Infojulgeolek VI: uus poliitika ja võimalus seda teha

@huviline

Kui jätkata ühe kõne viimase lausega, mille pidas maailmas tunnustatud teoloog Paul Tillich 08.04.1961 Massachusetts Institute of Technology 100-ndal aastapäeval, ja mis kõlab järgmiselt: “ning ma lõpetan lootusega, et üha kasvav protest dehumaniseerimise vastu – mitte teaduse ja tehnika poolt, vaid nende absolutiseerimise tõttu teoorias ja praksises – saab peagi enamaks kui protest: inimese mitmedimensioonilise ühtsuse kõiki dimensioone arvestava enesemõistmise võiduks” (Akadeemia nr 1 1989, lk 160), siis me peaksime jätkama selle võidu lootusega.

Lootes jätkata, tuleb küsida, millised on võimalused tänapäeval teha uut poliitikat. Millega võrreldes ja milles seisneb uus? See, et uus poliitika kõigil meeles tundub olevat, paistab selge, eriti seoses kunagise Res Publica juhtfiguuride kerkimisega värske skandaali keskmesse, kes ise mitte väga kaua aega tagasi uut poliitikat kuulutanud on. Kui üks riik vaid skandaalide läbi puhastuda suudab, siis peab viga olema poliitikas, juhul kui skandaale just normaalseks ei peeta. Kui aga skandaale peetakse normaalseks, siis see ongi see poliitika, millega võrreldes on uut vaja. Tänapäeval, infoühiskonnas, seisneb uus poliitika infojulgeolekus, psühholoogilises tervises, mis tähendab, pateetiliselt öeldes, inimese mitmedimensioonilist ühtsust.

Kaasajal valitsev dehumaniseeriv poliitika, reaalsusest kaugenev, mõjuvõimuga kauplev, nooruspõlve ideaale devalveeriv, on paraku konkurentsivõimelisem ja jätkusuutlikum, kui esmapilgul võiks arvata. Professionaalse poliitiku latatara taga peitub sageli ärimees, kelle jaoks on pingutused enesemõistmise vallas ajaraisk. Esimene asi, tuleb tunda raamatupidamist; teiseks peab olema oma tiim; kolmandaks, võib olla, tuleb teha veid poliitikat. Poliitika enesemõistmine eeldab siiski inimese enesemõistmist. Eksitav on kritiseerida poliitika alustalasid ajaloo näitel, sest see viib parimal juhul revolutsiooni või reformideni, kuna tagasipöördumine vana juurde on põhimõtteliselt regress. Vaatamata sellele, et ka mõistet progress on palju kritiseeritud, on selles siiski midagi innustavat. Alustalad ei ole valed, kuid neile tuleb anda uus sisu, milleks teaduse ja tehnika progress võiks tänapäeval anda suured võimalused.

Alustalade teema on oluliselt laiem kui käesoleval artiklil, kuid soovides käesoleva artikliga edasi minna, maalimaks konkreetsemat pilti uuest poliitikast, tuleb mõnda neist mainida. Näiteks  väärtuste, religiooni ja riigi kiriku teema, Lutherist alates ja Nietzschega lõpetades; siis omandi, tootmisvahendite ja majanduse teema, millega piike on murdnud Marx ja Co; siis riigi mõiste, meedia  ja poliitika ise, kõik tunnustatud autoriteedid Politeia, il Principe, De Cive, Leviathan sellega seoses; samuti ühiskonna kihid, klassid ja liidrid, jakobiinidest Lenini, Hitleri ja Stalinini. Üha tähtsamale positsioonile on sajandite jooksul tõusnud ideoloogia ja eetika küsimus, millised mõisted kipuvad viimasel ajal kattuma.

Üldjuhul kehtib ajaloo puhul reegel, mida kaugemale ajas tagasi vaatad, seda spekulatiivsemaks ajaloo seletus muutub. Tänapäeval, ühe ideoloogia tolereerimise ajastul, spekuleeritakse üha räigemalt ka lähiajalooga, sellega, mida me ise veel hästi mäletame. Seejuures suurimateks spekulantideks  , Indrek Raudse ja Co näitel, kipuvad olema just aatelised poliitikud. Spekulatsioon on seoste leidmine faktide ja valdkondade vahel, kus seoseid ei esine. Näiteks eetika, moraal ja ideoloogia on väga erinevad valdkonnad, aga nende samastamine on spekulatsioon. Eetika on võimu atribuut ja seaduskuuleka isiku käitumisviis, sest normivastane käitumine on ebaeetiline käitumine. Moraal seevastu on julguse küsimus, nt lahingu eel selgitatakse välja kui kõrge on vaenlase moraal.

Uus poliitika saab tavaarusaama järgi tekkida siis, kui selle järgi on ühiskondlik nõudlus ja kriitiline mass toimepanijaid. Eerik-Niiles Kross astus IRL-u mitte sellepärast, et ta oleks kuidagi eriti aateline poliitik, vaid tal puudus usk uue erakonna loomise võimalustesse ja vajadustesse. Sellise vaatega ei saa nõus olla. Erakonna moodustamise aluseks ei ole ühiskondlik nõudlus ja kriitiline mass toimepanijaid, vaid vanade parteidega konkureeriv maailmavaade. Kui uus poliitika tahab olla konkurentsivõimeline, siis vajatakse mitte uusi sloganeid, vaid uut mõtestatud maailmavaadet. Ükski erakond Eesti poliitikamaastikul ei ole alustanud oma maailmavaate mõtestamisega, v.a. algusaegadel ja vähesel määral ehk Isamaaliit, vaid kasutusele on võetud juba toimiv maailmavaade. Seda on vähe.

Uut poliitikat ajava erakonna maailmavaateliseks aluseks võiksid olla elu põhiväärtused ja nende kaitse kohalikul tasandil. Kõik räägivad põhiväärtustest, kuid igaüks mingis eraldi kontekstis, kas reformide, integratsiooni, solidaarsuse või  isamaalisuse kontekstis. Elu põhiväärtused ei vaja mingit konteksti, nad on ise a priori toetuspinnaks, mis ühiskondlikku elu liikumises hoiavad. Siiski ei ole põhiväärtused iseenesestmõistetavad, kohe ja kiiresti kättesaadavad ning paariaastase projekti vormi valatavad. Uue poliitika jaoks on põhiväärtuste mõtestamine võtmeküsimuseks.  Siit tulenebki vajadus uue erakonna järele, kes on võimeline pakkuma uut sisu.

Protsessi keskmesse jääb uus poliitika. Eesmärgiks on isiku enesemõistmise võit. See on lihtne ja selge. Järeldused aga võiksid olla fundamentaalsed. Olukord, kus riigi kodanikud ei tunneta korda, mida tunnetab riik, ei ole uus. Uus aga võiks olla järgnev eristamisaluste analüüs. Põhiväärtuseks ei ole rikkus ega elatustaseme tõus ilma sisuliste muudatusteta. Riik ei pea tegelema peamiselt riigi rahanduse korrastamisega. Kõik sotsiaalministeeriumi sotsiaalsed mured oleksid lahendatavad, kui riik võiks usaldada KOVi ja PPP-projekte, milles on toimijaks kohalik rahvas. Segadused haridusministeeriumis ja kultuuriministeeriumis näitavad, et lahendatakse üksnes bürokraatlike probleeme. Riik on peetav ja riigi pidamine on pidajate probleem.

Uus poliitika adresseerib olemuse, milleks on inimese mitmedimensiooniline ühtsus tänapäeval. Teatud kogum või liidetavate summa moodustab sisu. Objektiivse vaatleja jaoks on uus poliitika varjatud, algselt üksnes aimatav ning lahutamistegevuse käigus veel nähtamatu. Puudub vaatamise julgus, kuna kõik inimesed erinevad oma mõtete ja omaduste poolest. Neid esineb määramatu hulk,  nt inimese rassist, soost, keelest, religioonist, seksuaalsusest, rikkusest, kutsest ja teistest omadustest tingitud käitumist on sageli keeruline näha ühtsena. Üsna kerge on lahutada ja vastutusele võtta. Veelgi keerulisem on näha informatsioonilist ühtsust. Tavakodanik ei taju ennast Euroopa kodanikuna, kuigi kalendris peetakse Euroopa kodaniku päeva. Maainimene ei tunne ennast holokaustiga puutumuses olevat, kuigi kalendris tähistatakse holokausti meelespidamise päeva ja päeva tähistamiseks heisatakse lipp. Lihtinimene ei tea midagi Euroopa Kohtu otsustest, kuigi see võib ka teda ennast ühel hetkel valusalt puudutada, vt C-236/09. Infojulgeolek on ühiskondlikult ohutu seisund, enesemõistmise võit, seega mitte looduslikult ohutu seisund, ja protsess selles suunas ei ole aastate küsimus. Isiku mõistes on see vähemalt poole elu küsimus. Ühtlasi on see ka küsimus ekvaatorist. See on küsimus uuest poliitikast.

2 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    dets. 12, 2011 @ 04:14:18

    Uut poliitikat kuulutavad tavaliselt populistlikud poliitikud, kes üritavad end müüa seeläbi, mis nende arvates rahvale hea on. Mida pakkus Res Publica oma valijatele – uus kord, vali kord. Rõhuasetusega sõnal kord! Tavavalija ei tunne ennast olemasolevas ühiskonnakorralduses turvaliselt ja ta arvab, et lahendus ongi rangelt reguleeritud ühiskond – et riik oleks paks, kord oleks majas ja naabri-Juhan ei mölise. Küsimus on sarnane, nagu ka meedia puhul. Kas populaarne meedia on hea meedia? Kas populaarne poliitika on hea poliitika? See on küsimus.

    Vasta

  2. personainfieri
    dets. 13, 2011 @ 10:51:58

    Tundub, et küsimus, kas mingi poliitika või meedia on populaarne või ebapopulaarne lahendatakse tänapäeval küsitlustega, mis aga ei pruugi anda objektiivset pilti, sest küsitluste ajendid on muutumises. Analüüsida tuleks, millistel alustel eristatakse ühte teisest. Selles suhtes, nimetatud teemade osas, suunab eelviidatud kõne meid vaatama põhiväärtuste suunas – inimese mitmedimensiooniline ühtsus. Igatahes nõuab hinnang siin selgust teatud eeldustes: inimese sotsiaalsus ja inimese individuaalsus.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

detsember 2011
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: