Vikatiga kultuuri poolt ja vastu

@huviline
Viimasel ajal on meedias üllatava leiuna tõusnud esiplaanile vana hea vikat, mida paljud kasutada ei oska, kuigi ühetaoliselt 1,5 cm pikkuseks kasvavat muru pole veel leiutatud. Leiutatud on küll trimmer – mootorvikat, millega saab nii muru kui heina lõigata. Sellega tuleb sama palju või veelgi rohkem vehkida, aga tema varuosade kulu on suurem. Vikat muutus keskseks kujundiks Rein Raua ja Uno Trummi  hiljutises vaidluses. Trummi kirjast kumas läbi laiem ajalooline taust, vihje ilukirjanduslikule „Mahtra sõjale“, aga Raua kirjast pigem solvumine, nagu vikatitega polekski kultuuritegemine üldse võimalik. Segataustaline ja siiruviiruliste tasandite vaidlusega korrelatsioonis on meedia Facebookis avaldanud klipi, mis näitab Valgevene riigipead Lukašenkat prantsuse filmistaari Depardieuga avaral heinamaal heina niitmas. Vikat on tegija. Vikat on tõusnud sümboliks.

Meenub minu vana hea vikat, millega niitsin heina juba aastakümneid tagasi. Mäletan tänini selgesti seda varahommikust hetke, kui koos vanaemaga kahekesti paljajalu läbi kastepiiskadest sillerdava heina ja nõiduslike angervaksadevaheliste ämblikuvõrkude üle kraavi ronisime, et metsadega ümbritsetud heinamaal õigest suunast niitma hakata, päike selja taga lõõskamas. Vikati luiskamine oli mul juba selge juba kaheksateistkümneselt. Vanaema niitis ees ja mina järgi, aga kaare suuruse, vaalu tiheduse ja niidetud ala ühtlase kõrguse poolest olin vanaema kõrval kobakäpp. Keskpäevaks oli meil pool heinamaast niidetud, olin sääskedest ja parmudest söödud, aga õnnelik, sest paranenud töökvaliteedi eest sain vanaemalt kiita.

Kui kultuur on olemuslikult kvaliteedi paranemine, siis ei saa kultuuri rääkimisega ega kirjutamisega parandada, sest see vajab hoopis niitmist. Kultuur vajab ka kiitmist, seejuures pole enesekiitus mingi kiitus – see on asi iseeneses, mis läheb haisema. Samamoodi kuuluvad sõda ja joominekultuuri valdkonda, kuigi need on asjad, mida riik ei saa tolereerida, pole seda kunagi saanud. Riik, mille eesmärgiks on väidetavalt keele ja kultuuri säilimine, nagu kultuur oleks elekter ja riik aku, töötab teatud mõttes kultuurile vastu. Riik kohtleb kõiki võrdselt: kui fookuses on joodik, siis tuleb neid kõiki noomida, kui Kaur Kender kirjutab pornot, mis on millegipärast keelatud, siis tuleb kõiki karistada.

Kui tõstatub eesti keele ja kultuuri säilitamine, siis võiks see olla küsimus, mitte dogma, mida kultuuritegelased mantrana lausuvad. Ma pole üldsegi kindel, et akude tehnoloogia areng parandab meie tunnetuse kvaliteeti. Trimmer ja vikat on erinevate tööde tegemiseks. Tehnika areneb ja on alati arenenud, mis avardab meie tunnetuse dimensiooni. Töö, mida on parem teha vikatiga, säilib ning eraldi säilitajat pole siin enam vaja. Riik võiks tegeleda millegi asjalikumaga kui säilitada keelt ja kultuuri. Olles õigusriik, on riik nagunii võrdsustaja. Selline roll ongi talle kõige õigem, kui riigi kuvandiga poleks seotud ka rahva tahe ja selle esindajate valik. Kõrgema tasandi haldusorganisatsioonina ei erine riik tegelikult äriühingust, sh füüsilisest isikust ettevõtjast, sest kõik juhtimisotsused tehakse neis juriidilistes isikutes haldus- ja riskijuhtivana. Me ei saa kunagi riigi ette juhtima neid isikuid, keda oleme valinud või tahaksime seal näha. Keegi võib ju tahta, et riiki juhiks tema vanaema.

Kahtlen aga selles, mida väidab Rein Raud: „Peaks vist olema seletamatagi selge, et tänane eestlane, ka kõige konservatiivsem, näeb ja mõistab maailma hoopis teisiti kui tema esivanemad sada aastat tagasi, kolme- või viiesajast rääkimata. Kultuuri olulisim ülesanne on aidata meil mõtestada meid ümbritsevat muutuvat maailma.“ Keegi tuleb ja hakkab muutuvat maailma ära mõtestama. Ära mõtestamise sümptomid on meedia tunnuseks ja selliseid oletusi, diagnoose, prognoose, ükskõik kui teaduslikult need ka vormistatud on, tõsiselt võtta tähendaks klaaskuuli silitamise tõsiselt võtmist. Mina tunnen ennast ühesugusena sellest hetkest alates, kui ennast mäletan.

Olles käinud läbi tule ja vee ja “vasktorude“, on minu keha kortsumas, silmanägemine halveneb, aga isikuna olen endine. Kõik minu lõhestumised ja unenäod on fundamentaalsed. Miks peaks siis minu esivanemad olema mõistnud maailma hoopis teisiti kui mina? See on ebatõenäoline, et nende isik elu jooksul muutus. Isiku kvaliteet on paranenud, kultuur on mind vorminud ja mina olen kultuuri vorminud. Minu paranemine võib ulatuda esimese inimeseni, aga kindlasti esimese eestlaseni. Teadmiste hulga suurenemine pole fundamentaalne. Pigem vikat kui trimmer. Olen vikati tõstnud lakka penni peale, kus ootab oma aega, mil pojad kasvavad, et taas sahisedes läbi rohurinde tungida, niites jalalt vaenlasi – ohakaid ja nõgeseid. Trimmeriga niidan raualasu ja traataia äärset. Kultuur on nii vikat kui konserviavaja.

Lukashenka ja Depardieu heinamaal niitmas. Foto: http://www.lonelyplanet.com/news/wp-content/uploads/2015/07/Diepardu-1-200×230.jpg

Kultuuriuputus

@huviline
Juhtunud lugema Peeter Sauteri arvamust Eesti Ekspressis jäin mõttesse, kas selline sisuliselt kurtmine, ilma teravusteta, ilma kriitikata, kuid siiski sügavalt läbi tunnetatud sõnum meile ka mingit maitsvamat tuuma sisaldab. Pole küll põhjust meie kaasaega kuidagi eriliseks ajaks, ajastuks või epohhiks pidada, mis teistest rohkem kultuurne on, lihtsalt sellepärast, kuna meil valitseb „raamatuuputus“ ja ilmub rohkem raamatuid kui kunagi varem maailma ajaloos. Vastupidi, raamatuid võib olla palju, aga kultuuri on vähe ja sellest ei saa janugi kustutatud, nii vähe on jooki.

Mis aga siis tingib tunnetuse, sügavalt valulise, et „no mitte vaid luule, igasugu kultuur vohab nagu malts“? Nagu alati, põhjused on isikulised ja sotsiaalsed. Isikulised jätaks siin kohal kõrvale. Olen alati imestunud, kui keegi võtab autorit kritiseerida, mis peaks ju tähendama, et ta autorit tunneb, on tema teoseid põhjalikult lugenud ja on sealt midagi hingeläbivat leidnud. Ta peaks oma isiklikust elust aega kulutama teise uurimise peale, teadmata, kas uuritav seda üldse väärt on. Kes aga raamatuuputuse ajal autoriga põhjalikult tegeleda soovib, see võib tõesti põhja vajuda nagu Martin Eden, kes ennast ookeani voogudesse heitis.

Seega jäävad sotsiaalsed põhjused ehk poliitika, millega rahvast juhitakse. Teiste sõnadega on poliitika võitlus, mis erineb konkurentsist ja sõjast, kuna võitlus käib ideede vahel, mida genereerivad sõbrad või vaenlased. Konkurentsis teiste pankadega võib Nordea pank ennast küll kultuurisõbraks tituleerida, kuid ise ühtegi uut ideed sellega genereerimata. Eesti võib olla väge täis kui „Siil“, kus iga okas loeb, aga enesekaitsesõda, milleks Kaitsevägi valmistub, siiski ühtegi ideed ei genereeri. Turvalisus ja julgeolek on vanad olukorrad, mille kadu alati igapool maailmas esineb, vanad ideed, mida ikka ja alati taarapunkti veetakse, et pandipakendisse pandud väärtust tagasi saada. Mingit väärtust või põhiväärtust sealt tagasi saamata alustatakse sõda, ühtegi uut ideed sellega genereerimata. Seevastu poliitika genereerib kogu aeg uusi ideid, mille kaudu on tavaks vastandada sõbrad versus vaenlased.

Mida vähem kultuuri, seda rohkem vastandamise tava levib ühiskonnas. Ühed on halvad, teised on head, ühed on lollid, teised on targad, ühed on kuradi kommunistid, teised on vabaduseapostlid, ühed on kirjanikud „Kirjandusministeeriumist“, teised pole midagi väärt. Raamatuuputus on pigem majanduslik probleem, aga mitte kultuuri küsimus. Liiga palju taksosid Tallinnas on samuti majanduslik probleem, mitte kultuuri küsimus. Liiga vähe eestlasi on majanduslik probleem, mitte kultuuri küsimus. Liiga vaene riik on majanduslik probleem, mitte kultuuri küsimus.

Möödunud kommunistlik ajastu tundis ühte vastandust: kommunistid, kuhu kuulusid partei nomenklatuur, okupantide esindajad, multikultuurne rahvaste sõprus ja neile vastanduv rahvas. Kultuur seevastu oli sügav, seda jätkus kõigile, aga tema sügavuse tõttu uppusid sellesse vaid üksikud. Palju oli pea ees tundmatus kohas vette hüppajaid nagu sürrealistid, mõned hüppasid purskkaevu nagu Matti Moguci, aga nad ei uppunud. Siiski vajab kultuur, et seda oleks palju. Nii palju, et sellest võiks sündida midagi jäävat, hingeläbivat, originaalset. Kultuuriookeanisse peab saama uppuda, kui seda tahta, ja raamatuuputus on selle eelkäija. Tehniliselt (kirjanduslikult) võisid Homerose eeposed olla oma ajas vähelevinud, kuid nad ei tekkinud tühjale kohale, automaatselt, üksnes isiklikule andekusele tuginedes. Kui su ümber vohab rikas kultuurielu, vanemad räägivad muinasjutte, iga kohake maastikul kannab endaga müüti, siis see olukord on sarnane raamatuuputusele tänapäeval Eestis. Siis võib selle rahva hulgast varsti sama suurusjärgu tähti loota, kes ei upu, vaid ujuvad ja joovad.

Eesti kultuuri head ajad saabuvad lähima sajandi jooksul

@huviline
Ikka vaatavad noored lapsevanemad oma maimikut ja arutavad, kelle nägu võiks põngerjas olla. Eks samamoodi ole kultuuri ja riigiga, mõlemad on rahva nägu. Kui riik on oma rahva nägu, siis kultuur kitsamalt on kultuuriväljaannete nägu, sh SA Kultuurileht nägu. Riigi asutatud kultuurileht on seda nägu, nagu riiki parasjagu valitsetakse. Kas parasjagu või valitud süsteemi kohaselt, igatahes totalitaarne parteilisus näitab päevast päeva meile oma kõige vastikumat nägu. Parteiline ainuvalitsus, kus kogu trall käib parasjagu valitseva partei taktikepi järgi, näitab despootlikku eeskuju. Seda seatapunuga, millel soon verelaskmiseks, surutakse naeratava näoga ümbritseva avalikuse südamesse. Siirad vabandused valu tegemise pärast, ise hea meelega anumast verd lakkudes, nii astuvad tegijad tagasi. Tema asemele astub teine poliitik ja verelakkumine jätkub. Verd lakub kultuurilehe peatoimetaja Kohusetäitja,verd lakuvad minister ja tema kantsler Kultuuriministeeriumis.

Kõik näevad verelakkumist, aga väga vähesed saavad aru, et see on nende oma veri, mida lakutakse. Üks väheseid, kes oskas tulevikku prognoosida, oli president Lennart Meri. Viiskümmend aastat okupatsiooni oli näidanud selgelt, et rahva vastupanu osutus tugevamaks, kui omandi ärakeelajad seda oskasid prognoosida. Kommunistidele jäi see arusaamatuks. Kuidas on võimalik, et eraomand on keelatud, aga kultuur tugevneb. Kuidas on võimalik, et viiskümmend aastat lukustatud ruumis levivad samad tendentsid, mis ukse taga. Kultuuri pole võimalik hävitada, kuni säilib keeleline vendlus, kas või liivi keele näitel. President Meri sai sellest aru, näitas iseloomu ja parteidest koosnevad valitsused said mitmel korral tunda tema allumatust: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.“ Hilisemad presidendid pole suutnud parlamentarismi despootiat kuigivõrd taltsutada.

Kultuurilehe Sirp skandaali lahendusele ning erinevatele tagasiastumistele pole laiem avalikus toetust avaldanud ja on arvatud, et see sarnaneb Jääkeldri protsessiga. Vabariigis on pikaaegne poliitiline tülpimus, millele loodus sekundeerib niiske ja lootusetu ilmaga, jättes antidepressantide tarbijale vähe võimalusi kord võimule valitud poliitika (RE, IRL) korrektsiooniks. Postimehes kirjutab reporter Tuuli Koch poliitilistest sisepingetest. Kõik viitab sellele, et Eesti kultuurile saabuvad peagi head ajad. Kui kultuuriminister kohtub Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaga, et kuulata tema visiooni ning lubades kultuurivigade parandamise korral finantsabi, siis ei saa olukord enam sitemaks minna. Poliitikute kampaaniakorras tagasiastumised (Rein Lang, Kaur Kender) võivad olla väetiseks parlamentarismi üldisele lagunemisele.

Ilmaprognoos ilmuvale kultuurilehele

@huviline
Reedel 22.11.2013 ilmub kultuurileht Sirp, millele erinevad mudelid lubavad ennustada pilves selgimistega ilma, kogu maal kagu- ja lõunatuul, rannikul tuulepuhangud, õhutemperatuur 5…8 °C. Kultuurilises mõttes peaks prognoos rajanema varasemalt avaldatud ZA/UM visioonidokumendil. Meid huvitavad põhjused, mis on selle üsna ennenägematu ühiskondliku aktiivsuse tõusu põhjustanud, sest sarnast ühiskondliku aktiivsuse tõusu võis viimati kogeda enne ja pärast taasiseseisvumist, mõned aastad enne ja pärast 1991. aastat. Tolle aja aktiivuse tõus kanaliseerus rohkem juriidilistesse diskussioonidesse ning poliitikasse ja vähem kultuuri. Hetkel aga võib kõige rohkem näha kultuuritegelaste lakaraputamisi.

Tegelikult on poliitiline reaalsus ka täna tähtis, kuid poliitikat ei saa mõista ega teha väljaspool kultuuri. Vabariik on kahekümne aasta jooksul kummalisel kombel käinud läbi kolm üsna erinevat poliitilist etappi, mida on võimalik markeerida presidentide nimedega, vastavalt Meri, Rüütli ja Ilvese perioodiks. Kultuuriliselt kõige põnevam neist oli „Meri“ periood, kõige rahumeelsem „Rüütli“ ja kõige vastikum „Ilvese“ periood. Kultuurituse tõusuna saab iseloomustada Res Publica tõusu poliitilisele areenile, sõltumata sellest, kuidas keegi saab aru kultuuri mõistest Toomas Hendrik Ilves valiti presidendiks eeskätt kultuuriinimeste toel, tema kandidatuuri toetuseks korraldati lauluüritusi. Rahva hulgas on levinud presidendi mainet halvustavad jutud, mis osaliselt kõlasid Indrek Tarandi suu läbi ETV presidendi valimiste stuudios, samuti presidendi ebakohasele käitumisele viitavad märkused Ago-Endrik Kerge suu läbi, millele lisandusi presidendiproua glamuurne stiil ja tema lapsikused riigi raha kulutamisel. President on Vabariigi kõrgeim ametiisik, kelle toon ja maitse mõjutab mingeid niite ja sidemeid pidi riigi alamate, ametnike, poliitikute käitumist (Res Publica). Põhjus on riigi subordinatiivses ülesehituses. Kuna riigi ülesehitus pole mõeldav teisiti, siis on presidendil väga oluline roll täita isegi parlamentaarses vabariigis, millest aga istuv president pole kahjuks aru vist saanud.

“Rüütli” perioodi alguses tõusis poliitilisele areenile erakond Res Publica, mis ühines 2006.a. Isamaaliiduga.Isamaa ja Res Publica Liit moodustas Riigikogu 2007.a. valimiste järgselt koos Reformierakonnaga ülemkoalitsiooni, mille graniitnui hakkas uhmris pingeid sodistama, mitte lahendama. Pingete sodistamine tõi poliitikasse nähtused, mille lõhkemas katkumuhke me täna lakume. Nendest katkumuhkudest on ajakirjanduses juttu olnud, viitaks siin üksnes Mati Hindi artiklile, algse pealkirjaga „Väärtuste surnuaed“, mis toimetaja V.S.Maiste näpuka tõttu kandis Sirbis teist pealkirja – Nõukogude aeg ja väärtused, kuid sisu jäi samaks. Tooks nendest katkumuhkudest välja ühe kõige ilmekama, elamislubade skandaali, milles ilmnes selgelt suund poliitilisele valetamisele ja vastutusest hoidumisele. Põhjus on võimude lahususe põhimõte, millest võib tekkida pinge organisatsiooni või koalitsiooni sees.

Ülemkoalitsioon sattus majanduskriisis olukorda, kus valitseda tuli karmi käega ja see oli alamopositsiooni tõttu võimalik. Tekkis tunne kõikvõimsusest, sest kohalikud omavalitsused jäid rahakraanide kinnikeeramise järgselt üpris vagusi. Tekkis käibetõde: kui raha pole, siis raha lihtsalt pole. Ülemkoalitsiooni juhtide pähe jõudis mõte, et ülemvõimu saab realiseerida ka vastutust võtmata. Põhjus on poliitilise konkurentsi puudumine. Võistlevuse puudumisest hakkasid tekkima pinged. Tegelikult peaks võimude lahususe põhimõte kehtima ka ülemkoalitsiooni korral, ülemkoalitsiooni enda sees, mis tähendaks enesekriitilist hoiakut. Selleks aga pole valitsev ülemkoalitsioon, vastastikku presidendiga teineteisele heakskiitu jagades, võimeline.

Tänane poliitiline katkumuhk plahvatas, kui kultuuriminister kohtus Sirbi uue kohusetäitjaga ja lubas talle kultuurivigade parandamise korral finantsabi. See hinnang, kultuurivigade parandamise korral anname finantsabi, on ebaadekvaatne ja sai poliitilises mõttes kujuneda vastutusest hoidumise tõttu. Kultuuriministeeriumi ebaadekvaatne hinnang, mille mõned kultuuritegelased taandavad usalduskrediidi lõppemisele, signaliseerib sõnumit, et kehtiv poliitiline süsteem hakkab kokku kukkuma. Madalrõhkkond, poliitilises mõttes Ilvese periood, põhjustab kõrgrõhkkonnaga puutumuses tormiseid vihmahooge. Seega, kui homne Sirp peaks antud ilmaprognoosi kohaselt taandama ennast Reformierakonna ja IRL aetavast poliitikast, siis võiks poliitilised isatapjad kultuuriministri häbiga Tarpeia kaljult alla tõugata. Kui aga kohusetäitja jätkab poliitika käsitlemist kultuuri osana endises, veel kehtiva „Ilvese“ perioodi võtmes, siis võib tänase ilmaprognoosi luhtunuks kuulutada.

Sirp ja lõikuskuu

@huviline
Oskamata ette kujutada seda vaeva, mida põllumees kevadel näeb, võtab Põld end külviks valmis seades ikka ette paljaspõsise hoiaku. Põllumees tuleb ja külvab Põllu vilja täis. Ta künnab ja raadab, raalib ja randaalib, kõik lõikuskuu saabumise nimel. Kui saabub lõikuskuu, siis võtab põllumees sirbi ja lõikab vilja aunadesse. Aunad jäävad ööseks Põllule, oodates äravedu. Aunadesse seatuna, oodates äravedu, paistab täiesti tavalisele lugejale, keda pole tema laiskuse tõttu võimalik kirjutavaks liigitada, aga kes loeb sotsiaalmeediat (FB), ainukest väljaannet, kus läigib ühiskondliku horoskoobi koguspekter, ka Eesti kultuur. Oleneb muidugi, kes on su sõbrad.

Laisk lugeja. Ilma kireta kukk. Sadul seljas. Põllutööde lõpp. Vili salves. Sirp nagis. Terad sadulas. Töötu toimetaja. Sokk jalas. Lõikuskuu kuu. Põllumees põllul. Aunaste august. Äravedu. Auk sokis. Igav vili. Põllu palve. Tagumik villis. Jalad augus. Kukk metsas. Ilma kireta. Sirp seljas. Lugeja salves. Metsik lingvistika. Aunadevedu. August.

Eesti kultuur – selline nähtus kaheldamatult eksisteerib, ükskõik kui marginaalseks arvatud, kuid mida me temalt ootame? Defineerigem kultuur solidaarsusena, keelelise vendlusena, ilma ühiskondliku kokkuleppeta. Seda materiaalses mõttes, kuid mis toimub protsessuaalses mõttes? Kultuur kihiseb, kihistub, rühmitub, mosaiigistub, tiigistub – need protsessid on igavesed. Kas solidaarsust saab ka institutsionaliseerida, riigistada? Kõrged riigiametnikud arvavad kindlasti, et saab. Minister teab täpselt, kui palju on kassas raha. Teisest küljest semiootikud (J.M.Lotman) on arvanud, et kultuurist saab rääkida üksnes kui Põllust, st kultuur on sümbol. Muidugi, elu lõpus, oma kultuurilises testamendis, defineeris Tartu koolkonna rajaja kultuuri plahvatusena – st kultuur kui pingelahendus. Materiaalsed definitsioonid leiavad kunstilise väljenduse. Nii loeb Voldemar Panso vinüülplaadil luuletust Hirosihma – pommiplahvatusena.

Kõrgetel riigiametnikel, rahalugejatel, pole valikuvõimalust, sest kultuur on raiutud Põhiseadusesse, kõige pühamasse teksti kassapidajate jaoks. Nende solidaarsuskvintessents taandub kassapidaja vajaduseks lugeda raha, seega tarbida seda, mis on kassas. Siin pole midagi pistmist millegi vastu võitlemisega, turvalisuse taotlusega, õigusemõistmisega. Rangelt võttes on kultuur kaup, millele on ette nähtud vaba liikumise võimalus kogu Euroopa Liidu territooriumil, sarnaselt kapitali ja isikutega. Ma ei tea, kuidas teised, aga mina ootan Eesti kultuurilt, et lõikuskuu lõpuks oleks vili salves. Selleks tuleb sirbitera luisuga teravaks luisata ja peentöötluslihvijaga õige nurga all läikivaks ihuda. Kui sirp on sile nagu peegel, kus peegeldub kõik, mida ühiskonnas näha, siis on niitjal sobiv instrument tööks põllul. Põllul kõlab naiste laul, kajastades kõike, mida elu pakub ja leht mahutab. Hea oleks, kui sealt ka kübeke omakeelset filosoofilist selgust (lingvistiline mets) võiks lugeda. Teised on laisad.

Neil Young – lõikuskuu

Kultuurirevolutsioon Sirbis

@ckrabat&jolli
Kaur Kenderi nimetamine Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks põhjustas kultuuririndel justkui zombide ärkamise, kui ta viskas kivi kultuuri seisvasse konnatiiki, mis oli ajapikku vaikselt kinni kasvades haisema läinud. Kultuuriinimesed on ärevil, sest kuigi Sirpi lugesid vähesed, on alati hea millegi vastu olla, eriti veel muutuste vastu. Neljast koondatud “Sirbi” toimetajast on tehtud süütud ohvrid, kes on tiritud parteipoliitilisele altarile, sest loomulikult on ümberkorralduste taga kuri Reformierakond eesotsas minister Langiga, kes järjekindlalt kultuuri ja kultuuriinimesi vaenab, alates rahvakirjanik Barbara Cartlandist ja lõpetades nüüd Sirbiga, mis on muutumatu raidkujuna end rahva mällu sulatanud juba nõukogude perioodist saadik, kuigi Vasar on pöördeliste sündmuste keerises vahepeal kaduma läinud. Teisena viiakse jutt kohe liberaalidele, kes olevat ühiskonnas tekitanud kõikelubatavuse tunde, selle asemel, et partei põhikirja järgi stabiilselt viimsepäeva suunas pärivoolu loksuda. Õnn saabuvat meie õuele siis, kui riik on paks, ordnung on majas ning naabri-Juhan püsib viisakalt vait. Paraku on ajaleht Sirpki kajastanud elitaarset nägemust kultuurist, mis ei ole mõeldud rahvale, vaid väljavalitutele.

Kenderi tõus ajalehte “valitsema” meenutab legendi V.Lenini käitumisest oktoobrirevolutsiooni künnisel, kes vastuseks esseeride ja menševike väitele, et Venemaal pole parteid, kes suudaks riiki valitseda, tõusis püsti ja lausus, et on selline partei. Nüüd on Kender tõusnud püsti ja teatanud, et ta on valmis ajalehte juhtima ning muutma. Kultuurirühmituse Zaum Sirbi visioonist võib lugeda:

“Kultuuri osas toetuks uuenenud Sirp J.F.Lotmani maksiimile: “Globaalselt on kõvad need, kes mõtlevad ajalooliselt, regionaalselt on kõvad need, kes globaalselt, lokaalselt need, kes regionaalselt, ja need, kes lokaalselt mõtlevad – need eriti kõvad ei ole.” … “Uue toimetuse käe all saaks Sirbist leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje. See tähendab ebaparanoilist koostööd ühiskonna kõikide osade vahel. Kultuuri järelvalve all. Usume, et kultuur on parim raamistik ideoloogilise debati pidamiseks, olles loomult erapooletu ning ainult kvaliteeti nõudev. Sedasama, erapooletu kvaliteedi nõuet peaks peegeldama ka kultuuriajakirjanduse osa.”

Lenin juhtis Venemaa hukatusse, kas ootab sarnane saatus Kenderitki?

Eile TV3 Mihkel Raua saates kurtis end kirjanikuks ja humanistiks nimetav Jan Kaus harimatu pööbli sekkumise pärast kõrgelennulisse kultuuri, mida riigi poolt rahastatav ajaleht Sirp üleval pidada aitas. “Kultuuri rünnatakse! Ma kordan, kultuuri rünnatakse!” – kaigub intelligentide hääl! Ma ei tea Jan Kausi loomingust mitte midagi, pole teda kunagi lugenud ega pole ka keegi kunagi soovitanud teda lugeda, sellepärast ei oska arvata, miks ma peaksin teda kirjanduse suurkujuks pidama. Vähemasti ei meenu ükski lugupeetava kirjamehe surematu teos. Kenderit olen vähemalt kunagi lugenud ja ei meeldinud, sellepärast pole seda uuesti enam katsetanud. Selle peale öeldakse muidugi, et teadagi, harimatu loom, ta ongi elus vaid ühe raamatu läbi lugenud ega tea kõrgest kultuurist midagi. Kuidas niisugune ometi julgeb kultuuriinimesi arvustada? Kes lubas? Võib-olla on Jan Kaus hea kirjanik, aga ta peaks seda kõigepealt vabal turul tõestama, kui et apelleerima riigi toel ülalpeetava riigikirjaniku staatusele.

Eesti kultuurinomenklatuur arvab millegipärast, et kultuur on üheselt defineeritav ning sõdib täiest jõust mitmekesise maailma vastu, sest see juhib nad välja mugavustsoonist. Kultuurinomenklatuuri arusaamade järgi sureb kunstiinimene kohe nälga, kui riik talle pappi ei pritsi, sest mida kõrgem kunst, seda vähem on keegi valmis talle loomingu eest rahakoti raudu avama. Kui nad aga midagi kasulikku teha ei oska, siis on see viinudki “kultuuriinimeste” hädakarjeni – appi, meie omasid pekstakse! Millegipärast on meie kunstiinimeste maailmavaade valdavalt onanistlik, kus mõeldakse esmajoones eneserahuldamisele, selle asemel, et üritada muuta maailma. Taolises elitaarses kunstis puudub tavaliselt sõnum, sest vormi peetakse sisust palju olulisemaks. Millegipärast peetakse kultuuriks ühiskonna marginaalse osa vaba aja harrastusi, millel puudub jätkusuutlikkus elik elitaarset pahna, mis ei jõua potentsiaalse tarbijani tema sisutühja mõttetuse tõttu. See on valitud seltskonna eneserahuldamise viis, millel puudub laiem auditoorium ja see sureks kohe välja, kui riiklik toetus tagant ära kaoks.

Ütleme nii, et mingi kunst ei ole näitusesaalis eksponeerida verd ja soolikaid, lasta seinale videot, ise selle keskel paljalt ringi püherdada, nimetada kogu jäledus väljamaa keeles perfoomansiks või häppeningiks ja järgmine päev rajoonilehes vinguda, et tõelist kunsti ei mõisteta ja andke pappi. Aga kui kunstnik suudab toota ja müüa taiese, mille ostmisest tekib ka tarbijale esteetiline elamus ja mida kõlbab ka aastakümnete möödudes seinal näidata ehk luua teos, mis inimese hinge puudutab, siis seda ei peeta kunstiks, vaid odavaks kitšiks. Kahjuks on Eesti kunstnik sageli ennast turundusest eemaldanud, nimetab müüvat kunstniku “kommertsiks”, aga ise mingit kvaliteeti luua ei taha. Kui kunstimaailmas toimuks suhtumise muutus ning kunst läheb selle tarbijale korda, siis oleks see parem meile kõigile. Soovitus solvatud kultuuriinimestele oleks järgmine: kui ei meeldi, siis tehke oma väljaanne, mida loeksid ainult üdini kultuursed inimesed, kes on läbi lugenud kaks raamatut või rohkem. Tegelikult on nii, et kui kultuuriinimene on solvunud, on see hea algus tõelise kunsti sünniks. Pariisis tegutses kunagi Hüljatute salong ja kultuuri tuli nagu saelaudu. Enamik neist pääses kunstiajalukku, mitte nagu praegu, kus kultuurset inimest tunnevad ainult tema lähikondsed.

Kas see meeldib meile või mitte, aga ajaleht Sirp on pikaajalise vindumisega muutunud riigi poolt ülalpeetavaks nišiväljaandeks, mis tagas “kultuuriinimestele” võimalusi mugavaks vegeteerimiseks. Kui need “kultuuriinimesed” nüüd leiavad, et neile lastakse avalikult näkku, siis on kõige kavalam teha oma konkureeriv väljaanne, mida loevad ainult väga kultuursed inimesed ja mis on nagu 19.saj. piidermaier gunztizaalis, siis vaatame, missugune idee end paremini müüb. Võtame kuulsa luuletaja Arthur Hollidee, kelle luuletusi keegi osta ei tahtnud, kuigi ta oli üdini kultuurne inimene. Tänu investor Viplalale õnnestus tal saada ausambaks ja tõsta müüginumbreid, sest ta tegi midagi originaalset. Rääkides kultuurist, kui Kender sõidab Ferrariga, siis juba see peaks näitama, et inimesel on s***ks pappi ja kultuuri, mitte nagu mingitel lokaalselt mõtlevatel kulturnikutel, kes söövad räime tomatis saiaga, valivad sotse, sõidavad tasuta ühistranspordiga ja kujutavad ette, et Tallinn on maailma kultuuripealinn. Kui kunstnik on oma kunstiga rikkaks saanud, alles siis tasuks sellise arvamust võtta tõe kriteeriumina – inimene oskab pappi teha, järelikult on tal ka kvaliteeti. Niisama õllelauas kogu maailma oskab igaüks kiruda – seda ei saa nimetada kunstiks!

Nelja senise Sirbi töötaja koondamine ei tohiks olla neile ju maailma lõpp ja tublide inimestena leiavad nad endale kindlasti uue väljundi. Mulle meeldis Tarmo Tederi stoiline reaktsioon: “Ma tunnen ennast praegu justkui orjana, kes on saanud vabadusekirja.” Mind ennastki on ükskord elus koondatud ja mäletan, et minu reaktsioon sellele oli samasugune, kui Tarmo Tederil. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus ning millegi vana lõpp on jälle millegi uue algus. Isegi kui keegi sooviski midagi halba teha, siis viis see igal juhul mefistoliku lahenduseni, kes kurja kavatseb, aga korda saadab head. Kõige hullem, mis mõnda loomeinimest ähvardada võib, oleks kusagile raamidesse kinni jääda. Kui uus seltskond leiab, et vanadel nendega ühist teed ei ole, siis tuleb seda aktsepteerida ja oma teed minna. Lihtne on kritiseerida seda, kes midagi teeb. Selleks ei pea ise midagi tegema. Samuti on lihtne rõhuda elitaarsusele, kellel on õigus kultuuri teha ja kellel mitte. Kenderi õnnestumise või ebaõnnestumise kohta saame lõpliku hinnangu anda tema tegude, mitte tema sõnade põhjal, kuid sõnade muutmiseks tegudeks vajab ta võimalust. Praegu on veel vara kellegi suunas kive heitma hakata. Meil on aega veel.

 

Ilukirjandusest ühiskonnakriitika edastajana

@ckrabat

Nagu näha on Persona in fieri hakanud kasutama mõtete edastamisel muuhulgas ilukirjanduslikku vormi ja ei maksa imestada kui leiate siit luuletuse, näidendi, jutu või midagi muud. Ilukirjanduse abil saab nähtustele omistada filosoofilisema vormi, mis on traditsioone lõhkuv ning aitab tekitada alternatiivseid mõtteloogikaid. Kindlasti jääme ka ilukirjanduslikus vormis riigi- ja ühiskonnakriitiliseks ja vähemalt osaliselt mission statementis etteantud vormi  piiridesse.

Ilukirjandus võimaldab  laiapiirilisemat teemaarendust, kompimist lubatu ja keelatu piiril. Ilukirjanduslikul sõnumil võib olla märkimisväärne sotsiaalne jõud, nimetagem või Salman Rushdiet. Missugust kriitikat on ühiskond üldse valmis aktsepteerima? Totaalsest meediast pimestatud professionaalsel kirjandusinimesel võib mõni siin avaldatud loomepala isegi agressiivse reaktsiooni esile kutsuda (kontrollitud), ta hakkab verist vahtu välja ajama ja umbluu karjuma! Kuidas see on võimalik – gunztisaalis, gunztisaalis! See on ka arusaadav, sest kuulu järgi elame arenenud riikide kõige sallimatumas ühiskonnas. Hirm alternatiivsete väljendusviiside ees on üks sallimatust süvendavaid sündroome. Antud juhul, ühiskonnakriitiliselt mõeldes,  on ilukirjandus üks informatsiooni edastamise vahend, mitte väärtus omaette. Iroonia ja sürrealism aitavad päris hästi välja tuua ühiskondlikke kitsaskohti, paremini kui näiteks absurd (millest pruugita aru saada, sest elu ongi sageli absurdne) ja romantika (mis esindab inimsuhete head poolust, aga ühiskond ei saa olla hea), kuigi palju sõltub vaatekohast. Me ei ela hermeetiliselt suletud gunztisaalis, but the truth is somewhere out there.