Sirp ja lõikuskuu

@huviline
Oskamata ette kujutada seda vaeva, mida põllumees kevadel näeb, võtab Põld end külviks valmis seades ikka ette paljaspõsise hoiaku. Põllumees tuleb ja külvab Põllu vilja täis. Ta künnab ja raadab, raalib ja randaalib, kõik lõikuskuu saabumise nimel. Kui saabub lõikuskuu, siis võtab põllumees sirbi ja lõikab vilja aunadesse. Aunad jäävad ööseks Põllule, oodates äravedu. Aunadesse seatuna, oodates äravedu, paistab täiesti tavalisele lugejale, keda pole tema laiskuse tõttu võimalik kirjutavaks liigitada, aga kes loeb sotsiaalmeediat (FB), ainukest väljaannet, kus läigib ühiskondliku horoskoobi koguspekter, ka Eesti kultuur. Oleneb muidugi, kes on su sõbrad.

Laisk lugeja. Ilma kireta kukk. Sadul seljas. Põllutööde lõpp. Vili salves. Sirp nagis. Terad sadulas. Töötu toimetaja. Sokk jalas. Lõikuskuu kuu. Põllumees põllul. Aunaste august. Äravedu. Auk sokis. Igav vili. Põllu palve. Tagumik villis. Jalad augus. Kukk metsas. Ilma kireta. Sirp seljas. Lugeja salves. Metsik lingvistika. Aunadevedu. August.

Eesti kultuur – selline nähtus kaheldamatult eksisteerib, ükskõik kui marginaalseks arvatud, kuid mida me temalt ootame? Defineerigem kultuur solidaarsusena, keelelise vendlusena, ilma ühiskondliku kokkuleppeta. Seda materiaalses mõttes, kuid mis toimub protsessuaalses mõttes? Kultuur kihiseb, kihistub, rühmitub, mosaiigistub, tiigistub – need protsessid on igavesed. Kas solidaarsust saab ka institutsionaliseerida, riigistada? Kõrged riigiametnikud arvavad kindlasti, et saab. Minister teab täpselt, kui palju on kassas raha. Teisest küljest semiootikud (J.M.Lotman) on arvanud, et kultuurist saab rääkida üksnes kui Põllust, st kultuur on sümbol. Muidugi, elu lõpus, oma kultuurilises testamendis, defineeris Tartu koolkonna rajaja kultuuri plahvatusena – st kultuur kui pingelahendus. Materiaalsed definitsioonid leiavad kunstilise väljenduse. Nii loeb Voldemar Panso vinüülplaadil luuletust Hirosihma – pommiplahvatusena.

Kõrgetel riigiametnikel, rahalugejatel, pole valikuvõimalust, sest kultuur on raiutud Põhiseadusesse, kõige pühamasse teksti kassapidajate jaoks. Nende solidaarsuskvintessents taandub kassapidaja vajaduseks lugeda raha, seega tarbida seda, mis on kassas. Siin pole midagi pistmist millegi vastu võitlemisega, turvalisuse taotlusega, õigusemõistmisega. Rangelt võttes on kultuur kaup, millele on ette nähtud vaba liikumise võimalus kogu Euroopa Liidu territooriumil, sarnaselt kapitali ja isikutega. Ma ei tea, kuidas teised, aga mina ootan Eesti kultuurilt, et lõikuskuu lõpuks oleks vili salves. Selleks tuleb sirbitera luisuga teravaks luisata ja peentöötluslihvijaga õige nurga all läikivaks ihuda. Kui sirp on sile nagu peegel, kus peegeldub kõik, mida ühiskonnas näha, siis on niitjal sobiv instrument tööks põllul. Põllul kõlab naiste laul, kajastades kõike, mida elu pakub ja leht mahutab. Hea oleks, kui sealt ka kübeke omakeelset filosoofilist selgust (lingvistiline mets) võiks lugeda. Teised on laisad.

Neil Young – lõikuskuu