Ikooni lahkumine VI – Shimon Peresi pikk teekond

@ckrabat
Tänase päeva koidikul lahkus meie hulgast 93-aastasena üks möödunud sajandi rahvusvahelise poliitika suurkujusid, endine Iisraeli president ja peaminister Shimon Peres, kes jääb ajalukku kui Iisraeli ja Palestiina rahukokkulepete, tuntud ka kui Oslo rahukokkulepped, üks peamisi initsiaatoreid, millega tollane Iisraeli välisminister pälvis 1994. aastal koos Yitzhak Rabini ja Yassir Arafatiga Nobeli rahupreemia. Yitzhak Rabin ja Yassir Arafat on meie hulgast juba ammu lahkunud, esimene mõrvari kuuli läbi ja teine mõnevõrra segastel asjaoludel, kus ei saa lõplikult välistada ka mürgitamist, kuid Shimon Peresi ligi 70-aastane poliitiline karjäär tipnes Iisraeli presidendi ametiülesandeid täites aastatel 2007-2014, mis lõppes tema 91. sünnipäeva künnisel. Varem on Peres kahel korral täitnud peaministri ülesandeid, kahel korral ajutise peaministri ülesandeid ja olnud mitmetel ministrikohtadel, sh välis-, rahandus-, sise-, ja kaitseminister kokku kaheteistkümnes valitsuskabinetis. Ta vannutati Iisraeli presidendi ametisse 15. juulil 2007, olles esimene endine Iisraeli peaminister, kes asus täitma riigipea ülesandeid. Kõik see toimus keerulisel ajal, sest tema eelkäija Moshe Katsav, kes oli 2000.a. valimistel Peresit võitnud, Iisraelis valib riigipea parlament, mõisteti seejärel süüdi ühe kaastöötaja vägistamises ja kannab alates 2011.a. seitsmeaastast karistust Maasiyahu vanglas Ramlas. Selle aasta 13. septembril tabas Peresit aga tugev insult ja ta viibis seejärel Tel Avivi lähedases Tel Hashomeri haiglas intensiivravil. Kuigi esialgu loodeti, et tema seisund stabiliseerub, siis eile tabas teda ajuverejooks, mis sai kokkuvõttes saatuslikuks. Jaanuaris 2011 lahkus Shimon Peresi abikaasa Sonia, kellega ta oli abiellunud juba 1945. Neil oli kokku kolm last.

Shimon Peres sündis 2. augustil 1923 tolleaegses Poolas Wiszniewis, mis tänapäeval asub hoopis Valgevene territooriumil, ja kandis nime Szymon Perski. Nende perekond oli kolmkeelne, kodus räägiti jidišit, heebrea ja vene keelt ning Szymon õppis poolakeelses koolis lisaks juurde veel inglise ja prantsuse keeli. Tema isa oli jõukas puiduärimees ning ema oli raamatukogutöötaja. Perekond oli sionistlike vaadetega. Shimon on meenutanud, et tema vanemad ei olnud ortodokssed juudid, kuid rabist vanaisa mõjutusel oli ta ise noorena väga tõsiusklik judaist, kes pidas rangelt kinni tavadest. Noorem vend ehitusettevõtja Gershon (Gigi) Peres suri 2011. aastal Tel Avivis 85-aastasena. Nende suguvõsast on pärit Hollywoodi filmitäht Lauren Bacall (Betty Joan Persky). Perekond emigreerus Palestiinasse 1934, kuhu pereisa oli lahkunud juba paar aastat varem ning nad seadsid end sisse Tel Avivis. Osa suguvõsast, vanavanemad ja onu, jäid Wiszniewi ja põletati elusalt natside poolt sealses sünagoogis. 15-aastasena siirdus Shimon õppima Ben Shemeni Põllumajanduskooli, mille ta ka lõpetas. Ta liitus Iisraeli Tööpartei noorteorganisatsiooniga, mille juhtkonda tõusis ta juba 20-aastasena, ja juutide relvastatud enesekaitseorganisatsiooniga Haganah. Mitu aastat elas ta Geva kibbutsis Afula linna lähedal tänases Põhja-Iisraelis ja oli hiljem Galilea järve piirkonnas asuva Alumoti kibbutsi asutajate seas. Peale Iisraeli riigi sündi alanud iseseisvussõjas araablastega tõusis Peres hoolimata, et tema aukraad oli kõigest reamees, juhtivatele kohtadele ning ta nimetati Iisraeli mereväeteenistuse ülemaks. Haridusteed jätkas ta peale sõja lõppu Ameerika Ühendriikides, kui ta töötas seal Iisraeli Kaitseministeeriumi esinduses ning õppis majandust filosoofiat ja juhtimist eraülikoolis The New School for Social Research, New Yorgi ülikoolis ja Harvardi ülikoolis. Juba 1952 nimetati ta Iisraeli Kaitseministeeriumi asekantsleriks, hiljem kantsleriks. Suessi kriisi ajal 1956 vastutas Peres Iisraeli ja Prantsusmaa vaheliste läbirääkimiste eest, kus ta pälvis juba rahvusvahelist tähelepanu ja avas ukse suurde poliitikasse.

Suurem osa Peresi poliitikukarjäärist on seotud sotsiaaldemokraatliku Iisraeli Tööparteiga. 1959. aastal valiti Peres Tööpartei esindajana Knessetisse, mille liige ta oli kuni presidendiks valimiseni 2007. Sealt sai alguse tema poliitikukarjäär. Tööparteis oli ta David Ben Gurioni ja Moshe Dayani lähimaid kaasvõitlejaid, kellega nad 1965 asutasid uue töösionistliku erakonna – Iisraeli Tööliste Nimekirja (RAFI), mis kolm aastat hiljem taasliitus Tööparteiga. Peale Anvar Sadati ajaloolist visiiti Jeruusalemma ning Camp Davidi rahukokkuleppeid sai Peresist Iisraeli ja araablaste rahukokkulepete aktiivne toetaja. 1984-86, kui Peres oli esimest korda Iisraeli peaminister, sooritas ta visiidi Marokosse ja kohtus kuningas Hassan II-ga. Peresi elutööks jäid Oslo rahukokkulepped palestiinlaste liidri Yassir Arafatiga, millega pandi alus Palestiina araabia riigi tekkele Jordani jõe läänekaldal ja Gaza sektoris. Teist korda oli Peres peaminister 1995-1996, peale oma eelkäija Yitzhak Rabini mõrvamist juudi äärmuslase poolt, kuid kaotas 1996 parlamendivalimistel LIKUDi liidrile Benjamin Netanyahule. Paljutõotav rahuprotsess sumbus taas vastuoludesse ning kulmineerus palestiinlaste vastupanu ehk Intifadaga 2000-te alguses, kui tollane opositsiooniliider Ariel Sharon külastas 1000 politseinikuga Templimäge Jeruusalemma araablaste linnaosas, mis on pühapaigaks nii islamiusulistele kui judaistidele. Saanud peaministriks, üritas Ariel Sharon rahuprotsessi elavdada, asus toetama USA, Euroopa Liidu ÜRO ja Venemaa rahuplaani ja lõpetas Iisraeli asunduste tegevuse Gaza piirkonnas, kuid jaanuaris 2006 sai Ariel Sharon südamerabanduse, mis viis ta kaheksa aastat kestnud koomasse kuni lõpliku surmani jaanuaris 2014. 2005. aastal lahkus Peres Tööparteist peale selle kui ta kaotas sisevalimistel erakonna juhi koha ametiühinguliider Amir Peretzile ja liitus peaminister Ariel Sharoni asutatud tsentristliku KADIMA erakonnaga. 2009 valimised võitnud konservatiivne peaminister Benjamin Netanyahu on olnud rahuprotsessi aktiivne vastane.

Täpselt 23 aastat enne Peresile saatuslikuks saanud insulti, 13. septembril 1993, kirjutasid Washingtonis Valges Maja ees rahukokkuleppele alla Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) juht Yassir Arafat ning vahetasid president Bill Clintoni juuresolekul ajaloolise käepigistuse. Oslo rahuleppe nime kannab see dokument seetõttu, et Norra pealinnas toimusid Iisraeli ja palestiinlaste salajased läbirääkimised ja seal sõlmiti ka esialgne kokkulepe kahe põlisvaenlase vahel. Mõni aeg hiljem saabusid rahuleppe osalised Oslosse vastu võtma Nobeli rahupreemiat. Tööpartei eesotsas Rabiniga võitis Iisraeli parlamendivalimised 1992. Esimesed territooriumid, mis läksid lepetega palestiinlaste kontrolli alla olid Gaza ja Jericho piirkonnad. Sümboolselt on Jericho seni vanim teadaolev inimtsivilisatsiooni asundus ajajärgust 11 000 aastat tagasi.  Oktoobris 1991 olid Madriidis alanud Iisraeli ja araabia riikide läbirääkimised, kus palestiinlasi sooviti esindamas näha hoopis Jordaaniat ning need läbirääkimised olid jooksnud tupikusse. 2013. aastal vastas Shimon Peres Paul Danahari küsimusele, kas Oslo protsess on teelt kõrvale kaldunud. „Ma ei arva seda. Valik on selge, omada ühtset riiki, kus kaks rahvast omavahel pidevalt tülitsevad või kahte riiki, kus mõlemad võivad olla teineteisega heades suhetes? Läbi rääkida ei ole kerge. Paljud mõtlevad, et läbirääkimised tähendavad vastaspoole veenmist. Ei, probleem on sinu oma rahva veenmises ja siin räägib mees, kes on töötanud kogu oma elu selle nimel. Rahvas ütleb – me oleme rahu poolt! Me oleme valmis maksma rahu eest teatud hinda, kuid miks nii palju? Sa ei oska läbi rääkida. Miks sa usaldad neid niivõrd palju? Sa oled naiivne. Ma ütlen selle peale, et on kaks asja elus, mida pole võimalik saavutada ilma, et sa sulgeksid kasvõi mõneks hetkeks oma silmad. Need on armastus ja rahu. Kui sa tahad olla perfektsionist, siis ei saavuta sa mitte kumbagi neist!“ (Paul Danahar. The New Middle East, p. 154).

Esimesed kontaktid palestiinlastega tegi tollane Peresi asetäitja välisministeeriumis Yossi Beilin, keda võib nimetada palestiinlastega otsekontaktide loomise algatajaks, kuid Shimon Peres oli esimene kõrgema tasandi Iisraeli poliitik, kes oli rahuprotsessi kaasatud ning kellega Beilin ühendust võttis. Nooruses rohkem sõjapistrikuna tuntud Peres asus oma asetäitja algatust kohe toetama. Peres ja Beilin mitte ainult ei toetanud otseste rahukõneluste alustamist Palestiina Vabastusorganisatsiooniga (PVO), vaid neil oli valmis pikaajaline strateegia läbirääkimiste kulgemiseks. Nad said aru, et ainus võimalus läbirääkimistel murrangut saavutada nõuab Iisraeli naasmist piiridesse enne 1967. aasta kuuepäevast sõda, sõltumatu Palestiina riigi tunnustamist, palestiinlaste kontrolli araablaste linnaosa üle Ida-Jeruusalemmas ja juudi asunduste lahkumist Palestiina territooriumilt. Peaminister Rabinil oli keskendunud läbirääkimistele Jordaania ja Süüriaga, tal puudus oma strateegia Palestiina küsimuses, ta oleks soovinud teha palestiinlastele vähem järeleandmisi, kuid ta soovis minna ajalukku kui rahutegijast peaminister. Alates jaanuarist 1993 peeti Oslos Beilini osalusel kaheksa kuu jooksul neliteist vooru läbirääkimisi, millest Peresit jooksvalt informeeriti. Norra poolelt korraldasid läbirääkimisi välisminister Johan Jörgen Holst ning politoloog Terje Röd-Larsen. Põhiläbirääkijad olid Iisraeli poolelt kaks teadlast, dr. Yair Hirschfeld ja dr. Ron Pundak, ning palestiinlastel PVO varahoidja Ahmed Qurai (Abu Alaa). Märtsi lõpus, kui juutide ja araablaste suhted taas pingestusid, sattusid läbirääkimised kriisi lävele, kuid nüüd sekkus protsessi Peres, kes lähetas Oslosse kaks kõrgetasemelist välisministeeriumi ametnikku, kantsler Uri Saviri ja õigusnõunik Yoel Zingeri ning informeeris Rabini Oslos toimuvatest läbirääkimistest. Peale Rabini ja Arafati informeerimist tekkis mitteametlik otseliin Jeruusalemma ja Tunise vahel, kus asus PVO peakorter. Peresi idee oli alustada Iisraeli lahkumist Palestiina aladelt Gazast, kus oli vähem juutide asundusi ning mis oleks Iisraeli ühiskonnale olnud kergemini omastatav. Arafati nõudmisel lisandus paketti Jericho. 23. sugustil jõuti lõpuks niikaugele, et Rabin deklareeris „PVO tunnustamine on möödapääsematu.“

Lisaks Oslo rahulepetele saab Rabin-Peres tandem (hoolimata sellest, et kümmekond aastat varem nimetas Rabin Peresit “hukutajaks”) oma poliitilise kapitali aktivasse kirjutada veel rahuleppe Jordaaniaga, mis sõlmiti 1994. Normaalsed suhted kahe araabia riigi, Egiptuse ja Jordaaniaga, toimivad Iisraelil tänase päevani. Peale presidendiametist taandumist 2014 naasis Peres tema poolt 1996 asutatud Peresi Rahukeskusesse ning võttis aktiivselt sõna erinevatel teemadel veel peale jaanuaris üle elatud infarkti. Ta hoiatas, et Benjamin Netanyahult ei ole midagi positiivset oodata, mis võiks rahu Lähis-Itta lähemale tuua. Viimastel eluaastatel üritas ta oma laialdast rahvusvahelist autoriteeti kasutades tuua uut hingust tõlkes kaduma läinud rahuinitsiatiivile. Asepeaministrina on Shimon Peres 2007.a. mais külastanud ka Eestit ja avas siin juudi sünagoogi. Toona ütles Peres: „Oleme mõlemad väikesed riigid, kuid saavutuste poole suured. Eesti sai iseseisvaks, on Euroopa Liidu ja NATO liige, majanduslikult edukas ja kõrgtehnoloogiliselt arenev riik. Oluline on olla mitte füüsiliselt, vaid vaimult suur. Samuti ei maksa vaadata riigi suurust, vaid tema iseloomu ja minu jaoks oli Eesti külastamine positiivne kogemus.“ Lahkus Iisraeli poliitika suurkujusid, kes veel noore mehena viibis Iisraeli riigi sünni juures. Maailma ajalukku läks ta väsimatu rahuehitajana. Puhka rahus!

Shimon Peres jaanuaris  2016. Foto aadressilt: http://www.gannett-cdn.com/-mm-/c65709c8881064e2565884f3f65b420f402b27c8/c=0-320-3402-2878&r=x404&c=534×401/local/-/media/2016/01/24/USATODAY/USATODAY/635892558506804998-AFP-548203979.jpg

Gaza ründamine

@ckrabat
Ida-Ukraina sündmused on maailma avalikkuse tähelepanu alt tõrjunud olukorra teravnemise Lähis-Idas, kus viimasel ajal on edukad olnud ISIS võitlejad ja seda mitte ainult Iraagis, vaid ka Süürias, saades enda valdusesse naftaväljad Homsi lähedal ja tuues islami kalifaadi idee reaalsusele veelgi lähemale. Pinged on tõusnud Iisraeli ja Palestiina vahel ning Iisrael on ette võtnud ulatusliku kättemaksuaktsiooni islamirühmituse Hamas taltsutamiseks Gazas. Kui 1993.a. kirjutasid Iisraeli ja Palestiina tollased juhid alla Oslo kokkulepetele, mis lõid soodsa platsdarmi iisraellaste ja palestiinlaste leppimisele, siis tänaseks päevaks ollakse teineteisemõistmisest veelgi kaugemale nihkunud. Kadunud peaministri Ariel Sharoni eestvõttel lahkus Iisraeli sõjavägi 2005.a. septembriks Gaza maaribalt ning koos nendega sunniti lahkuma sealsed juudi asunikud, millega Gazast sai täielikult palestiinlaste poolt kontrollitav territoorium. Alates 2007. aastast on Gaza piirkond olnud islamistliku rühmituse Hamas kontrolli all, mis on suurendanud pingeid Iisraeliga. Selle aasta 8. juuliks arenes olukord niikaugele, et Iisrael alustas intensiivsete raketirünnakutega ofensiivi Gaza piirkonna vastu. Relvakonflikt on toonud kaotusi mõlemale poolele. Selle käigus on hukkunud üle 1000 palestiinlase, neist enamus on tsiviilisikud ning 43 iisraellast, neist 40 sõdurit + üks Tai kodanik.

2012.a. novembris sõlmiti Hamasi ja Iisraeli vahel Egiptuse vahendusel relvarahu. Olukorra pingestumine sai uue alguse tänavu 23. aprillil, kui kaks palestiinlaste peamist seni rivaalitsenud ühendust – Gaza sektorit kontrolliv Hamas ning Jordani jõe läänekaldal võimul püsiv Fatah sõlmisid omavahelise koostöökokkuleppe, millega lõppes seitsmeaastane vaenuperiood. Kui seni oli palestiinlastel olnud kaks valitsust, siis 2. juunil astus ametisse kõiki osapooli esindav Palestiina ühtsusvalitsus Fatahi esindaja Rami Hamdallahi juhtimisel, mille peale reageeris teravalt Iisrael ja teatas, et ta sellist valitsust ei tunnista ning läbirääkimisi nendega ei pea. Peaminister Netanyahu andis teada, et Palestiina president Mahmoud Abbas peab valima rahu vahel Iisraeliga ja rahu vahel Hamasiga ning mõistis hukka rahvusvahelise kogukonna toetuse uuele valitsusele, mida toetasid teiste hulgas ÜRO, Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Hiina, India, Venemaa ja Türgi.

Kõrvuti poliitiliste murumängudega tõusid pinged ka mujal. 15.mail hukkus Iisraeli raketirünnakus Gazale kaks Palestiina teismelist. 12. juunil rööviti Jordani jõe läänekalda Iisraeli asundustest kolm juudi teismelist, kes hiljem mõrvati: Naftali Fraenkel (16), Gilad Shaer (16) and Eyal Yifrah (19). Arvatakse, et kuriteo panid toime kaks meest Hamasi äärmuslikust Qawasameh’i klannist Hebronis. Kättemaksuks põletasid juudi äärmuslased 16-aastase palestiina nooruki Mohammed Abu Khdeiri elusalt. Jordani jõe läänekalda Palestiina aladel elab umbes 350 000 Iisraeli asunikku, lisaks veel 210 000 Ida-Jeruusalemmas ja 20 000 Golani kõrgendikel. Läänekaldal on 121 juutide asundust, mis on Iisraeli poolt tunnustatud ning lisaks veel umbes sadakond omaalgatuslikku asundust. ÜRO ja Euroopa Liit loevad neid asundusi, mis jäävad “rohelise liini” taha ebaseaduslikeks. 1982.a. loobus Iisrael 18 asundusest Siinai poolsaarel ning 2005.a. evakueeriti 21 asundust Gaza maaribal ning 4 asundust Läänekaldal, kuid peale seda on olemasolevad asundusi Läänekaldal laiendatud ning on rajatud isegi uusi asundusi.

Rahu Lähis-Idas on olnud Ameerika Ühendriikide välisministri John Kerry üks prioriteetsetest välispoliitilistest suundadest, kuid erilist edu ta pole saavutanud. Washington on nõudnud rahuprotsessi taastamist ja see on nende suhteid Iisraeliga pingestanud. Paraku ei ole Iisraeli tänased liidrid enam nii leplikud kui seda olid Oslo rahulepete taga olnud Itzhak Rabin ning Shimon Peres. 24. juulil lõppes Oslo lepete arhitekti 90-aastase Shimon Peresi ametiaeg tseremoniaalsel Iisraeli presidendi ametikohal ning tema asemele tuli Palestiina iseseisvuse vastane Reuven Rivlin. Netanyahu valitsus on olnud vastu “kahe-riigi-lahendusele” Palestiina aladel. Peaminister Netanyahust veelgi jäigemal positsioonil on Nõukogude Liidust emigreerinud neukkukogukonda esindav välisminister Avigdor Lieberman, kes nõuab üheselt palestiinlaste karistamist. Suur osa Läänekalda juudi asunikest on tulnud vanadelt neukkualadelt ning põhjustanud äärmuslaste mõju kasvu Iisraelis.

Ameerika Ühendriikides tugevneb surve populaarsuse madalseisu sattunud president Obamale, keda paljud ameeriklased süüdistavad mitmetes surmapattusdes, sh ebajärjekindlas Lähis-Ida poliitikas. Mitmed äärmuskonservatiivse Teepartei tegelased nagu kongresmen Steve Stockman ja endine asepresidendikandidaat Sarah Palin on kutsunud üles tema tagandamisele, impeachment’ile, mille konkreetse ajendina tuuakse kõige rohkem esile islamistide rünnak USA esindusele Benghazis 11. septembril 2012, aga samuti ebaedu illegaalse immigratsiooni tõkestamisel ning vastuseis relvade vabale kasutamisele, mis olevat ameeriklaste üks põhiõigusi. Tema teine ametiaeg sarnaneb väga tema eelkäija George W. Bushi samale perioodile, kui toogi kannatas rünnakute laviini all. Vandenõuteoreetikud võiksid arvata, et see võib muuhulgas olla põhjustatud ka ameeriklaste pehmest (diplomaatilisemast) poliitikast Lähis-Idas, kuigi otseseid tõendeid selle kohta ei ole.

17. juulil toimus maailma pingekolletes mitu olulist sündmust. Sel päeval tulistasid Ida-Ukraina irredentistid alla Malaysia Airlines lennuki ning vaid loetud tunnid hiljem algas Iisraeli maaväe ofensiiv Gaza piirkonnas, kui nad sisenesid Gaza territooriumile.  Internetis levisid pildid mässuliste sõjalise juhi Igor Girkini Iisraeli passist, kuid see võib olla võltsitud. 1992.a. olevat ta aga võidelnud serblaste poolel Bosnia kodusõjas ja segatud etnilisse puhastusse Visegradis. Loomulikult on seose tekitamine kahe sündmuste eskalatsiooni vahele Ida-Ukrainas ja Gazas spekulatsioon, mis ei ole kaetud esmaste tõenditega, kuigi pingete kasv Euroopa vahetus läheduses asuvas Ukrainas on viinud Lähis-Ida konfliktid maailma avalikkuse fookusest välja. Iisraeli maaväe esmane eesmärk on loendamatute maaaluste tunnelite hävitamine Iisraeli-Gaza piiril, mida on kasutatud Iisraeli ründamiseks. Endine FBI direktor Robert Mueller ja ametist lahkuv USA kaitseväe luureülem Michael Flynn on väljendanud muret, et sündmused Gazas võivad tugevdada ameerikavastaseid meeleolusid Lähis-Idas ning kokkuvõttes tugevdada al-Qaeda positsioone. Olukorra muudab veelgi pingelisemaks äärmusrühmituse ISIS kindlustamine Süürias ja Iraagis, mis võib osutuda samalaadseks sunni islamiste konsolideeriv faktor nagu nõukogude okupatsioon Afganistanis 1980-tel aastatel.

ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon, USA välisminister Kerry ja Egiptus on püüdnud vaenupooli kutsuda üles relvarahule, kuid siiani edutult. Teatavasti on Egiptus Jordaania kõrval ainuke araabia riik, kellel on diplomaatilised suhted Iisraeliga ja need ei katkenud isegi islamistist presidendi Morsi ametiajal. Vastupidi, president Morsi vahendas relvarahu Hamasi ja Iisraeli vahel 2012.a., kuid uue presidendi al-Sisi võimalused Hamasi mõjutada on väiksemad. Diplomaatilistesse jõupingutustesse kriisi lahendamisse on kaasatud Hamasiga heades suhetes olev Katar ning Türgi. Palestiinlased nõuavad piiriületuskohtade avamist Gaza ja Iisraeli ning Gaza ja Egiptuse vahel, vangistatud võitlejate vahetamist, ebaõnnestunud rahuläbirääkimiste järel vangistatud palestiinlaste vabastamist, Palestiina kalastustsooni laiendamist ning mere- ja õhusadama avamist Gazas. Iisrael on teatanud, et nad ei aktsepteeri ühtegi relvarahu, mis ei hõlma tunnelite hävitamist. Hamas jälle nõuab Iisraeli sõdurite lahkumist nende territooriumilt. Iisrael lükkas tagasi John Kerry algatatud vaherahu pakkumise. 26.juulil kehtestati poolte vahel ajutine 12-tunnine humanitaarne relvarahu, mida Iisrael oli algselt ÜRO palvel ühepoolselt pikendanud, kuid Hamas keeldus ning alustas taas raketirünnakuid Iisraelile, mis ei ole küll nende Iron Dome õhutõrjesüsteemist läbi murdnud.

Gaza tunneleid on kasutatud salakaubaveoks Egiptuusega kui ka terroristide toimetamiseks Iisraeli. Pildil salakaubavedajad tunnelit läbimas. Pilt aadressilt: http://static.guim.co.uk/sys-images/Guardian/Pix/pictures/2009/2/9/1234221186996/Palestinian-smuggler-move-001.jpg

Iisraeli mõistatus IV – Knesseti valimised 2013

@ckrabat

Käesoleval nädalal toimusid Iisraelis järjekordsed riigi parlamendi Knesseti valimised, mis lõppesid küll oodatult kahe valitsuserakonna baasil tekkinud revisionistlike sionistide koalitsiooni  Likud Yisrael Beiteinu võiduga, kuid see võit tuli oodatust väiksema ülekaaluga. Esialgsete tulemuste järgi võitis peaminister Benjamin Netanyahu juhtimisel toimiv koalitsioon vaid 31 kohta 120st senise 42 asemel. Teise tulemuse tegi aga uustulnuk Yesh Atid (Seal on tulevik) populaarse ajakirjaniku Yair Lapidi juhtimisel. Yesh Atid on 19 parlamendikohaga tõusnud kõige tugevamaks liberaalset sionismi esindavaks erakonnaks. Vasakpoolne töösionistide Tööpartei Shelly Yahimovichiga võitis juurde kaks kohta ning neil on uues Knessetis 15 kohta.

Religioosse sionismi esindajate pooldajaskond kasvas. Rahvusäärmuslaste erakond HaBayit HaYehudi (Juudi kodu) Naftali Bennetti  juhtimisel, kellele prognoositi suurt valimisedu, kogus 12 kohta (+9), siseminister Eli Yishai ortodoksne Shas 11 kohta ning Ühendatud Toora Judaismi koalitsioon Yaakov Litzmani juhtimisel 7 kohta. Uus tulija, endise Kadima liidri ja välisministri Tzipi Livni liberaalne Hatnuah (Liikumine) ja vasakpoolne sotsialistlik Meretz  (liider Leedus sündinud Zahava Gal-On) said 6 kohta. Iisraeli araablaste rahvuslaste koalitsioon Ra’am (Ühinenud Araablaste Nimekiri)–Ta’al  Ibrahim Sharsuriga eesotsas kogus 4 kohta, nagu ka äärmusvasakpoolne juute ja araablasi ühendav Hadash (liider Mohammad Barakah). Veel üks araablaste erakond, liberaalne Balad Jamal Zahalka juhtimisel sai 3 kohta ning valimiste suurim kaotaja on Ariel Sharoni ja Shimon Peresi loodud  liberaalne Kadima  Shaul Mofazi juhtimisel, keda esindab uues Knessetis vaid 2 saadikut.

Analüüsides Knesseti valimiste tulemusi erinevate sionismi voolude (vt Iisraeli mõistatus III) raames ning 120 koha jagunemist, kogusid konservatiivsed revisionistlikud sionistid kokku 31 kohta (varem 42), liberaalsed põhivoolu sionistid 27 (28) kohta, sotsialistlikud töösionistid 21 (16 kohta), religioossed sionistid 30 (23) kohta ning muud (põhiliselt araablased) 11 (11) kohta. Kohti said juurde sionismi kaks äärmust, religioossed sionistid ja töösionistid, neid kaotasid aga konservatiivsed revisionistlikud sionistid. Liberaalsete sionistide hääled läksid Kadima asemel uutele tulijatele Yesh Atidile ja Hatnuahile. Kokku annab see parlamendis patiseisu lähedase olukorra, kus revisionistlikud ning religioossed sionistid said kokku 61 kohta ning mõõdukamad erakonnad (liberaalsed ja töösionistid ning araablased) võitsid 59 kohta. Viimane koht parlamendis läks välisesinduste, vangide ning sõjaväelaste häälte ülelugemisel “Juudi kodu“ esindajale Shuli Moalemile, kes lükkas parlamendist välja araablasest veteranpoliitiku Taleb el-Sana Ra’am–Ta’al  nimekirjast ning tagas valitsevale koalitsioonile uues parlamendis ülinapi ülekaalu.

Suurim nimekiri Knessetis on endiselt  Likud Yisrael Beiteinu, mis koosneb parempoolsest Likudist ja Iisraeli tugevat venekeelset kogukonda esindavast Yisrael Beiteinust, mille liider, Moldovast pärit Avigdor Lieberman, pidi korruptsioonisüüdistuste tõttu detsembris välisministri portfelli loovutama. Revisionistlikele sionistidele ei piisa religioossete sionistide toetusest, vaid tugevama koalitsiooni tarvis peavad nad kaasama mõne liberaalse või vasakpoolse erakonna. Netanyahu eelmises valitsuses osales Tööpartei kunagise peaministri Ehud Baraki juhtimisel, kes aga lõhenesid ning valitsuskoalitsiooni toetavatest sotsialistidest moodustas Barak uue tsentristliku erakonna Sõltumatus. Eelmise aasta lõpus teatas Netanyahu valitsuses kaitseministri portfelli omanud Barak aga poliitikast loobumisest, mis kuulutas lõppu ka tema erakonnale, kes loobus valimistel osalemisest. Hoolimata valimiskaotusest säilitas peaminister Benjamin Netanyahu suure tõenäosusega peaministri portfelli ning ta on juba kutsunud teise koha saanud Yesh Atidi uude valitsuskoalitsiooni.

Yesh Atid osales valimistel populistlike loosungitega võitlusest korruptsiooni vastu ning nad välistasid seniste Knesseti liikmete lülitamise oma nimekirja. Mõneti meenutab  see kunagist Res Publica esile kerkimist Eestis ja seetõttu võib nüüd jälgida, kas nad lahustuvad samamoodi Iisraeli poliitilises süsteemis ning võtavad Netanyahu kutse valitsuskoalitsiooni astumiseks vastu. Lapid on pidanud koostööd valitseva koalitsiooniga võimalikuks, kuigi valimiste ajal tegid nad koostööd opositsioonilise Tööparteiga. Iisraeli-Palestiina suhetes toetavad nad kahe riigi poliitikat ning Yair Lapid on väitnud, et kahe riigi vahele tuleb ehitada tugev müür. Peaminister Netanyahu pidas uue valitsuse kolmeks põhiliseks prioriteediks traditsioonilise riigi julgeoleku tagamise kõrval koormuse võrdsemat jaotust ühiskonnas (sh ajateenistuse reform), elamuehitusprogrammi ja valitsussüsteemi reformi, mis olid olulised küsimused Yesh Atidi valimisprogrammis. Teine uustulnuk, Hatnuah, ühendab paljusid endiseid Kadima prominentseid liikmeid, kuid nendega ühinesid ka kunagised Tööpartei liidrid Amram Mitzna ja Amir Peretz. Tzipi Livni on esitanud kolmeetapilise Palestiina küsimuse reguleerimise programmi Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu kaasamisega erinevatel etappidel.

Yesh Atid kasutas valimistel võrdsustavat loosungit „ajateenistus kõigile Iisraeli kodanikele“, mis on viimasel aastal olnud Iisraeli sisepoliitika üks enam debateeritud sõlmpunkte. Käesolevate parlamendivalimisteni oleks äärepealt jõutud juba möödunud aastal, kui Iisraelis toimusid pingelised debatid Tali seaduse üle, mis käsitleb ortodokssete judaistide yeshiva üliõpilaste ajateenistuskohustust.  Yeshiva on spetsiaalne õppeasutus judaistliku religiooni, Talmudi ja Toora omandamiseks. Varem ei olnud yeshiva üliõpilased ajateenistuse kohustusest küll vabastatud, kuid neil võimaldati õpingute eesmärgil saada pikendust, kuni nad vabanesid teenistuskohustusest eluea või laste tõttu. 1999.a. kutsus tollane peaminister Ehud Barak kokku spetsiaalse toimkonna endise Iisraeli Ülemkohtu kohtuniku Tzvi Tali juhtimisel küsimust lahendama. 2002. aastal võttis Knesset  vastu Tali seaduse, mida 2007.a. pikendati veel viieks aastaks. Seadusega peavad yeshiva üliõpilased 22-aastaselt aasta jooksul otsustama, kas nad läbivad 12-kuulise tsiviilteenistuse või lühendatud 16-kuulise sõjalise väljaõppe. Kui 1974.aastal moodustasid yeshiva üliõpilased kõigest 2,4% ajateenistuse kohuslastest, siis 1999.a. oli nende osakaal tõusnud juba 9,2%-ni ning 2012.a. u.15%-ni.

21.veebruaril 2012.a. tunnistas Iisraeli Ülemkohus Tali seaduse Iisraeli põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna eirab kodanike võrdse kohtlemise põhimõtet.  Otsust toetas vasakpoolne Meretz, kuid ka mitmed sekulaarsed poliitikud erinevatest erakondadest, sh Kadima liidrid Tzipi Livni ja Shaul Mofaz, aga ka seadust menetlenud parlamendikomitee esimees, Kadima poliitik Yohanan Plesner ning valitseva Likudi värvikas parlamendiliige, feministist ortodoksne judaist Tzipi Hotovely. Peaminister Netanyahu võttis diplomaatilisema positsiooni ja rääkis  vajadusest uue seaduse järele, mis arvestaks enam Iisraeli ühiskonna liikmete võrdõiguslikkust. Kaks ortodokssete juutide poliitilist parteid, Shas ja Ühendatud Toora Judaismi koalitsioon, kes mõlemad osalesid peaminister Netanyahu valitsuskoalitsioonis, protesteerisid ägedalt Ülemkohtu otsuse vastu. Valimiste järel religioossete sionistide positsioonid pigem tugevnesid. Kuigi Netanyahu jätkab paljude ekspertide arvates valitsuse eesotsas, ei viita tulemused stabiilsele koalitsioonile ning peaminister jääb tugevasti sõltuma religioossete sionistide toetusest.

 

Lähis-Ida kriisi lahendus – võti asub Jeruusalemmas

@ckrabat

Paljud Lähis-Ida konflikti allikad saavad alguse Palestiinast, mille territooriumile pretendeerivad nii juudi kui araabia kogukonnad. Nii kaua kui ei suudeta rahumeelset lahendust leida Palestiina kriisile, nii kaua pole rahu loota terves Lähis-Idas. 20.sajandil elas Palestiina üle olulise demograafilise muudatuse, kui seni põhiliselt araablastega asustatud territooriumile kolis hulgaliselt juute.  Pärast Türgi Ottomani impeeriumi lagunemist sai Palestiinast Lausanne’i rahulepinguga 1923 Suurbritannia poolt Rahvasteliidu mandaadi alusel hallatav territoorium.  ÜRO Peaassamblee resolutsioon nr. 181 (29.11.1947) nägi ette kahe riigi, juudi ja araabia riigi, loomise Briti mandaatterritooriumi aladele. Paraku nõustus tollal resolutsiooniga ainult juudi kogukond.  Araabia kogukond, sh Jeruusalemma suurmufti Amin al-Husayni poolt juhitud Araablaste Ülemkomitee, lükkas jagamisplaani uhkelt tagasi, kuna araablastele, kes moodustasid kaks kolmandiku elanikonnast, oli jagamisega jäetud  vaid 45% territooriumist.

Loobudes ÜRO poolt pakutud lahendusest, ei näidanud palestiinlased üle poliitilist tarkust ja andsid järele oma riigi rahvusvahelises legitiimsuses. Mitte arvestades iidset rahvatarkust – parem varblane käes kui tuvi katusel ning lootuses Iisraeli riik kord merre tõrjuda, jäeti kasutamata ajalooline võimalus Palestiina riigi moodustamiseks vastavalt ÜRO resolutsioonile. Isegi, kui neil säilis soov Iisraeli riik merre tõrjuda, siis Palestiina riigi loomine 1948.a. oleks nad asetanud nad Iisraeliga võrdsele positsioonile ning taganud rahvusvahelise tunnustuse. Järgnenud Araabia-Iisraeli sõja käigus okupeeriti valdav osa Palestiina araablastele määratud territooriumist Jordaania (Läänekallas) ning Egiptuse (Gaza) poolt ja kuigi need riigid de facto tunnustasid Palestiina iseseisvust ning 1964.a. loodud Palestiina Vabastusorganisatsiooni palestiinlaste seadusliku esindajana, ei teinud nad midagi Palestiina riigi loomiseks nende poolt okupeeritud aladel. Eeldused iseseisva Palestiina riigi loomiseks muutusid reaalsemaks alles 1993.a. Oslo rahukokkulepetega, millega nii Palestiina Vabastusorganisatsioon ja Iisrael tunnustasid teineteise õigust olemasolule. Mõneti meenutas araablaste ortodoksne käitumine 1947-1948.a. meie rahvusäärmuslaste seisukohti, kes ei olnud valmis iseseisvust vastu võtma, kui see ei ole „puhtalt saavutatud“.

Palestiina president Mahmoud Abbas tunnistas 2011.a., et araablaste loobumine neile pakutavast riigist oli viga. Abbas modifitseeris araablaste kümne aasta tagust rahuplaani, pakkudes Iisraelile suhete normaliseerimist araabia riikidega ning maadevahetust, millega kahe riigi piirid jääksid suures osas 1967. a.-ni kehtinud piiridesse. Abbasi rahuplaan ühtib suures osas valitsusvälise organisatsiooni Peace Now ettepanekutega. 1978.a. lõid mitmed Tööparteile lähedal olevad Iisraeli aktivistid eesotsas rahvusvaheliselt tuntud kirjaniku Amos Oziga  valitsusvälise organisatsiooni „Rahu nüüd“ (Peace Now, Shalom Achshav), kes seadis eesmärgiks kriisile  lahenduse leidmise ning kahe iseseisva ja sõltumatu riigi loomise, mis oleks loodud enam-vähem 1967.a. piirides. Nad taotlesid rahu Süüriaga ning nägid Iisraeli asundusi peamise ohuna rahu saavutamisele piirkonnas. 2009. aastal tuli tollane Iisraeli peaminister Ehud Olmert välja rahuplaaniga, mis hõlmas maadevahetust Palestiina ja Iisraeli vahel, millega Palestiina loobuks 6,3% Läänekalda territooriumist, kus juudid moodustavad 75% elanikonnast, kuid saaks Iisraelilt vastutasuks 5,8% ulatuses maad ja Hebroni ning Gaza vahelise maantee vaba kasutuse õiguse.

Lähis-Ida rahuplaani võti asub suuresti Jeruusalemmas, sest tegemist on püha linnaga kõigile abrahamistlikele religioonidele – judaismile, kristlusele ning islamile ja seda peavad oma riigi pealinnaks mõlemad konflikti osapooled, nii Palestiina kui Iisrael. Kui ülejäänud territooriumi jagamine kahe riigi vahel tundub olevat võimalik, põhiline probleem ongi, mida teha Iisraeli asundustega, siis Jeruusalemma saatuse suhtes on osapoolte seisukohad olnud fundamentalistlikud. Progressiivse algatusena pidas Ehud Olmert hiljuti Iisraeli võimudele mõistlikuks ühendatud Jeruusalemma ideest loobumist, kui nad otsivad kriisile rahumeelset lahendust. Ta juhtis tähelepanu tõigale, et araabia linnaosad Ida-Jeruusalemmas ei ole muu Jeruusalemmaga lõimunud, mistõttu on idee ühtsest Jeruusalemmast tegelikule olukorrale mitte vastav  ja põhjustab araablaste seas vaid kurbust ja leina. Olmert tunneb  Jeruusalemma hästi, kuna legendaarse Teddy Kolleki järglasena oli ta kümme aastat 1993-2003 Jeruusalemma linnapea. Paradoksaalselt esindas ta tol korral just juudi rahvuslasi LIKUDi blokist ning oli palestiinlastega tehtavate kokkulepete äge vastane. 2006.a. sai ta aga Ariel Sharoni järglasena ja mõõduka liberaalse KADIMA esindajana Iisraeli peaministriks ning töötas aktiivselt kokkulepete suunas. Olmert on süüdistanud Ameerika Ühendriikide äärmuslikke parempoolseid jõude ning nende rahasid oma 2009.a. rahuplaani nurjamises.

Olmerti algatus sisaldab rahvusvahelise administratsiooni kehtestamise Jeruusalemma vanalinna üle Ameerika Ühendriikide, Jordaania ja Saudi Araabia osavõtul ning palestiinlastega asustatud eeslinnade üleandmise Palestiina omavalitsusele. Ettepanek järgib mingis mõttes ÜRO rahuplaani 1947.a., mis nägi ette jagunemise kolmeks – juutide Iisraeliks, araablaste Palestiinaks ning rahvusvaheliselt hallatavaks Jeruusalemma territooriumiks, kuid see on vastuolus Iisraeli ametliku poliitikaga, millest nad on kinni pidanud kõik need 45 aastat, kui Jeruusalemma lääne- ja idaosa onpeale kuuepäevast sõda 1967.a. taasühendatuna olnud Iisraeli valduses.  Olmerti järglasena peaministriks saanud Benjamin Netanyahu esindab rahvuslik-konservatiivseid jõude ning ta on Jeruusalemma jagamise vastu, väites, et Iisraeli loobumine Jeruusalemmast võrdub keha loobumisega  südamest, kinnitades, et ainult Iisraeli kontrolli all on võimalik tagada kõikidele religioonidele vaba juurdepääs pühadele kohtadele. Netanyahu valitsemise ajal on juutide asunduste loomine Ida-Jeruusalemmas ning Jordani jõe läänekaldal hoopis laienenud. Täna elab Ida-Jeruusalemmas 280 000 araablast kõrvuti 200 000 juudiga, kuid viimastest on paljud süvausklikud ortodokssed juudid.

Iisraeli ja Palestiina konflikti lahendamine on nii mõlema rahva kui ka rahvusvahelise süsteemi huvides, mis aitaks likvideerida 65 aastat rahvusvahelisele rahule ähvardavaks ohuks olnud pingekolde. ÜRO Peaassamblee 1947.a. resolutsiooni nr. 181 jõustamine annab kindlama garantii püsiva rahu tekkimise võimalusele Lähis-Idas, loomulikult arvestades reaalset poliitilist olukorda ja seetõttu võiks aluseks võtta 1967.a. kehtinud piirid ühes maadevahetusega. Jeruusalemma vanalinn võiks jääda rahvusvahelise halduse alla, ÜRO hooldusterritooriumiks, mida kontrolliksid rahvusvahelised rahujõud. Kahe riigi tekkimine kunagisele Palestiina territooriumile on reaalsus, mida ei ole mõistlik eirata ning lootused ühe või teise poole merre tõrjumiseks või üle Jordani jõe kihutamiseks mõjutavad mitte ainult piirkonna stabiilsust, vaid ka globaalset julgeolekut. Kui ÜRO resolutsiooni järgiv rahuplaan on ellu viidud, siis on mõeldav Iisraeli ja araabia riikide suhete normaliseerimine. Lähis-Ida rahuprotsessile visatud tõkked tugevdavad aga äärmuslaste positsioone mõlemas riigis ning on aidanud võimule nii HAMASi Palestiinas kui LIKUDi Iisraelis. Kannatavad muidugi rahumeelsed elanikud.

2009.a. Eurovisioonil esinesid juuditar Noa ja araablanna Mira Awad ühise lauluga

Iisraeli mõistatus III

@ckrabat

Kuna Iisrael saab peagi uue valitsuse, siis võiks veidi arutleda ka Iisraeli poliitiliste trendide üle. Iisrael on ülesehituselt sekulaarne ja läänelik demokraatlik riik, kuid selle sees saab rääkida ka kahest ühiskonnast – sisemaal, Jeruusalemmas, Tiberiases ja Läänekalda asundustes annab tooni ortdoksne-religioosne maailmavaade ehk siis meie mõistes juudi rahvuslased ruulivad. Rannikulinnad (Tel Aviv, Haifa jpt) on kosmopoliitsemad ja euroopalikumad. Iisraeli algusaegadest peale on riigis olnud nähtaval kohal vasakpoolne maailmavaade, milles ei ole iseenesest mitte midagi üllatavat. Väga paljud vasakpoolse maailmavaate ideoloogid (nt Karl Marx, Lev Trotski, Karl Kautsky, Eduard Bernstein, Grigori Zinovjev, Lev Kamenev, Herbert Marcuse, Noam Chomsky jpt) on juudi päritoluga. Põhjuseid võib siin olla mitmeid. Veel 19.sajandil ei kuulunud juudid lääne ühiskonna eliidi hulka, vaid nad olid sotsiaalselt kesk- ja alamklassi esindajad (käsitöölised, haritlased, töölised, põlluharijad). Ainus veidi elitaarsem valdkond, kus nad hakkasid olulist rolli mängima, oli finantskapital ja pangandus, kuid 19.sajandil oli see veel lapsekingades.

Iisraeli  poliitilisel süsteemis on palju sarnasusi Eesti poliitilise süsteemiga, sest tooni annavad rahvuslikud-religioossed jõud ja vasakpoolsed, mis viib saeli kollektiivi huvide eelistamisele individuaalsetele vabadustele ja teatud allergiline kartlikkus teisitimõtlemise suhtes. Iisraeli rahvuslus, sionism, sisaldab mitmeid poliitilisi väljundeid. Sotsialistlike sionistide või töösionistide (Moses Hess, David Ben Gurion, Golda Meir, Berl Katznelson jt) liikumine tekkis 20.sajandi alguse Ida-Euroopas vastukaaluks ühelt poolt antisemitismile ning  teisalt ortodokssetele religioossetele liikumistele.  Märkimisväärsed juudi sotsialistlikud liikumised olid Bund ja Poale Zion. Sekulaarse vasakpoolse liikumisega külgnes kollektivistlik kibbutzite liikumine.  Sionismi isa Theodor Herzl ja Iisraeli esimene president Chaim Weizmann esindasid keskklassi haritlasi siduvat liberaalset sionismi (põhivoolu sionismi). Nad toetasid vabaturumajandust, demokraatiat ja inimõiguseid. Poliitilises spektris pole liberaalne sionism Iisraeli poliitikas varem olulist rolli mänginud, saades erinevate nimede all maksimaalselt 20 kohta Knessetis ja kuuludes aeg-ajalt valitsuskoalitsiooni. Liberaalse sionismi traditsioone järgib praegu KADIMA erakond.

Kolmas oluline vool sionismis on revisionistlik sionism (rahvuslik sionism), mis on suhtunud kõige jäigemalt rahvussuhete küsimusse Iisraelis. Revisionistliku sionismi isaks võib lugeda Zeev (Vladimir) Jabotinskyt  ja seda suunda esindavad erakonnad on olnud terroristlikust rühmitusest Irgun tekkinud HERUT ja sellest omakorda välja kasvanud LIKUD. Neis organisatsioonides kulges Menachem Begini poliitiline karjäär. Religioosne sionism, neljas oluline vool, mille rajajaks peetakse omaaegset Palestiina ülemrabi Abraham Isaak Kook’i, on usulis-fundamentalistlik liikumine, kes võitleb juudi asunduste säilimise eest Palestiina aladel ning toetab Iisraeli kontrolli Jeruusalemma vanalinna üle. Lahkheli erinevate sionismi voolude vahel põkkub ühes või teises aspektis kahe riigi, Iisraeli ja Palestiina, rahuliku kooseksisteerimise võimalikkuse üle. Kui sotsialistlikud ja liberaalsed sionistid on valmis minema kompromissile, siis revisionistlikud ja religioossed sionistid eelistavad ajada jäiga liini poliitikat. Jätkuvalt on lahendamata  juudi asunike probleem Läänekalda territooriumil, kus elab u.350 000 juudi asunikku (lisaks veel u.200 000 Ida-Jeruusalemmas), kes ei taha elada Palestiina võimu all, kuid ei soovi ka aladelt lahkuda ning asunduste laiendamine on jätkunud. Palestiina küsimuse kõrval on hetkel põletavamad probleemid Iisraeli poliitikamaastikul Iraani tuumaobjektide ründamise küsimus ja suhted religioosse ning sekulaarse ühiskonna vahel, sh ajateenistuskohustuse laienemine ortodokssetele juutidele.

Vasakpoolne maailmavaade on olnud juhtival kohal Iisraeli ajaloos. Riigi algusaegadel domineeris poliitilisel maastikul MAPAI (Mifleget Poalei Eretz Yisrael – Iisraelimaa Tööliste Partei), vasakpoolne sotsiaaldemokraatlik partei, mida juhtis David Ben Gurion, hiljem Levi Eshkol. 1968.a. tekkis tema ühinemisel väiksemate vasakpoolsete rühmitustega Iisraeli Tööpartei, mille liidrite hulka kuulusid teiste hulgas väljapaistvad poliitikud Golda Meir, Itzhak Rabin, Shimon Peres, Ehud Barak, Yigal Allon, Moshe Dayan, Abba Eban, Chaim Hertzog jpt. 1969-1991 moodustasid nad liidu veelgi vasakpoolsema MAPAMiga, kes on tugev kibbutzi-liikumises ja esimese juudi erakonnana lõimis oma liikmeskonda araablasi – Rostam Bastuni kuulus Knessetisse 1951-1955. Tööpartei juhtimisel tegutses Iisrael kuni 1977.a., kui esimest korda tuli võimule parempoolne opositsioon LIKUD  liidri Menachem Begini juhtimisel.  Peale mitmeid lahkumisi, viimati endine peaminister Ehud Barak oma mõttekaaslastega 2011.a., on Tööpartei mõju oluliselt vähenenud. Viimastel parlamendivalimistel võitsid nad kõigest 8 kohta. Tööparteiga on seotud mõjukas ametiühinguliikumine – Histadrut. Sotsialistliku mõttega on konkureerinud rahvuslik-konservatiivsed ja liberaalsed erakonnad – HERUT, GAHAL, LIKUD. 2006.a. tekkis mõõdukate LIKUD liikmete eestvõttel ja tolleaegse peaministri Ariel Sharoni juhtimisel kolmas jõud sotsialistide ning rahvuslaste kõrvale – tsentristlik KADIMA partei, millega osales teatud osa Tööparteist eesotsas praeguse Iisraeli presidendi Shimon Peresiga.

Kuigi külma sõja ajal arenenud Lähis-Ida konfliktis seisis Nõukogude Liit valdavalt araabia riikide poolel ning oli tugevasti Iisraeli-vaenulik, toetas Stalin 1948.a. Iisraeli riigi loomist ning oli esimene riik, kes sõlmis Iisraeliga diplomaatilised suhted. Iisraeli esimene suursaadik Nõukogude Liidus oli hilisem peaminister Golda Meir. Suhted Nõukogude liidu ja Iisraeli vahel halvenesid Suessi kriisi ajal ja katkesid Kuuepäevase sõja ajal 1967. Suhted taastati 1991.a. vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist. Ainus Varssavi bloki riik, kes jätkas kogu külma sõja perioodil Iisraeliga suhtlemist, oli Rumeenia. Venemaaga on Iisrael aga normaalselt läbi saanud, hoolimata nende toetusest paljudele Iisraeli suhtes ebasõbralikele riikidele nt Süüria). 2010.a. sõlmisid Venemaa ja Iisrael sõjalise koostöökokkuleppe ning Venemaa on ostnud Iisraeli sõjatehnikat, nt mehitamata õhukeid. Araabia riikidest suhtleb Iisrael Egiptuse ja Jordaaniaga. Valdav osa araabia riikidest ning ka islamiriikidest ei tunnusta endiselt Iisraeli kui riiki ei de jure ega de facto.  Iisraeli president on rahvusvahelise mainega teenekas poliitik ja Nobeli rahupreemia laureaat Shimon Peres (88), kes on hetkel maailma vanim valitud riigipea. Peres oli Oslo rahukokkulepeteni viinud läbirääkimiste initsiaator Iisraeli ja Palestiina esindajate vahel ning pooldab juutide ja araablaste rahumeelset kooseksisteerimist.

Poliitiliste jõudude killustatuse poolest sarnaneb Iisrael rohkem Lätiga. Viimastel parlamendivalimistel 2009.a. sai enim kohti 120-kohalises parlamendis (Knessetis) küll KADIMA (28), kuid valitsuse moodustanud LIKUD sai vaid koha võrra vähem (27). Poliitilised ümbergrupeerimised muudavad valitsuskoalitsioonid sageli ebastabiilseteks. Vastselt sõlmitud LIKUDi ja KADIMA kokkulepe uue koalitsiooni moodustamiseks loob küll suure toetuspinnaga valitsuse, kellel on Knessetis 94 kohta. KADIMA liidriks tõusnud Iraanis sündinud Shaul Mofaz (63) saab asepeaministriks. Lisaks LIKUDile kuulusid viimasesse koalitsiooni põhiliselt Nõukogude Liidust tulnud juute koondav sionistlik-revisionistlik Yisrael Beiteinu (15), endise peaministri Ehud Baraki tsentristlik Sia’at Ha’Atzma’ut (5), religioossed väikeparteid SHAS (10), Habayit Hayehudi (3) ja Ühendatud Toora Judaism (5). Opositsiooni jäävad Tööpartei (8), samuti vasakpoolsed Hadash (4) ja Uus Liikumine-Meretz (3), araablaste huve esindavad Ühendatud Araablaste Nimekiri-Ta’al (4), Balad (3) ja juutide rahvusäärmuslased Rahvuslik Ühendus (4) ja Am Shalem (1).

Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu (62) on kogenud poliitik, kes on sündinud Tel Avivis, kuid üles kasvanud Ameerika Ühendriikides. Tema isa Benzion Netanyahu oli tuntud ajaloolane, kes suri hiljuti 102.a. vanuses. Peaministri vanem vend Yonatan Netanyahu juhtis Iisraeli eriüksust, kes hukkus üritades vabastada  palestiinlastest terroristide poolt kaaperdatud lennukit Ugandas Entebbe lennuväljal. 1977.a. pöördus Benjamin Netanyahu tagasi Iisraeli ning peale lühiajalist diplomaatilist teenistust liitus LIKUDiga. 1993.a. sai temast partei liider ning 1996.a. parlamendivalimistel, peale Itzhak Rabini mõrvamist juudi äärmuslase poolt, võitis LIKUD üllatuslikult parlamendivalimised ning Netanyahust sai peaminister. Kaotanud kolme aasta pärast valimistel, lahkus ta mõneks ajaks poliitikast, kuid pealepeaminister  Ariel Sharoni lahkumist LIKUDist, tõusis ta taas partei etteotsa. 2009.a. sai Netanyahust taas peaminister LIKUDi juhitavas valitsuskoalitsioonis. Ta on kirjutanud mitu raamatut terrorismivastase võitluse kohta.

Kuigi parteisiseselt kuulub Benjamin Netanyahu LIKUDi mõõdukamasse tiiba, on tema erakonna poliitiline joon olnud jätkuvalt kompromissitu, mis teeb raskeks poliitilise lahenduse saavutamise Palestiina omariiklusele. 2009.a. juunis esines  Netanyahu siiski Bar-Ilani üilkoolis Ramat-Ganis kõnega, kus ta esmakordselt tunnistas iseseisva Palestiina riigi võimalikkust, mida revisionistlikud sionistid on eitanud. Jeruusalemm peab aga jääma jagamatu Iisraeli osaks ning ta on vastu välis-palestiinlaste tagasipöördumisele oma asualadele. Küll peab Palestiina riik olema täielikult demilitariseeritud, ilma armee ja relvastuseta. Netanyahut peetakse Iraani sõjalise karistamise ning tema tuumaobjektide ründamise üheks tulisemaks pooldajaks. Iisraeli relvajõudude staabiülem kindralleitnant Benny Gantz arvab seevastu, et Iraanist lähitulevikus tuumaohtu ei teki ning Netanyahut on kritiseerinud ka tema tulevane koostööpartner Shaul Mofaz. Kui oleks jõutud ennetähtaegsete parlamendivalimisteni, siis näitasid küsitlused toetuse kasvu parempoolsetele ja äärmuslikele jõududele. Koalitsioon KADIMAga muudab aga Netanyahu vähem sõltuvamaks äärmuslikest pisiparteidest ning lubab loota võimalikule edasiminekule Lähis-Ida rahuprotsessis, mis on olnud Netanyahu võimuletulekust saadik külmutatud.

Iisraeli mõistatus II

@ckrabat

ÜRO otsustas 1947.a. moodustada Palestiina territooriumil kaks riiki, juutide ning araablaste riigi ning jätta Jeruusalemma koos lähiümbrusega (sh Petlemma) rahvusvahelise hoolduse alla. See plaan ei täitunud araablaste vastuseisu tõttu ning lõi pinnase viimase sajandi võib-olla ühele keerulisemale konfliktile. Paraku oli ajalugu juudid oma kunagistelt asualadelt välja tõrjutud ning araablased olid territooriumil elanud juba sajandeid, mistõttu pidasid nad ennast juba õigustatult põliselanikeks. Nii sai alguse üks pikaajalisemaid, vägivaldsemaid ja lootusetumaid Teise maailmasõja järgseid konflikte maailmas. Iisraeli riik kuulutati välja 14.mail 1948 ning juba järgmisel päeval algas esimene Iisraeli-Araabia sõdade seeriast. Jordaania kuningas Abdullah vallutas Jeruusalemma ning Palestiina araablaste territoorium jagunes sõja tagajärjel Jordaania ja Egiptuse vahel. Palestiina riiki ei kuulutatud välja, kuigi Palestiina araablaste territoorium oli mitu aastakümmet valdavas osas teiste araabia riikide kontrolli all.

Ajavahemikul 1948-2009 loetakse Iisraeli-Palestiina konfliktide ohvrite hulka u.14 500 inimelu (siia ei ole arvestatud Araabia-Iisraeli sõjad). Möödunud kümnendi lõpp andis tõuke rahule ja leppimisele juutide ja palestiinlaste vahel. Oslo rahulepetega 1994.a. pandi alus Palestiina omavalitsusele Jordani jõe läänekaldal ja Gaza maaribal. Uus administratiivüksus keskusega Ramallahis ei hõlma küll Palestiina ametliku pealinna Ida-Jeruusalemma ja Iisraeli poolt okupeeritud Golani kõrgendikku. Palestiina araablastest elab 2,3 miljonit Läänekaldal ning 1,5 miljonit Gaza territooriumil. Läänekalda aladel elab tänasel päeval veel umbes 500 000 juuti, u.200 000 neist Ida-Jeruusalemmas, kuid Hamasi poolt kontrollitavast Gazast on nad lahkunud. Palestiina territoorium on sisuliselt jagunenud kaheks. Gaza territooriumil valitseb fundamentalistlik usuliikumine Hamas ning Läänekalda territoorium on Palestiina Vabastusorganisatsiooni katusorganisatsiooni, legendaarse Yassir Arafati poolt loodud sekulaarse Fatahi poolt juhitava Palestiina omavalitsuse võimu all. Vastavalt Oslo kokkulepetele läks 2,7% läänekaldast palestiinlaste täieliku kontrolli alla (A-tsoon), 25,1%  on küll palestiinlaste tsiviilvõimu all, kuid julgeolekut tagavad Palestiina ja Iisrael ühiselt (B-tsoon). 72,2% Palestiina territooriumist on endiselt Iisraeli kontrolli all, mis hõlmab juutide asurkonnad Palestiinas ja nende vahetu läheduse, aga samuti strateegiliselt tähtsad alad ja transpordisõlmed (C-tsoon). Tsoonide vahel toimib tavaline piirikontroll ning liikumine on põhimõtteliselt vaba, kuid Iisraeli kodanikele on A-tsooni külastamine ebasoovitav nagu ka palestiinlaste liikumine Iisraeli aladel.

Hebroni küsimus on üks põhilisi pingeallikaid Iisraeli ja Palestiina võimude vahel. Judaismis on neli püha linna – Jeruusalemm, Tiberias, Safed (seal pandi alus judaismi müstilisele Kabbala voolule) ja Hebron. Neist viimane (araabia k. al-Khalil) asub Palestiina territooriumil ning seal elab 175 000 araablast ning 500 juudi asukat, kes on keeldunud sealt lahkumast. Juudi asustus Hebronis on kestnud 800 aastat, kuigi peale  araablaste korraldatud 1929. aasta veresauna viisid Briti võimud juudid sealt välja.  Kui peale kuuepäevast sõda 1967.a. Iisrael taastas kontrolli Jordani jõe läänekalda üle, siis tulid juudi asunikud Hebroni tagasi. 1994.a. avas ortodoksne juudi arst dr. Baruch Goldstein tule islamiusulistele palvetajatele Patriarhide koopas, pühapaigas, millele pretendeerivad nii judaistid kui islamiusulised ning tappis 29 palestiinlast. Hebron on püha koht nii juutide kui moslemite jaoks. Hebronis asub Patriarhide koobas, kuhu on maetud juutide esiisad ja –emad Abraham, Saara, Iisak, Rebekka, Jaakob ja Lea. Vaid Raaheli haud asub Petlemma lähedal, samuti tänasel Palestiina territooriumil. Abrahami poeg Ismail on aga islami traditsioonide järgi araablaste esiisa, kellest põlvneb ka Muhammed. Tänasel päeval  on Hebron üks pingelisemaid paiku Läänekaldal. Üks osa Hebronist kuulub palestiinlaste kontrollitavasse A-tsooni ning teine koos juutide asualaga B-tsooni, mida kontrollivad Iisraeli relvajõud ning kus palestiinlaste liikumisvabadus on piiratud.

Juudi natsionalism, sionism, on etnilise rahvusluse Volksgeistist ja valitud rahva ideoloogiast lähtuv vorm, sest seob Iisraeli riiki juutide tagasipöördumisega oma ajaloolisele kodumaale, Siionisse, mille pealinn on abrahamistlike religioonide keskus Jeruusalemm. 1975.a. võrdsustas ÜRO peasaassamblee oma otsusega sionismi rassismiga, kuid 1991.a., peale külma sõja lõppu, tühistas selle otsusse. Sionism tekkis 19.sajandi lõpus juudi rahvusliku eneseteadvuse tõusulaines ning taotles juutide tagasipöördumist oma ajaloolisele kodumaale – Siionisse. Siion tähistab ajalooliselt Jeruusalemma piirkonda, mida hiljem hakati omistama kuningas Saalomoni poolt ehitatud templile. Theodor Herzl oli lääne ühiskonnaga tugevasti lõimunud sekulaarne ajakirjanik, kes ei osanud heebrea ja jiidiši keeli ning ei täitnud judaismi usukombeid. Pöördepunktiks sai talle, kui ta saadeti Prantsusmaale kajastama juudi päritolu ohvitseri Alfred Dreyfusi protsessi, keda süüdistati spionaažis Saksamaa kasuks. Samal ajal levisid eriti Ida-Euroopas antisemiitlikud meeleolud ning korraldati juudipogromme. Kui 19. sajand oli rahvsluse sajand Euroopas, siis ei jäänud sellest puudutamata ka riigita juudid. 1896.a. avaldas Herzl kapitaalse „Der Judenstaat’i“, kuid juba 1862.a. tegi sotsialistist filosoof Moses Hess ettepaneku sotsialistliku juudi riigi rajamiseks Palestiinas.

Juutide tagasipöördumine nende ajaloolisele kodumaale (Alija) toimus pragmaatiliselt. Juudid hakkasid juba türklaste Osmani impeeriumi võimuperioodil maad kokku ostma, kuhu juudi asunikud elama asusid. Tagasipöördumiskampaaniat finantseerisid mitmed rikkad juudi päritolu perekonnad, nt Rotschildid ja Montefiored. Esimene alija toimus 1882-1903, kui Palestiina aladele kolis u.35 000 juuti põhiliselt Vene impeeriumist ja Jeemenist. Teise alija 1904-1914 käigus, rajati 1909.a. Vahemere kallastele Tel Aviv. Kui Jeruusalemm on religioossete juutide konservatiivne kindlus, sii Tel Aviv on kaasaegne, euroopalik, vabameelne ja sekulaarne. Tänapäeval on Tel Aviv kokku sulanud naabruses asuva ajaloolise Jaffa linnaga, mida on esmakordselt mainitud juba aastast 1470 e.Kr.  ning koos eeslinnadega on seal üle miljoni elaniku. Iisraeli ametlik pealinn on Jeruusalemm, kus asub Iisraeli parlament Knesset ja enamus valitsusasutustest, kuid Tel Avivis paiknevad Iisraeli kaitseministeerium, relvajõudude peastaap ning paljude välisriikide saatkonnad. Tel Aviv on tähtis äri-, tööstus- ja meelelahutuskeskus. Peale Esimest maailmasõda 1919-1923 toimus kolmas alija, kui saabusid emigrandid põhiliselt kodusõjast laastatud Venemaalt. Neljas alija tõi juute põhiliselt Kesk-Euroopast, Poolast ja Ungarist. Viienda alija lainega, mis hõlmas u.250 000 juuti, saabusid põgenikud juba natsionaalsotsialismi meelevalda sattunud Saksamaalt. 1940.a.-ks ulatus juutide arv Palestiinas 450 000-ni.

Iisraeli riik on vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik. 19.-20.sajandil levis võrdsust idealiseeriv pahempoolne ilmavaade juudi tööliste ja intelligentide seas. Iisraeli elu üks omapärasemaid nähtusi on kibbutsid (juudi põllumajanduskooperatiivid), mis ülesehituselt meenutavad nõukogude kollektiivmajandeid. Esimesed kibbutsid rajati 20.sajandi alguses marksistlike juudi asunike poolt. Degania Alef, vanim kibbutsitest, rajati 1910.a. Galilea järve lõunakaldale. Aktiivsem kibbutsite moodustamine hakkas pihta peale Esimest maailmasõda, Briti mandaadi ajal. Kibbutsite kollektivism võis kalduda äärmusesse – kibbutsi liikmeid võtsid otsuseid vastu kollektiivselt ja konsensuslikult, neil ei olnud eraomandit, söödi ühissööklas, lapsi kasvatati ühiselt jne. Kibbuts oli pahempoolsete poolt idealiseeritud ühiskondliku sunni mudel, kollektiivse tahte eelistamine individuaalsetele vabadustele,millega kaasnes samalaadne sunnismaisus kui nõukogude kolhoosis, kuid nagu kolhoosid ja kommuunid, nii ka sotsialistlikud kibbutsid ei osutunud vabaturumajanduslikus keskkonnas konkurentsivõimelisteks ning pidid leidma mooduseid sellega adapteerumiseks. Lisaks ei suutnud nad pakkuda samaväärset elatustaset kui mujal Iisraelis. Noored hakkasid kibbutsitest lahkuma, ses see piiras nende vabadusi. Praegu on Iisraelis umbes 270 kibbutsit, millest üle 70% võib identifitseerida kui reformitud kibbutseid, kus kapitalistlike suhete erinevad vormid on lubatud. Kibbutsite kõrval eksisteerivad juudi ühiskonnas veel moshavid, mis on samuti kollektiivmajandid, kuid maa on seal eraomanduses. Moshavi elanikel on isiklik maaomand ning nad maksavad kogukonnale maksu.

Iisraeli mõistatus I

@ckrabat

Juudi rahvas on Rooma impeeriumist saadik väga palju mõjutanud kogu inimtsivilisatsiooni arengut. Veel möödunud sajandi keskel oli tegemist kõige tuntuma ning mõjukaima riigita rahvusega maailmas. Vahetult peale Teist maailmasõda loodi Suurbritannia poolt hallatud Palestiina territooriumile Iisraeli riik, millega anti ajalooline lahendus Juudi-Rooma sõdadest (kolm sõda toimusid aastatel kristliku ajaarvamise esimesel ja teisel sajandil 66-136) pärinevale probleemile, kui suur osa juute lahkus oma ajalooliselt kodumaalt. Juudi diasporaa levis laiali üle terve Rooma impeeriumi piiride Euroopas ja Lähis-Idas ning hiljem, lääne tsivilisatsiooni piiride avardudes, üle terve maailma. Eriti tulevasti mõjutasid nad majandus- ja kaubandussüsteemi arengut lääne kultuuriruumis, mille paljud põhimõtted pärinevad vanast juudi ühiskonnast.

Piirkonna ajaloo traagikat on värvikalt kirjeldanud juudi päritoluga briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore oma püha linna biograafias „Jeruusalemm“, mis ilmus äsja ka eesti keeles. Jeruusalemm on püha linn kolmele abrahamistlikule religioonile – judaismile, kristlusele ja islamile, mis kõik on välja kasvanud ühest ja samast traditsioonist. Kodumaatuna, kuid säilitades oma usu ja kultuuri, on juudid olnud läbi ajaloo ka üks enim vaenatud rahvaid, mis on muutunud teataval määral osaks nende rahvuslikust mütoloogiast. Kummalisel kombel lõi soodsa pinnase juudi rahvusriigi taastamiseks antisemiitlik Saksamaa diktaator Adolf Hitler. Holokaust oma ligi kuue miljoni ohvriga tuletas lääne tsivilisatsioonile meelde tema ajaloolist süüd ühe rahva kannatustes, kuigi nähtuse enda juured ulatuvad palju kaugemasse ajalukku. Rooma impeerium kinnitas kanda juutide asualadel Judeas, Galileas ja Samaarias esimesel sajandil enne Kristust. Aastal  70 hävitati Rooma väejuhi ja hilisema keisri Titus Flavius Vespasianuse poolt juutide pühamu teine tempel Jeruusalemmas. Tituse järglane keiser Hadrianus surus pool sajandit hiljem maha viimase juutide suure vastupanuürituse Bar-Kokhba ülestõusu, mille järel aeti juudid Jeruusalemmast välja. Paljud juudid tapeti ning müüdi orjusesse.

Juudi asustus pole Palestiina aladelt kunagi lõplikult kadunud. Peale Jeruusalemmast lahkumist sai nende keskuseks Galilea piirkond ja Tiberiase linn tänases Põhja-Iisraelis, kus pandi kokku ka juutide pühad raamatud Mishnah ja osa Talmudist. Hiljem lubas keiser Constantinus I juudid Jeruusalemma korra aastas, kui nad võisid palvetada ning kunagist hiilgust meenutada Nutumüüri ääres, mis on Jeruusalemma templi ainus säilinud osa. Linnas põimuvad kolm religiooni tugevasti, kus nad on sunnitud üksteisega jagama ajaloolist pinda. Jeruusalemma vanalinn jaguneb juutide, islamiusuliste, kristlaste ja araablaste kvartaliks. Templi kunagine asukoht paikneb araablaste linnaosa territooriumil, kus praegu kõrguvad kaks islami pühakoda – 691.a. rajatud Kaljumošee ja 705.a. rajatud al-Aqsa mošee, sunniitide tähtsuselt kolmas pühapaik. Lisaks Jeruusalemmale asub Iisraelis, täpsemalt Haifas, ka neljanda maailmareligiooni bahaide keskus. Bahai on monoteistlik religioon, mis tekkis 19.sajandil Pärsias ning üritab ühendad abrahamistlike religioonide ja budismi tõdesid. Maailmas arvatakse bahaisid olevat üle 7 miljoni.

Esimene juutide tagasiränne tänasesse Iisraeli toimus 1492.a. peale nende pagendamist Hispaaniast. Alates 16.sajandist on mitu juudi asunike lainet pöördunud tagasi kunagistele asualadele, kuid tõsisem juutide tagasiränne sai alguse 19.sajandi lõpul, kui Austria-Ungari ajakirjanik Theodor Herzl algatas sionistliku liikumise. Teise maailmasõja lõpus moodustasid juudid kolmandiku kogu Palestiina elanikonnast. Tänases Iisraelis moodustavad juudid umbes 75% rahvastikust (umbes 5,8 miljonit). Tänases Iisraelis on tänu endistest Nõukogude vabariikidest (põhiliselt Venemaalt ja Ukrainast) tulnud immigrantidele laialdaselt räägitav vene keel, mistõttu on viimasel ajal räägitud ka sellele keelele ametliku staatuse andmisest heebrea ja araabia keele kõrval. Arvatakse, et umbes 20% Iisraeli kodanikest valdab vene keelt vabalt. Juudi päritoluga isikute kõrval saabus Iisraeli ka nende mittejuutidest pereliikmeid. Lisaks on paljud tulnud Venemaalt ja eriti Ukrainast Iisraeli tööle. Iisraelis tegutseb venekeelne telekanal. Iisraelis on ka umbes 120 000-130 000 amharaa- või tigriniyakeelset mustanahalist Etioopia judaisti (kaduma läinud 12. hõim). Suurem osa neist saabus 1980-1990-tel aastatel Iisraeli valitsuse poolt korraldatud päästeoperatsioonide käigus, kuid vähemal määral on sisseränne jätkunud ka hiljem. Omaette huvitav etniline grupp on samariitlased, kus on umbes 700 liiget, kes elavad Holoni piirkonnas Iisraelis ja Gerizimi mäe ümbruses Nabluse lähedal Palestiinas. Nad praktiseerivad omaette judaismi haru ning pühitsevad Templimäena Gerizimi mäge.

Kuigi Iisrael on juudi rahvusriik, moodustavad 20% tema kodanikkonnast (umbes 1,5 miljonit) etnilised araablased. Need on araablased, kes elavad Iisraeli territooriumil ning keda tuleb eristada palestiinlastest. Suurem osa neist on sunniidi moslemid, kuid seal on ka märkimisväärne kristlaste ja druuside kogukond (mõlemad umbes 9%). Araabia kristlased elavad põhiliselt riigi põhjaosas ning nende tähtsaim keskus on Nazareth. Ida-Jeruuslamma ning Golani kõrgendiku araablastel on samuti õigus Iisraeli kodakondsusele, kuid valdav osa neist on sellest loobunud. Neil on alalise residendi staatus, mis lubab neil osaleda kohalike munitsipaalorganite tegevuses ja valimistel. Druusid kasvasid välja šiiitide ismailiitide harust, aga praegu loetakse neid iseseisvaks monoteistlikuks religiooniks, mis on üle võtnud elemente kristlusest ja judaismist. Iisraelis elab umbes 100 000 araabiakeelset druusi, kes teenivad ka Iisraeli relvajõududes. Omaette etnilise grupi moodustavad Negevi kõrbe beduiinid, islamiusulised rändnomaadid, keda on umbes 160 000. Viimasel ajal on Iisraeli riik ehitanud neile paikseid asurkondi. Araabia keel on üks Iisraeli ametlikest keeltest. Kui Iisraeli araablastele on heebrea keel kohustuslik, siis juudid õpivad araabia keelt vähesel määral 7.-9. klassis.

Mis sai algkristlastest ja Jeesuse jüngrite järeltulijatest regioonis? Kuigi juudikristlased ei toetanud Bar-Kokhba ülestõusu, aeti nemadki Jeruusalemmast välja. Vähehaaval sulandusid nad teiste rahvusgruppide hulka, helleniseerusid või omandasid araabia keele. Kolm vanimat kirikut regioonis on Süüria õigeusu kirik, Antiookia kreeka õigeusu kirik ning Melkiitide õigeusu kirik. Neist esimene peab teenistusi aramea keeles ja on säilitanud enam judaistlikke traditsioone. Aramea keelt räägiti teatavasti Jeesuse aegses Palestiinas ja see oli Jeesuse ning tema  jüngrite emakeel. Juudikristliku algupäraga on ka nasrani ja knanaya kogukonnad Lõuna-Indias Kerala osariigis.

Iisrael on tuntud selle poolest, et ajateenistus Iisraeli relvajõududes on kohustuslik nii meestele kui naistele. Mehed teenivad kolm ja naised kaks aastat (kuigi võivad läbida ka kolmeaastase teenistuse). Peale relvajõudude võib teenistuse läbida ka piirivalves või politseis. Ajateenistusest on vabastatud ortodokssed juudid, kes läbivad alternatiivteenistuse (neile, kes soovivad ikkagi minna sõjaväeteenistusse, on küll  loodud omaette üksus), araablased v.a. druusid, kes on teenistuskohuslased vastavalt druuside liidrite kokkuleppele Iisraeli võimudega 1956. a. ja tšerkessi päritoluga Iisraeli kodanikud, 4000 inimest, kes elavad põhiliselt kahes asulas Galileas Iisraeli põhjaosas. Iisraeli kodanikest araablased võivad relvajõududes teenida vabatahtlikult, millist õigust kasutavad tavaliselt vaid vähesed beduiinid ja kristlased. Paljud araablased osalevad aga vabatahtlikult alternatiivteenistuses, mis võimaldab saada samasuguseid sotsiaalseid tagatisi nagu sõjaväeteenistuses. Sõjaväkke minnakse pärast keskkooli lõppu ning teenistuse läbimine on vajalik hilisemateks kõrgkooliõpinguteks (midagi sarnast toimis omal ajal Saksa Demokraatlikus Vabariigis).

Uue riigi sünd III – Palestiina

@ckrabat

Palestiina Rahvusnõukogu kuulutas Palestiina riigi välja juba 15. novembril 1988. aastal. 1993. aasta Oslo kokkulepetega tunnustas Iisrael Palestiina Vabastusorganisatsiooni kui legitiimset läbirääkimistepartnerit, kes esindab Palestiina rahvast ja Palestiina Vabastusorganisatsioon tunnustas Iisraeli riigi õigust eksisteerimisele. Oslo kokkulepetega algatati protsess, mis pidi kunagi tulevikus lõppema olukorraga, mida loodeti saavutada ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr. 181 (II) 29. novembrist 1947. aastal, võttes suuna kahe riigi – juudi Iisraeli riigi ja araabia Palestiina riigi – kooseksisteerimisele.  Oslo kokkulepetest on möödunud 18 aastat, kuid väga suurt progressi loodetud suunas pole saavutatud. Loodi küll Palestiina autonoomne üksus, de facto iseseisev riik, mida on tunnustanud 126 ÜRO liikmesriiki + Lääne-Sahara.

Aastaks 2011 on olukord jõudnud niikaugele, et Palestiina taotleb ÜRO liikmesust, mis sisuliselt võrdub rahvusvahelise tunnustusega. Vastavalt 1933.a. Montevideo konventsioonile iseloomustab suveräänseid riike neli põhitunnust: alaline elanikkond, määratletud territoorium, toimiv valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega. Tänapäeval esindab Montevideo konventsiooni neljandat printsiipi sisuliselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesus. Rahvusvaheliselt tunnustatud riikidest ei kuulu ainult Vatikan ÜRO liikmeskonda. Täit rahvusvahelist tunnustust pole Palestiinal (tunnustanud 126 riiki), Kosovol (hoolimata sellest, et Rahvusvaheline Kohus on tunnistanud tema iseseisvumise seaduspäraseks, tunnustanud 85 riiki), Taivanil (tunnustanud 23 riiki), Sahrawi Araabia Demokraatlikul Vabariigil (Lääne-Saharal, tunnustanud 84 riiki), rääkimata Abhaasiast (6 riiki), Lõuna-Osseetiast (7 riiki), Põhja-Küprose Türgi Vabariigist (1 riik), Transnistriast, Mägi-Karabahhist ja Somaalimaast. Viimase kolme legitiimsust pole tunnustanud ükski ÜRO liikmesriik, kuigi Montevideo konventsiooni kolm esimest tunnust seal toimivad.

Palestiina iseseisvuse tunnustamisele on vastu Iisrael ja suur osa lääneriike eesotsas Ameerika Ühendriikidega. Viimased toetavad küll Palestiina õigust iseseisvusele, kuid see peaks saavutama Iisraeli tunnustuse ehk siis lähtub modernse ühiskonna reeglitest, mis toetab rahvaste enesemääramisõigust tingimuslikult – kõigepealt peab iseseisvust tunnustama endine emamaa nagu juhtus tänavu suvel Lõuna-Sudaanis. Samas Kosovo juhtumi puhul võttis just suur osa läänemaailmast (küll mõningate eranditega – nt Hispaania, Kreeka jt) aluseks rahvuste enesemääramisõiguse, kuigi emamaa Serbia ei olnud territooriumi iseseisvumisega päri. Võib eeldada, et Ameerika Ühendriigid panevad Palestiina liikmestaatuse aplikatsioonile ÜRO Julgeolekunõukogus veto. Ühendriikidega sama meelt on muuhulgas Saksamaa, Itaalia ja Kanada. Euroopa Liit pole jõudnud veel üksmeelsele seisukohale, kuid pigem jääb see positsioon laiemas plaanis sarnaseks Ameerika Ühendriikidega. Huvitaval kombel on Palestiina liitumist ÜRO-ga toetanud Venemaa, Hiina ja Hispaania – just need riigid, kes on vastu Kosovo iseseisvumisele.

Palestiina küsimus näitab veelkord, et globaalse rahvusvahelise õiguse kehtimine on suur illusioon, mida on võimalik rakendada demagoogilistel eesmärkidel ja rahvusvahelistes suhetes määrav jõud on poliitika ja sellest tulenevalt poliitilised topeltstandardid – kuidas kellelegi parajasti tõde lastakse paista. Murelikuks teeb kogu siinjuures vaid Iisraeli-Palestiina konflikti mõju mitte ainult Lähis-Ida julgeolekule, vaid laiemas plaanis kogu maailma julgeolekule. ÜRO 1947.aasta resolutsiooni lahendusest ollakse veel kaugel ja kindlasti on mõjukate ringkondade huvides probleemi säilitamine veel pikemaks ajaks, kuigi tegemist on ühe kõige pikemaajalisema ja plahvatusohtlikuma konfliktiga maailmas. Isegi kui ÜRO ei ole veel mitmete mõjukate liikmete vastuseisu tõttu valmis Palestiina iseseisvust tunnustama, peaks ta aktiivselt liikuma konflikti võimalikult kiire lahendamise suunas. Ühendriikide veto Julgeolekunõukogus ilma Iisraeli-Palestiina läbirääkimiste intensiivistamiseta jääks hüüdjaks hääleks kõrbes ning konfliktioht Lähis-Idas pigem suureneks. Pikemas plaanis võidaksid stabiilsest rahust mõlemad osapooled, kui nad vaid suudaksid loobuda oma lõplikku võitu ette manavatest märgadest unenägudest.

aadressilt: http://www.alanhart.net/wp-content/uploads/2011/01/aa-palestine.jpg