Stultoloogi märkmikust V: mutionu pidu depressiivses Eesti väikelinnas

@ckrabat, featuring jolli
Käesolev lollivaatlus teostati juulis 2016 ühes depressiivses Eesti väikelinnas. Vaatluse eesmärk oli uurida riikliku programmi „Saame suureks mitte vaimult, vaid rahvaarvult“ esialgseid tulemusi. Lollivaatlusega alustati kella kümne paiku hommikul kaubanduskeskuse ees, kui stultoloog sattus peale kahe lolli (liik stultus primitivus) vestlusele. Hiljem suunduti linna ääres paikneva korterelamu juurde. NB! Raportis kasutatakse lollide keelt (lingua stulta), vabandame inimeste ja reptiilide ees.

Osalised: Maerut Mannjaana(Mära), Timo-Cevin(Timm), Liina-Mari, Maigi ja Tiux, Renku, Aiku ja Pets, Räbit-Umbrella-Andromedya ehk Räps ja Raibert, Rögabert, Marii-Minett ja Džipsi-Johannes, Roberto-Ronaldinjo, pr. Loreida Loo-Reha korterist nr. 2, Juhan Reha (Naabri-Juhan), Lonni korterist nr.5, Anfissa Fjodorovna.

ESIMENE STSEEN. EELMÄNG.
Kaubanduskeskuse ees kohtuvad kaks umbes kahekümneaastast meeskodanikku. Tüübid on teineteisele nii sarnased, et võiksid ka vennad olla. Tegelikult nad natuke ongi, kärgpere värk, perenimi on neil sama – Raibert Puuk ja Rögabert Puuk ning neil on kolm päeva vanusevahet, nende emad on õed ja isa on ühine.
RAIBERT: Jou, Rögabert. Mis teed?
RÖGABERT: Ei midagi. Niisama.
Raiberti telefon teeb häält. Raibert avab telefoni ja loeb sõnumit.
RÖGABERT: Mingi pokemon ve?
RAIBERT: Putsi … Tead, ostame alksi ja läheme Timmi juurde. Räps messis, et seal on pidu. Mära, Maerut Mannjaana, peab sünkarit.
Tüübid kaovad poodi.

TEINE STSEEN. MUTIONU PIDU.
Kortermaja kuuri ees istuvad Maerut-Mannjaana, Timo-Cevin, Liina-Mari, Maigi ja Tiux, Renku, Aiku ja Pets, Räbit-Umbrella-Andromedya ehk Räps, Marii-Minett ja Džipsi-Johannes, suitsetavad, joovad plekkpurkidest õlut ja siidrit, söövad krõpsu peale ning aeg-ajalt hõikavad midagi, eemal mängib Roberto-Ronaldinjo liivakastis. Muusikakeskusest kõlab valjul häälel DJ Tiësto muusika. Šarik ulub talle kaasa. Saabuvad Raibert ja Rögabert õlle- ja siidrisikspäkid näpu otsas.
RAIBERT: Jou, mis värk on? Tõime alksi juurde.
AIKU: Nahhui, burksi tõite ve? Kõht, raisk, tühi. Ainult krõpsu ja Loreida õunu on.
RAIBERT: Kuule, Räps ei messind seda. Ütles, et alks on otsas.
AIKU: Türa, sa munn ise ei taiband siis ve?
RÖGABERT: Jou, mees, mis sul viga on?
TIMO-CEVIN: Tšill, män, riläks nüüd. Jooki meil on ja pärast käime putka juurest läbi. Mina võtan kohe neli burksi.
Kortermaja uks avaneb ja Loreida pistab pea välja.
LOREIDA: Miks te lärmate ja häirite kodanike rahu?
RAIBERT: Möh?
LOREIDA: Kurt oled või? Ma küsin, miks te lärmate siin? Kas olete inimesed või ei ole?
DŽIPSI-JOHANNES (juba silmnähtavalt pilvestõmbab tugeva mahvi): Õäöü lalala … Tõmba nahhui, tädi.
MAERUT MANNJAANA (nipsakalt): Teeme oma majas ees seda, mida tahame.
LOREIDA: Kas teie olete üldse meie maja elanikud? Kas te korteriühistule makse maksate?
MAERUT MANNJAANA (näitab käega maja poole): Seal on meie korter.
LOREIDA: Mis ajast see sinu korter on?
MAERUT MANNJAANA: Türa, närvi ajab! Timm, kuule, filmi kõik üles. Sa näed, kuidas see värdjas mind mõnitab. (Timo-Cevin võtab telefoni ja filmib Loreidat).
LOREIDA: Noorsugu on täiesti hukka läinud. Hea elu on teil, vaata, mis ma teile ütlen. Mina sain omal ajal ainult kolm klassi koolis käia ja pidin tööle minema. Tänu sellele kasvas minust tubli eesti naine!
TIUX (erutub): Fakk juu! Mine putsi, kuradi värdjas! Mine koju magama!
LOREIDA: Kuidas sa räägid vanema inimesega? Kas sa üldse tead, et mina olen selle linna lugupeetud kodanik. Ma olen isegi raadios esinenud!
MAERUT MANNJAANA: Mina olen jälle kuulus blogija ja mind tunneb terve Eestimaa. Täna on minu sünna ja sina pole siia oodatud.
LOREIDA: Kes sinna sinu sünnale tahabki tulla. Samasugused litsid ja päevavargad nagu sa ise.
TIUX (vihaselt): Mine putsi, kuradi vanamutt. Ei tunne ära ve? Jalaga näkku sulle!
PETS (rahustavalt): Sa, muti, kuula parem inimest. Oma linna inimesed peaksid üksteist paremini ära tundma, ega me Põltsamaalt ei ole. Või siis mingid harimatud pagulased.
LOREIDA: Mis teie korter on?
MAERUT MANNJAANA (uhkelt): Korter number seitse!
MAIGI (sikutab Maerut Mannjaanat käisest): Ära ütle numbrit, ära ütle talle!
LOREIDA: Minge siis sinna!
AIKU (viskab koni maha ja kustutab selle demonstratiivselt jalaga): Siin on hea vilu olla.
LOREIDA (tähtsalt): Kuulge teie, see siin on korteriühistu territoorium, minu mees on ühistu esimees ja teil pole õigust siin olla.
MAERUT MANNJAANA: See on minu kuur … Okei, Cärlyn-Angelina oma, aga ma olen praegu tema asemel, lollakas. Timm kepib mind niikaua kuni Kärts Milanos on.
LOREIDA: Sina pole isegi korteriühistu liige!
TIUX (vihaselt): Sa ei tule ütlema. Putsi! Türa, sa tahad tappa saada? Tule siia, panen jalaga sulle! (üritab püsti tõusta ja Loreida juurde minna, kuid kukub maha).
LOREIDA: Ähvardad mind, jah?
DŽIPSI-JOHANNES (silmad suitsetamisest pahupidi peas): Õäöü lalala … Täitsa perses tädi, raisk!
MARII-MINETT (itsitab lollakalt): Vadafakk, ei ole võimalik! Selline tädi teie majas … Kamoon, Džipsi, näitame tädile, mis elu on. (Võtab Džipsi-Johannesel püksiluku lahti ja hakkab seal aktiivselt suuga tegutsema).
LOREIDA: Kui te kohe ära ei lõpeta, siis kutsun oma mehe Juhani välja ja siis te alles saate!
LIINA-MARI (naerab): Ha-ha-ha … Ära aja naerma, kes sinu Juhanit üldse kardab? Pole mees ega miski, isegi sõjaväes pole käinud. Ivar rääkis meile, et viilis kõrvale.
LOREIDA: Juhanil on lampjalad, sellepärast ei võetud.
RÄBIT-UMBRELLA-ANDROMEDYA (itsitades): Memmekas! Tahad, pakun Juhanile halastusseksi? Millal ta sihukest asja viimati üldse sai?
LOREIDA (hõikab): Juhan, tule välja! Tule anna neile kere peale!
NAABRI-JUHAN (hääl kostub majast): Midaaa?
TIMO-CEVIN (üritab Loreidat rahustada): Kuule Loreida, rahune nüüd maha. Näed ju ise, Märal on täna sünna, me siin oleme kenasti ja viisakalt, ikkagi meie oma inimesed. Kas me oleme sinu meelest mingid moslemid või neegrid? Me oleme täiesti kultuursed tüübid! Eestlased!
LOREIDA (hõikab uuesti): Juhan, kuhu sa jäid? Naabri-Ivar oleks juba ammu õues olnud nagu tõeline mees ja need rullnokad minema peksnud, aga sinust pole asja. Lasin su veel korteriühistu esimeheks valida. Mees või asi, ikka pean mina korra majja lööma!
MAERUT MANNJAANA (vihaselt): Me anname ise talle kere peale, kuradi värdjas! Kuule, meil on oma isiklik korter. Ära mölise! Käitun oma hoovis nagu ise tahan!
ROBERTO-RONALDINJO (loobib Loreidat krõpsudega): Õäöü lalala … Mine putsi, tädi.
LOREIDA (tõstab samuti häält): Kutsun politsei!
MAERUT MANNJAANA: Ma ei lähe ära, ma elan siin!
LOREIDA: Kutsun politsei. Nemad viivad su ära.
RENKU (esialgu viisakalt): Mina olen kriminaalselt karistatud ja hetkel alkoholijoobes. Kui te meile politsei kutsute, siis pannakse mind kuueks aastaks vangi! Saate aru ve? (tõstab häält) Ma ei tohiks alksi üldse tarbida! Politsei paneb mu kinni … (hüüab läbi pisarate) Teie jaoks on see hea, muidugi! Suured tänud teile! Tänks täiega!
LOREIDA (kohmetub hetkeks, kuid jätkab bravuurikalt): Aga kes sul käskis juua?
TIUX (nutab, loobib Loreidat õuntega): Mis sa mulised kuradi vanamutt! Tõmba nahhui!
LIINA-MARI (viskab Loreidale õunaga vastu pead): Õunaga pähe sulle, teeme sinust njuutoni! Ohmu seadusest oled kuulnud? Ainult see Ohmu seadus takistab mind praegu sulle lõuksi andmast. See, tädi, on füüsika! Nojah, sina pole ju koolis käinud.
MAERUT MANNJAANA (loobib samuti Loreidat õuntega ja tabab, uhkelt): Pihta sain! Timm, kas sa ikka filmisid kõik üles?
LOREIDA: Kuulge, need on ju üldse minu õunad.
RÄBIT-UMBRELLA-ANDROMEDYA (itsitades): Nojasiis? Saadki oma õunad tagasi.
KOLMANDA KORRUSE LONNI (tuleb kisa peale välja. Lonni on Liina-Mari ema, tahtis tütrele algul Viina-Mari nimeks panna, kuid perekonnaseisuametnik muutis ära, nii jäigi Liina-Mari): Täielikult täitsa haiged olete. Mõistust mitte raasugi peas ei ole. Ise olete noored emad, meie rahva tulevik ja teile tahetakse veel valimisõigus anda! Liina-Mari, kähku koju! Sinu laps nutab. Mähkud vaja vahetada.
LIINA-MARI (heidab ema suunas põlgliku pilgu): Kes sinul kommida lubas?
Aiavärav kriiksatab ja Anfissa jõuab kaks kilekotti käes hingeldades turult koju. Ta asetab pakid maha, käärib käised üles ja astub noorte ette.
ANFISSA (vihaselt): Mis kisa see on? Mis te kaarjute? A nuka, bõstro idiite nahhui otsjuuda!
TIMO-CEVIN (rahumeelselt, lõpetab filmimise ja paneb telefoni taskusse): Kuule, Anfissa, meie oleme siin täitsa viisakad, sööme krõpsu ja joome alksi, aga Loreida kiusab meid.
ANFISSA: Zamoltsii! Pane see pljarakaast kohe kiinni. Šarik kardab.
RENKU (keerab muusika kinni, Šarik lõpetab ulgumise): Vaata asi on selles, et Loreida tahab mendid välja kutsuda, aga mina kukun siis kinni.
ANFISSA: Mis kuuradi mendid? Ma teile njaitan, kes siin tjeline mjeess on! Kas sa sambovetet tahad njaha? A kak raz korjake kodinad kokku ja kaduge minema! Loen kolmeni – juks, kaaks, kolm … Pasatskid sellised, pole armeeski käinud, aga juba laiavad … (haarab esimesena ette juhtunud Rögabertil õlast, see karjatab valust).
TIMO-CEVIN: Okei, kohe läheme … Õu kutid, lähme hoopis putka ette, sealt saab burksi.
Seltskond hakkab aeglaselt asju kokku panema. Anfissa seisab ähvardavalt juures ja saadab neid pilguga väravast välja. Džipsi-Johannes ja Marii-Minett jäävad veel kohmitsema.
ANFISSA (pöördub ähvardavalt nende poole): Kas kiiremini ei saa?
DŽIPSI-JOHANNES (tõmbab püksilukku kinni): Piiss tädi, juba läheme.
ANFISSA: Mis piss? Ei hakka minu hoovis kusele, memmekas!
Noored kaovad aeglaselt loivates minema. Loreida ja Lonni arutavad, kuidas noorus on hukka läinud. Anfissa haarab kilekotid ja sammub uhkelt, naabrinaistele pilku heitmata, majja. Jälle kord oli ta Loreidale tõestanud, kellel neist siin linnas rohkem autoriteeti on.

LISA: Sündmuste kirjeldus staarblogija Maerut Mannjaana (56 000 lugejat päevas) blogist.
Jou, tibukesed. Ammu pole teiega enam tšättinud, sest käes on suvi ja ilusate tibide jaoks on see töörohke aeg – üks pidu järgneb teisele, vahepeal tuleb käia veel rannas, autoga sõitmas või kaubanduskeskuses poseerimas, sest ega ilu ei tohi ainult endale hoida, muidu läheb haisema. Vahepeal tähistasime meie depressiivse väikelinna noortega suurejooneliselt minu sünnipäeva. Teate küll, ma elan nüüd Timo-Cevini juures ühes linnalähedases kortermajas, korteris number 7. Mul on endal ühetoaline kesklinnas, aga selle üürisin Marii-Minetile ja Džipsi-Johannesele, kui nad Austraaliast tagasi tulid ning neil oli oma pleissi vaja. Timo-Cevini naine Cärlyn-Angelina kolis Milanosse ja tema juures jäi pool voodikohta vabaks, aga sellest olen ma teile juba kirjutanud. Igatahes kohe kui Timm Soome laeva pealt tuli, tassisime tema bemmi õlle- ja siidrikaste täis ning pidu võis alata. Mis peol juhtus, ei hakka ma teile üldse kirjeldama, no õieti ei mäletagi enam, sest jooki tarbiti ning suitsu tehti piisavalt. Pidu kestis mitu päeva, einoh minge munni, nalja nabani, nagu miski mutionu pidu … Kui mitu silma löödi siniseks, kui mitu ribi murti katki … Esimene päev oli raju, teisel päeval jätkasime juba pool tooni madalamalt, pidasime vaikselt sünkarit, aga siis mingi mutt lendas peale, kriiskas, ähvardas mentidega…. Naabrimutt Loreida, teate küll korterist number 2, igavene vastik õiendaja värdjas. Seletas, et meie lärmame ja rikume tema rahu. Kujutad sa ette, mutt oli nii närvis, et pidi kallale tulema. Pidu ka pidada ei lase, ebanormaalne! Istud, limpsid rahulikult oma õlut, kuulad mussi, räägid juttu ja mingi mutt lihtsalt tuleb podjebatsja ja hakkab lambist ennast kehtestama, WTF? Pidime jah kõva häälega rääkima, aga muusika ju mängis! Kuidas me muidu rääkida oleksime saanud, OMG! Täitsa idikas! Timm filmis tema etteaste oma nutikaga kõik üles. Panime fessarisse ja juutuubi ja vaadake nüüd ise ja laikige! Teate, inimesed on imelikud, mitte ei saa nendest aru, aga omade seas, kes üksteist ära tunnevad, on jälle lahe olla. YOLO, tibukesed! Vittu, see on elu!

Stultoloogi märkmikust IV – kuidas lollid üksteist ära tunnevad II

@ckrabat, featuring jolli, ut
Vanad rahvad, haldjad ja päkapikud, on Maa pealt lahkunud teistesse dimensioonidesse. Lahkunud on ka aastatuhandeid tagasi Nibirult saabunud reptiilid, kelle viimased riismed on peitunud maa-alustesse koobaslinnadesse. Maal elavad veel reptiloidid (segaverelised inimeste ja reptiilide järeltulijad), inimesed (neandertaalide, Denissovo inimeste,  ja kromanjoonide järeltulijad) ja lollid. Viimased on reptiilide poolt Nibirult lendavate taldrikute lastiruumis kaasa toodud alglollide järeltulijad, kellest suurem osa on juba Maa tehastes kokku klopsitud tehislikud organismid – geneetiliselt muundatud mutantrobotid, kes olid algselt loodud Maal kulda kaevandama ja püramiide ehitama. Paraku osutus see võõrliik erakordselt sigimisvõimeliseks ja tänapäeval on nad levinud üle terve planeedi, seda aga elukeskkonda hävitades ja teisi liike välja tõrjudes. Võõrliigina on kõik inimlik nende jaoks võõras ja vastuvõetamatu. Lollide jaoks on ülimalt oluline üksteist ära tunda, sest siis nad tajuvad, et neid on palju ja suudavad planeedi alistada. Lollide kombestikku uurides on stultoloogid täheldanud, et lollidel on tavaks teatavad riitused nagu jääveega ülevalamine või perse näitamine, mille järel võib kindlasti identifitseerida, et tegemist on lolliga. Loomulikult on lollidel välja kujunenud teatav miimika, pilgud, käemärgid, žestid, mille alusel võib liigilist kuuluvust üsna suure tõenäosusega määratleda.

Viimasel ajal on mitmed stultoloogid aga tähele pannud, et lollide kombestik on täienenud uue riitusega, mille kaudu nad üksteist ära tunnevad. Eriti lollide noorem põlvkond on vastu võtnud kondoomi väljakutse – tuleb täita üks kondoom veega ja see teisele lollile pähe kukutada. Kui väljakutse vastu võetakse, siis järelikult on tegemist omaga ehk lolliga. Tegemist on siiski juba vana kasvatusmeetodiga Elu ülikoolist. Kunagi üks pedagoog ütles ühele korda rikkuvale kaagile, et osta kaks kondoomi – üks tõmba endale otsa, et sinusuguseid juurde ei tuleks, teine aga omale pähe, sest siis saad teada, kes sa ise oled. Väga lihtne ja praktiline meetod lollide eneseidentifikatsiooniks. Lollide seas on täheldatavad mitmed erinevad põlvkonnad: me kõik teame 3B (beibed, bemmid, burksid) põlvkonda, kuid omaette nähtus on Nõukogude Liidu numbritehastes või sealse tehnoloogia järgi isevalmistatud lollid ehk neukkud – 3K (käsud, keelud, kord) põlvkond. Veelgi varasemast ajast pärineb alg3K (Kinder, Kirche, Küche) põlvkond. Uuemal ajal räägime 3PC (Personal Computing, Political Correctness, PopCorn) põlvkonnast. Popkorn ehk plaksmais on teatavasti lollide rahvustoit . Kui Nibiru lollid maale tõi, pani ta neile ka popkorni kaasa, külvake maha ja sööge. Nii sündis terve maisilaste põlvkond. Lollidel on välja kujunenud imeline komme kogu filmi jooksul popkorni õgida ja kaks liitrit kokakoolat peale juua, millega kaasneb kõva naer ja nihelemine, aga seeläbi suudavad nad lõhna ja häälitsuste järgi teisi lolle identifitseerida. Lollid on ju leidlikud.

 

 

 

Stultoloogi märkmikust III – täna Selveris

@ckrabat August Kitzbergi “Libahunt” ainetel, featuring caff
Käisin täna Selveris ja kujutage ette, kui palju lolle on liikvel! Kas tõesti on kurjad moslempagulased pärast pikka ootust lõpuks meie õuele saabunud ja tšillivad nüüd rõõmsasti meie kaubanduskeskustes? Aga mitte ei ole, kõik puha puhtanahalised, üksteisele sarnased nagu kaks tilka vett, kas siis otse tehasest või saadeti Nibirult uus partii, aga neid oli tõesti palju, tegid käemärke ja tundsid üksteist ära. Võis märgata isegi terveid lolliperekondi, isa-loll, ema-loll ja terve pesakond lolle lapsi, mokk töllakil ja ostlemas. Tuleb välja, et nad on võimelised omavahel ka järglasi saama. Stultoloogi jaoks oluline tähelepanek. Rüselemas, sebimas või siis pea õieli ostukäruga liiklemas, nautimas vabadust osta, saada asjade omanikuks, vähest rõõmu, mis neile selles kurjas ja sallimatus maailmas on veel jäetud. Näha kaubanduskeskustes palju teisi lolle ja tunda ennast turvaliselt omade keskel.  Läksin kassasse ja sealgi istus mehhaniseeritud loll, küll mingi vanem toode kusagilt Stalini ajast, aga ikkagi loll! Vägev värk, täisautomaatika, inimtööjõudu praktiliselt enam ei kasutata, kogu töö teevad masinad ära. Selline tore päev oli täna, iga stultoloogi unistus. Tuled tagasi oma turvalisse koju ja saad teada, et Estonian Air on oma lennud lõpetanud, kuid Rootsi vetest leiti üles admiral Starohujevi kaduma läinud puskariaparaat.

Samal ajal 6000-hingelise depressiivse väikelinna Säästumarketis. Kõik oli valge. Market oli valge, järjekorras kõik olid valged… no veidi küll väsinud, nagu minagi, aga ikkagi valged… Vahtisin kassalindi (tudish-piip, TM) juures tavalisi inimesi, nii kui teeks mingit statistikat Linna(ri) Ülikoolile. Minu taha jäi minust way noorem, aga ikkagi juba kergemal viisil lupjuma hakkava meigiga keskeale lähenev daam. Nägu oli nutifonis ja kraam veel ostukorvis. Minu ja tema vahele jäi üsna kohe päris pikk jupp tühja kassalinti. Ma läksingi ära ja ei näinud, millal konveier jälle liikuma hakkas. Kassas oli ka valge (inimene? loll? reptiil? aga ikkagi inimene …), ilmselt Hrustshovi-aegne. But I was sure I wanna live like common people, I wanna see whatever common people see, I wanna sleep with common people, I wanna sleep with common people like me. Aeg läheb, kuid rõõmud jäävad, tavalised inimesed elamas oma tavalist elu lõppematus päevade jadas, kui nad ise ei oska aimatagi, millal ostulint kord katkeb ja nad jõuavad kassasse, kus nende elatud elu mõõdetakse eurodes ja sentides või hoopis dollarites, aga äkki rublades ja kopikates või siis seeklites ja agorotides. Erinevates suurustes ja toonides, aga ikkagi ühesugused, varmalt reageerimas meedia kaudu vahendatavatele signaalidele, mille abil teadagi kes nende teadvust juhib. Igapäevased mured ja rõõmud: et tal on tema igapäevane töökoht kassalindi taga, mees/naine ja mitu last, kes näevad välja täpselt nagu tema ise, korter Linna magalarajoonis ja naabrist suurem auto. Nad rõõmustavad nende üle, kes on neile sarnased ja vihkavad neid, kes on neist erinevad.

Liigkasuvõtja Gren Astrid Lindgreni raamatust “Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlikust elust”: Jajah, lapsepõlve muretud mängud! Lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah. Grenil läks halvasti, aga mitte liigkasuvõtjatel. Tänaseks päevaks on liigkasuvõtjad jäänud, kuid lapsepõlve süütud muretud mängud on jäädavalt kadunud. Selleks, et tänapäeva maailmas ellu jääda, on vaja raha ja selleks, et saada raha, vajame liigkasuvõtjaid. See, lapsed, on majandus. Lähme ajas veelgi kaugemale tagasi. August Kitzbergi “Libahunt” eile ja täna, sada aastat hiljem: Must ja nõgine rehetare. Ahjus hõõgub tuli ja punetab sealt seinte peale. Ahju ees savik (müüritud iste), kolde kohal ahela otsas pada. Ahju kõrval pink, kartsas ja vanaema voodi. Teisel pool vastasnurgas uhmripakk, leivalabidas ja muud koli, seinas soone peal kinni- ja lahtilükatav uks, pulk sees, ja all nurga sees kassiauk. Ukse peal lahtine laud, mille kaudu valgust sisse ja suitsu välja võib lasta; ukse kõrval sulase voodi. Tagaseinas väike sagarate peal käiv uks, lingi asemel köieots. Ahjusuu ees iste, selle ees vokk, saviku lähedal pihijalg põleva peeruga. Hiline talveõhtu, õues torm ja aeg-ajalt huntide ulumine.

Tegelased: PERENAINE, 40-aastane, vaevatud näoga, lühikeseks lõigatud juuste peal valge (Halliste) pearätt, mille kolm nurka selja peale alla ripuvad, kasukpihik, must körtsik, linane põll, jalanartsud ja parkimata nahast pastlad, – istub saviku lähedal ja ketrab. MANN (MARI), valgetverd tüdrukuke, linalakk, lühikesed juuksed, värviline villane lõng juuste peal, takune hame, rindade alt kirju vööga mässitud, kaela all väike vaskprees, – kükitab, paljad jalad hame all, savikul ja veerib suurest vanast lauluraamatust. MARGUS, valgetverd poiss, paklane hame, kaela alt vaskpreesiga koos, kitsad (Halliste) keerdkaltsad, paljad jalad, – kepsleb niisama. Temal on ametiks alati peergu kohendada ja vaadata, et see hästi põleks. VANAEMA, 60-70 aastane poolpime eideke, vana paljas kasukas seljas, kobab kõndides enese ette. PEREMEES, 50-aastane tugev mees, temal on juba tublisti halle karvu juustes ja habemes; sulane JAANUS, 35-aastane. Mõlemad tugevates talveriietes, riideta kasukad vammuste all, lakaga mütsid; alusriieteks peremehel hall, sulasel must lühike pihik ja mõlemal valged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Like common people, like Us.

Muutuse saabumine: PEREMEES (kargab üles, toob püssi ja tõmbab ukse lahti. Torm ja tuisk tungivad tuppa ja üle läve kargab mustaverd LAPS; huntide kirglik ulumine kõlab tema kannul): Mis see siis on? (Nagu tahtmata tõmbab ta ukse lapse järel paugutades kinni; huntide kisa kajab kaugemale ära.) MANN (jookseb karjudes tagakambrisse): Hunt! Hunt! (Kõikide ehmunud silmad on lapse peal kinni, see ise on ka kohkunult, tulevalgusest pimestatud silmadega keset tuba seisma jäänud.) Pagulane oli saabunud! Teistsugune, võõras, ohtlik? Lollide koja teadlased tulid järeldusele, et sealiha söömine veini kõrvale vähendab riski muutuda islamiterroristiks 100%. JAANUS (kõigepealt toibudes): See on tema laps! PERENAINE: Püha jumal! See ka inimeseloom! Sel ka hingekene sees! Kaasatundjad? Pagulaste sõbrad? Eesti rahva vaenlased? (Laps vaatab temale korra tänulikult otsa, võtab siis ahnelt leivatüki ja lusika ja hakkab suure isuga sööma, ainult vahetevahel hiilgavate silmadega ringi vaadates.) PERENAINE (murelikult): Mis sest siis nüüd peab saama, Jaan? PEREMEES (kõrvale vaadates): Jah, mis peab saama! Või minagi tean! Mis südamega teda homme jälle tuisu ja külma kätte välja saadad! PERENAINE (vähe aja pärast): Kui leiba oleks! Meil on isegi sööjaid küllalt! PEREMEES: Jah, eks neid ole omajagu! Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde?… PERENAINE: Jah, kui teeks – ei tea, mis mõis ütleb! PEREMEES: Mis see mõis! Orjahingekene tuleb juurde. Aga – eks selle üle või nõu pidada, kui uni maetud. Võib-olla paneme kevadel Manni seltsi karja? Margus kuluks mulle juba äkke taha ja kergema töö juurde põllule ära. PERENAINE (õhates): Kuidas me võtame nõia lapse oma laste hulka!

Mõni aeg hiljem. VANAEMA: Jäägu see! Muudkui – mis me teame Tiinast? Mis me teame sellest, kes ta on ja kust ta tuleb? Margus! Siuru ja sirjelind, ei need sünni paari. Ja Tammaru sugu ja tõug? Margus, kui sa tahad ja kannatad kuulatada, ma jutustan sulle neist? MARGUS (õlgasid kehitades, rahutult): Ja – mis see?… Mis sellel siis nüüd?… Mis minul siis sellega?… VANAEMA: Mis sinul sellega tegu? Ei tea, Margus, ehk ometi? Meie tõug, Margus, see elab siin Tammarul juba kümme põlve, viis viimast, mis ma ise näinud ja oma vanaema ja ema käest kuulnud olen… MARGUS (on kärsitu, aga ei vasta midagi). VANAEMA: Kas sa kuuled ka? MARGUS: Kuulen küll. Kõnele peale! VANAEMA: Ma mõtlesin, et sa ei kuule… Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas! MARGUS: Võõras veri! Kust siin see võõras? Ta on ju ometi teie eneste silma all üles kasvanud ja inimeseks saanud! VANAEMA (ei lase ennast eksitada, on nagu oma mälestustesse ära vajunud, jutustab edasi): Meie tütred ja noorikud ei olnud ilusad, neid ei nõutud mõisa… Neli põlve tagasi, kui ühte nõuti (on sügavasti liigutatud ja lööb silmad maha) – see uputas enese jõkke. Surnuaia müüri taga, kui mina veel nägin ja mäletan, seisis ikka veel tema ristikene – karjalapsed ka hoidsid ristikest ja ei tallanud maha… MARGUS (ka liigutatud, teeb sellekohase liigutuse, aga ei vasta midagi). VANAEMA (nagu kaugele tagasi vaadates ja siis jälle alates): Me olime pikaldased ja aeglased; meil oli alati kõigest kaks last, kui palju, siis kolm; kui jumal sigidusele varakult taba ette pani – üksainus! Meie teenisime jumalat ja orjasime mõisa kartuse ja värisemisega; elu lust ja rõõm oli meie eest lukku pandud asi. Kui me laulsime, olid meie laulud rasked ja kurvad. Helgeid aegu meil ei olnud, kirge meie ei tundnud, – uute orjahingekeste eest oli meil hirm...

Moraal: VANAEMA: Ainult, et… kuidas meie sugu ja võsa enne on elanud, elu ja kannatamiste peale vaadanud. Põlvest põlve, nii halvad kui me olime… me oleme oma päritud pruukisid pühaks pidanud, oleme vaiksed ja vagusad olnud ja… püüdnud iseennast ära võita. Kui sa seda tead, eks sa siis… Kui sul mõnikord süda raske on ja murduda tahab, eks sa siis mõtle ka vanaema peale, oma isa ja oma ema peale, kes ju kõik ka kord noored olid, nagu sina nüüd ja… võibolla vahel ka kõike kätte ei saanud, millest süda sonis!.. … Meie versus Nemad, Head versus Halvad, Ilmsüüta Inglid uhkelt Breiviku lõustaga särki kandes versus Mõrtsukad ja Vägistajad. Meie seast tõusevad esile meie aja kangelased, kes võib-olla ei kehasta meie parimaid omadusi, kuid nad on nagu meie, sõidavad bemmiga trolliliini postid maha ja kaklevad burksiputka ees. Nad on siiski omad, puhtanahalised, kohapeal toodetud lollide järglased. Nad teevad meile arusaadavaid käemärke ja me tunneme neid ära … Kõik oleme loodud kannatama, üks nõnda, teine nõnda. Aga – aeg paneb iga haava peale rohtu! Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! (Paitab.) Ei midagi, vanaema püüab korra jälle targem olla kui teie, noored. Temal aeg käes mõtelda! Ja siis tulevad kõik need – (vahib, nagu näeks ta nägemust), kes meie suguvõsast enne meid elasid ja eluraskust kannatasid, ja need, kes pärast meid tulevad ja jällegi kannatavad ja… seisavad reas seal… (sirutab käe välja), kus… ah! ju muud midagi ei ole kui vanaema mured! Mitu põlve edasi, mitu ja mitu! Ja mitu põlve tagasi! (Väljasirutatud käsi väriseb)… Ma ei näe seal võõrast verd, kõik on kollaste peade ja siniste silmadega! Kollaste peade ja siniste silmadega!

Saja aasta pärast mais. VANAEMA: Sina vist rääkisid, et muhamedid on ilusad ja head ja ei vägista kedagi? Kõik muhamedid, viimne kui üks, on koledad ja pahad ja muudkui tapavad ning vägistavad, nende unistuste maa on Eesti, midagi sarnast nagu lollidele on Axel Heibergi saar ja kõik nad tulevad siia ning teevad meie ilusale linnulaululisele õnneajale lõpu. Nad panevad Selverid kinni nagu Estonian Airi ja keelavad meie käemärgid, ei luba meil enam vanaisade kombel jääveega üle valada ja perset näidata. Kuidas me siis üksteist ära tunneme? Kuid seitsme maa ja mere tagant tuleb mees, kes on ilus ja hea, silitab laste pead ning ütleb, et see ei ole üldse mitte lapik ega kandiline, vaid hoopis kerakujuline. See Terasmees ei joo ega suitseta, vaid ratsutab palja ülakehaga tiigri seljas ja päästab maailma. MINA: Rääkisin hoopis seda, et liigiliselt jagunetakse mitte koledateks ja pahadeks muhamedideks  ja headeks puhtanahalisteks murumütsideks, kes kunagi ei varasta, tapa ega vägista. Jagunetakse hoopis reptiilideks ja reptiloidideks, kuid ka inimesteks: kromanjoonideks, neandertaallasteks ja denissovi inimesteks ning alglollideks ja kohapeal toodetud lollideks. I wanna live like common people. Täna Selveris …

Stultoloogi märkmikust: kuidas lollid üksteist ära tunnevad?

@ckrabat
Stultoloogiaõpikust võime lugeda: “Esmapilgul tunduvad nad tavaliste inimestena meie keskelt, kuid neis peitub midagi tabamatut ja salapärast: eripärased žestid; salapärased mõistatuslikud laused, millest saavad aru ainult asjasse pühendatud; pilgud, mida gruppi mittekuuluvad ei mõista; spetsiifilised käemärgid ja kehakeel … Tuttav näoilme … õnnis naeratus … vandeseltslaslik silmapilgutus … ja siis saabub äratundmine! Ta on leidnud liigikaaslase!” Stultoloogilised leiud lubavad oletada, et lollid on karjaloomad, kellel on tugev kollektiivitunne ja neile on väga tähtis üksteisele sarnaneda. Kui alglollid kunagi reptiilide poolt Nibirult Maale toodi, siis laaditi nad maha Antarktikas, kust nad hakkasid karjadena läbi Aafrika ülespoole liikuma. Need, kes Antarktikasse paigale jäid, moodustasid sealsete päriselanike pingviinide kogukonna. Lollide teekond on kaardil hästi jälgitav, sest kui vaadata, kuidas IQ-skoorid on kaardile paigutunud, siis on näha, et mida põhjapoole, seda suuremaks IQ-number muutub. Pikal teekonnal jäi osa lolle lihtsalt tee peale maha, mistõttu põhjapool on lollide arvukus on vähemalt esialgu jäänud väiksemaks, kuid nende arvukuse järsk kasv võib sealgi proportsioonid paigast lüüa. Väliselt ei erine lollid kuigipalju reptiloididest ja inimestest. Muistsetest pärimustest teame, et jumalad lõid robotid oma näo järgi. Kuna aga lollidele on vastastikune küünarnukitunne väga oluline, siis on neile suure tähtsusega üksteist ära tunda ning kui see on visuaalselt raskendatud, siis avastavad nad uusi liigikaaslaste identimismooduseid.

Viimasel ajal on lollidel tekkinud idee identifitseerida end jääkülma veega üle kallates. Sarnasele ideele üles ehitatud identiteediketid levisid juba neukkuajal, kui identimist harrastati kirja teel ning iga kirja saanud loll pidi leidma veel teatud hulga lolle, kellele talle saadetud kiri edasi saata, sest muidu tabas teda needus või mõni muu kuritõbi. Nüüd on lollid avastanud äratundmiseks uue meetodi. Identifitseerimismängu reeglid näevad ette, et iga kapist välja tulnud loll saab esitada väljakutse veel kolmele lollile, kes peavad ennast jäise veega üle valama ning ennast lollina määratlema või siis köhima pappi amüotroofilise lateraalskleroosi (ALS) vastu võitlemisega tegelevale ühendusele. Haigusega võitlemise müüt on ilus, kuid see on silmapetteks juurde kleebitud, sest lollid arvavad, et nad tunnevad küll omad ära, kuid teised ei saa aru, et nad lollid on. Haiguse vastu võitlemiseks saab ju niisamagi pappi välja käia, ilma, et peaks end veega üle kallama. Paljud lollid üle terve maailma on jõudnud oma tõehetkeni. Nimekiri lollidest, kes on rahakotirauad kinni hoidnud ning ennast veega üle kallanud, on juba päris soliidne. Nende seas on näitlejaid, poliitikuid, sportlasi, treenereid. Idee on leidnud elitaarseid järgijaid ka Maarjamaa paesel pinnal. Identiteedikampaaniale on järgnenud juba mitmed kohaliku päritoluga lollid, kes on kapiuksed avanud ning end lollina märgistanud. Kui keegi peaks aga veega ülekallamisest keelduma, siis võib kahtlustada, et tegemist on mõne teise liigi esindajaga – inimesega või koguni reptiloidiga. Identiteedikampaania on nõudnud juba ka ohvreid: vigastada on saanud vähemalt neli tuletõrjujatkampaania algataja aga hüppas vette ja uppus.

Jäävee asemel võivad eriti lollid end üle valada ka rahaga. Kui lollidele on mingil põhjusel kätte antud rohkem raha, kui elamiseks vaja, siis on võimalik liigset raha kulutada näiteks reisimiseks ja/või poissmeestepidude pidamiseks. Näiteks tunneb tõelise lolli ära sotsiaalmeediasse postitatud palja tagumiku pildi järgi. Tõsi, selline lollide valideerimine on meie baltisaksa kultuuriruumis kasvanud inimesele veidi võõrastav ja levib pigem inglisekeelses maailmas, aga kui tõeline loll on oma istmiku paljastanud ja sellega pildile jäänud, on teistel poissmeestepidu pidavatel lollidel tavaliselt nalja nabani. Loodetavasti ei lõpe lolle eksportivatel riikidel lollidele makstav sotsiaalabiraha, sest muidu ei näeks lollid võõraid maid ja tsiviliseerimist (ehk siis stultiseerimist) vajavaid rahvaid ja ehe lollide kultuur võib niiviisi kängu jääda.

Huvitavaid tähelepanekuid elust on tuua liikidevahelise suhtluse kohta. Nimelt on totaalne meedia jõudnud äratundmisele, et presidendiproua Evelin Ilves on suudelnud reptiiliga, mis näitab, et liikidevaheline kommunikatsioon on võimalik. Lollidele on väga oluline, kui kõrgemale arengutasemele jõudnud liigid võtavad neid võrdväärsetena. Tanja Mihhailova on esitanud presidendiprouale väljakutse tulla kapist välja ning kallata end veega üle. Peagi saame näha, kas tegemist ikka on liikidevahelise kommunikatsiooni või said sumedal augustiööl kokku kaks reptiili ning tegemist on hoopis liigisisese paaritumismänguga. Kindlamalt saab seda väita küll alles siis, kui proua Evelin siirdub reptiilimune välja hauduma. Mis sai Eveliniga suudelnud reptiilist? Nagu me kultusseriaalist V väga hästi teame, siis on reptiilide paaritusmängud väga julmad, mille käigus emane reptiil sööb isaslooma lihtsalt ära. Kui aga Evelin end jääveega üle valab, võib meie süda rahul olla – küllap magab augustiöine tulnukkülaline kusagil maa all lihtsalt peatäit välja.

Lollide valmistamine 🙂

Pilt: http://i42.tinypic.com/sfi3v4.jpg

Miljard aastat tagasi

@jolli
Miljard aastat tagasi tabas planeet Maad meteoriit. Taevakivi oli piisavalt suur, et lagunemata lennata läbi otsatu universumi, mis on mõõtmatu küll ainult teadlaste jaoks, kes ei ole veel tulnud mõttele suhtuda meie universumisse nagu telefoniraamatusse, millel on küll lugematu arv kollaseid ja valgeid lehti, aga vaja on sealt tavaliselt ainult ühte numbrit, kui sedagi. Puitküttega inimesed saavad nimetatud tasuta jagatavat teost edukalt kasutada mittesihipäraselt ehk siis tulealustuseks, kui on vaja näiteks pannkooke küpsetada. Sarnaselt telefoniraamatuga koosneb ka universum üksteisega servast seotud lehtedest ehk paralleelreaalsustest, mida teinekord luuleliselt isegi paralleeluniversumiteks kutsutakse. Tegelikult on muidugi tegu ikka sellesama ühe ja sama ainsusliku universumiga, ehkki sageli kipuvad mehed ja naised asuma selle universumi erinevatel reaalsusetasanditel, milles võib veenduda kasvõi oraalses kommunikatsioonis – kostab küll läbi, aga päris täpselt kohale ei jõua ja erinevad eluvormid üksteisest aru ei saa. Pilt on, aga heli ei ole või vastupidi. Olenevalt kas parasjagu ollakse tülis või tüli alustamise faasis.

Lisaks on universum, nagu selle on välja selgitanud meie teadlased, ka kärjekujuline ja sellest arusaamiseks võime ette kujutada mesipuud, milles paiknevad kärjed ehk raamatulehed ja mida täidab rõõmus sumin, kui mesilased oma igapäevaseid tähtsaid toimetusi teevad. Igaks juhuks ei ürita me siin küll hoomata seda kosmilist mesinikku, kelle hüvanguks elu mesipuus toimub, aga oletada võib, et olemuselt meenutab ta üsnagi oma maist kolleegi. Suhteliselt muhe tüüp, keda linnukeste nõelamine eriti ei morjenda, küll aga armastab ta neid enne meekogumist suitsuga sentimentaalsemaks muuta, et üksteise eesmärkide valestimõistmisest tulenevad kahjustused väiksemad oleksid.

On ka teaduskoolkondi, kes on elu mõtte teistmoodi lahti seletanud. Näiteks väidavad mõned juhtivad stultoloogid, et meie teiega elamegi virtuaalses reaalsuses, umbes nagu arvutimängus, mida haldab rannaplätudes ja pildiga T-särgis patsiga süs-adminn, kes mängimise kõrvale pizzat sööb, purgiõlut peale joob ja üle interneti teiste samasuguste süs-adminnidega sõda peab. On see nii, teisiti või kolmandat moodi, ega me seda kosmiliste malenuppudena ise ei tea. Tõde aga ei selgu tavaliselt mitte arvamuste paljususes, vaid kehtestub kõige autoriteetsema tõeomaniku nägemuse alusel. Kunagi oli kombeks rääkida Maast kui universumi keskpunktist, mis on võrdlemisi lameda kujuga ja asub neljal elevandil, kes omakorda seisavad suure kilpkonna  turjal. Kellele kilpkonn tugineb, ei ole au teada. Paradigma muutus millalgi ümara Maa kasuks, aga see ei ole maalasi takistanud endiselt ennast universumi keskpunktiks pidamast ning ka universumi direktoritena käitumast, kuigi tegelikult asume me selle kosmilise telefoniraamatu tagakaanel, otse vöötkoodi all väikeses kirjas, mida keegi lugeda ei näe.

Niisiis tabas miljard aastat tagasi meie ilusat sinist planeeti kosmiline meteoriit, mis kandis siia Elu seemne, millest vastavalt darvinistliku maailmakirjeldusele arenes elu Maal nagu me seda tänapäeval tunneme. Pideva ja püsiva arengu kõrval räägitakse ka sellisest võimalikust käigust, kus pikale sirgjoonelisele stagnatsioonile järgneb hüppeline ülikiire kvalitatiivne areng, mille käigus on organismid sunnitud end kiirelt väliskeskkonna muutunud oludega vastavusse viima ehk siis kohanema ja mida võib võrrelda näiteks sellega, kui noormees, kellele on seni süüa valmistanud ja särke triikinud ema, satub ühtäkki teise linna ülikooli ja on järsku sunnitud  ellujäämisõpetuse raames ise enesele ühikaköögis muna praadima – areng on järsk ja kvalitatiivne, vastasel korral järgneb üliõpilase ehk siis meie näites liigi väljasuremine, kui see liik enesele ise muna praadima ja särki triikima ei õpi.

Võis ka olla nii, et mitte miljard, vaid kõigest miljon aastat tagasi ja mitte üksik eksikombel kosmoselennu üleelanud algviirus või -bakter, vaid juba valmis arenenud eneseteadvuslikud kollektiivsed organismid asusid võõrliigina  Maad koloniseerima. Nii võisid Maale saabuda (ka tahtlikult kellegi poolt sisse tooduna) alglollid liigist stultus primus, keda kahjuks Charles Darwini teoses “Liikide teke” ei mainita ja kellest edasi arenes välja uus, konkureeriv ja eluks Maal nüüd juba paremini  kohanenud liik harilikud lollid ehk stultus vulgaris koos oma alamliigi, tugeva lolli ehk stultus robustus-ega, kellele usaldati tavaliselt kõige lollimad ja suurt füüsilist jõudu nõudvad tööd.

Nii tõrjus võõrliik lollid välja Maa põliselanikud kromanjoonlased ja neandertaallased, saavutas supreemse positsiooni, tegi sugu ja neid sai palju. Burksiputkade lapsed, lollide kuulsusrikka vereliini jätkajad, pärisid Maa.

Ülaloleva muusikalise illustratsiooni kuulamiseks soovitav seisund: pohmakas, megabassiga ja fortissimo, väga valjult. Aitab sellise hommikuse peojärgse seisundi vastu, milles nagu suurte vasaratega Tolkieni päkapikud taoksid Sinu peas asuvas sepikojas ürgmaagist kokku võlusõrmuseid! Hopsadi jou!

Mis on stultoloogia?

@jolli&ckrabat
Vahel loed uudiseid ja kommentaare ja ei saa aru, kas mõnele idiootsele algatusele kaasakiitjad ikka elavad meiega samas taustsüsteemis, me puutume nendega igapäevaselt kokku, neile paistab seesama päike, nad hingavad sama õhku ja söövad sama toitu, aga kui vaadata asju laiemalt, siis loomulikult pooldavad tööstuslikult või kodus kokku pandud lollid asju, mis teevad inimeste elu võimalikult ebameeldivaks. Põhjus on lihtne, sest lollid (või nende alaliik neukkud) kui kunstlikult Maale introdutseeritud võõrliik vihkavad kõike seda, mille küljes on tunda inimlikkust. Kui Nibiru reptiloidid lollid Maale tõid, et nad siin kulda kaevandaksid ja püramiide ehitaksid, siis ei osanud nad ette näha, et mingil ajahetkel toimub lollide arvu plahvatuslik kasv, mis seab ohtu planeedi tuleviku.

Aga nii juhtuski ning planeet seisab silmitsi lugematute katastroofidega, mis on tulnud lollide tegevusest, sest mingil hetkel sai neid niivõrd palju, et nad võtsid võimu reptiloididelt enda kätte ja hakkasid ellu viima ebamõistusepäraseid asju, sest lollidele lihtsalt meeldisid lollid otsused. Igapäevaelus puutume me tihtipeale kokku võõrliikidega, kes muudavad elukeskkonda. Eestisse saabus kährik, kes lõi Eesti mägra tema kodust välja, aga kõrgemalt poolt kohtumõistjaks pandud karu ei saanud sellest lihtsalt aru. Me näeme, kuidas Ameerikast toodud võõrliik mink ahendab euroopa naaritsa elualasid. Asjakohaste dokumentideta saabusid Eestisse sosnovski karuputk ja koloraado mardikas. Vaikselt ja märkamatult on siia elama asunud šaakal. Pingsalt oodatakse pesukaru saabumist. Nii tõrjusid lollid kunagi Euroopast välja neandertaalid, milles on sageli süüdistatud nende Aafrika hõimlasi kromanjoone. See pole õige, sest neandertaalid kadusid planeedilt lollide tulekuga.

Suur osa inimkonna kasvust kahelt miljardilt seitsmele viimase 75 aasta jooksul, tuleb teaduslik-tehnilise revolutsiooni tulemusel suurenenud lollide tootmisest ning igaüks võis endale toanurgas vabavarana hangitud tehnoloogiaga odava lolli kokku panna. Kunagi tõrjusid odavad lollid tööturult välja kallid neandertaalid. Nüüd siis on ilmselt kätte jõudnud aeg, kus masinad on muutunud lollidest odavamaks. Masinate töökindlus on lollide omast parem – nad on intelligentsemad, aga kuuletuvad paremini ja püsivad vait. Kui loll sattus perioodi, läks ta nurka ja hakkas ringiratast pöörlema, kuni tehnik tuli ja suitsu pakkus. Kui masin kokku jookseb, saab teha restardi. Kui lolli restartida, on see vahepeal kõik ära unustanud.

Selleks, et võõrliikidega paremini hakkama saada, peame neid tundma õppima. Kiiremas korrast tuleb arendada stultoloogiat. Mis see on? Stultoloogia tuleb ladina keelsest sõnast stultus (loll) ja kreeka keelsest sõnast -λογία, -logia (teadus). Lolliteadus ehk teadus lollidest. Stultoloogia uurib lollide põlvnemist, nende iseärasusi ja käitumisharjumusi. Alglollid pärinevad Nibirult ja esimesed lollid toodi Maale umbes 14 000 aastat tagasi. Siis leidsid reptiloidid, et odavam on lolle kohapeal tootma hakata ja neid peeti töökindlamateks tööriistadeks kui kohapealseid kromanjoone ja neandertaale. Ühel hetkel sai aga lolle niivõrd palju, et nad mõjusid teistele liikidele hävitavalt. Pärimused räägivad, et kunagi elasid planeedil ka maised lollid, ürglollid, kuid nemad kolisid siit minema peale Keskmaa lõppu koos haldjate ja päkapikkudega ning aeg-ajalt kohatakse neid mõnes teises dimensioonis.

Paljud tänapäeva noored, maisi-, tatra-, indigo-, tähe- ja kristallilapsed tahavad õppida praktilisi teadusi ja plaanivad ülikooli minna vampiirindust õppima, sest neid huvitab ajalugu, kuid nad võiksid minna õppima hoopis stultoloogiat, mis on uus ja progresseeruv teadusharu. Räägitakse ju kogu aeg, et haridusmaastik peab eluga kaasas käima ja nüüd, palun väga, uus praktiline teadusharu nagu maast leitud. Kui me õpime tundma oma esivanemaid, siis saame paremini aru ka tänapäeva lollidest. Ma ise mõtlesin siin, et kuidas mõjutab stultoloogia tasuta kõrgharidust ja kas see, et rohkem lolle pääseb ülikooli, teeb lollid targemaks või ülikoolid lollemaks. Stultoloogia salalaekad on põhjatud ning ta pakub loendamatuid võimalusi tuleviku teadlastele meie maailmapildi avardamiseks. Lollide mõju teadusele vajab samuti uurimist, sest paljud teadlased on pärit ajalooliste traditsioonidega Lollide kojast, kes on lasknud tõde paista lollidele sobivas suunas.

Miks tegeletakse tões ja vaimus lasteraamatute ümberkirjutamisega nagu George Orwelli tõemisteeriumis aastal 1984? Miks on paljud vastu Saaremaa sillale, neljarealisele Tallinn-Tartu maanteele ja Baltic Rail raudteeliinile, kuigi see teeks inimeste elu mõnusamaks, mugavamaks ja turvalisemaks? Näiteks maksab Saaremaa sild umbes 100 miljonit eurot, kuigi väidetakse, et 8-miljardilise eelarvega riigil pole raha? Miks läheb euroraha meie kreeka sõpradele, aga mitte ajakohase raudtee ehitamisele, mis ühendaks Balti riike Euroopaga? Aga sellepärast, et meie otsustetegemise protsessis on kõige kõvemini kõlamas lollide hääl ning nende poolt palgatud teadlased Lollide kojast on plaadid plaadimasinasse jälle kord valepidi asetanud. Sellepärast peame meie siin omakorda panustama stultoloogia arendamisse ja uurima lolle nagu me peame tundma õppima kährikuid, minke, šaakaleid ja pesukarusid, kes on ühel heal päeval meie majja pesa teinud.

Lollid toodi meie juurde Nibirult. Illuminaatorist nägid nad esmakordselt uut koduplaneeti …

Elukestvast õppest

@jolli
Kui inimene on rumal ehk maakeeli loll, tuleks tal püüelda tarkuse lisandumise poole. Kui skaala ühes otsas on absoluutväärtusena kirjas “loll” ja teises “tark”, siis ideaalis võiks õppiv inimene nihkuda skaala rumalamalt osalt targema suunas, primitiivsetelt väärtustelt üha komplitseerituma kvaliteedi poole, olla rahulolematu saavutatud teadmiste hulgaga ja püüda omandada uusi. Maailm liigub edasi, mitte miski ei püsi paigal. Eilsed raamatutõed võivad tänaseks saada ümber hinnatud ja neid toetanud autoriteedid uute tõdede ja autoriteetide poolt ümber lükatud. Isegi ilmselgelt ühele vaalale ja kolmele elevandile toetuvast lamedast kettakujulisest Maast on uute teadmiste lisandudes saanud ümar Päikesesüsteemi planeet, mis tormab kosmilises kõiksuses koos Linnutee galaktikaga edasi.
***
Kui lolle oli Maale palju saanud, leidsid targad, et nii ei lähe. Iga juurde tulev loll võttis tarkadelt ruumi ära ja targad ei saanud sellise olukorraga leppida. Targad nägid ära, et mida rohkem lisandub Maale lolle, seda ebamugavam on tarkade elu. Lollid trügisid jalus, tegid suitsu, vaatasid tähti, aga kasu ei olnud nendest kopika eestki. Targad panid pead tööle – sellepärast neid tarkadeks kutsutaksegi, kuna nemad oskavad tööd teha peaga ja nii mõtlesidki targad välja koolid ja koolihariduse. Lollidele muudeti kooliskäimine kohustuslikuks. Loodeti, et koolides jagatavast tarkusest jääb ehk neilegi midagi külge.

Lollid, kes sageli on küllaltki leidlikud, kui asi puudutab vastandumist tarkadele, leidsid aga, et hea küll, isegi kui kooliskäimine on kohustuslik, ei ole siiski võimalik kohustuslikuks teha targaks saamist. Alati oli võimalik kohal olla, aga mitte kuulata, mida õpetaja õpetab või mitte temast aru saada. Kui õpetaja räägib tarkade keeles, siis kuidas üks loll peakski temast aru saama? Sellel ajal on võimalik tegeleda kõrvaliste asjadega, võib saata taskutelefoniga lühisõnumeid, külastada internetti ja segada õppimast ka kaasõppureid, kes mingil põhjusel on otsustanud targaks saada. Kui internet oli juba algselt loodud lollide vajadusi arvestades, siis nutitelefon oli algselt selline seade, mille leiutasid targad tarkadele, lootes, et targad hakkavad uut tehnikat sihipäraselt kasutama. Kuid võta näpust, nagu öeldakse. Lollid võtsidki ja hakkasid neid uusi hirmkalleid nutikatele mõeldud seadmeid ise suure eduga kasutama, samal ajal kui targad ajasid läbi kümme korda odavamate telefonidega, millega ei saanud teha mitte midagi nutikat, ainult sisse ja välja helistada.

Olnuks nutitelefonid kohe alguses odavad, poleks tõeliselt lollid neid ilmselt märganudki. Paraku tehti esimesed nutitelefonid ilusad ja kallid, sest targad olid telefonide väljamõtlemiseks kulutanud suures koguses oma ülikallist tööaega. Juhtus aga nii, et kui lollid nägid, et odavad telefonid asendati kallitega, tekkis neil suur himu selliseid omada. Teada on, et kui loll tahab teist lolli ära tunda, siis ei otsusta ta mitte tema teadmiste, vaid talle kuuluvate esemete põhjal. Ja mida kallimaid esemeid omatakse, seda suurem on teiste lollide lugupidamine ehk lollide kõnekeeles respekt. Sellel samal fenomenil seisab püsti ka sport- ja luksusautode tööstus. Oleks ainult rohkem jõukaid lolle!

Lolle püüti targaks teha nii hea kui kurjaga. Kui loll ei jõudnud kooli, saadeti teda kodust otsima sotsiaaltöötaja või koguni politseinik. Lollid pugesid aga peitu või andsid katteta lubadusi targaks saada, ise aga tundsid rõõmu õnnestunud tünga üle. Tekkisid kogu ühiskonda kaasa haaravad arutelud, kas ikka on eetiline lolle nende isiklike veendumuste vastaselt vägisi targaks teha? Ehk on lollus koguni üks suur inimõigus teiste võõrandamatute õiguste hulgas ja igal inimesel on õigus olla loll? Selline seisukoht meeldis lollidele hirmsasti ja loll olemine muutus üha populaarsemaks. Kui millalgi toodi esimesed lollid Maale kaasa planeedilt Nibiru, kus neid valmistati sertifikaadi alusel ja nende kvaliteeti kontrollis vastav kõrge komisjon, siis seoses liigkalli logistikaga hakati hiljem lolle valmistama juba Maal kohapeal. Asi läks koguni nii käest ära, et lollide tootmise litsents anti vabaks ja igaüks võis lolle toota vabavarana ka omas kodus. Nii valmisid lollid suurtes hulkades ja keegi ei suutnud nende üle enam arvet pidada ja kontrollida, kas kodus valmis tehtud loll vastab igale kvaliteedistandardile või läks käibesse ka ebakvaliteetseid eksemplare.

Lollide hulgas tekkis lolluse alusel samuti kihistumine, nagu see toimib tänapäeval ka tarkade hulgas, kus kõrgemalt hinnatakse targemaid ja osutatakse neile kõikvõimalikku au, näiteks määratakse tähtsaid teaduspreemiaid või siis antakse kõrgeid akadeemilisi kraade (mitte segamini ajada nende kraadidega, mis pudeli peale on kirjutatud). Lollid üksteisele preemiaid ei jaganud, vahel harva ainult lilli või mõne aukirja, sest nii tuli odavam. Küll aga hakkasid alglollid tundma, et uute kohapeal tehtud lollide lisandumisel saab kannatada nende ametialane väärikus. Nemad ju põlvnesid otse Nibirult toodud lollidest, juba nende isad ja isaisad olid lollid, pärit kuulsatest lollide kodadest, mõned väärikamad suguvõsad on juba 70 põlve lollid olnud. Nüüd aga oli tekkinud palju isehakanud lolle, kes olid nii lollid, et valus kuulata ja vaadata. Mis on selle lühikese loo mõte? Loll küsib, tark teab isegi. Head uut kooliaasta algust meile, terve elu kestvatele õppijatele!

Lollid ja postindustriaalne ajastu

@jolli&ckrabat
Ennemuistsel ajal, kui nibirulased veel Maal elasid, siis kaevandasid nad kulda ja ehitasid püramiide. Täpsemalt väljendades tegid vastavaid töid küll selleks geneetiliselt aretatud töölised, lihtsakoelised mutantrobotid, keda me tänapäeval kutsume inimesteks. Ihalus kulla ja vajadus töötegemise järele on meie liigile omane just sellest ajast, kui nad nibirulastega kokku puutusid. On ju tänapäevalgi nii, et mida rohkem kulda keegi enesele suudab külge riputada, seda kõrgemale tõuseb ta sellel nähtamatul staatuseredelil, mis algab burksiputka eest mudast või poe tagant võsast ja lõppeb pilvisel Olümposel, kus rikkad ja ilusad söövad sularasva ja magavad kahe karunahast kasuka vahel. Nii vähemalt vanarahva juttudes neid kröösusi kirjeldati. Võib-olla söövad nad ambroosiat ja magavad pehmetel patjadel nagu Kreeka rikkad, aga ihalus parema elu järele on olnud inimkonnale igiomane ja paljud on selle ideaali järel joostes oma elu ära rikkunud, tervise tapnud ja kokkuvõttes jõudnud kõikehõlmavale järeldusele, et õnn ei ole rahas, vaid selle hulgas.

See, et kullal inimeste üle suur mõjuvõim on, pärineb samuti nibirulaste külaskäikudest Maale. Muidu on kuld ju lihtsalt üks loodusliku metalli liik, mida ei saa kõrgemalt hinnata kui hõbedat, rauda või seatina. Aga just kullast on ajalooliselt saanud rikkuse sümbol. Kõigusoojased Nibiru reptiloidid vajasid kulda oma planeedi atmosfääri parandamiseks, et see korralikult sooja peaks ning annunakid (nii neid Nibiru reptiloide kutsutakse) ära ei külmaks. Geneetilised mutantrobotid nägid, et kuld on nende isandate jaoks väga hinnaline ja kes neist kõige rohkem kulda kaevandas, see omandas isandate juures suurema autoriteedi ning isandad tasusid talle igat sorti hüvedega. Sellest järeldasid inimesed, et kuld on väärtus ja mida rohkem kulda inimesel on, seda väärtuslikum on ka inimene. Nad ehitasid kogunisti kullast vasika ja hakkasid seda kummardama.

Püramiides asusid algselt aga nibirulaste elamised. Reptiloidid ei talunud päikesevalgust ja tundsid end seal hästi. Kui nibirulased ära läksid, siis hakkasid inimesed sinna oma valitsejaid (neid kutsuti vaaraodeks – sõnast varaan) matma, mistõttu nad muutusidki lõpuks hauakambriteks. Nibirulaste püramiidid olid suured ja uhked ning tagasid varajasele inimühiskonnale nii feimi, respekti kui ka sulli. Imetleme neid tänagi, aga järgi teha ei oska, sest vanasti olid mehed rauast ja laevad puust, nagu ütleb tundmatu poeet. Tänapäeva mehed on kontorites arvuti taga istumisest nii jõuetuks jäänud, et ei suuda kiviaja inimeste kombel isegi mõnd väiksemat menhiri turjal tassida, mis püramiidi ehitamisest sa siin veel räägid. Isegi kolme põlvkonna tagune eesti talupoeg imestaks silmad suureks, nähes, et tema lapselaps on nii nõrguke, et ei suuda sülega enam sajakilost maakivigi vankrile tõsta, olgugi, et vanker on vahepeal ise liikuma õpetatud ja lapselaps traadita wifi kaudu internetiga kokku ühendatud. Vana-aja inimene tööpuuduse üle ei kurtnud – kui oli karta, et töö hakkas otsa saama, siis mõtlesid nibirulastest valitsejad välja lihtsalt uue töö. Kasutatakse ju ka inimeste poolt välja mõeldud tänapäeva roboteid põhiliselt töö tegemiseks. See on jälle nibirulaste järgi tehtud, kes mõtlesid töö tarvis inimesed välja. Vanasti hakati ehitama üha suuremaid püramiide või rajama võimsamaid kullakaevandusi ja kõik töötud said jälle tööhõivatud.

Kui naabervalitsejal rahvale töö leidmisel fantaasiapuudus peale tuli, sai alati abivalmilt tema maa ära vallutada ning inimesed enese heaks tööle panna. Sellist võõrsilt toodud töörahvast kutsuti siis võõrtöölisteks, sageli rääkisid nad ka arusaamatult ja kiiresti bar-bar-bar. Kohe näha, et võõramaalane – barbar. Barbarid on maailmakultuuri lisanud mitmeid halbu ja häid asju, näiteks kultuuritu käitumise ehk barbaarsuse, aga ka oma rahvustoidu, rabarberi. Naisbarbareid hakati hiljem barbideks kutsuma. Kui barbarid juhtusid aga ajalooraamatud kirjutanud kultuurrahvast tugevamad olema ja hoopis ise neid ära vallutasid ehk siis robotid mässama hakkasid, oli tegu juba ehtsate vandaalidega, kes leiutasid vandalismi. Tänapäevalgi nimetatakse kultuurituid, kuid linnaruumis dominantsel positsioonil olevaid isikuid vandaalideks. Kasvatusteadlased on arvamusel, et head lapsed kasvavad vitsata, paraku näitab praktika, et üks tõeline vandaal tunnistab ainult jõudu, millele allub ja hakkab kohe kultuurse(ma)lt käituma, sest muistne vandaalide rahvatarkus ütleb – rohkem jõudu, rohkem autoriteeti. Vabadus olevat tunnetatud paratamatus, aga kui paratamatus muutub tunnetatavaks, siis meenuvad tihtipeale ka head kombed.

Niimoodi toimis süsteem tõrgeteta aastatuhandeid, geneetilised mutantrobotid kaevandasid kulda ja ehitasid püramiide, kuni roboteid said ühel heal päeval nii palju, et nibirulaste jõud ei käinud neist enam üle ja paljud robotid põgenesid, ei tahtnud tööd teha ja hakkasid mässama. Nibirulased mõtlesid välja viina, millega roboteid töökorras hoiti, kuid robotite võimsus tõusis ja nad hakkasid nõudma üha rohkem kütust, millega nende ülalpidamine muutus aina kallimaks. Mida suurema võimsusega tööjõud, seda rohkem kulus tema ülalpidamiseks viina, mis oli jällegi majanduslikult ebaefektiivne. Lisaks kippusid sellised robotid kiiremini lagunema. Siis meenus nibirulastele, et nende planeedil on kõigil ammu jalus üks liik, keda kutsutakse lollideks. Ammustel aegadel tahtsid Nibiru teadlased lolle tööle panna, kuid midagi läks valesti ja partii ebaõnnestus. Nii tegid lollid suitsu, vaatasid tähti ja tolgendasid kõigil jalus. Nibiru teadlased mõtlesid välja, et kui lolle inimestega segada, siis muutuvad inimesed kuulekamaks, kuid säilitavad ometigi algse töövõime.

Kuigi esimesed lollid toodi Nibirult Maale tõugu parandama, selgus varsti, et tõusvate kütusehindade tingimustes hakkab lollide import Maale kahjumit tootma. Lollidega segatud mutantrobotid ei jõudnud niipalju kulda kaevandada, et transpordikulusid tasa teenida. Nagu iga majanduslikult mõtlev ettevõtja, nii jõudsid ka nibirulased järeldusele, et odavam oleks lolle toota kohapeal, siinsamas Maal. Jääksid ära tüütud kosmilised tolliformaalsused, kulud transpordile ja veosekindlustusele, rääkimata kallist logistikast. Üks tuntud Nibiru teadlane mõtles välja sõltuvusteooria, millega inimeste seas aretati lolle sarnaselt koduloomadega.  Lollide tootmiseks mõeldi välja värvitelevisioon. Huvi äratamiseks geneetiliselt aretatud mutantrobotites, keda tänapäeval tuntakse inimestena, toodeti aga teleseriaale, mis jäid tavaliselt pooleli just kõige huvitavamal kohal. Iga lollgi ju saab aru, et kui midagi jääb pooleli huvitaval kohal, siis tekib tahtmine teada saada, kuidas lugu lõppeb. Niimoodi kujundati mutantrobotites välja telerivaatamise harjumus ja oligi loodud võimalus lollide juurdekasvuks. Edasi tuli lollidele tutvustada teisi lolle, et lollid ei tunneks ennast üksildasena, ei muutuks kurvaks, ei teeks suitsu ega vaataks tähti. Kui Nibiru reptiloidid olid selle tarvis loa andnud, “leiutasid” nende poolt Maale valitsema jäetud illuminaadid maalaste jaoks keskkonna, kus lollid kokku saaksid ja nii oligi loodud ülemaailmne lollide võrk ehk peenemalt Internet.

Lollide hulgas on kindlasti ka rohkem vandaale kui tarkade hulgas. Kui vandaalitsema hakkab tark, siis võib oletada mingit ajutist meeleoluhäiret, mille kutsub esile publiku juhmus. See meenutaks põhikooli matemaatikaõpetajat, kes õppurite tähelepanu saavutamiseks hakkaks kaardikepiga vastu pinki peksma. Võib-olla oleks lollidest võimalik toota ka tarku, kui seda keppi oleks sihipärasemalt kasutatud, mitte lollide turjal uusi energiavõnkeid tekitades, vaid nende ajudesse täiendavaid lisaimpulsse saates. Postindustriaalsel ajal ei vajata enam töökäsi vabrikutes, sest töö teevad ära tööstusrobotid. Nii tuligi lollidele leida muud huvitavat tegevust ja internetikommentaarid sobisid selleks suurepäraselt. Alati, kui avate digimeedias mõne sisukama artikli, leiate selle kommentaariumis kaasa mõtlemast ka mõne lolli, tavaliselt isegi mitmeid lolle. Lolle tunneb sageli ära selle järgi, et nad kommenteerivad kõige valjema häälega ning teavad alati, kuidas õige on. Need lollid on aga kõik juba maist päritolu, meie päris oma lollid.

Kuidas lollid Maa peale sattusid – proloog

@jolli, täiendanud ja toimetanud ckrabat

Ammustel aegadel, kui Maa peal valitsesid veel kosmosest tulnud reptiloidid ehk nibirulased, elas Remuse ehk Rõõmsamaal, Kuru linnas, üks esimesi kuulsaid inimesi  ja tema nimi on meile säilinud – Kellumees. Kellumees oli normaalne mees, arendas kinnisvara, ehitas püramiide ja linnamüüri ja kimas kohalikele naistele mulje avaldamiseks kaarikuga Kuru linna kebabiputkade ees ringi. Kellumehel oli põll ees ning kellu käes ja püramiide muudkui kerkis nii Rõõmsamaal kui kaugemalgi. Tegelikult oli Kellumees segavereline – 3/4 nibirulast ja 1/4 inimest. Nagu tänapäeva ajaloolased teavad, salvestati informatsiooni sellel hallil ajal veel kauamängivatele saviplaatidele ja neid on Rõõmsamaalt leitud palju. Teadlased ei osanud saviplaate õigetpidi lugeda ja Remuse maast tegid nad Sumeri ja Kuru linnast Uruki, aga kuna teadlased pärinevad ühest vanast ja võimsast Lollide kojast, siis tänapäeval ei kahtlusta enam keegi, et plaat oli valepidi plaadimasinasse sattunud ja nagu kunagi kirja sai pandud, nii jäänudki.

Kellumehe kinnisvaraarendused olid grandioossed ja naabrid, kelle krunte värske linnamüür piirama kippus ja maasikapeenraid püramiidid varjutama hakkasid, kaebasid tema peale nibirulastele ära. Tegelikult olid naabrid kadedad, nagu ühed õiged naabrid ka tänapäeval on ja niimoodi, vastu tulles inimeste soovidele, saatsidki nibirulased lollid Maale nuhtluseks, et inimeste entusiasmi kahandada – suudab ju üks loll rohkem sõnnikut keerata, kui sada tarka siluda. Nibirulased viisid lollid Antarktikasse, kuid seal lollidele ei meeldinud. Nad tegid suitsu ja vaatasid tähti nagu ka Nibirul olid teinud, kuid Antarktikas oli külm ja igav. Ainult linnud lendasid Antarktikast üle ja paljud lollid paaritusid lindudega ning nii sündis Maa peale lennuvõimetu pingviinide rass, kes kõndis kahel jalal. Teine osa lollidest aga otsustas Antarktikast välja rännata ning levis üle terve Maakera. Mõned lollid sattusid ka Rõõmsamaale.

Saviplaadi teatel elas sellel ajal mees, kes oli tugev nagu härg, aga mõistuse poolest rumal nagu inimene. Ilmselt oligi tema üks esimesi Nibirult saabunud lolle, nimeks Enn Kidu. Alguses olevat Enn olnud lausa nii loll, et elanud maal, joonud koos loomadega ojast vett ja söönud aasal rohtu, sest ta ju ei teadnud, mis elu on. Ükskord Kellumees ja Enn kohtusid, aga kuna Enn ei tahtnud Kellumeest ära tunda, tekkis neil sõnavahetus, mis kasvas üle avaliku korra rikkumiseks ja isegi kergeks kakluseks. Niiviisi selgus aga tõde – kes on kõvem mees ning Kellumees ja Enn said lõpuks sõpradeks. Kellumees viis Ennu Sea-Mati lõbumajja litsi juurde, et see mehel ajud paika k…piks.  Siit sai ta ka vastuse tolle aja ühele lahendamata mõistatusele – kas  lolle on võimalik targaks teha? On küll, kui õpetajal on piisavalt autoriteeti ja seda iidset salakunsti on burksiputkade juures kasutatud tänase päevani välja. Hiljem kutsus Kellumees Ennu maalt linna elama ja nad hakkasid koos kinnisvaraäri ajama.

Enn Kidule aga linnas ei meeldinud, sest ta oli maal loomade seas üles kasvanud ja sõbrad otsustasid kinnisvaraäri lõpetada. Nad siirdusid hoopis maale Luunja külla metsaärisse. Kellumees ja Enn kehtestasid end sealse kohaliku kebabiputka ees ja peksid Luunjat valitsenud karvased minema. Luunja elanikud kutsusid Kellumeest lühendatult Kalleks ning temast on loodud palju lugusid ja laule. Ennust sai normaalne mees, kes teadis, mis elu on: jõi viina, tegi suitsu, müüs metsa, peksis raudlatiga karvaseid ja kimas kebabiputkade ees kaarikuga ringi. Nad võitsid ka nibirulasi viimaste lennukal toimunud kiirendusvõistlustel, aga nibirulastele see ei meeldinud ja nad võtsid Ennu kinni ning viisid ta tagasi Nibirule, et targaks saanud lolli teistele Nibiru reptiloididele raha eest näidata. Kellumees otsustas Ennule Nibirule järgi minna ja ta tagasi Maale tuua. Vat selline lugu.

Kalle Luunjast, kõikide lollide sõber

Kuidas lollid Maa peale sattusid III

@jolli

Kui Nibiru Maalt lahkus, jäid planeeti valitsema naised, mida nimetatakse ka matriarhaadiks. Naised valitsesid Maad palju paremini kui reptiloidid. Reptiloidide koduplaneedil Nibirul kehtis orjanduslik kord, riik oli paks ja kord oli majas. Paraku iseloomustab nibirulasi vähene fantaasiavõime ja ainuke, mida nad teha soovisid, oli kulda kaevandada ja püramiide ehitada. Naised seevastu oskasid unistada uutest kingadest, kosmeetikast, iluprotseduuridest, puhkusest palmide all, heast välimusest ja pehmetest väärtustest. Maal oli vahepeal leiutatud raha, sest Maa elanikud tahtsid teha kõike nii nagu Nibiru reptiloidid, aga nad ei osanud nende poolt hinnatud kullaga muud peale hakatada, kui kuulutada see kõrgeimaks väärtuseks, mille abil oli võimalik omandada kõike seda, millest naised unistasid. Planeeti valitsesid naised, kuid naisi teenisid mehed. Elu läks palju huvitavamaks – mees käis tööl, aga naine otsustas, kuidas mehe teenitud raha kulutada.  Algselt kasutati rahana kulda, aga kuna seda kõikidele meestele enam ei jagunud ja raha oli naiste teenimiseks vaja, siis hakati raha valmistama ka teistest materjalidest, kuni jõuti paberini, mille peal varem heeringaid küpsetati. Paberraha kasutuselevõtuga oli võimalik seda piiramatult juurde trükkida – nii tekkis lõpuks inflatsioon, kus raha jätkus üha rohkematele meestele. Varem osati ehitada ainult püramiide, nüüd ehitati aga luksuskortereid, butiike, basseine, spaasid, solaariume, spordiväljakuid, ratsabaase, sõudekanaleid, liuvälju, parke-haljasalasid ja palju tehaseid, kus osati valmistada väga ilusaid asju aiamööblist kuni autodeni. Elu oli ilus ja harmooniline ning kõik sujus.

Nibirulased nägid, et maalastel läheb hästi ja ei saanud sellega leppida – kadedus polnud neile võõras. Kuidas saab olla võimalik, et naised valitsevad maad paremini kui reptiloidid? Siis  leiutasid nibirulased veministid ja saatsid nad Maale, et nad räägiksid kõigile, eriti aga lollidele ja meestele: mitte naised ei ole meestest paremad (nagu tegelikult on), vaid mehed on naistega võrdsed. Meestele ja lollidele meeldis see mõte isegi väga – nad ei pea enam naiste heaks tööd tegema, vaid tööd saab nüüd tegema panna hoopis naised. Las naised töötavad ja teenivad ise raha, mida kulutada, mis see meeste asi on? Niimoodi, veministide abil, aeti naised ja mehed tülli, sest naised pidid leiva teenimiseks ise tööle hakkama ja naiste tehtud tööd hakati võrdlema meeste tehtud tööga. Tekkis segadus ja  said nibirulased said hakata kaotatud võimu tagasi võtma, kartmata ise käekottideks saada. Veministidele käekotid ei meeldinud ja kosmeetikat nad jälestasid. Nad keelasid ära kõik naiselikud naised ja naisi ilusaks tegevad tooted. Karusnahad ja solaariumid keelustati, selleks aretati välja rohelised. Lõpuks keelati ära kõik, mis aitab meestel paremaid asju leiutada ja naistele ilus olemise jaoks raha teenida.

Kuid siis, kui suur osa mehi ja lolle oli veministide poole üle läinud ja naistele enam ilusaid asju ei toodetud, sattusid naised raskesse olukorda. Ilutoodetest ilma jäänud naised muutusid järjest koledamateks – kosmeetika- ja karusnahatööstused suleti, solaariumid keelati ära. Puurides peetud naaritsad ja hõberebased lasti roheaktivistide poolt loodusesse, kus nad kõik linnupojad ära sõid… Nibirulaste võit oli käeulatuses ja naised olid ahastuses, mida edasi teha? Siis mõtlesid naised välja geid, kes muutsid mehi naiselikumaks. Geid oskasid naistele soovitada, kuidas ilusad olla, aga kuna nad nägid välja nagu mehed, siis ei osanud reptiloidid ja veministid nendega midagi peale hakata. Veministid isegi arvasid, et geid on neile kasulikud, sest suudavad mehi naiste mõju alt vabastada, kuid mehed kasutasid geikultuuri hoopis ära suhete taastamiseks naistega. Jälle julgeti moelavadel demonstreerida karusnahkseid kollektsioone ja julget kosmeetikat ning mehed olid naiste nimel valmis kangelastegudeks. Naised muutusid uuesti ilusaks, aga reptiloidid planeedil Nibiru kiristasid oma krokodillihambaid, sest aksessuaaridena ilmusid naistele kenad reptiilinahksed luksuslikud käekotid. Taaskord olid nibirulased kaotanud! Krokodillid väristasid vihaselt sabasid, panid seljaajud tööle ja haudusid välja plaani, kuidas Maale komandeeritud lollidest kasu saaks. Needsamad lollid, kes olid Nibirul ainult tülinaks, sest tilberdasid mõttetult jalus, võisid Maa tingimustes osutuda kasulikeks.

Nibirul oli riik paks, orjanduslik kord püsis kindlalt ja lollid suud ei pruukinud. Maal olid asjalood teistsugused – riik oli õhuke, korda polnud ollagi ja igaüks rääkis, mida sülg suhu tõi. Vahepeal olid maalased leiutanud demokraatia. Demokraatiast Nibirul aru ei saadud, sellele mõtlemine pani krokodillidel sabad valutama. Küll aga taipasid nad, et kui selline tülikas asi juba olemas on, siis saab seda enese huvides ära kasutada. Alguses, kui Maa oli tühi ja paljas ning lollid Nibirult maale toodi, hulkusid nad sihitult ringi, vaatasid tähti ja tegid suitsu, sest muud nad teha ei osanudki. Nüüd, kui naised olid nibirulased Maalt minema hirmutanud, avastasid reptiloidid, et lollid on ülimalt kasulikud just demokraatia tingimustes, sest demokraatias oli aegajalt vaja valimas käia ja mõne partei poolt hääletada ning siin luges iga hääl. Demokraatia ei teinud vahet tarkade ja lollide poolt antud häältel, mis olid valimistel võrdse kaaluga. Esialgu ei tahtnud lollid valima minna, mistõttu õnnestus tarkadel võimul püsida, aga siis hakkasid nibirulased lolle kiusatusse viima ja rääkisid neile, et valimas käimine on iga lolli kodanikukohus ja kõik peavad valimas käimas. Kui lähed valima, siis saad sulli, feimi ja respekti, aga eriti lollidele lubati veel banaane, viinereid ja tšehhi õlut. Targad püüdsid kehtestada seadusi, et lollid ei saaks hääletada või vähemalt ei saaks nad teiste lollide häältega valituks saada, aga lollid lükkasid sellised tsensuslikud algatused otsustavalt tagasi. Kui lollid ei saaks valida või saada valitud, kes siis lolle esindaks, ega ometi targad seda tegema hakka? Ka lollidel on õigus olla poliitikas esindatud, sest see on ju demokraatia. Nii juhtuski, et lollid valisid lolle ja targad tarku ning esialgu olid nad vaheldumisi opositsioonis ja valitsuses. Kui parajasti valitsesid lollid, siis võtsid nad vastu palju lolle otsuseid, mida nõudsid lollidest valijad. Kui valitsesid targad, siis katsusid nad lollide tehtud vigu heastada, kuid paraku olid need meetmed lollide hulgas sageli ebapopulaarsed ja järgmine kord valiti jälle lollid, kes asusid jälle rõõmuga asju vussi keerama.

Kui reptiloidid kuulsid, et Maal on lollidel ja tarkadel samad õigused, tagusid nad rõõmust käppasid kokku ja viskasid kukerpalli. Reptiloidid ju teadsid, et lolle on maale palju saanud, tarku aga jääb üha vähemaks. Nüüd tuli avastada meetod, kuidas kõik lollid hääletaksid nii, nagu vaja on. Lollidele leiutati elekter, arvuti ja internet ning Maa lollid ühendati kokku üleilmsesse võrku. Nüüd said lollid tähtede vaatamise asemel neid ise kirjutada ja nii nad istusidki päevad läbi arvutite taga ja trükkisid tähti. Kogu võimu nibirulased lollidele ka ei julgenud jätta, sest mine sa lolle tea,vaid seadsid paika institutsiooni, kes lollidel silma peal hoiaks ja suunaks neid, kuhu vaja. Nibirulased mõtlesid välja totaalse kõikehõlmava meedia ja seadsid paika range nibiruliku hierarhia ehk käsuliini. Kõige alumiseks määrati leheneegrid, kes põlvnesid tavaliselt lollide hõimust ja töötasid ajakirjanduspõllul, kuid et leheneegrid laiali ei jookseks ja tööd teeksid, seati nende üle kubjas ehk toimetaja. Toimetaja oli tavaliselt keegi nibirulaste poolt määratud arvamusliidritest – nii nimetati neid, kes teadsid, mida arvama peab – ja said oma arvamuse otse meediaomanikult, kes lubas arvamusliidril oma meedias mingil teemal midagi arvata. Leheneegrid ei arvanud oma peaga midagi, vaatasid tähti ja tegid suitsu, kui toimetaja kaugemal ära juhtus olema, aga kui toimetuse koosolekul ära käisid, siis said nad teada, mida arvata tohib ja töötasid hoolsalt toimetaja piitsa all. Sellest ka nimi, mis viitas reptiloididele südamelähedase orjandusliku korra traditsioonidele.

Lollid jälgisid meediat teraselt, sest kus mujal kui kommenteerides nad mõtteid vahetada said? Kommentaariumides käis koos teisigi lolle ja nii said lollid teada, et neid on palju, väga palju. Varem hääletasid paljud lollid valimistel ka tarkade poolt, sest nad ei teadnud, et nende jõud on nende paljususes. Nüüd tundsid teisi lolle kommentaaride järgi ära ja teised lollid tundsid jälle neid ära. Vahel vaieldi tuliselt, kuid vahel kiideti üksteisele takka. Tekkis virtuaalne veetše, kus sellele, kes kõvemini karjus, jäi õigus. Lisaks märkasid lollid, et meedia üritatab neile meeldida ja räägib lollidega sellises keeles, millest need aru saavad. Lollid omakorda näitasid meedia suhtes üles lojaalsust ja vastavalt etteantud juhistele siis kas kiitsid takka või mõistsid hukka, keda või mida oli ette nähtud. Kui vahel juhtuski juhuslikult ja eksikombel, et tarkade hääl jäi kommentaarides peale ja mõnes küsimuses lollid ei konsolideerunud, siis ajas totaalse meedia segadusse ning ambražuuridele viskusid arvamusliidrid, kes küsisid lugejatelt, kas need tahavad olla lollid, et ei saa aru, mida arvama peavad? Niimoodi toetus neljas võim, totaalne meedia, viiendale võimule, lollidele ja Nibirut valitsevad reptiloidid olid rahul, et Maal on jälle riik paks, ordnung on majas ja igaüks ikka ei mölise.

naine ja reptiloid 🙂

Previous Older Entries

oktoober 2020
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.