Mina, reptiloid!

@ckrabat
Ühendriikide filmikompanii 20th Century Fox  laskis 2004.a.välja filmi “Mina, robot” Will Smithiga peaosas. Süžee on lühidalt selline: 2035.a.-ks on inimesed Maal muutunud robotitest sõltuvateks, mis lõpeb teadagi millega – robotid hakkavad inimeste üle võimu saavutama. Mingeid assotsiatsioone tekitab see pärimusega reptiloididest, kes kunagi Nibirult Maa peale tulid ning siin endale odava tööjõu välja aretasid, keda hiljem inimesteks hakati kutsuma. Pärimuse järgi lahkusid reptiloidid millalgi Maalt, kui nad ikkagi läksid, kuid lubasid hiljem tagasi tulla. Sellele lubadusele oli üles ehitatud müüt 21.detsembril 2012 Maale naasvast planeet Nibirust. Reptiloidid võisid ise lahkuda, aga nad pärandasid inimestele süsteemi, mida inimesed on kuulekate robotitena tänaseni säilitanud. Tänapäeva inimühiskond on robotite ühiskond, mis on peaaegu viimse piirini ära reguleeritud ja kus loovale mõtlemisele on jäetud vaid kitsukesed avaused. Reptiloidide pärand aga hiilgab endise hiilgusega. Miks väärtustavad inimesed kulda, kuigi planeedil on olemas palju haruldasemaid metalle? Miks kujunes muistsetel aegadel just kullast raha ekvivalent? Arvestades müüti Nibiru koduplaneedi sõltuvusest kullast, asetub siin jällegi kõik loogilisse vastavusse. Või siis, miks on vanade rahvaste pärimusmüüdid nii sarnased, kui räägitakse taevast laskunud jumalatest, kes on lubanud ühel ilusal päeval Maale tagasi pöörduda?

Kultusseriaal V, mille uuemat varianti hakkas hiljuti Kanal 2 demonstreerima, jutustab loo Maale saabunud külalistest, kes mingil hetkel hakkavad võimu üle võtma. Selgub, et paljud reptiloidsed külalised olid Maale elama asunud juba varem nagu seegi, et külalised pole ühtsed, vaid nende seas tegutseb vastupanuliikumine “viies kolonn”. 21.detsember 2012 möödus ilma suuremate kataklüsmideta. Mõnel pool väidetakse, et planeet Nibiruks kutsutud kosmoselaev sai hukka koos reptiloididega. Võimalik, et selle hävitasid lollid, inimestele sarnased geneetiliselt muundatud robotid, kes võtsid Nibirul võimu üle ja jõid laeva pidurivedeliku varud ära. Pärast seda ei suutnud nad enam laeva otse juhtida ja põrutasid mõnele suvalisele planeedile otsa. Reptiilide loodud süsteem toimib ja pole võimatu, et nii mõned reptiloididki resideeruvad planeedil edasi ja ootavad omade saabumist.

Reptiloidide loodud püramiidikujuline võimuhierarhia õilmitseb aga täies hiilguses: võimupüramiidi tipus on sortsid, reptiloidide käepikendused ehk inimesed, kes õpetavad püramiidi madalamatel  astmetel paiknevaid inimesi õigesti mõtlema. Sortsidest madalamal astmel on libainimesed, kelle juures võib täheldada teatavaid mõistuse algeid ning nad viivad ellu sortside tahet. Sellesse kategooriasse kuuluvad kolumnistid, arvamusliidrid, poliitikud ja muud inimeste tahte mõjutamisega tegelevad institutsioonid. Leheneegrid (uuskeeles lehepruunlased) on hierarhia eelviimasel astmel ning selle seisundi ühiskondlikku saatust võib võrrelda kiltrite, kubjaste ja aidameestega ehk need on madalamast kategooriast esile tõstetud lollid, kes peavad tagama kõrgemate klasside sideme rahvaga ning nemad peavad sundima rahvast süsteemile alluma. Hierarhia kõige alumisemal astmel on lollid.

Lollide siirdamine Maale on olnud üks nibirulaste edukamaid operatsioone planeedil, mida on nad kasutanud inimvõimete vaoshoidmiseks. Lollid on Nibirul loodud geneetilised mutantrobotid, kes toodi Antarktikasse ja nad lõid sealse pingviinide tsivilisatsiooni. Antarktikast levisid nad üle terve planeedi, segunesid inimestega ja panid aluse rahvaarvu plahvatuslikule kasvule 20.sajandil. Praeguseks moodustavad Maal aretatud inimesed vaid kaduvväikese osa võrreldes Nibirul aretatud lollidega. Herbert Marcuse tõi sisse termini ühemõõtmelistest inimestest. Lollid, nemad ongi meediaühiskonna manipulatsioonidele allutatud ühemõõtmelised inimesed, kes moodustavad enamuse meedia juhitud gladiaatorite areenil – Novgorodi WC-s, kus võim on selle käes, kes kõige kõvemini karjub. Süsteemi huvides on tekitada pärismaailma kõrvale virtuaalmaailm, kuhu üha enam inimesi suundub elama. Meie hulka tekkib aina rohkem ühemõõtmelisi inimesi, kes elavad oma kinnismõtete maailmas, millest nad väljuvad vaid materiaalsete instinktide mõjul – kui on vaja juua, suitsetada, sugu teha, süüa ja magada. Materiaalsete instinktide stimuleerimine tagab süsteemi tõhusama kontrolli ühemõõtmeliste inimeste üle. Kui kusagil on odavmüügid, kaupluste avamised või suured rahvaüritused, seal on ühemõõtmelised inimesed alati kohal, sest nemad on karjainimesed. Eestis näeme selgesti, kuidas sinimustvalge pealispinna all avanevad purpurpunased neukkuinstinktid.

Lollide (või ka Orwelli järgi prolede – kui soovite) jõud on suur. Sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud – need on Novgorodi WC-s populaarsed loosungid. Meedia ning kogu maa internetiseerimise abil ehitatakse Viha vabariiki. Viimasel ajal on põhivoolu meedia õhutanud vihakampaaniat kellegi Edward Snowdeni vastu, mis kangesti meenutab George Orwelli 1984 abil orbiidile kerkinud Emmanuel Goldsteini epopöad. Winston Smithi ja Edward Snowdeni karakterite vahel leidub äratuntavaid paralleele, sest ka Snowden oli vaid mutrike ahelas (staatus: leheneeger), kelle võimuses polnud süsteemi muuta, vaid levitada üksnes teadmist võimumehhanismide tegevusest. Gladiaatorite areenile visatakse uusi vihaobjekte, et ühemõõtmelised inimesed saaksid end välja elada – siis omandavad nad paremini meedia poolt genereeritud loosungeid: Sõda on rahu! Vabadus on orjus! Teadmatus on jõud! Meediakampaaniate kasutamine Wikileaksi looja Julian Assange’i   ja Ühendriikide jälgimissüsteemi paljastanud Edward Snowdeni vastu meenutavad pigem Hollywoodi filmistsenaariume kui normaalset elukorraldust.

Klaperjaht kunagise male maailmameistri Robert Fischeri vastu näitas veelgi ühemõõtmeliste inimeste võimetust maailma korraldamisega hakkama saada ja selleks tuleb kiiresti võim reptiloididele tagasi anda. Soov kehtivat süsteemi teadmise eest kaitsta ei tunne piire. Afganistanis kindral Stanley McChrystali poliitilise profiili paljastamisega kuulsaks saanud ajakirjanik Michael Hastings hukkub salapärastel asjaoludel liiklusõnnetuses. Vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgiv Donald Trump soovis Snowdeni maha lasta. Meenub, et ka Assange’i juhtumi puhul ilmus välja keegi agar Kanada poliitik, Tom Flanagan, kes tahtis ta suurte poiste mängude paljastamise eest teise ilma saata. Baptistlik pastor ja vabariiklaste poolt presidendiks kandideerinud Mike Huckabee kutsus üles tapma neid, kes lekitavad informatsiooni. Teadmatus on jõud! Meeleheitlik jaht Assange’i (kes on arvatavalt reptiloid ja seetõttu ootab teda eriti karm saatus) ja Snowdeni vastu tundub naeruväärne, sest hoolimata meediakampaanias abil loodud negatiivsest kangelaseoreoolist a la Osama bin Laden, ei ole nende tegevuse tagajärjel juhtunud suurt mitte midagi ja seda näeb igaüks, kes vaid seda näha tahab.

Kui keskajal suunas inimeste arengut vajalikele rööbastele kirik oma nõiaprotsessidega, siis moodsamal ajal kasutatakse selleks teadust. Reptiloidide teenistuses olev tagurlik skeptikute liikumine (mille eesotsas on reptiloidide poolt Skeptics Society juhtkonda suunatud sorts Michael Shermer) on käivitanud kaasaegsed nõiaprotsessid, millega üritatakse juurde toota ühemõõtmelisi inimesi ning hoida planeet lollide võimu all. Küsimus on lihtsalt selles, et lollidega segunenud inimesed pole võimelised reptiloidide loodud süsteemi iseseisvalt muutma, vaid vajavad selleks abi väljastpoolt, kes oleksid piisavalt kõrgel arengutasemel. Reptiloidide teenistuses olevad sortsid, libainimesed ja leheneegrid üritavad vastukaaluks kasvatada lollide arvukust, kuid miks ei võiks inimesed hoopis reptoiloidiks hakata, mis nõuab lihtsalt palju mitmedimensioonilisemat maailmapilti. Testisin ennast reptiilitestiga ja kui nimetähed välja arvata, siis kõik muud tunnusjooned sobivad. Kõigi maade reptiloidid, ühinege!

Nibiru saabumine. Foto: http://stargatetothecosmos.org/wp-content/uploads/2012/06/AnunnakiPyramids960x720.jpg

Liberalismi hauakaevajad

@ckrabat
Viimasel ajal on nii Eestis kui maailmas tugevnenud rünnakud liberaalse maailmavaate vastu ning suurenenud ootused Suure Venna karmi käe järele, mis anonüümsete netikommentaatorite Robertite surmavaenlasi  toleraste ja liberaste karmilt nuhtleb. Sallimatuse lipu alla on koondunud laiad rahvahulgad sotsialistidest konservatiivideni, mille juures esimesed õhutavad sallimatust võrdsuse loosungi all, teised aga idealiseerivad minevikuhõngulist nostalgiat ja loodavad tagasi pöörduda 19.sajandisse. Mis on nii võrdsuse kui mineviku apologeetidele ühist, et mõlemad vihkavad aga üle kõige vabadust ning ihkavad suletumat ja kontrollitumat maailma. Meedia tirib areenile Iraani lahkuva presidendi Mahmoud Ahmadinejadi tüüpi karmi käe tehnokraatlikke poliitikuid, kes paistavad silma ekstremistlike ja populistlike loosungitega, sest see müüb. Pragmaatilisus ja tasakaalukus on out.  “Rahva seisukohti” väljendavas Novgorodi WC-s domineerivad äärmuslikud seisukohad, mille tarvis produtseerib põhivoolu meedia erinevat tüüpi vaenlasi nagu Vändrast saelaudu.

Eestis on liberaalne maailmavaade oskusliku meediakampaania abil ühendatud Reformierakonnaga ja niiviisi saanud Novgorodi WC meelsust kujundava põhivoolu meedia poolt õhutatud vihaobjektiks. Mitte juhuslikult ei ole just Reformierakonda viimasel ajal tabanud lugematud skandaalid, kuigi on naiivne arvata, et teised erakonnad pättustega ei tegele. Silver Meikar ja Kristiina Ojuland on vaid etturid malelaual, mille eesmärk on võitlus liberaalse maailmavaate, mitte Reformierakonna vastu, kuid ka seesama Reformierakond pole eesmärk, vaid vahend, mida kasutakse hoopis laiemamastaabilises  võitluses liberalismi vastu. Rahulolematuse juured on maetud poliitilise eliidi valitsemiskultuuri(tusse) tervikuna, mis ei ole põhjustatud üksikute erakondade tegevusest. Välja on töötatud süsteem, mis seda kultuuritust soosib ja see ei sõltu üldsegi mitte üldrahvalikust arvamusest, et “valed” erakonnad tuleb lihtsalt asendada “õigete” erakondadega. Nagu pole olemas koledaid naisi, vaid on vähe viina, nii pole olemas ka ausaid ja õigeid erakondi, sest süsteem on kõigile ühesugune. Kõik sõltub vaid sellest, kuidas meedia valgustustehnika on parajasti püsti pandud ja isegi Reformierakonna seos liberaalse maailmavaatega on puhtalt hüpoteetiline. Erakondade viimine riigi ülalpidamisele on tekitanud riigisõltlasliku kartellikokkuleppe elukutseliste poliitikute vahel ning erakonnad ei ole enam maailmavaatelised ühendused.

Liberalismi tõlgendatakse Atlandi ookeani mõlemal kaldal mõnevõrra erinevalt.  Ameerika Ühendriikide ühiskonna ideoloogiline jagunemine toimub põhiliselt sotsiaalsete väärtuste pinnal, kus liberaalid toetavad rohkem isikuvabadusi, samal ajal kui konservatiivid taotlevad ühiskonnas suuremat sotsiaalset kontrolli. Oluline veelahe liberaalide ja konservatiivide vahel läheb isikuvabaduste tunnustamise pinnalt. Kui esimesed leiavad, et riik peaks teenima inimesi, siis teiste jaoks on inimesed allutatud riigile. Sotsialism, mis toetab ühiskonna suuremat reguleeritust, on seetõttu pigem konservatiivne ideoloogia. Ühiskonna jagunemine vasak- ja parempoolseteks erineb oluliselt liberalism vs konservatism skaalast. Ameerika Ühendriikide poliitilises traditsioonis kuuluvad liberaalid pigem ühiskonna vasakusse tiiba, samal ajal kui Euroopa liberaalid on seevastu pigem parempoolsed, kuigi mõlemal juhul on tegemist  poliitilise skaala tsentristidega.  Parem- ja vasakpoolsete skaalal on suurem rõhk asetatud vastandumisele vabaturumajanduse toetajate ning riikliku protektsionismi toetajate vahel ja siin leiavadki sotsialistid ning konservatiivid sageli ühised lähtekohad ühiskonna mõistmisel – see on  ühiskonna suurem reguleeritus, vabaduste piiramine ja riikliku protektsionismi eelistamine vabaturumajandusele.

Eesti maavillases poliitilises õhustikus aetakse oma asja – Eesti asja. Põhivoolu meedia poolt kujundatud eestlase silmad Moskvast ja Helsinkist palju kaugemale ei ulatu ja nii muretseb ta rohkem selle eest, kas Eesti riigitegelastel on ikka sobilik patriarh Kirilli vastu võtta või peaks üks tõsine eesti mees seisma burksiputka ees Vargamäe Andrese kombel rusikas käsi taskus Tõde ja Õigust nõudmas. Eestis, selle asemel, et tegeleda riigi arengut suunava innovaatilise tegevusega, kulutatakse palju aega ja vahtu pseudoprobleemidega tegelemisele nagu madal sündivus või Petserimaa tagasisaamine, mille tagaajamine on pigem ühiskondliku arengu seisukohast võttes kahjulik. Suurem sündivus peab tähendama ka suurenenud vastutustunnet. Riik peab suurenenud kodanikkonnaga toime tuleb ja lahendus ei saa olla nii lihtne, et kunstlikult stimuleeritud rahvaarvu plahvatusliku kasvuga toetatakse väljarännet Soome ja Austraaliasse. Kui madal sündivus oleks Eesti jaoks probleemiks, siis ei peaks me muretsema noorte väljarände üle. Pigem võiks muretseda sellepärast, kas kampaania korras sünnitatud lastel on selles ühiskonnas ka koht olemas. Kõige suurem oht ühele ühiskonnale seisneb ülereguleerituses, kui tal ei lasta vabalt areneda, vaid ühiskonnas toimivad protsessid ehitatakse üles inimlikule rumalusele. Rumalus toitub aga meedia poolt kasumijanus tekitatud põhjendatud ja põhjendamata hirmudest.

Maailmas toimuvad arengud meid siin Maarjamaa paesel pinnal suurt ei puuduta, sest meie ajame ju, teadagi, oma asja ja ignoreerime raudse järjekindlusega kõike, mis toimub planeedil tervikuna. Globaliseerumine on aga džinn, mille eurooplased kord ise lahti lasksid, kui avastasid Ameerika ja koloniseerisid Aafrika ning nüüd seda džinni pudelisse tagasi ajada näib võimatu. Kes tegi – ise tegi ning süüdistada nendes hädades Euroopasse pürgivaid migrante on võitlus tagajärgede, mitte põhjustega. Üleilmastumine aga tihendab konkurentsi võimuportfelli juurde, mida jahivad aina uued ja uued pretendendid. Läänemaailm on oma juhtpositsioone kaotamas ning nad on tõmbunud kaitsesse, sest teisi on lihtsalt rohkem. Hiljuti 6.-9.juunini toimus Hertfordshire’i krahvkonnas Londoni külje all  mõjuvõimsa Bilderbergi grupi kohtumine. Seda võib nimetada Lääne poliitilise eliidi ehk sortside kohtumiseks, kus neile anti teada, kuidas mõtlema peab. Bilderbergi gruppi kuuluvad põhiliselt Lääne-Euroopa, Ameerika Ühendriikide ning Kanada poliitilise ja majanduseliidi esindajad, kuid ka olulised meediamogulid. Varasematel kohtumistel on osalenud Venemaa, Hiina ja Iisraeli esindajad. Ida-Euroopa esindajana on viimastel kohtumistel osalenud Londonis sündinud Poola rahandusminister Jacek Rostowski.  Bilderbergi grupp on huvitatud käesoleva maailmakorra säilitamisest, mistõttu võib teda pidada pigem konservatiivse mudeli järgijaks. Tema huvides on vältida suuremaid muudatusi väljakujunenud ühiskonnas ning tagada Lääne tsivilisatsiooni juhtiv roll kehtivas maailmakorralduses. Mis on jällegi paradoksaalne – olemasolevate väärtuste säilitamine võib hõlmata aga ka liberaalseid väärtusi – vabaturumajandust, ettevõtlusvabadust, rahvusvahelist koostööd, sest uute jõudude võimuletulek ei pruugi tähendada veel turvalisemat ning tolerantsemat maailma.

Peale külma sõja lõppu elas maailm kümme aastat ajaloo lõpu illusioonis, kui rahvusvaheline süsteem oli konsolideerunud. Puudus suurvõimude vastasseis ning rahvusvahelised kriisid lahendati peaaegu et täielikus üksmeeles. Hiina ja Venemaa etendasid uuele maailmakorraldusele küll mõningast opositsiooni, kuid kuna nad pretendeerisid ise suurvõimu rolli ja ei saanud asetada end süsteemist väljapoole, siis oli nende hääl üsna jõuetu. Uus süsteem tootis endale uusi vaenlasi ning seda kasutasid ära mitmed äärmusrühmitused, sh islamistid. 11.september 2001 ning selle valguses ellu kutsutud üleilmne sõda terrorismiga võimaldasid turvameetmete tõhustamise sildi all arendada totaalset jälgimissüsteemi, mis tähendas isikuvabaduste järkjärgulist piiramist. Isikuvabaduste piiramine toimus aga suurema turvalisuse sildi all, kus lähtuti süü presumptsioonist – kõik  on potentsiaalsed joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead! Reaalset alternatiivi kehtivale maailmakorrale pakub poliitilise eliidi poolt juhitud panoptikum, mille ülesehitus on hämmastavalt sarnane George Orwelli düstoopilisele tulevikuvisioonile 1984.  Äärmuslased said meedia toel on 15 minutit kuulsust, kuid nende mõjul asuti üles ehitama uut maailmakorda, panoptikumi, kus kõik on kontrollitav, jälgitav ja manipuleeritav. Maailmakorra muutumine toimub rahva tahtel ja tema aktiivsel toel. Poliitiline hollywoodiseerumine tekitab virtuaalse areeni, kus rahvale pakutakse leiba ja tsirkust, samal ajal kui poliitiline eliit etendab murumänge gladiaatorite areenil.

Tegelik võitlus käib kinnisema ja kontrollituma maailma nimel, mille sümboliteks on muudetud pahelised meediaikoonid Julian Assange ja Edward Snowden, kes võitlesid avatud maailma nimel. Paradoksaalselt ei ole Julian Assange ja Wikileaks toonud maailma ette saladusi, mis oleksid pöördeliselt muutnud maailmakorda, kuid neid kui Emmanuel Goldsteini kloone on kasutatud uue maailmakorra ülesehitamisel. Wikileaksi poolt väljastatud dokumentides ei ole seni küll leidunud midagi sellist, mis poleks muidu muude kanalite kaudu teatavaks saanud – mõned spekulatsioonid muutusid lihtsalt faktideks. Uus ja värske vihaobjekt on aga kujundatud 29-aastasest Edward Snowdenist, kes avalikustas kõigest selle, et Suur Vend jälgib teid.  Juba räägitakse mainstream meedias Novgorodi WC valjuhäälsel toel, kuidas jälgimisprogramm kaitseb inimesi terroristide eest ja inimeste vabadusi piiratakse nende suurema turvalisuse nimel. President Obama, keda on sageli liberaalsuses süüdistatud, teatas, et jälgimisprogramm on päästnud inimelusid. Neile, kes on lugenud George Orwelli surematut 1984, tuleb kõik tuttav ette. Põhivoolu meedia  genereerib Snowdeni sidemeid  nii koostöös al-Qaedaga süüdistatava Khaled Ouazzaniga kui ka Hiinaga. Tegemist on ju tüüpiliselt eluvõõra ja paha inimesega – tüüpilise Hollywoodi antikangelasega. Rahvas aga mõistab Snowdeni tegevuse hukka ja nõuab tema karmi karistamist, sest hollywoodlikud filmistsenaariumid näevad nii ette.

Assange ja Snowden ise ei kujuta uuele maailmakorraldusele väga suurt ohtu, sest neil puudub positiivne programm maailma muutmiseks. Nad küll kritiseerivad ja osutavad kitsaskohtadele, mis on valitsevale poliitilise eliidile valusad hoobid, kuid nad ei muuda süsteemi. Progressiivse programmi puudumine viis ka Occupy-liikumise kiirele hääbumisele. Midagi sarnast toimus Eestis Rahvakogu initsiatiiviga, mis algsest protestiliikumisest muutus kergesti poliitilise eliidi käepikenduseks. Kuid uus süsteem vajab meediaikoone, Emmanuel Goldsteini sarnaseid antikristuseid, keda rahvas saaks vihata. Tulevikuühiskonna üks olulisemaid tunnusjooni on meedia muutumine poliitilise eliidi lahutamatuks osaks. Meedia abil kujundatakse üldrahvalikke arvamusi, tugevdatakse irratsionaalseid emotsioone nagu hirm ja viha ning tekitatakse päris maailma kõrvale virtuaalne paralleelmaailm, kuhu üha rohkem inimesi kolib elama. Meedia tekitab üldrahvaliku viha objekte, kes aitavad üles ehitada Viha vabariiki, mis tugineb üksikindiviidi hirmule langeda vihaobjekti kategooriasse. See sunnib kodanikke olema valitsevale režiimile piiritult truu ja võtma vaidlematult omaks meedia poolt ette söödetud käibetõdesid. Uue maailmakorra loomine on alanud kogupauguga liberaalse maailmavaate vastu. Liberaalne ideoloogia, mis rõhutab isikuvabadusi ja inimõiguseid, on düstoopilisele režiimile ohtlik. Meie siin maailma mahajäetud nurgas võime näiliselt ajada oma asja, kuid võime jääda abitult hulpima maailma poliitiliste hoovuste lainetesse, olles võimetu paati õigel kursil hoidma ning astudes kanapimeduses liberalismi hauakaevajate ridadesse.

Emmanuel Goldstein ja üldrahvalik viha.

Pilt: http://uroboros73.files.wordpress.com/2012/05/2-minutes-hate.jpg?w=604

Pesapunuja mässumeele jõel

Projekti “Aegumatud intervjuud” raames käesoleva aasta veebruaris tehtud intervjuu õppejõu, tõlkija ja luuletaja, filoloogiadoktor Ülar Ploomiga on nüüd vahetult enne jaanipäeva ilmunud. Projekt sai alguse juba 1992.a. veebruaris, kui valmisid intervjuud Tõnis Ritsoni, Hasso Krulli ja Einar Laignaga ning samal aastal veel Rein Rauaga. 2003.a. lisandusid neile intervjuud Evald Saagi, Igor Gräzini ja Heiki Ahoneniga. Dumas’ musketäride sarja meenutava graafiku alusel on kümme aastat hiljem teostunud intervjuud Vello Salo ja Ülar Ploomiga.

Tagasihoidlikkusel on faktituum, mis hakkab paistma elu jooksul, mitte ühe sündmuse kaudu. Eriti kaasajal, mis pakub ohtralt võimalusi kujundada iseendast ikoon, lasta teiste jaoks paista oma isik legendina, kasutada oma välist mina raha teenimise eesmärgil, võtta endale olematuid õigusi ja unustada ära, et „ankruketi lõpp on laulu algus“. Kaasaeg on siiski keerulisem, sest sellega kaasneb üks võimalus, mida ajaloos esineb üsna harva: võimalus punuda pesa mässumeele jõele. Võib olla, et alternatiivne mõtteviis on isegi tähtsam kui kriitiline. Õppejõu, tõlkija, luuletaja Ülar Ploomi alternatiivsus on tipnenud ja tipnemas tema õpilaste kaudu, pikaajalise pesapunumisena, samuti elukäigu ja mälestuste läbi. Tema enda sisemiste tunnetuste kohta on raske selgeid järeldusi teha. Kuid käesoleva intervjuu lugejale torkab silma, et oma koht on siin kindlasti igiinimlikul vabadusepüüdel, anarhilisel mässumeelel, sügaval kultuuriusul ja mängul mängides jumalikku komöödiat.

Intervjuu täisteksti on võimalik lugeda “Aegumatud intervjuud” veebilehelt:

http://aegumatu.wordpress.com/2013/06/20/pesapunuja-massumeele-joel/

Ülar Ploomi luulekogu “Üks ja kogu” pälvis 2002.a. Betti Alveri nimelise kirjandusauhinna.
http://www.vanaraamat.ee/data/01122010002.jpg?raamat=Uks-ja-kogu-Sisse-ja-valjavaateid-viimasest-viiest-aastast

Quo vadis, Europe? Vol. 2

@jolli

Kungla rahva muretu kääbikuelu kohale võib kerkida Mordori pimedus, sest musta varju all räpaseid mõtteid hauduvad orkid ei puhka ka suvel.

Winter Is Coming
Olin ennast just saabuvaks talveks valmistudes küttepuude käitlemisega korralikult ära väsitanud ja tegin väikest kohvipausi, kui raadiouudistes räägiti Euroopa kavatsusest ahiküte kui ohtlik soojasaamise viis keelustada. Loomulikult meie enda tervise huvides. Mida kuradit? Uudist aga korrati ja kuna tegemist ei saanud olla Rohke Debelaki libauudise või aprillinaljaga, siis oli ilmselgelt selle ärakeelamisega tõsi taga. Muutusin ärevaks nagu kanaarilind kaevanduses. Uuskeeles (Newspeak, vt Orwell 1984), milline on tänapäeva Euroliidus kantseliidina kasutusel ja kohati sarnastes funktsioonides nagu Orwelli Okeaanias, nimetatakse tänapäeval vaeseid inimesi vaesusriskis olevateks, sest ei ole ju sünnis teatada, et ühendatud Euroopas elab veel kahekümne esimesel sajandil vaeseid. Nagu meie ebausklikud esiisad kutsusid hunti halliks või metsakutsuks, julgemata teda hundiks nimetada, sest nimepidi kutsumine toovat kurja karja, nii elatakse meil tänapäeval vaesusriskis. Isegi vaesusriskis viibimise aluseks olev sissetulekunumber on euroosariigiti erinev, et statistika kaunim välja paistaks ja vaeste (siinkirjutaja ei karda seda sõna kasutada) tegelik arv lugupeetavaid ära ei hirmutaks.

Ju siis kujutlevad umbes sarnase loogika alusel tegelased Brüsseli konditsioneeritud kabinettides ette, et terve Euroopa on kohe-kohe astumas mingisugusesse ülisteriilsesse futuristlikku hüpertulevikku, kus valitseb üleüldine heaolu, kanapojad magavad tiigrite kaisus, liha- ja rohusööjad on sõlminud igavese sõpruse ning inimesed manustavad tuubist Põltsamaa marmelaadi laadset kosmosetoitu ja soojendavad eluruume tuuletuulikute ja ökopäikesepatareidega? Pole lihtsamat lahendust, kui midagi silmale sobimatut seadusega ära keelata. Ah et teie maja korsten tossab? Nõuame tossamise kohest lõpetamist, võtame vastu seaduse, keelame ära ahikütte, avame vihjetelefonid, teostame laekunud kuriteoteate alusel kontrolli ja karistame politseireidil kinni püütud salaahju omanikke. Küttepuud, kui seadusega keelatud kuriteovahendi, aga konfiskeerime.

Tänane ulmekirjandus on homne reaalsus
Elust kaugenenud euroametnike fantaasiatele võiks ju kaasa noogutada nagu lastele, kes isekeskis oma arusaamatuid seltskonnamänge mängivad, neile pea peale pai teha ja oma suureinimese asju koos konnasilmade ja kommunaalmaksudega edasi ajada. Kuid paraku võidakse meie Vabariigis eurodirektiivile viidates selliseid jaburaid seadusi ülaloleval grotesksel moel täitma hakata, ikkagi seitsesada aastat mõisatallis vitstega geenidesse vemmeldatud orjalikkust turjal. Nagu me omal ajal olime kuulsad selle poolest, kuidas Moskvast tulnud “vene seadusi” tavapärase ülipüüdlikkusega “saksa täpsusega” täita üritasime. Tuleb meelde, kuidas Ray Bradbury antiutoopilises ulmekas “Fahrenheit 451” pritsumehed (ing. k. firemen ehk otsetõlkes tulemehed) haarangutel käisid ja kui mõnest majast raamatu (kujutage ette!) leidsid, peremehe kinni võtsid ja maja karistuseks põlema panid, sest raamatud olid ideaalses tulevikuühiskonnas keelatud. Ilmselt hakkaksid tulevikus päästeametnikud ka meid puupliitide käest päästma. Hoidke alt, haluküttel kamina-, saunakerise- ja ahjuomanikud!

Välipeldikutest
Meenub ka teade Euroopa kuivkäimlate ülelugemisest, ju siis ka nende peatsest keelustamisest? Tegelikult on vist raske välja mõelda ökoloogiliselt puhtamat kerekergendusviisi, kui aiamaa nurgas asuv kultuurne kuivkäimla? Roe seguneb kogumiskastis kasvuturbaga ja komposteerub taaskasutatavaks keemiavabaks põlluväetiseks. Ei mingit koormust kanalisatsioonile ja veepuhastusjaamadele. Miljardeid tonne üliolulist “musta kulda”, millest põllumajanduses saia teha, jääb maailmamerre saatmata ja ookeanielukad ütlevad puhta vee eest meile aitähh! Kui mõni Islandi vulkaan peaks korraks köhatama, paisatakse atmosfääri rohkem tahma, kui kogu maailma puupliidid või automootorid suudaksid eales toota, aga kuna Island ei kuulu Euroopa Liitu, siis läheks Islandi vulkaanide ärakeelamine Brüsselile keeruliseks ja lihtsam on võidelda ahju- ja autoomanikega. Puupliidid, kuivkäimlad ja autod, mida ei julgenud keelustada isegi üks vähetuntud, kuid andekas Austria akvarellist, kellest hiljem sai kurikuulus, kuid andetu Saksa poliitik (kelle nime harrypotterlikult ei tohi nimetada), keelatakse ära tänapäevaste ökofašistide poolt ja veel meie eneste tungival heakskiidul!

Mobilis in mobili, liikuv liikuvas
Kui koduomanikke puudutava puukütte ettevalmistatava ärakeelamise taga võiks veel näha gaasifirmade müügimeeste karvast kuldkellastatud kätt, nende ärihuvid selliste loodussõbralike isetaastuvate alternatiivkütuste keelustamisest kindlasti võidavad, siis autodega on käsil vist lausa omaette ooper. Alles anti meile teada, et Euroopa Liit soovib Eestilt automaksu kehtestamist. Sarnane “soovituse” taha peidetud nõue on seda kummalisem, et Eesti ei ole Euroopa Liiduga kliendi – patriitsi suhtes, nagu mõni probleemne teiste kulul võlgu elav riik, kellele Euroopa peab tõesti ette kirjutama, milliste meetmetega peaks võlgnik osariik oma riigieelarve tasakaalu ajama. Meie tulude-kulude ja riigivõla seis on pigem teistele raskesti saavutatavaks eeskujuks. Auto on eestlasele tähtis. Auto on kindlasti ka staatuse sümbol ja meile meeldib autosid osta. Automaksu kehtestamise põhjusena nimetati, et meil ostetavat liiga suurte mootoritega autosid. 
Küsiks neilt euroonudelt, et kui suur on “liiga” suur?

Kunagi küüditasid kommunistid eestlasi Siberisse, kuna kadeahnele silmale tundus tööka eestlase vara liiga suur. Eestlane tuli Siberist tagasi, kannatas ära okupatsiooniaastad, ehitas äralagastatud maa uuesti üles ja nüüd tuleb kommunisti kirsasaapa tallamisest puutumata jäänud eurooplane meile ette kirjutama, mis on eestlase jaoks liiga suur? Ökoloogiaalased argumendid on ilmselt suitsukate seekord juba euroopalikule punaroosale kadedusele, et eestlastel taaskord liiga hästi läheb? Mida peaksid sellest, et eestlane sõidab suitsupaki suuruse Polski Fiati asemel preemiumklassi Mersu, Audi ja BMW-ga, arvama ülejäänud vahepeal sotsialismi jõudnud ja vaeseks jäänud eurooplased? Äkki hakkavad nad oma valitsustele esitama ebameeldivaid küsimusi teemal: kes on süüdi? Lihtsam on neil seal käsu korras teha kõik ühetaolisteks, standardiseerida, nivelleerida ja selle käigus tasalülitada.

Kausaalne ehk põhjuslik seos
Ülemäärased regulatsioonid on tapnud innovatsiooni, ettevõtlikust inimesest on saanud heaoluriigi initsiatiivitu magalaelanik. Ehk peaks vaesuse nähtavate ilmingutega, nagu puupliidid või välipeldikud, võitlemise asemel siiski keskenduma hoopis vaesuse põhjustele? Ebamõistlikud ülereguleerimised, ettevõtlust tapvad keelud ja käsud mõjuvad halvavalt just sellele samale majandusele, mida Euroopas viimasel ajal nii kõlavate sõnadega päästa üritatakse. Ehk peaks Euroliidust väljaastumismõtete mõlgutamise asemel püüdma muuta sedasama liitu paremaks, et ka elanikud saaksid jõukamateks? Asendama riigisõltlasliku neukkumentaliteedi tõelise peremehetundega? MP Cato Vanem lõpetas oma kõned alati sama tuntud mõtteteraga. Lõpetaks siis ka selle Quo vadis? mõtiskluse eelmisega sarnaselt: Kui soovitakse asuda paranemise teele, tuleb esmalt panna õige diagnoos – tegemist ei ole kapitalismi, vaid sotsialismi kriisiga.

Quo vadis, Europe? Aastal 2020 näed.

Ivar nõukogude armeest paneb ette – sünnituskohustuse kehtestamine ja rahva füüsilise iibe tõstmine

@jolli&ckrabat

Viimasel ajal on palju räägitud eesti rahva väljasuremisest, kuna naised ei taha sünnitada ning rahvaarvu tõsta. Põhiliste abinõudena iibe tõstmiseks on nähtud lastele valimisõiguse andmist, lastevanematele lisahäälte andmist valimistel ja sünnitustoetuste tõstmist. Mitmed arvamusliidrid ja muud meediapersoonid on sel teemal hoogsalt sõna võtnud. Kas need abinõud on aga piisavad, et viia rahvaarv Hiina või India tasemele? Kas tänapäeva maisi- ja tatralapsed valimisõiguse saamist otstarbekalt kasutavad ning hakkavad paljunema nagu küülikud? Või hääletavad nad hoopis sellise partei poolt, kes lubab koolimajad sulgeda ja kõigile tasuta jäätist ja õlut jagada? Kas võib usaldada lapsevanemaid, kes on sünnitustoetustega oma bemmile uued põhjatuled muretsenud? Seda enam, et meil pole enam nõukogude armeed ja sõjalaevastikku, kus inimesi õpetati õigesti mõtlema. Meil Musta mere laevastikus lahendati probleeme, mitte ei tekitatud neid juurde ja seepärast paljunes laevastik ennaktempos. Laevu tuli iga viisaastakuga juurde, mõni läks küll vahepeal põhja, aga tema asemele kerkis mitu uut laeva

Nõutakse riigi suuremat sekkumist lastetegemisse! Mure väikese rahvaarvu pärast on valdav, aga kui paljud on ise valmis siin oma panust andma? Rahva juurdekasvu pärssivale probleemile on olemas täiesti toimiv lahendus: nii nagu noormehed täidavad ajateenistuskohustust armees, peaksid tütarlapsed täitma sünnituskohustust, mis tagaks ka soolise võrdõiguslikkuse. Sünnituskohustuse täitmisega on nagu maksude kehtestamisega. Ühel juhul saab riik tulevasi ajateenijaid, teisel juhul raha. Praegu valitseb aga sooline ebavõrdsus, kus meeskodanikud peavad läbima kohustusliku ajateenistuse sõjaväes, aga naised sünnitavad vabatahtlikult. Ja siis me veel imestame, et iive on väike! Kuhu see kõlbab? Kas naistel polegi riigi ees kohustusi? Tütarlapsed peavad läbima kohustusliku sünnitusteenistuse – kaks aastat maaväes ja kolm aastast mereväes nagu meil nõukogude armees ja selle aja jooksul on ta kohustatud sünnitama riigile järeltulija. Peale sünnitusteenistuse lõpetamist arvatakse naine reservi ja vajadusel kutsutakse kordusõppustele. Sünnitusteenistuse läbi sündinud lapsed kuulutatakse riigi omandiks, kellel puudub õigus riigist välja rännata. Nii tagame eesti rahva kestvuse.

Lisaks sünnituskohustuse puudumisele on ka mitmeid teisi rahva juurdekasvu takistavaid tegureid nagu üksikud mehed maapiirkondade burksiputkade ümber, kes ei leia endale sobiva haridustasemega naisi. Esiteks – tango tantsimiseks on vaja kahte inimest. Järelikult peaks riik Eesti maapiirkondade üksikutele meestele naised määrama. Just määrama ja seaduse täie rangusega! Peale sõjaväe- ja sünnitusteenistuse läbimist määratakse abikaasad riigi poolt ja nad kinnistatakse teineteise külge ühise pangalaenuga 30-ks aastaks. Kui kuskil on mõni üksik mees, siis sellele määrab riik või kohalik omavalitsus naise. Toob talle kullerteenusega koju kätte ja paneb allkirja vastu paari. Kuna tänapäeval räägitakse palju igasugustest vähemuste õigustest, siis võib sõjaväeteenistust ja sünnitusteenistust omavahel sooneutraalselt vahetada. Minule määras merevägi omal ajal abikaasaks meie koka, kaheksakordse sõjalaevastiku meistri sambos nii meeste kui naiste arvestuses. Ma ütlen, riik hoolitses meie eest! Aga nüüd? Mõned kardavad, et saavad endale koleda naise, kuid need, kes on läbinud teenistuse nõukogude armees, teavad, et pole olemas koledaid naisi, vaid on vähe viina!

Veel tahetakse, et riik tõstaks peretoetusi. Õige, pere ülalpidamine olgu riigi mure, kes peab selle lahendama, et pere oleks ülal peetud ja peretoetused korralikult välja makstud. Rootsis seda tehakse ja rahvastiku juurdekasvuga probleeme ei ole, eeslinnad õitsevad, inimesi kasvab juurde nagu murdu, iive on eeskujulik ja rahvaste sõprus areneb. Lasteaiakohti tahate? Kas te üldse teate missugused need tänapäeva lasteaiad on, kus uue ajastu indigo- ja kristallilapsed käivad? Mind hammustas nõukogude lasteaias üks vanem rühmakaaslane, väga valus oli! Kasvataja ütles ainult, et hammusta siis vastu. Õige kasvatus muutis minu väärtushinnanguid ja nii sai juba lasteaias minust tõeline mees, kes oli hiljem valmis teenima meie suurt kodumaad nõukogude armees. Kui mind armees uuesti jalast hammustati (üks lõunaosariikide poiss utšebkas), siis ma juba teadsin, mida teha. Elu on võitlus! Nõuan tagasi suuri nõukaaegseid lasteaedu koos nõukogude naiskasvatajatega, sest just sealt algab õige mehe kasvatamine!

Kujutage ette, sellel ajal kui meie noormehed teenivad aega ja kaitsevad meie suurt kodumaad, meie neiud hängivad ja tsillivad ööklubides ja diskosaalides vanemate härrasmeestega, mõtlemata üldse rahva väljasuremisele ega võta tarvitusele meetmeid sünnituskohustuse täitmiseks. Mis see siis olgu? Ja kui siis tuleb meie poiss sõjaväest reservi, on meie tüdrukud juba soojale maale ära sõitnud ja abiellunud mõne välismaa mehega ja meie mehed peavad jääma maapiirkondadesse üksikuteks meeleheitel  koduperemeesteks. Kuhu see kõlbab? Kui meie naised osaleksid kodumaa kaitsmisel nagu tegi seda minu naine Musta mere laevastikus, siis alles tekiks noortel tütarlastel vastutustunne kodumaa ees ja nad valiksid vabatahtlikult kohustusliku sünnitusteenistuse, et viia Eesti iive maailmatasemele, kus igal eesti mehel on tema mõlema naisega seitse last!

Kaevatakse, et meil ei ole perekonnaministrit. Siia võib olla ongi väikese rahvaarvu põhjused maetud ja kui ametisse määratakse perekonnaminister, siis hakkavad kõik probleemid nagu võluväel lahenema, sest perekond on riigi kontrolli all. Perekonnaministeeriumi olemasolul tunneb kodanik, et riik pole teda maha jätnud, vaid valvab tema üle WC-s, köögis ja magamistoas. Perekonnaminister hakkab isiklikult juhtima sünnituskohustuse programmi elluviimist. Eesti rahva iibe tõstmine on riigi kõige tähtsam ülesanne sõjapidamise kõrval. Sellepärast pole riigil vaja tegeleda pseudoprobleemidega, vaid nende küsimustega, mis on rahva jaoks esmase tähtsusega. Rahvas tahab surmanuhtlust, Petserimaad tagasi, teistsugustele koha kätte näitamist, paksu riiki, kaitsetolle, oma raha, rohkem sotsiaalabi ja toetusi, vähem ettevõtlust, et piirid kinni pannakse, pärisorjuse taaskehtestamist, sünnituskohustuse sisseseadmist, Euroopa Liidust välja astumist, aga rahva tahet ei täideta. Kas me sellist Eestit tahtsime? Kas selline ongi demokraatia? Vanasti oli üks partei ja kõik teadsid, milline on õige arvamus, aga mis tänapäeval on? Igal mehel on oma partei ja igaüks arvab isemoodi. Aga kuidas me siis teame, millised neist on õiged ja millised valed arvamused?

Piirid tuleks kinni panna! Välismaalastega abiellumine tuleks ära keelata ning võrdsustada riigireetmisega! Või siis lubada välismaale ainult sõjaväe- või sünnitusteenistuse läbinud noori, kes on kodumaa ees oma kohuse täitnud. Ma ei saa aru, mida need eesti naised välismaa italjaanodes leiavad? Oli meil siin üks Marco-nimeline burksiputka ees, kes käis meie naisi noolimas. Moosipurk pähe valatud, lõhnab pool meremiili oma šanelli ja pjeer kardaani järgi  nagu russki less, aga mitu kätekõverdust või lõuatõmmet selline nöör teha jõuab?  Sõja ajal öeldi, et itaalia tankil on neli käiku – üks edasi ja kolm tagasi. Sihukesi donžuaane söödi meil laevastikus hommikuse hirsipudru kõrvale. Aga näe, naised jooksevad tormi,  sest neile pole kohusetunnet õpetatud.

Riigis peaks autoriteeti rohkem olema tõelistel meestel, näiteks minu naisel Anfissal. Laevas olid kõik Anfissa kuuldekauguses vagurad nagu lambad, isegi vanemabi Puškin, kelle suuvärk oli muidu selline nagu oleks okastraadiga perset pühitud, aga tõelisi mehi on väheseks jäänud, sest enam ei ole nõukogude armeed, kus neid sellisteks kasvatati. Ja mis on tulemus – riik on imeõhuke, korda pole majas ja iga naabri-Juhan ütleb välja, mida sülg suhu toob. Kuhu see kõlbab? Rahvakogu ei võta ju üldse rahva arvamust kuulda, mingid brillidega intelikendid on selle okupeerinud, joovad teed ning teevad suitsu. Mida sellistest ikka oodata? Võim tuleb anda tõeliste meeste kätte, keda nähes hundid jäävad metsas kuulatama ning karud poevad põõsa taha peitu. Vot kui ikka tõelised mehed tulevad ja ütlevad, kuidas elu on, niiviisi on ikka õige. Kõigepealt tuleks taastada nõukogude armee, kus inimesi õpetati õigesti mõtlema ja kasvatati tõelisteks meesteks, kes on karastunud läbi sõjaväe- ja sünnitusteenistuse.

Klassikuid tsiteerides: kui me saa kunagi suureks vaimult, võiksime saada suureks vähemalt rahvaarvult!

Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama III-IV

@lehvike, 11.12.2000 12:04&12.12.2000 07:40

Lehvike võttis jalad paljaks, kustutas elektrivalguse ning suundus läbi helendava arvutiekraani gladiaatorite areenile Tõde kuulutama. Ta rääkis taimsest vaimsusest, osadusest maailmavalust, enesepiirangutest ning loobumistest. Siis rääkis Lehvike alternatiivmeditsiinist, kosmosetuultest, maagiast ja looduslähedastest ning tervislikest eluviisidest. Ta viis lugejad tagasi muistsesse õnneaega, kui eesti rahvas koos oma balti vendade ja õdedega laulis, tantsis ja mängis ringmänge rohelisel aasal, kus lehvikesed lehvisid ning kellukesed helisesid ja linnud laulsid helisevat hümni ning aas sillerdas päikesekiirte soojas embuses ja iidsed põlispuud lehvitasid  vaimset hingust loodust nautivale rahvale. See oli aeg, kui kõik olid võrdsed, puudusid ebaloomulikud eristused meeste, naiste, lindude, loomade, vaimude, lehvikeste, kosmoseolendite ning taimede ja muude looduselaste vahel. Kui kõik olid Jumala sõnata õndsad ning taimne vaimsus peegeldus nende lihtsameelsetes türkiissinistes silmades. Kui kõik rääkisid imekaunist eesti keelt, sillerdavat lindude keelt ning maalähedast loomade keelt. Kuid siis tuli kuri must haldjas Euroopa Liit tule ja mõõgaga oma korda peale suruma, oma mõtet sisendama, oma sööki levitama ning primordiaalne taimselt vaimne idüll lõppes leinavas valus. Koos Euroopa Liidu orjastava võimuga kadus taimsus, kadus vaimsus, kadus muistne kombelisus, kadusid tervislikud eluviisid, algas ohjeldamatu lihasöömine ning alkoholitarbimine ja tänavanurkadel kuulutasid joodikintellektuaalid võõrast tõde – Euroopa tõde.

Võõra võimu saabumisega oli ühtäkki kadunud ürgne sinisilmne lollus, mis oli eesti rahval aidanud aastasadu iseolemist ja looduslähedust säilitada. Need, kes ei olnud veel Euroopa Liidule kolme tilka verd andnud, nõudsid prohveti ilmumist, kes taas lolluse Maa peale tagasi tooks. Ilmusid nii mitmedki, kuid nad kõik olid valeprohvetid. Siis lehvis kosmosest Maa peale helisev ja sätendav Tõde ning tema järel tuli Tõe prohvet – Lehvike.  Paljud võtsid ta vastu lauldes, tantsides, kellukesi helistades ning hõisates ja tervitasid ammukadunud lollust, mille Lehvike rahvale tagasi andis. Kõik see ilm muutus nii helgeks ja lai sillutatud tee avanes Tõe väravate juurde.  Tõde peitus Looduses, Tervises ning Osaduses Maailmavalust, kuid tee Tõe juurde läks läbi loobumiste ning enesepiirangute karika. Paljud ei mõistnud Lehvikest ning arvasid, et Tõe juurde viib tee tarkusekarikat tühjendades. Paljud leidsid, et tõde sisaldub joovastavates jookides. Kuid palju oli neid, kes võtsid jalad paljaks, kustutasid elektrivalguse, heitsid ligimeste ette maha, et need neid jalgadega sõtkuksid ning kurjuse ja viha välja peksaksid. Nemad jõudsid Tõe juurde, sest nad jõudsid äratundmisele, et vaid lollidele on Tõde avatud.

Ilmaruumis kuulutati missivõistlus välja, kes on kõige ilusam prohvet kogu virtuaalses universumis. Suured auhinnad meelitasid kokku karvaseid ning sulelisi üle terve maailma, kui kohale tuli kõiksuguseid olendeid hüljestest geoloogideni. Euroopa Liidust pimestatud sortsid kuulutasid oma truu jüngri eurojutlustaja Viigerhülge missiks, kuid see oli Lehvike, kelle poolt oli rahvas ja kes sai publiku missiks.  Sortsid ja libainimesed seostasid Lehvikest kellegi palvepärllehviga, läbinisti taimse ja vaimse olendiga  ning hüüdsid: kas sina oled see pedekommetega pillu-tuti-lehvike? Ära sega meie tõsist arutelu! Kao minema!  Nad ähvardasid Lehvikese pesapallikurikaga vaeseomaks peksta, kuid nad eksisid! Lehvike tunneb palvepärllehviga hingesugulust ning toetab teda moraalselt taimse vaimsuse või mille iganes, mida ta ka oluliseks ei pea, saavutamisel, kuid ei ole tema see vaimne mükoriisa, mis Lehvikese külge istutati. Sortsid palkasid detektiiv Harri kui asjatundja, kes  viis läbi juurdluse ning tuvastas, et tegu on Aime Sügisega. Kuid eksisid Sinagi ja märjad jalajäljed vannitoa põrandal ei viinud kasvuhoonesse tomatite ja baklažaanide manu, vaid otse kosmosejaama Mir.

Lehvike lehvitas ja päike tuli pilve tagant välja, loodus tärkas, linnud hakkasid laulma rahvaviise ansambli MTJ repertuaarist, loomad tulid urgudest välja, hundid ja lambad said sõpradeks, jõid lahvka nurga taga alkoholivaba taimeviina ning arutasid maailmaasju. Inimesed kogunesid aasadele, võtsid kätest kinni ning hakkasid kellukeste helisedes ringmänge mängima. Isegi kelder puhkes taas õitsele, täitus rõõmsalt sagivate luulelembeste netiränduritega ning üha uusi viskipudeleid ning moosipurke kanti sisse. Kõiki ärritavast netihuligaanist sai pai roosa lehviga Lehvike, kes rohelisel aasal rahumeelselt rohtu näsis ning oli leebe nagu feminist ja salliv nagu tõsikristlane. Üha enam inimesi pürgis taimse vaimsuse poole, võttis jalad paljaks ning kustutas elektrivalguse.

Kuna katsed Lehvikest maisel pinnal identifitseerida ebaõnnestusid ning karta oli välismaiste suurkujude Holmes’i, Watson’i, Poirot’ ja Kalle Blomkvisti sekkumist, otsustas Lehvike jälgede segamiseks kosmosesse tagasi minna. Kurjad sortsid ja libainimesed ei vaenanud enam Lehvikest, sest ka nemad mõistsid, et tee Tõe juurde käib läbi lolluse. Mitmedki neist innustusid taimsest vaimsusest, võtsid jalad paljaks ning kustutasid elektrivalguse ja Tõde tuli kellukeste helisedes nende juurde  – kõik teemad, millest iganes ka nad ei jutlustanud, leidsid lõpu taimses vaimsuses. Lehvikese missioon jõudis oma loogilise lõpuni ning avantüüri võis kokkuvõttes lugeda igati kordaläinuks. Tõe ja Vaimsuse lätetele jõudmiseks on mitu erinevat teed. Sõna võib esitada läbi naeru, pisarate, viha, rõõmu, lihtsameelsuse, iroonia, tõsimeelsuse, dogmaatika ning teha seda lauldes, tantsides, nuttes, karjudes. Kas tõesti on olemas Tõdede paljusus, küsisid rumalamad isendid inimeste karjast, kes ei olnud veel eurotarkusest rikutud?

Kui kange alkoholivaba õlu oli otsa saanud, siis Lehvike tõusis ning imeline valgus ja teadmine voogas tema sisse. Selgus, et Tõde, mida ta Harri käest päästma tuli, tegelikult ei eksisteerigi ning tornis seitsme maa ja mere taga on üksnes Tõe miraaž. Lehvike heitis viimse pilgu Maa peale, ohkas sügavalt ning tõusis meteoorina kosmosesse. Sellest ajast peale sõid inimesed jälle maitsvat lihatoitu, nautisid alkoholi hõrku aroomi ja jagunesid taaskord mees- ja naissoost olevusteks, kes vahetevahel üksteisega kenasti läbi said, mille tagajärjel mõnikord ka uusi päranisilmseid isendeid maailma tekkis. Sest kuigi  elu on mäng, millel on algus ning lõpp, võib mäng olla ka lõbus. Lehvike mõtles inimeste peale ja ta tunnistas, et ühed tigedikud ja irisejad olete te kõik, aga lõbus oli teiega. Miks te siis üksteise vastu nii kurjad olete? Miks räägivad sallivusest need, kes tegelikult on sallimatud? Kõikidele, kes Lehvikest hea ja kurja sõnaga meeles pidasid, teda julgustasid või hurjutasid, ründasid või kaitsesid, kõigile neile lehvitab Lehvike rõõmsasti kosmoseavarustest, aga kui neil mõnikord kosmilist abi peaks vaja minema, siis võiksid nad lihtsalt Lehvikese kosmilise lillepoti helisema panna, sest …  kui pirrud löövad kahest otsast lõkendama ning lollus tarkusele alla kipub jääma, laskub Lehvike taaskord Maa peale taimset vaimsust levitama ning maailmavalu tuimendama.

lehvike@deathtrap.glowingeyes.org

(lõpp)

Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama II

@lehvike, 08.12.2000 08:39

Inimkonna sünni lugu sai alguse järgnevalt. Kõigepealt oli kosmos, mis on ajatu ja lõpmatu. Kosmoses elas lehvikeste jumal, kes on ajatu ja lõpmatu. Kuid ühel päeval hakkas jumalal kosmoses igav ja külm. Jumal lõi selle vastu kange alkoholivaba õlle ja enam tal ei olnud külm, kuid igav oli endiselt. Siis lõi jumal sõna ja sõnast sai taim. Osadest taimedest arenesid seened ja seentel tekkis mükoriisa, mis muutus vaimseks algeks. Vaimsest mükoriisast arenesid lehvikesed, kes lehvitasid kosmoseavarustes oma suuri kõrvu ja pilukellukesed helistasid kellukesi ja nende kõrvale tekkis terve rida muid olendeid ning  jumalal ei olnud enam igav. Mõned taimed laskusid Maa peale ning nad katsid kogu Maa taimse vaimsusega. Teine osa  lõi ennast langedes vastu maapinda ära ja muutus lihaks. Lihast said inimesed, loomad, linnud ja muud lihalikud olendid. Mõned neist said endale taimedest külge vaimsuse ning hakkasid taimestuma – lehmad, lambad, inimesed. Teistest said lihasööjad. Ka osa inimestest pöördus uuesti lihalikkusesse, minetades taimsuse ja vaimsuse ning nad muutusid kurjadeks ning agressiivseteks. Nii sai alguse igipõline võitlus taimse vaimsuse ja loomse rumaluse vahel.

Tasakaalu hoidmiseks Maa peal saadab jumal sinna prohveteid, vaime, nõidu, päkapikke, kääbikuid ning haldjaid. Kui lõpuks jumal ise maa peale laskub, siis saabub 1000-aastane taimne rahu, kus kõik loomad, linnud, inimesed, lehvikesed, hiiglased, kääbused ja teised olendid tantsivad, laulavad ja helistavad kellukesi rohelisel aasal, kus kõik vaimustuvad taimsusest, kaotades oma lihaliku oleku ning hingavad sisse kõikjale levivat taimset vaimsust. Kuni juhtuski nii, et lehvikeste jumal kupatas Lehvikese kosmosest maa peale ning Lehvike oli alasti, tühi ja üksik. Kobamisi liikus ta tundmatus maailmas edasi, kuid ta ei tundnud teed ning ei tundnud olendeid, kes talle teekonnal vastu astusid. Kes on neist sõber, kes vaenlane, kes lihtsalt üksköikne – kõik see tuli kogemuslikult järele katsuda ning välja selgitada. Lehvike oli astunud talle tundmatutele jahimaadele ning taskus oli tal vaid taimne vaimsus ning südames osadus maailmavalust.

Siis valitses Maa peal veel loomulik valgus ning valgusest sai vaimsus ja vaimsusest sai taimsus. Kuldkollased võililled naeratasid talle, lambad rohelisel aasal noogutasid tuttavlikult ja Lehvike tundis, et ta on lammastega olemusühtne ning heites pilgu peeglisse, mille Peeglimängur oli tema jaoks üles seadnud, nägi ta päikest ning päike tähendas lootust. Lehvike tundis, kuidas julgus tema sisemusse tungis ning astus gladiaatorite areenile, kus etendati argipäevaseid murumänge Tõe ja Õiguse lipu all. Et Lehvike ennast võitlusareenil kindlamini tunneks, istutas lehvikeste jumal tema külge vaimse mükoriisa. Peale kaheksakuulist pingelist vaimset-taimset treeningut, oli Lehvike unustamatu kogemuse võrra rikkam. Vaimne mükoriisa oli läbinisti taimselt vaimne ollus, kes kõndis paljajalu loomulikus valguses, tarbis puhast taimetoitu ja kui seda polnud hetkel saadaval, siis aretas loomsest materjalist taimset juustu. Jõi mükoriisa aga ainult naturaalset mahlajooki, haiguste ennetamiseks võttis igal hommikul sisse pool klaasi värsket uriini ning pidulikel puhkudel lubas endale paar kruusikest kanget alkoholivaba õlut.

Vaimne mükoriisa süstis Lehvikesse nii aktiivset ellusuhtumist, et saada osadust maailmavalust kui ka harrast meditatsiooni, et leida kosmilist tõde. Tõeline meditatsioon toimus loomulikult vaid paljajalu ning loomulikus valguses, millega kaasnesid loobumised ja enesepiirangud ning meditatsiooni tagajärjel tundis Lehvike, kuidas Tõde temasse valgus ning temast sai Tõe kuulutaja. Tollal käibis kosmilises aegruumis veel teisigi Tõdesid, kuid need olid väärtõed. Tõeline Tõde oli läbinisti taimne ja vaimne ning liikus kaootiliselt ning kättesaamatult kosmilises ruumis. Mitmed tõeotsijad, suuremad ning väiksemad tegijad püüdsid tõde kinni püüda, kuid see neil ei õnnestunud. Lehvike liikus kobamisi pimeduses ning kuulutas Tõe valgust, mida tema vaimne mükoriisa talle ette sosistas. Ta tundis end nagu Jeesus Kristus, kes laskus maailma ning pidi võitma lahingu absoluutse Tõe nimel, kuid maailm oli tema vastu kurt ja tumm. Veelgi enam, paljud väärtõekummardajad võtsid teda kui valeprohvetit ning püüdsid teda gladiaatorite areenilt välja suruda, väites et lehvikesi pole olemas ning neid saab ette manada vaid sügaval deliiriumis olles.

Lehvikeste jumal sai uskmatute kulul igatahes kõvasti nalja, kuid siis tulid ka jüngrid, kes loobusid sootunnustest, sest lehvikesed on universaalsed ja nad ei saa olla ei mehed ega naised ning rõhutada oma parteilist, soolist või usutunnistust. Siis võtsid nad jalad paljaks ning kustutasid elektrivalguse. Lehvikese esimene jünger on Pilukelluke, läbinisti taimselt vaimne inimene, kes selleks et saavutada kosmilist taimsust, põletas tseremoniaalse rituaali käigus oma ülikoolidiplomid ning liitus enesepiirangute ja loobumiste teel lehvilise religiooniga, et saavutada osadust maailmavalust. Mida täiuslikumaks lehviline religioon muutus, seda enam jüngreid talle tekkis, kuni tekkis valguskiir kosmilisse taevasse ning kurjad valeprohvetid ei julgenud enam Lehvikest kalevi alla pimeduse meelevalda lükata. Nagu teisedki maailmareligioonid, alustas taimne vaimsus oma suurt võidukäiku, algselt väikese niriseva joana, siis aga jõudu kogudes ning paisudes, kuni sellest sai üks suur kosmiline roheline aas …

Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama I

@lehvike, 07.12.2000 08:49
Lehvike oli juba aastaid kosmoseavarustes lehvinud, käinud Marsil sugulastel külas ning kohtunud mitmete roheliste ja punaste mehikestega. Ta sirutas välja oma paljad jalad ning nautis kosmose loomulikku valgust, kuid siis helisesid kellukesed tema lahutamatus kaaslases – kosmilises lillepotis ning kostus lehvikeste jumala räme mörin. Jumal oli silmini täis nagu tavaliselt ning näris parajasti mahlakat lihakooti, mis muutis ta jutu pea arusaamatuks.

“Kuule Lehvike, millal sa viimati Maa peal käisid? Taimsuse ja vaimsuse vastased jõud on seal võimule pääsenud ning kõike dikteerib kuri must haldjas Euroopa Liit, kes on võrgutanud plika-petis-haldja ning teinud temast haldjakuninganna. Eesti peaminister on Lepa Uugu, kes liigub ringi turvamees Jaagulari saatel, kes omakorda kõigile kraesse kargab ning lihasöömist ergutab. Kõikjal sebib väsimatult ringi Euroopa Liidu pressiesindaja Viigerhüljes, kes lakkamatult eurotõde kuulutab – rahvas loobuge heintest, sööge liha, piima ja mune! Loobuge juustust, sest see on taimeks muudetud liha! Kõik inimesed peavad kandma jalanõusid ning kõikjal voogab elektrivalgus. Inimesed on pimestunud ja kurvad, nad pole saanud osadust maailmavalust, sest taimetoitlus on ära keelatud ning poed on üle ujutatud verise ning tülgastava lihaga. Aga, mis veel hullem, koos taimsusega oli kadunud ka vaimsus. Mine tagasi Maa peale, Lehvike, ja sinuga tuleb sinna tagasi ka taimne vaimsus.”

Lehvike võttis hüva nõu kuulda, lehvitas jumalale jumalagajätuks ning laskus Maa peale. Tühjus ja lein valitses Maa peal. Inimesed, kes olid sunnitud kängitsema jalad ebaloomulikesse kingadesse, olid kurvad ning hirmunud. Aasadel ei kasvanud enam rohtu ning roosade lehvikestega lammaste asemel kolasid seal ringi näljased hundid lambanahkse hundi, kloonitud lihasööja eurolamba Dolly valvsa pilgu all. Lehvike oli kurb ja nuttis. Kaua otsis ta taimsust ning veel kauem otsis ta vaimsust, kuid ei leidnud kusagilt. Kaugel eemal sätendas tulikirjas Salong, kuid kurjad turvatöötajad ei lasknud Lehvikest sisse. Siis katsetas ta Saja Aakri Metsaga, kuid ta kohtas seal vaid kivikujuks tardunud Roninit ja rohtukasvanud Muumitrolli hauda. Eemalt kostus Jaagulari eurourinat ning Lehvike põgenes metsast. Mööda lõputuid teid rändas ta mööda ilma ringi, kuid mida ta ei leidnud, need olid taimsus ja vaimsus. Ka tema vaimne õdevend Pilukelluke oli lasknud end eurohaldjate mesikeelsest propagandast mõjutada, sõi liha ning jõi alkoholirikast õlut. Lisaks oli ta läinud riigiametisse tööle ning tegeles aruannete kirjutamisega väliskomandeeringutes käijatele. Nimelt armastasid tigedad euroametnikud Brüsselis kurjuse kehastuse Sauroni hingust neelamas käia, kuid kuna nad ei olnud lugema ega kirjutama õppinud, siis ei suutnud nad ise oma visiitide kohta aruandeid kirjutada ning selleks palgati vastav ametnik, kellele maksumaksjad raha maksid.

Kord jõudis Lehvike ühe ahervareme ette, mis oli rohtu kasvanud ning sisse langenud. Vaevaga murdis ta läbi võsa pehkinud keldriukseni, mis avanes raskelt roostes hingede kriiksudes, ning piilus sisse. Rõskes keldrivaremes valitses tühjus. Vaid nälginud väljanägemisega vaimolend ulgus jõuetult. Nurgas vedeles Cafferloveri luukere, kõikjal kohtas tühje moosipurke ning õlle-, veini-, ja viskipudeleid. Tolmurullide vahel vedelesid unustatuna koltunud lehed täis surematut luulet. Hommikune koristaja polnud ammu enam käinud. Kuid kus olid surematute teoste aadlisoost autorid, kõik Riverdance’id, 13-d, UT-d, Shogunid, jb-d ja teised? Keldrikakandid sosistasid nurgas, et kusagil pimedas ja salajas leiutab Leidur vastupanu, kuid kus ja kuidas, seda ei teadnud keegi. Osa lehti oli kaduma läinud, just need lehed, mis sisaldasid Tõde. Kakandid sosistasid, et kohe kui Maa pealt kadus taimne vaimsus ning Kelder suleti, saabus kohale Harri, kes konfiskeeris Tõe. Nüüd on Tõde koos Harriga ühes tornis seitsme maa, seitsme mere ja seitsme luku taga ning seda valvab Harri poolt kodustatud ning Sarviku abil dresseeritud Tsooru. Nii mitmelgi korral püüdis näljane ja vihaseksaetud Tõde Harri käest putku panna, kuid Tsooru koos oma ustava abilise geoloogiga toimetasid ta alati tagasi lukkude ja riivide taha.

Nii tühi ja nukker ja mahajäetud oli Kelder. Lehvike võttis lonksu kanget alkoholivaba õlut ning meenutused kandsid ta minevikku, aega kui Keldrit veel ei eksisteerinudki ning mil lehvikeste jumal otsustas ta kosmosest Maale saata taimset vaimsust kuulutama ning saama osadust maailmavalust. Need olid ajad, mil Maad valitsesid totaalne meedia, sortsid ja libainimesed ning Nibirust ja reptiloididest polnud keegi veel kuulnudki.

juuni 2013
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.