Saame suureks rahvaarvult!

@ jolli&ckrabat
Kunagi elas Maarjamaal üks tark mees, Otepää kirikuõpetaja, kelle nimi oli Jakob Hurt. Hiljem pandi tema pilt koguni kümnekroonise rahatähe peale. Tema ei kurtnud päevast päeva, et eestlased surevad välja, vaid astus igal pühapäeval peale jumalateenistust küla kõrtsi eest läbi, ikka selleks, et teada saada, mis elu on. Tänapäeva noored ei pruugi enam teada, mida kõrts tol ajal külarahvale tähendas, aga see oli samasugune kultuuri- ja haridusasutus nagu kaubanduskeskus praeguse aja linnanoortele või burksiputka kaasaegsetele maanoortele. Hurt ütles: „Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.“ Aga kui tema nägi, et eesti rahvast võrreldes teiste rahvastega vähe on, siis mõtles ta hoopis, kuidas teha nii, et meil ei oleks sellepärast teistest rahvastest vähem sulli, feimi ja respekti. Mõtles tema päeva, mõtles kaks ja lõpuks tuli välja ideega: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“ Rahvas kõrtsi ees kohe küsima, mida me selle tarvis tegema peame? Hurt vastas neile, sina peaksid rohkem koolis käima, parema hariduse saama, raamatuid lugema ning muidu tubli olema, siis oleksime ka eesrindlikumad ja targemad, keda kõik teised austaksid. Seda, lapsed, kutsutakse autoriteediks, teatas Hurt. Sajand tagasi astusid nooreestlased veel sammu edasi ja tahtsid, et eestlased saaksid lisaks veel eurooplasteks, ikka sellepärast, et silmapiir oleks avaram ja pea lahtisem, mitte ei suletaks end raudbetoonist ja jääkarudest siseturukaitse taha nagu imaginaarses neukkuparadiisis Axel Heibergi saarel. Visionääre oli teisigi, Lennart Meri tahtis leida „Eesti Nokiat“, Andrus Ansip jõuda viie rikkama Euroopa riigi hulka, Toomas Hendrik Ilves saada igavaks Põhjamaaks, Edgar Savisaar viia Moosesena eesti rahva tema õigussüsteemist välja tõotatud maale ja nii edasi … Ikka kaugemale, kõrgemale, tugevamini…

Sajand läks mööda, aga vaimu ei tulnud ega tulnud … Jakob Hurt oli vahepeal ära surnud. Mitmed meie helgemad pead hakkasid kahtlema tema sõnade pädevuses ja leidsid, et aeg on seada uued orientiirid. Kellelegi meenus, muistse vabadusvõitluse aegu teadis manatark Harju Loogiline rääkida, et suur malev on parem kui väike malev. IRL visiooniüritusel tõi noorema põlve visionäär Margus Tsahkna ammunustatud vanarahvatarkuse taas viljasalvest välja, kloppis puhtaks ja tõstis käibesse, esitades üleskutse viia eestlaste rahvaarv 25-30 aastaga kahe miljonini. Arusaadav, sest kui on juhtunud nii, et me vaimult kunagi suureks ei saa, siis saame vähemasti suureks rahvaarvult! „Meid ei tohi rahvusena piirata meie territoorium. Meid peab ühendama tahe koos olla ning midagi ühiselt teha,“ kõneles Tsahkna ja lisas, et erinev emakeel või usk ei välista eestlaseks saamist. Mida nüüd siis teha? Kuidas edasi? Kes vastutab? Mõni väiksema meediakogemusega lugeja võib nendest vastakatest signaalidest segadusse sattuda, oma lollvara kokku jooksutada ja nurgas ühe koha peal ringe tegema hakata. Äkki kaalutakse täitmata miljoni eestlase vakantse koha mehitamist mitte kört-ja-kama põhiste põliseestlastega, vaid koguni kardetud sisserändajate, marutõbiste moslemineegritega? Võib-olla kirjutab lehesabasse isegi mõne ahastava anonüümse netikommentaari. Teised küsivad otse, mis see kõik maksma läheb? ÜRO kõige positiivsema stsenaariumi kohaselt oleks Eesti rahvaarv 2050. aastal 1,25 miljoni lähedal. Teadlane räägib: „Sellise rahvaarvuni jõuaks Eesti siis, kui sündimus suureneks keskmiselt 2,3 lapseni naise kohta ja rändevood oleks kenasti tasakaalus. Rahvaarvu vähenemine nende positiivsete eelduste puhul toimub seetõttu, et sünnitusealise rahvastiku hulgas hakkavad domineerima varasemast 30–40 protsendi võrra väiksemad põlvkonnad, kes on sündinud 1990. aastatel ja hiljem“.

Tsahkna ideed hakkas kritiseerima EKRE visionäär ja nelja lapse isa Martin Helme, kes arvutas: „Selleks, et me jõuaks kasvada 35 aastaga 800 000 võrra, peaks aastas hakkama siin sündima 37 000 last. See tähendab, et eestlastel peaks olema pea neli korda rohkem lapsi võrreldes praegusega. On see alles visioon! Isegi meie oma naisega ei jõua nii eeskujulikud olla.“ Helme juhib tähelepanu, et need kaks miljonit eestlast, kes meie rahvaarvu uutesse kõrgustesse tõstavad, ei pea üldse rääkima eesti keelt või olema meiega sama karva, isegi mitte sündinud siinmail. Tema sõnul võib Tsahkna “eestlane” pärit olla Süüriast või Eritreast, moslem või vene õigeusku, rääkida vene või araabia keeles, aga kui ta ise tunneb, et on eestlane, siis ongi eestlane… Come on! Meilegi tuttav pagulasneeger Jaak teeb vahet Saku ja A. Le Coqi õlledel, sööb neli sealihaburksi korraga, sõidab burksiputka ette alati korralikult tuunitud kasutatud bemariga ja erineb tõelistest eestlasest vaid päevitunud jume tõttu, justkui oleks solaariumisse mitmeks päevaks kinni jäänud. Ilma võõra vere lisamiseta läheb raskeks. Võib-olla peaksid eesti naised rohkem sünnitama, et toota tõupuhtaid eestlasi, kes oleksid nagu välja astunud kahekroonise Karl Ernst von Baeri päevaraamatust, aga kuidas seda saavutada? Eesti naised saaks sünnitama pandud ja lapsed üles kasvatatud ainult totalitaarse süsteemi sunnil. Selline ühiskonnakorraldus võiks aidata eesmärgile oluliselt lähemale tulla, kui kõrvuti ajateenistuskohustusega meeskodanikele hakkaks kehtima sünnituskohustus naiskodanikele. Kui seda ei täida, siis vangi ja küll seal juba sind sünnitama pannakse! Sergei Metlevi sõnul propageerib EKRE 19. sajandi maailma, kus mehe koht on sõjaväes ja naise oma sünnitusmajas, kus õiguskorda määrab dogma ja rahvusvahelist elu korraldab ürgne tugevaima seadus.

Kaur Kender räägib, et Eesti ühiskond ei hinda noori, kuigi noored on need, kes viivad elu edasi. Ta ütleb: „Paljut ma ei tea. Aga seda tean, et inimesi, eriti noori inimesi, ei asenda mitte miski. Elukestev õpe. Robotiseerumine. Pensioniea nihutamine Surematu Kaštšei vanuseni. Emapalk. Kolmanda lapse toetus. See on kõik nagu silikoonrinnad seksinukule. See ei asenda noori.“ Paljude jaoks tähendab rahvaarvu suurendamine hoopis uute lollitehaste rajamist, mis töötaksid viisaastakute rütmis täisjõul, nii et korstnad huugavad. Mäletame, kuidas neukkuajal numbritehastes plaani täites uut tüüpi odavaid lolle ehk neukkusid toodeti. Kõige kiirem tee oleks lollitehaste arvu suurendamine ja uue odava lolli tarbekaubana tootmisse võtmine. Kanal kahes näidatav “Eesti tippmodelli“ saade võib anda häid ideid uute lollimudelite kasutuselevõtuks, mida masstootmisele võtta. Võib-olla polegi see halb? Loll aga maksab kaasaegses infoühiskonnas rohkem, kui need, keda Nibiru aegadel kulda kaevandama ja püramiide ehitama sunniti. Selleks et miljon eestlast juurde teha, peaks kõigepealt materjali olema. Kui materjali ei ole, ei saa ju teha ning ega ainult paljast ümberpakendamisest ei piisa, uus eestikeelne lollvara tuleb ka sisestada. Nii ei jää muud üle, kui võtame vastu miljon pagulast ning meil ongi kaks miljonit eestlast kokku saanud. Olemasoleva ressursi kasutuselevõtt on ju alati lihtsam kui uue loomine või tootmine.

Unistustega on üks naljakas asi: kui unistused on suured ja lennukad, siis paistavad need olevat kättesaamatud. Räägitakse, et unistades tuleks olla ratsionaalne. Samas, mis unistused need siis sellised ka oleks? Tavaline toidupoe nimekiri: kartul, porgandid, piim, või, sai ja leib. Iga burksiputkaline teab, et ühest burksist ei saa midagi, vähemalt neli burksi teevad kõhu täis. Ideed võiksid niisiis olla veelgi lennukamad ja mitte piirduda mingi tühise kahe miljoniga, et jõuda samale tasemele lätlastega! Kaks milli on ilmselgelt vähe, selle nimel ei hakka õige eestlane käiseid üles käärimagi. Kui me räägiksime kahekümnest miljonist, siis on juba parem. Kakssada miljonit? Sellest saab parem olla ainult kaks miljardit! Kaks miljardit eestlast oleks juba number, mis viiks meid ka maailmamastaabis tõsiste tegijate hulka, Hiina ja India konkurendiks. Kas see toob kaasa ka suurema vastutuse olukorras, kus iga loll võib järglase toanurgas valmis teha, aga üles kasvatada ei oska ja tal pole selleks ka vahendeid, sest pangalt riigi garantiiga saadud nooreperelaen on läinud kasutatud bemari ostmiseks? Keegi peab hoogtöö korras sündinud lapsed ka üles kasvatama. Selleks, et autot juhtida, nõutakse juhiluba, paljudeks ametites töötamiseks nõutakse kooliharidust, aga lolli võib igaüks toanurgas vabavarana valmis teha ja mingit eksamit või kvaliteedikontrolli ei toimu. Kas suurem sündivus muudab elu Eestimaal paremaks? Kas me saame juurde paremaid, targemaid ja ilusamaid eestlasi? Kas kahe miljardini aitaks meid sünnituskohustus, sisseränne või mõni muu mõõdetav eesmärk, ei hakka siinkohal analüüsima. Las löövad numbreid kokku need, kes muuks ei sobi, kui teiste lennukate ideede kritiseerimiseks, et oma isiklik viisteist minutit kuulsust kätte saada. Alternatiivne lahendus võib tulla hoopis sellest, et igaüks meist saab elu Eestis paremaks muuta. Kui elu Eestis muutub veelgi paremaks, tekib lausa möödaminnes ilma igasuguste üleskutseta miljoneid inimesi, kes sooviksid, et neid eestlasteks peetakse, sest bränd müüb. Kes siis ei tahaks olla eestlane?

Müüt eestlaste väljasuremisest II

@ckrabat

Viimasel ajal on kohalik totaalne meedia sireenide huilates promonud keskerakondlikku vene poliitikut Yana Toomi, kes olevat eestlastele musta pori näkku visanud ja intervjuus mingisugusele Venemaa meediaväljaandele väitnud, et eesti keel on väljasurev keel ning et Eestis räägitakse tihti “demograafilisest agooniast” – lapsi sünnib vähe ja noored rändavad välja. Yana Toomist on Eesti meedias varem juttu olnud seoses vene koolide eestikeelsele õppele üleminekuga ja kui mälu ei peta, siis tegemist on kunagise Tallinna abilinnapeaga, kes tänaseks päevaks on siis nähtavasti edasi liikunud Riigikokku. Ma ei taha siin nimetatud keskerakondlikku poliitikut mitte kuidagi kaitsta, kuid ei arva ka, et tema intervjuule peaks pöörama hüsteerilist tähelepanu, sest ta räägib veidi teises võtmes ja teises toonis asju, millele eestikeelne meedia tõepoolest liiga suurt tähelepanu osutab ehk siis eesti rahvuse ja keele ohustatusele kuni väljasuremiseni välja. Vähemalt lähitulevikus pole hädakella löömiseks küll mitte vähimatki alust, sest eesti rahvuse, kultuuri ning keele ümber on loodud efektiivne raudbetoonist ja kaitsetollidest siseturukaitse. Teisiti väljendades – meil on oma riik!

Müüt eestlaste väljasuremisest on populistlik muinasjutt, mis taotleb poliitilist edu erinevate kollektiivsete hirmude õhutamise läbi. Hirmutada on mugav (vt Laur Kaunissaare)! Meid on nii vähe ja kuri vene hunt neelab meid alla! Hirmunud rahvas ei mõtle enam ratsionaalselt ning allub kergemini poliitilisele manipulatsioonile. Zbigniew Brzezinski on väitnud, et hirm “varjutab mõistuse, intensiivistab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise nende poolt soovitavate poliitiliste eesmärkide toetuseks.” Venemaa ja “vene oht” on eestlaste jaoks samasugune hirmu võimendav kategooria nagu islamiterrorism ameeriklaste jaoks. Toomi väljaütlemised on juba saanud tugeva vastureaktsiooni IRL esimehelt Urmas Reinsalult, kuid tuleb tunnistada, et ka IRL ise on kasutanud hirmukultuuri väljundeid sh müüti eestlaste väljasuremisest oma poliitilise programmi huvides. Hirm rahvuse, keele ja kultuuri väljasuremise ees on hirmukultuuri viljad ning sellest tulenevad Rahvakogus kõlanud  kummalised demokraatiat piiravad ettepanekud, nt lisahäälte andmiseks lastevanematele või lastetusmaksu kehtestamiseks või koguni lastele hääleõiguse andmiseks.

Ma olen veendunud, et selle asemel, et püüda venekeelseid koole riikliku sunni abil eestikeelseteks muuta, oleks tulnud suuremat tähelepanu pöörata kooliprogrammidele ning eelkõige kasvatada  venekeelsetes noortes  patriotismi, tutvustades Eesti riiki ja eesti kultuuri nende emakeeles, mille juurde oleks käinud riigikeele intensiivõpe. Õnnistatud tsaariaeg ja nõukogude kord ei ole veel nii kauge minevik, et me ei mäletaks, missuguseid tagajärgi riiklikule sunnile rajatud venestamispoliitika kaasa tõi ning see ei ole ehk see mudel, mida eestistamispoliitikas tuleks järgida. Yana Toomi võiks võrrelda “Õhtulehe” kaasabil Eestis legendi ja jumala staatusesse jõudnud soome ajakirjaniku Sami Lotilaga, kes põhjustas siinse rahva ja riigi mõningaid iseärasusi pilgates rahvusliku alaväärsuskompleksi ning kõiksuguste hirmude all vaevlevate neukkude tugeva enesehaletsusliku vastureaktsiooni, millest võitsid totaalne meedia ja tema poolt ehitatav Viha vabariik.

Ma arvan, et hirmudel eesti rahva, kultuuri ning keele väljasuremisest puudub igasugune alus, isegi kui rahva kvantitatiivne arv väheneb, sest kvantiteeti saab asendada alati kvaliteediga. Selle asemel, et stimuleerida mehhaaniliselt sündivust ning üritada rahvaarvult suureks saada, tuleks suuremat tähelepanu pöörata kultuuri ja keele kvalitatiivsele tugevdamisele. See, et burksiputka ees tolgendab rohkem noori, keelt ja kultuuri nüüd küll kuidagi ei päästa. Rahvuspoliitika on kõndimine õhukesel jääl, kus peaks riikliku sundi rakendama võimalikult vähe ning rohkem suunama ressursse ergutuspoliitika kasutamiseks, mis motiveeriksid positiivset huvi eestlaste keele ja kultuuri vastu.

Rahvuse säilitamiseks tuleks pigem soodustada avatud maailma ja ehitada üles konkurentsivõimeline elukeskkond. Kutsudes rahvast üles sotsiaaltoetuste najal vastutustundetult paljunema, ei võeta vastutust selliselt stimuleeritud ilmakodanike tuleviku eest – kui pärast virisetakse, et noortel pole tööd ja nad rändavad Eestist välja. Sotsialism ja natsionalism on mõlemad vabadust piiravad ideoloogiad. Nõustuda saab Endel Lippmaaga, kes  väitis, et “kui tahetakse tõsta makse, näiteks tulumaksu 75% nagu Prantsusmaal, siis sunnitakse kapitali kolima. Kui raha on ära kolinud, siis on inimesel juba palju lihtsam kolida. Kui vasakpoolsed saavad võimule, siis muutub elu vaesemaks kõigi jaoks.”

Ülemäärase riikliku sunniga kasvatatakse vaid Yana Toomi, Mihhail Kõlvarti ning teiste venekeelse kogukonna eestvõitlejate populaarsust, sest tavaliselt kasvab niiviisi kogukondadevaheline vastandumine. Taoliste artiklite – intervjuu on osa pikemast artiklist, mis kindlasti lisab kogu loole teatava autori poolse subjektiivse alatooni – promomine täidab hoopis vastupidist eesmärki – tugevdab erinevate kogukondade vahelist mittemõistmist ning Viha vabariiki Eesti ühiskonnas. Siinkohal võiks isegi nõustuda Rein Rauaga, kes väidab, et “eestlaste enesessesulgumine ning usalduse vähesus teistsuguse sünnipäraga inimeste vastu, kes on Eesti oma kodumaaks valinud” võivad tugevneda, kuid just sellel põhjusel oleks mõistlikum meediakampaaniaga mitte kaasa minna ja sellised avaldused üldse tähelepanuta jätta.

 

Müüt eestlaste väljasuremisest

@ckrabat

Eesti on väike riik oma 1,3 miljoni elaniku ning 45 228 ruutkilomeetrise pindalaga. 2009.a. andmetel moodustavad eestlased  68,7% kogu elanikkonnast ja nende osakaal on kasvanud alates 1989.a-st. Sellegipoolest räägitakse pidevalt eestlaste väljasuremise ohust ja muretsetakse nende vähese sündivuse pärast. Kas selline enesehaletsuslik ideoloogia ei mõju rahvuse vaimsele tervisele hoopis tapvamalt, kui rahulik toimetamine ja eneseharimine ilma sellepärast oluliselt muretsemata?  Hirm tuleviku ees ei viita elutervele ühiskonnale, sest tulevikku suunatud ühiskonnal ei jätku muremõtete jaoks lihtsalt aega. Rahvus tervikuna areneb ainult siis, kui rahvuse sees saavad areneda vabad indiviidid, kellel puudub hirm tuleviku ees.  Aeg liigub vaid ühes suunas, kuid ükskord saab ta otsa niikuinii. Igal rahval on oma ajalugu, mis on üks osa selle rahva arenguloost. See ajalugu toimib omas ajas ning sellisena ei tule ta enam mitte kunagi tagasi. See on kahtlemata tähtis, kuid mitte nii tähtis, kui rahva tulevik.

Sündivust mehhaaniliselt stimuleerida, kas siis läbi materiaalsete ergutuste (vanemapalk) või sunnimeetodite (lastetusmaks) abil, ei pruugi olla tulemuslik. Ma arvan, et ei tasu sellepärast liiga palju muretseda, kui eestlasi sünnibki liiga vähe. Neid sünnib alati täpselt parasjagu. Eestlased on üks kuigi tillukene osa inimkonna ühisest supikatlast ja kokkuvõttes sünnib inimesi meie planeedile liiga palju, rohkem kui planeet suudab vastu võtta. Ruumi ja ressursse jääb vähemaks ning kui üleilmne rahvaarvu kasv jätkub endise tempoga, siis liigume vastu paratamatule katastroofile, kus tsivilisatsiooni arengutempo ei pea vastu võidujooksus ressursside kulutamisega. Nii nagu nõukogudelik käsu- ja plaanimajandus ei pidanud külma sõja perioodil vastu konkurentsis liberaalse vabaturumajandusega, nii jääb inimkond kunagi alla võitluses loodusega ja püsib vaid üliväike tõenäosus, et keegi Klaatu taoline Maa sõber filmist “The Day the Earth Stood Still” tuleb planeeti päästma inimeste käest.

Võimalus rahvuse arenguks võib peituda hoopis tema kvaliteedis. Kui areneb kultuur, siis säilib ka rahvas, ükskõik kui suur või väike on see rahvas arvult. Eestlaste hirm väljasuremise ees meenutab pigem elevandi ees end puhevile ajavat hiirt, kes püüab suuremana näha, kui ta tegelikult on. Loomariigis on selline käitumine küll tavaline nähtus, aga jäädes arvuliselt väikeseks, võime suureks saada hoopis vaimujõult ja siis ei tarvitse enam muretseda, kas meie rahvaarv on piisavalt suur või on meil piisavalt suur sõjavägi, et meid kaitsta hirmuäratavate Teiste eest, kes on nagunii suuremad ja tugevamad.  Kultuur ja vaimujõud, mitte suur rahvaarv, aitasid vastu seista 50-aastasele nõukogude okupatsioonile ning see on väärtus, mis võib tagada ka rahva kestlikkuse veel paljudeks aastateks.

Täpselt samuti ei maksa hirmu tunda, kui noored lahkuvad Eestist. Igaühel peab olema õigus minna, sest siis säilib ka lootus, et tullakse millalgi ka tagasi. Liiga palju räägitakse meil kõiksugustest kohustustest, millega soovitakse genereerida müüti nagu oleks kodanik oma riigile võlgu ja riik oleks suurem väärtus kui tema kodanik. Tööteenistus, sünnitusteenistus, sõjaväeteenistus – kõik need on kontseptuaalses vastuolus inimese vaba tahtega, sest kõike seda saab inimene ellu viia ka vaba tahte abil. Sunnivahendid pole aga kunagi taganud soovitud tulemust, paremal juhul on nad vaid pikendanud agooniat. Riigi väärtus peitub tema kodanikes. Miks ei võiks Eesti olla väike mõnus riik, kus on palju ruumi, vaba loodust  ja kus kõigil on mõnus elada? Sel juhul oleks siinsel elul ka mingi igikestvam väärtus.