Andrus Veerpalust ja Eesti ajakirjandusvaba(n)dusest

@jolli, meediatarbija

Kaua oodatud otsus

26. märtsil rahuldas Rahvusvaheline Spordiarbitraaži Kohus (CAS) hr. Andrus Veerpalu ja Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) vahelises vaidluses apellatsiooni ja tühistas FIS-i 2011. aasta 22. augustil langetatud süüdimõistva otsuse, millega Veerpalule määrati kolmeaastane võistluskeeld. Lühidalt: hr. Andrus Veerpalu mõisteti õigeks. Punkt. Eesti rahvas sai sellel päikeselisel ja tõeliselt kaunil lumisel kevadpäeval lõpuks vabaks aastatega ladestunud ängist: meie mees oli saanud priiks süüdistusest.  Selle loo autorile, nagu igale eestlasele, oli teade rõõmusõnumiks. Inimesed said lõpuks ometi ühes pikale veninud jantlikus spektaaklis tahtmatult osalemise asemel keskenduda oma igapäevastele tegemistele. On ju selline süüdistus meile, kui väikerahvale väga isiklik.

Jama jätkub?

Peale õigeksmõistva otsuse teatavaks tegemist on seda kummalisem, arusaamatum ja ärritavam taibata, mida üritavad saavutada isikud, kelle ootused õigeksmõistvale otsusele olid vastupidised. Miks peame me ka täna, peale õigeksmõistvat otsust, meediast lugema sarnaseid spekulatsioone ja retoorikat nagu aastaid tagasi? Taaskord loobitakse pori, visatakse üles kahtlusi ja tõlgendatakse andmeid enesele sobival moel. On kõlanud ka halvasti varjatud ähvardused asjaga “edasi tegeleda.” Mis kummaline psühholoogiline eitusfaas see on? Või milline äraspidine enesekaitsetaktika peitub selliste kestvate rünnakute taga? Kas meedia on aru kaotanud? Kui massidele pakutakse emotsiooni, labast meelelahutust – “verd, higi ja pisaraid”, murumänge gladiaatorite areenil, kus, vabandan sõnakasutuse eest ette, märatsev lumpen saab raevutsedes kohtuväliselt süüdi mõista, siis ei ole selline ajakirjandus professionaalne.
Tuletan meelde süütuse presumptsiooni, tuletan meelde teie enese poolt kehtestatud Eesti ajakirjanduseetika koodeksit. Kordamine on tarkuse ema, ka siis kui ollakse üles kasvanud tarkuseema hoolitsuseta. Võtke ja tutvuge, kui aega saate.

Mul on kahju ja ma vabandan!

Tänaseks on selgunud, et kohtuotsus oli: “Ei ole süüdi.”  Kõik ajakirjanduseetika vastu eksinud võiksid nüüdki, hilinenult, võtta ette sisekaemusliku, enesesse vaatava pooltunni peegli ees ja küsida oma paremalt minalt otse ja ausalt – kas minu tegevus (või tegevusetus) on põhjustanud teistele kannatusi? Olen ma täna parem inimene, kui ma olin eile? Kas ma õppisin sellest loost midagi? Kas suudan talitseda oma verejanu, kui puhkeb järgmine kriis ja tuleb olla selle kajastamise eesliinil? Suudan ma jääda inimeseks?

Vabandada, eriti kui vabandamine tuleb tõesti südamest, ei ole ju keeruline! Vabandamine on inimhinge vabastav seisund, millega tunnistatakse tehtud viga nii enese (see on ju kõige raskem!!) kui ka teiste ees ja püütakse selle akti läbi oma halba käitumist kannatanule heastada, nii palju, kui tehtud kurja on üldse võimalik heastada. Millal ja kelle sulest ilmub Eesti ajakirjanduses vabandus hr. Andrus Veerpalu, tema meeskonna ja perekonna ees? Kas selliseid elementaarseid asju peab tõesti meelde tuletama? Või on (ajakirjanikele) Au arusaamatult abstraktne ja nendele mitte kohalduv mõiste, mälestused millest on jäänud aegade hämarusse. Annan suleseppadele vihjeks ette vabanduse kasvõi formaallause kujul, abiks seegi: “Mul on kahju ja ma vabandan!” Kas teis, lugupeetavad, on selleks piisavalt sisu, aumeest ja -naist?

sõnad: http://www.lyrics007.com/Hammerfall%20Lyrics/Last%20Man%20Standing%20Lyrics.html

Ajakirjanduslik allakäiguspiraal

@jolli, meediatarbija

Majandussurutise alguses rõkkasid meediaväljaanded rõõmust, kui konkurente üritati eufooriliselt üle trumbata üha uute ja uute töö kaotanute juurdekasvunumbritega, justkui oleks sellised arengud midagi, mille üle uhkust tunda. Pole paremat uudist halvast uudisest, sest konflikt “müüb”!  Kriisi süvenedes ja kestes asendusid rõõmurõkatused kiunuvate toonidega – inimeste ostuvõime langes, kodumajapidamiste tarbimisprioriteedid hinnati ümber, ajalehetellimusi tühistati ja käsimüük kuivas kokku. Vähenenud lugejaarvud ja langenud reklaamitulud sundisid meediaettevõtete finantsosakondi kulude kärpimise käigus ka personali- ja palgapoliitikat üle vaatama ning ilmselt sattus nii mõnigi parastav ajakirjanik ka ise vabale turule – koondati ehk avati uutele väljakutsetele või pidi oma igapäevase hamburgeri väljateenimiseks verd, higi ja pisaraid paberile nõristama vähendatud töötasu eest.
Ajad, mil keegi lahke kolleeg kolme isuäratavalt lõhnava megapizza karbiga toimetusse jalutas, muutusid helgeks mälestuseks ja lõunatunniks tuli eilse ajalehe vahele keeratud kiluleib juba hommikul sülearvutikotti kaasa pakkida. Suitsuandurid aga peitusid tuntuimate sigaretilaenajate eest tualetti. Nii jõudis majanduskriis toimetuste õuedele, endised head kaastöötajad hakkasid kolleege vihkama ja altkulmu põrnitsemise õhkkonnas kadus loovus.

Siinkohal tegi ähmis leheneegrite suguharu vea – selle asemel, et madalatel kirgedel mängida ja lollikeste pealt teenides lugejate revolutsioonilisi meeleolusid takka õhutada, oleks võinud publiku intelligentsuse solvamise asemel teda koolitada. Eestikeelse trükiajakirjanduse levitamisega koolitasid eelmise ärkamisaja aegsed haritlased maarahvast, kes üldise kirjaoskuse tingimustes muutus üheks suurema lugemusega rahvaks Euroopas, ladudes sellega muuhulgas vundamendi tänasele rahvusriigile. Kui futuristid ja tehnokraadid on ette ennustanud lähitulevikus saabuvat aega, millal arvutid on inimesest targemaks arenenud, siis massimeedias on sarnane sündmus märkamatult juba toimunud – lugeja saavutas tehnolooglise singulaarsuse, hääletas jalgadega ja mõtlemist praktiseerivad inimesed asusid alternatiivsetes kanalites iseseisvalt sisu looma, sageli kvaliteetsemaltki kui seda peavoolu poolt eetrikõlbulikuks upitatud “arvamusliidrite” haigutama ajavatel sõnavõttudel pakkuda on. Kas teadmishimuline lugeja viitab sotsiaalmeedias sõpru teavitades pärisajakirjanduses ilmunud loole või mõnele tasuta toimetatavale vabalthingavale autoriblogile? Sageli leiab just viimastest värskemapilgulisemat ja sügavamat analüüsi ühiskonnaprobleemidele,  sest blogijad pole ju kinni peajoone meedia kultiveeritud mõttestampides ega täida leheomanike poolset tellimust masside hoiakute kujundamisel. Küll aga spikerdab profiajakirjanik alternatiivmeedialt mõnegi originaalse kujundi või mõtte.

Ajas lineaarselt allalaaditav uudisvoog (TV, raadio) taastoodavad sõltuvuses mõtlemispuudelisi, kes neelavad võõrutusnähtude pohmeluses kriitikavabalt fast food tüüpi kiirseeditavat rämpsinformatsiooni, mis erutab emotsioone töötlevaid ajusagaraid, aga jätab viisakalt puutumata tekstikriitilise analüüsi ja kaasamõtlemisega tegelevad ajukoorepiirkonnad. Publik reageerib Pavlovi katseloomade kombel valgusele ja juhmistub kollektiivsel allakäiguspiraalil. Meedia on täpselt nii hea, kui halva loo tellib temalt lugeja. Kas tõesti? On see parim kontseptsioon, mida meile pakkuda on? Hari meid, meedia ja too lugejas välja parim, mitte halvim! See aitab meil saabuvat soojussurma  edasi lükata…

Ükskõik kui palju püüan, rapsin ja laksin,
tuleb välja, et kõigele ikka peale maksin

Michalgate: neljas võim on võimul

@huviline

Lõpetanud võrgus Alo Rauna arvamusartikli „President ja Michalgate“ lugemise, saabus 06.12.2012 uudis justiitsministri tagasiastumisest. Arvamusartiklist jäi alles ebalus. Mis siis ikkagi sundis justiitsministrit tagasi astuma?  Mikk Salu küsib 07.12.2012 samalaadses artiklis „Miks Michal tagasi astus?“ ja vastab ise: meedia, erakonnakaaslaste kriitika, skandaalid ja avaliku arvamuse uuringute surve. Kas nägin nüüd meie ühiskonnas vahetult seda hüpoteetilist nähtust, mida ajakirjanikud armastavad nimetada meedia võimuks ühiskonnas (4. võim, Novgorodi WC)? Kolme võimu me teame: need on ettekirjutav võim, ettekirjutusi täitev võim ja ettekirjutuste kohaselt õigust mõistev võim. Need võimu kolm liiki vastavad hästi ühele võimu määratlusele, mille kohaselt võim seisneb volituses täita teatud ülesandeid väljaspool oma organisatsiooni. Rõhk on täitmisel, mis võib avalduda sunni, mõju, surve või muu ajendina. Milliseid ülesandeid täidetakse meedia poolt ühiskonnas, kus meedia ennast avaldab? Kas meedia ja meedia vahel on vahet? Kas meedia sundis Kristen Michali justiitsministri kohalt tagasi astuma?

Tundub, et nii Raun kui Salu eksivad, kui nad kujutavad ette, et meedial on käesoleval ajal ühiskonna ees mingid ülesanded, mida nad ka suudavad täita. Meedial on loomulikult teatud ülesanded, mida nad täidavad. Selles ei ole üldse küsimus. Meedial on ülesanne uudiseid toota ja levitada, teiste sõnadega öeldes teavitada ühiskonda juhtumitest ja sündmustest. Mingi uudis pole ka see, et teavitamistegevus on seotud raha kulutamisega ja teenimisega. Viimane omakorda tingib vajaduse valmistada pinnas ette, et raha teenimise võimalus saaks säilida. Nende ülesannete täitmiseks toodetakse skandaale ja levitatakse sensatsiooni. Paraku, kõik need ülesanded, va ühiskonna teavitamine, on organisatsiooni sisemised ja nende ülesannete täitmisega ei muutu midagi väljaspool organisatsiooni.

Raun ja Salu eksivad esiteks ühiskonna määratlemisel, määratledes ühiskonda ajalooliste riigipiiride abil, mille raamidesse jäävad teatud keelt valdavad isikud. Tõesti, selliselt määratletud ühiskonnas on teavitamistegevuse ülesanne meediaorganisatsiooni jaoks organisatsiooniväline. Selles mõttes võiks meedia mõjuga ühiskonnas nõustuda. Samas aga on kehtiv olukord erinev ajaloolisest. Kuna headuse impeeriumi liikmena sõltub meie ühiskond ühiskonnavälistest mõjuteguritest, sh rahast, mis ei tule meie maksumaksja taskust, siis on ebamõistlik määratleda ühiskonda rahvusriigina. Muidugi, keegi ei arva, et Herman van Rompuy või Catherine Ashton survestavad meie poliitikuid, et Kristen Michal astuks tagasi. Siiski pole Tallinnas võimalik teha ühtegi poliitilist liigutust, mis poleks kooskõlas Brüsselis toimuvaga. Paraku mängivad ajakirjanikud ning poliitikud endiselt lugejate rahvustunnetel ja rahvusriigi atribuutidega, nt president, kes räägib peaministriga, et justiitsminister võiks tagasi astuda. Kohalik president ja peaminister kuuluvad üksnes väliselt magistratuuri, kuid tegelikud magistraadid on riikideülesed.

Teiseks eksivad Raun ja Salu kui arvavad, et ühiskonnas jäävad meediaorganisatsiooni teavitamistegevuseta muutused toimumata. Ajakirjanike seas ja samuti poliitikute seas on näitena laialt kasutusel standardlause, mille kohaselt poliitika mitte ainult ei pea olema puhas, vaid ka näima puhas. See on õigustuseks vajalik lause. Mõte, mis selle lausega kaasneb, jätab puhta poliitika vaeslapse ossa, keskendudes poliitika puhtuse välisele näivusele.  Ajakirjanik tunneb nii mõeldes, et ta teeb õiget asja, mis täiuslikuna on igas ühiskonnas vältimatult vajalik. Kuid mingi ülesande lahendamine pole vormita lihtsalt võimalik, sisuta küll, näiteks enesepettuse teel. Samas ei pea ajakirjanduslik eesmärk tähendama mõõdupuu puudumist, sest kuidas teisiti kui nooruspõlve ideaalidega võrreldes on võimalik arusaada muutustest ühiskonnas. Nooruspõlve ideaalide puudumine sunnib pöörduma väliste märkide suunas. Vähemalt jäi selline mulje lugedes artikleid, milles lahendati ülesandeid neid täitmata.

Kolmandaks eksivad Raun ja Salu kui arvavad, et nende mõju on suurem, kui kasutusele võtta oma täisnimi ja ametiaste ja auaste või muu riigi poolt kasutatav märgiline tunnus. Nimeta rahvas on samal ajal endiselt nimeta ja sellisena riigi silmis paaria. Kui märkide näiline udu on täitmas kõik orud, siis võibki juhtuda, et Silvergate asendub sujuvalt Michalgate´iga. See on sisutootjate kaalutlusotsus, mitte aga näilise asendamine sisuga. Järelikult pole ajakirjandus täitnud väljaspool oma organisatsiooni ühtegi ülesannet ega saagi seda teha seni, kuni pole kasvanud piisavalt võimsaks, suutmaks määratleda oma rolli ühiskonnas läbi ülesannete täitmise.

Teisest küljest vaadates: eksimine on inimlik ja juhuslik. Kristen Michal on plekitu poiss, valmis iga kell tagasi kohale astuma, kui muudatused kriminaalmenetlusseadustikus Riigikogus vastu võetakse. Ta ootab lihtsalt oma hetke, mil enam ükski märk ei näita, et äkki see valitsus eksis poliitilise korrektsuse vastu. Viimane on sama näiline nähtus kui neljas võim.

Foto: http://1.bp.blogspot.com/-dWCkrYHqkH8/T83Wvb3KBDI/AAAAAAAAAsc/U9jmLgFtf6E/s1600/Silver+Meikar.jpg

Meediakriitika I: „Eesti Ekspressi“ kriitika

@huviline

Eesti Ekspress“, Eesti meedia lipulaev või ennast ise meedia lipulaevaks pidavad tegijad/lugejad ja isikute stabiilne kooslus/avalikkus, erineb teistest omataolistest mõne nüansi võrra. Erinevalt muudest laevadest lehvib lipulaeva mastis lipp. Lipu tähendus/tunne on muutunud. Lipul oli enne meie aega tähendus, mille kohta võib nüüd lugeda vikipeediast. Teatud mõttes pole lipul enam mingit tähendust, kui välja arvata, et on lipp ise ja mõned, kes peavad seda endiselt oluliseks, mõned aga kasutavad lipuga seotud väljendusi, nt lipulaeva metafoor.

Nüanss, mille poolest Eesti meedia lipulaev erineb teistest laevadest, on lühidalt järgmine: leht peab olema huvitav ja kõik muu tuleb teises järjekorras. Ainult huvitav leht müüb. Nimetatud kategoorilise imperatiivi täitmine on aidanud „Eesti Ekspressil“ võita lugejaid, kuid  tema erinevus muudest lehtedest tuleneb lapsepõlvest ja kooliajast. Teatavasti ulatub Eesti Ekspressi lapsepõlv veel nõukogude aega, kui ajakirjandusturg („Rahva Hääl“, „Noorte Hääl“, „Edasi“, „Sirp ja Vasar“) oli kontrollitav ühe partei poolt ja sellepärast väga halli värvi. Kooliõpinguteaeg ja  seninägematud konkurentsitingimused karastasid ning sündis huvitav ajakirjandus, mis nüüdseks omab piisavalt rahalisi vahendeid ja infoallikabaasi, et säilitada sõltumatus avalikust rahast.

„Eesti Ekspressi“ sõltumatus avalikust rahast on avalikult deklareeritud. Lugeja jaoks on see slogan, aga vaevalt et tegijate jaoks enam meeldegi tuleb, mis esilehel triipkoodi kohal kirjas („sõltumatu nädalaleht“). Riik, mis kärbib silmakirjalikult mahtu ja pumpab samal ajal avalikku raha igasse vähegi kasulikku projekti (nt Teeme ära! või toidupank) pole “Eesti Ekspressile” teadaolevalt sentigi andnud. Samuti pole kuulda olnud, et „Eesti Ekspress“ oleks kirjutanud mõne projekti EL struktuurfondidest raha saamiseks või seda saanud. Seega võib „Eesti Ekspressi“ näitel väita, et huvitav ajakirjandus ei pea kuuluma avaliku taristu hulka. Samas üks teine meediakanal, Eesti Filmi Sihtasutus, saab riigi käest avalikku raha kuuldavasti proportsioonis umbes 2/3 eelarvest, millega ta muutub avaliku taristu üheks osaks.

Puhtakujulise erasektori tootena, algusest peale huvitava „Eesti Ekspressi“ puhul tuleb rääkida kahe P-tähega algava kooli põimumisest (Peegli-kool ja Panso-kool). Esimesest vormilises, teisest sisulises tähenduses. Mõlemad koolid on rajatud sõja-aja laste poolt, kelle põhimõtted on oma valdkonnas kvaliteedimärgi staatuses ka tänapäeval. Need, kes nendest koolidest midagi teavad, teavad, millest siinkohal jutt: kõik „Eesti Ekspressi“ ajakirjanikud järgivad oma lugudes ühte sisulist joont. Nad mängivad salapärase kui‘ga.

Konkreetsemaks minnes võtan kätte 10.05.2012 „Eesti Ekspressi“ nr.19, kogunumbriga 1170, rebin vahelt kõik lisad ja silman esmalt pealkirju ning autoreid. Tänapäeval on informatsiooni nii palju, et tavaliselt piirdub ajalehe lugemine pealkirjade lugemisega, et otsustada, mis on parasjagu moes. Antud leht on täidetud äärmiselt triviaalsete pealkirjadega. Paljastatakse rõivatööstuse õudusi, usutakse poliitiku sõnu, kedratakse jalgratturite röövimise lugu. Asi selge, teemad on igapäevased ning siin midagi põnevat pole.

Tavaliselt on ka lehtede juhtkiri sisutu  rubriik, olles reeglina eetiliseks ruuporiks ajakirjanikest variseride käes. Kuid antud leht oskab üllatada, sest moraali lugev peatoimetaja jätab sõna võtmata. Sõna võtab hoopis saduser, „Eesti Ekspressi“ vastutav väljaandja, kellel pole kombeks moraali lugeda. Väidetavalt on Eesti riigi poliitilises olukorras midagi uut, mis väljendub oskamatuses otsustada Brüsselile meeldivalt. Kui Eesti riigi poliitilises olukorras on tõesti midagi uut, siis on tuleb küsida, milles seisneb see uus. Salapärane kui. Ja kui see on tõesti nii, siis kas lipulaeval on nii palju võimu, et aidata formuleerida seda uut. Võib olla isegi mõjutada endale soodsas suunas, mis võiks olla ka rahvale soodne.

„Eesti Ekspressil“ pole olnud võimu, oskusi ega võib-olla ka tahet mõjutada poliitikat Eestis. Kuid ajakirjandusmaastikul on samamoodi nagu jalgpallis: kui sina ei löö, siis lüüakse sulle värav. Avaliku ruumi täitjana on ajakirjandusel ilmselgelt võimatu olla poliitiliselt erapooletu. Üldiste tendentside taustal võib öelda, et kui üks leht on erasektori toode, sõnavabaduse kandja ja räpase mängu avalikustaja, siis eesti keele piiratud avalikus ruumis on tema tulevik võimalik ainult kahel moel: kas muutuda avaliku taristu osaks ning hakata struktuuridelt raha taotlema või realiseerida olemasolev potentsiaal sõltumatuna erasektoris.

Defineerides võimu ülesannete täitmise võimekuse ja pädevusena väljapool oma organisatsiooni, tuleb tähele panna, et rõhk on siin oma organisatsioonil. Mis on meie jaoks oma? Ajalehe organisatsioon on üks, kuhu me võib-olla ei kuulu, ühiskond on teine organisatsioon ja riik, mida iga kodanik võib enda omaks lugeda, on kolmas organisatsioon, kuigi mõnel hetkel oleme nii ühest kui teisest surmani tüdinud. Kas on veel mingi organisatsioon? Kui seda eeldada, siis tuleb küsida, kas „Eesti Ekspress“ täidab mingeid ülesandeid väljapool oma organisatsiooni ja vastata, et kahjuks ei täida.

Lipulaeva pädevus tuleneb lipu kandmisest, mis on tegelikult võrdselt legaalne seadusest tuleneva pädevusega. Sellest pädevusest võiks kasvada tõesti midagi uut ja tekkida olukord, et kohalikud poliitikud tulevad „Eesti Ekspressi“ käest eelotsust küsima, mis oleks normaalne. Jääks ära sahistamine Brüsseli tagatubades, mis on ebanormaalne. Antud juhul on lipulaeva küll huvitav lugeda, kuid kuna tal pole ülesannet, mida täita, siis jääb lehe potentsiaal realiseerimata.

HMS “Victory” oli admiral Nelsoni lipulaev

Aadressilt: http://i.telegraph.co.uk/multimedia/archive/00885/hms-victory-460_885714a.jpg

Faktid ja spekulatsioonid – mis eristab uurivat ajakirjandust kollasest ajakirjandusest?

@ckrabat

Ei tahaks küll kaasa minna IRL Res Publica tiiva juhtivaid liikmeid tabanud negatiivse meediakampaaniaga, kuid samas oleks patt mitte tähelepanu juhtida juhtumi mõnedele normitehnilistele külgedele, mis eristavad uurivat ajakirjandust kollasest ajakirjandusest. Mihkel Kärmase, Rasmus Kagge ja ETV saate „Pealtnägija“ tiim on Raudse-Stelmachi-Kabritsa elamislubade müümise skandaali käsitledes lähtunud pigem uuriva ajanduse põhimõtetest, samal ajal kui ajaleht „Postimees“ on Andrus Veerpalu dopingujuhtumit käsitlenud kollase meedia traditsioonide kohaselt.

Res Publica poliitikute juhtumil toodetakse informatsiooni ning juhtumi tagamaid üritatakse lahata uute faktide najal. Andrus Veerpalu juhtumil on teada ainult üks fakt, mille ümber ehitatakse arvukal hulgal spekulatsioone, mis omakorda aitavad luua meediale sobivat kuvandit. Ma nimetaksin seda põhimõtteliseks erinevuseks. Raudse, Stelmachi ja Kabritsa juhtumil aitavad meedia poolt kogutud uued tõendid juhtumi tagamaid avardada. Veerpalu juhtumil loodi kuvand, mida üritatakse tarbijaskonnale pähe määrida – kui korrata nagu rikkiläinud grammofon: „Lible tegi! Lible tegi …“, siis jääb avalikkus lõpuks uskuma, et kellamees Kristjan Lible laskis kirikumõisa poiste parve põhja, kuigi tegelikult pani pahateo toime tulevane Paunvere vallavanem (või oli ta nüüd vallavolikogu esimees – siis kui Kiirele talukoha eraldamist arutati) A.Tõnisson. Uuriv ajakirjandus peaks faktidele toetudes ära tõestama, kuidas Andrus Veerpalu keelatud aineid manustas ja seeläbi oma sportlikke tulemusi parandas, aga seda ei üritatagi teha.

Elamislubade afääri puhul on toimunu legaalsest küljest isegi olulisem  juhtumi eetiline külg. Kas teatavate poliitikute poolt esitatavad põhimõtted on kooskõlas nende praktilise tegevusega? Kas need isikud on tarvitanud nende kasutada olnud poliitilist mõjuvõimu äritegevuses isikliku kasu huvides? Kas äritegevus ja poliitika saavad üldse käsikäes toimida?  Kui mingi osa erakonnast, kes järgib oma põhikirjalises tegevuses rahvuslikku, konservatiivset ja pigem suletud Eesti ühiskonnale suunatud poliitikat, äritseb elamislubadega riikide kodanikele, kes on ametlikus diskursuses käsitletavad vähemalt potentsiaalsete vaenlastena, siis kuivõrd on selline tegevus ühiskonnale aktsepteeritav isegi kui see on juriidiliselt korrektne? Lobby-tegevus on poliitikas ja ärimaailmas küll tavaline nähtus, kuid sealgi on kindlad piirangud. Näiteks USA vabariiklaste 2008.a. presidendikandidaadi John McCaini peamine välispoliitiline nõustaja Randy Scheunemann oli Gruusia avalik ja palgaline lobbyist Washingtonis. Kui me hakkame seda fakti ilma tõendamata siduma 2008.a. keset Ühendriikide presidendivalimisi puhkenud Venemaa-Gruusia sõjaga, siis on tegemist spekulatsiooniga.  Raudse-Stelmachi-Kabritsa äritegevuse näol oli tegemist varjatud lobby-tegevusega, mis on taunitav, kuigi tegemist ei pruugi ilmtingimata olla riikliku lobby-tegevusega Venemaa kasuks, vaid näiteks kõigest poliitilise mõjuvõimu kasutamisega isiklikuks rikastumiseks. Kui keegi faktidele toetumata seda Venemaa-lobbyga seoks, siis oleks see tänases päevas spekulatsioon.

Pigem nõustun siinkohal Tarmu Tammerki poolt tänases „Terevisioonis“ öelduga, et respublikaanide juhtumi meedia poolne käsitlemine on olnud valdavalt faktipõhine, mille eest võib „Pealtnägija“ tiimi pigem kiita. Andrus Veerpalu juhtumi puhul on tegeletud põhiliselt kuvandi loomisega, toomata esile uusi fakte ja see teebki nende kahe juhtumi puhul vahe sisse. Faktid ja spekulatsioonid. Uuriv ajakirjandus toetub faktidele, kollane ajakirjandus spekulatsioonidele.

mai 2017
E T K N R L P
« veebr.    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.