Meediakriitika I: „Eesti Ekspressi“ kriitika

@huviline

Eesti Ekspress“, Eesti meedia lipulaev või ennast ise meedia lipulaevaks pidavad tegijad/lugejad ja isikute stabiilne kooslus/avalikkus, erineb teistest omataolistest mõne nüansi võrra. Erinevalt muudest laevadest lehvib lipulaeva mastis lipp. Lipu tähendus/tunne on muutunud. Lipul oli enne meie aega tähendus, mille kohta võib nüüd lugeda vikipeediast. Teatud mõttes pole lipul enam mingit tähendust, kui välja arvata, et on lipp ise ja mõned, kes peavad seda endiselt oluliseks, mõned aga kasutavad lipuga seotud väljendusi, nt lipulaeva metafoor.

Nüanss, mille poolest Eesti meedia lipulaev erineb teistest laevadest, on lühidalt järgmine: leht peab olema huvitav ja kõik muu tuleb teises järjekorras. Ainult huvitav leht müüb. Nimetatud kategoorilise imperatiivi täitmine on aidanud „Eesti Ekspressil“ võita lugejaid, kuid  tema erinevus muudest lehtedest tuleneb lapsepõlvest ja kooliajast. Teatavasti ulatub Eesti Ekspressi lapsepõlv veel nõukogude aega, kui ajakirjandusturg („Rahva Hääl“, „Noorte Hääl“, „Edasi“, „Sirp ja Vasar“) oli kontrollitav ühe partei poolt ja sellepärast väga halli värvi. Kooliõpinguteaeg ja  seninägematud konkurentsitingimused karastasid ning sündis huvitav ajakirjandus, mis nüüdseks omab piisavalt rahalisi vahendeid ja infoallikabaasi, et säilitada sõltumatus avalikust rahast.

„Eesti Ekspressi“ sõltumatus avalikust rahast on avalikult deklareeritud. Lugeja jaoks on see slogan, aga vaevalt et tegijate jaoks enam meeldegi tuleb, mis esilehel triipkoodi kohal kirjas („sõltumatu nädalaleht“). Riik, mis kärbib silmakirjalikult mahtu ja pumpab samal ajal avalikku raha igasse vähegi kasulikku projekti (nt Teeme ära! või toidupank) pole “Eesti Ekspressile” teadaolevalt sentigi andnud. Samuti pole kuulda olnud, et „Eesti Ekspress“ oleks kirjutanud mõne projekti EL struktuurfondidest raha saamiseks või seda saanud. Seega võib „Eesti Ekspressi“ näitel väita, et huvitav ajakirjandus ei pea kuuluma avaliku taristu hulka. Samas üks teine meediakanal, Eesti Filmi Sihtasutus, saab riigi käest avalikku raha kuuldavasti proportsioonis umbes 2/3 eelarvest, millega ta muutub avaliku taristu üheks osaks.

Puhtakujulise erasektori tootena, algusest peale huvitava „Eesti Ekspressi“ puhul tuleb rääkida kahe P-tähega algava kooli põimumisest (Peegli-kool ja Panso-kool). Esimesest vormilises, teisest sisulises tähenduses. Mõlemad koolid on rajatud sõja-aja laste poolt, kelle põhimõtted on oma valdkonnas kvaliteedimärgi staatuses ka tänapäeval. Need, kes nendest koolidest midagi teavad, teavad, millest siinkohal jutt: kõik „Eesti Ekspressi“ ajakirjanikud järgivad oma lugudes ühte sisulist joont. Nad mängivad salapärase kui‘ga.

Konkreetsemaks minnes võtan kätte 10.05.2012 „Eesti Ekspressi“ nr.19, kogunumbriga 1170, rebin vahelt kõik lisad ja silman esmalt pealkirju ning autoreid. Tänapäeval on informatsiooni nii palju, et tavaliselt piirdub ajalehe lugemine pealkirjade lugemisega, et otsustada, mis on parasjagu moes. Antud leht on täidetud äärmiselt triviaalsete pealkirjadega. Paljastatakse rõivatööstuse õudusi, usutakse poliitiku sõnu, kedratakse jalgratturite röövimise lugu. Asi selge, teemad on igapäevased ning siin midagi põnevat pole.

Tavaliselt on ka lehtede juhtkiri sisutu  rubriik, olles reeglina eetiliseks ruuporiks ajakirjanikest variseride käes. Kuid antud leht oskab üllatada, sest moraali lugev peatoimetaja jätab sõna võtmata. Sõna võtab hoopis saduser, „Eesti Ekspressi“ vastutav väljaandja, kellel pole kombeks moraali lugeda. Väidetavalt on Eesti riigi poliitilises olukorras midagi uut, mis väljendub oskamatuses otsustada Brüsselile meeldivalt. Kui Eesti riigi poliitilises olukorras on tõesti midagi uut, siis on tuleb küsida, milles seisneb see uus. Salapärane kui. Ja kui see on tõesti nii, siis kas lipulaeval on nii palju võimu, et aidata formuleerida seda uut. Võib olla isegi mõjutada endale soodsas suunas, mis võiks olla ka rahvale soodne.

„Eesti Ekspressil“ pole olnud võimu, oskusi ega võib-olla ka tahet mõjutada poliitikat Eestis. Kuid ajakirjandusmaastikul on samamoodi nagu jalgpallis: kui sina ei löö, siis lüüakse sulle värav. Avaliku ruumi täitjana on ajakirjandusel ilmselgelt võimatu olla poliitiliselt erapooletu. Üldiste tendentside taustal võib öelda, et kui üks leht on erasektori toode, sõnavabaduse kandja ja räpase mängu avalikustaja, siis eesti keele piiratud avalikus ruumis on tema tulevik võimalik ainult kahel moel: kas muutuda avaliku taristu osaks ning hakata struktuuridelt raha taotlema või realiseerida olemasolev potentsiaal sõltumatuna erasektoris.

Defineerides võimu ülesannete täitmise võimekuse ja pädevusena väljapool oma organisatsiooni, tuleb tähele panna, et rõhk on siin oma organisatsioonil. Mis on meie jaoks oma? Ajalehe organisatsioon on üks, kuhu me võib-olla ei kuulu, ühiskond on teine organisatsioon ja riik, mida iga kodanik võib enda omaks lugeda, on kolmas organisatsioon, kuigi mõnel hetkel oleme nii ühest kui teisest surmani tüdinud. Kas on veel mingi organisatsioon? Kui seda eeldada, siis tuleb küsida, kas „Eesti Ekspress“ täidab mingeid ülesandeid väljapool oma organisatsiooni ja vastata, et kahjuks ei täida.

Lipulaeva pädevus tuleneb lipu kandmisest, mis on tegelikult võrdselt legaalne seadusest tuleneva pädevusega. Sellest pädevusest võiks kasvada tõesti midagi uut ja tekkida olukord, et kohalikud poliitikud tulevad „Eesti Ekspressi“ käest eelotsust küsima, mis oleks normaalne. Jääks ära sahistamine Brüsseli tagatubades, mis on ebanormaalne. Antud juhul on lipulaeva küll huvitav lugeda, kuid kuna tal pole ülesannet, mida täita, siis jääb lehe potentsiaal realiseerimata.

HMS “Victory” oli admiral Nelsoni lipulaev

Aadressilt: http://i.telegraph.co.uk/multimedia/archive/00885/hms-victory-460_885714a.jpg

2 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    mai 17, 2012 @ 06:40:19

    “„Eesti Ekspressil“ pole olnud võimu, oskusi ega võib-olla ka tahet mõjutada poliitikat Eestis.

    Kindlasti on meedial oma hoovad poliitika tegemiseks. Eelkõige on see avaliku arvamuse mõjutamine. Kuna demokraatlikus riigis poliitikud on avalikust arvamusest mõjutatud, siis joonistub siit välja tee võimuni. Meedia võim ei ole seadustega reglementeeritud, kuid sellegipoolest on see olemas ja ta omab samasugust võimuarsenali nagu keskajal oli võib-olla kirikul. Meedia produtseerib Tõe ja Õiguse raamatut, millel on sarnasused pühakirjaga. Pühakirjal omakorda on võime juhtida poliitikat.

    Vasta

  2. personainfieri
    mai 17, 2012 @ 07:29:05

    Avalik arvamus liigub koos inimestega, moodustades avalikuse, samuti nagu risk liigub koos inimestega. Eesti Ekspressi tegijad/lugejad on üsna stabiilne kooslus. Nad moodustavad avalikuse, mis erineb suhteliselt selgelt nt Eesti Päevalehe tegijate/lugejate poolt moodustuvast avalikusest. Intervjuu nagu tänases Eesti Päevalehes Raimo Poom Nomran Aasaga oleks võimatu Eesti Ekspressis, vt
    http://www.epl.ee/news/eesti/taismahus-norman-aas-toobali-tuiksoo-fiaskost-see-on-tavaparane.d?id=64407182&utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed%3A+eestipaevaleht+%28EESTI+P%C3%84EVALEHT%29

    Meedial on kaheldamatult oma hoovad poliitika mõjutamiseks, kuid need ei ole võimu hoovad. Meedia ise armastab ennast nimetada neljandaks võimuks sisemise alaväärsustunde tõttu, sest ta küll teab ja näeb kõik, kuid tal pole jõudu midagi muuta. Võim on jõud. Legitiimne võim vastab ülaltoodud definitsioonile ja on üldjuhul ka legaalne.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

mai 2012
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: