Kultuuriuputus

@huviline
Juhtunud lugema Peeter Sauteri arvamust Eesti Ekspressis jäin mõttesse, kas selline sisuliselt kurtmine, ilma teravusteta, ilma kriitikata, kuid siiski sügavalt läbi tunnetatud sõnum meile ka mingit maitsvamat tuuma sisaldab. Pole küll põhjust meie kaasaega kuidagi eriliseks ajaks, ajastuks või epohhiks pidada, mis teistest rohkem kultuurne on, lihtsalt sellepärast, kuna meil valitseb „raamatuuputus“ ja ilmub rohkem raamatuid kui kunagi varem maailma ajaloos. Vastupidi, raamatuid võib olla palju, aga kultuuri on vähe ja sellest ei saa janugi kustutatud, nii vähe on jooki.

Mis aga siis tingib tunnetuse, sügavalt valulise, et „no mitte vaid luule, igasugu kultuur vohab nagu malts“? Nagu alati, põhjused on isikulised ja sotsiaalsed. Isikulised jätaks siin kohal kõrvale. Olen alati imestunud, kui keegi võtab autorit kritiseerida, mis peaks ju tähendama, et ta autorit tunneb, on tema teoseid põhjalikult lugenud ja on sealt midagi hingeläbivat leidnud. Ta peaks oma isiklikust elust aega kulutama teise uurimise peale, teadmata, kas uuritav seda üldse väärt on. Kes aga raamatuuputuse ajal autoriga põhjalikult tegeleda soovib, see võib tõesti põhja vajuda nagu Martin Eden, kes ennast ookeani voogudesse heitis.

Seega jäävad sotsiaalsed põhjused ehk poliitika, millega rahvast juhitakse. Teiste sõnadega on poliitika võitlus, mis erineb konkurentsist ja sõjast, kuna võitlus käib ideede vahel, mida genereerivad sõbrad või vaenlased. Konkurentsis teiste pankadega võib Nordea pank ennast küll kultuurisõbraks tituleerida, kuid ise ühtegi uut ideed sellega genereerimata. Eesti võib olla väge täis kui „Siil“, kus iga okas loeb, aga enesekaitsesõda, milleks Kaitsevägi valmistub, siiski ühtegi ideed ei genereeri. Turvalisus ja julgeolek on vanad olukorrad, mille kadu alati igapool maailmas esineb, vanad ideed, mida ikka ja alati taarapunkti veetakse, et pandipakendisse pandud väärtust tagasi saada. Mingit väärtust või põhiväärtust sealt tagasi saamata alustatakse sõda, ühtegi uut ideed sellega genereerimata. Seevastu poliitika genereerib kogu aeg uusi ideid, mille kaudu on tavaks vastandada sõbrad versus vaenlased.

Mida vähem kultuuri, seda rohkem vastandamise tava levib ühiskonnas. Ühed on halvad, teised on head, ühed on lollid, teised on targad, ühed on kuradi kommunistid, teised on vabaduseapostlid, ühed on kirjanikud „Kirjandusministeeriumist“, teised pole midagi väärt. Raamatuuputus on pigem majanduslik probleem, aga mitte kultuuri küsimus. Liiga palju taksosid Tallinnas on samuti majanduslik probleem, mitte kultuuri küsimus. Liiga vähe eestlasi on majanduslik probleem, mitte kultuuri küsimus. Liiga vaene riik on majanduslik probleem, mitte kultuuri küsimus.

Möödunud kommunistlik ajastu tundis ühte vastandust: kommunistid, kuhu kuulusid partei nomenklatuur, okupantide esindajad, multikultuurne rahvaste sõprus ja neile vastanduv rahvas. Kultuur seevastu oli sügav, seda jätkus kõigile, aga tema sügavuse tõttu uppusid sellesse vaid üksikud. Palju oli pea ees tundmatus kohas vette hüppajaid nagu sürrealistid, mõned hüppasid purskkaevu nagu Matti Moguci, aga nad ei uppunud. Siiski vajab kultuur, et seda oleks palju. Nii palju, et sellest võiks sündida midagi jäävat, hingeläbivat, originaalset. Kultuuriookeanisse peab saama uppuda, kui seda tahta, ja raamatuuputus on selle eelkäija. Tehniliselt (kirjanduslikult) võisid Homerose eeposed olla oma ajas vähelevinud, kuid nad ei tekkinud tühjale kohale, automaatselt, üksnes isiklikule andekusele tuginedes. Kui su ümber vohab rikas kultuurielu, vanemad räägivad muinasjutte, iga kohake maastikul kannab endaga müüti, siis see olukord on sarnane raamatuuputusele tänapäeval Eestis. Siis võib selle rahva hulgast varsti sama suurusjärgu tähti loota, kes ei upu, vaid ujuvad ja joovad.

Advertisements

4 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    mai 17, 2015 @ 09:44:34

    Vasta

  2. Jolli
    mai 17, 2015 @ 10:05:06

    “Kui su ümber vohab rikas kultuurielu, vanemad räägivad muinasjutte, iga kohake maastikul kannab endaga müüti, siis see olukord on sarnane raamatuuputusele tänapäeval Eestis. Siis võib selle rahva hulgast varsti sama suurusjärgu tähti loota, kes ei upu, vaid ujuvad ja joovad.”

    Kirjanikud on alati kõvad joodikud olnud. 🙂

    Vasta

  3. ckrabat
    mai 17, 2015 @ 10:07:40

    ujuvad ja joovad = purjusujumine 🙂

    Vasta

  4. Mart
    mai 17, 2015 @ 18:47:42

    Mõte meeldis, igal paigal oma müüt, lugu ja on inimesi kes neid lugusid kannavad.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2015
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: