@huviline
Viimasel ajal on meedias üllatava leiuna tõusnud esiplaanile vana hea vikat, mida paljud kasutada ei oska, kuigi ühetaoliselt 1,5 cm pikkuseks kasvavat muru pole veel leiutatud. Leiutatud on küll trimmer – mootorvikat, millega saab nii muru kui heina lõigata. Sellega tuleb sama palju või veelgi rohkem vehkida, aga tema varuosade kulu on suurem. Vikat muutus keskseks kujundiks Rein Raua ja Uno Trummi hiljutises vaidluses. Trummi kirjast kumas läbi laiem ajalooline taust, vihje ilukirjanduslikule „Mahtra sõjale“, aga Raua kirjast pigem solvumine, nagu vikatitega polekski kultuuritegemine üldse võimalik. Segataustaline ja siiruviiruliste tasandite vaidlusega korrelatsioonis on meedia Facebookis avaldanud klipi, mis näitab Valgevene riigipead Lukašenkat prantsuse filmistaari Depardieuga avaral heinamaal heina niitmas. Vikat on tegija. Vikat on tõusnud sümboliks.
Meenub minu vana hea vikat, millega niitsin heina juba aastakümneid tagasi. Mäletan tänini selgesti seda varahommikust hetke, kui koos vanaemaga kahekesti paljajalu läbi kastepiiskadest sillerdava heina ja nõiduslike angervaksadevaheliste ämblikuvõrkude üle kraavi ronisime, et metsadega ümbritsetud heinamaal õigest suunast niitma hakata, päike selja taga lõõskamas. Vikati luiskamine oli mul juba selge juba kaheksateistkümneselt. Vanaema niitis ees ja mina järgi, aga kaare suuruse, vaalu tiheduse ja niidetud ala ühtlase kõrguse poolest olin vanaema kõrval kobakäpp. Keskpäevaks oli meil pool heinamaast niidetud, olin sääskedest ja parmudest söödud, aga õnnelik, sest paranenud töökvaliteedi eest sain vanaemalt kiita.
Kui kultuur on olemuslikult kvaliteedi paranemine, siis ei saa kultuuri rääkimisega ega kirjutamisega parandada, sest see vajab hoopis niitmist. Kultuur vajab ka kiitmist, seejuures pole enesekiitus mingi kiitus – see on asi iseeneses, mis läheb haisema. Samamoodi kuuluvad sõda ja joominekultuuri valdkonda, kuigi need on asjad, mida riik ei saa tolereerida, pole seda kunagi saanud. Riik, mille eesmärgiks on väidetavalt keele ja kultuuri säilimine, nagu kultuur oleks elekter ja riik aku, töötab teatud mõttes kultuurile vastu. Riik kohtleb kõiki võrdselt: kui fookuses on joodik, siis tuleb neid kõiki noomida, kui Kaur Kender kirjutab pornot, mis on millegipärast keelatud, siis tuleb kõiki karistada.
Kui tõstatub eesti keele ja kultuuri säilitamine, siis võiks see olla küsimus, mitte dogma, mida kultuuritegelased mantrana lausuvad. Ma pole üldsegi kindel, et akude tehnoloogia areng parandab meie tunnetuse kvaliteeti. Trimmer ja vikat on erinevate tööde tegemiseks. Tehnika areneb ja on alati arenenud, mis avardab meie tunnetuse dimensiooni. Töö, mida on parem teha vikatiga, säilib ning eraldi säilitajat pole siin enam vaja. Riik võiks tegeleda millegi asjalikumaga kui säilitada keelt ja kultuuri. Olles õigusriik, on riik nagunii võrdsustaja. Selline roll ongi talle kõige õigem, kui riigi kuvandiga poleks seotud ka rahva tahe ja selle esindajate valik. Kõrgema tasandi haldusorganisatsioonina ei erine riik tegelikult äriühingust, sh füüsilisest isikust ettevõtjast, sest kõik juhtimisotsused tehakse neis juriidilistes isikutes haldus- ja riskijuhtivana. Me ei saa kunagi riigi ette juhtima neid isikuid, keda oleme valinud või tahaksime seal näha. Keegi võib ju tahta, et riiki juhiks tema vanaema.
Kahtlen aga selles, mida väidab Rein Raud: „Peaks vist olema seletamatagi selge, et tänane eestlane, ka kõige konservatiivsem, näeb ja mõistab maailma hoopis teisiti kui tema esivanemad sada aastat tagasi, kolme- või viiesajast rääkimata. Kultuuri olulisim ülesanne on aidata meil mõtestada meid ümbritsevat muutuvat maailma.“ Keegi tuleb ja hakkab muutuvat maailma ära mõtestama. Ära mõtestamise sümptomid on meedia tunnuseks ja selliseid oletusi, diagnoose, prognoose, ükskõik kui teaduslikult need ka vormistatud on, tõsiselt võtta tähendaks klaaskuuli silitamise tõsiselt võtmist. Mina tunnen ennast ühesugusena sellest hetkest alates, kui ennast mäletan.
Olles käinud läbi tule ja vee ja “vasktorude“, on minu keha kortsumas, silmanägemine halveneb, aga isikuna olen endine. Kõik minu lõhestumised ja unenäod on fundamentaalsed. Miks peaks siis minu esivanemad olema mõistnud maailma hoopis teisiti kui mina? See on ebatõenäoline, et nende isik elu jooksul muutus. Isiku kvaliteet on paranenud, kultuur on mind vorminud ja mina olen kultuuri vorminud. Minu paranemine võib ulatuda esimese inimeseni, aga kindlasti esimese eestlaseni. Teadmiste hulga suurenemine pole fundamentaalne. Pigem vikat kui trimmer. Olen vikati tõstnud lakka penni peale, kus ootab oma aega, mil pojad kasvavad, et taas sahisedes läbi rohurinde tungida, niites jalalt vaenlasi – ohakaid ja nõgeseid. Trimmeriga niidan raualasu ja traataia äärset. Kultuur on nii vikat kui konserviavaja.
Lukashenka ja Depardieu heinamaal niitmas. Foto: http://www.lonelyplanet.com/news/wp-content/uploads/2015/07/Diepardu-1-200×230.jpg
Persona in fieri 
juuli 26, 2015 @ 17:46:19
“Olles käinud läbi tule ja vee ja “vasktorude“, on minu keha kortsumas, silmanägemine halveneb, aga isikuna olen endine. Kõik minu lõhestumised ja unenäod on fundamentaalsed. Miks peaks siis minu esivanemad olema mõistnud maailma hoopis teisiti kui mina? See on ebatõenäoline, et nende isik elu jooksul muutus.”
Intervjuust Vello Saloga:
https://aegumatu.wordpress.com/2012/10/28/elu-on-mitmekesiduses/
K: Tulevad uued inimesed, kes küsivad samu küsimusi, mis on nende jaoks uued täiesti.
V: Mõistuse käsk „mida sa tahad, et teised sulle teeksid, seda tee teistele“ peaks olema igaühele selge, aga kes seda täidab? Näiteks, kui mina viskan koni maha, et las koristab keegi teine – kas ma ise tahan teiste konisid koristada? Maailm on niisugune nagu ta on ja katsume ikka selgusele jõuda, mida mina ise tahan siin ära teha.
K: Endas selgusele jõudmine on õilsam tegevus kui maailmas selgusele jõudmine?
V: Mida mina maailmast tean, see ikka kasvab kõik aeg, kuid mitte kellelgi ei ole täielikku ülevaadet, et ta teaks kõike – niisugust inimest ei ole ega tule. Aga iseennast tunneb igaüks.
K: Vanusega saame maailmast rohkem aru?
V: Peaks saama küll, aga ka kärbumise võimalus – allamäge „areng“ – on täiesti olemas. Füsioloogiliselt saame umbes 45-aastaselt täiskasvanuks, siis algab kahanemine, rakud enam ei taastu, seni kuni kukud ümber ja oledki surnud. Vaimu areng võiks tõesti edasi kesta, et saad kõik aeg targemaks ja mõned ongi saanud.
K: Mina õpin küll iga päev.
V: See on igaühe oma otsus, mida tehakse. Öeldakse, et inimene õpib niikaua kui elab. Ei – inimene elab nii kaua, kui ta õpib! See, kes enam ei õpi, kes kõike „teab“, on vaimselt surnud. Ja hakkab kolmandal päeval lehkama. Seda laibahaisu on terve maailm täis.
juuli 27, 2015 @ 00:36:46
Minu jaoks on nii Trumm kui Raud kultuuritegelased, lihtsalt üks toodab vikatiga kultuuri, teine vikatita.
juuli 27, 2015 @ 01:06:36
Loomulikult nad on. Kultuuritegelased on nii Arvo Pärt kui Onu Bella, nii Rein Raud kui kapten Trumm, lihtsalt sihtgrupid on erinevad.
juuli 26, 2015 @ 18:03:06
Pöördudes tagasi Trummi (kuulsa kapten Trummi sugulane?) ja Raua diskussiooni juurde, siis üks neist, see, kellest kumab läbi laiem ajalooline taust, on oma teadmised omandanud ja uusi teadmisi tema pähe lihtsalt rohkem enam ei mahu. Tema ei saa aru mitmekesidusest. Ma ei usu, et Raud tema peale solvunud on. Surnute peale ei maksa solvuda.
juuli 26, 2015 @ 19:52:48
Lõik intervjuust: “Aga iseennast tunneb igaüks.”, see ongi isiksuse jagamatus, ammendamatus, kui millestki kogetavast rääkida. Teistmoodi on sama teemat lahanud Ingmar Bergman filmis “Persona”. Aegumatul kombel viisid sarnased mõttekäigud Platoni kontseptsioonini ideedest, hiljem Kanti “asi iseeneses” finiseerudes. Need on mõttekäigud, mitmekesisest elust tingitud, kus midagi pole äramõtestatud, sest igaüks jõuab finisisse isemoodi.
Uno Trummi kirjutise keskne idee oli poliitiline arusaam maa ja linna vahelisest vastuolust, kus Tallinna elanikud ei saa aru maal toimuvast. Rein Raua kirjutise keskne idee oli nihkes sellest: kes vikatitega linna tuleb, sellega pole võimalik dialoogi pidada.
Vikat on siiski palju enam, tema idee on jagatav, trimmeri tulekuga üha enam ammendudes. Abakuse idee ammendub kompuutri tulekuga. Tehnika arenguga maht kasvab, sisu hõreneb. Kui isikust rääkida, siis me räägime sisu mitmekesidusest, millest tänapäeval räägitakse üha vähem, meedias rohkem ikka ISISest.
juuli 26, 2015 @ 22:35:17
“Uno Trummi kirjutise keskne idee oli poliitiline arusaam maa ja linna vahelisest vastuolust, kus Tallinna elanikud ei saa aru maal toimuvast.”
Ja maaelanikud (mitte segamini ajada Maaelanikega :)) saavad aru Tallinnas, Brüsselis, New Yorgis toimuvast? Ning kui nad aru ei saa, siis on neil õigus vikatidega Tallinna tulla ja oma “teadmine” jõuga kehtestada, lõigates päid nendelt, kelle teadmiste tase on nende jaoks liiga kõrge? Seda pidas ilmselt Raud silmas. Teadmiste taseme nivelleerimine kõige madalamale astmele, sellest rääkis juba Hitler.
juuli 27, 2015 @ 00:25:02
Ma ei tea, mida rääkis Hitler, kas sellepärast olen rumalam inimene ja loll, stultoloogide uurimisobjekt? Kes ütleb, et stultoloogidel on õigus kedagi lolliks nimetada? Muidugi, professorid, kelle teadmiste tase on kõrge. Neil on üks uurimisobjekt, teised vaevlevad paljude lahendamata probleemidega, nende tase peabki kõrge olema.
Palun väga, targad vaatavad kõrgel mäel kaugele üle maa, lollid sitsivad maal saunas ja otsivad teineteisel kirpe. Targad näevad, et kirpud on ilma suukorvita, aga see on keelatud. Nad annavad ülevalt käsu, kõigile suukorvid pähe. Pärast on küll paksu pahandust, kui selgub, et suukorvistati hoopis lollid. Kas targad sellest hoolivad, ei hooli, suukorvid visatakse nurka, aga lollid jäävad ikka lollideks. Õppigu rohkem, siis teavad, mida Hitler ütles.
juuli 27, 2015 @ 00:57:05
Hitler väitis, et propaganda intellektuaalne tase peab olema kohandatud masside kõige rumalamale osale. Seega: teie poliitiline sõnum peab olema nii loll kui vähegi võimalik (allikas: stultoloogia õpik).
John Kerry on jälle öelnud, et Ameerikas on inimestel õigus olla loll, kui nad seda soovivad. See lapsed on demokraatia.
Stultoloogi ei maksa segamini ajada stultofiili või stultofoobiga. Kui uurija hakkab lolle armastama või vihkama, siis ei saa ta neid enam uurida, sest kaadrites on kallutatud jõud. Samamoodi ei saa professor Rauda süüdistada selles, et tema ei saa aru maal toimuvast, kui maaelanik kapten Trumm ja tema kallis kaasa Kunksmoor ei saa aru linnas toimuvast ning eeldavad seepärast, et professor peaks devalveerima end maaelanikega samale tasemele, samal ajal kapten Trumm ei mõtlegi linnaelanikuks areneda. See on sama kui odava populaarsuse nimel minna tagasi kroonile (või drahmile, vahet pole), kuigi on võimalik on kasutusele võtta euro.
juuli 27, 2015 @ 07:44:00
“Ma ei tea, mida rääkis Hitler, kas sellepärast olen rumalam inimene ja loll, stultoloogide uurimisobjekt? Kes ütleb, et stultoloogidel on õigus kedagi lolliks nimetada?”
Kui loll on liik, siis võiks lolliks nimetamine käia loodusteaduslikul alusel.
juuli 27, 2015 @ 08:32:23
“Olles õigusriik, on riik nagunii võrdsustaja. Selline roll ongi talle kõige õigem, kui riigi kuvandiga poleks seotud ka rahva tahe ja selle esindajate valik.”
Kui riik on võrdsustaja, kas ta siis peakski rahva teadmised lõikama vikatiga ühtlaselt siledaks, et professor Raua teadmised oleksid võrdsed kapten Trummi teadmistega? Peaasi, et riik oleks paks, kord oleks majas ja linnamees Raud ei möliseks? Stultoloogi jaoks on loll kahtlemata iseseisev liik bioloogiline (või mehhaaniline) objekt, eraldatav inimesest ja reptiloidist, mis on samavõrdne kui kass on võrdne koeraga, elevant kaelkirjakuga või jaanalind paavianiga.
juuli 26, 2015 @ 19:48:07
Ma ei usu, et veinitööstur ja mõisaomanik Depardieu vikatit näinud ei ole…
juuli 26, 2015 @ 20:02:08
Siin on pidulikust heinateost rohkem pilte:
http://www.theguardian.com/film/gallery/2015/jul/23/gerard-depardieu-scythes-grass-alexander-lukashenko-in-pictures
Aga muidu on ta päritolult linnapoiss, kes juba 13-aastaselt alustas iseseisvat töömeheelu trükikojas ja pisivargana 🙂
https://en.wikipedia.org/wiki/G%C3%A9rard_Depardieu
juuli 26, 2015 @ 19:59:58
Muide, ajalooliselt on vikat ka surma sümbol – vikatimees 🙂
juuli 26, 2015 @ 20:09:33
Soome-ugri unenäod on fundamentaalsed.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/soome-ugri-unenagu/
juuli 26, 2015 @ 23:16:38
“Kultuur vajab ka kiitmist, seejuures pole enesekiitus mingi kiitus – see on asi iseeneses, mis läheb haisema.”
Mis seos võiks sellel välist kiitust vajaval kultuuril olla kunstiloominguga?
Kaasaegse kunsti tunnused pidivad olema, et ta ärritab ja puudutab valupunkte ja iga mats teda ei mõista. Mida vähem on mõistjaid ja mida vähem matsid nad on, seda suurem kunst olla ja kõige suurema kunsti kiitjaks kõlbab ilmselt ainult looja ise. Selles suhtes vastandub kaasaegne kunst (vana)moodsale kunstile, mida just tolle aja asjatundjad ei olevat mõistnud ja mis matsimatele siiski meeldis.
juuli 27, 2015 @ 00:34:15
Kui keegi saab hea töö eest kiita, kas see saab olla väline kiitus, sest head tööd tehes oled andnud endast kõik, mis sul on, ennast säästmata. Hea töö on kunst, see on looming, mis toidab kultuuri.
Kiitust, nagu ka erootikat, on alati vähe. Muidugi on ka välist kiitust, millest toitub turundus, “aga olen pannud tähele, et see kes vastu tuult sülitab, saab ise näkku läraka.”
juuli 27, 2015 @ 07:27:16
Kultuuri niisugune kiitmine, et poleks enesekiitus, nõuab ka nuputamist. Feissbukis laikimist võiks esimeseks katsetada.
juuli 27, 2015 @ 08:58:16
Eitea, tänapäeval ei ole küll, et: enesekiitus haiseb, vaid enesekiitust nimetatakse turunduseks ja iga l. kiidab oma p. et müüks. 😀