Sõda liberastidega – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis II

@ckrabat
Häppening “Sirbi” toimetuses ei toonud kaasa mitte üksnes sõja kultuuririndel, vaid äratas üles vahepeal eneseimetluslikus varjusurmas mandunud Eesti kultuurieliidi. Kultuurieliidi hälin ja raev hüüde: “Kultuuri rünnatakse! Ma kordan, kultuuri rünnatakse!” saatel levis edasi gladiaatorite areenil etendatavatesse poliitilistesse murumängudesse. Eesti haritlaskonna valitsuskriitilise meelsuse demonstratsioon vastandus mitte ainult valitsevale Reformierakonnale, vaid liberaalsele maailmavaatele tervikuna ning Eesti rahvuslik mõte seoti a priori “õigete maailmavaadetega” ehk siis rahvuslik-konservatiivse ja sotsialistliku maailmavaatega, millele viitab Marek Tamm “Postimehes” avaldatud arvamusloos: “kultuurirahva peamised ootused ministeeriumile on seotud riiklike toetuste, sotsiaalsete tagatiste ja käibemaksu erisustega.” 29.novembri “Sirbis” muretseb Jaak Allik kultuuri lahtiriigistamise üle. Kes on jälginud põhivoolu meedia netikommentaare, siis seal toimub juba pikemat aega sõda “liberastidega” ja “integrastidega”. Liberaalne maailmavaade on sattunud samasuguste raevukate rünnakute ja hukkamõistu alla nagu “lääneliku ideoloogia ilmingud” Nõukogude Liidus.

Eesti kultuuriruumi lõhestanud konflikt võttis kohe ideoloogilised mõõtmed, kus need, kes pole “meie” poolt, arvati kohe kultuurivaenulike elementide sekka, kes on eliidi poolt manipuleeritaval rahvaveetšel võimendatud üldrahvaliku arusaama järgi olid “elus läbi lugenud ainult ühe raamatu” ning keda tuleks “kultuurist võimalikult kaugel hoida.” Nii jagunebki kultuur nomenklatuuriks ja publikuks või siis eliidiks ja idiootideks nagu määratleb Oudekki Loone ajalukku jäädvustunud 22.novembri “Sirbis” ning vaid eliidil on eksklusiivne õigus kultuuri toota, millega õigustatakse nende priviligeeritud seisundit idiootide üle.” Viited ultraparempoolsete darvinistide (Hennoste) võimutsemisele ilmestab hästi vasakintelligentsi eluvõõrust, kes on jäigalt distantseerunud kõigest sellest, mis elu on. Kui on olemas ultraparempoolsed darvinistid, siis järelikult on seal ka ultravasakpoolsed kreatsionistid, kes arvavad, et nende tõde ja õigus kultuuri valitseda tuleb kusagilt kõrgemalt.

Rahvuslik-konservatiivse ja sotsialistliku maailmavaate järgi on kultuur riiklik monopol. Alternatiivne kultuur tuleb Parnassoselt kõrvale tõrjuda, kusjuures nende samade põlatud idiootide abiga, kes tõenäoliselt pole kunagi “Sirpi” lugenud, aga omavad selget seisukohta valitseva režiimi suhtes, mis viibki kultuuri politiseerumiseni. Rahvuslikule mütoloogia abil politiseeritud ja seeläbi riigistatud kultuur omakorda loob soodsa pinnase kultuurinomenklatuuri tekkele, mis on vasakpoolsetele ühiskondadele iseloomulik tunnusjoon ja see ei kehti ainult Nõukogude Liidu näitel. Me vaikime, et ka Mussolini fašism ja Hitleri natsionaalsotsialism on vasakpoolsed äärmussotsialistlikud liikumised, kus kultuuri kultuursuse üle otsustati gladiaatorite areenil üles- või allapoole suunatud pöidlaga. Eestis on liberaalsest ideoloogiast joonistatud kultuurivaenuliku eduideoloogia negatiivne kuvand, millega põhjendatakse kõiki ühiskonna valupunkte ja mida on tema oponentide poolt oskuslikult, kuid ekslikult seotud valitseva Reformierakonnaga. Keskerakond ja Reformierakond, kes Eestis samastavad end liberaalsele ideoloogiaga, on praktikas sellest üsnagi kaugel. Keskerakond on vasakpoolne populistlik erakond, kes pigem propageerib tugevat protektsionismi majanduses ja konservatiivseid väärtusi. Reformierakond võis liberaalsest ideoloogiast olla mõjutatud oma tegevuse algperioodil, kuid ajapikku on temast saanud kõrge haldussuutlikkusega pragmaatiline võimuerakond, kelle ideoloogiline taust on hämar kui mitte tökattume. Mõlema erakonna ühisjoon ongi võimukesksus, aga see on kaugel liberalismist.

Täna Eestis domineeriv ühiskondlik mõtteviis on segu sotsiaalsest konservatismist ja rahvuslikust kollektivismist, mis väärtustab suletud ja kinnist ühiskonda. August Kitzbergi “Libahundi” Vanaema tegelaskuju iseloomustas hästi tänapäevalgi populaarset mõtteviisi: „Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!“ Eesti ühiskonda kirjeldavad kollektiivset mõtet soodustavad tunnusjooned nagu riiklike ja poolriiklike struktuuride domineerimine ühiskonnas, nõrk kodanikuühiskond, riigisõltlus, normeeritus, aktiivne julgeolekustamine, kohustuslik optimism, kampaanialembus ja korporatiivsus. Need on aga suletud ühiskonna tunnusjooned. Viimasel ajal on suuremat kandepinda leidnud sotsiaaldemokraatlikud ideed ning populaarsust koguvad kuvandid põhjamaisest sotsiaalriigist, kus rahvas “magab sulgpatjadel ja sööb sularasva” ehk siis elatub sotsiaalabist ning kõrgetest maksudest. Siit akumuleerub ka üldrahvalik arusaam, et kultuur peab ühiskonnas olema monopoolses seisundis, elitaarne ning riigi ülalpidamisel.

Sotsiaaldemokraatia ei pea olema ilmtingimata repressiivne, kuid ta tekitab riigisõltlaslikke mugavustsoone. Sellistes mugavustsoonides tapetakse ettevõtlus ja erainitsiatiiv, sest inimeste heaolu on sõltuvuses riigi valitseda olevate ressursside ümberjagamisest. Madis Habakuk kirjutab, et sotsiaaldemokraatlik maailmavaade sobib mugavustsoonist startijatele, kelle arvates tuleb väärtused rikastelt ja edukatelt ära võtta ja anda vaestele ning ebaedukatele. Niiviisi ei suurendata aga kodanikuinitsiatiivi, vaid tekitatakse peremehe ja kliendi suhe riigi ja tema kodanike vahel. Antoine-Francois Momoro poolt Prantsuse revolutsiooni ajal püstitatud loosung on seotud kolme suure ideoloogilise vooluga. Nii nagu vabadus (Liberté ) on individualismi (liberalismi) loosung, esindavad võrdsus (Egalité) ja vendlus (Fraternité) vastavalt sotsialistlikke ja natsionalistlikke ideoloogiaid. Parempoolsus ei tugine konservatiivsusele ja enesesäilitamisele, vaid elujõulisele individualismile, samal ajal kui vasakpoolsus on tihedalt seotud rangelt reglementeeritud kollektivismiga. Vasakpoolse haritlaskonna ideaal on võrdsus, kus kõige võrdsemad moodustavadki nomenklatuuri. Kollektivism on aga nomenklaturistlike meie-gruppide tekke katalüsaator. Võrdsust väärtustavas ühiskonnas otsustatakse kultuuri kultuursuse gladiaatorite areenil üles- või allapoole suunatud pöidlaga.  Kõik see põhineb kultuurinomenklatuuri poolt propageeritaval autoritaarsel loosungil “meie oleme kultuur ja need, kes ei ole meie, neil pole õigust kultuurile, vähemalt mitte kultuuri tegemisele” rõhutab vormi primaarsust sisu üle, et asjad oleksid “õigesti tehtud”. Dissidendid arvatakse kultuuriruumist välja.

Mõned aastad tagasi meie hulgast lahkunud Saksa-Briti liberaalne sotsioloog, politoloog ja filosoof Ralf Dahrendorf on kuulutanud sotsiaaldemokraatliku sajandi lõppu, millele Postimehe arvamusartiklis “Krediidikriisist usukriisiks” on tähelepanu juhtinud majandusteadlane Hardo Pajula. Dahrendorf nägi sotsiaaldemokraatia sajandi häda ja viletsuse põhjuseid muuhulgas liidrite ebakompetentsuses, sotsioloogilistes trendides (N: rahvastiku arvu järsk kasv ja seda vähearenenud riikides, migratsioon, elanikkonna vananemine – ülalpeetavaid tekib juurde), töölisklassi kadumises (valdavaks muutub teenindav sektor), inimeste sotsiaalse stabiilsuse vähenemises (vaesus ei tulene enam sotsiaalsest kontekstist ), kommunikatsioonivahendite muutumises (Internet!) ja ideoloogilise pluralismi kadumises. Riigiülesed protsessid nagu globaliseerumine ning Euroopa ühinemine aga ei toeta traditsioonilist sotsiaaldemokraatlikku paksu riigi mudelit. Sotsiaaldemokraatlik sajand sai alguse peale Esimest maailmasõda, 1920-tel aastatel, kui sotsialistliku orientatsiooniga poliitikud kinnistusid Euroopa riikide valitsustesse. Vastuoluline 20.sajand tõi kaasa sotsiaalsete vastuolude tasandumise ning ühiskondliku mõtte ideologiseerumise, mis on paljuski sotsialistliku maailmavaate leviku kaasnähtused. Riik kujunes sotsiaaldemokraatliku ideoloogia väärtuslikuks instrumendiks, etendades kollektiivse sunnimehhanismi osa, millega valitsev klass toodetud väärtusi ümber jagab. Sotsiaaldemokraatia rõhub eelkõige kollektiivsele süüle, mille tõttu jõukamad peavad vaesemaid üleval pidama, sõltumata sellest, mis on vaesuse põhjuseks. Riigisõltlane ei taha tegeleda probleemide, vaid nende tagajärgedega. Sotsialistide toetatud paksu riigi mudel peab õigeks inimeste sotsiaalse turvalisuse nimel protektsionistlikku majandusmudelit.

Libertaarlus ja liberalism on ühe puu harud nagu ka sotsiaaldemokraatia ja sotsialism on ühe teise puu harud. Klassikaline libertaarlus on välja kasvanud liberalismist (viimast võib nimetada libertaarse maailmavaate laiapõhjalisemaks politiseeritud väljundiks), väärtustab majanduslikke ja individuaalseid vabadusi, vabatahtlikke ühendusi ning toetab riigi minimaalset sekkumist ühiskonna asjadesse. Libertaarse maailmavaate juured ulatuvad 17.-18.saj Briti ja Ameerika filosoofiasse, selliste mõtlejateni nagu John Locke, David Hume, Adam Smith, Thomas Jefferson ja Thomas Paine. Klassikalise libertaarluse kants asub tänapäeval Ameerika Ühendriikides ning ta ühendab inimesi, kes on enamasti majandusküsimustes konservatiivsetel ning sotsiaalküsimustes liberaalsetel positsioonidel, vastandudes sotsiaalsetele konservatiividele. David Boazi määratluse järgi on libertaarluse kontseptuaalsed alused rajatud individualismile, inimõigustele, isetekkivale korrale, õigusriigile, piiratud valitsusele, ettevõtlusvabadusele, huvide loomulikule harmooniale ja rahule (sõjavastasusele). Arvatakse, et libertaarlike vaadetega on umbes 10% ameeriklastest. Libertaarne mõtteviis kahtleb võimu ja sunni positiivsuses ning toetab ühiskonna arengut läbi reformide ja revolutsioonide, mis on kollektivismi väärtustavate ideoloogiate arvates ketserlikud. Libertaarlaste seas on nii parem- kui vasakpoolseid voole, kellest esimesed toetavad eraomanduse ja teised kollektiivse ühisomandi arendamist. Ühendriikide kõige tuntum vasakpoolne mõtleja ja kaasaegse lingvistika isa Noam Chomsky peab end libertaarseks sotsialistiks.

Libertaarlusel on palju ühiseid jooni anarhistidega, kes eitavad riiki üldse. Klassikalised libertaarlased näevad riiki, kui kodanike poolt vabatahtlikult ülalpeetavat institutsiooni, kes kaitseb kodanikke vägivalla ja sunni eest. Vähem riiki tähendab muidugi ka vähem makse ja vähem bürokraatiat Filosoofidest on libertaarlust mõjutanud Ayn Rand (1905-1982) ja Robert Nozick (1938-2002). Viimase teost „Anarchy, State, and Utopia“ (“Anarhia, riik, ja utoopia”) on peetud üheks silmapaistvamaks libertaarse mõtte edastajaks. Ayn Rand’i (kodanikunimega Alissa Rosenbaum) filosoofilised vaated on mõjutanud paljusid Ühendriikide mõõdukaid parempoolseid poliitilisi ringkondi sh libertaarlasi. Põhimõtteline ateist, kes nägi mõistuses ainsat teadmise allikat ning eitas usku ja religiooni. Ta toetas individualismi (ratsionaalset ja eetilist egoismi), individuaalseid vabadusi, vabaturumajandust ja eitas kollektiivset altruismi, oli vastu jõu kasutamisele ning vägivallale, kollektivismile ja riiklikule sekkumisele. Kauaaegne Arizona senaator ning 1964.a. vabariiklaste presidendikandidaat Barry Goldwater (1909-1998) on mõjutanud libertaarse liikumise kandumist Ühendriikide poliitilisele maastikule 1960-tel ja 70-tel aastatel. Kõige tuntum libertaarne poliitik on aga vabariiklik Esindajatekoja liige, mitmeid kordi presidendiks kandideerinud Ron Paul (1935).

Eestis on libertaarse mõtteviisi perspektiividega kehvasti, sest ühiskonna konsolideeriv osa on kollektiivne hirm ning kardetakse kõike ja kõiki – Venemaad, multikulturalismi, noorte emigreerumist, palgaarmeed, Euroopa Liitu, oma väiksust, väikest sündivust, eraalgatust, vabaturumajandust, riigi kaotust, ajaloo kaotust, keele kaotust, tulevikku, kodanikuühiskonda, mida vaid vähegi karta annab ning seegi on vaid väike osa ühiskonnas võimendunud hirmudest. Libertaarsel mõtteviisil oleks olnud suuremat kõlapinda tõenäoliselt Eesti Vabariigi algusaegadel, sest esimese Eesti Vabariigi arenguloos oli vabatahtlikel ühendustel palju kaalukam sõna sekka rääkida kui tänapäeval. Viiskümmend aastat nõukogude võimu on aga eestlaste maailmavaadet tugevasti muutnud ning nüüd toetatakse siinkandis valdavalt tugevat riigivõimu ning väärtustatakse riikliku sundi kodanike suhtes. Riik on kuulutatud väärtuseks, mida kodanikud peavad vastuvaidlematult teenima, kriitiline mõtlemine on laialt taunitud ning kodanikelt eeldatakse ühtsete ja õigete seisukohtade toetamist. Sirbi kampaania tõi ilmekalt välja ka selle, mida võib nimetada emotsionaalseks mõtlemiseks. Kohati tundub, et üleüldist rahulolematust Reformierakonnaga kasutatakse anti-liberaalsete ideoloogiate võimuletõusuks ning liberaalset ilmavaadet ühiskonnast välja tõrjudes tugevdatakse sotsiaalset tellimust rangelt reguleeritud ühiskonna järele, kus riik on paks, kord on majas ja naabri-Juhan püsib siivsalt vait.

Zbigniew Brzezinski on maininud, et hirmukultuur aitab demagoogilistel poliitikutel mobiliseerida rahvast oma eesmärkide toetuseks. Viimasel ajal on Eesti vasakpoolse intelligentsi seas levinud vaikiva ajastu kuvandi sage kasutamine, kuid selle eufemismi najal üritatakse vältida mitmuslikku maailma ning luua meie-gruppide nomenklatuurne ühiskond. Nii nagu igas ühiskonnas võib esineda ja esinebki poliitiline nomenklatuur ja poliitilise mõtte monopol, nii võib tekkida ka kultuurinomenklatuur ja kultuurimonopol, kes üritab maha suruda alternatiivseid kultuuriliikumisi. Adolf Hitler väitis Mein Kampf‘is, et ”kaval ja sihikindel propaganda võib muuta isegi taeva põrguks ja kõige haletsusväärsema elu paradiisiks.” Hitlerile kuulub ka pärl, millega deklareeritakse, et  “propaganda intellektuaalne tase peab olema kohandatud masside kõige rumalamale osale.” Viited vaikivale ajastule kõlavad õõnsalt, sest kelleltki pole tema sõnaõigust ju ära võetud. Pigem süvendavad need ohutunnet, et ühiskonda valmistatakse ette vasakpöördeks ning oma tõe ja õiguse toetuseks pöördutakse laiade rahvahulkade poole, keda mobiliseeritakse ühise vaenlase ja ühise hirmu nimel konsolideerudes. Võimu ja vaimu vastandumist Eestis on üha enam kasutatud Egalité ja Fraternité loosungite abil Liberté väljatõrjumiseks ühiskonnast. Võrdsusest jutlustades vabaduse vastu võideldes kujundatakse Viha vabariiki ning selle esindusorganit Novgorodi WC-d ja tekitatakse võrdsetest võrdsemaid nagu sigu Orwelli Loomade farmis.

Nõukogude režiimiga rahvasse istutatud hirm on eestlase mentaalsusesse tugevasti juurdunud. Riiklikku sundi nähakse ainuvõimaliku tõupuhast rahvusriiki kooshoidva mehhanismina. Kunagised “Noor-Eesti” ideaalid on pahupidi pööratud, sest vastavalt üldrahvalikule arusaamale unistatakse, et kui me ei saa kunagi suureks vaimult, siis saame suureks rahvaarvult. Tihtipeale unustame ära, et viimase sajandi jooksul on elanike arv planeedil kasvanud hüppeliselt: kahelt miljardilt 1927.a. kuni seitsme miljardini tänapäeval. Inimeste elatustase on tõusnud, kuid jõukuse tootmiseks kasutatavate ressursside arv väheneb pidevalt. Tähtis pole siiski mitte kultuuri kandjate arv, vaid selle elujõulisus. Eestis valitseb mitte rahvaarvu, vaid elujõu defitsiit. Ajalugu on näidanud, et need ühiskonnad, kes elavad minevikus, on väljasurevad ühiskonnad. Eestlaste ajalooline kogemus on olnud tugevasti sunnipõhine, sest vabade talupoegade klass on siin ajalooliselt nõrk olnud ning paljud väärtused on kujundlikult “peksu abil mõisatallides” omandatud. Kui pärisorjus kadus, siis võttis paljud tema kasvatuslikud rollid enda peale riik. Võib-olla sellepärast on eestlasele ülimalt tähtis ka see, mida tunnustatud autoriteedid tema kohta ütlevad, sest vaba mõtlemine on pärisorjuslikus kultuuris olnud vastunäidustatud.

Liberaalse haritlaskonna ideaal on vabadus, kus loomingulisi piire pole võimalik ette määrata ja loomingu väärtuse üle otsustab tema tarbijaskond. Libertaarne maailmavaade toetab mitmekesist maailma, kus on eluõigus paljudel erinevatel kultuuridel ning ükski neist pole teiste suhtes valitsevas seisundis. Kultuur ei saa olla ülaltpoolt juhitav, seetõttu ei saa olla ka kultuurinomenklatuuri ning vaid isetekkeline kultuur saab olla elujõuline. Eesti avalikkuses üha tugevamini avalduv sõda “liberastide” ja “integrastidega”, millesse on viimase Sirbi häppeningi taustal sekkunud ka suur osa kultuurieliiti, ei vii meid vaikivale ajastule vastanduvasse mitmekesisesse maailma, vaid riigisõltlasliku mentaliteedi ning nõukogude stiilis kultuuripoliitika süvenemiseni. Haritlaskonna valitsuskriitilise meelsuse kandev jõud näib olevat viha, kuid viha kui negatiivne emotsioon viib harva kogu ühiskonda rahuldavate ratsionaalsete lahendusteni. Eesti vajab aga ratsionalistlikku dialoogi erinevate maailmavaadete vahel, kuid mitte riigi rahakoti pärast purelevate meie-gruppide ühiskonda. Kaasaegne maailm on üha enam kujunemas virtuaalmaailmaks, mida valitsetakse nomenklatuurile sobiliku kuvandiehitamisega. Totaalse meedia kaasabil genereeritud üldrahvalikku arvamust esindavad kuvandid peavad end ise määratlenud eliidile tagama nende võimu põlistamise ning konkureeriva vaimu allasurumise läbi selle normeerimise.

Pilt: http://1.bp.blogspot.com/-RmOdUW90TQc/TXC9063HnbI/AAAAAAAAAMU/tv90ve77gwc/s320/Huxley.png

Advertisements

16 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    dets. 13, 2013 @ 23:20:26

    Sõnaseletus: Liberastid. Venemaal põhiliselt Kremli rezhiimi apologeetide ja ka erinevate kommunistlike jõudude, sovetiaega leinavate ning äärmusnatsionalistlike rühmituste põlglik pilkenimetus liberaalsete poliitiliste jõudude kohta. Kasutatakse ka perestroika ajal tekkinud demokraatlike jõudude kohta, keda süüdistatakse N. Liidu lagundamises Lääne vaenlaste agentidena.
    http://kes-kus.ee/vene-seltsimeeste-seiklused-vene-poliitikaanaluutik-foma-tminoff-avab-venemaa-elu-igal-kuul-kolme-olulisema-sundmuse-kaudu-sest-kolm-on-seltskond-ja-kohtuseadus-tminoffi-venemaal-ei-trukita-ja-para/
    Laialdaselt kasutuses ka Eestis, põhiliselt neukkude, nn “rahvuslaste” ja natsionaalsotsialistlike vaadetega kodanike poolt.

    Vasta

  2. Jolli
    dets. 14, 2013 @ 14:01:16

    Kui inimestega “maailma asjadest” (näiteks poti õlle juures) rääkida, tuleb väga selgelt esile, kes teab mis elu on, ja kes ei tea. Inimesed jagunevad selles osas vägagi selgelt- kes on ettevõtluses / või olnud ettevõtluses, või on ettevõtja keegi pereliige ja need, kes on palgatöölise mentaliteediga. Ühed teavad, kust tuleb raha, teised loodavad, et raha tuleb. 😀
    Lugesin põgusalt “Rikas isa..” raamatut: http://www.apollo.ee/rikas-isa-vaene-isa.html
    kus vastandatakse ka üsna selgelt need kaks tüüpi: ettevõtlikud inimesed, kes rügavad mingi kõrgema idee (parema homse) nimel (Rikka isa näitel) ja inimesed, kes lihtsalt käivad tööl, on valinud stabiilsuse. Vaese isa näide).
    Kui esimestel juhtub mõne isikuomaduse ja ärivaistu tõttu paremini minema, on teised muidugi kohe neile näpuga näitamas, sest “nagu kreissaega tõmbab, kui naabril paremini läheb”. Kui esimesed aga hävivad oma projektides, ei ole abi kuskilt loota ja isiklikud riskid on ettevõtja oma mure. Raamatus käsitletakse seda muidugi läbi autori prisma ja teiste kujunditega, aga mõte on sama, on välja toodud kaks erinevat isa, kes näevad elu kumbki omamoodi ja annavad oma pojale erinevaid õpetussõnu eluks kaasa. Selline lihtne lugemine ja ettevõtlusega kokku puutunud inimesele ei ole seal tegelikult midagi uut, küll aga motiveerib ja kinnistab varasemat teadmist.

    Teaduse tasemel on ettevõtja rolli väärtustanud Joseph Schumpeter, kelle mõtetega tasuks tutvuda, ettevõtja kui innovaator ja uue kvaliteedi looja.
    Kui võtta K. Marx, keda meie nõukataustaga inimestele meeldib kujutada kui suurt majandusteadlast, sest on ju enamik “endisi” sellest ideoloogiast silmini läbi imbunud, siis esindavad Schumpeteri vaated just skaala teist serva.
    Inimestel, kes ei tea, kust raha tuleb, ei ole muidugi mõtet väga pead murda ettevõtluse ja ettevõtjate üle, sest mõtlemine paneb pea valutama ja parem on jääda netikommentaaride tasemele, kus on selge, kes on hea ja kes paha. 😀

    Vasta

  3. personainfieri
    dets. 14, 2013 @ 22:09:04

    Joseph A. Schumpeter (1883-1950), Austria majandusteadlane ning hilisem Harvardi professor, keda Wall Street Journal nimetas mõned aastad tagasi «käesoleva sajandi suurimaks majandusteadlaseks», tõi majandusteadusesse dünaamikal ja muutusel rajaneva mõtlemise, mille üheks olulisemaks alustalaks on innovatsioon. Tema poolt välja töötatud innovatsiooni mõiste on tänaseni kasutusel ning laialdast kinnitust leidnud.
    http://www.innovatsioonimuuseum.ee/page.php?pgID=d645920e395fedad7bbbed0eca3fe2e0&lang=est

    Vasta

  4. Jolli
    dets. 16, 2013 @ 12:19:39

    See laul on neukudest, kes valmisid viisaastaku korras, haamrilöökide saatel 🙂

    Vasta

  5. huviline
    dets. 16, 2013 @ 16:15:29

    Pärast Eesti taasiseseisvumist jaotus rikkus ümber. Varem karmides piirides suletud ühiskond võttis suuna avatud ühiskonnale. Seda aega võib nimetada vabadusele suunatud liberaalseks perioodiks.

    Üheksakümnendate lõpus astus Eesti vendlust ja rahvuslust propageerivasse, konservatiivsete hoiakutega ühiskonna suunas ja unustas osaliselt avatud ühiskonna retoorika.

    Pärast Euroopa Liiduga liitumist on valdavaks saanud jutud võrdsusest. Me liigume sotsialistliku üleriikliku ühiskondliku formatsiooniga ühes suunas ja seda käiku pole võimalik murda.

    Protsessid tänapäeval on kiired.

    Vasta

  6. Jolli
    dets. 16, 2013 @ 18:04:08

    Kuna Tegijaid jääb järjest vähemaks ja Molkusi, kes ise midagi teha ei oska, aga igasugustele filosoofiatele tuginedes saada tahavad, tuleb üha juurde, siis see kujundabki keskkonna, milles tuleb meil elada.

    Vasta

  7. ckrabat
    dets. 16, 2013 @ 18:26:00

    Kuidas defineerida lolli?
    Lollide jõud tavaliselt seisnebki nende ühtsuses ja suures massis. Tahad ühte konkreetset lolli välja tuua, siis ei tea, sest neid on alati palju 🙂
    Lollus on tugevasti seotud kollektivismiga ja nad on vastuolus individualismiga. Neid iseloomustavad Egalite (kõik on võrdselt lollid) ja Fraternite (kõik lollid on vennad ehk ühtsed vereliinid, mis ulatuvad alglollideni), kuid nad seisavad vastamisi Libertega, sest juba hallidest aegadest saadik on lollid elanud orjandusliku korra tingimustes.

    Vasta

  8. huviline
    dets. 16, 2013 @ 20:45:48

    Kes teisele ütleb, see ise on loll. Lihtne definitsioon. Lollid ja idioodid pole süüdi ega süüdimatud, ka vastastiku teineteist hinnates.

    Vasta

    • ckrabat
      dets. 16, 2013 @ 21:28:28

      See defintsioon ei lähe mitte, sest see on subjektiivne, hinnanguline ning pole mõõdetav, seega mitte ka objektiivne. Näiteks, kui ma ütlen kellegi kohta, et ta on tark, kas see teeb mind targaks? Või kui ma ütlen kellegi kohta, et ta on elevant või hiir, kas see teeb mind elevandiks või hiireks? Kas filosoof on ainult see, kes seda teiste kohta ütleb – järelikult ise on. Kas Majonees on politsei?

      Vasta

  9. Jolli
    dets. 16, 2013 @ 22:20:21

    Kui Sokrates teadis, et ta midagi ei tea, ehk ta oli teadlik oma teadmiste piiratusest, siis üks keskmine viisaastaku lõpus kokku monteeritud loll teab kõike kõigist teistest paremini. See eristabki tarka lollist. :=)

    Vasta

  10. huviline
    dets. 17, 2013 @ 07:35:19

    “See defintsioon ei lähe mitte, sest see on subjektiivne, hinnanguline ning pole mõõdetav, seega mitte ka objektiivne. ”

    Miks mitte, kõik definitsioonid on subjektiivsed ja hinnangulised. Kõik definitsioonid on ka mõõdetavad, sest on objektiivsed. Veoohutus ja veoprotsessiohutus on ikka kaks eri asja.

    Jääb mulje, et kui keegi võtab noa ja lõikab puu sisse sõna loll, siis vaene kask ongi loll, kuigi ta ei tea midagi sõnadest.

    Vasta

  11. personainfieri
    dets. 24, 2013 @ 13:12:02

    John Lennon – Happy Christmas War Is Over

    Vasta

  12. vabatmees
    dets. 26, 2013 @ 12:38:52

    kahjuks on reform ise teinud kõik selleks, et vasakpoolsus ja konservatiivsus populaarseks saaks ning kahjuks pole eestis liberaalidel oma erakonda. reform pole ammu enam liberaalne, vaid konjunktuurne. kasutades kampaaniates sama taktikat, mida hitler tabavalt sõnastas, “propaganda intellektuaalne tase peab olema kohandatud masside kõige rumalamale osale”. nii ongi refi valiaskond muutunud vähem harituks ning ka parteis on pääsenud domineerima piiratumad inimesed. liberaalsuse sildi all viiakse ellu omameeste huvisid.
    mina näen üheks riigi funktsiooniks olla erapooletu vahemees erinevate huvigruppide vahel. täna on riik pigem omahuvide ning riigis võimul olevate erakondade rahastajate huvide eest seisja.
    kõige hullem on, et puuduvad alternatiivid, mis on liberaalse ühiskonna aluseks.

    Vasta

  13. ckrabat
    dets. 26, 2013 @ 14:29:29

    Mina julgen väita, et Eestis liberaalsed erakonnad tegelikult puuduvad. On konservatiivsed erakonnad: IRL, Keskerakond, EKRE. IRL on parempoolne konservatiivne erakond, KE ja EKRE aga vasakpoolsed konservatiivsed erakonnad. Siis on veel mõõdukad (või pragmaatikud): parempoolne Reformierakond ja vasakpoolne Sotsiaaldemokraatlik erakond. Nende kõrval on veel terve hulk vasakkonservatiivseid kääbuserakondi. Spektri liberaalne osa on tegelikult tühi.

    Vasta

  14. ckrabat
    jaan. 01, 2014 @ 15:26:14

    Rodriguez – Cause

    While the rain drank champagne
    My Estonian Archangel came and got me wasted
    Cause the sweetest kiss I ever got is the one I’ve never tasted

    Detroitist pärit Sixto Rodriguez ei suutnud USA muusikaturul läbi lüüa, kuid ootamatult sai temast apartheidivastase võitluse ikoon Lõuna-Aafrikas. Samal ajal tegi kodumaises unustuses Rodriguez vaikselt ehitustööd Dearbornis Michigani osariigis ega olnud oma kuulsusest lõunapoolkeral üldse teadlik.

    Vasta

  15. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

detsember 2013
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: