Quo vadis, Europe?

@jolli

Puud on lehes, nurmel haljendab umbrohi ja linnulaul ei lase hommikul magada – käes on suvi, puhkuste aeg. Eestlased kütivad supermarketist marineeritud notsuliha, süütavad aiagrillid ja asuvad valmistama vana eesti rahvustoitu – süütevedelikumaitselist mustaksküpsenud šašlõkki ja lõhki prõksuvat rasvast kondijahuvorsti üleväetatud välismaise tomatisalatiga. Totaalne meedia võtab enne suvepuhkust viimast, tutvustades elu põhjamaises heaoluriigis. Eeslinnas elav härra Nilsson tõmbab õhtuti akendele ette rootsi kardinad ja valib päästeameti numbrit, et teatada korteri rauduksele prõmmivast vabaltkasvatatud uue ajastu indigolapsest Pipist või hr. Svenssoni autot grillivatest näljastest kurrunurruvuttidest. Euroopa aga juurdleb küsimuse üle: “Quo vadis?” ehk ladina keeles: “mis värk on?”

Sügisel toimuvate kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste künnisel pakutakse meilegi kallitel reklaampindadel rohkelt poliitvisioone, kuidas muuta elu Euroopas paremaks. Kindlasti räägitakse KOV valimiste eel ülemaailmsest majanduskriisist auguliste tänavate ja purunevate veetorude asemel, mis on triviaalselt kohalik tasand. Europarlamendi valimiste eel kiideldi aga kohalike munitsipaalprobleemide eduka lahendamisega ehk siis räägitakse valijat hüpnotiseerides uljalt ja paljusõnaliselt täpselt sellest, mis ei ole nende valimiste teemaks. Vana rahvatarkus teab, et loo ise probleem ja asu seda siis kangelaslikult lahendama. Tooda tänavaauke ja täida neid valimiseelsel nädalal vilkurite valguses ööl ja päeval, siis valija näeb – töö käib ja elu läheb paremaks.

Sarnaselt muinasjutu Loll-Ivanuškaga, kes sõites ristteel ühte või teise suunda, kaotab kas hobuse või võidab tsaaritari, räägitakse kindlasti valimiste lähenedes üha uuesti kasinusest ja kulutamisest, kokkuhoiust ja majanduse elavdamisest nagu oleks nende vahel võimalik valida. Paraku on ennast lõhki laenanud Euroopal valikud juba ette ära tehtud ja havi käsul tsaaritare enam ei jagata. Katsu vaid, et püksid jalga jäävad, sest hobune on niigi lihakombinaadile hamburgeri vahele panemiseks ära müüdud. Kahjuks ei näita ammusurnud majandusautoriteetidele tuginejad, kust tuleks võtta vajaminev raha, mida majanduse elavdamiseks kulutama kutsutakse.

Aga mõtleme kaasa. Valides kulutamise või kärpimise vahel, nii riigi kui eraisikuna, saad Sa, segaduses lugeja, kasutada vaid seda raha, mis on olemas – oma sääste. Raha kulutades, ostes turult kaupu ja teenuseid, paraneb küll müüja, kaupmehe, majanduslik seis. Sina isiklikult jääd aga vaesemaks, sest oled oma säästud vahetanud kaupade ja teenuste vastu. Kas selline käitumine elavdas sinu majandust? Väljaminekud kasvasid, sissetulekud mitte. Oled söönud-joonud ja ostnud uued riided, aga raha, et maksta üüri, enam ei ole. Niimoodi, ebamõistlike kulutusi tehes, elad varsti kuuse all, sest majaperemees lõpetab Sinu kui üürivõlglasega üürilepingu. Kui rahakott tühjaks saab, aga soov kulutada on säilinud, siis on võimalik võtta laenu. Kellele laenu antakse? Sellele, kellelt on lootust seda raha kokkulepitud tingimustel kasuga tagasi saada.

Laenuraha tarbimisse suunates seisab laenu võtnud eraisik üsna kiiresti lõhkise küna ees – ebamõistlikult kulutatud raha saab otsa, kuid võetud kohustus, laen tagasi maksta, tuleb täita. Tulemuseks on pankrot ehk võlgniku maksejõuetus. Kui nooreperelaen on kulunud autole ja uhketele valuvelgedele, juhtub üsna varsti, et noor pere, kes üürilepingu mittetäitmise eest nüüd laenuraha eest ostetud autos elab, tõstetakse ka sealt võlausaldaja soovil välja ning auto müüakse maha. Nii nagu ei saa eraisiku arutut majanduskäitumist ravida talle üha uute laenude andmisega, ei saa ka riigid lõputult võlgu elada, kui nad, olles oma raha ära raisanud, kulutavad laenegi ebamõistlikult. Tulude ja kulude tasakaalu rikkumine viib riigid võlgu elamiseni, riigi võlakoormuse kasv omakorda survestab maksumaksjaid suurenenud koormiste kujul, sest riigi poolt võetud laenud tuleb rahvusvahelistele võlausaldajatele tagasi maksta.

Keynesi järgi suurendab riigisektori palkade tõus ostujõudu ning see omakorda tõstab tarbimist. Tarbimise kasv aga viib tootmise kasvuni, millega saavutatakse suurem tööhõive. Sellist majandusmudelit rakendas näiteks Kreeka, kes paisutas riigisektorit ja tõstis töötajate palgad ebamõistlikult kõrgeks, kuid samas ei lisandunud sellega efektiivsust. Uuskeynesistide arvates saab kriisi ületada seda süvendades, laenates ja raha juurde trükkides. Eesti positiivsed saavutused majanduse tasakaalustamisel ei sobi uuskeynesistide mudelisse, millest on tulnud ka kriitika. Nn. lõunaosariigid, kus laenuraha suunati sotsialistliku riigisõltlaste klassi tekitamisele, on selge näide üle jõu kulutavast riigist. Kulud suurenevad, aga tulubaas kuivab kokku.

Katsed viia riiki tagasi toimivasse vabaturumajandusse kohtavad nii lõuna- kui põhjaosariikides riigisõltlaste vihast vastuseisu meeleavalduste kujul, mis jätavad pigem raevuka vandaalitsemise mulje. Kindlasti on lisaks sinisilmsetele laenuvõtjatele süüdi ka laenuandjad, pangad ja fondid, kes lootuses suuri kasumeid teenida, ergutasid lihtsameelset laenuvõtjat tagant, nagu finantsnõustajad kass Basilio ja rebane Alice ahvatlesid puupäist Buratinot, lubades sellele kiiret tootlust Võlupõllul. Paraku on papa Carlo täna pintsakust ilma ja Buratino aabits, investeeringud teadmistesse, on vahetatud tänavaetenduste vastu. Kui soovitakse ravida majandust, tuleb esmalt panna õige diagnoos – tegemist ei ole kapitalismi, vaid sotsialismi kriisiga. Kriisiga, kus ülereguleerimine on tapnud innovatsiooni ja ettevõtlikust inimesest on saanud heaoluriigi initsiatiivitu magalaelanik.

We’re leaving together
But still it’s farewell
And maybe we’ll come back
To earth, who can tell?
I guess there is no one to blame
We’re leaving ground
Will things ever be the same again?

We’re heading for Venus and still we stand tall
‘Cause maybe they’ve seen us and welcome us all, yea
With so many light years to go and things to be found
I’m sure that we’ll all miss her so

12 kommentaari (+add yours?)

  1. Tõnn Sarv
    mai 29, 2013 @ 01:05:12

    Nuh. Jah. Ega see ikka päris nii lihtne ka ei ole.

    Juba raha ise on ju laen ehk krediit ehk usaldus. Ja usalduse ehk usu ehk kreedo peal seisab ju kogu lääne ühiskond.

    Võib ju irvitada selle üle. Muidugi.

    Vasta

  2. K_V
    mai 29, 2013 @ 07:36:43

    Eks riigipalgaline loo samuti väärtusi, mida muidu vabaturult hankima peaks.
    Paraku paistab sedamoodi, et riigipalgalise rahaallikat (makse) suurendades saab vabaturul tegutsevate maksumaksjate rahakott tühjaks ja kaotab väärtuse enne, kui riigipalgalised ise kõik väärtused tehtud saavad.
    Ma loeks heameelega selle majandusteadlase tööde populaarteaduslikku ümberjutustust, kus selliselt tekkinud defitsiidi-auk matemaatilistes valemites kirjeldamist leiab.

    Vasta

  3. Jolli
    mai 29, 2013 @ 09:51:55

    K_V, mõeldud on riigile makse maksva erasektori ja maksuraha avalikeks teenusteks ümber jagava (ja sellest palka saava riigisektori) suhet, kui suur on riigiaparaat ja kui suur on erasektor?
    (Jätame siit arutlusest välja kulud riigi- ja korrakaitsele, mis on just riiklikud funktsioonid, meie oma 2% riigikaitsele üle ju ei nurise, see on mõistlik otsus. Kas kreeklaste otsus hetke majandussituatusioonis uusi tanke-allveelaevu osta seda on?)
    Ntks Kreekas kuuluvat lisaks riigile ka hotellid, kasiinod, spaad ja muu selline (andmed meelde jäänud ajakirjandusest), mille võiks edukalt lahtiriigistada, erastada. Sellistes teenustes on raske näha neid ettevõtteid, mis peaksid strateegiliste ettevõtetena kindlasti riigi omanduses olema. /Meenutame koomilisi teateid riigitöötajate kätepesemise lisatasudest jms./

    Eraettevõtja ei saa palgata rohkem töötajaid kui ettevõtte toimimisloogika ja äritulud võimaldavad, seaduses pandud kohustusena peab ta tootma kasumit. Kahjumis ettevõte tuleb sulgeda- püsiva maksejõuetuse korral kuulutada välja pankrot. Riigiettevõtte asjaajamised on kindlasti lõdvemad, palgatud on rohkem inimesi, kui vaja oleks ja efektiivsus sellevõrra madalam. Saab ta ju toetuda riigi rahastamisele kahjumi korral- riik kui omanik kapitaliseerib miinuses ettevõtet, eraettevõtja peab enne kolm korda mõtlema, kas kahjumis äri püsti hoidmisel on mõtet, kui seda tuleb teha enda ja sugulaste (kinnis-)vara tagatisel pangalaenu võttes.
    Riigile tähendab selliste ebaefektiivsete ettevõtete käigushoidmine kulusid (mitte tulusid, nagu oleks normaalne) ja ilmselt tuleb võtta laenu.
    Lisaks lõunamaise erasektori enam kui “loominguline” suhtumine (Küsige lõunamaades reisil olles teenusepakkujatelt ja kaupmeestelt alati trükitud kassatsekki!) 😉 heasse raamatupidamistavasse* ja tulemuseks on eelarvedefitsiit, mida siis head €uroliitlased peavad käemeheks olles (EFSF, ESM) aitama lahendada.
    —–
    *Kaasaegne raamatupidamine (Luca Pacioli) pärineb aga just Itaaliast.

    Vasta

  4. ckrabat
    mai 29, 2013 @ 17:43:05

    Riigiettevõtete puhul kompenseerib kasumi puudujäägid riigi dotatsioon ehk siis peenemalt öeldes maksumaksja. Kui maksumaksja maksab, siis ei pea riigiettevõtete töötajad ise tööd tegema, piisab kui nad käivad tööl 🙂

    Vasta

  5. huviline
    mai 29, 2013 @ 22:04:42

    @Tõnn Sarv
    Irvitada pole põhjust, sest nii on. Kuid see pole pelgalt sõnamäng. Ma ütleks, et idamaailm püsib samuti usaldusel. Mida see aga tegelikuses tähendab? See tähendab, et kapitalism on fundamentaalne, alati olnud, ja alati kriisis, kuid mitte kunagi ära kaduv. Vahel avaldub kapitalism intensiivsemalt (reguleeritud vabaturumajandus riigiüleses riikide liidus), vahel vähem intensiivselt (suletusele, väärastatud omandisuhetele ja diktatuurile vaatama toimisid ka NL kapitalistlikud ofert aktsept suhted, turud toimisid ehedalt).

    Probleem Euroopas on tegelikult varjatud, ja mitte selles mõttes, et midagi on saladuses, vaid vastupidi, liigne teave, mis kedagi ei puuduta, jätab varju selle, mis tegelikult toimub. Samuti pole tänapäeval enam midagi ridade vahelt lugeda, sest sõnumid on lahjad. Sõnavabadus on tegelikult väärtus, mis kannab seda usaldust, millest eelnevalt juttu tehti. Kas sõnavabadusega on kõik korras? Sõnavabadusele on võrgustumisega valentse nähtavamaks saanud, olles multivalentne küll alati, kuid üha enam on sõnavabadus nüüd ise võrgus, ta võib seal vabalt sipelda.

    Majanduses toimuvad protsessid on pikaajaliselt reguleeritud (7aastak), vanemad kui seitse aastat vanad majandusteooriad on selles mõttes lootusetult aegunud.

    Vasta

  6. Jolli
    mai 30, 2013 @ 19:09:26

    Täna oli raadiost kuulda, et euro-onud nõuavad Eestilt automaksu kehtestamist. Põhjusena toodi, et meil ostetavat liiga suurte mootoritega autosid.
    Küsiks neilt eurokommunistidelt, et kui suur on “liiga” suur? Kunagi küüditati eestlasi siberisse, kuna neil oli midagi liiga suur. Näiteks talu või rehepeksumasin. Haistan siin kasvuhoonegaasijutu taha peidetult halvastivarjatud kadedust, et miks eestlastel nii hästi läheb?
    http://www.tarbija24.ee/1253182/eesti-on-uute-autode-ostmises-euroopas-esimeste-hulgas
    /Sellega asub Eesti Euroopa esimeste automüüjate hulgas./

    Kui prantslane võib oma +10C eurotalves sõita 1,2 liitrise przoo või renooga, siis eestlane peab end poole veljeni ulatuvast lumesopast läbi pressima ja suurema mootoriga auto on suhteliselt norm, sest saksa tehnika, mis siin kliimas vastu peab, ongi natuke suurema kubatuuriga.
    Ametnike ja inseneride pimesikumäng ei ole midagi uut- kunagi maksustati mootorilitraaž. Autotootjad hakkasid ehitama väiksemaid mootoreid, aga turbo lisamisega said sealt rohkem hobuseid kätte. Siis maksustati kilovatid jne. jne. Kui jõuame liitriste autodeni, saab ju ka neid maksustada, et vähe pole. Põhjuse leiab alati.

    Mulle isiklikult tundub nende euroametnike palk “liiga suur”, las parem ajavad oma eelarved tasakaalu, nagunii on nad meile võlgu.

    Vasta

  7. ckrabat
    mai 30, 2013 @ 19:28:48

    Mingi ettepanek oli seal täitsa mõistlik, ntks lastetoetuste asemel investeerida lasteaedadesse 🙂

    Vasta

  8. Jolli
    mai 31, 2013 @ 16:46:02

    Keynes jagas nende pessimismi ega näinud ette bürokraatiale omast kasvamisvõimet. Pirukat lahti lõigata ja ümber jagada on palju mugavam kui seda küpsetada. Heaoluriikides oli varsti situatsioon selline, et kaks küpsetasid ning kolm lõikasid ja jagasid.
    http://arvamus.postimees.ee/1254284/andres-arrak-liberalism-ei-aegu

    kaks küpsetavad, kaks kontrollivad ja kolmas mõtleb piiranguid välja, kuidas esimesed kaks küpsetada ei saaks. :=)

    Vasta

  9. Jolli
    juuni 01, 2013 @ 11:27:41

    /ntks lastetoetuste asemel investeerida lasteaedadesse/
    mis on lasteaedades normaalset? sotsialiseerumine? mina sain nõukogude lasteaias ühelt maisilapselt hammustada. ärge pange oma lapsi lasteaeda, kasvatage neid ise.

    Vasta

  10. ckrabat
    juuni 01, 2013 @ 12:44:31

    Neukkulasteaedades ei ole muidugi midagi normaalset. Aga kuna sünnitustoetustega stimuleeritakse laste sündi nende kasvatamise asemel, sest vanematel on bemari liising maksta, siis normaalsete lasteaedade ehitamiseks raha enam ei jätku. Kui aga ehitatakse normaalsed lasteaiad, siis tuuakse sinna lapsed, keda vanemad jaksavad üleval pidada.
    Ma kahtlustan, et hammustada võis hoopis mõni tatralaps. Maisilapsed olid läänes 🙂

    Vasta

  11. Jolli
    juuni 01, 2013 @ 17:22:37

    Eitea midagi, sm Nikita Segeipoeg hakkas maisi kultiveerima ka N. Liidus. :=) Nende maisikasvatajate lapsed olidki maisilapsed.

    Vasta

  12. Jolli
    juuni 11, 2013 @ 13:21:26

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

mai 2013
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: