Ilukirjandusest ühiskonnakriitika edastajana

@ckrabat

Nagu näha on Persona in fieri hakanud kasutama mõtete edastamisel muuhulgas ilukirjanduslikku vormi ja ei maksa imestada kui leiate siit luuletuse, näidendi, jutu või midagi muud. Ilukirjanduse abil saab nähtustele omistada filosoofilisema vormi, mis on traditsioone lõhkuv ning aitab tekitada alternatiivseid mõtteloogikaid. Kindlasti jääme ka ilukirjanduslikus vormis riigi- ja ühiskonnakriitiliseks ja vähemalt osaliselt mission statementis etteantud vormi  piiridesse.

Ilukirjandus võimaldab  laiapiirilisemat teemaarendust, kompimist lubatu ja keelatu piiril. Ilukirjanduslikul sõnumil võib olla märkimisväärne sotsiaalne jõud, nimetagem või Salman Rushdiet. Missugust kriitikat on ühiskond üldse valmis aktsepteerima? Totaalsest meediast pimestatud professionaalsel kirjandusinimesel võib mõni siin avaldatud loomepala isegi agressiivse reaktsiooni esile kutsuda (kontrollitud), ta hakkab verist vahtu välja ajama ja umbluu karjuma! Kuidas see on võimalik – gunztisaalis, gunztisaalis! See on ka arusaadav, sest kuulu järgi elame arenenud riikide kõige sallimatumas ühiskonnas. Hirm alternatiivsete väljendusviiside ees on üks sallimatust süvendavaid sündroome. Antud juhul, ühiskonnakriitiliselt mõeldes,  on ilukirjandus üks informatsiooni edastamise vahend, mitte väärtus omaette. Iroonia ja sürrealism aitavad päris hästi välja tuua ühiskondlikke kitsaskohti, paremini kui näiteks absurd (millest pruugita aru saada, sest elu ongi sageli absurdne) ja romantika (mis esindab inimsuhete head poolust, aga ühiskond ei saa olla hea), kuigi palju sõltub vaatekohast. Me ei ela hermeetiliselt suletud gunztisaalis, but the truth is somewhere out there.