Aastapäevajutlus III

@ckrabat
Persona in fieri on jõudnud oma neljanda eluaasta lävepakule. Käesolev postitus on järjekorras 305. Kolmesajanda postituseni jõudis blogi detsembri alguses, kui avaldasime artikli lahkunud Nelson Mandela mälestuseks – “Ikooni lahkumine IV – sala kakuhle, tata Nelson Mandela”. Seega oleme möödunud aastapäevajutlusest saadik säilitanud produktiivsuse umbes 100 lugu aastas ja seda veidi isegi ületanud. See teeb 8-9 lugu kuus, mis on üsnagi suur number, umbes kaks lugu nädalas. Numbrit aitas kindlasti tõsta ka autorite mõnede vanemate lugude (Lehvike, vanaproua Gustafsson jt) tagantjärele avaldamine selles blogis. Pole kindel, kas suudame endise tempoga edasi minna. Blogi külastuste arv püsis aasta esimesel poolel kõrge, ulatudes aprillis rekordilisi 2749-ni. Märtsis ületas ka külastajate arv kuus tuhande piiri (1027). Alates maikuust on toimunud külastuste langus, mis ei ole ületanud enam 2000 külastust kuus ja on püsinud vahemikus 1400-2000 külastust kuus ainsa erandiga novembris, kui Sirbi kampaania laineharjal tõusime taas korraks 2403 külastuseni. Päevane külastuste arv jõudis rekordilise tähiseni 245 lahkuva aasta 5.märtsil (kui ilmusid kaks uut lugu – “Multikulti teoreem II – vietnamlased Viha vabariigis ja eesti talendid Austraalias” ning “Miks Korsakov Rootsi ei jõudnud?”).

Kokkuvõttes võib nentida, et Persona in fieri on üks väga sõltumatu blogi, millest ei sõltu suurt midagi. Tema mõju ühiskonnale on peaaegu olematu, seetõttu ei sünni ka tema sünnist või surmast kellelegi otseselt kasu ega kahju. Las ta siis olla. Kokku on blogi külastatud 48893 korda ja kirjutatud 2020 kommentaari. Seega on külastuste arv möödunud aastaga võrreldes peaaegu kahekordistunud, kuid suur osa sellest kasvust langeb aasta esimesse poolde. Ka oleme jätkanud traditsioonilises blogi formaadis ning moodsad suhtlusvõrgustikud Facebook ja Twitter on jäänud toetavasse funktsiooni. Kõikide formaatide arendamine käib lihtsalt üle jõu, sest ka väljaspool virtuaalmaailma on elu! Küll on Facebook tõusnud otsingumootorite ja blog.tr.ee järel kolmandale kohale, mille kaudu on blogi külastatud. Riigiti on blogi külastatud kõikidelt mandritelt üle terve planeedi. Valgetest laikudest võiks ära märkida Hiina, Uus-Meremaa. Peruu, Tšiili, Iraani, Mongoolia, Gröönimaa jt. Kõige rohkem avastamata maid on Aafrikas. Eestikeelse blogi puhul on maadest esikohal loomulikult Eesti, kuid Ameerika Ühendriikidest on üle 1000 külastuse, Soomest ligi 700 ning üle 100 korra on veel Suurbritannia, Norra, Kanada ja Saksamaa. Neile järgnevad Tai, Rootsi, Itaalia, Prantsusmaa, Holland, Venemaa, Austria ja Indoneesia.

Külastustest hõlmab pool jällegi kodulehte, lugudest on populaarsemad endiselt eelmise aasta lood “Sotsiaaldemokraatliku sajandi testament”, “Surmanuhtlus kui vägivallaühiskonna sümbol”, “Meie reliikvia on vabadus”, “Uue riigi sünd – Palestiina” ja selle aasta loona esile kerkinud “Kultuurirevolutsioon Sirbis”. Seekord avaldame Persona in fieri rubriigis esmakordselt ka lugude top-100. Saja külastuse piiri on tänaseks ületanud 64 lugu. Kolm aastat on selline paras murdeiga, kus tasuks otsustada, kas ja kuidas minna edasi. Kas meil ongi üldse kusagile minna? Selge on see, et põhivoolu meediaga me konkureerida ei suuda ning muude tööde ja tegemiste kõrvalt on blogi pidamine küllaltki keeruline. Keegi selle eest meile midagi ei maksa, tulusid meile ei laeku ning oleme hoidnud ka kulud miinimumis. Teisest küljest näitab elu, et alternatiivmeedial ühiskonnas teatav nišš olemas. Mõningate teemade puhul on blogi suutnud eluga kaasas käia. Viimase suhteliselt populaarse loo “Sõda liberastidega – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis II” leebemat versiooni pakkusin ka põhivoolu meediale, kuid loomulikult ei läinud see läbi, mis näitab, et nad kardavad ja loomulikult on see hea. Sõsarblogisse “Aegumatud intervjuud” lisandus lahkuval aastal intervjuu Ülar Ploomiga. Loodame tuleval aastal teha veel mõned intervjuud, et sellele sarjale saaks väärika punkti panna.

Päevakajaliste arvamuslugude kõrval on siia blogisse sattunud ka mõned ilukirjanduslikumat laadi üllitised ning isegi näidendid. Seiklusi ajas ja ruumis jätkab Ivar Nõukogude armeest. Lahkuval aastal on blogi teinud uurimistööd lollide vallas ning jõudnud arusaamisele, et tegemist on meile Nibirult saabunud omaette liigiga (alglollid), kelle arvukust on kohapeal mehhaaniliselt tõstetud ning ühtäkki on neid saanud palju. Lollide uuringud on saanud ka kõva kriitikat ning mingit osa lugejaskonnast kõvasti pahandanud, sest paljud on end peeglisse vaadates ära tundnud ning nõudnud kogunisti kõikide lollide ning neukkude (lollid made in USSR) ees vabandamist. Kinnitan üle, et pole tahtlikult ühtegi lolli üritanud paljastada, aga kui keegi on lugenud, heitnud pilgu peeglisse ning saavutanud äratundmise, siis selle vastu me muidugi ei saa. Kordan veelkord üle, et lollide pärimusega tegeledes ei pidanud me silmas kellegi konkreetse isiku nimetamist, mistõttu ei kehti meile ka reegel – kes teist lolliks nimetab, see on ise loll, sest kõik see loll on ennast ise ära tundnud, mitte meie poolt näpuga osutatud saanud. Teine osa lugejatest jälle muheleb mõnusasti kaasa, eeldades, et räägitakse teistest. Meie tegeleme siin lollide kui omaette liigi (homo stultus) uurimisega, mille alamliik on neukku ehk homo soveticus.

Eesti poliitiline elu kulmineerus kohalike omavalitsuste valimistega käesoleva aasta sügisel. Need valimised ei toonud veel kaasa meedia poolt õhutatud vasakpööret ning suures osas säilitasid erinevad jõud kohalike omavalitsuste tasandil oma positsioonid. Keskerakond valitseb jätkuvalt Tallinnat ja Kirde-Eestit. Eesti muudes piirkondades toimusid küll mõningad jõudude ümbergrupeerimised, kuid need ei toonud kaasa mitte uut poliitikat, vaid uusi poliitikuid. Kodanikuinitsiatiivile toetuv rahvuslik-konservatiivne liikumine Vaba Isamaaline Kodanik kukkus läbi Edgar Savisaarele ja tema tasuta ühistranspordile toetuvas Tallinnas, kuid koos samalaadse vasakpoolse klubi Vabakunnaga pääses Tartu volikokku. Harta 12 ja jääkeldri protsessidele järgnenud Rahvakogu initsiatiiv meenutas rohkem teater NO99 etendusi, sest protsessi algatajatel polnud kavaski midagi muuta, vaid juhtida rahva rahulolematus turvalistesse kanalitesse ning tagada sotside valimisvõit järgmistel Riigikogu valimistel.

Aasta lõpus elavdas soikunud agoonias unelevat kultuurielu häppening Sirbi toimetuses, mis ühendas kultuurieliiti võitluses ühise vaenlase vastu. Häppening Sirbi toimetuses aktiviseeris tugevasti ka Persona in fieri tegevust ning äratas ta sügisunest. Siingi kajastusid erinevad seisukohad, kuid sellele blogile siin pole eriti südamelähedane pärivoolu ujumine, mistõttu võib meid kirjeldad kui anti-mainstream ettevõtmist. Meie ja meinstriimlaste vahel valitseb juba aegade algusest vastastikune ebasümpaatia, mistõttu võisime ka alternatiivse rühmituse Zaum tegevusele vaadata mõnevõrra teise ja avarama pilguga, kui see üldiselt kombeks oli. Nagu üldiselt teada, on Persona in fieri tegijad elus läbi lugenud vaid ühe raamatu, mistõttu tuleks neid kultuurist võimalikult kaugel hoida. Persona in fieri on pööranud tähelepanu ka kodulävest kaugemal toimuvate sündmustele. Üks kõige plahvatusohtlikumaid tänapäeva pingekoldeid asub Lähis-Idas, kus pikaajaline kodusõda kestab Süürias ning pingeline õhkkond säilib Egiptuses. Iraani presidendivalimised tekitasid lootuse dialoogiks Ida ja Lääne vahel. Aasta tegijad olid reptiilid, Edward Snowden ja paavst Franciscus.

Persona in fieri kuulutab välja Jaan Tatika auraha laureaadi 2013 ja see saab olema ajalooline otsus, sest esmakordselt ei saa auraha sm. Mari-Liis Sepper, kes pälvis meie tunnustuse kahel eelneval aastal. Jaan Tatika auraha omistatakse surmanuhtluse eestvõitlejale pr. Larissa Kozõreva, Tallinna loomade hoiupaiga juhataja, kes kirjutas alla 1790 kassi surmaotsusele. Inimesi on maailmas üle seitsme miljardi. Võrdluseks koeri arvatakse maailmas olevat 223 miljonit, kasse 220 miljonit, jääkarusid 20-25 000, gepardeid 10 000, mägigorillasid 880. Arvukuselt suudavad inimestega konkureerida vaid rotid. Pr. Kozõreva tegevus väärib äramärkimist ka sel põhjusel, et tema juhitav asutus peaks tegelema kasside kaitsmisega, mitte nende hävitamisega. Arvukuse järgi vajaksid kassid kaitset inimeste eest, mitte vastupidi. Persona in fieri kutsub kõiki üles toetama nii kasse kui mägigorillasid mõõdutundetult paljunevate ja eluruumi laiendavate inimeste rünnakute vastu. Palju väärikaid kandidaate aurahale leiaks poliitikute seast, kuid poleks aus profisportlasi amatööridega võistlema lasta. Persona in fieri märgib ära Eesti poliitikud kui auraha kollektiivsed laureaadid.

Palju kõhklusi oli selle aasta Saalomon Vesipruuli auraha väljakuulutamisel. Varasemad aursahad on läinud Postimehe ajakirjanikele hr. Peep Pahvile ja pr. Anu Saagimile. Kindlasti oleks palju teisigi väärilisi laureaate, kelles paljud said ka seekord nominentide ringis välja hõigatud. Kahju on hr. Priit Pulleritsust, kes on seni aurahast alati ilma jäänud. Sirbi kampaania paiskas õhku palju väärilisi kandidaate. Tugevat konkurentsi laureaadile pakkusid Tiit Hennoste ja Jan Kaus Sirbi kampaania laineharjal. Suur kiusatus tekkis omistada auraha tundmatule luuletajale Andres Aulele, kes kukutas saatanliku Kenderi, millega tema rohkem tituleeritud kolleegid hakkama ei saanud. Talle omistatakse sümboolselt Arthur Hollidee taldrik lillkapsahautisega, et riik tundmatuid luuletajaid ei unustaks. Seekordne Saalomon Vesipruuli auraha laureaat 2013 on teater NO99 (hr. Tiit Ojasoo/pr. Ene-Liis Semper), kes jällegi sümboolselt jagavad preemiat rahvateater Rahvakoguga. Viimane meenutas vägagi NO99 etendust rahvateatri etteastes. Laureaadid pälvisid tunnustuse kodanikuühiskonna mahasurumise eest, sest sekkudes päevapoliitikasse, polnud neil kavaski muutusi esile kutsuda ja suurendades mitmekesise maailma mahtu, vähendasid nad ühtlasi selle sisu. Mõlemad teatrikollektiivid, nii NO99 kui ka Jääkeldri initsieeritud Rahvakogu, tegutsesid ühise eesmärgi nimel ehk siis kodanikuühiskonna kõrvalejuhtimisega ühiskondlike protsesside katalüseerimisest. Persona in fieri märgib auraha kollektiivse laureaadina ära Eesti kultuurinomenklatuuri kui Viha Vabariigi sihikindla ehitaja, mis eriti kindlalt avaldus Sirbi kampaanias. Soovime pr. Larissa Kozõrevale, Rahvakogule ja teatrikollektiivile NO99 palju jõudu ja jaksu aurahade kandmisel. Tuleval aastal võib Persona in fieri uusi lugusid siin kohata küll ehk harvemini, kuid kuuldused meie surmast on esialgu veel ennatlikud. See on elu.

This is the life. Lauljatar Amy Macdonald on pärit Dunbartonshire’ist Šotimaalt. Kas järgmisel aastal sillutatakse tee Šotimaa taasiseseisvumisele?

Kas parempoolne ilmavaade vajab kaitset?

@huviline
Üldjuhul vajab kaitset nõrgem: naised, lapsed või siis need, kes on maha kukkunud. Suure meediaruumi teatud lugejagrupid väidavad, et parempoolne ilmavaade oleks nagu teatud poliitilises mõttes maha kukkunud või kukkumas või ründab nimetatud fenomeni mingi suurem jõud ja seda peetakse vajalikuks kaitsta. Poliitikas on ju üsna tavaline liigitada maailmavaateid kahte lehte, parempoolseteks ja vasakpoolseteks, mustadeks ja valgeteks jõududeks. Seda liigitust propageerivad ja presenteerivad tavaliselt tegevpoliitikud ise. See on lihtne viis oma paremust vastasega võrreldes rahvale arusaadavalt demonstreerida. Käepärasusele vaatamata tundub selline käit mõneti vulgaarne, sest poliitika sisu on mitmekesisem. Üldjuhul ei määra vorm fenomeni sisu ja sellepärast pole liigitusel kaheks või rohkem erilist tähtsust. Samas kasutavad sama käitu nii teadlased kui lihtrahvas ja lõppude lõpuks on kaheks liigitus viimane piir ultima ratio.

Vasakpoolsuse sisutootjad seonduvad siinkandis kommunismi ja sotsialismiga, riigi ülimuslikkuse ja võrdõiguslikkusega, millise kuvandiga seostatakse sageli Keskerakonda. Parempoolsuse sisutootjad seonduvad aga individuaalsete vabaduste austamise, õhukese riigi ja kapitalismiga, millise kuvandiga seostakse sageli Reformierakonda. Aga Euroopa Parlamendis kuuluvad Keskerakond ja Reformierakond samasse liberaalide fraktsiooni. Nende sisu on sarnane. See on ilmne näide sellest, et kunagine vastasseis (bolševikud, menševikud) on ühetaolistumas ja selleks on põhjuseid on mitmeid. Parempoolse ilmavaate sümbol on kapital. See on väärtus, mis tekkis ja tekkib vaba turu tingimustes paratamatult, kui kapitalist on ettevõtlik ja teeb tööd. Kapitalism ja turg eksisteerisid teatud väärastunud moel isegi Nõukogude Liidus. Iseenesest kapitalism või püha eraomand ei vaja kaitset. Ka inimõigused ja vabadused on alati eksisteerinud, kuni pärast II Maailmasõda võttis ÜRO inimõigused oma kureerimise alla. Iseenesest ka vabadus ja inimõigused ei vaja kaitset. Kõik inimesed on sündides vabad. Vabadus on igale lapsele kaasa antud, ilma midagi vastu saamata ja seda pole vaja ühiskonnast tuleneva ebaõigluse eest kaitsta, sest see ei ole positiivne õigus. Mida rohkem parempoolset ilmavaadet kaitsta, seda kohtutehnilisemaks see muutub, saades vastu ühiskondlikku õigust, positiivseid vabadusõigusi ja võrdsusõigusi. Pole vaja kaitsta inimese negatiivseid õigusi, mis on olemas midagi vastu saamata.

Samal ajal kogub Euroopa tsivilisatsioonis jõudu arusaamine maailmast, mis näib mõlemat poliitilist ideaali eirates saavat uueks turutootjaks. Kas nii saab väita? Kas toodud tõdemusel on tuntud eestkõnelejaid, teoreetilise kooli esindajaid, keda tsiteerida, või vilepuhujad eliidi hulgas? Küllap neid esineb, kuid antud käsitlus siinkohal tugineb üksnes kõigi jaoks nähtavale tegelikkusele. Riigi mõiste on muutumas ja muutunud. Uus arusaamine jätab ruumi mõlemale poliitilisele fenomenile, kuid purgib nende sisu. Euroopa Liidus ei aeta rahvuslikku ega konservatiivset või liberaalset poliitikat. Selle poliitika tegijad, kõrged ametnikud, muutuvad rahva jaoks oluliselt impersonaalsemaks, kui seda kunagi olid Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liikmed. Selles inertsis on rahu ja tarkust. Iseenesest ei ole rahumeelsed impeeriumid ja impeeriumilaadsed moodustised ajaloos midagi uut. Uus on nende muutuv sisu. Üldjuhul on nimetatud moodustised hea aeg kultuurile, sest ideede mitmekesises maailmas kasvavad intellektuaalsed tipud, aga ka rahvale üldisemalt. Samas tundub, et rahvuslikku poliitikat, nii sise- kui välispoliitikat, samuti õigusteadust, ootab ees halb aeg. Ajakirjanduses on endiselt kosta kurtmist välispoliitika üle (vt Martti Kalda). Reaalselt aga saabki poliitika purgitud sisu olema üksluine ja impersonaalne, kus pole mingit tähtsust väärtustel, küsimustel elu ja surma kohta.

Sellest seisukohast lähtudes oleks mõistlik keskenduda väikestele kohalikele võimukeskustele ja unustada võitlus parempoolse ilmavaate eest. Kunagi tunnustatud artikkel „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“, mille autor Karl Raimond Popper püüdis samuti lugejat veenda parempoolse maailmailmavaate kaitsmise vajaduses, on kaotanud oma aktuaalsuse. Majandus pole kaasajal ilma võrguta võimalik, aga võrgustunud majandus loob niigi avatud avalikust. See on vabatahtlik ja paratamatu, mis tähendab vajadusi, mitte saatust. Tahes tahtmata kasvavad ühiskondlikust olemusest välja vajadused. Mida rohkem kaitseme (sõnades ja tegudes) kapitalismi, inimõigusi ja avatud ühiskonda, seda rohkem tungib parempoolsuse seljatagant esile katkumuhkudega nägu: rangelt eetilise, totalitaarse ja despootliku ühiskonna nägu. Miks taluda erakondade despootlikku ainuvõimu, kui kuulume ometi maailma suurimasse poliitilisse liitu, mis on ühtlasi maailma suurim majandusvõim. Parlamendivõim peaks konkureerima võimu pärast KOV-võimuga, kohalike väikeste võimukeskustega. Kohalikud väikesed võimukeskused, see oleks indie-poliitika.

Süüria rahukonverents ja rahu Lähis-Idas

@ckrabat
22.jaanuaril 2014 algab Šveitsis Montreux’s rahvusvaheline Lähis-Ida rahukonverents, mis peaks otsima lahendusi pikale veninud Süüria kodusõjale. Rahukonverentsi idee taga on ÜRO erisaadik alžeerlane Lakhdar Brahimi koostöös Ameerika Ühendriikide ja Venemaaga, kes loodab saavutada poliitilist kokkulepet Assadi režiimi ja opositsiooni vahel, mis aitaks lõpetada 33 kuud kestnud konflikti. Täna on Süürias tekkinud omalaadne patiseis, kus opositsioon ei ole osutunud piisavalt tugevaks, et oma jõududega Assadi võimult kukutada, kuid ka Assadi režiim ei ole suuteline ülestõusu maha suruma. Opositsiooni seas puudub aga üksmeel, kas ja kui kaugele võib minna kokkulepetes valitseva režiimiga. Opositsiooni fundamentalistlikum osa, eeskätt sõjakas Al-Nusra rinne ja al-Qaedaga seotud salafistlik Islamiriik Iraagis ja Levandis (Daash) on olnud vastu mistahes läbirääkimistele Assadi režiimiga, kuid ka mõõdukamate Rahvusliku Koalitsiooni ning Vaba Süüria Armee juhtide hulgas on olnud hulgaliselt neid, kes ei usu rahukõnelustesse. Opositsiooni peaeesmärk on võimu üleminek Assadilt opositsioonile ning selles osas on raske kompromisse oodata. Opositsiooni poliitiline juht, Rahvusliku Koalitsiooni president Ahmed Jarba, on küll kutsunud opositsiooni kõnelustel osalema, kuid ka tema on kahelnud konverentsi tulemuslikkuses.

Konverentsi juhatab ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon ning tema kõrval osalevad konverentsil Euroopa Liidu välispoliitika juht Catherine Ashton, Araabia Liiga peasekretär Nabil El-Arabi ja Islamimaade Koostööorganisatsiooni peasekretär türklane Ekmeleddin İhsanoğlu. Riikidest on Šveitsi kutsutud ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina; G-20 klubi liikmed Brasiilia, Kanada, India, Indoneesia, Jaapan, Saksamaa, Itaalia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Türgi, Saudi Araabia; Euroopa riikidest veel Taani, Hispaania, Rootsi, Norra, Šveits ning araabia riikidest Alžeeria, Maroko, Egiptus, Iraak, Jordaania, Katar, Kuveit, Liibanon, Omaan, Araabia Ühendemiraadid. Ameerika Ühendriikide vastuseisu tõttu pole kutset saanud oluline Lähis-Ida regionaalne jõud Iraan. ÜRO eriesindaja Lakhdar Brahimi on toetanud Iraani kui olulise regionaalse jõu kaasamist Süüria rahuprotsessi ja on pidanud võimalikuks koostööd Teheraniga isegi siis, kui nad konverentsil ei osale. Ameeriklaste sõnul takistavad Iraani osalust tema keeldumine toetada varasemaid Süüria rahukõneluste algatusi, mis on seotud Assadi võimu loovutamisega, Iraani sõjalised nõustajad Süürias ning Iraani toetus Liibanoni shiade islamistlikule liikumisele Hezbollah, kes on saatnud oma võitlejaid Süüriasse Assadi poolel sõdima.

Mõistetavalt jääb kohtumisest kõrvale ka Süüria naaberriik Iisrael. Kaudselt on Iisrael siiski Süüria rahuprotsessi segatud, sest just Iisrael ja Netanyahu valitsus on olnud tugevasti vastu Iraani taasliitumisega rahvusvahelise ühiskonnaga ning on näinud president Rouhani avatuma välispoliitika taga ajatollade põrgulikku salaplaani. Ühendriikide Iisraeli meelsed ringkonnad on aga President Obamat tugevasti kritiseerinud tema väidetavalt liiga leebe suhtumise tõttu Iraani. Ameeriklaste soov karistada Iraani täiendavate sanktsioonidega, millega Iraanilt nõutakse uraani rikastamise kohest lõpetamist, on takistanud edasist progressi Iraaniga peetavatel tuumaläbirääkimistel peale novembris sõlmitud esialgsetele kokkulepetele, kus vastutasuks mitmete tuumaprogrammi oluliste osade külmutamisele soostuti sanktsioone Iraani vastu hoopis leevendama. Kuue vabariikliku senaatori eelnõu näeb ette sanktsioone pankade vastu, kes ei külmuta nendes hoitavaid Iraani naftamüügist saadud tulusid. Eelnõu algataja Illinois’i senaator Mark Kirk väitis, et sanktsioonid aitavad “kõige paremal viisil ära hoida sõda ja takistavad Iraani tuumavõime väljaarendamist.” Sanktsioonide leevendamisele on olnud vastu ka Iisrael.

Bashar al-Assadi režiim on teinud rahvusvahelist koostööd keemiarelvade hävitamisel. Peale 14.septembril aset leidnud Ameerika Ühendriikide ja Venemaa välisministrite John Kerry ja Sergei Lavrovi kohtumist esitas Süüria 21.septembril keemiarelvade nimekirja Keemiarelvastuse Keelustamise Organisatsioonile (OCPW) ja 6.oktoobril algas nende hävitamine OCPW ülevaatuse all, mis lõppes 31.oktoobril. Mitmed allikad on süüdistanud Assadi režiimi, et ta pole esitanud täielikku nimekirja. Lääne luureallikate hinnangul paiknevad keemiarelvade varud 45 kohas, samal ajal kui OCPW-le anti üle 23 asukohta kokku 41 hoiupaigaga, mis sisaldas 1300 tonni lähteainet ja 1230 täitmata relva. Mitmed keemiarelvade ladustamise kohad on kas opositsiooni kontrolli all või võitluspiirkonnas, mis teeb raskeks nende inspekteerimise. See on aidanud Assadi režiimi maailma acvalikkuse silmis mõnevõrra rehabiliteerida, sest mitmed opositsioonijõudude metsikused, k.a. Youtube‘s levitatud võigas stseen, kus opositsiooniline sõjapealik rebis vastase südame ja sõi seda, on teinud paljud lääneriigid opositsiooni suhtes mõnevõrra ettevaatlikuks, teiste hulgas näiteks endine CIA ülem erukindral Michael Hayden. Opositsiooni selja taga on eeskätt islamistlikud Saudi Araabia, Katar ja ka Türgi.

Iisrael ja Saudi Araabia on nõudnud, et rahukonverents käsitleks laiemaid regionaalseid julgeolekuküsimusi. Euroopale võivad tõsiseks probleemiks kujuneda Süüria kodusõjas osalenud võitlejad, kes võivad hakata otsima uusi jahimaid ning osaleda terrorirühmituste tegevuses. Isegi kui võim läheb üle Rahvuslikule Koalitsioonile, siis mis saab Assadi režiimi vastu võidelnud islami äärmuslastest? Kas nad aktsepteerivat rahukokkulepet, kus nemad ei osalenud? Ahmed Jarba on vastukaaluks süüdistanud, et Iraak on vabastanud Abu Ghraibi ja Taji vanglatest 1500 shiadest vangi, kes on läinud võitlema Assadi relvajõududesse. Iisraeli huvides on kodusõja jätkumine, sest niikaua kui kestab Süüria kodusõda, ei jätku selle osalistel silmi ega rünnakuambitsioone Iisraeli jaoks. Samuti on Iisraeli huvides Iraani tasalülitamine regionaalse jõuna, mistõttu üritatakse mõju Ameerika Ühendriikidele kasutada Iraani-Lääne suhete normaliseerumise vastu. Venemaale pakub konverents võimalust esiletõusuks diplomaatilise jõuna nii Lähis-Idas kui maailmas laiemalt, sest nemad võivad mõjutada Assadi režiimi kokkuleppele. Kindlasti ei saa eelolev rahukonverents olema kerge ja juba sellepärast, et see ei hõlma kõiki konflikti osapooli, kellest paljud ei soovigi rahumeelse lahenduse saabumist.

41-aastane Saksamaa laulja Hanin Elias on Süüria päritolu ja elas seal lapsepõlves kolm aastat. Tuntust kogus ta digital hardcore ansamblis Atari Teenage Riot ja on hiljem tegutsenud sooloartistina.

Üks asjalik argipäev Timo-Cevini elus II

@jolli, featuring ckrabat

Timo-Cevin seisab burksiputka ees ja sööb burksi. Tema kõrval toetub Džipsi-Johannes plastmasslauale ja kurdab rasket elu.
DŽIPSI-JOHANNES: Timm, kas Soomest mingit otsa pole kumamas? Kurat, ära tahaks siit. Nahhui see Eesti. Sitt ilm, õudsad inimesed ja kohutavad inimsuhted. Võtan SMS-laenu, ostan ühe otsa pileti ja lähen ära Austraaliasse. Täitsin eile viisaankeedi. Tead, seal on elu, män.  Välismaa, rsk. Siin keeravad poliitikud lihtsa inimese elu täitsa prsse. Liberastid, integrastid ja tolerastid valitsevad. Nahhui, isegi surmanuhtlus kaotati ära. Mis riik see on, rsk, kus pole isegi surmanuhtlust?
TIMO-CEVIN: Mind poliitika ei huvita. Ükskord kutsuti erakonda. Öeldi, et need, kes panevad feissbuukis laik ja avalduse ära täidavad, nende vahel loositakse välja viis ööklubi pääset ja kaks tundi ilusalongi. Astusin siis liikmeks ja edasi ei huvitand. Mingisugune täitur helistas suvel, et miks on liikmemaks maksmata. Mingu mnni, ausalt, ei huvita. Raha nagunii ei ole, kõik kulub Cärlyn-Angelina ja Roberto-Ronaldinjo peale ära. Mul naine ka küsis, et miks on meie riigis lapsetoetused nii väiksed?  Nüüd nõuavad, et valitsus peaks tõstma. Nõus! (tähtsalt). Lastetoetusi tuleb tõsta ja korralikult. Vttu küll, mis bemari liising maksab? Roberto-Ronaldinjo eest maksis riik nii staks vähe pappi, et ei olnud võimalik enam bemmi liisida. Nüüd pole burksiputka ees autoriteedist enam sttagi järel. Isegi Maksim Mõigust ei anna kätt ja teeb nagu ei tunnekski. Naisega läksin ka tülli.  Kärts kolis kellegi Marco juurde Milaanosse ja poisi saatsin muti juurde juurde kostile. Kui ma kunagi peaks end nii ära süstima, et valima lähen, siis valin neid, kes tõstavad abirahad normaalsele tasemele, nagu Norras ja Soomes, et ei oleks sõprade ees häbi olla.
Kaugelt hakkab kostma auto mootori mürinat ja kummide vilinat. Uhke kaarega sõidab burksiputka ette päevinäinud bemar ja peatub järsult pidurdades otse Timo-Cevini kõrval.
TIMO-CEVIN (Džipsi-Johannesele): Kle, võta vabalt nüüd. Austraalias võib olla megalahe, aga ise ma küll siit kusagile sõitma ei hakka. Sain Soomes megapappi ja nüüd ostan Renku bemmi ära. Varsti jõuab Cärlyn-Angelina ka Milanost tagasi. Ma saan talle siisa bemmiga lennujaama vastu minna. Las näeb, et siin pole kehvemad mehed kui see Marco.
RENKU (autoaknast): Jou, krae!
Džipsi-Johannes taganeb viisakalt putka taha, avab püksiluku, urineerib pikalt ja mõnuga ning seejärel kaob kusagile ära.
TIMO-CEVIN: Jou-jou, näita autot!
RENKU (väljub autost ja seisab oma vana kolmese ees): Vaata üle, rsk. Paugupill, rsk (sülitab autoriteetselt maha). Nullist sajani astub nelja sekiga, rsk!
TIMO-CEVIN: Neli sekki vä? Suumahheril ei ole ka sellist!
RENKU: Muidugi ei ole, ma ei müünd talle ju! Tahtis osta, aga ma ütlesin, et sina juba ostad (murelikult). Ikka ostad siis vä? Pappi said vä?
TIMO-CEVIN: Muidugi sain pappi, sitaks rsk, aga pool jäi veel sisse, vttu küll. Jube ülelaskja mees on, rsk (sülitab peaaegu sama autoriteetselt kui Renku, aga mitte nii kaugele). Eelmine kuu sai lõuga, nüüd jääb aint poolega sisse, särgid värgid…
RENKU: Õige, rsk! (istuvad sisse, Renku keerab kohe raadio põhja, et silla kolksu kuulda ei oleks). No vaata, rsk, kumm suitseb! (auto teeb õudsat häält, aga kohalt ei liigu ja kõik kohad on kummikärsahaisu ning musta suitsu täis).
TIMO-CEVIN (tunnustavalt): Tra!
RENKU (mõnuleb): Tra, ma räägin ju! Kolm litra mootor!
TIMO-CEVIN: Kle, sa selle saale ikka vahetasid ära ve?
RENKU (mõtleb: ei vahetanud, rsk): Jaja! Muidugi! Esimene asi, rsk. Saksa saaled on peal! (saaled kõlisevad ja pudenevad, pöörded põhjas).
TIMO-CEVIN: Ma kuulen jah, rsk. Hoopis teine minek uutega!
RENKU: No ma räägin. Toonklaas, spoilaring, sportsumps, sportrool, sportistmed! Katuseluuk! (luuk ei avane, Renku igaks juhuks rohkem ei näpi, keerab tümmi juurde). Kuula tümmi, diidzei kosmonaut, rsk!
TIMO-CEVIN: Midää? Ma ei kuule?
RENKU: Misasja? Ma ei kuule?
TIMO-CEVIN: Pane vaiksemaks, rsk. Räägime ärijuttu! (mudib ise stereo klahve. Muss läheb veel kõvemaks. Lõpuks leiab õige klahvi ja saabub vaikus).
RENKU: Näed jah? Händsfrii on ka…
TIMO-CEVIN: (kõrvad alles huugamas) Normaalne!
RENKU: Muidugi normaalne, ma räägin, mees! Ma näitan sulle.
Auto võtab kummide vilisedas paigalt ning kihutab suitsupilve maha jättes kaugusesse. Kahe tunni pärast jõuavad burksiputka ette tagasi. Kui auto peatub, siis on kuulda mingit kolinat.
RENKU: Onju püss, rsk? On-on…. Usu mind mees, paremat sa ei saa, rsk. Suumahher ise tahtis, aga ma ei müünd rsk. Võtad siis vä? Ära kuse nüüd…. Krt, pekki, rohkem alla ei saa rsk. Diil mees?
TIMO-CEVIN: Prsse, teeme siis ära.
RENKU: Vat see on mehe jutt… Lähme regame ära siis! (Üritab taas autot käivitada. Auto turtsub ja sureb välja, bensiin sai otsa.)


Sõda liberastidega – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis II

@ckrabat
Häppening “Sirbi” toimetuses ei toonud kaasa mitte üksnes sõja kultuuririndel, vaid äratas üles vahepeal eneseimetluslikus varjusurmas mandunud Eesti kultuurieliidi. Kultuurieliidi hälin ja raev hüüde: “Kultuuri rünnatakse! Ma kordan, kultuuri rünnatakse!” saatel levis edasi gladiaatorite areenil etendatavatesse poliitilistesse murumängudesse. Eesti haritlaskonna valitsuskriitilise meelsuse demonstratsioon vastandus mitte ainult valitsevale Reformierakonnale, vaid liberaalsele maailmavaatele tervikuna ning Eesti rahvuslik mõte seoti a priori “õigete maailmavaadetega” ehk siis rahvuslik-konservatiivse ja sotsialistliku maailmavaatega, millele viitab Marek Tamm “Postimehes” avaldatud arvamusloos: “kultuurirahva peamised ootused ministeeriumile on seotud riiklike toetuste, sotsiaalsete tagatiste ja käibemaksu erisustega.” 29.novembri “Sirbis” muretseb Jaak Allik kultuuri lahtiriigistamise üle. Kes on jälginud põhivoolu meedia netikommentaare, siis seal toimub juba pikemat aega sõda “liberastidega” ja “integrastidega”. Liberaalne maailmavaade on sattunud samasuguste raevukate rünnakute ja hukkamõistu alla nagu “lääneliku ideoloogia ilmingud” Nõukogude Liidus.

Eesti kultuuriruumi lõhestanud konflikt võttis kohe ideoloogilised mõõtmed, kus need, kes pole “meie” poolt, arvati kohe kultuurivaenulike elementide sekka, kes on eliidi poolt manipuleeritaval rahvaveetšel võimendatud üldrahvaliku arusaama järgi olid “elus läbi lugenud ainult ühe raamatu” ning keda tuleks “kultuurist võimalikult kaugel hoida.” Nii jagunebki kultuur nomenklatuuriks ja publikuks või siis eliidiks ja idiootideks nagu määratleb Oudekki Loone ajalukku jäädvustunud 22.novembri “Sirbis” ning vaid eliidil on eksklusiivne õigus kultuuri toota, millega õigustatakse nende priviligeeritud seisundit idiootide üle.” Viited ultraparempoolsete darvinistide (Hennoste) võimutsemisele ilmestab hästi vasakintelligentsi eluvõõrust, kes on jäigalt distantseerunud kõigest sellest, mis elu on. Kui on olemas ultraparempoolsed darvinistid, siis järelikult on seal ka ultravasakpoolsed kreatsionistid, kes arvavad, et nende tõde ja õigus kultuuri valitseda tuleb kusagilt kõrgemalt.

Rahvuslik-konservatiivse ja sotsialistliku maailmavaate järgi on kultuur riiklik monopol. Alternatiivne kultuur tuleb Parnassoselt kõrvale tõrjuda, kusjuures nende samade põlatud idiootide abiga, kes tõenäoliselt pole kunagi “Sirpi” lugenud, aga omavad selget seisukohta valitseva režiimi suhtes, mis viibki kultuuri politiseerumiseni. Rahvuslikule mütoloogia abil politiseeritud ja seeläbi riigistatud kultuur omakorda loob soodsa pinnase kultuurinomenklatuuri tekkele, mis on vasakpoolsetele ühiskondadele iseloomulik tunnusjoon ja see ei kehti ainult Nõukogude Liidu näitel. Me vaikime, et ka Mussolini fašism ja Hitleri natsionaalsotsialism on vasakpoolsed äärmussotsialistlikud liikumised, kus kultuuri kultuursuse üle otsustati gladiaatorite areenil üles- või allapoole suunatud pöidlaga. Eestis on liberaalsest ideoloogiast joonistatud kultuurivaenuliku eduideoloogia negatiivne kuvand, millega põhjendatakse kõiki ühiskonna valupunkte ja mida on tema oponentide poolt oskuslikult, kuid ekslikult seotud valitseva Reformierakonnaga. Keskerakond ja Reformierakond, kes Eestis samastavad end liberaalsele ideoloogiaga, on praktikas sellest üsnagi kaugel. Keskerakond on vasakpoolne populistlik erakond, kes pigem propageerib tugevat protektsionismi majanduses ja konservatiivseid väärtusi. Reformierakond võis liberaalsest ideoloogiast olla mõjutatud oma tegevuse algperioodil, kuid ajapikku on temast saanud kõrge haldussuutlikkusega pragmaatiline võimuerakond, kelle ideoloogiline taust on hämar kui mitte tökattume. Mõlema erakonna ühisjoon ongi võimukesksus, aga see on kaugel liberalismist.

Täna Eestis domineeriv ühiskondlik mõtteviis on segu sotsiaalsest konservatismist ja rahvuslikust kollektivismist, mis väärtustab suletud ja kinnist ühiskonda. August Kitzbergi “Libahundi” Vanaema tegelaskuju iseloomustas hästi tänapäevalgi populaarset mõtteviisi: „Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!“ Eesti ühiskonda kirjeldavad kollektiivset mõtet soodustavad tunnusjooned nagu riiklike ja poolriiklike struktuuride domineerimine ühiskonnas, nõrk kodanikuühiskond, riigisõltlus, normeeritus, aktiivne julgeolekustamine, kohustuslik optimism, kampaanialembus ja korporatiivsus. Need on aga suletud ühiskonna tunnusjooned. Viimasel ajal on suuremat kandepinda leidnud sotsiaaldemokraatlikud ideed ning populaarsust koguvad kuvandid põhjamaisest sotsiaalriigist, kus rahvas “magab sulgpatjadel ja sööb sularasva” ehk siis elatub sotsiaalabist ning kõrgetest maksudest. Siit akumuleerub ka üldrahvalik arusaam, et kultuur peab ühiskonnas olema monopoolses seisundis, elitaarne ning riigi ülalpidamisel.

Sotsiaaldemokraatia ei pea olema ilmtingimata repressiivne, kuid ta tekitab riigisõltlaslikke mugavustsoone. Sellistes mugavustsoonides tapetakse ettevõtlus ja erainitsiatiiv, sest inimeste heaolu on sõltuvuses riigi valitseda olevate ressursside ümberjagamisest. Madis Habakuk kirjutab, et sotsiaaldemokraatlik maailmavaade sobib mugavustsoonist startijatele, kelle arvates tuleb väärtused rikastelt ja edukatelt ära võtta ja anda vaestele ning ebaedukatele. Niiviisi ei suurendata aga kodanikuinitsiatiivi, vaid tekitatakse peremehe ja kliendi suhe riigi ja tema kodanike vahel. Antoine-Francois Momoro poolt Prantsuse revolutsiooni ajal püstitatud loosung on seotud kolme suure ideoloogilise vooluga. Nii nagu vabadus (Liberté ) on individualismi (liberalismi) loosung, esindavad võrdsus (Egalité) ja vendlus (Fraternité) vastavalt sotsialistlikke ja natsionalistlikke ideoloogiaid. Parempoolsus ei tugine konservatiivsusele ja enesesäilitamisele, vaid elujõulisele individualismile, samal ajal kui vasakpoolsus on tihedalt seotud rangelt reglementeeritud kollektivismiga. Vasakpoolse haritlaskonna ideaal on võrdsus, kus kõige võrdsemad moodustavadki nomenklatuuri. Kollektivism on aga nomenklaturistlike meie-gruppide tekke katalüsaator. Võrdsust väärtustavas ühiskonnas otsustatakse kultuuri kultuursuse gladiaatorite areenil üles- või allapoole suunatud pöidlaga.  Kõik see põhineb kultuurinomenklatuuri poolt propageeritaval autoritaarsel loosungil “meie oleme kultuur ja need, kes ei ole meie, neil pole õigust kultuurile, vähemalt mitte kultuuri tegemisele” rõhutab vormi primaarsust sisu üle, et asjad oleksid “õigesti tehtud”. Dissidendid arvatakse kultuuriruumist välja.

Mõned aastad tagasi meie hulgast lahkunud Saksa-Briti liberaalne sotsioloog, politoloog ja filosoof Ralf Dahrendorf on kuulutanud sotsiaaldemokraatliku sajandi lõppu, millele Postimehe arvamusartiklis “Krediidikriisist usukriisiks” on tähelepanu juhtinud majandusteadlane Hardo Pajula. Dahrendorf nägi sotsiaaldemokraatia sajandi häda ja viletsuse põhjuseid muuhulgas liidrite ebakompetentsuses, sotsioloogilistes trendides (N: rahvastiku arvu järsk kasv ja seda vähearenenud riikides, migratsioon, elanikkonna vananemine – ülalpeetavaid tekib juurde), töölisklassi kadumises (valdavaks muutub teenindav sektor), inimeste sotsiaalse stabiilsuse vähenemises (vaesus ei tulene enam sotsiaalsest kontekstist ), kommunikatsioonivahendite muutumises (Internet!) ja ideoloogilise pluralismi kadumises. Riigiülesed protsessid nagu globaliseerumine ning Euroopa ühinemine aga ei toeta traditsioonilist sotsiaaldemokraatlikku paksu riigi mudelit. Sotsiaaldemokraatlik sajand sai alguse peale Esimest maailmasõda, 1920-tel aastatel, kui sotsialistliku orientatsiooniga poliitikud kinnistusid Euroopa riikide valitsustesse. Vastuoluline 20.sajand tõi kaasa sotsiaalsete vastuolude tasandumise ning ühiskondliku mõtte ideologiseerumise, mis on paljuski sotsialistliku maailmavaate leviku kaasnähtused. Riik kujunes sotsiaaldemokraatliku ideoloogia väärtuslikuks instrumendiks, etendades kollektiivse sunnimehhanismi osa, millega valitsev klass toodetud väärtusi ümber jagab. Sotsiaaldemokraatia rõhub eelkõige kollektiivsele süüle, mille tõttu jõukamad peavad vaesemaid üleval pidama, sõltumata sellest, mis on vaesuse põhjuseks. Riigisõltlane ei taha tegeleda probleemide, vaid nende tagajärgedega. Sotsialistide toetatud paksu riigi mudel peab õigeks inimeste sotsiaalse turvalisuse nimel protektsionistlikku majandusmudelit.

Libertaarlus ja liberalism on ühe puu harud nagu ka sotsiaaldemokraatia ja sotsialism on ühe teise puu harud. Klassikaline libertaarlus on välja kasvanud liberalismist (viimast võib nimetada libertaarse maailmavaate laiapõhjalisemaks politiseeritud väljundiks), väärtustab majanduslikke ja individuaalseid vabadusi, vabatahtlikke ühendusi ning toetab riigi minimaalset sekkumist ühiskonna asjadesse. Libertaarse maailmavaate juured ulatuvad 17.-18.saj Briti ja Ameerika filosoofiasse, selliste mõtlejateni nagu John Locke, David Hume, Adam Smith, Thomas Jefferson ja Thomas Paine. Klassikalise libertaarluse kants asub tänapäeval Ameerika Ühendriikides ning ta ühendab inimesi, kes on enamasti majandusküsimustes konservatiivsetel ning sotsiaalküsimustes liberaalsetel positsioonidel, vastandudes sotsiaalsetele konservatiividele. David Boazi määratluse järgi on libertaarluse kontseptuaalsed alused rajatud individualismile, inimõigustele, isetekkivale korrale, õigusriigile, piiratud valitsusele, ettevõtlusvabadusele, huvide loomulikule harmooniale ja rahule (sõjavastasusele). Arvatakse, et libertaarlike vaadetega on umbes 10% ameeriklastest. Libertaarne mõtteviis kahtleb võimu ja sunni positiivsuses ning toetab ühiskonna arengut läbi reformide ja revolutsioonide, mis on kollektivismi väärtustavate ideoloogiate arvates ketserlikud. Libertaarlaste seas on nii parem- kui vasakpoolseid voole, kellest esimesed toetavad eraomanduse ja teised kollektiivse ühisomandi arendamist. Ühendriikide kõige tuntum vasakpoolne mõtleja ja kaasaegse lingvistika isa Noam Chomsky peab end libertaarseks sotsialistiks.

Libertaarlusel on palju ühiseid jooni anarhistidega, kes eitavad riiki üldse. Klassikalised libertaarlased näevad riiki, kui kodanike poolt vabatahtlikult ülalpeetavat institutsiooni, kes kaitseb kodanikke vägivalla ja sunni eest. Vähem riiki tähendab muidugi ka vähem makse ja vähem bürokraatiat Filosoofidest on libertaarlust mõjutanud Ayn Rand (1905-1982) ja Robert Nozick (1938-2002). Viimase teost „Anarchy, State, and Utopia“ (“Anarhia, riik, ja utoopia”) on peetud üheks silmapaistvamaks libertaarse mõtte edastajaks. Ayn Rand’i (kodanikunimega Alissa Rosenbaum) filosoofilised vaated on mõjutanud paljusid Ühendriikide mõõdukaid parempoolseid poliitilisi ringkondi sh libertaarlasi. Põhimõtteline ateist, kes nägi mõistuses ainsat teadmise allikat ning eitas usku ja religiooni. Ta toetas individualismi (ratsionaalset ja eetilist egoismi), individuaalseid vabadusi, vabaturumajandust ja eitas kollektiivset altruismi, oli vastu jõu kasutamisele ning vägivallale, kollektivismile ja riiklikule sekkumisele. Kauaaegne Arizona senaator ning 1964.a. vabariiklaste presidendikandidaat Barry Goldwater (1909-1998) on mõjutanud libertaarse liikumise kandumist Ühendriikide poliitilisele maastikule 1960-tel ja 70-tel aastatel. Kõige tuntum libertaarne poliitik on aga vabariiklik Esindajatekoja liige, mitmeid kordi presidendiks kandideerinud Ron Paul (1935).

Eestis on libertaarse mõtteviisi perspektiividega kehvasti, sest ühiskonna konsolideeriv osa on kollektiivne hirm ning kardetakse kõike ja kõiki – Venemaad, multikulturalismi, noorte emigreerumist, palgaarmeed, Euroopa Liitu, oma väiksust, väikest sündivust, eraalgatust, vabaturumajandust, riigi kaotust, ajaloo kaotust, keele kaotust, tulevikku, kodanikuühiskonda, mida vaid vähegi karta annab ning seegi on vaid väike osa ühiskonnas võimendunud hirmudest. Libertaarsel mõtteviisil oleks olnud suuremat kõlapinda tõenäoliselt Eesti Vabariigi algusaegadel, sest esimese Eesti Vabariigi arenguloos oli vabatahtlikel ühendustel palju kaalukam sõna sekka rääkida kui tänapäeval. Viiskümmend aastat nõukogude võimu on aga eestlaste maailmavaadet tugevasti muutnud ning nüüd toetatakse siinkandis valdavalt tugevat riigivõimu ning väärtustatakse riikliku sundi kodanike suhtes. Riik on kuulutatud väärtuseks, mida kodanikud peavad vastuvaidlematult teenima, kriitiline mõtlemine on laialt taunitud ning kodanikelt eeldatakse ühtsete ja õigete seisukohtade toetamist. Sirbi kampaania tõi ilmekalt välja ka selle, mida võib nimetada emotsionaalseks mõtlemiseks. Kohati tundub, et üleüldist rahulolematust Reformierakonnaga kasutatakse anti-liberaalsete ideoloogiate võimuletõusuks ning liberaalset ilmavaadet ühiskonnast välja tõrjudes tugevdatakse sotsiaalset tellimust rangelt reguleeritud ühiskonna järele, kus riik on paks, kord on majas ja naabri-Juhan püsib siivsalt vait.

Zbigniew Brzezinski on maininud, et hirmukultuur aitab demagoogilistel poliitikutel mobiliseerida rahvast oma eesmärkide toetuseks. Viimasel ajal on Eesti vasakpoolse intelligentsi seas levinud vaikiva ajastu kuvandi sage kasutamine, kuid selle eufemismi najal üritatakse vältida mitmuslikku maailma ning luua meie-gruppide nomenklatuurne ühiskond. Nii nagu igas ühiskonnas võib esineda ja esinebki poliitiline nomenklatuur ja poliitilise mõtte monopol, nii võib tekkida ka kultuurinomenklatuur ja kultuurimonopol, kes üritab maha suruda alternatiivseid kultuuriliikumisi. Adolf Hitler väitis Mein Kampf‘is, et ”kaval ja sihikindel propaganda võib muuta isegi taeva põrguks ja kõige haletsusväärsema elu paradiisiks.” Hitlerile kuulub ka pärl, millega deklareeritakse, et  “propaganda intellektuaalne tase peab olema kohandatud masside kõige rumalamale osale.” Viited vaikivale ajastule kõlavad õõnsalt, sest kelleltki pole tema sõnaõigust ju ära võetud. Pigem süvendavad need ohutunnet, et ühiskonda valmistatakse ette vasakpöördeks ning oma tõe ja õiguse toetuseks pöördutakse laiade rahvahulkade poole, keda mobiliseeritakse ühise vaenlase ja ühise hirmu nimel konsolideerudes. Võimu ja vaimu vastandumist Eestis on üha enam kasutatud Egalité ja Fraternité loosungite abil Liberté väljatõrjumiseks ühiskonnast. Võrdsusest jutlustades vabaduse vastu võideldes kujundatakse Viha vabariiki ning selle esindusorganit Novgorodi WC-d ja tekitatakse võrdsetest võrdsemaid nagu sigu Orwelli Loomade farmis.

Nõukogude režiimiga rahvasse istutatud hirm on eestlase mentaalsusesse tugevasti juurdunud. Riiklikku sundi nähakse ainuvõimaliku tõupuhast rahvusriiki kooshoidva mehhanismina. Kunagised “Noor-Eesti” ideaalid on pahupidi pööratud, sest vastavalt üldrahvalikule arusaamale unistatakse, et kui me ei saa kunagi suureks vaimult, siis saame suureks rahvaarvult. Tihtipeale unustame ära, et viimase sajandi jooksul on elanike arv planeedil kasvanud hüppeliselt: kahelt miljardilt 1927.a. kuni seitsme miljardini tänapäeval. Inimeste elatustase on tõusnud, kuid jõukuse tootmiseks kasutatavate ressursside arv väheneb pidevalt. Tähtis pole siiski mitte kultuuri kandjate arv, vaid selle elujõulisus. Eestis valitseb mitte rahvaarvu, vaid elujõu defitsiit. Ajalugu on näidanud, et need ühiskonnad, kes elavad minevikus, on väljasurevad ühiskonnad. Eestlaste ajalooline kogemus on olnud tugevasti sunnipõhine, sest vabade talupoegade klass on siin ajalooliselt nõrk olnud ning paljud väärtused on kujundlikult “peksu abil mõisatallides” omandatud. Kui pärisorjus kadus, siis võttis paljud tema kasvatuslikud rollid enda peale riik. Võib-olla sellepärast on eestlasele ülimalt tähtis ka see, mida tunnustatud autoriteedid tema kohta ütlevad, sest vaba mõtlemine on pärisorjuslikus kultuuris olnud vastunäidustatud.

Liberaalse haritlaskonna ideaal on vabadus, kus loomingulisi piire pole võimalik ette määrata ja loomingu väärtuse üle otsustab tema tarbijaskond. Libertaarne maailmavaade toetab mitmekesist maailma, kus on eluõigus paljudel erinevatel kultuuridel ning ükski neist pole teiste suhtes valitsevas seisundis. Kultuur ei saa olla ülaltpoolt juhitav, seetõttu ei saa olla ka kultuurinomenklatuuri ning vaid isetekkeline kultuur saab olla elujõuline. Eesti avalikkuses üha tugevamini avalduv sõda “liberastide” ja “integrastidega”, millesse on viimase Sirbi häppeningi taustal sekkunud ka suur osa kultuurieliiti, ei vii meid vaikivale ajastule vastanduvasse mitmekesisesse maailma, vaid riigisõltlasliku mentaliteedi ning nõukogude stiilis kultuuripoliitika süvenemiseni. Haritlaskonna valitsuskriitilise meelsuse kandev jõud näib olevat viha, kuid viha kui negatiivne emotsioon viib harva kogu ühiskonda rahuldavate ratsionaalsete lahendusteni. Eesti vajab aga ratsionalistlikku dialoogi erinevate maailmavaadete vahel, kuid mitte riigi rahakoti pärast purelevate meie-gruppide ühiskonda. Kaasaegne maailm on üha enam kujunemas virtuaalmaailmaks, mida valitsetakse nomenklatuurile sobiliku kuvandiehitamisega. Totaalse meedia kaasabil genereeritud üldrahvalikku arvamust esindavad kuvandid peavad end ise määratlenud eliidile tagama nende võimu põlistamise ning konkureeriva vaimu allasurumise läbi selle normeerimise.

Pilt: http://1.bp.blogspot.com/-RmOdUW90TQc/TXC9063HnbI/AAAAAAAAAMU/tv90ve77gwc/s320/Huxley.png

Ikooni lahkumine IV – sala kakuhle, tata Nelson Mandela

@ckrabat
Nelson Rolihlahla Mandelat ei ole enam. Lõuna-Aafrika Vabariigi ikooniks muutunud endine poliitvang ja vabadusvõitleja ning riigi esimene mustanahaline president lahkus 5.detsembri hilisõhtul 95-aastasena kopsutüsistuse tagajärjel oma kodus Johannesburgi eeslinnas Houghtonis. Kui ikooni rubriigi varasemad portreteeritud: Osama bin Laden, Muammar al- Gaddafi ja Hugo Chavez on ajalukku jäädvustunud “pahade poistena”, siis Nelson Mandelat on Lõuna-Aafrika Vabariigi liidrina ümbritsenud kõrge rahvusvaheline autoriteet ja respekt. Nelson Mandela jõudis Lõuna-Aafrika president olla vaid viis aastat 1994-1999, kuid tema mõju riigi kujunemisele jätkus veel peale tema ametiaja lõppu. Mandela oli kaugelt tunnustatum Lõuna-Aafrika liider kui tema järglased ametipostil Thabo Mbeki ja Jacob Zuma. Paljuski tänu Mandelale tunneme Lõuna-Aafrika Vabariiki täna kui üht maailma arenevat majanduslikku ja poliitilist liidrit, kes kuulub nii G-20 kui ka suurimate arenevate majanduste BRICS riikide (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, LAV) eksklusiivsesse klubisse.

Lõuna-Aafrika Vabariigist olen plaaninud siin juba ammu rääkida, kuid alles nüüd, peale nende tunnustatud liidri lahkumist, tekkis selleks sobiv võimalus. Tegemist on Aafrika kõige enam arenenud ühiskonnaga, mis on üle elanud transformatsiooniprotsessi valgete apartheidirežiimist erinevate rasside koosmeelel ja leppimisel tekkinud multietnilise ühiskonnani, mille eestkostja oli Nelson Mandela ja mille eest sai ta koos oma eelkäija Frederik Willem de Klerkiga 1993.a. Nobeli rahupreemia. Teine Lõuna-Aafrika Nobeli rahupreemia laureaat, anglikaani piiskop Desmond Tutu on nimetanud post-apartheidi Lõuna-Aafrikat vikerkaarerahvaks (the Rainbow nation), tuginedes Noa laeva pärimusele Piiblist, kui rahuvikerkaar kuulutas veeuputuse lõppu. Xhosa ehk siis Nelson Mandela kodurahva kultuuris tähistab vikerkaar lootust ja helget tulevikku. 1995.a. tunnustas president Mandela peaaegu täielikult valgetest koosnenud Lõuna-Aafrika ragbimeeskonda, kes võitis prestiižika “Maailma karika”.

Mandela on ise öelnud, et ta on võidelnud nii valgete kui mustade ülemvõimu vastu Lõuna-Aafrikas. Muuhulgas ei pidanud ta paljuks kohtuda apartheidirežiimi ühe tähtsama kavandaja peaminister Hendrik Verwoerdi lesega. Lõuna-Aafrika tee erineb kardinaalselt põhjanaaber Zimbabwe teest, kus asuti rassilise kättemaksu teele ning hakati valgetelt farmeritelt nende maid üle võtma ja vaestele jagama. Kõik see lõppes majandusliku katastroofiga. Lõuna-Aafrika Vabariik nagu ka Namiibia ja Botswana on üritanud endiste kolonisaatorite järeltulijaid uude ühiskonda integreerida. Namiibia saksa kogukond hõlmab vaid 30 000 liiget (2% elanikkonnast), kuid tema mõju riigi majandusele on olnud palju suurem. Veelgi enam, peale iseseisvumist on paljud sakslased kolinud Namiibiasse ning arendanud ettevõtlust. Botswana kauaaegne president Seretse Khama oli abielus inglanna Ruth Williamsiga. Nende poeg ja praegune president Ian Khama on kunagise Ghana presidendi Jerry John Rawlingsi kõrval üks väheseid segaverelisi presidente Mustas Aafrikas.

Keerulise ajalooga Lõuna-Aafrika on olnud paljude rahuvõitlejate kasvulava. Aafrika mandri lõunaosal oli oluline koht Mohandas Karamchand Gandhi kujunemisel üheks möödunud sajandi silmapaistvamaks rahuvõitlejaks. Gandhi saabus Lõuna-Aafrikasse, kui ta oli 24-aastane ja ta elas seal kokku 21 aastat 1893-1914 ning sellel perioodil kujunesid paljuski tema poliitilised ja eetilised vaated. Gandhi jälgedesse astus 80 aastat hiljem kohaliku rahva suur poeg Nelson Mandela, keda võib tunnustada kui kaasaja üht suurimat rahuvõitlejat. Mandela kuulus sünnipäraselt xhosa ülikkonda. Tema vaarisa Ngubengcuka Madiba klannist oli Thembu hõimu valitseja tänastes Transkei ja Ida-Kapi provintsides. Tema poeg ja Nelson Mandela vanaisa sündis morganaatilisest abielust, kuid sellegipoolest kuulus ta hõimu juhtkonda. Nelson Mandela isa oli kohalik pealik ja valitseja nõunik. Mandela mõlemad vanemad olid pühendunud kristlased ja Nelson sai metodistliku hariduse ning kasvatuse. Kristlikud põhimõtted on Mandelat ka hiljem tugevasti mõjutanud. Peale isa surma saatis Nelsoni ema ta Thembu valitseja õukonda, kus ta kasvas üles koos valitseja lastega. Peale keskhariduse omandamist astus Mandela aafriklastele mõeldud Fort Hare ülikooli, kust ta sattus üliõpilasesinduse liikmena vastuollu ülikooli juhtkonnaga ning oli sunnitud lahkuma. Mandela sooritas lõpuks BA eksami 1943.a. ja õppis Witwatersrandi ülikoolis õigusteadust, kuid see jäi tal lõpetamata. Juristi diplomi (LLB) omandas ta 1988.a. kaugõppe teel Lõuna-Aafrika Ülikoolist (UNISA).

Vältimaks Thembu kuningakoja poolt korraldatud abielu põgenes Mandela Johannesburgi, kus ta tutvus mitmete Aafrika Rahvuskongressi ja ka LAV Kommunistliku Partei aktivistidega, teiste hulgas Walter Sisuluga. Veendunud kristlasena ei saanud Mandelast siiski kommunisti, kuid ta liitus Aafrika Rahvuskongressiga. Sel ajal oli Mandela mõjutatud Anton Lembede rassistlikest seisukohtadest, kes eitas koostööd teiste rassidega. Peale ülikoolist lahkumist töötas Mandela erinevates õigusfirmades ning sooritas juristi kvalifikatsioonieksami. 1950-tel aastatel olid Mandela seisukohad üsnagi radikaalsed, ta toetas relvastatud võitlust valgete ülemvõimu vastu ning võttis omaks marksistlikud ideed. Tegutsedes aktiivselt apartheidivastases liikumises, vahistati Mandela mitmel korral, kuid mõisteti 29.märtsil 1961 peale kuus aastat toimunud protsessi kohtus “riigireetmise süüdistuses” õigeks. Uuesti vahistati Mandela 5.augustil 1962 ja kaks aastat hiljem mõistis kohus ta eluaegsesse vangistusse. President de Klerki korraldusel vabanes Mandela 11.veebruaril 1990. 27-aastasest vangistusest vabanenud Mandela ei hakanud üles ehitama Viha vabariiki, vaid kutsus leppimisele. Sellist ümbersündi võib nimetada üleinimlikuks, sest inimesed pole selleks võimelised.

Nelson Mandela kirjutas oma mälestustes “Long Walk to Freedom“: “Kusagil ei ole olnud kerget jalutuskäiku vabadusse ja paljud meist peavad läbima surma varjude oru ikka ja jälle, enne kui me jõuame oma soovide mäetipule.” Nelson Mandela areng rahvuslasest ja sotsialistist multikulturaalse demokraatia eestkõnelejaks, kes toetas inimõigusi ja liberaalset majanduspoliitikat, kuid seisis ka rahvusvahelise rahu eest, on tunnustust vääriv. Hoolimata edusammudest multietnilise riigi ülesehitamisel seisab riik silmitsi paljude sügavate probleemidega, sh majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, töötus, kõrge HIV-positiivsete arv ühiskonnas, kriminaalsus ning korruptsioon, kuid tulles välja karmist reaalsusest, on see tulevikku suunatud ühiskond. Ligi pool elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Valitsus on vaesusega võitlemiseks algatanud mitmeid sotsiaalabi programme. Kui me eestlastena oleme uhked, et 2% meie SKP-st läheb riigikaitse arendamiseks, siis lõuna-aafriklased eraldavad 3% SKP-st sotsiaalabiks ning vaestele eraldatavateks heaolutšekkideks. Teekond Mandela ideaalini vikerkaarerahva multikulturaalsest demokraatiast on veel pikk ja käänuline. Täna ütleme järelehüüdes sala kakuhle, tata Nelson Mandela – hüvasti, isa Nelson Mandela.

Victim: Nelson Mandela's daughter Zindzi Mandela was attacked hours after this photo was taken showing her frail father a letter at his 92nd birthday party

Nelson Mandela ja tema tütar Zindzi Mandela esimese 92.-l sünnipäeval. Mandela oli kolm korda abielus: 1944-1957 Evelyn Ntoko Masega (1922-2004), kes hakkas Jehoova tunnistajaks ning oli vastu Nelsoni sekkumisele poliitikasse. Neil oli kaks poega ja kaks tütart, kellest on praegu elus vaid noorim tütar. 1958-1996, k.a. pikad vanglaastad oli ta abielus kontroversiaalse poliitiku Winnie Madikizela-Mandelaga (1936), kellega tal oli kaks tütart, sh. Zindzi. 1998.a. abiellus Mandela kolmandat korda endise Mosambiigi presidendi lese Graca Macheliga (1945).

Foto aadressilt: http://i.dailymail.co.uk/i/pix/2010/07/22/article-0-0A7A89FB000005DC-861_468x313.jpg

Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid III

@ckrabat
Uskuge või mitte, aga 2013. aasta Kristuse sünni järgse ajaarvamise algusest saadik on lõppemas ning järjekordsed Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahad ootavad oma väärikaid kandjaid. Jaan Tatika aurahaga peetakse meeles kodanikke, kes propageerides süü presumptsiooni on üritanud viia riigi ja tema kodaniku teineteisest veelgi kaugemale ning on andnud „innovatiivse“ panuse poliitilise korrektsuse juurutamisse Eesti ühiskonnas. Saalomon Vesipruuli aurahaga peetakse silmas negatiivse meediakampaaniaga silma paistnud meediapersoone ning arvamusliidreid, kes võideldes mitmekesise maailma vastu on aidanud kaasa sallimatuse levikule Eesti ühiskonnas. Tunnustades kahekordse Jaan Tatika auraha laureaadi, võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku sm. Mari-Liis Sepperi (sm pole siinkohal isikut halvustav tiitel, vaid püüame siin kasutada sooneutraalsemat liigitust ning unustame hetkeks kodanlikud igandid ehk härrad ja prouad) panust kodanikuühiskonna ohjestamisel, oleks nüüd siis juba post-Nibiru maailmas aeg hobuste vahetamiseks ning manada esile uusi väärikaid kandidaate.

Veerpalu-vastase meediakampaania laineharjal üritas Olymposele tõusta hr. Kristjan Port. Värvikaid elamusi pakkus Sirbi-kampaania, mis avas meie kultuurinomenklatuuri varjatud palge, mis üsna sageli avaldus üleskutsetes vihakampaaniateks (nt Tiit Hennoste, Jaak Urmet, Jan Kaus jt) . Võib-olla väärib autasu kultuuritegelaste kleebitud suudega protesti algataja? Eelmine peatoimetaja hr. Kaarel Tarand oleks samuti tõsiseltvõetavaks kandidaadiks, kuna ta üritas kultuurilehte politiseerida. Väga palju on kuulda olnud salapärasest Rosimannus-Michali tagatoast, mis on ise väike, aga tema jõud on suur. Võib-olla tasuks ära märkida Jääkeldri protsessi algatajaid, kes oskuslikult summutasid rahvaalgatusliku protsessi ja juhtisid selle “õigetele” radadele. Kohalike omavalitsuste valimised pakkusid samuti huvitavaid kandidaate, näiteks Tallina linnavalitsuse nõunik hr. Meelis Pai sai 11 800 eurot maksnud suurepärase penoplastist Ülemiste vanakese eest linnakodanikelt tasuks koguni 234 häält või häälekest. Võib-olla on aasta tegija hoopis Avanejate esinõid hr. Teiba-Ivar? Kultuuri tegelane hr. Vardo Rumessen tegi just vahetult enne konkursi väljakuulutamist jõulise sammu auraha suunas. Hr. Martin Helme “Kui on must, siis näita ust” väärib samuti äramärkimist.  Tugev nominent on kassihävitajana kuulsust kogunud Tallinna loomade hoiupaiga juhataja pr. Larissa Kozõreva, kes suutis aasta jooksul hukata 1790 kassi. Surmanuhtluse teema on siin blogis mitmel korral selle aasta jooksul päevakorral olnud, enamasti küll teoreetikute etteastes ja vägevamat praktikat kui pr. Kozõreval on ka raske kellelgi ette näidata.

Saalomon Vesipruuli auraha on senini saanud Postimehe ajakirjanduskorüfeed hr. Peep Pahv ja pr. Anu Saagim, kuid kindlasti on neil palju väärikaid kolleege, kes on andnud tunnustamisväärse panuse Viha vabariigi ülesehitamisele. Elutööpreemiat väärib näiteks hr. Priit Pullerits, kes on osalenud aktiivselt mitmetes vihakampaaniates, nt Andrus Veerpalu ristilöömises, mis on toitnud meie totaalset meediat ja tema klientuuri mitu aastat. Nüüd, kus Andrus Veerpalu on õigeks mõistetud, võib-olla oleks õige aeg tänada ka hr. Pulleritsu? Korvpallitandem Heino Enden-Üllar Kerde mängis korvpalliklubi “BC Rapla Peded” abiga end auhinna nominentide hulka. Kaur Kenderi särav ette- ja väljaaste vajaks kindlasti tunnustamist, aga kas just sellist. Võib-olla oleks Saalomon Vesipruuli auraha Sirbi peatoimetaja kohusetäitja kukutanud luuletaja Andres Aulele nagu lillkapsahautis kuulsa luuletaja Arthur Hollidee tühjal taldrikul? Armas lugeja, kes sa oled juhuslikult ja eksikombel seda lugu sattunud lugema, sinulgi on võimalus teha oma ettepanek Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade võimalike nominentide osas. Auraha nominent on NO99, sekkumise eest päevapoliitikasse ilma tegeliku soovita maailma parandada, vaid üksnes tähelepanu juhtida, suurendades sellega mitmekesise maailma mahtu, kuid vähendades mitmekesise maailma sisu. Palun kirjuta siia, keda sooviksid väärika aurahaga autasustada ja miks?

Poliitikute ämbreid ei jaksa üles lugeda. Seepärast tuleks asutada vist eraldi poliittatikate ja – vesipruulide nimekiri. Selle avab “sirp lõika, alasile haamer löö” Urmas Klaas. Tema suur konkurent on väliselt isamaalik, sisult keskerakondlik Eerik-Niiles Kross.https://www.youtube.com/watch?v=QtXby3twMmI

detsember 2013
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.