Kultuurirevolutsioon Sirbis

@ckrabat&jolli
Kaur Kenderi nimetamine Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks põhjustas kultuuririndel justkui zombide ärkamise, kui ta viskas kivi kultuuri seisvasse konnatiiki, mis oli ajapikku vaikselt kinni kasvades haisema läinud. Kultuuriinimesed on ärevil, sest kuigi Sirpi lugesid vähesed, on alati hea millegi vastu olla, eriti veel muutuste vastu. Neljast koondatud “Sirbi” toimetajast on tehtud süütud ohvrid, kes on tiritud parteipoliitilisele altarile, sest loomulikult on ümberkorralduste taga kuri Reformierakond eesotsas minister Langiga, kes järjekindlalt kultuuri ja kultuuriinimesi vaenab, alates rahvakirjanik Barbara Cartlandist ja lõpetades nüüd Sirbiga, mis on muutumatu raidkujuna end rahva mällu sulatanud juba nõukogude perioodist saadik, kuigi Vasar on pöördeliste sündmuste keerises vahepeal kaduma läinud. Teisena viiakse jutt kohe liberaalidele, kes olevat ühiskonnas tekitanud kõikelubatavuse tunde, selle asemel, et partei põhikirja järgi stabiilselt viimsepäeva suunas pärivoolu loksuda. Õnn saabuvat meie õuele siis, kui riik on paks, ordnung on majas ning naabri-Juhan püsib viisakalt vait. Paraku on ajaleht Sirpki kajastanud elitaarset nägemust kultuurist, mis ei ole mõeldud rahvale, vaid väljavalitutele.

Kenderi tõus ajalehte “valitsema” meenutab legendi V.Lenini käitumisest oktoobrirevolutsiooni künnisel, kes vastuseks esseeride ja menševike väitele, et Venemaal pole parteid, kes suudaks riiki valitseda, tõusis püsti ja lausus, et on selline partei. Nüüd on Kender tõusnud püsti ja teatanud, et ta on valmis ajalehte juhtima ning muutma. Kultuurirühmituse Zaum Sirbi visioonist võib lugeda:

“Kultuuri osas toetuks uuenenud Sirp J.F.Lotmani maksiimile: “Globaalselt on kõvad need, kes mõtlevad ajalooliselt, regionaalselt on kõvad need, kes globaalselt, lokaalselt need, kes regionaalselt, ja need, kes lokaalselt mõtlevad – need eriti kõvad ei ole.” … “Uue toimetuse käe all saaks Sirbist leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje. See tähendab ebaparanoilist koostööd ühiskonna kõikide osade vahel. Kultuuri järelvalve all. Usume, et kultuur on parim raamistik ideoloogilise debati pidamiseks, olles loomult erapooletu ning ainult kvaliteeti nõudev. Sedasama, erapooletu kvaliteedi nõuet peaks peegeldama ka kultuuriajakirjanduse osa.”

Lenin juhtis Venemaa hukatusse, kas ootab sarnane saatus Kenderitki?

Eile TV3 Mihkel Raua saates kurtis end kirjanikuks ja humanistiks nimetav Jan Kaus harimatu pööbli sekkumise pärast kõrgelennulisse kultuuri, mida riigi poolt rahastatav ajaleht Sirp üleval pidada aitas. “Kultuuri rünnatakse! Ma kordan, kultuuri rünnatakse!” – kaigub intelligentide hääl! Ma ei tea Jan Kausi loomingust mitte midagi, pole teda kunagi lugenud ega pole ka keegi kunagi soovitanud teda lugeda, sellepärast ei oska arvata, miks ma peaksin teda kirjanduse suurkujuks pidama. Vähemasti ei meenu ükski lugupeetava kirjamehe surematu teos. Kenderit olen vähemalt kunagi lugenud ja ei meeldinud, sellepärast pole seda uuesti enam katsetanud. Selle peale öeldakse muidugi, et teadagi, harimatu loom, ta ongi elus vaid ühe raamatu läbi lugenud ega tea kõrgest kultuurist midagi. Kuidas niisugune ometi julgeb kultuuriinimesi arvustada? Kes lubas? Võib-olla on Jan Kaus hea kirjanik, aga ta peaks seda kõigepealt vabal turul tõestama, kui et apelleerima riigi toel ülalpeetava riigikirjaniku staatusele.

Eesti kultuurinomenklatuur arvab millegipärast, et kultuur on üheselt defineeritav ning sõdib täiest jõust mitmekesise maailma vastu, sest see juhib nad välja mugavustsoonist. Kultuurinomenklatuuri arusaamade järgi sureb kunstiinimene kohe nälga, kui riik talle pappi ei pritsi, sest mida kõrgem kunst, seda vähem on keegi valmis talle loomingu eest rahakoti raudu avama. Kui nad aga midagi kasulikku teha ei oska, siis on see viinudki “kultuuriinimeste” hädakarjeni – appi, meie omasid pekstakse! Millegipärast on meie kunstiinimeste maailmavaade valdavalt onanistlik, kus mõeldakse esmajoones eneserahuldamisele, selle asemel, et üritada muuta maailma. Taolises elitaarses kunstis puudub tavaliselt sõnum, sest vormi peetakse sisust palju olulisemaks. Millegipärast peetakse kultuuriks ühiskonna marginaalse osa vaba aja harrastusi, millel puudub jätkusuutlikkus elik elitaarset pahna, mis ei jõua potentsiaalse tarbijani tema sisutühja mõttetuse tõttu. See on valitud seltskonna eneserahuldamise viis, millel puudub laiem auditoorium ja see sureks kohe välja, kui riiklik toetus tagant ära kaoks.

Ütleme nii, et mingi kunst ei ole näitusesaalis eksponeerida verd ja soolikaid, lasta seinale videot, ise selle keskel paljalt ringi püherdada, nimetada kogu jäledus väljamaa keeles perfoomansiks või häppeningiks ja järgmine päev rajoonilehes vinguda, et tõelist kunsti ei mõisteta ja andke pappi. Aga kui kunstnik suudab toota ja müüa taiese, mille ostmisest tekib ka tarbijale esteetiline elamus ja mida kõlbab ka aastakümnete möödudes seinal näidata ehk luua teos, mis inimese hinge puudutab, siis seda ei peeta kunstiks, vaid odavaks kitšiks. Kahjuks on Eesti kunstnik sageli ennast turundusest eemaldanud, nimetab müüvat kunstniku “kommertsiks”, aga ise mingit kvaliteeti luua ei taha. Kui kunstimaailmas toimuks suhtumise muutus ning kunst läheb selle tarbijale korda, siis oleks see parem meile kõigile. Soovitus solvatud kultuuriinimestele oleks järgmine: kui ei meeldi, siis tehke oma väljaanne, mida loeksid ainult üdini kultuursed inimesed, kes on läbi lugenud kaks raamatut või rohkem. Tegelikult on nii, et kui kultuuriinimene on solvunud, on see hea algus tõelise kunsti sünniks. Pariisis tegutses kunagi Hüljatute salong ja kultuuri tuli nagu saelaudu. Enamik neist pääses kunstiajalukku, mitte nagu praegu, kus kultuurset inimest tunnevad ainult tema lähikondsed.

Kas see meeldib meile või mitte, aga ajaleht Sirp on pikaajalise vindumisega muutunud riigi poolt ülalpeetavaks nišiväljaandeks, mis tagas “kultuuriinimestele” võimalusi mugavaks vegeteerimiseks. Kui need “kultuuriinimesed” nüüd leiavad, et neile lastakse avalikult näkku, siis on kõige kavalam teha oma konkureeriv väljaanne, mida loevad ainult väga kultuursed inimesed ja mis on nagu 19.saj. piidermaier gunztizaalis, siis vaatame, missugune idee end paremini müüb. Võtame kuulsa luuletaja Arthur Hollidee, kelle luuletusi keegi osta ei tahtnud, kuigi ta oli üdini kultuurne inimene. Tänu investor Viplalale õnnestus tal saada ausambaks ja tõsta müüginumbreid, sest ta tegi midagi originaalset. Rääkides kultuurist, kui Kender sõidab Ferrariga, siis juba see peaks näitama, et inimesel on s***ks pappi ja kultuuri, mitte nagu mingitel lokaalselt mõtlevatel kulturnikutel, kes söövad räime tomatis saiaga, valivad sotse, sõidavad tasuta ühistranspordiga ja kujutavad ette, et Tallinn on maailma kultuuripealinn. Kui kunstnik on oma kunstiga rikkaks saanud, alles siis tasuks sellise arvamust võtta tõe kriteeriumina – inimene oskab pappi teha, järelikult on tal ka kvaliteeti. Niisama õllelauas kogu maailma oskab igaüks kiruda – seda ei saa nimetada kunstiks!

Nelja senise Sirbi töötaja koondamine ei tohiks olla neile ju maailma lõpp ja tublide inimestena leiavad nad endale kindlasti uue väljundi. Mulle meeldis Tarmo Tederi stoiline reaktsioon: “Ma tunnen ennast praegu justkui orjana, kes on saanud vabadusekirja.” Mind ennastki on ükskord elus koondatud ja mäletan, et minu reaktsioon sellele oli samasugune, kui Tarmo Tederil. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus ning millegi vana lõpp on jälle millegi uue algus. Isegi kui keegi sooviski midagi halba teha, siis viis see igal juhul mefistoliku lahenduseni, kes kurja kavatseb, aga korda saadab head. Kõige hullem, mis mõnda loomeinimest ähvardada võib, oleks kusagile raamidesse kinni jääda. Kui uus seltskond leiab, et vanadel nendega ühist teed ei ole, siis tuleb seda aktsepteerida ja oma teed minna. Lihtne on kritiseerida seda, kes midagi teeb. Selleks ei pea ise midagi tegema. Samuti on lihtne rõhuda elitaarsusele, kellel on õigus kultuuri teha ja kellel mitte. Kenderi õnnestumise või ebaõnnestumise kohta saame lõpliku hinnangu anda tema tegude, mitte tema sõnade põhjal, kuid sõnade muutmiseks tegudeks vajab ta võimalust. Praegu on veel vara kellegi suunas kive heitma hakata. Meil on aega veel.