahetakse mööda minna faktist, et “omal ajal” kehtis siseriiklikult kasutatav rubla, kuid välisraha ehk nn. “valuuta” omamine oli aga lihtsurelikule kriminaalkorras karistatav. Tänaseid pensione makstakse aga toonase NB! nõukogudeliku tööpanuse eest justnimelt vabalt konventeeritavas rahas Euros, mille eest saab osta piisavalt purgiõlut, nätsu, kilekotte ja teksapükse. Ole ainult mees ja too supermarketist koju. Seda pensioniteks makstavat raha kogutakse aga maksutuludena tänastelt vabal turul konkureerivatelt töövõtjatelt, aga töötamine konkurentsiühiskonnas ei meenuta millegagi aega, kui neukkulegendi järgi “kõigil oli töö”, vahel ka koos viinapudeliga.

Nõukogude inimest ehk neukkut iseloomustavad ka tänasel päeval teatavad tunnused ja ihalused, millest oli juttu selle loo esimeses osas: riik olgu paks; ordnung olgu majas; naabri-Juhan ei mölise. Neile kolmele sambale on ehitatud neukkude kogu elufilosoofia. Ühelt poolt tahetakse saavutada Lääne elatustaset, kuid tehes tööd nagu Nõukogude Liidus. Kuna eestlased on end tšehhide järel teisele kohale joonud, siis elatakse hoopis teises dimensioonis, millest välja kukkudes võib elu päris masendav tunduda. Ivaril nõukogude armeest juhtus selline ühest dimensioonist teise sattumine, et ükskord pohmas peaga avastas ta end NATO riigist ja siis tekkis tal selle peale selline must masendus, et ei aidanud enam isegi pealejoomine. Neukkud on kollektiivsed olendid, mistõttu on neile iseloomulik individuaalsete saavutuste vihkamine. Sotsialismuse ideaal on égalité (võrdsus), mis on kaasa toonud ühiskondliku nivelleerimise. Kui keegi tundub neukkude jaoks liiga tark, edukas või haritud, siis kuulub ta automaatselt hukkamisele. Kuidas nii võib? Miks ta ei või olla sama loll kui meie? Kuidas ta julgeb meist erinevalt mõelda? Kuidas ta julgeb ise teha? Selliseid tuleb karistada – hüüab lollide koor! Parem, kui kõik inimesed on ühtemoodi ja neid on võimatu hallist massist eraldada.

Rahulolematus ja masendus on kindlasti millegi tagajärg, kuid pigem tuleks mõelda selle peale, kuidas selliseid kibestunud inimesi aidata? Ega see ei olegi hästi võimalik, sest probleem peitub sageli neis enestes, mitte oludes nende ümber. Kindlasti on üks suur probleem harimatus. Ma ei häbene seda välja ütelda ja ei kavatse ka olla taktitundeline. Harimatu inimene ehk loll teeb oletusi elu kohta enesele kättesaadava teabe põhjal. Paraku on aga seda nii karjuvalt vähe ja mitte sellepärast, et keegi informatsiooni kusagil salakambrites kinni hoiab, vaid sel lihtsal põhjusel, et vähe on omandatud teadmisi. Niisiis otsustab rumal väga ebatäieliku informatsiooni alusel, teeb valedest eeldustest valesid järeldusi ja jõuab ikka ja alati tulemusele, et süüdi on keegi teine. Ehk aitaks maailma mõtestamisel mõne raamatu läbi töötamine? Ise õppida on keeruline, selge see. Vanem inimene juba heameelega kooli ei lähe nagu seda paljukirutud Läänes üha sagedamini kohtab, sest see käib au pihta. Aga mida siis teha? Vinguda ja viriseda? Eks see ole lihtsam tõesti.

Neukkusid võib võrrelda koduloomadega, kes on muudetud inimesest sõltuvaks ja nad ei oska ega suuda enam vabas looduses iseseisvalt toime tulla. Ka neukkud on muudetud riigist sõltuvaks ja nad ei suuda ettevõtlust arendada, sest neil puudub selleks vajalik initsiatiiv. Nii sünnivadki riigisõltlased. Mõned on väitnud, et meie lood neukkudest on solvanud neid ja suurt osa Eesti rahvast. Järelikult on need neid kuidagi puudutanud. Äkki on vaadatud peeglisse ja saabunud on äratundmishetk? See ei ole üldsegi halb. Selleks, et edasi minna, tuleb fikseerida tasand, kus parajasti ollakse. Kui aga elatakse enese loodud virtuaalmaailmas, mis ei vasta tegelikkusele ja siis ühel päeval reaalsus koju kätte tuleb, on masendus kerge saabuma. Neukkujutust ei peaks ennast puudutatuna tundma need, kellele langes osaks raske koorem olla noor Nõukogude Liidus, kasvada karvadesse rollingute või biitlite saatel, kuulata öösel Luksemburgi raadiot või Ameerika häält, või sebida tuttava-tuttava-tuttava vanatädi vennapoja kaudu ABBA ja Boney M-i plaat, Jenkky nätsu või Playboy kapsaks loetud eksemplar. Kelle noorus möödus noortevanglas, Moskva kohviku või Viru hotelli ees jõlkudes või EÜEs hängides ja tsillides ning kes kitarri saatel unistasid salamisi elust vabas Eestis. Alati võib hommikul proteese pestes ja habet ajades vannitoapeeglisse kaeda – kas sealt vaatab vastu Sina ise või hoopis keegi võõras neukku? Niikaua kui iseennast ära tunned, on veel lootust. Valik on, nagu öeldakse, Sinu!

Nõukogude Liidus toodeti tarbekaupade asemel rahuaatomit, riik oli tähtsam kui inimene.

Neukkud ja nende neli jumalat

@ckrabat, featuring jolli

Vabariigi 95. aastapäeva künnisel on viimasel ajal palju kuulda olnud nurinat, et elu Eestis pole selline nagu paljud ootaksid  ja kas me sellist Eestit tahtsime? Mingi osa rahvast pole riigiga rahul, sest riik pole piisavalt paks, korda pole majas ja naabri-Juhan möliseb liiga palju. Meedia on seda kõike valjuhäälselt võimendanud ning paisanud õhku sotsiaalse tellimuse sinimustvalge Eesti NSV järele. Kas see annab meile põhjust olla riigiga rahulolematu või ei vääri rahvas oma riiki? Võib-olla ei ole väljavaade niivõrd masendav, kui suudaksime vahet teha Eestis elavate erinevate etniliste ning kultuuriliste gruppide vahel, keda eristavaks tunnusjooneks ei olegi sageli meie armas emakeel, vaid neid eristavad väärtushinnangud. Eesti on muutunud paljurahvuseliseks ning paljukultuuriliseks riigiks ning siin elavad teiste hulgas eestlased, venelased, soomlased, lätlased, ukrainlased, leedulased, juudid, araablased ja neukkud.

Kes on neukku? Kuidas teda tuhandete ja miljonite inimeste seast ära tunda? Võib kujutada ette olukordi, kus paljud meist vaatavad peeglisse ja küsivad endalt – kas mina olen neukku? Neukku ei ole sama, mis on tibla. Tibla märgib venekeelset ja venemeelset isikut. Neukku võib olla venekeelne ja venemeelne, kuid üsna sageli on tegemist täiesti eestikeelse ja eestimeelse inimesega, keda eestlastest on väliste tunnuste järgi esimesel silmapilgul üsna raske eraldada.  Neukkudele on omased mõned äratuntavad tunnusjooned, mille peale neil silmad põlema lähevad. Kindlasti iseloomustab neid nostalgia Nõukogude Liidu aegse elukorralduse järele, sest siis oli kord majas, varastada võis kõike, elu oli odavam, lollid olid au sees ning lihtsast inimesest peeti lugu.

Neukkude maailmavaade on üles ehitatud kolmele sambale:
1. Riik olgu paks. Neukkud sõltuvad riigist igatepidi ning nende ideoloogilise käsitluse järgi pole riik mitte inimeste jaoks, vaid inimesed on siia ilma sündinud riiki teenima. Neukkud ei ole rahul lääne liberaalse demokraatia ja vabaturumajandusega, vaid soovivad, et riik oleks nendega nii köögis, vannitoas, magamistoas kui ka WC-s. Riigi ja inimese suhe on neukku jaoks peremehe ja kliendi suhe.
2. Ordnung olgu majas. Neukkud igatsevad kõva kätt ja totalitaarset režiimi. Nõukanostalgia on neukkude seas tugev, kuigi see ei pruugi tähendada, et nad sooviksid uuesti ilmtingimata astuda Nõukogude Liitu, vaid nad on rahul ka olukorraga, kus Pika Hermanni tornis lehvib küll sinimustvalge lipp, kuid Arnold Rüütel on Eesti president ja rahvuslike sümbolite all tegutseb aga nõukogude tüüpi riik, mille kodanikud on riigist sõltuvad ning kus riigipatriotism põhineb hirmul ja riiklikul sunnil. Aeg-ajalt võivad neukkud nõuda sümboolika vahetamist nõukogudepärasemaks, näiteks, et Paciuse/Jannseni  hümn “Isamaa, mu õnn ja rõõm” asendatakse  Ernesaksa/Semperi hümniga “Jää kestma kalevite kange rahvas”, sest see on neukkude arvates õige hümn jne.
3. Naabri-Juhan ei mölise. Neukkud ei talu arvamuste paljusust. Nende jaoks on olemas ainult üks ja õige seisukoht, mis on partei ja valitsuse poolt heaks kiidetud ja kes sellega rahul ei ole, peab karistatud saama. Tavaline neukku ei tule muidugi selle peale, et mingis olukorras võib ka tema arvamus olla eksiarvamus, vaid ta eeldab, et eksiarvamus on alati naabri-Juhani arvamus. Neukkud toetavad karme karistusi ja arvavad, et surmanuhtlus päästab maailma.

Neukkud väärtustavad kollektiivset identiteeti ning eelistavad seda individualismile ja valikuvabadusele, sest mõtlemine paneb pea valutama. Parem, kui kõik inimesed on ühtemoodi ja neid on võimatu hallist massist eraldada. Kuna neukkudele on tähtsad materiaalsed väärtused, siis saab tublimaid neukkusid premeerida ostulubade ja korterijärjekordadega. Neukkumüüdi järgi on neukkusus sünnipärane ja päritav ning sellest pole võimalik vabaneda. Siin on tegemist siiski eksiarvamusega – kedagi ei saa kohustada olema neukku, vaid see on iga inimese ja looma vaba tahte avaldus ja valikuvabadus.

Neukkud on tavaliselt sügavalt usklikud inimesed, kellel käesolevas aegruumis on neli jumalat:
Jehoova (jumal-ilmutaja), kellelt loodetakse, et ta saadaks ilmutusmärke, mis lubaksid loota, et ta on olemas ning puistab oma alamatele odavat mannat ja tatart.
Venemaa (jumal-valitseja), kellelt loodetakse, et ta tuleks sõjaga Eestimaa peale ja võtaks meid taas oma rüppe, sest vaata, riik on meil suur ja lai, aga korda ei ole ja sellepärast peab olema keegi, kes meid valitseb.
Nibiru (jumal-päästja), kellelt loodetakse, et täidab oma kohust ja tuleb siis kui ette on nähtud, millega vabastab meid maisest hädaorust ja päästab meie hinged..
Samilotila (jumal-lohutaja), kellelt loodetakse, et ta viskab rahvale musta pori näkku, mis lubab meil omakorda loota, et keegi tunnistab meid süütuteks kannatajateks ning silitab meil pead ja ütleb pisarsilmil – sinu pea ei ole kandiline, ei ole.

Viimasel ajal on Nibiru rahva ootusi petnud ning jätnud tulemata ning Samilotila on teadmata kadunud Soome avarustesse, kuhu on pagenud ka tuhanded eestimaised talendid. Nende asemele on tekkinud uued jumalad, näiteks vihatud ettevõtlust, liberaalset maailmavaadet ja vabaturumajandust esindavad Reformierakond (jumal-päästja) ja Euroopa Liit (jumal-lohutaja), kes on süüdi rahva kõikides hädades.  Neukkude jumal esindab nimelt sõltuvust. Neli neukkude jumalat on negativistlikud jõud, kes kannavad endas rahva hirmu ja viha, kuna nad ei ole täitnud neukkurahva ootusi ja lootusi. Sõltuvust põhjustav jumal ei pruugi olla Jumal selle algses (Looja) tähenduses, vaid on neukkude poolt tekitatud jumal. Kes tegi jumala? Ise tegi. Sellepärast tuleb teha vahet Jumalal ja jumalal. Mõne diskursuse raames võib ka Jumal muutuda jumalaks, kui talle on neukkude poolt omistatatud inimlik maailmakäsitlus. Usklikkust võib teisitisõnu nimetada ka antipohhuismiks. Need, kes on oma elu pühendanud jumalate vastu võitlemisega pole mitte vähem usklikud, kui need kes käivad ukselt uksele misjonit tegemas. Kõik neukkud on loomult antipohhuistid, sest pohhui-olek väljendab inimeste vabanemist sõltuvustest ning on käsitletav nirvaanana.

Mõningaid tüüpilisi neukkusid burksiputka eest:

Ivar nõukogude armeest
Purjus peaga kurdab kõige selle kurja üle, mis temaga Nõukogude armees tehti, aga kokkuvõttes jõuab järeldusele, et tänu ja eelkõige selle tõttu on ta nüüd mees. Räägib neile, kes pole seal teeninud, kui paljust olete ilma jäänud, poisid. Nõukogude armees karastus teras, aga Eesti kaitseväes ei lubata enam noorte kasvatamist. Üldse on noorus hukka läinud ja riigis pole korda. Varem oli üks ja õige arvamus ning see oli kõigile teada. Praegu püüab igaüks midagi arvata ning keegi oska öelda, kellel õigus on.

Oskar, väikeseakasvataja
Räägib heldimusega põhjatust vene turust, mille ärakukkumises süüdistab Eesti Vabariiki. Sõidab siiani Mosse või Ladaga, sest mõlemad on maailma parimad autod: vaata kui lihtne on neid ise parandada! Mersusid ja bemme põlgab südamest, sest need sõidavad tast tavaliselt mööda ning nende roolis on noored rullnokad, kes elust ja väärtustest midagi ei tea.

Laine, pensionär
Nõukaajal vürtsitas igavat päeva ühe asutuse kontoris välksööstudega defitsiitse kauba (näiteks wc-paber, soome pestav tapeet) sabasse. Abivalmis. Kui müüdi, siis ostis ka sõbrannale või hoidis vähemalt talle kohta järjekorras. Uuest majandusest eriti aru ei saa, aga leiab, et nõukogudeaegse tööpanuse eest on igati õiglane saada pensioni vabalt konventeeritavas rahas.  Omab maailmavaadet ning mitmeparteisüsteem ei vii teda segadusse, sest ta ei tutvu programmidega, vaid valib erakonda, kus on kõige targem esimees, mitte mõni poisike.

Laura (nimi muudetud), turundaja
Kunagine aktiivne oktoobrilaps, pioneer, kommunistlik noor, kes oleks teinud suurepärase parteilise karjääri, kuid riigikorra vahetudes kaotas pea ja õppis igaks juhuks ümber.  Kõrgkooli lõpetas cum laude ning  teostab end reklaami ja turunduse vallas, kus Lenini asemel reklaamib nüüd läänelikke väärtusi ja brände ja täiendab end aegajalt Euroopa metropolides.  Positiivne näide inimlikust õppimis- ja kohanemisvõimest – meis kõigis on peidus ka parem pool.

Lemps, endine kolhoosi traktorist
Nõukaajal oli põllumajanduses kord majas ja maainimene elas hästi. Lempsil oli kahetoaline korter kolhoosikeskuses ja ostuloaga ostetud auto Zaporozets ning külmkapp Minsk. Mäletab heldimusega kolhoosiaega, kui tööd pidi tegema vaid pool päeva ning lõunast läks kollektiiv täies üksmeeles poe taha. Kui võim vahetus ning põllumajandus dekollektiviseeriti, erastas Lemps endale kolhoosi vasikalauda, kuid vasikad kasvasid suureks ja surid maha. Laut laguneb ning on võssa kasvanud ja Lemps elatub juhutöödest. Zaporozets ei sõida enam ammu, aga külmkapp Minsk töötab siiamaani. Süüdistab Mart Laari põllumajanduse lagundamises ja ootab aega, kui Villu tõuseb tuhast ja toob kolhoosid maa peale tagasi.

Ants, endine partorg
Varem käis jõuluajal pliiats ja paber pihus loendamas, kui palju ja kes kirikus käisid ning piilus kardinate vahelt majadesse, kes jõulukuuse tuppa olid toonud. Kui võim vahetus, siis hakkas rahvuslaseks. Tal on alati sinimustvalge lint rinnas ja kange õlle plastpudel käes. Sõimab parteid (arusaamatuks jääb küll millist) ja valitsust Eestimaa mahamüümises ning Brüsselit nõukogude võimu taaskehtestamises. Igasugustel sambaavamistel on alati esireas ning annetas vabadussõja võidusamba ehitamiseks 10 krooni. Seletab kõigile, kuidas ta parteid seestpoolt õõnestas ning loeb päeva, mil ta astus kommunistlikusse parteisse, päevaks, millal ta liitus rahvusliku vabadusvõitlusega. Talle meeldib vene kirjandus ja vene muusika, kuid kõikides Eesti hädades süüdistab Venemaad ja unistab päevast, millal ta saab elu anda pühas sõjas jumal Venemaa vastu. Endisi vabadusvõitlejaid nimetab KGB ja Venemaa agentideks, kuna tal on olemas “kindlad andmed” nende reetmise kohta. Need, kes astusid parteisse, on “õiged eestlased”.

Anfissa, sambomaadleja
Kasvas üles Musta mere ääres, kus tutvus laevastikus teeniva Ivariga ja tuli temaga Eestisse, sest seal olevat kõik nagu läänes. Tööle asus kaubandusvõrku, kus tõusis kioskiülemaks ning korraldas defitsiitse kauba müüki. Kõikidel tuttavatel oli teada, millal Anfissa kioskisse toodi viinereid ja sardelle ning rahvas kogunes juba hommikul sabadesse. Võimu vahetudes, erastas kioski ning rajas sinna burksiputka. Tunneb ennast Eesti Vabariigis ahistatuna, kuna defitsiitset kaupa saab vabalt osta ning klientidega suheldes on ta sunnitud kasutama kohalikku murrakut ja kuigi valdab seda vabalt, oli ta sunnitud tegema isegi keeleeksami. Tunneb puudust ka vaba liikumisest, kuna ei saa enam ametiühingult tuusikuid Sotši ja Krimmi sanatooriumidesse ja Bulgaaria kuldsetel liivadele, kus tal nõukogude ajal oli hulgas tõeliste meeste seas kõvasti lööki, mida nüüdki aeg-ajalt meenutab – bõõli vremenaa.

Mäidu, lihtsalt neukku
Hästi tasane ja silmapaistmatu tüüp, kellel puudub oma arvamus – Antsu kuuldes laulab jumalale kiitust ja Vellu kuuldes neab Jehoovat maa põhja. Burksiputka juures tuntud selle poolest, et kuigi lubas suitsetamise maha jätta (suitsu ei tee!) ja loobus suitsude ostmisest, siis nüüd lunib igalt putkaliselt suitsu. Muidu pole üldse pahatahtlik, kõigest vahel harva annab mõnele kannaga näkku.

Gena, insener-konstruktor
Sattus Eestisse juhuslikult – kutsuti üles ehitama ja tuli. Eestis ei olnud enne Genat midagi, tema ehitas kõik üles, aga siis tulid perestrojka, glasnost ja bereberdaa ning Gena jäi töötuks. Hinge hoiab sees tehnoloogiavidinate – elektrimootorite, külmkappide ja radiaatorite lammutamisega. Vase ja malmi viib kokkuostu… Nõuka ajal ta lausa konstrueeris neid seadmeid, asi siis neid siis praegu lahti lahutada ei ole. Vahel käib ja laenab koridori pealt poistelt raha. Eesti poistel raha on, aga valetavad, et ei ole ja neilt ta tavaliselt laenu ei saa. Vene poistel tavaliselt raha ei ole, aga neilt saab väikse laenu ikka. Kavatseb raha koguda, et sugulastele külla sõita, kuid seni pole veel raha kokku saanud. Poliitilisi steitmente ei tee, tal on pohhui.

Ingmar (Ints), eks-eüekas
Tulihingeline malevakomandör, rahvajuht ja seltskonna hing. Komsomoli ja parteisse astus, kuna nägi tänu varaväljendunud ärivaistule võimalusi kaugelt enne teisi. Ideoloogiaga on kõik korras, seda lihtsalt pole. Ei ole ta ei punane, sinine ega roheline. Purjus peaga kiitleb, et on pragmaatik ja “nägi seda jama läbi”. Sigalaehitusel õppis ettevõtlust ja töödejuhtimist, millest hiljem oli palju kasu, kui kuumadel 90ndatel oma ehitusettevõtte (kolm töölist, kasutatud bemar) lõi. Enne masu jõi isegi koos tuntud inimestega, kuid masu ajal pole enam punti kutsutud. Vist sellepärast, et ettevõte pankrotis, naine jättis maha ja lapsed on pätiks kätte ära läinud. Hetkel teeb juhutöid, arveldusarve on laenukontorite taotluste alusel arestitud ja alimente ei kavatsegi maksta. Aegajalt (korra aastas) viskab eks-naise postkasti ümbriku jõulukaardiga, mille vahel 20 euri väikestes rahatähtedes- märkega: laste kingitused.Igatahes tunneb nüüd sõpru hädas (sõimab neid tagaselja) ja ootab uut majandusmulli, et taas fööniksina tuhast tõusta. Varem kasutas sõnu missioon, visioon, eesmärk, vahel ka valesti. Nüüd on seadnud endale uusi isiklikke sihte: Eestist minema tõmmata. Norrasse, Soome või Iirimaale, ehitama. Aga kahjuks pole kutsutud, endised alluvad-töövõtjad, kes juba ammu karjamaalt marjamaale jõudnud, ei vasta ta kõnedele. Eitea küll, miks? Eesti riik, rääkimata Euroopa Liidust, ei istu talle kohe üldse, nemad ju meid sellesse (osundame) “pa**a tirisid.” Euroopaga liitumise referendumil hääletas vastu, sest “nägi seda jama läbi”. Selline mees.

Kosmonaut Laika kõrval oli üks neukkuajastu sümboleid Juuri Gagaarin, juuri niin, Miljoonasade.

Unistus sinimustvalgest Eesti NSV-st

@ckrabat

Kui rahva seas ringi liikuda, siis võime kuulda palju ja põhjendatud nurinat – kas me sellist Eestit tahtsime? Paljudele ei meeldi, et riik ei ole paks, korda pole majas ja naabri-Juhan möliseb liiga palju. Mõni aeg tagasi löödi kella ühes telesaates selgunud küsitluse tulemuste kohta, kus üle poole arvamust avaldanutest pidas elu Eesti NSV-s paremaks kui tänases Eesti Vabariigis. Neukkud ei ole müüt, vaid tegelikkus. Heldimusega meenutatakse aega, kus paljud on veetnud oma õnnelikud lapsepõlveaastad ning riigis valitses üks ja õige ideoloogia. Rahvast väärtustati ostulubade, korterijärjekordade ning tasuta meditsiini ja haridusega. Riik kontrollis kõike ja kõiki, alustades köögist (riik otsustas, kas sulle jagus sardelli ja viinerit või pidid leppima konserviga „Räim tomatis“) ning lõpetades magamistoa ja WC-ga (tualettpaber oli ju defitsiit). Ettevõtlust kontrollis riik ja kehtestas näilise võrdsuse, kus igast köögitüdrukust võis saada tehasedirektor, kui partei pidas seda vajalikuks.

Nostalgilisi naftaliini järgi lõhnavaid ning Eesti NSV-d taga ihkavaid ettepanekuid kohtab ka uues Rahvakogu portaalis. Paljudele assotsieerub nõukogude võim mõistega „võõras“ ehk  „vene võim“, aga kui seda võimu teostaksid „omad“, siis oleks suhtumine tollasesse korda tervikuna ilmselt palju positiivsem. Paljudele eestlastele tähendas liitumine lääne ühiskonnaga pääsemist teise rahvuse võimu alt, kuigi südames elaksid nad heameelega nõukogude korra all siiamaani edasi. Sellest tulenevalt pakutaksegi nõukogude võimuga kaasnenud atribuute alates lastetusmaksust kuni üldise valimiskohustuseni ka Eesti Vabariigis rahvaalgatuse korras edasi, sest rahvas pole neist veel välja kasvanud. Sinimustvalge lipu all ehitatakse võrdsust vabadusele eelistavat Viha vabariiki.

Üldrahvalikke arusaamu häirib kurja Venemaa naabrus ning kuulumine õelasse Euroopa Liitu, kes ei luba meil iseseisvalt ja omamoodi elada. Vastumeetmena võiks rakendada geopoliitilist abinõu ning kolida Eesti sobivamasse kohta, eemale Venemaast ja Euroopast ning ehitada seal üles põhjamaine heaoluriik koos paljude poolt idealiseeritud ettevõtlusvaba keskkonnaga. Esimese sammuna tuleks leida sobivas geopoliitilises keskkonnas asuv territoorium, mis oleks asustamata. Võiksime rentida Kanadalt umbes Eesti suuruse Axel Heibergi saare. Hoolimata tõigast, et Eesti on üks kõrgeima maksukoormusega riik Euroopas ning ettevõtluses on tegev väga väike (3,8%) protsent elanikkonnast, on siin ettevõtlusvaba keskkonna loomiseni tugevasti arenguruumi. Paljude meelest tuleks Eestis tuleks välja arendada samasugune heaoluriik nagu Põhjamaades: Soomes ja Rootsis. Mongoolia (mis oli kõige sõltumatum riik maailmas, sest temast ei sõltunud mitte kui midagi) eeskujul, kes asus kapitalismi vahele jättes feodalismist sotsialismi ehitama, võiks hiljuti sotsialismist väljunud Eesti paljude arvates kapitalismi vahele jättes sotsialismi tagasi minna. Põhjamaise muinasjutu puhul unustatakse ära lihtne tõsiasi, et enne sotsialistlikku heaoluriiki jõudmist kogusid need maad sotsialismi tarvis vaba ettevõtluse tingimustes kapitali, mille vilju nad nüüd pensionipõlves naudivad.

Allpool väike popurrii üldrahvalikest arusaamadest ehk arvamustest, mis totaalse meedia poolt võimendatuna rahva seas levivad ning koguvad populaarsust, kuigi nad ei tugine ratsionaalsetele argumentidele, vaid on emotsioonide najal lõkkele puhutud kirgede produktid. Riik peab tõstma palku, toetusi ja hüvitisi. Lahendusena nähakse põhiliselt maksutõusu ja laenuvõtmist. Universaalne ravim on vasakpoolsete erakondade poolt välja käidud muinasjutt astmelisest tulumaksust, millega sotsialistliku narratiivi kinnitusel võetakse rikastelt raha ära ja antakse vaestele. Argumentidena kasutatakse jällegi Põhjamaade eeskuju, unustades tahtlikult ära, kui erinev on meie ühiskond Põhjamaadest. Kui Põhjamaad on kapitalismi endal üles ehitanud ning võivad nüüd vanaduspõlves sotsialismi hüvesid nautida, siis Eesti on noor ja arenev kapitalistlik süsteem, kes peab endale hüved veel välja teenima. Ühiskonna arengufaasilt sarnaneme me rohkem Venemaale kui Põhjamaadele. Sellepärast toetab lihtne ja läbipaistev maksusüsteem arenevat ühiskonda rohkem, kui seda võimaldaks Põhjamaade keeruline ning mitmeastmeline maksusüsteem, mis Eesti tingimustes soodustaks pigem maksudest kõrvalehoidmist.

Üldrahvalikes arusaamades esineb tihtipeale meie suurima vaenlasena Euroopa Liit, mis takistab meie iseseisvust ja iseolemist ning populistlik ja lihtne on tõmmata ühiseid paralleele Nõukogude Liidule. Kui uskuda üldrahvalikku arusaama, siis meie kohaliku tasandi poliitikud tooksid õnne meie õuele, aga näed, kuri Brüssel ei lase. Oo, Sancta Simplicitas! Kindlasti on Euroopa Liidu puhul mõndagi kritiseeritavat, eeskätt selles osas, mis on olnud sotsialismusest nakatunud, aga idee tervikuna on toonud maailmajakku püsiva rahu. Need, kes võitlevad üleilmastumise vastu, unustavad tihtipeale ära, et džinni on nad ise pudelist kord välja lasknud ning protsessi ärahoidmiseks oleks tulnud Ameerika avastamata ning Aafrika koloniseerimata jätta. Võitlus üleilmastumise vastu meenutab rohkem Don Quijote võitlust tuuleveskitega. Ma kardan, et neukkud igatsevad küll Euroopa Liidu elatustaset, kuid mitte sealset kultuuri. Sotsialismiajastu inimene on harjunud olema ülalpeetav. Eestile heidetakse ette, miks riik nii vähe võlgu võtab, soovides isiklikku majandusmudelit riigile peale suruda, kuigi paljud elaksid heameelega “ema juures” N.Liidus edasi, kui oli kindel kellaaeg, millal süüa sai.

Sotsialismi pärandiga kaasneb vägivallakultus. Visalt püsib arusaam, et surmanuhtluse rakendamine aitab kuritegusid ära hoida. Inimeste usk sunni ja karistuse positiivsesse jõusse on hämmastav. Kas see on pärit mõisatallidest ja läbi vene kroonu tänasesse päeva kandunud? Kodanike tungival soovil tuleks korra tagamiseks kehtestada süü presumptsioon alates 19. eluaastast – vaikimisi on süüdi kõik ja süüdlased eristatakse süütutest meediakommentaatorite arvamuse ning netihääletuse alusel (paralleel Stephen Kingi „Maisilastega“, kus  loeti kõik 19.aastased automaatsel süüdlasteks ning ühiskonnale koormaks ja ohverdati). Karistuspoliitika muudetakse efektiivsemaks ning  väljakutele püstitatakse giljotiinid, mis on pidevalt töös, vähemalt kaheksa tundi päevas ning rahvas jälgib, et timukas ei logeleks.

Veel üks laialt levinud müüt räägib, et eestlaste iive on madal ja rahvast ohustab väljasuremine ning iivet saab tõsta vanemahüvitiste ja – toetustega ning täiendavate õiguste andmine lastevanematele, nt valimisõigus, mis on tagasipöördumine 19.sajandisse, kus kehtisid varanduslikud, soolised jm tsensused. Teine äärmus on jõuda olukorda, kus riigi täidesaatvat võimu teostavad sünnitustoetuste ja –kohustuste najal üles kasvanud nn „tatralapsed“. Unistus rahvaarvu hüppelisest kasvust meenutab unistusi ratsa rikkaks saada. Kahtlane, kas piitsa ja prääniku meetod nüüd rahvaarvu kiiresti tõstab ja kas seda üldse vaja on. Sama loogikat järgides võiks kehtestada lastetusmaksu meestele ja sünnituskohustuse naistele, mida nad võiksid sooneutraalselt ka omavahel vahetada.

Alternatiivne võimalus on ehitada üles turvaline ühiskond, kuhu lapsed sünnivad parajal määral ja iseenesest, ilma et seda kuidagi stimuleerima peaks. Unustatakse ära, et suurem sündivus tähendab ka vastutust laste üleskasvatamise eest  tulevikus, kui  räägitakse, et noortele ei leidu tööd ning nad rändavad välja. Räägitud on ka valimisõiguse ea alandamisest, kuid see on seotud kodanike teovõimega. Põhimõtteliselt võib ju debateerida kodaniku teovõime piiri alandamisest, kuid see tähendaks, et kõigil teovõimelistel kodanikel on võrdsed õigused ja kohustused. Need, kes saavad valida, peaksid saama ka juua, suitsetada, sõidukit juhtida ja seksida. Üldrahvalik arusaam väidab, et riikliku sunni rakendamine kodanike üle tagab tugevama ühiskonna. Isikuvabaduste piiramisele kollektiivi huvides ongi rajatud jõudu koguv sotsiaalne tellimus sinimustvalgest Eesti NSV-st, kus võimu atribuudid oleksid küll rahvuslikud, kuid ühiskonna ülesehitus tugineks nõukogude korra ajal välja kujunenud reeglitele ja normidele, mis on sinimustvalge värviga rohmakalt üle värvitud.

Hoidke alt – neukku returns! II

@jolli, featuring ckrabat

Viimasel ajal on meie totaalne meedia pakkunud hulgaliselt rubriike, kus meenutatakse elu nõukogude ajal. Rahvale pakutakse lohutust, et tegelikult polnud süsteemis midagi halba, igale inimesele oli riigi poolt garanteeritud elu- ja töökoht (kui neid ei olnud, siis inimesi karistati, mis tagas omakorda riigipoolse elu- ja töökoha kinnipidamisasutustes) ja inimesed meenutavad heldimusega, kuidas kõik oli väga odav ja kui palju nad palka said võrreldes käesoleva ajaga. Inimesi väärtustati aastakümnete pikkuse korterijärjekorraga, teenistusega paljurahvuselises nõukogude armees, auto-, teleri- ja külmikuostulubadega ning  inimese unelmate töökoht oli töö vorstivabrikus oli, sest seal sai tööd koju kaasa võtta. Süsteem soosis seaduserikkumisi olmetasandil, sest niimoodi oli võimalik kogu süsteemi kontrolli all hoida ja ebalojaalseid karistada.

Meediaväljaannete kommentaariumides nutavad 95% kommentaatoritest neukkuaega taga, viidates jällegi totaalse meedia poolt loodud Novgorodi WC sündroomile, mis tekitab illusoorse mulje, et rahvas tõepoolest ootab neukkuaega nagu valget laeva. Teisest küljest esinevad foorumis ilmselt need, kellel on tekkinud mingisugused probleemid, aga kas see on proportsioonis neukkude tegeliku protsendiga kogu ühiskonnast, see on jällegi küsitav. Neukkusid on palju, kuid vaevalt, et nii palju. Räägitakse, et aktiivne loll on ühiskonnale ohtlik. Neukkud on kahtlemata aktiivsed, aga Novgorodi WC sündroomi abil võib 5% ühiskonnast tekitada mulje, et neid on hoopis 95%. Allpool on esitatud väike arutelu, mis võiks olla kasvava neukkunostalgia põhjusteks.

“Heast elust” nõukogude ajal ehk need aastad ei unune…Psühholoogiast on hästi teada, et aju kustutab iseeneslikult aja jooksul kogetud halvad sündmused, vähendab emotsiooni ja mälujälge, mille tekitasid meile ebameeldivad asjaolud ja võimendab häid sündmusi. Hea jääb meelde ja kasvab aja jooksul, halb aga ununeb võimalikult ruttu. See on meie psüühika enesekaitsemehhanism.  Mälu vingerpussid. Mälu on teatavasti valikuline, aju kaitseb ennast kohutavate kogemuste eest ebameeldiva kustutamisega. On ju teada, kuidas vägistatu teinekord “ei mäleta” sündmusest midagi, või Stockholmi sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu, vaatamata viimase põhjustatud ilmsest ohust tema elule. Pantvangistatu läheb üle oma vangistaja poolele, võib isegi füüsiliselt takistada enese vabastamist, kiidab pärast kohtus enda vastu kuriteo sooritanud isikut – “tegelikult oli ta tore poiss, eks temalgi oli pere, ta oli selleks sunnitud, ega väga ei pekstudki ja näkku ju ei löödud…” Nõukaaja süsteemiga kohaneda suutnud inimestel on selle sündroomi tunnused välja arenenud – kes ellu jäid, laulsid seda laulu, mida neilt oodati.

Meie käime tipp tipp tipp… Kukeaabitsast võis nõukogude laps õppida luuletust – meie käime tipp tipp tipp, igal ühel käes on lipp, eemalt paistab tornitipp, kus on just see sama lipp. Lipu värvi luuletuses siiski ei täpsustatud, tollel ajal andis see väike, kuid tähendusrikas seik lootust… Kuhu on kadunud kõik need särasilmsed punalipukestega oktoobrilapsed, pioneerid, komnoored, komparteilased, keda mäletame enda ümbert nõukaajast? Kasvasid suureks, aga “õige” lipu peitsid keldrisse ära (ehk läheb kunagi vaja!) Süda aga laulab endiselt, kui saab lastele rääkida “heast nõukogude ajast” (võrdle rahvamüüdiga heast rootsi ajast), kui “me” laiusime üle ühe kuuendiku maakerast ja kõik teised riigid meid kartsid.

Kaks nostalgiat toetavat asjaolu. Nõukanostalgiat (milline hellitusnimi!) toetavad tegelikult vähemalt kaks asja – inimlik saavutusvajadus ja isiklik meditsiiniline seisund. Kui tänapäeval ostab keegi auto, elamispinna või välismaareisi, siis on see vabaturumajandusliku igapäevaelu üks tavalisi episoode – tarbimisühiskonna argipäev. Kui aga keegi sai sellega hakkama Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, siis inimese positsioon iseenda, aga ka tutvusringkonna silmis tõusis skaalal, millist on tänasesse reaalsusesse raske konverteerida – tekkis “respekt”, “feim”, “sull” ja paljud vähemvõimekamad hakkasid kadestama. Kaudselt ihaleb tolleaegne inimene tagasi seda “staaristaatust”, mida pakkus kadestamisväärne töö defitsiitse kauba jaotusvõrgus. Viisteist minutit kuulsust. Kunstnik Andy Warhol ennustas, et „tulevikus on igaüks kuulus vaid viisteist minutit“, mis tähendab, et hüppa või silda, üleküllastunud turul suudad sa ennast nähtavaks teha väga põgusalt – viieteistkümneks minutiks. Järgmised Dressi-Taivod, Nõia-Antsud ja Tavalise-Elu-Triinud tõukavad su pjedestaalilt. “Nõuka ajal” aga võis inimene, kelle kaudu sai osta tšehhi talvesaapaid, tunda ennast kui mitte Elvis Presleyna, siis vähemalt jõuluvanana – ja seda lausa keset suve! 🙂

Elu mõttest. Teine aspekt – tervis. Noorelt jõid inimesed uljalt viina ja elasid elu riiklikult soositud kollektivistlikes noorteühendustes. “Laksu all” tundub ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem. Nõukogude tegelikkuses “laksu alt” kaineneda ei olnud soovitav – pohmeluses võis inimene kogemata eksistentsialistlikke küsimusi esitama hakata: kes ma olen, kust tulen ja millega see kõik lõppeb? Kui 1980. aastate lõpus uue poliitikana joomine ära keelati, said inimesed kaineks ja tulemus oligi kohe käes. Joomist loomulikult ei olnud võimalik piirata ja edasi joomise võimaldamiseks hakati vastu võtma mingeid “kahtlaseid” iseseisvusdeklaratsioone jms. Ja hea, et hakati – tasapisi taastus normaalsus, kus inimene võis juua nii palju, kui ise tahab. Paljud staažikad joodikud muidugi meenutavad aegu, kus maks ja neerud ei valutanud, südameveresoonkond edastas verd veel piiranguteta ja arstirohtudest tarvitati vaid hommikust aspiriini. Et selline kehaline toonus langes nende noorusaega, mis juhtumisi kattus ka nõukogude okupatsiooniajaga, tehakse vale järeldus, et nõukaaeg oli hea, aga praegune vabaturumajanduslik realiteet halb. Eks ole neil õiguski niimoodi arvata, saame aru ja püüame neid paljukannatanud inimesi mõista.

Ühiskonna poliitiliselt aktiivseim ja eesrindlikum osa on lollid, kelle najal püsib pseudodemokraatlik Novgorodi WC süsteem – kes karjub rohkem, see on enamuses. Poliitikud sõltuvad lollide tahtest. Poliitik võib ju iseenesest tark olla, aga demokraatia tingimustes sõltub tema heaolu lollidest, kes on enamuses, seetõttu on demokraatliku ühiskonna põhiprintsiip – kuidas valitseda lolle? Mida tahavad lollid? Põhiliselt leiba ja tsirkust, seksi ja vägivalda. Progressiivne 3B (beibed, bemmid ja burksid) „run-forrest-run“ majandussüsteem konkureerib alalhoidliku 3K neukkusüsteemiga (kolm käsku: riik olgu paks, ordnung olgu majas, naabrijuhan ärgu mölisegu). Demokraatlikus ühiskonnas on edukas see poliitik, kes suudab neid lollidele müüa nii, et sellest kellelegi kahju ei tõstatu.

Lollid loodavad, et kui EL ära lõppeb ja lollid oma riigi tagasi saavad, siis hakatakse lollidele jagama tatart, turismituusikuid ja autoostulube… eriti lollidele ka kiituskirju ja ordeneid. Siis saavad lollid tunda ennast nagu ENSVs, keegi ei julge möliseda ja kõigil on pea kandiline. Miks lollidele meeldib, et keegi ei mölise? Sest kui keegi möliseb, siis võib kahtlustada, et ta tegeles mõtlemisega, aga mõtlemine on lollidele vastunäidustatud – paneb pea valutama, lisaks teeb mõtlemine targaks, mis aga on halb, sest kui kõik on targad, kes siis tahaks lolli enda sõbraks. Ikka parem kui kõik on koos lollid, jälgivad tatrahinna langust ja ootavad telekate odavmüüki.

Allpool:

Tualettpaberi järjekorras tundsid inimesed suure kollektiivi liikmetena seltsimehelikkust ja küünarnukitunnet, seal sai sõlmida kasulikke tutvusi ja vahetada informatsiooni. Riik hoolitses rahva eest 🙂

 

Nõukogude Liit ja tema pärand: õudne tondikiri seinal

@ckrabat

Täna 26. detsembril möödus 20 aastat Nõukogude Liidu lagunemisest, mida Venemaa endine ja võimalik, et ka tulevane president Vladimir Putin on nimetanud 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, kuid mille pärandiga seisame oma igapäevaelu mitmetes tahkudes veel tänapäevalgi vastamisi. Mart Nutt on ajalehes Postimees nimetanud, et tegemist on mingis mõttes kogu maailma puudutava probleemiga, mille võrsed veel siiamaani hingitsevad. Siin-seal kostavad ähvardavad noodid Nõukogude Liidu tagasitulekust ja sellega seotud hirmudest, kuigi impeeriumide taassünd on ajaloos päris haruldane kui mitte kordumatu nähtus. Palju raskem on Nõukogude Liitu välja saada inimeste südametest, sest süsteem tegeles teadlikult uue inimtüübi – „nõukogude inimeste“, lihtsamalt väljendades neukkude, üles kasvatamisega.  Selge enesepett oleks väita, et see on puhtalt Venemaa või vene elanikkonna probleem. Kunagine Hiina kommunistlik liider Deng Xiao-ping on öelnud, et pole tähtis, missugust värvi on kass, peaasi et ta hiiri püüab. Nõukogude inimest saab väga hästi edendada ka sinimustvalge lipu ning rahvuslike loosungite all, sest tegemist on kultuuritüübiga. Paljud nõukogude kultuuritüübi reinkarnatsioonid on tänapäevalgi väga elujõulised ja seda ka Eestis ning paljude inimeste hallutsinatsioonides assotsieerubki müüt Eesti rahvusriigist kujutluspildiga sinimustvalgest Eesti NSV-st või Generalbezirk Estland‘ist, mis on olemuselt sama süsteemi ja kultuuritüübi ideoloogiliselt teisenenud variant

Detsember on Nõukogude Liidu ajaloos sageli osutunud pöördeliseks. Detsembris on sündinud ehk kõige enam Nõukogude Liidu nägu kujundanud liidrid – Jossif Džugašvili-Stalin ja Leonid Brežnev. Nõukogude Liit ise sündis ligi 89 aastat tagasi, 30. detsembril 1922 nelja kommunistliku liiduvabariigi – Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Trans-Kaukaasia Föderatsiooni liitumisel. Siis 69 aastat hiljem, 8. detsembril 1991, kirjutasid Venemaa, Ukraina ja Valgevene presidendid alla Belovežje deklaratsioonile, millega otsustati Nõukogude Liit kui liitriik laiali saata ning moodustada selle asemel Sõltumatute Riikide Ühendus. Mõne nädala pärast, 25. detsembril, astus tagasi Nõukogude Liidu viimane riigipea Mihhail Gorbatšov ja päev hiljem kulutas end laiali saadetuks Nõukogude Liidu Ülemnõukogu. Nõukogude Liidu algusperiood oli seotud kommunistliku ideoloogia leviku ning peatselt saabuva maailmarevolutsiooni ootusega. Kommunistlik ideoloogia oli veel uus ja trendikas. Uue riikliku moodustisega pretendeeriti üleilmse kommunistliku föderatsiooni tekitamisele, millega oleks kehtestatud ideoloogiline maailmavalitsus keskusega Moskvas. Tolleaegsed nõukogude liidrid eesotsas Vladimir Uljanov-Lenini, Lev Bronštein-Trotski, Grigori Apfelbaum-Zinovjevi, Aleksei Rõkovi ja teistega olid internatsionalistid, kelle jaoks üleilmne klassisolidaarsus oli tähtsam kui rahvusriik. Lenini surma järel võimu haaranud Jossif Stalin ühendas internatsionalistliku kommunistliku ideoloogia vene rahvuslusega, mis tugevnes eriti peale II maailmasõda, millega vene rahvus omandas juhtiva positsiooni Nõukogude Liidus ning viimane muutus sisuliselt vene rahvusriigiks-impeeriumiks.

Mitte ilmaasjata ei sümboliseeri just gruusia päritolu Jossif Stalin paljudele venelastele Venemaa mõjuvõimu ja tugevust, mida toetavad võidukas II maailmasõda, nn Suur Isamaasõda, ja külma sõja aegse bipolaarse maailmasüsteemi ühe juhtriigi staatus. Mitte kunagi ei ole Nõukogude Liit ega Venemaa omanud rahvusvaheliste suhete kujundamisel sellist mõjuvõimu kui Jossif Stalini ja tema järglaste ajal. Kommunistlikul ideoloogial põhineva maailmavaatelise föderatsiooni asemel asuti üles ehitama Briti impeeriumi laadset maailmasüsteemi, mis koosnes temast sõltuvatest koloniaalterritooriumitest (Nõukogude Liidu liiduvabariigid) ning poolkoloniaalsetest sõltlasriikidest. Ideoloogia omandas pigem kultuurilise-sümbolilise tähenduse, millega eristuti Teistest, vaenlastest, kes kandsid teistsuguseid kultuurilisi väärtusi. Seetõttu pole midagi imestada, et Nõukogude Liidu retsidiivsus on eriti populaarne vene natsionalistide seas, kelle hulka kuulub kindlasti ka Vladimir Putin ja tema võimupartei Ühtne Venemaa. Pole midagi imestada, et tänases Venemaa Kommunistlikus parteis, mis on Venemaa tugevaim opositsioonipartei, avalduvad tugevasti just stalinistlikud tendentsid.

Nõukogude Liidu taastamine tema endisel kujul eksisteerib tänapäeval pigem populaarse müüdina, mis vaevalt et kunagi teostub. Venemaa Föderatsioonil on probleeme territoriaalse terviklikuse säilitamisega tema tänastes piirides ning territooriumi laiendamine tooks kaasa pigem süvenevaid probleeme kui reaalseid kasusid, kuid Venemaa Föderatsiooni poliitilise mõju säilitamiseks on müüdi elushoidmine oluline. Tegemist on suurriigiga, kes on huvitatud oma rahvusvaheliste positsioonide tugevdamisest ning soovib maailma poliitilisel turul konkureerida võrdsetel alustel Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu ja Hiinaga. Hirm impeeriumi taassünni ees aitab seda mõjuvõimu säilitada ning hirmu abil suudetakse esitada Venemaad kui impeeriumi suuremana kui ta tegelikult on. Müüt Venemaast kui maailmavõimust loob praegustele võimudele sobiva ideoloogilise tausta, mida on võimalik edukalt müüa nii sise- kui välisturul.

Kuigi Eesti on olnud poliitiliselt edukas riigi lahti monteerimisel nõukogude pärandist ja lõimumisel Lääne poliitiliste struktuuridega, on jäädud raskustesse eemaldumisel nõukogude poliitilisest kultuurist, mis on viiekümne aastaga vähkkasvajana inimestesse sisse sööbinud. Leonid Mletšin on märganud hämmastavaid sarnasusi Venemaa ja Eesti poliitilises identiteedis. Mletšin: „Lätlased, leedulased ja eestlased paistavad meile (venelastele) ülbete ja suurelistena. On levinud arvamus, et kolm Balti riiki on lihtsalt ühed väikesed, õelad, peaaegu fašistlikud riigid, kes vihkavad Venemaad ja on muutnud «muulased» teise järgu inimesteks…“ Veidi hiljem: „Lätlased, leedulased ja eestlased elavad omaenda komplekside küüsis. Nad kardavad ennast vabalt väljendada, pelgavad enda üle nalja heita ja hindavad ennast sageli üsna madalalt.“ Millegipärast on sügavalt juurdunud arvamus, et me peame oma õigust sõltumatusele ja enesemääramisele kellelegi kogu aeg tõestama, muidu võetakse see äkki meilt veel ära. Saavutades vahepeal uskumatuna tunduva iseseisvuse, ei suuda Balti riigid end kuidagi Venemaast lahti rebida ning püütakse konstrueerida uut ajaloolisel mälul põhineva kollektiivset identiteeti läbi hirmu ja viha Venemaa vastu. Peagi saabuv „püha sõda Venemaa vastu“ on muutunud kaasaegse rahvusmütoloogia kohustuslikuks koostisosaks, mille saabumist küll lähitulevikus ette ei näha, kuid mille saabumisse ometigi usutakse. Usk „pühasse sõtta“ haakub väga hästi usuga „Venemaa kõikvõimsusesse“, mis omakorda lõimub Venemaa praeguste võimude poolt ehitatava suurriikliku rahvusliku identiteediga.

Mõlema riigi, Eesti ja Venemaa, rahvusmütoloogilise identiteedi konstrueerimine loob eelduse vastastikku kasulikuks vaenuks, millele on tähelepanu juhtinud juba professor Eiki Berg arvamusloos 2007.a „pronksisõja“ künnisel. Problemaatilised Eesti-Vene suhted on paljudele kasulikud. Identiteeti ehitavad hirmud ja ajalooline viha ei ole ratsionaalsed, mõistuse poolt kontrollitavad, ja aitavad tähelepanu kõrvale juhtida palju olulisematelt riikliku tähtsusega küsimustelt. Eesti on olnud iseseisev juba kakskümmend aastat, kuid rahvusliku tähtsusega suurte projektide ning taristute arendamine käib raskelt ja vaevaliselt. Meil pole neljarealist Tallinn-Tartu maanteed, Rail Baltica’t, Saaremaa silda, tuumaelektrijaama, Narva jõe silda ja paljusid teisi praktilise väärtusega riiklikke sümboleid, kuid meil on ühiskonda sugugi mitte konsolideerinud võidurist Vabaduse väljakul, mis sümboliseeribki pigem meie sisemist ebakindlust kui minevikku mäletades vaadet tulevikku. Me ei suutnud sõlmida piirilepingut Venemaaga, tuues põhjuseks meie enda loodud tondid ja preambulad ning langesime osavalt seatud lõksu, millest väljarabelemine rahvuslikku väärikust ohvriks toomata on enam kui raske. Me ei suutnud mõjutada Nordstreami gaasitoru projekti ning selle asemel elame edasi oma ajaloolises mälus marineeritud hirmudes, kus gaasitoru on muutunud meie hirmude sümbol-kujundiks. Kuid läbi kultiveeritud hirmude ja vihkamise ideoloogia objekti mitte ideoloogia enese vastu muutume me vaid veelgi enam sõltuvaks idanaabrist, millega toetame tema sarnastele hirmudele üles ehitatud rahvuslikku ideoloogiat. Niiviisi, läbi ajaloolis-mütoloogilise maailmapildi, aitame me elus hoida ka 20. sajandi koletist,  Nõukogude Liitu, ja tema kolistavaid kummitusi, mistõttu õudne tondikiri seinal: “Vaata ette, me oleme alles ja tuleme tagasi!” võib muutuda rahvuslikuks paranoiaks.

pilt: http://image.shutterstock.com/display_pic_with_logo/287998/287998,1233853277,2/stock-photo-soviet-symbolics-24564445.jpg

Previous Older Entries

mai 2017
E T K N R L P
« veebr.    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.