Trump transition

@ckrabat
See, mida kuulutati ette Simpsonite sarjas aastal 2000, et tookord edutult Ross Perot loodud Reformipartei presidendikandidaadiks püüelnud telestaarist ärimehest Donald Trump’ist saab Ameerika Ühendriikide president, vahetult enne Lisa Simpsonit, on tänaseks teoks saanud ja alates  eilsest on Donald John Trump Ameerika Ühendriikide 45. president. Tema lubadused: „Make America great again!“ ja “America first!“ jäid tugevasti kõlama tema ametivande andmisel peetud kõnes, mis oli tugevasti suunatud „lihtsale  ameeriklasele“ ja promos natsionalistlikke ning protektsionistlikke tundeid.  Väidetavalt eiras Trump kõnes oma  nõunike soove kutsuda ameeriklasi üles ühtsusele ning vältida mustemaid toone. Ta kirjeldas Ühendriike kui mahajäetud tehaste, vaesuse lõksu jäänud perekondade, puuduliku haridussüsteemi ning kriminaalse vägivalla ühiskonda, lubades: “This American carnage stops right here and stops right now.” Ameerika tapatalgud lõpevad täna, siin ja praegu. Mingis mõttes esindab see American dreami selle kõige ehedamal kujul, et igaühest, kellel on piisavalt rahalisi  vahendeid, võib saada selle riigi esimene mees. Kõnes süüdistas Trump poliitilist establishmenti võimu ekspluateerimises ning rahva huvide eiramises ja lubas võimu rahvale tagasi anda. Washingtoni tänavatel toimusid samal  ajal meeleavaldused Trumpi vastu, mille politsei jõuga laiali ajas. Kuus politseinikku  sai vigastada ja 200 meeleavaldajat arreteeriti. Esimese sammuna teatas Trump, et  alustab eelmise president Obama agenda kõige olulisema algatuse ehk kohustusliku tervisekindlustussüsteemi ehk nn Obamacare (Affordable Care Act) lammutamisega, mis tema arvates on Ameerika Ühendriikidele ebamõistlikult kulukas.  Eelnevalt oli vastava mittesiduva otsuse parteiliini pidi  kulgenud häältevahekorraga 51:48 vastu võtnud USA Senat.

Donald Trumpi kõrval muutub oluliseks tegijaks tema meeskond. Trump on nimetanud oma valitsuskabinetti läbi aegade kõige kõrgema IQ-ga kabinetiks. Mitmed Trumpi soovitud valitsuskabineti liikmed on sattunud tugeva rünnaku alla. Kõigepealt välisministri kandidaat  Rex Tillerson, naftakorporatsiooni Exxon Mobil Oil juht, keda on süüdistatud võimalikult leebes suhtumises Venemaasse ja selle presidenti Vladimir Putinisse, sest Exxon Mobil’il on seal olnud  ärihuvid ja ta on Putiniga varem kohtunud ning pälvinud mõned aastad tagasi Venemaa kõrge autasu. Lisaks Venemaale on Exxon Mobilil olnud ärihuvid nii mitmeski teises problemaatilises riigis – sh Iraanis, Süürias, Sudaanis,  Iraagis. Positiivse poole pealt on toodud esile Tillersoni kompetentsi ja kogemust rahvusvaheliste läbirääkimiste alal.  Tema kandidatuuri on toetanud endine välisminister Condoleezza Rice ja endine kaitseminister Robert  Gates. Tema kõige tõsisemad kriitikud on olnud vabariiklastest Florida senaator Marco Rubio, Arizona senaator John McCain ja South Carolina senaator Lindsey  Graham.  Kaks viimast on olnud sõjatööstusliku kompleksi eestkõnelejad, kes on toetanud agressiivsemat poliitikat Venemaa vastu ning külma sõja  aegse võidurelvastumise taashoogustumist. Tillersoni puhul tuleb siiski esile tõsta, et reptiilest sekkumist on Ameerika Ühendriikide välispoliitikasse vaja oskusi pidada läbirääkimisi ning teha poliitilisi kompromisse. Barack Obama ja John Kerry ametiperioode jäi iseloomustama – juttu palju, aga tegusid vähe. Kui  Rex Tillerson suudab Venemaad taltsutada ja kui mitte tema, siis kes  veel, siis  võidab sellest kogu rahvusvaheline ühiskond. Palju halvem variant oleks olnud, kui ametisse oleks nimetatud mõni wannabe-poliitik, liigiliselt kuuluvuselt stultus, kes oskab  küll rohke sõnavahu toel murumänge mängida, kuid  mitte ühtegi probleemi ära lahendada. Tillersoni vaated on olnud vabariiklase kohta suhteliselt mõõdukad, ta on pidanud võimalikuks inimtegevuse mõju kliimamuutustele. Samuti ta on teatanud, et toetab sanktsioonidepoliitika jätkamist Venemaa suhtes.

Kõige haavatavamad ministrikandidaadid on olnud Tillersoni kõrval  justiitsministri kandidaat Jeff Sessions, kes on kunagi esinenud rassistlike avaldustega, tööministri kandidaat ärimees  Andrew Puzder, kes on olnud miinimumpalga tõusu ja  haigustoetuste vastane, uus võimalik anti-Obamacare tervishoiu ja sotsiaalteenuste minister Tom Price  ning haridusministri kandidaat ärinaine Betsy  DeVos, kes on tuntud kui erakoolide ja vautšersüsteemi toetaja õpingute rahastamisel. Kaks ministrit on andnud juba ametivande. Sisejulgeolekuministriks  saab erukindral John F. Kelly (Senati  häältega 88-11). Kaitseministri portfell  läheb erukindral  James  Mattisele (Senati häältega 98-1), kellele Kongress andis juba eriloa tema ametisse asumiseks, sest Mattise erruminekust on möödas vähem kui kohustuslikud seitse aastat. Kolme demokraatliku senaatori (Ron Wyden, Patrick  Leahy, Richard Blumenthal) vastuseisu tõttu lükkus edasi Luure Keskagentuuri  uue direktori Mike  Pompeo ametisse kinnitamine, kellelt  soovitakse rohkem teavet tema suhtumises kodanike jälgimisse. Valitsuse kõrval muutuvad oluliseks tema nõunikud.  Trumpi tagatoas on peetud kõige mõjukamateks endist meediaärimeest Steve Bannonit, paremäärmusliku internetisaidi Breitbart News juhti ja Trumpi valimiskampaania nõunikku, kes vastutab tema ideoloogilise platvormi eest. Teine oluline  figuur uue presidendi lähikonnas on tema väimees ja tütre Ivanka Trumpi abikaasa Jared Kushner, keda üldiselt peetakse palju mõõdukamaks ja pragmaatilisemaks poliitikuks. Oluline  tegelane Trumpi lähikonnas  on kahtlemata rahvusliku julgeoleku nõunik erukindralleitnant Michael Flynn, keda on peetud karmikäelise poliitika toetajaks Lähis-Idas ning samuti Venemaaga pingete leevendamise toetajaks. Trumpi staabiülemaks saab endine  Vabariikliku partei Rahvuskomitee juht Reince Priebus, kes peaks  siluma Trumpi suhteid poliitilise establishmentiga.  Olulised mõjuisikud on kindlasti reformide osas nõu andev ärimagnaat Carl Icahn ja endine New Yorgi linnapea Rudy Giuliani, kes nõustab presidenti küberjulgeoleku küsimustes. Üleminekumeeskonna juht Chris Christie loobus pakkumistest ja jätkab New Jersey kubernerina, kuigi Trump on teada andnud, et kui tema ametiperiood läbi  saab, on tal koht meeskonnas olemas.

Kuidas mõjutab Trumpi ametisseastumine Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhteid? Teatavasti pole tõsiselt müüv Eesti bränd mitte ränirahn, oksendav konn ega ka mitte WelComeToEstOnia. Eesti bränd, mis maailmas müüb ning totaalsele meediale totaalselt meeldib, on sõda Venemaaga ja narratiiv Kolmandast maailmasõjast, mis saab alguse Eestist ja selle brändi edulugu võib Trumpi ametisseastumine tõepoolest mõneti mõjutada. Kui Eestisse peaks mõni välismaa leheneeger ära eksima, siis küsib ta silmad põlevil peas, millal teil ometi sõjaks läheb. Kui nüüd Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhted peaksid nüüd mingil põhjusel paranema, siis võib Eesti julgeolekuseisund küll paraneda, kuid Eesti märk kulub ikka üsna kahvatuks ning siis ei jää midagi muud üle kui postneukku hardlineri asemel tuleb taanduda halliks ja igavaks Põhjamaaks. Trump on majandusmees ja majanduslikult Venemaa Ühendriike ei ohusta, seepärast võib ta viimasele vabalt pakkuda diili sanktsioonide lõpetamisest vastutasuks tuumarelvastuse vähendamisele, mis viimaste aastate sõjahüsteeria taustal on täiesti soiku jäänud. Reptiilse joone tugevnemine Ameerika Ühendriikide välispoliitikas oleks sümpaatne, sest Obama administratsioon allutas end liigselt stultuskonna huvidele, arvestates nende olulist osa valijaskonnast. Eesti on olnud aga üks lollisõbralikumaid riike üldse, tõeline 3B highlight mudel, kus tarbijamentaliteet on eriti kõrgelt väärtustatud. Kui ta ei taha või suuda ühiskonda reptiilsemaks muuta, siis võib see riiklikule tõsiseltvõetavusele kindlasti mõjuda.

Mis saab edasi? Bulgaaria prohvet Vanga on väidetavalt teada andnud, et „mustanahaline president on ühtlasi ka viimane USA president, kes hukutab riigi majanduskriisiga.“ 2017. aastaks saab alguse sõda, mis saab alguse võimuvõitlusena, kuid kasvab üle võitluseks toidu eest. Paljudes piirkondades peale puhkeb näljahäda. Siis veel: „Euroopas algavad massirahutused ja tapmised, inimesed unustavad õigluse, seaduse ja moraali ning ebavõrdses võitluses jäävad võitjaks tugevamad. Kõigi nende sõjakonfliktide finaaliks on aga kolmas maailmasõda koos tuuma- ja keemiarelvaga.“ Vanga on eriti usaldusväärne ennustaja, sest tänu temale me teame, et 2010 algas Kolmas Maailmasõda tavalise sõjana novembris, muutudes tuuma- ja keemiasõjaks. Sõda lõppes 2014. aasta oktoobris. 2011 kadusid põhjapoolkeralt radioaktiivsete sademete tõttu taimed ja loomad. Moslemid ründavad ellujäänud eurooplasi keemiarelvaga. 2014 on enamikul inimestest on keemiarelva tõttu nahavähk või teised nahahaigused ja 2016 on Euroopa on peaaegu „üksinda“ (inimtühi). Kohalik nõid ennustaja-Urmas arvab Eesti Päevalehes, et „Trump hakkabki tõenäoliselt ajama senisest pragmaatilisemat ja suurte jõukeskuste keskset välispoliitikat, mis lähtub otseselt USA rahvuslikest huvidest selle sõna kitsamas mõttes.“ Donald Trump on majandusmehena loodetavasti pragmaatik, kuid tema ideoloogilisteks märksõnadeks saavad olema natsionalism ja protektsionism. Venemaa asemel peab uus administratsioon nähtavasti peamiseks vastaseks Hiinat ja näeb Venemaas pikemas perspektiivis ka võimalikku koostööpartnerit. Lähis-Idas on oodata pingelisemaid suhteid Iraaniga,kuid Trump soovib asudavõitlusesseIslamiriigiga ning džihadismi planeedilt välja tõrjuda. Samuti on ebasoosingusse sattunud globaalse iseloomuga vabakaubanduse ja keskkonnakaitse kokkulepped. Saame näha. Persona in fieri hoiab järgnevatel arengutel silma peal.

Müüt Ronald Reaganist

@ckrabat
Ameerika Ühendriikide 40. presidendi Ronald Wilson Reagani (1911-2004) first lady Nancy Davis Reagan (1921-2016) lahkus 94-aastasena 6.märtsil 2016.aastal, täpselt kuu peale oma 93-aastaselt lahkunud abikaasa 105. sünniaastapäeva. Ronald Reaganit võib kahtlemata liigitada Ameerika Ühendriikide „suurte presidentide“ hulka, kes on on olnud tõenäoliselt ainus efektiivne konservatiivne president Ameerika Ühendriikides viimase viiekümne aasta jooksul, kõige edukam vabariiklasest riigipea peale Theodore Roosevelti ja ainus riigipea perioodil peale Lyndon Johnsonit, keda mitmed USA presidentide edukust hindavad rankingud on paigutanud esikümnesse. Nancy Reagani mõju abikaasale peetakse suureks. Reaganite Valges Majas viibimise ajal üritas Nancy tõsta Ühendriikide esileedi prestiiži, ei leppinud köögis askeldava koduperenaise rolliga ja näitas üles tähelepanuväärset ühiskondlikku aktiivsust, mida seal viimati nähti ehk Jacqueline Kennedy ajal. Tema prioriteetide hulka esileedina kuulus narkootikumide tarbimise vastane võitlus, kus tema juhtlause „Just Say No!“ (lihtsalt ütle ei) muutus narkootikumide tarbimise vastase kampaania üldtunnustatud lipukirjaks. Nende abielu peetakse väga harmooniliseks. Viimastel aastakümnetel, kui Ronniel diagnoositi 1994. a. Alzheimeri tõbi, jäi Nancy teda põetama ning toetas aktiivselt teaduslikke uuringuid uute ravimite kasutuselevõtuks. Nancy Reagani erilise tähelepanu all oli raku-uuringute toetamine, mis viis ta lahkhelideni president George W. Bushi ja tema administratsiooniga, kes pidasid selliseid uuringuid ebaeetiliseks ning religioossele moraalile vastuvõetamatuteks. Palju hoolt nõudis veel Ronald Reagan Presidential Library arendamine Simi Valleys Santa Susana mägedes Los Angelesest loodes, mis on ühtlasi Ronald ja Nancy Reagani viimaseks puhkepaigaks.

Nancy Davis kohtus esmakordselt Ronniega Hollywoodis 1949. aasta novembris, kui viimane oli filminäitlejate ametiühingu (Screen Actors Guild) juht. Need olid külma sõja algusaastad ning Hollywoodis tegi puhastustööd mäkartism (Wisconsini osariigi senaatori Joseph McCarthy järgi), võideldi võimalike kommunistlike sümpaatiate vastu ning koostati „musti nimekirju“ kahtlaste vaadetega näitlejate kohta. Nancy avastas oma nime ühest sellisest mustast nimekirjast, mis viis lõpuks kohtumiseni Ronald Reaganiga. 1952 nad abiellusid. Kommunismipaanika 1940-te aastate Hollywoodis meenutas paljuski meie tänast murjanipaanikat, ainult et murjani asemel nähti iga nurga taga hoopis kommunisti passimas. Näitleja Adolphe Menjou ütles, et kui kommunistid on nõiad, siis tema on nõiakütt, kes püüab nad kinni ja saadab nad kõik tagasi Nõukogude Liitu. USA multifilminduse isa Walt Disney, üks tollase nõiajahi algatajaid, tunnistas, et kommunism kujutab endast Hollywoodile tõsist ohtu ning nimetas mitmeid kommunismipisikust nakatunute nimesid, keda tema meelest tuleks Hollywoodist minema saata. Reagan oli väidetavalt tollases ideoloogilises puhastustöös aktiivne osaline ja tunnistas paljude vasakpoolsete vaadetega sõprade ja kolleegide vastu, mis tema esimese naise, hilisema seebiseriaali Falcon Crest staari ja mitmekordse Oscari võitja Jane Wymani (1917-2007) väitel viis nende abielu lagunemiseni 1948. aastal. Nancy näitlejakarjäär polnud ehk nii särav kui Wymanil, kuigi ta mängis paljudes filmides ja televisioonis 1962. aastani. Reagan ise pidas oma tippsaavutuseks Drake McHugh’i rolli 1942.a. filmis Kings Row, mis rääkis elust 1890.a. ühes Ameerika  väikelinnas.

Ronald Reagan oli nooruses liberaalne demokraat, kuid tänaseks on temast kujunenud ameerika konservatismi ikoon, kes suundus suurde poliitikasse 1964. aastal, kui osales konservatiivse vabariiklase Barry Goldwateri valimiskampaanias ning sai tuntuks kõnega „Time for choosing“ (valiku tegemise aeg). Kõne tõi Goldwateri kampaaniasse miljon USD lisaraha, kuigi ta valimised lõpuks ikkagi kaotas. Reaganile avas see aga ukse suurde poliitikasse, 1966.a. valiti ta California osariigi kuberneriks ning nelja aasta pärast veel teiseks perioodiks. Ta võitis kaks perioodi ametis olnud demokraati Edmund Browni, tänase kuberneri Jerry Browni isa. Paljud tänased konservatiivsed vabariiklased on üritanud end siduda Gipperi (Reagani hüüdnimi filmirollist Knute Rockne, All American 1940) pärandiga, kuid erinevalt näiteks George W. Bush’ist, kes üritas ühiskonda pöörata ning seega ka lõhestada, iseloomustab Reagani presidentuuri pigem pragmaatiline mõõdukus. Kahtlemata oli Reagan konservatiivsete vaadetega poliitik, kes oli vastu nii homoseksuaalsusele kui abordile (kuigi California kubernerina kirjutas alla aborti lubavale seadusele), kuid Valges Majas ta üritas olla rahvast ühendav tasakaalukas president ega surunud ühiskonnale peale isiklikke ideoloogilisi eelistusi, mida tunnistavad ka ülekaalukad valimisvõidud Jimmy Carteri üle 1980.a. ja Walter Mondale’i üle 1984.a. Kui paljusid tänaseid konservatiive iseloomustab sallimatus, siis Reaganit võiks ikkagi nimetada sallivaks presidendiks. Muuhulgas nimetas Reagan ametisse liberaalse Ülemkohtu liikme Sandra Day O’Connori (1930) ja kui Ronald Reagan esitas 1976. aastal väljakutse valitsevale presidendile Gerald Fordile, valis ta vastu ootusi ning paljude konservatiivsete vabariiklaste tahet (nagu mõjukas Põhja-Carolina senaator Jesse Helms) asepresidendikandidaadiks liberaalse Pennsylvania senaatori Richard Schweikeri (1926-2015), kellest neli aastat hiljem sai USA tervishoiuminister (Health and Human Services).

Reagani valimiskampaania 1980. aastal püstitas kolm eesmärki: maksukoormuse vähendamine Ameerika ühiskonnale, külma sõja võitmine Nõukogude Liidu vastu ja valitsuskulutuste vähendamine. Kaks esimest eesmärki õnnestus tal võidukalt ellu viia. Valitsuskulud aga kasvasid, riigiametitesse lisandus Reagani presidentuuri kestel 60 000 ametnikku ja riigivõlg kasvas 700 miljardilt dollarilt kolme triljoni USD-ni. Kõige suuremast rahvusvahelisest võlausaldajast sai Reagani ametiperioodil suurim võlgnik ja see suund osutus kestlikuks. Kuigi Reagan võitis külma sõja, siis tänaseks on jõutud olukorda, kus kommunistlik Hiina kontrollib USA võlgu 1,7 triljoni USD ulatuses. Tegelikult kestis tema maksukärbete programm 1982. aastani. Kui 1981.a. võeti vastu Economic Recovery Tax Act, mis alandas ameeriklaste maksukoormust umbes poole võrra, siis sellega maksude alandamise programm ka lõppes ja edaspidi juurutas ta hoopis mitmeid uusi maksustamismäärasid, mis aitasid leevendada riigieelarve defitsiiti. Samuti ei ole pädevad kuvandid Reaganist kui pistrikust. Reagan tunnustas immigrantide panust ameeriklaste rahvuslikule identiteedile, 1986. aastal tema poolt allkirjastatud Immigration Reform and Control Act võimaldas legaliseerida miljonitel illegaalidel, ning isegi hoolimata oma sõjakast retoorikat, oli ta relvastuskontrolli veendunud pooldaja ning enamasti vältis relvajõudude kasutamist poliitilistel eesmärkidel (erandina ehk Grenada operatsioon). Ta oli vastu sõjalisele sekkumisele Kesk-Ameerikas: Nicaraguas, Salvadoris ja Panamas). Nancy Reagan on samuti mõjutanud presidendi vaateid mõõdukamas suunas. Just Nancy mõjutusel nõudis Reagan näiteks rangemat kontrolli relvade müügi üle kodanikele (nn Brady bill 1993.a., Reagan elas 30.märtsil 1981 üle atentaadi ja James Brady (1940-2014) oli tema pressisekretär, kes atentaadi tulemusena invaliidistus) ning toetas kõneluste alustamist Nõukogude Liiduga.

Palju on spekuleeritud, missugune võiks olla Ronald Reagani agenda täna, kui ta oleks elus ja kandideeriks täna presidendiks. Eksperdid on ühel nõul, et arvatavasti ei nõustuks ta Obamacare’ga (ravikindlustuse föderaalsele reguleerimisega), ei toetaks naftatööstusele piirangute seadmist ning seisaks vastu Krugmani ideele ületada majanduskriisi suuremate kulutustega. Kuid pole kindel, kas ta nõustuks uute maksukärbetega, oleks valmis tõstma kaitsekulutusi võitluseks terrorismiga, millised oleksid tema sammud samasooliste abielu legaliseerimiseks ja immigratsiooni piiramiseks ning kuidas ta viiks läbi võidujooksu Hiinaga majandusliku ülemvõimu pärast. Ametisoleku aja jooksul tõstis Reagan oluliselt (40%) USA sõjalisi kulutusi, kuid seda kindla eesmärgiga nõrgestada läbi relvastuse võidujooksu majandusliku kokkuvarisemise äärele suunduvat Nõukogude Liitu, kelle sõjalised kulutused moodustasid 40% nende eelarvest. Võidujooks uue tõusva jõu Hiinaga toimub eeskätt majanduses ja seda võistlust on võidurelvastumise najal juba raskem võita. Tänapäeva asümmeetrilised ohud nõuavad hoopis uute võimete arendamist, sest paljude probleemide, riskide ja ohtude vastu tankidega ei saa. Endine kaitseminister Robert Gates, kes Reagani ajal töötas Luure Keskagentuuris, nimetas hiljuti Kongressis esinedes plaanitavat 100 miljardi USD suurust kaitsekulutuste tõusu raiskamiseks. Mõlema partei eksperte ühendav nõukoda Sustainable Defense Task Force pidas võimalikuks hoopis sõjaliste kulutuste kärpeid ühe triljoni USD võrra. Nii Donald Trump kui ka Ted Cruz on nimetanud end Ronald Reagani ideede kandjateks, kuid see Reagan, kellest nad loovad täna konservatiivsuse ikooni, ei ole see Reagan, kes oli kaheksa aastat USA president. Tänaste vabariiklike liidrite agenda: ulatuslikud maksukärped kõikidelt kuludelt, valitsemiskulude kärped kõikjalt v.a. riigikaitses, Jerry Falwelli ja tema Piibli ideoloogiline juhtimine tuginevad lihtsustatud müüdile Reaganist, mis on loonud temast populaarse kuvandi, mida ta ise kunagi polnud – mees, kes langetas makse, viibutas sõjakirvest ja konsulteeris alati Jeesusega. Tänastel Ühendriikide konservatiivsel poliitikutel puudub Reaganiga samaväärne karismaatiline ja pragmaatiline liider, kes ühendaks, mitte ei lõhestaks ning oleks võimeline ellu viima Hillary Clintoni loosungit – to make America whole again (teha Ameerika uuesti ühtseks).

Reagani viiest lapsest suri Christine enneaegselt sündinuna varsti peale sünnitust 1947.a., vanim Maureen Elizabeth (1941-2001) aga 60-aastaselt vähki. Nooruses filmides osalenud Maureen on neist ainsana üritanud, kuigi edutult, ka poliitilist karjääri, kandideerides vabariiklasena 1982.a. California osariigist Senatisse ning 1992.a. Esindajatekotta. Ta oli isast siiski mõnevõrra mõõdukamate vaadetega ja toetas näiteks naiste abordiõigust. Hiljem tegutses ta Alzheimer’s Associationi juhatuse liikmena. Kolmest abielust oli Maureenil Ugandast adopteeritud tütar Rita Mirembe Revell (1985). Abielust Jane Wymaniga on elus praegu üksnes adopteeritud poeg, raadio talk-show juht ja kirjanik Michael Edward Reagan (1945), kes Reagani lastest ainsana on ka konservatiivsete vaadetega. Praegustel valimistel on ta toetanud John Kasichit ja mõistnud hukka Donald Trumpi. Michael on teist korda abielus ja tal on kaks last: kriminaalse minevikuga Cameron Michael (1978) ja lasteaiakasvataja Ashley Marie (1983). Abielust Nancyga sündisid näitleja ja kirjanik Patti Davis (Patricia Ann Reagan) (1952) ja endine balletitantsija ning praegune raadiokommentaator ja poliitikaajakirjanik Ronald Prescott Reagan (1958). Neist Patti on üle saanud narkootikumide sõltuvusest, olnud tegev tuumarelvade vastases liikumises ja keskkonnakaitses, poseerinud Playboyle, elanud Eagles’i kitarristi Bernie Leadoniga ja olnud abielus joogainstruktoriga. Ta on nagu tema emagi aktiivselt toetanud raku-uuringuid haiguste ennetamiseks. Patti on nimetanud, et võrreldes praeguste konservatiivsete iidolite Sarah Palini ja Michelle Bachmanniga oli tema isa akadeemik. Nii Patti kui ka tema vend on olnud Reagani perekonna mässulised liikmed, kes on liberaalsete vaadetega ja valimistel hääletanud Barack Obama poolt. Ronald Jr. on end paiguti näidanud veelgi radikaalsemana ja nimetanud ennast ateistiks ja toetanud presidendikandidaadina aktiivselt nii John Kerryt kui Barack Obamat ja esinenud kõnega demokraatide valimiskogul. Oma isa kohta on ta öelnud: “My father was a man — that’s the difference between him and (George W.) Bush.” Ronald Jr. elab Seattles, oli abielus psühholoogi Doria Palmieriga (1951-2014) ning nende perekonnas kasvas kolm kassi. Poeg meenutab, kuidas tema isa pidas peale Valgest Majast lahkumist kõige olulisemaks rahvusvaheliseks probleemiks läbikukkunud riikidega tegelemist ning kuvand Reaganist kui sõjapistrikust ei vasta tegelikkusele. Tõepoolest, erinevalt Mihhail Gorbatšovist ei saanud Ronald Reagan Nobeli rahupreemiat, kuigi oli selle külma sõja lõpetamise eest igati välja teeninud.

Ronald Reagan’s family is still arguing about whether he had signs of Alzheimer’s during his time in the Oval Office. Here's the official portrait of the Reagans on the White House grounds in 1988. (Wikimedia Commons)

Ronald ja Nancy Reagan Valges Majas 1988. Pilt: http://s3.amazonaws.com/media.wbur.org/wordpress/15/files/2015/02/ronandnancy-620×410.jpg

Ameerika Ühendriikide presidendid Eestis

@ckrabat
Kolmapäev 3. september 2014 läheb Eesti ajalukku, kui Maarjamaa paesele pinnale astub Ameerika Ühendriikide 44. president Barack Hussein Obama, mis peaks viitama eriliselt soojadele suhetele kahe riigi vahel. Tema eelkäija George W. Bush viibis Eestis 2006. aasta novembris, olles esimene Ühendriikide riigipea, kes külastas Eestit oma ametiajal. Postimees kirjutas, et “tema külastust suudaks varjutada vaid see, kui Eestis maabuksid tulnukad või… Jumal isiklikult.” George W. Bushi isa George H. W. Bush, Ameerika Ühendriikide president Eesti taasiseseisvumise ajal, on praegu 90-aastane, kuid pole Eestis kunagi käinud. Tema järglane Willam Jefferson Clinton käis Eestis peale ametiaega 2002. aastal, kui osales Äripäeva majanduskonverentsil. Kõige esimene Ameerika Ühendriikide president, kes on pärast ametiaega Eestit väisanud, oli aga 1929-1933 Valges majas elanud Herbert Clark Hoover, kes saabus rongiga Riiast läbi terve Eesti Tallinnasse 14. märtsil 1938 ja viibis seal umbes tunni ning kohtus president Pätsiga, enne kui liikus laevaga edasi Soome. Peale Esimest maailmasõda oli Hoover USA valitsuse Abi Administratsiooni (American Relief Administration – ARA) programmi direktor, mis jagas toiduabi Euroopa riikidele, sh Eestile. Selle eest sai temast 1921. a. Tallinna aukodanik.

Selle aasta mais möödus aga 200 aastat, kui 1814. aastal käis Tallinnas (Revalis) tulevane järjekorras kuues Ameerika Ühendriikide president John Quincy Adams, kes oli tol ajal USA suursaadik Sankt Peterburgis ja külastas Tallinna ühe konsulaartüli lahendamiseks. John Quincy Adams viibis Tallinnas kolm nädalat 1.-20. maini ja pidas ka väga põhjalikku päevaraamatut. Muuhulgas külastas ta 14. mail Kadrioru lossi. 1939. aasta mais, aasta peale Herbert Hooverit, külastas Eestit tollal 22-aastane Harvardi ülikooli üliõpilane John Fitzgerald Kennedy. Sellegipoolest kuulus ta juba ringi, kellest kirjutas seltskonnakroonika. Tema isa Joseph P. Kennedy oli samal ajal Ühendriikide suursaadikuks Londonis. Hilisem külma sõja ideoloog ja “Mr X artikli” autor George F. Kennan oli siis USA asekonsul Tallinnas ning kirjeldab tulevase presidendi külaskäiku oma mälestustes negatiivsetes toonides, sest Ameerika diplomaadid pidid korraldama kõrgseltskonna võsule sõidu sakslaste poolt okupeeritud Prahasse, mis neile sugugi ei meeldinud. Presidendina nimetas Kennedy Kennani suursaadikuks Jugoslaavias. Kennedy viibis Tallinnas kaks päeva ja peatus tõenäoliselt tänases linnavalitsuse hoones Vabaduse plats 7, kus elas teda võõrustanud USA suursaadik Eestis John C. Wiley. Eesti seltskonnakroonika ei teadnud Kennedyst midagi ja tema tegemisi rahvale ei valgustanud. 24. mail 1939 siirdus Kennedy edasi Nõukogude Venemaale.

Enne Teist maailmasõda olid Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhted üsnagi pinnapealsed. Ameerika Ühendriigid oli üks viimased suurriike, kes Eesti omariiklust tunnustas, juulis 1922, poolteist aastat peale seda, kui seda jaanuaris 1921 tunnustasid mitmed teised tolle ajastu suurvõimud Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ja Suurbritannia. Ainus Eesti Vabariigi suursaadik, kes aastatel 1923-25 Washingtoni ametisse määrati, oli teenekas diplomaat ja paljukordne välisminister Ants Piip. Hiljem ei peetud saatkonna avamist enam tarvilikuks ning Eestit esindasid konsulaadid New Yorgis ja San Franciscos. Teise Maailmasõja künnisel sai Ameerika Ühendriikidest üks olulisemaid riike, kes ei tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ning Ameerika Ühendriikidesse jäid tegutsema nende riikide välisesindused. Kuna Eestil tegutsevat saatkonda ei olnud, siis läksid suursaadiku ülesanded peakonsulile New Yorgis. Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, siis jätkasid saatkonnad oma tavapärast tegevust. Sellest ajast peale on Eesti olnud Ameerika Ühendriikide suur sõber. Tuleb tunnistada, et USA on Eesti suhtes käitunud vanema vennana, kes küll hoiab oma väikest venda ja püüab teda kiusavate suurte poiste eest kaitsta, kuid hoiab tema suhtes ühtlasi teatavat distantsi. Ühendriigid tunnustasid taasiseseisvunud Eestit 2. septembril 1991, peale Venemaa Föderatsiooni (24.08) ja Euroopa Liitu (27.08), kuid enne Nõukogude Liitu (06.09), mis näitab taas teatavat ettevaatlikust siinsete poliitiliste otsuste suhtes.

2009. aastal, oma ametiaja esimesel aastal, pälvis Barack Obama avansina Nobeli rahupreemia, mida ei julgetud anda Ronald Reagani külma sõja lõpetamise eest, sest totaalse meedia poolt oli Reaganist maalitud pilt kui äärmuslikust tagurlasest. Barack Obama ilmus rahvusvahelisele areenile demokraatide imepoisina, harrypotterliku hea võlurina, kes pidi muutma tema eelkäija George Bushi jõukeskset poliitikat, lubades selle asemel palju diplomaatilisemat maailma. Lubaduse on ta täitnud osaliselt. Obama kõrvaldas ameeriklaste sajandi vaenlase Osama bin Ladeni ja viis Ühendriikide väed välja Iraagist, kuid nende asemel kerkisid Lähis-Ida avarustesse äärmuslased Islamiriigi rühmitusest. Tal õnnestus lähendada suhteid Iraaniga, kuid üks tema välispoliitilisi eesmärke, rahuprotsessi taastamine Iisraeli ja Palestiina vahel, ei ole õnnestunud. Praegu Iisraelis puhuvad tuuled ei soodusta kokkuleppeid ning Palestiina sõltumatuse tunnustamisrest Iisraeli poolt ollakse kaugemal, kui kunagi varem. Pärand, mille eelkäija talle maha jättis, oli ränk nii välis- kui sisepoliitilises mõttes. Obama põhitähelepanu langes USA sisepoliitikale, kus tema vapiloomaks kujunes tervishoiureform, kuid suur osa Ameerika ühiskonnast ei ole olnud valmis seda vastu võtma, pidades seda oma põhiõiguste rikkumiseks. Obamast loodeti uut John F. Kennedyt ja kuigi lõpliku hinnangu saab anda ajalise distantsi tagant, siis tundub, et temast saab üks president pikas reas, kes ei kukkunud presidendina küll läbi, kuid ei jäädvustanud end millegi erakordsega ka ajalukku.

Maailm ei ole Obama administratsiooni ajal muutunud turvalisemaks, kuid vaevalt, et selles võib otseselt süüdistada USA 44. presidenti. Inimesi on vahepeal liiga palju saanud ning nende arv kasvab hirmuäratava kiirusega, mis teeb nende ohjeldamise raskeks. Ta on omal moel püüdnud leida toimivaid lahendusi kiiresti kerkivatele kriisidele, kuid tema käed on olnud vana maailma pärandiga liiga seotud, et neid ka ellu viia. Obama rahvusvaheline poliitika ei ole olnud väga järjekindel ning ajuti ta on kõikunud sõja ja rahu vahel, äärmustest äärmustesse. Ameerika Ühendriikide mõjuvõim on kahanemas, sest tema sõjalisest võimsusest ei piisa, et tegutseda maailma sandarmina, mida paljud temalt ootavad. Samuti on esitatud tõsine väljakutse tema majanduslikule ülemvõimule. Sellegipoolest on ta endiselt maailma üks mõjuvõimsamaid riike ja jääb seda veel pikaks ajaks, kuigi ta peab taluma tihenevat konkurentsi. Millise sõnumi võiks president Obama jätta Eestisse? Ukraina sündmused ja sellega kaasnev meediakampaania on tugevasti suurendanud hirmu Maarjamaa paestel kallastel. Kui Obama selle hirmu ära võtab, siis on ta vägevam võlur kui Harry Potter. Ameeriklastelt oodatakse eelkõige sõjalist abi oodatavas pühas sõjas Venemaaga, aga kas Ukrainaga maadlev Venemaa on ikka piisavalt tugev, et rünnata Balti riike või suurendab see pigem laguneva impeeriumi agooniat, kes avastab ühel ilusal päeval, et kuningas on alasti? President Ilves on lubanud küsida Eestisse NATO alalisi baase, kuid kas poleks targem küsida ajutisi baase, kes lahkuvad siis, kui ida poolt ohtu pole enam karta?

Bruce Springsteen on toetanud Barack Obama valimiskampaaniaid

mai 2017
E T K N R L P
« veebr.    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.