Mitmepalgeline Lähis-Ida – kriitika Üllar Petersoni artiklile ajakirjas „Akadeemia“

@ckrabat
Ajakirja „Akadeemia“ numbrites 12/2016 ja 1/2017 ilmus Üllar Petersoni mahukas artikkel „Süüria kodusõjani viinud sündmustest“, mida võib nimetada üheks vähestest eestikeelsetest objektiivsetest uurimustest laiapõhjalise konflikti kohta, mis regioonis toimub ja on sellepärast tänuväärne ettevõtmine. Kui kedagi peaksid huvitama arengud, mis viisid Süüria kodusõjani, siis võib artiklit vabalt soovitada. Neile, kes soovivad leida kinnitust massitarbemeedias levivatele käibetõdedele, võib pigem soovitada seda mitte lugeda, sest võib see võib loodetud tõdede kinnitamise asemel hoopis pea valutama panna. Esiletõstmist väärib see eeskätt kahe Süüria kodusõda mõjutanud olulise faktori põhjuste väljatoomisel, salafismi mõju kasv sunniitlikus peavoolu islamis ja alaviidid Süüria ühiskonnas, mis on nimetatud artiklis põhjalikult välja toodud. Esiletõstmist väärib artikkel eeskätt religioonifilosoofilises perspektiivis, kuivõrd religioonid mõjutavad sealset poliitilist elu, muud faktorid on jäänud tagaplaanile, kuigi see pole ilmselt olnud selle artikli peamine eesmärk. Autor kirjutab (lk. 2209): „Süüria kodusõja peamisteks põhjusteks on eelnevate aastakümnete jooksul islamimaailmas teravnenud rahvastikuolukord, ühiskondlik islamiseerumine ja islami ajalooline vaen alaviitide vastu“, mis on kindlasti väga olulised toimijad pikaaegses konfliktis, kuid kindlasti mitte ainsad nimetamisväärsed faktorid. Kindlasti ei tohi alahinnata muude jõudude, eeskätt Lääne, Venemaa ja Iisraeli sekkumist islamimaade võimumängudesse, mis on konflikti geopoliitilist haaret laiendanud. Ei maksa unustada, et kuigi pika kultuurilise ajalooga, siis riikluse mõttes on piirkonna riigid – Süüria, Iraak, Jordaania, Palestiina, Liibanon poliitilisele kaardile tekkinud alles Esimest maailmasõja järel pärast Otomani impeeriumi lagunemist, mis kindlasti muudab nende poliitilise identiteedi kergesti haavatavaks ja konfliktialtiks, sest traditsioonid on lõpuni välja kujunemata ja etnilise, religioosse ning kultuurilise mitmekesisuse juures kipub ühisosa sageli varjule jääma.

Rahvaarvu kasv mitte ainult üksikutes riikides, vaid maailmas, on üleilmne probleem, millele mainstream meedia tavaliselt tähelepanu ei pööra, sest see on vastuolus populaarsete käibetõdedega. Populaarne tõde, et rohkem on alati parem ja suurem rahvaarv aitab leevendada vaimuvaegust, kogub populaarsust Eestiski, sest mitmed wannabe-poliitikud on avastanud lihtsa ja lööva slogani „kui me ei saa mitte kunagi suureks vaimult, siis peame saama suureks rahvaarvult!“. Suuremat rahvaarvu põhjendatakse tavaliselt iidse käibetõega, et siis me saame püsti panna suurema sõjaväe ning minna naabreid tapma, röövima ja vallutama ning see materialistliku kasuahnuse kütkeis rahvale tavaliselt meeldib. Planeedi rahvaarv on kasvanud 200 miljonilt meie ajaarvamise alguses ja ühelt miljardilt Napoleoni sõdade paiku rohkem kui seitsmele miljardile täna ja see kasvab progresseeruvas tempos. Ressursid aga järjest vähenevad ning järsult suurenenud elanikkond peab pidama olelusvõitlust ellujäämise nimel juba olukorras, kus tööd ja leiba jääb järjest vähemaks. Fossiilsed kütusevarud võivad ammenduda juba järgneva inimpõlvkonna jooksul. Globaalset kliimasoojenemist on üritatud eitada, kuid pole loogiline, et hüppeliselt kasvanud inimkond pole suutnud loodust kuidagi mõjutada. Mitmed loomaliigid on välja suremas. Näiteks gepardide arv on viimase saja aasta jooksul vähenenud 100 000 isendi võrra ja praegu loendatakse vabaduses elavat umbes 7100 gepardit. Kui see ei ole genotsiid, siis mis see on ja inimene peab selle eest maksma. Pöördudes tagasi Lähis-Itta, siis üksikutes riikides on saavutatud rahvaarvu märkimisväärne kasv, kuid loodetud õnne ja rõõmu pole see neile toonud, vaid pingete ja konfliktide kasv on suurendanud ebastabiilsust. Süüria konflikt, mille sümboolseks kuvandiks kujunes pikaks ajaks  Aleppo, on siinkohal sobivaks näiteks.

Süüria kriisi võib olla kõige olulisemaks tõukejõuks on 1970-te aastate teisel poolel jõudu koguma hakanud islamiseerumine araabia maades ja tegelikult kogu islamimaailmas, mille otsesteks ajenditeks olid Iraani islamirevolutsioon ja Afganistani kodusõda. Kaudne mõjutegur oli aga Saudi Araabia tugevnev positsioon nii Lähis-Ida regioonis kui ka kogu islamimaailmas, millele aitasid kaasa loomulikult naftatulud ja muu maailma suurenenud sõltuvus fossiilsest kütusest, sest iga lugupeetav kodanik tahtis burksiputka ette isikliku bemariga sõita. See on viinud protsessini, kui Saudi Araabia on kujunenud araabia maailma sunniitliku kogukonna arvestatavaks liidriks ja islamimaailma väiksemat šiiitlikku kogukonda juhib samuti teokraatlik Iraan. Saudi Araabia esiletõus on toonud kaasa konservatiivse ja fundamentalistliku salafistliku islami võidukäigu, mida dikteerib vahhabiitlik Er Rijad. Tema põhiliseks konkurendiks salafistliku islamismi ehk islamil põhineva fundamentalistliku poliitilise ideoloogia levitamisel on kujunenud naabruses asuv väiksem naftamonarhia Katar, kes on paiguti veelgi konservatiivsematel seisukohtadel kui seda on naabermaa Saudi Araabia. Araabia maailma sekulaarsed liidrid Egiptus, Süüria ja Iraak, kes edendasid rahvuslikkust rõhutavat pan-arabistlikku ideoloogiat on oma senised positsioonid kaotanud. Kindlasti tuleb nõustuda Petersoni väidetega, et „islamismi põhiprobleemiks pole mitte uskmatu läänemaailm, vaid islamimaailma enda ühiskonnakorraldused, kus šariaat ei kehti täielikult“ ning „lepitamatud poliitilised vaenlased Islamiriik ja Saudi Araabia on ühiskonnakorralduslike põhimõtete, šariaadi täieliku kehtimise nõudes ja sekulaarsusevaenus väga sarnased.“ (lk. 2213).

Regionaalsete jõudude hulka tuleb arvata ka etniliselt ja kultuuriliselt eristuva Iisraeli, kes soovib kindlasti regionaalsetes võimumängudes osaleda ning on hetkel ka ainus tuumarelva omav riik piirkonnas. De facto on Iisrael asunud Lähis-Ida sunniitliku enamuse poolele ja näeb ohtlikku konkurenti eeskätt šiiitlikus Iraanis, kus on täheldatud soovi püüelda tuumarelva väljaarendamise poole. Saudi Araabia ei oma Iisraeliga ametlikke suhteid, kuid ta pole osalenud üheski sõjas Iisraeli vastu ning on Iisraeli suhtes hoidnud suhteliselt mõõdukat joont, kindlasti osalt kasoovist  säilitadahead suhted Läänega. Küll on mitmed allikad, näiteks šiiitliku Hezbollah juht Hassan Nasrallah ja palestiinlaste juht Mahmoud Abbas, süüdistanud neid mitteametlike suhete arendamises Iisraeliga. Benyamin Netanyahu valitsuse ajal on mõlemat riiki ühendanud vastandumine Iraanile. 2016 külastas Saudi Araabia erukindral dr. Anwar Eshki Jeruusalemma ja kohtus teiste seas Iisraeli ametiisikutega. Osalt kindlasti ka Iisraeli mõjul võttis Lääs valla pääsenud kodusõjas selgelt ühte poolt toetava hoiaku ja asus toetama sunniitlikku opositsiooni, kus on juhtohjad haaranud Saudi Araabiale ja Katarile toetuvad islamistlikud jõud, kes teevad koostööd al-Qaeda liitlase Jabhat al-Fateh Shamiga (endine  Jabhat al-Nusra), kuigi nende juhtkonnas võib leida ka sekulaarse opositsiooni esindajaid nagu praegune liider Anas al-Abdah, kes võivad aga kujuneda esindusfiguurideks ja võimu vahetudes tõrjutakse kõrvale. Süürias on olemas ka kolmas tasakaalustav jõud Süüria Demokraatlikud Jõud eesotsas Pariisis elava kirjaniku ja inimõiguslase Haytham Mannaga, kelle peamise sõjalise jõu moodustavad kurdid. Nad saavad küll toetust Läänelt, kuid on opositsioonis nii islamistide kui Türgiga. Assadi suhtes on nad valdavalt neutraalsetel seisukohtadel, pidades prioriteetseks võitlust Islamiriigiga, kes on end sisse seadnud kurdidega piirnevatel aladel. Kui Assadi peamine sõjaline sihtmärk oli Aleppo, siis Süüria Demokraatlikud Jõud mängivad peamist rolli Islamiriigi praeguse keskuse Raqqa tagasivallutamisel. Lääne positsioneerumine Süüria konfliktis on raskendanud kõikehõlmava rahukokkuleppe sõlmimist, sest Venemaa ja Iraan on erinevatel põhjustel asunud toetama Assadi režiimi. Tänases olukorras ei saa me viimast aga üheselt käsitleda üksnes Süüria diktaatorina, vaid tema taha on koondunud ka teatavad elanikkonna kihid – alaviidid, šiiidid, kristlased, sekulaarsed araablased.

Süüria poliitilise korralduse juures ei tasu ära unustada rahvusliku ja sotsialistliku Araabia Sotsialistliku Taassünnipartei mõju, laiemalt tuntud lühendi Ba’ath või Baath all, mis tekkis 1940te aastate alguses Süürias, kui tekkisid kaks iseseisvat sama lühendit kasutavat liikumist, üks neist alaviit Zaki al-Arsuzi juhtimisel ning teise eesotsas olid kristlane Michel Aflaq ja sunniit Salahal-Din al-Bitar. Kuigi need liikumised ühinesid Baath’i lipu alla 1947, siis al-Arsuzi ja Aflaqi rivaliteet jäigi mõjutama liikumise arengut. 1966 tuli Süürias võimule al-Arsuzi tiib, kuhu kuulusid ka hilisemad Süüria liidrid Salah Jadid ning Hafez al-Assad. Laki al-Arsuzi, kuigi päritolult alaviit, oli avalik ateist. Michel Aflaq nägi islamis rolli araablaste rahvusliku eneseteadvuse tõstmises, kui temagi oli sekularismi toetaja. 1966 toimus ka parteiline lõhenemine, kui see jagunes Süüria ja Iraagi tiivaks, kes sattusid omavahel vaenujalale. Baath’i fraktsioone oli suuremas osas araabia riikides, kuid mitte üheski neis ei peale Iraagi ja Süüria ei tõusnud nad juhtpositsioonile. Michel Aflaq põgenes peale 1966 riigipööret Iraaki ja mõjutas oluliselt sealset tiiba. Saddam Husseini võimuhaardega 1979 kujunes Iraagis lõpuks välja baathismi isikukultuslik haru saddamism nagu ka Süürias arenes peale al-Assadi riigipööret 1970 baathismi teine nepotistlik haru assadism, mis tõi kaasa Suur-Iraagi ja Suur-Süüria idee muutumise domineerivateks ideoloogiateks mõlemas riigis ning järkjärgulise taganemise pan-arabistlikest traditsioonidest. See, et riigipea toetub võimuhierarhias lähikondsetele ja sugulastele, on idamaadel päris tavaline. Aserbaidžaanis tuli Geidar Alievi asemele Ilhan Aliev. Saddam Husseini Iraak, Muammar al-Gaddafi Liibüa, perekond Assadi Süüria, neis kõigis olid juhtkohtadel riigipea lähemad hõimkondlased ja riigivõim oli määratud päranduma isalt pojale, kuigi tegemist oli riigikorralduslikult vabariikidega. Poliitilised dünastiad mängivad siiamaani olulist rolli Liibanoni ühiskonnas. 2012. aasta rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseaduse muudatused piirasid Baathi ja presidendi võimu Süüria ühiskonnas, kui põhiseadusest võeti välja Baathi juhtroll Süürias ning presidendi ametiaega piirati seitsme aastaga, mille juures on teda võimalik ühel korral tagasi valida.

Alaviitide kui religioosse kogukonna esindajaks kujunes Bashar al-Assad alles käesoleva kodusõja käigus nagu ka šiiitidele, kristlastele ja sekulaarsetele araablastele. Samas on minu arvates üle paisutatud tavarääkida Süüria kontekstis alaviitide juhtivast rollist Assadi juhitavas Süüria ühiskonnas. Süüria Vabariigi algusaastatel olid alaviitidel spetsiaalselt neile loodud kohad parlamendis, mis hiljem kadusid. Nad on nähtavasti šiia islami juurtega, kuid sama on ka näiteks druusid, keda valdavalt ei loeta islami haruks, vaid omaette abrahamistlikuks religiooniks. Usulahu rajajateks peetakse 11. šiia imaami Hasan al-Askarit ja tema õpilast Ibn Nusayri, kelle järgi kutsutakse neid ka „Nusayri“, eriti just halvustava nimetusena sunniitlike oponentide poolt. Religioossel kuuluvusel oli nii Saddam Husseini kui Assadi dünastia puhul eelkõige klannikuuluvuslik tähendus. Saddam toetus sunniitlikule Tikriti klannile ja Assadi perekond alaviitlikule Kalbiyya klannile. Süüria valitsusest on valdav osa sunniidid. Sunniit oli ka Hafezal-Assadi lähim võitluskaaslane Mustafa Tlass, kelle perekond küll käesoleva kodusõja käigus sattus teisele poole rindejoont.  Religioon ei mänginud Süüria võimumängudes kuni viimase ajani erilist rolli, alaviitidel olid küll võtmepositsioonid sõjaväes ja julgeolekujõududes, kuid selle põhjused on Peterson ilusasti lahti seletanud (lk. 116-117). Assadi valitsuse alaviitlik kuvand on pigem toodetud sunniitliku opositsiooni poolt, kelle jaoks alaviit on suurel määral ketser. Mina ei pea ennast religioonieksperdiks ja seetõttu ei oska öelda, kuivõrd šiiidid on alaviidid puht õpetuslikult, kuid Petersoniga võib nõustuda, et alaviitide arvamine šiiitide hulka oli pigem poliitiline otsus. Vastavalt Süüria põhiseaduse artiklile 3 peab president olema islami usku ning õigussüsteem peab tuginema islami õigusele, mis sätestab islami erilise rolli Süüria ühiskonnakorralduses. Sellegipoolest ja hoolimata põhiseaduslikest finessidest on Süüria olnud üks sekulaarsemaid ühiskondi terves regioonis. Üldisemas plaanis on Petersoni artikkel siiski üks põhjalikumaid Süüriat puudutavaid käsitlusi eestikeelses meedias, mis sellisena väärib kindlasti tunnustust.

Araabia kevadest suvesse IV – Mis on Aleppo? Süüria kriisist ja selle lahendusest

@ckrabat
Täna 15 aastat tagasi rünnati Ameerika Ühendriikides tsiviillennukeid, mis islamiterroristide poolt hõivatutena suunati sihtmärkidele New Yorgis ja Washingtonis. Kas maailm on 15 aasta jooksul muutunud turvalisemaks? Kaugel sellest. Mis on Aleppo? See Mike Barnicle küsimus MNBC telejaama saates Morning Joe tõi Libertaarse partei presidendikandidaadi, varem kaks korda New Mexico osariigi kuberneriks valitud Gary Johnsoni põhivoolu meedia esikülgedele, kes oli varem tema platvormi ignoreerinud ja näidanud USA presidendivalimisi kõigest kahe kandidaadi – Hillary Clintoni ja Donald Trumpi meelelahutusliku vastasseisuna. Meedia on laulnud suureks kompetentse presidendikandidaadi ühe faktilise eksimuse, jättes tähelepanuta, et peale selgitust andis Johnson probleemile igati korrektse ja adekvaatse selgituse: „Well, with regard to Syria, I do think that it’s a mess. I think that the only way that we deal with Syria is to join hands with Russia to diplomatically bring that at an end. But when we’ve aligned ourselves with — when we’ve supported the opposition of the Free Syrian Army — the Free Syrian Army is also coupled with the Islamists. And then the fact that we’re also supporting the Kurds and this is — it’s just — it’s just a mess. And that this is the result of regime change that we end up supporting. And, inevitably, these regime changes have led a less-safe world.“ Lühidalt kokkuvõetuna, Johnsoni arvates valitseb Süüria osas USA poliitikamaastikul täielik segadus. Tema arvates on ainus võimalus lahenduse leidmiseks teha koostööd Venemaaga, mis võimaldaks kriisi lahendada diplomaatiliste vahenditega. Ameeriklased näevad Süüria kodusõda siiani režiimimuutusena, nad on toetanud Vaba Süüria Armeed, kes on teinud koostööd islamistidega ja samal ajal on nad toetanud kurde, kes on omakorda konfliktis islamistidega. Sellisel moel toetatud režiimimuutused on toonud kaasa ebaturvalise maailma.

Välisriikide sekkumine ühe või teise poole toetuseks pole rahu Süürias kuidagi lähemale toonud. Venemaa, Iraan ja Hiina toetavad Süüria konfliktis Assadi valitsust ja võitlevad islamistliku opositsiooni vastu, lääneriigid toetavad islamistlikku opositsiooni ja kurde ning võitlevad Assadi ja Islamiriigi vastu, Saudi Araabia, Katar ja Türgi toetavad islamistlikku opositsiooni ja võitlevad Assadi vastu. Kuigi meie põhivoolu meedia huilgas veel hiljaaegu, lootuses lollidele ideed Kolmandast maailmasõjast odavalt maha müüa, et ameeriklased ja venelased ei suuda Süüria rahuleppe osas kokku leppida, siis vaid mõned päevad tagasi tuli teade, et järjekordne Süüria rahulepe on välisministrite John Kerry ja Sergei Lavrovi kohtumisel sündinud, kus Lavrov jagas vahepeal tulemusi ootavatele ajakirjanikele pizzat ja vodkat. Mida oligi arvata. Need, kes on ehitanud endale oma maailma, kolinud sinna elama ja ei saa aru suurriikide strateegilistest mängudest, muidugi ei mõista seda. Reedel saavutatud kokkulepete kohaselt peatuvad homsel päikeseloojakul kõigi konflikti osapoolte maismaa- ja õhurünnakud, kaasa arvatud Süüria valitsuse poolsed rünnakud ning islamistliku opositsiooni omad. Kui relvarahu on kestnud seitse päeva, alustatakse humanitaarabi saatmisega kriisialadele. Ameerika Ühendriigid ja Venemaa loovad ühise keskuse, mis hakkab koordineerima rünnakuid terroristlikele sihtmärkidele, sinna kuuluvad Jabhat Fatah al-Sham (endine al-Nusra rinne) ja Islamiriik. ÜRO eriesindaja Staffan de Mistura nimetas kokkulepet läbimurdeks. Vastuseisu uuele leppele kohtas kõige rohkem siiski Ameerika Ühendriikide erinevates poliitilistes ja sõjalistes ringkondades, kes pidasid kokkuleppe saavutamist Venemaaga nõrkuseavalduseks ja lootes, et Hillary Clinton võtab Venemaa suhtes jäigema hoiaku kui Obama. Mõned on kritiseerinud ka otsust rünnata Jabhat Fatah al-Shami, kes teeb teiste opositsioonirühmitustega koostööd. Veebruaris saavutatud relvarahu kokkulepe kestis vaid veidi enam kui kuu. Kuidas läheb nüüd?

Mis on Aleppo? Riigi suurim linn Põhja-Süürias on olnud kestvate lahingute tallermaa alates 19. juulist 2012 ning seda on nimetatud Süüria Stalingradiks. Sõjategevuse käigus on saanud kannatada Aleppo vanalinn ja hävinud mitmed kultuuripärandi varamusse kuulunud mälestusmärgid. Linna lääneosa kontrollivad valitsusväed, idaosa opositsioonijõud ning põhjakvartalid on kurdide kontrolli all. Islamiriik kontrollib alasid Aleppo lähistel linnast kirdes, kuid linnas pole nad suutnud end kehtestada. Juunis 2016 alustasid valitsusväed Venemaa õhujõudude toel rünnakut loode suunas ja neil õnnestus juulis kontrolli alla saada Türgist lähtuvad ühendusteed põhjas, millega sealt opositsiooni varustati. Millele opositsioon vastas omakorda vasturünnakuga lõuna suunas, millega võeti kontrolli alla valitsusjõudude peamine ühendustee. Septembri algul võtsid valitsusväed Ramusehi ala taas enda kontrolli alla. Nagu kaardilt näha, on opositsiooni stronghold Aleppos sisuliselt ümber piiratud. Opositsiooni tegevust piirkonnas koordineerivad Jabhat al-Nusra juhtimisel tegutsev Jaish al-Fatah (sh Ahrar ash-Sham) ning teisi islamistlikke jõude ühendav Fatah Halab, mis tegutseb Vaba Süüria Armee lipu all. Mitmed liikmed on mõlemal organisatsioonil ühised. Kõige tugevam sõjaline jõud piirkonnas on neist Katari toetatav Al-Tawhidi Brigaad, mis on Vaba Süüria armee osa, kuid teeb koostööd Jaish al-Fatahiga. Brigaadi asutaja oli Aleppo põhjaosast pärit kaupmees Abdul Qader Saleh, kelle hukkumise järel juhib seda Abdelaziz Salameh. 2012 lõpus suurenes märgatavalt välisvõitlejate osakaal eeskätt Liibüast, Prantsusmaalt ja Tšetšeeniast tulnud võitlejate arvel, kellel olid juba selgelt islamistlikud eesmärgid. Valitsust toetasid linna kristlased, kuid ka näiteks mõjukas al-Berri hõim, kelle juhi opositsiooni sõdalased hukkasid. Linna kurdide enesekaitsejõud olid esialgu neutraalsed, kuid siis ühinesid opositsiooniga. Viimasel ajal on tuuled jälle pöördunud ja piirkonnas on esinenud relvakonflikte kurdide ja islamistliku opositsiooni vahel.

Selleks, et mingit haigust edukalt ravida, tuleb kõigepealt panna õige diagnoos ja alles siis on võimalik alustada raviga. Skisofreenia ravimine pimesoole eemaldamisega, mida totaalse meedia võimuperioodil massiliselt kasutatakse, ei aita paraku kaasa patsiendi tervenemisele. Süüria kriisi mõistmiseks tuleb sealsete arengutega jooksvalt kursis olla ning olla võimeline vajadusel ka olukorda ümber hindama. Alati võivad ilmneda mingid uued asjaolud. Tõepoolest, 2011. aasta talvel, „Araabia kevade“ kulminatsiooniharjal, tõusis Süüria rahvas opositsiooni juhtimisel autoritaarse Bashar al-Assadi režiimi vastu üles ja seda võib tõesti nimetada režiimimuutuse katseks. Samamoodi tõusti üles Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Jeemenis, Bahreinis ning vastuhakke oli mitmel pool mujal, kuid täna võib neist ainult režiimimuutust Tuneesias nimetada edukaks. Egiptuses toimus sõjaväeline riigipööre ning võimule tulid kukutatud režiimi kasvandikud, Bahreinis suruti ülestõus maha välisel jõul – Pärsia lahe riikide sõjalise interventsiooniga, Süürias, Liibüas ja Jeemenis puhkesid verised kodusõjad, millele pole lahendust suudetud siiani leida. Täpsemalt öeldes, keegi pole seni olnud eriti huvitatudki nende kriiside lahendamisest, kriisi ennast on käsitletud režiimimuutusena, pandud sellega vale diagnoos ning kõige selle tulemusena on haigusnähud ainult süvenenud – seisame vastamisi nii äärmusliku islamismi avaldustega kui ka Euroopat halvava põgenikelainega. Kui aga keegi esitab küsimuse, kes vastutab, siis pööratakse pilk häbelikult kõrvale. Süüria kriisi arengukäigus kasvas režiimimuutus üle mitme osapoolega kodusõjaks, milles valitsev autoritaarne režiim esindab valdavalt alaviitide, šiiitide, suure osa kristlaste ja sekulaarsete sunniitide huve, mida ei saa ignoreerida. Valitsev režiim on muutunud konflikti üheks osapooleks, kellega tuleb stabiilse rahu kehtestamise huvides kokku leppida, muidu jäävad selle režiimi poolt esindatud grupid uue režiimi poolt tagakiusatavateks ning kõik jätkub.

Vaba Süüria Armee ja selle poliitiline tiib – Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvuslik Koalitsioon, on aga suures osas üle võetud islamistlike jõudude poolt ning on islamistlike riikide, Saudi Araabia, Katari ja Türgi mõju all. Koalitsiooni toetavad Süüria ainsa legitiimse esindajana 18 araabia riiki (v.a. Iraak, Alžeeria, Liibanon ja Palestiina), Araabia Liiga, Euroopa Liit, Türgi, Austraalia ja Ameerika Ühendriigid. Koalitsioon juhib Gaziantepis (Türgi) asuvat Süüria ajutist valitsust – ajutine peaminister on Jawad Abu Hatab. 2014. aasta algul lahkus Koalitsioonist aga Süüria Rahvuslik Nõukogu, Istanbulis asuv Moslemi Vennaskonna mõju all olev opositsiooniline grupeering, mida juhib kristlasest endine kommunist George Sabra, seda protestiks Koalitsiooni otsuse vastu osaleda Genfis alanud rahuläbirääkimistel. Nõukogu arvates saavad rahuläbirääkimised toimuda alles peale Assadi võimult kõrvaldamist, kuid hiljem on nad nähtavasti taas liitunud, sest 2015. aastal peeti Astanas liitumisläbirääkimisi ja alates 2016. aasta märtsist on Koalitsiooni president Rahvusliku Nõukogu 40-aastane esindaja Anas al-Abdah. Koalitsiooni peasekretär on Homsist pärit 44-aastane ärimees Abdul Ilah Fahad. Vaba Süüria armee staatus on aga olnud diskuteeritav, sest tema nähtavus Süüria konfliktis pole olnud suur. Lähis-Ida ekspert Marc Lynch peab Vaba Süüria armeed meedia poolt tekitatud müüdiks. Võimalik, et see ongi omavahel nõrgalt seotud valdavalt islamistlike grupeeringute katteorganisatsioon, mis koordineerib raha ja varustuse jagamist Assadi vastastele ja opositsiooni tegelik juhtiv sõjaline jõud on Süüria rahvusliku Nõukoguga koostööd tegev Islamirinne. 2014. aastal ühinesidki Vaba Süüria Armee ja Islamirinne Süüria Revolutsiooniliseks Juhtnõukoguks, kus juhtivat rolli mängivad erinevad sunniitlikud islamirühmitused. Ahrar ash-Sham liitus organisatsiooniga hiljem. Al-Qaedaga seotud Jabhat al-Nusra uue organisatsiooniga ei liitunud. Juuli lõpus katkestas Jabhat al-Nusra ametlikud sidemed al-Qaedaga ja nimetas end ümber Jabhat Fateh al-Sham – Levanti Vallutamise Rinne. See võib arvatavasti olla sõjakavalus, mis võimaldab kergendada koostööd teiste opositsiooniliste islamistlike rühmitustega.

Valdav osa kurdi rühmitusi islamistliku opositsiooniga siiski koostööd ei tee ja on koos sekulaarsete araablaste, assüürlaste, türklaste, armeenlaste ja tšerkessidega koondunud Süüria Demokraatlike Jõudude lipu alla, mis on suures osas kurdide Rojava juhtimisel tegutsev sekulaarne sõjaline rühmitus, mille poliitilise tiiva moodustab sekulaarse kirjaniku ja inimõiguste aktivisti Haytham Manna juhitav Süüria Demokraatlik Nõukogu. 2016. aasta märtsis kuulutasid nad välja de facto eksisteeriva autonoomse üksuse Põhja-Süüria Föderatsiooni – Rojava, mis on moodustunud al-Hasakah kubermangus ning al-Raqqa ja Aleppo kubermangude põhjaosas. Nemad loevad oma peamisteks vastasteks Islamiriiki ja teisi islamistlikke rühmitusi ning on valmis kokkulepeteks Assadi režiimiga. Nende vastu tegutseb vähem või rohkem avalikult Türgi, kuid mõningat toetust on nad saanud lääneriikidelt ja ka Venemaalt. Islamiriik on oma kunagi kättevõidetud positsioone kaotanud, kuid nad on jätkuvalt võitlusvõimelised. Hiljuti hukkus õhurünnakus Aleppo provintsi põhjaosas nende üks liidreid ja peamine kõneisik Abu Mohammad al-Adnani (Taha Subhi Falaha), üks väheseid Süüria päritoluga Islamiriigi juhte. Islamiriigil on lubanud aga õilmitseda segadus, mis on Süürias tekkinud ja mille likvideerimisega ei ole osapooled eriti pühendunult tegutsenud. Kriiside lahendamine tänapäevastes tingimustes algab siiski poliitilisest lahendusest ja osapoolte kokkuleppest, mida võiksid senised kriisikogemused mitmelt poolt maailmast siiski juba õpetanud olla. Sõja abil pole enam ammu kusagile õnne ja jõukust suudetud tekitada, kui me sõjatööstuslikud kompleksid ehk korraks ära unustame. Euroopat halvav põgenikekriis on vähemalt osalt selle poliitika tagajärg, mida edutult püütud Lähis-Idas ellu viia ehk siis poliitika puudumise tagajärg. 11. septembril 2001 hukkus Ameerika Ühendriikide terrorirünnakutes ligi 3000 ohvrit. Täna hukkus Süüria õhurünnakutes 90 ohvrit. Kui kaua veel? Maailma aastal 2016 ei saa mõista külma sõja või 19. sajandi geopoliitilise maailmajagamise võtmes. Kui Kerry ja Lavrovi kokkulepe peab, võidab sellest kogu maailm.

 

 

Salafismi mõju Süürias: Jabhat al-Nusra, ISIS ja teised

@ckrabat
Jabhat al-Nusra või Nusra rinne kuulutati välja Süüria kodusõja käigus 2012.a. jaanuaris ning organisatsioon ühendab Süüria ja Liibanoni sunniitlikke äärmuslasi, kes lähtuvad salafistliku džihaadi põhimõtetest. Rühmituse liider on Abu Mohammed al-Jawlani ja neil arvatakse olevat 15 000-20 000 võitlejat. Al-Jawlani isikust on teada vähe ning arvatakse, et ta võib pärit olla Iisraeli poolt hõivatud Golani kõrgustiku aladelt ning võidelnud Iraagis. Jabhat al-Nusrat tuleb eristada teisest salafistlikust äärmusrühmitusest “Islamiriik Iraagis ja Levantis” (ISIS ehk ad-Dawla al-Islāmiyya fi al-‘Irāq wa-sh-Shām), mis asutati peale lääneriikide koalitsiooni invasiooni Iraaki 2003.a. jordaanlase Abu Musad al-Zarqawi (1966-2006) poolt. Mõlemad organisatsioonid on end sidunud kurikuulsa al-Qaedaga, kuid samal on sattunud mitmetesse omavahelistesse konfliktidesse, sest ISIS on üritanud Jabhat al-Nusrat endale allutada. Tähelepanuväärselt on al-Qaeda juht Ayman al-Zawahiri Jabhat al-Nusra ja ISIS konfliktis asunud esimese poolele. Hoolimata panislamistlikest loosungitest, ka nemasd näevad lõppeesmärgina kaugemas tulevikus islamistliku kalifaadi kehtestamise, on Jabhat al-Nusra valdavalt Süüria-keskne, kuigi tal on ka Liibanoni-haru. ISIS eesmärgid on palju laialdasemad ning nad on püstitanud eesmärgiks islamistliku kalifaadi rajamise, mis hõlmaks vähemalt Suur-Süüria (sh Liibanon ja Palestiina, aga ka Jordaania) ning Iraagi alasid. International Crisis Group prognoosib siiski, et välisvõitlejad on jäämäe nähtav osa, kelle osakaal islamistlikus opositsioonis ei ole siiski väga suur. Viimasel ajal on levinud signaale Jabhat al-Nusra ning ISIS omavahelistest kokkupõrgetest. ISIS on hukanud mitmeid Jabhat al-Nusra funktsionääre.

Jabhat al-Nusra esmane eesmärk on president Assadi režiimi kukutamine ning šariaadil põhineva teokraatliku riigi kehtestamine Süürias, kus oleksid muuhulgas keelatud nii alkohol kui tubakas, aga ka kino ning televisioon alluks rangele moraalsele kontrollile. See ei tähendaks küll mitte sisulist, vaid kõigest vaimset tagasipöördumist keskaega, kus ühiskond alluks šariaadi seaduste rangele kontrollile. Samas ei eita äärmuslased tehnoloogilist progressi ning kasutavad selle saadusi nagu Interneti, Skype’i jms oma tõekspidamiste levitamisel. Infosõjas kasutab Jabhat al-Nusra kaubamärki “valge minaret” (al-Manarah al-Bayda), ning nad esinevast selle märgi all džihadistlikus veebifoorumis Shamoukh al-Islam. Sunniitide konservatiivne vool salafism seab eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde (salafi – araabia k. esivanemad), on eriti mõjuvõimas Saudi Araabias, Kataris ning Araabia Ühendemiraatides ning selles võib eristada kolme voolu fundamentalistid (vägivallatu, madkhalistid), aktivistid (poliitiline, põhivoolu salafism) ja džihadistid (võitlev, qutbistid). Salafism kui ideoloogia pakub identiteedikriisis islamimaades teatavat selgepiirilist alternatiivi Lääne mõjudele, mida võib kergesti siduda sekulaarse Assadi režiimiga. Saudi Araabias asuv süüria päritolu salafistlik vaimulik Adnan al-Aroor, kellel on teleshow Saudi Araabia satelliidikanalil al-Safa, on kindlasti arvamusliider, kellel on oluline mõju sunniitlikule auditooriumile (74% elanikkonnast) Süürias. Teleesinemistes on Al-Aroor sageli õhutanud vaenu šiiitide, alaviitide ja kristlaste vastu. Samal ajal on ta end distantseerinud Jabhat al-Nusra poolt kasutavast terroritaktikast ning seisnud vastu välisvõitlejate kasutamisele Süüria kodusõjas. Al-Aroori kõrval võib esile tõsta kahte salafistlikku arvamusliidrit kuveitlast Nabil al-Audit ja saudiaraablast Muhammad al-Arifi, kes on aktiivsed sotsiaalmeedias ning on kujundanud sunniitide Iraani- ja šiiitide vastaseid hoiakuid.

Kuigi Jabhat al-Nusra on eitanud kurje kavatsusi vähemuste vastu, kasutavad nad poliitilises retoorikas vastaste kohta tihtipeale vaenu õhutavaid mõisteid nagu “alaviitlik vaenlane” või “šiiitide agent”. 2012.a. suvel röövisid ja hukkasid nad Süüria TV tuntud uudisteankru Mohammed al-Saeedi. Gassaniehis tapsid nad kohaliku süüria katoliku konfessiooni preestri Francois Muradi. Mõned äärmuslikud grupeeringud on kasutanud võikaid meetodeid nagu vangi langenud vastaste hukkamine pea maharaiumise läbi. Youtube keskkonnas levis klipp vastase südant söövast sõjapealikust. Üks Jabhat al-Nusra liidritest põhjendas kodusõja julmusi Allahi kättemaksuga inimkonnale tema pattude pärast. Paljud mõõdukamad sunniididki kardavad al-Nusra võimuletulekut, rääkimata etnilistest ja usulistest vähemustest nagu kurdid, alaviidid, druusid ja kristlased, mis viitab kindlasti kodusõja jätkumisele, isegi kui fundamentalistid peaksid võimu haarama. Rahaliselt toetab äärmusrühmitusi džihadistidele sümpatiseeriv kapital ning arvatakse, et nende põhilised rahastajad paiknevad regioonis, s.o. Lähis-Idas. Organisatsioon ei tee koostööd opositsiooni poliitiliselt ühendava ja Araabia Liiga poolt Süüria rahva legitiimse esindajana tunnustatud Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvusliku Koalitsiooniga, kuid samal ajal on nad läbi viinud ühisoperatsioone koostöös sekulaarse Vaba Süüria Armeega, eriti just Aleppo piirkonnas, mis on üks tugevamaid vastupanukeskusi Põhja-Süürias. Džihadistide relvastus on moodne ja hõlmab ka rasketehnikat nagu tanke või õhutõrjekahureid, mis on hangitud kas sõjasaagina või ostetud mustalt turult. Paljudel võitlejatel on varasem Afganistani või Iraagi sõdade kogemus.

Jabhat al-Nusra sõjaline vastupanu on keskendunud Süüria põhjaossa, Aleppo ja Raqqah kubermangudesse. Juulist 2013 kontrollivad nad Ash-Shaddadehi linna Süüria idaosas. Taktikaliselt kasutavad nad palju ning edukalt suitsiiditerrorismi ning autopomme valitsuse ja sõjaväe keskuste hävitamiseks, kuid ka tsiviilelanikkonna vastu. Näiteks viisid nad 2012.a. märtsis läbi eduka terrorirünnaku Süüria õhujõudude luure peakorteri vastu kristlaste linnaosas, mille käigus hukkus 44 inimest. Jabhat al-Nusrat on süüdistatud ka keemiarelvade kasutamises. Võimalik, et mõned Assadi režiimi varud on sattunud nende valdusesse. Ideoloogiliselt pole erinevatel salafistlikel gruppidel Süürias suurt vahet, kuid sageli on nad omavahel vaenujalal. Jabhat al-Nusra sõjalist võimet, distsipliini ning võitlustahet on teiste gruppide poolt siiski kõrgelt hinnatud. Paljud Jabhat al-Nusra võitlejad on varem kuulunud al-Zarqawi juhitud rühmitustesse Afganistanis (Heratis) ja Iraagis. Organisatsiooni struktuur on üles ehitatud hierarhiliselt ning kõrgeim võim on vaimulikul Konsultatiivnõukogul (Majlis-ash-Shura). Rühmitusega liitujad peavad läbi tegema nii usulise kui ka sõjalise väljaõppe.

Jabhat al-Nusra mõju on suurem maapiirkondades, kuid neil on toetusbaasid linnades, kus nad teostavad geriljarünnakuid. Kui Damaskuses tegutseb organisatsioon põhiliselt põranda all, siis nende ühes tugikantsis Aleppos on üles ehitatud ka sõjaline juhtimisstruktuur. Regionaalselt on organisatsioonil igas piirkonnas nii usujuht (šeik) kui ka tollele allutatud sõjaline juht. Organisatsioon on pühendunud Assadi režiimi sõjalisele kukutamisele, kuid lisaks sellele viivad nad läbi veel usulist misjonit (al-Da’wa) ja osutavad humanitaarabi (Qism al-Ighatha), varustades kontrollitavaid piirkondi gaasi, kütuse, jahu ning tekkidega, kuid hoides seal ka hindu kontrolli all – kord on majas. Jabhat al-Nusra on püstitanud viis üksteisele järgnevat astmelist lõppeesmärki: 1) ühendada džihadistide jõud Süürias; 2) tugevdada islamistlikku teadlikkust ühiskonnas konflikti olemuse kohta; 3) üles ehitada grupi arvestatav sõjaline võime nii läbi relvahangete kui sõjalise väljaõppe ning kehtestada kontroll väiksemate piirkondade üle; 4) kehtestada islamistlik võim Süürias; 5) rajada islami kalifaat Levantis (Bilad al Sham).

Süürias tegutsevad Jabhat al-Nusra kõrval veel mitmed väiksemad islami fundamentalistlikud grupeeringud nagu Asala wa-al-Tanmiya, tšetšeenide Jaish al-Muhajireen wal-Ansar või palestiinlaste Fattah al-Islam. Kuni 60 000 võitlejat on koondunud veidi mõõdukamasse, kuid ikkagi salafistlikusse Islamirindesse (al-Tawhidi brigaad, Ahrar al-Sham, Liwa al-Islam, Katibat al-Ansar, Suquour al-Sham, Jaysh al-Islam jt), mida on toetanud Saudi Araabia ja Katar. Panislamistlik ISIS on Jabhat al-Nusra kõrval kõige võimekam salafistlik grupeering Süürias. ISIS arendab vastupanu nii Iraagis kui Süürias, kuigi viimasel ajal on nende tegevus enam kandumas Süüriasse, kus nende tugialad asuvad al-Raqqah kubermangus Põhja-Süürias ning nad kontrollivad mitmeid linnu Süüria ja Türgi piirialadel, kus nad on kehtestanud šariaadi võimu. Kui Jabhat al-Nusra põhijõud moodustavad kohalikud võitlejad siis ISIS lipu alla on kogunenud palju rahvusvahelisem seltskond. Nende praegune liider (emiir) on Kesk-Iraagist Samarrast pärit Abu Bakr al-Baghdadi. 13.oktoobril 2006 kuulutasid nad välja Iraagi Islamiriigi. Praegu on ISIS vastupanu Iraagis keskendunud Anbari provintsile Kesk-Iraagis, kus nad kontrollivad Fallujah linna ning teatud osasid provintsi pealinnast Ramadist. ISIS koosseisus arvatakse olevat kuni 7500 (5500 välisvõitlejat ning 2000 kohalikku) võitlejat ning veel vähemalt 15 000 toetajat, kes võivad mõne operatsiooni käigus rühmitusega liituda. ISIS eliitüksuse moodustab 250-liikmeline Jeish Mujakirin va Ansar Gruusiast pärit tšetšeeni Abu Umar al-Shishani (hukkus mais 2014) juhtimisel, kuhu kuuluvad põhiliselt Põhja-Kaukaasia päritolu džihadistid.

Kuigi salafistide mõju kasv Süürias on hetkel veel tõusev trend, siis võib olukord muutuda, kui opositsioon leiab endale mõne tunnustatud liidri, kes suudab ühiskonda laiemalt mõjutada. Üldtunnustatud mõõduka liidri puudumine ning grupeeringute vahelised vastuolud on iseloomustanud Süüria opositsiooni tulutuks jäänud ponnistusi hankimaks endale laialdasemaid volitusi. Kuigi Araabia Liiga lühiajaliselt tunnistas neid Süüria seadusliku esindajana, siis eeskätt Iraagi, Liibanoni ja Alžeeria vastuseisu tõttu viidi nende staatus taas vaatleja tasandile ning Süüria osalus Liigas on juba 2011.a.-st saadik peatatud. Opositsiooni vahelised vastuolud on aga aidanud Bashar al-Assadil, kes valiti hiljuti 87% toetusega uuesti Süüria presidendiks, oma positsioone riigis mõneti kindlustada. Süüria ühiskond pole lõhestunud mitte ainult etnilisel ja usulisel pinnal. Mõned Süüria sunniitide usujuhid nagu Muhammad al-Bouti ja Mufti Ahmad Hassoun on jäänud Assadi režiimile lojaalseteks või hoidunud poliitilise sisuga avaldustest. Opositsioonilised kõrgemad vaimulikud on maalt lahkunud. Araabia kevade algfaasis vastupanuliikumises aktiivne olnud sufi koolkonna Damaskuse Rifa’i mošee imaam Usama al-Rifa’i sai Assadi toetajate rünnakus mošeele 2011.a. suvel haavata ning emigreerus Istanbuli. Moslemi Vennaskonna Süüria haru osaleb küll opositsioonilises Rahvuslikus Koalitsioonis, kuid hoiab seal madalat profiili. Mõõduka opositsiooni killustatus ning rivaalitsemine võib aga salafistidele trumbid kätte mängida, kui neil peaks ka õnnestuma Assadist jagu saada.

Süüria rahukonverents ja rahu Lähis-Idas

@ckrabat
22.jaanuaril 2014 algab Šveitsis Montreux’s rahvusvaheline Lähis-Ida rahukonverents, mis peaks otsima lahendusi pikale veninud Süüria kodusõjale. Rahukonverentsi idee taga on ÜRO erisaadik alžeerlane Lakhdar Brahimi koostöös Ameerika Ühendriikide ja Venemaaga, kes loodab saavutada poliitilist kokkulepet Assadi režiimi ja opositsiooni vahel, mis aitaks lõpetada 33 kuud kestnud konflikti. Täna on Süürias tekkinud omalaadne patiseis, kus opositsioon ei ole osutunud piisavalt tugevaks, et oma jõududega Assadi võimult kukutada, kuid ka Assadi režiim ei ole suuteline ülestõusu maha suruma. Opositsiooni seas puudub aga üksmeel, kas ja kui kaugele võib minna kokkulepetes valitseva režiimiga. Opositsiooni fundamentalistlikum osa, eeskätt sõjakas Al-Nusra rinne ja al-Qaedaga seotud salafistlik Islamiriik Iraagis ja Levandis (Daash) on olnud vastu mistahes läbirääkimistele Assadi režiimiga, kuid ka mõõdukamate Rahvusliku Koalitsiooni ning Vaba Süüria Armee juhtide hulgas on olnud hulgaliselt neid, kes ei usu rahukõnelustesse. Opositsiooni peaeesmärk on võimu üleminek Assadilt opositsioonile ning selles osas on raske kompromisse oodata. Opositsiooni poliitiline juht, Rahvusliku Koalitsiooni president Ahmed Jarba, on küll kutsunud opositsiooni kõnelustel osalema, kuid ka tema on kahelnud konverentsi tulemuslikkuses.

Konverentsi juhatab ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon ning tema kõrval osalevad konverentsil Euroopa Liidu välispoliitika juht Catherine Ashton, Araabia Liiga peasekretär Nabil El-Arabi ja Islamimaade Koostööorganisatsiooni peasekretär türklane Ekmeleddin İhsanoğlu. Riikidest on Šveitsi kutsutud ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina; G-20 klubi liikmed Brasiilia, Kanada, India, Indoneesia, Jaapan, Saksamaa, Itaalia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Türgi, Saudi Araabia; Euroopa riikidest veel Taani, Hispaania, Rootsi, Norra, Šveits ning araabia riikidest Alžeeria, Maroko, Egiptus, Iraak, Jordaania, Katar, Kuveit, Liibanon, Omaan, Araabia Ühendemiraadid. Ameerika Ühendriikide vastuseisu tõttu pole kutset saanud oluline Lähis-Ida regionaalne jõud Iraan. ÜRO eriesindaja Lakhdar Brahimi on toetanud Iraani kui olulise regionaalse jõu kaasamist Süüria rahuprotsessi ja on pidanud võimalikuks koostööd Teheraniga isegi siis, kui nad konverentsil ei osale. Ameeriklaste sõnul takistavad Iraani osalust tema keeldumine toetada varasemaid Süüria rahukõneluste algatusi, mis on seotud Assadi võimu loovutamisega, Iraani sõjalised nõustajad Süürias ning Iraani toetus Liibanoni shiade islamistlikule liikumisele Hezbollah, kes on saatnud oma võitlejaid Süüriasse Assadi poolel sõdima.

Mõistetavalt jääb kohtumisest kõrvale ka Süüria naaberriik Iisrael. Kaudselt on Iisrael siiski Süüria rahuprotsessi segatud, sest just Iisrael ja Netanyahu valitsus on olnud tugevasti vastu Iraani taasliitumisega rahvusvahelise ühiskonnaga ning on näinud president Rouhani avatuma välispoliitika taga ajatollade põrgulikku salaplaani. Ühendriikide Iisraeli meelsed ringkonnad on aga President Obamat tugevasti kritiseerinud tema väidetavalt liiga leebe suhtumise tõttu Iraani. Ameeriklaste soov karistada Iraani täiendavate sanktsioonidega, millega Iraanilt nõutakse uraani rikastamise kohest lõpetamist, on takistanud edasist progressi Iraaniga peetavatel tuumaläbirääkimistel peale novembris sõlmitud esialgsetele kokkulepetele, kus vastutasuks mitmete tuumaprogrammi oluliste osade külmutamisele soostuti sanktsioone Iraani vastu hoopis leevendama. Kuue vabariikliku senaatori eelnõu näeb ette sanktsioone pankade vastu, kes ei külmuta nendes hoitavaid Iraani naftamüügist saadud tulusid. Eelnõu algataja Illinois’i senaator Mark Kirk väitis, et sanktsioonid aitavad “kõige paremal viisil ära hoida sõda ja takistavad Iraani tuumavõime väljaarendamist.” Sanktsioonide leevendamisele on olnud vastu ka Iisrael.

Bashar al-Assadi režiim on teinud rahvusvahelist koostööd keemiarelvade hävitamisel. Peale 14.septembril aset leidnud Ameerika Ühendriikide ja Venemaa välisministrite John Kerry ja Sergei Lavrovi kohtumist esitas Süüria 21.septembril keemiarelvade nimekirja Keemiarelvastuse Keelustamise Organisatsioonile (OCPW) ja 6.oktoobril algas nende hävitamine OCPW ülevaatuse all, mis lõppes 31.oktoobril. Mitmed allikad on süüdistanud Assadi režiimi, et ta pole esitanud täielikku nimekirja. Lääne luureallikate hinnangul paiknevad keemiarelvade varud 45 kohas, samal ajal kui OCPW-le anti üle 23 asukohta kokku 41 hoiupaigaga, mis sisaldas 1300 tonni lähteainet ja 1230 täitmata relva. Mitmed keemiarelvade ladustamise kohad on kas opositsiooni kontrolli all või võitluspiirkonnas, mis teeb raskeks nende inspekteerimise. See on aidanud Assadi režiimi maailma acvalikkuse silmis mõnevõrra rehabiliteerida, sest mitmed opositsioonijõudude metsikused, k.a. Youtube‘s levitatud võigas stseen, kus opositsiooniline sõjapealik rebis vastase südame ja sõi seda, on teinud paljud lääneriigid opositsiooni suhtes mõnevõrra ettevaatlikuks, teiste hulgas näiteks endine CIA ülem erukindral Michael Hayden. Opositsiooni selja taga on eeskätt islamistlikud Saudi Araabia, Katar ja ka Türgi.

Iisrael ja Saudi Araabia on nõudnud, et rahukonverents käsitleks laiemaid regionaalseid julgeolekuküsimusi. Euroopale võivad tõsiseks probleemiks kujuneda Süüria kodusõjas osalenud võitlejad, kes võivad hakata otsima uusi jahimaid ning osaleda terrorirühmituste tegevuses. Isegi kui võim läheb üle Rahvuslikule Koalitsioonile, siis mis saab Assadi režiimi vastu võidelnud islami äärmuslastest? Kas nad aktsepteerivat rahukokkulepet, kus nemad ei osalenud? Ahmed Jarba on vastukaaluks süüdistanud, et Iraak on vabastanud Abu Ghraibi ja Taji vanglatest 1500 shiadest vangi, kes on läinud võitlema Assadi relvajõududesse. Iisraeli huvides on kodusõja jätkumine, sest niikaua kui kestab Süüria kodusõda, ei jätku selle osalistel silmi ega rünnakuambitsioone Iisraeli jaoks. Samuti on Iisraeli huvides Iraani tasalülitamine regionaalse jõuna, mistõttu üritatakse mõju Ameerika Ühendriikidele kasutada Iraani-Lääne suhete normaliseerumise vastu. Venemaale pakub konverents võimalust esiletõusuks diplomaatilise jõuna nii Lähis-Idas kui maailmas laiemalt, sest nemad võivad mõjutada Assadi režiimi kokkuleppele. Kindlasti ei saa eelolev rahukonverents olema kerge ja juba sellepärast, et see ei hõlma kõiki konflikti osapooli, kellest paljud ei soovigi rahumeelse lahenduse saabumist.

41-aastane Saksamaa laulja Hanin Elias on Süüria päritolu ja elas seal lapsepõlves kolm aastat. Tuntust kogus ta digital hardcore ansamblis Atari Teenage Riot ja on hiljem tegutsenud sooloartistina.

Süüria kodusõda ja tants keemiarelva ümber

@ckrabat
Süüria sündmustest pole blogis varem pikemalt juttu olnud. Araabia kevade järelmina on kodusõda Süürias kestnud, ilma et ükski osapool oleks olulist edu saavutanud, nüüd juba üle kahe aasta, kui 26.jaanuaril 2011 toimusid esimesed suuremad opositsiooni meeleavaldused. President Bashar al-Assadi baathistlik režiim pole suutnud opositsiooni maha suruda ega ka opositsioon valitsevat režiimi kukutada. Olukord Süürias pingestus hiljuti valitseva režiimi või tema toetajate poolt sooritatud keemiarünnaku tagajärjel, kui opositsiooni teatel sai vigastada rohkem kui 1200 Damaskuse eeslinna Ghouta asukat. Ghouta on olnud üks opositsiooni tugipunkte. Keemiarelvade kasutamises on teineteist süüdistanud mõlemad pooled. Kui Iraagi invasiooni puhul on sissetungi ühe põhjusena mainitud kuulujutte massihävitusrelvade arendamist Saddam Husseini poolt, siis ka Süüria kodusõjas on president Obama  välise sekkumise sidunud massihävitusrelvade kasutamisega opositsiooni vastu.

Üks araabia rahvusliku sotsialismi juhtivaid jõude Araabia Sotsialistlik Taassünnipartei ehk Baath sai alguse 1939-1940 Süürias. Liikumise juurte juures olid tegelikult konkureerivad poliitikud alaviit Zaki al-Arsuzi (1899-1968), kristlane (kreeka ortodoks) Michel Aflaq (1910-1989) ja sunniit Salah ad-Din al-Bitar (1912-1980). Al-Arsuzi ja Aflaqi isiklike vastuolude tõttu sündis kaks sarnaste ideedega erinevat parteid – Baath al-Arsuzi juhtimisel ning Ihya Araabia Liikumine Aflaqi ja al-Bitari juhtimisel. 1947.a. need ühinesid. Võimule tuli Baath Süürias 1963.a., kuid 1966.a. kukutas Baathi vasakpoolsem ja radikaalsem regionalistlik tiib armeejuht alaviit Salah Jadidi (1926-1993) juhtimisel Aflaqi ja Al-Bitari juhitud mõõdukama pan-arabistliku fraktsiooni. Võimupöörde tagajärjel lõhenes Baath eraldiseisvateks Damaskuse ja Bagdadi fraktsioonideks. Võimuvõitluses toetusid Suur-Süüriat idealiseerunud regionalistid Latakiast pärit alaviitliku taustaga baathistidele, kelle vaimne liider oli Zaki al-Arsuzi. 1970.a. toimunud järjekordse parteisisese võimuvõitluse tulemusel korraldas kaitseminister Hafez al-Assad (1930-2000) riigipöörde ning tuli võimule.

Assadi perekonna võimuletulekus Süürias on palju sarnast Husseini perekonna võimuhaaramisega Iraagis. Nagu Saddam Hussein Iraagis, kes tõrjus võimult oma suguvõsa liikme kindral al-Bakri, nii ka tuli ka Assadi režiim võimule võimuvõitluse tulemusena valitsevas parteis, kukutades oma liitlase ja toetaja Jadidi. Kui Saddam Hussein toetus klannipõhiselt Tikriti piirkonna sunniitidele, siis Assadi režiim toetus loode-Süürias Latakia ümbruses elavatele šiiitlikele alaviitidele. Kindlasti ei saa Assadi režiimi nimetada šiiitlikuks. 1999.a. surus Hafez al-Assad maha alaviitide ülestõusu Latakias ja riigiisana teostas ta erinevate gruppide vahel “jaga ja valitse” poliitikat. Bashar al-Assad on esmapilgul üsna lääneliku taustaga silmaarst, kes valmistus teadlase karjääriks oftamoloogia alal ning praktiseeris Londonis the Western Eye haiglas. Tema abikaasa Asma, Süüria päritolu briti kardioloogi Fawraz Akhrasi tütar, on sündinud, kasvanud ja hariduse saanud Suurbritannias. Hafez al-Assadi järglaseks pidi esialgu saama hoopis Bashari vanem vend Bassel ja Bashar hoidis võimumängudes madalat profiili. Venna hukkumise järel autoõnnetusel 1994.a. olukord muutus, Hafez al-Assad nimetas Bashari oma troonipärijaks ning kutsus kodumaale tagasi. Kui Hafez 10.juunil 2000 suri, sai Basharist ühtäkki isa järglasena Süüria president.

Assadi režiimi toetab Iraan, sest Süüria on Iraani üks olulisemaid liitlasi regioonis. Mõlemad vajavad teineteist, sest regioonis domineerivad sunniidid ja sunni monarhiate naftarahad. Lisaks Iraanile seisavad tugevasti Assadi režiimi taga Venemaa ja Hiina. Ühest küljest soovivad need riigid märksa olulisemat positsiooni rahvusvahelise süsteemi juhtimisel ja vastanduvad Süüriat toetades Ameerika Ühendriikidele, saavutamaks võimalikel läbirääkimistel ükskõik millistes rahvusvahelise elu küsimustes neile soodsamat olukorda, kus nende seisukohtadega arvestatakse. Teisalt mängivad siin olulist rolli ka nende riikide majanduslikud huvid. Assadi režiim on traditsiooniliselt olnud heades suhetes nii Nõukogude Liidu kui ka Venemaaga. Ka Hiina on teinud Süüriasse olulisi majanduslikke investeeringuid.

Assadi vastase poliitilise opositsiooni moodustavad erinevad kildkonnad, keda ühendab vaid vastasseis valitsevale režiimile. Nagu Araabia kevade sündmused on näidanud, siis liberaalsete poliitikute, kes kerkivad meedia laineharjale revolutsioonikeerises, tegelik mõjujõud võib siis, kui hakatakse võimu jagama, jääda marginaalseks ning rahva toetusele apelleerides kerkivad esile hoopis teised, kelle vaated ei pruugi sobida Lääne ootustega. Mubaraki-järgne Egiptus demonstreeris seda olukorda ilmekalt. Süüria opositsioonist ja tema liidritest on põhivoolu meedias vähe juttu olnud. 23.augustil 2011.a. moodustati opositsiooni ühendava organina Süüria Rahvusnõukogu, kes alates 2013.a. märtsist esindab Süüriat ka Araabia Liigas. Süüria Rahvusnõukogu tegutseb Istanbulis ja seda juhib vasakpoolne kristlane George Sabra, kes 1970.a. ühines Süüria Kommunistliku Parteiga. Teised Rahvusnõukogu mõjukamad liidrid on Moslemi Vennaskonnale lähedane intellektuaal, Sorbonne’i ülikooli sotsioloogiaprofessor Burhan Ghalioun ja kurdi päritolu ajalooprofessor Abdulbaset Sieda. Valdav osa kurde on aga ühinenud Rahvusnõukogust eraldi tegutsevasse Kurdi Ülemnõukogusse, mis on tihedates sidemetes kurdi liikumistega Iraagis ja Türgis.

Rahvusnõukogu kõige mõjukam organisatsioon on aga Moslemi Vennaskonna Süüria haru, mis loodi 1942.a. Mustafa al-Sibai poolt ning alates 1964 on tegutsenud põranda all. Nende kõige tuntum liider on Londonis elav islamiliikumise veteran ja eksliider Ali Sadreddine al-Bayanouni. Alates 2010 juhivad organisatsiooni tehnokraadid Mohammad Riad al-Shaqfeh, Mohammad Farouk Tayfour ja Mohammad Hathem al-Tabshi, keda kutsutakse nende ühise päritolulinna järgi Hama triumviraadiks. Arvatakse, et nad esindavad Vennaskonna mõõdukamat tiiba, kes on võimelised koostööks teiste opositsiooniliste jõududega. Moslemi Vennaskonna tugipunktid Süürias ongi Hama, Homs ja Damaskus. Süüria Rahvusnõukogu moodustab koos kohalike koordinatsioonikomiteede ja Vaba Süüria armeega Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvusliku Koalitsiooni, mille peasekretär on Anas al-Abdah. Samas ei esinda koalitsioon kahtlemata kõiki Assadi režiimiga opositsioonis olevaid rühmitusi.

Alates 2013.a. juulist juhib koalitsiooni mõjukasse Shammari hõimu kuuluv jurist Ahmed Jarba, kellel on head suhted Saudi Araabiaga ja kes vahetas välja seni koalitsiooni juhtinud mõõduka islamivaimuliku Moaz al-Khatibi. Jarba võitis valimistel Katari poolt toetatud ärimeest Mustafa Sabbaghi. Katar oli esimene araabia riik, kes tunnustas Süüria opositsiooni diplomaatiliselt. Opositsiooni on diplomaatiliselt tunnistanud veel Liibüa. Mõjukaid naftamonarhiaid ühendav Pärsia Lahe Koostöönõukogu on opositsiooni tunnustanud Süüria rahva seadusliku esindajana nagu ka Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit. Koalitsiooni asepresidentideks on Assadi režiimi poolt vangistatud opositsioonipoliitikud: ärimees Riad Seif ja opositsioonilise nasseristi Jamal al-Atassi (1922-2000) tütar Suhair al- Atassi. Jamal al-Atassi  oli mõjukas baathistlik poliitik, kes sattus aga 1970-tel aastatel Hafez al-Assadiga vastuollu ning kujunes režiimi ägedaks kriitikuks. Märtsis 2013 valis opositsioon peaministriks kurdi päritolu ärimehe Ghassan Hitto, kes on Ameerika Ühendriikide naturaliseerunud kodanik. Ghitto valimine põhjustas aga opositsiooni hulgas tugevaid käärimisi, teda peeti liiga lähedaseks Katarile ja Moslemi Vennaskonnale, mistõttu astus ta juba juulis ametist tagasi.

Relvastatud vastupanugruppidest ühendab Rahvusliku Koalitsiooniga liitunud Vaba Süüria armee mõõdukamaid ja sekulaarsemaid opositsionääre ning sinna kuulub mõnede ekspertide hinnangul umbes 80 000 võitlejat. Vaba Süüria armeed juhtinud pooli vahetanud ohvitserid – endine Süüria õhujõudude kolonel Riad Mousa al-Asaad ja 2012.a. tuli tema asemele tulnud elektroonikust brigaadikindral Salim Idris, kes on väljaõppe saanud Saksamaal ja kes võiks sõjaväejuhina olla rohkem vastuvõetav lääneriikidele, kuigi ta on nõudnud poliitiliste kõneluste eeltingimusena relvade saatmist ülestõusnutele. Relvastust on saadud nii sõjasaagina Süüria armeelt kui ka mustalt turult. Relvade vahendamises Süüria opositsioonile on kahtlustatud Saudi Araabiat ja Liibüat. Islamiäärmuslaste ja salafistide põhiline jõud on Jabhat al-Nusra (Suur-Süüria Rahva Toetusrinne), keda on süüdistatud ka koostöös al-Qaedaga. Arvatakse, et Jabhat al-Nusra koondab umbes 6000 võitlejat ja tema liider on väidetavalt Iisraeli poolt okupeeritud Golani kõrgendikelt pärit Abu Mohammad al-Gholani. Liikumise eesmärk on kehtestada Süürias pan-islamistlik islami kalifaat ja šariaadi õigus. Peale nende tegutseb Süürias veel teisi islamiäärmuslikke gruppe, millest mitmed lisaks Jabhat al-Nusra‘ le on USA riigidepartemangu poolt kantud terroristlike rühmituste nimekirja.

Maailm on väsinud sõdimast. Ameerika Ühendriigid on lootnud, et ehk vaibub kodusõda iseenesest ja nad ei pea sõjaliselt sekkuma. Iraagist ja Afganistanist saadud kogemused ei toeta välist sekkumist, sest sõjalise interventsiooni hind on kõrge. Rahvusvaheline sekkumine Süüria sündmustesse on olnud takistatud erinevatel põhjustel. Lisaks Assadi režiimi toetavate Venemaa ja Hiina vastuseisule, ei usalda ka Ameerika Ühendriigid Süüria opositsiooni ja kardavad ameerikavaenuliku islamirežiimi tekkimist. Viimase keemiarünnaku järel lubas president Obama mässulistele abi saata, jättes küll täpsustamata, milline see abi võiks olla. Kindlasti võib oodata abi suurendamist opositsioonile, kuid väline sõjaline sekkumine eeldab ikkagi ulatuslike massirepressioonide jätkumist ning ka sel juhul võib tegemist olla Liibüa-laadse toetusoperatsiooniga, mis välistab otsese sõjalise sekkumise.

Kodusõda Süürias: kes on ohvrid?
Autor: Osama Hajjaj, Cagle Cartoons, Abu Mahjoob Creative Productions
http://www.truthdig.com/cartoon/item/syrian_civil_war_20130626/

august 2020
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.