Colonia Dignidad

@ckrabat
Kõikvõimalikud konstrueeritud ideaalmaailmad on rahva meeli lummanud juba Thomas More’i Utoopia ja Tommaso Campanella Päikeselinna päevadest saadik, rääkimata meie neukkude unistustemaast, jääkarudest ja raudbetoonist siseturukaitsega ümbritsetud üdini põhjamaisest Axel Heibergi saarest. Mõnikord on leidunud piisavalt hulle, kes on selliseid ideaalmaailmu hakanud ka ellu viima. Hiljuti jõudis kinolinale Florian Gallenbergeri film “Colonia” Emma Watsoni ja Daniel Brühliga peaosas, mis räägib Tšiili keskosas keset Andide mäestikku asuvast saksa kolonistide põllumajanduslikust kommuunist Colonia Dignidadist, mille rajas 1961. a. saksa päritoluga kunagine natsisõdur, hilisem baptistlik misjonär ja karismaatiline jutlustaja Paul Schäfer (1921-2010). Koloonia ainus side muu maailmaga kulges mööda nisu, maisi ja sojauba põldude vahel kulgevat pikka, tolmust ja halvasti läbitavat teed. Ideaalmaailm oli ümbritsetud seitsmemeetrise okastraadistatud taraga, mis pidi kaitsema teda välispidise kurja maailma vastu. Paul Schäfer oli pikk, kõhn ja tugeva kehaehitusega mees, tihedate hallide juuste ja klaassilmaga. Silma oli ta nooruses kaotanud õnnetuses, kui oli kahvliga kingapaela avades kogemata silma torganud. Ta oli pärit Saksamaalt, Hollandi piiri äärsest Troisdorfist ja koolis oli ta olnud üsna halb õpilane. Hoolimata pikkadest Lõuna-Ameerikas veedetud aastatest, ei õppinudki ta korralikult hispaania keelt rääkima. Nooruses lõi Schäfer kaasa Hitlerjugendis, hiljem soovis astuda SS-i, kuid ei võetud ning teenis sõja ajal hoopis Prantsusmaal välihaiglas parameedikuna. Peale sõda tegutses Schäfer mõnda aega Saksamaa Evangeelses Vabakirikus noortejuhina, kuid oli sunnitud lahkuma, sest teda kahtlustati noorte poiste väärkohtlemises.

Siitpeale sai alguse tema jutlustajakarjäär. Oskuslik müügimees ja hea kõnepidaja Schäfer sõitis nahkpükstes ja akustilise kitarri saatel mööda Lääne-Saksamaa maapiirkondi ning kutsus rahvast üles avalikult patte tunnistama. Tal õnnestus koguda sadu jüngreid ning asutada Troisdorfis varjupaik, kust leidsid peavarju sõjas leseks jäänud naisterahvad ning nende orvuks jäänud lapsed, suur osa neist olid põgenikud Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Ida-Preisimaalt (täna Kaliningradi oblast). Schäferi kogudusega liitumisel tuli 10% sissetulekust talle heategevaks otstarbeks annetada (remember Karlsson ja iirised) ning osaleda igapäevasel pattude ülestunnistamisel. Paraku tabasid teda järjekordsed pedofiiliasüüdistused ning Schäfer põgenes kõigepealt Lähis-Itta, et kogudusele uus asupaik otsida, kuid siis sai kutse tollase presidendi Jorge Alessandri toetusel ümber asumiseks Tšiilisse. Ta ostis 4400 aakrit maad Santiagost nelja tunni ja 350 km teekonna kaugusel lõunas ning umbes 70 jüngri toel saigi rajatud Colonia Dignidad („väärikate koloonia“). Kaks aastat hiljem ühines nendega 230 Schäferi jüngrit Saksamaalt ning hiljem toimus veel kaks ümberasumiste lainet 1966.a. ja 1973.a. Lisaks adopteerisid nad lapsi vaestest Tšiili peredest, kes õppisid rääkima saksa keelt ning kasvasid üles saksa evangeelsete traditsioonide vaimus. Koloonia pakkus varjupaika sõjaroimaritele. Võimalik, et selles koloonias leidis mingiks perioodiks varjupaiga kuulus natsidoktor Josef Mengele. Väga põhjaliku ülevaate koloonia elust-olust saab Bruce Falconeri artiklist The American Scholaris. Schäfer kehtestas koloonia üle süsteemse ühiskondliku kontrolli ja nõudis absoluutset kuuletumist Alalisele Onule (tiitel, mille ta endale võttis). Koloonia elanikel ei tohtinud olla tema ees saladusi ning kolonistide omavahelised privaatsed jutuajamised olid keelatud. Samuti ei tohtinud keegi ilma Schäferi loata koloonia territooriumilt lahkuda või isegi mõelda lahkumisele, sest siis sai ta karistada.

Tara taga võis sinna eksinud külaline leida saksa küla lilleaedade, purskkaevude ja oranžide katustega Baieri stiilis majadega, idüll missugune. Elanikud kandsid saksa talupojarõivaid: mehed traksidega villaseid pükse, naised kleite ja pearätte ning omavahel räägiti põhiliselt saksa keelt. Külas paiknes kaks lennurada, hüdroelektrijaam ja mitmed veskid ja töökojad. Üks oluline tööstusharu oli kruusa kaevandamine, mille toodangut kasutati teedeehitusel üle terve Tšiili. Külas paiknes ka haigla, mis pakkus tasuta arstiabi ümbruskonna elanikele. Koloonia elu valgustav lühike dokumentaalfilm vändati kindral Augusto Pinocheti presidendivõimu ajal, 1981. aastal, mille peaosas oli valget ülikonda ja päikeseprille kandev Schäfer, kes tutvustas oma maailma valgetes seelikutes ja värvilistes pluusides naisorkestri saatel. Kolonistid jagati soo ja vanuse järgi rühmadesse, kes elasid koos ja neil kõigil oli oma sümboolika. Lapsed lahutati vanematest peale sündi ja allutati ühiskasvatusele. Ka mehed ja naised elasid eraldi ning võisid teineteisega suhelda ainult juhi loal. Kuni kuuenda eluaastani kuuluti „beebide“ gruppi, siis liitusid poisid „kiilide“ ja tüdrukud „lohede“ grupiga. Viieteistkümnendast eluaastast ühinesid posid „päästearmeega“ ja tüdrukud „põlluhiirtega“, 35-50 aastased olid vastavalt „vanemad teenijad“ ja „naiste grupp“. Kõige eakamad kuulusid vastavalt „comalo“ ja „vanaemade“ gruppi. Kolmekümne aasta jooksul sündis koloonias 60 last, selle juures 1975-1989 ei registreeritud ühtegi sündi.

Ideaalmaailm võis aga seestpoolt paista hoopis teistsugune ja palju kohutavam kui oma välises hiilguses. Mida sellist toimus ajaloo kestel nii natsi-Saksamaa kui Nõukogude Liiduga. Kõikide nende ideaalmaailmade ühendav tunnusjoon oli hirm. Peale Pinocheti režiimi lõppu Amnesty Internationali, Tšiili, Saksamaa ja Prantsusmaa korraldatud rahvusvaheline uurimine tõi välja laste ahistamise, sunnitöö, relvasalakaubanduse, rahapesu, inimröövid, piinamised ja mõrvad, mida Schäfer ja tema lähimad abilised oma utoopilises maailmas korraldasid. Schäferi maailma tõenäolised ohvrid olid teiste hulgas Tšiili fotograaf Juan Maino ja USA matemaatik Boris Weisfeiler. Nad täitsid ka Pinocheti režiimi tellimusi, kes saatsid sinna oma vastaseid ja poliitilisi dissidente piinamiseks ja hävitamiseks. Piinamistel kasutati psühhotroopseid aineid ja elektrišokke. Koloonia territooriumilt leiti massihaudu hukkunute jäänustega. Schäferi süsteem tugines täielikule kuulekusele ning Schäferi tõlgendusele piiblist, sh inimese pärispatule kontseptsioonist tulenevale süü presumptsioonile ja pattude regulaarsele tunnistamisele. Ta viis läbi avalikke patukahetsustseremooniaid – Seelesorge (hoolekanne hinge eest). Palverändurid kogunesid väiksemastesse gruppidesse, kus toimus pattude ülestunnistamine. Pattude tunnistamine toimus igapäevaselt lõuna- ja õhtusöökide ajal ning pühapäeviti Schäferi majas toimunud rahvakoosolekutel. Schäfer luges mikrofoniga ette patuste nimed, kes pidid püsti tõusma ja avalikult patte tunnistama. Paljude poolt jumaldatud kollektiivne lihtne elu oli väärtustatud ning igasugune individuaalsus kui Saatanast pärinev keelatud, karistatud ja lõppkokkuvõttes hävitatud. Schäfer rajas ka pealekaebamissüsteemi, sest kui kolonist kuulis mõne kaaslase pattudest, pidi ta sellest Schäferit informeerima.

Pattude ülestunnistamisele järgnes karistus. Süüdlasi karistati nälja, peksmise ja koertega. Kolonistid olid kohustatud Schäferile meeldima. Vastupidisel juhul asetati nad „mässajate“ gruppi ja pidid kandma vastavat vormiriietust – mehed punaseid särke ja valgeid pükse, naised kartulikotte kleitide peal. Teised kolonistid olid kohustatud neid põlgama – tekkis „puutumatute“ klass. Koloonia haigla kahes ruumis olid sisustatud piinakambrid. Kui keegi üritas „paradiisist“ põgeneda, siis teda jälitati ning toodi jõuga tagasi. Vaid üksikutel see õnnestus. Wolfgang Müller jõudis 1966.a. kolmandal põgenemiskatsel Saksamaa saatkonda Tšiilis, mida ründasid Schäferi jüngrid, kuid tal õnnestus lõpuks Saksamaale jõuda. Mingil kombel õnnestus Schäferil sisse seada head suhted Tšiili võimudega, eriti kindral Pinochetiga, kes oli vaimustunud Saksa sõjaväelisest kultuurist ja II maailmasõja marssalist Erwin Rommelist. Tšiili salapolitsei (DINA) muutus Schäferi kogukonna alalseks koostööpartneriks. Peale abi poliitiliste dissidentide piinamisel seadis end koloonias sisse salajane laboratoorium, kus hakati välja töötama keemiarelva. Alles peale Pinocheti võimult taandumist ning dissident Patricio Aylwini valimist presidendiks 1990.a. lõppes küll Tšiili valitsuse toetus Schäferile, kuid koloonia jätkas veel pikemat aega endistviisi edasi tegutsedes. Schäfer rajas kolooniasse internaatkooli, mis pakkus noortele tšiillastele soodsat õppimisvõimalusi, kuni 1996.a. andis üks Santiago kohtunik välja Schäferi vahistamiskäsu, sest teda süüdistati 12-aastase õpilase vägistamises. Schäfer kadus avalikkuse eest koloonia maaalustesse punkritesse. Kui 30 politseinikku saabus Colonia Dignidadi, siis kohtasid nad seal vaid vähest vastupanu, kuid nende  juhti nad ei leidnudki. Kolonistid nägid välja nagu zombid või robotid, keda saab sisse ja välja lülitada. Nad olid pidevas apaatses olekus, kuigi võisid mingitel põhjustel kurjaks muutuda ning isegi rünnata. Hiljem on selgunud, et neid sunniti kohustuslikus korras rahusteid sisse võtma.

Kolonistid elasid suuremate gruppidega ühistes magamistubades ja neil võis olla vaid piiratud hulk isiklikke asju – pidžaama, tööriided, vabaajariided ja aluspesu. Kõik muud asjad, k.a. jalanõud, tuli anda hoiule ja hoiti lukustatud laoruumis. Hommikul koguneti sööklasse ja söödi ühiselt tagasihoidlikku hommikusööki – piima ja moosisaia. Seejärel suunduti tööle – mehed tehastesse, veskitesse ja töökodadesse, naised kanalates, lautades, tallides ja köögis. Mõned naised töötasid haiglates. Põldudel töötasid nii mehed kui naised. Tööpäev kestis 12 tundi või isegi kauem. Vahepeal oli väike lõunapaus, kui sa patte üles tunnistada. Schäfer pidas tööd ohvrianniks Jumalale ja tsiteeris sageli loosungit: “Arbeit ist Gottesdienst” (töö on Jumala teenimine). Töötati seitse päeva nädalas. Kuna töö oli kolonistide jaoks rõõm, siis loomulikult selle eest ei makstud. Kolonistidel polnud televisiooni, raadiot,  ajalehti, isegi mitte kalendreid. Seksuaalvahekord mehe ja naise vahel oli Schäferi õpetuse järgi Saatanast ja seepärast tuli mehi naistest eemal hoida, et viimased ei ahvatleks mehi pattudele. Naised pidid kandma koledaid kotisarnaseid kleite, mis pidi varjama nende naiselikke jooni ja siduma juuksed krunnidesse. Pidev töö pidi neid hoidma eemale seksuaalsetest kiusatustest. Kui meeste ja naiste vahel tekkisid tunded, siis otsustas Schäfer nende saatuse üle. Ta võis lubada neil abielluda või isegi lapsi saada, kuid enamasti lõppes see kurvalt. Mõnikord määras Schäfer ise mehele naise oma suva järgi. Kui naine ikkagi rasedaks jäi, siis isoleeriti ta kogukonnast kuni lapse sünnini, kes edaspidi võeti naiselt ära ja kuulus kogukonnale.

Koloonia kaitseks organiseeris Schäfer kolonistidest sõjaväestatud üksuse, mis sai sõjalist ja võitluskunstide alast väljaõpet. Üksus valvas koertega ööpäevaselt koloonia territooriumi, kes elas pidevas sissetungihirmus. Nad olid varustatud relvade, lühilainesaatjate, öövaatlusseadmete, telefonide, binoklite ja kaameratega. Schäfer laiendas ka koloonia territooriumi 4400 aakrilt 32 000 aakrini, kasutades vajadusel selleks isegi relvajõudu, et ebasobivaid naabreid minema ajada. Piirkond väljaspool tarandikku oli kaetud traattõketega, mis käivitasid alarmi. Kogu koloonia oli kaetud kaamerate ja alarmide süsteemiga, lisaks veel maaalune tunnelite ja punkrite süsteem. 2005.a. avastas politsei Colonia Dignidadist relvalao – 92 automaati, 104 poolautomaatpüssi, 18 isikuvastast miini, 18 kobargranaati, 1893 käsigranaati, raketiheitjaid, lõhkeainet ja muud relvastust ning piinariista. Mõned olid neist II maailmasõja aegsed, aga ka valmistatud koloonia enda relvatehastes. Lisaks valveüksusele, oli Schäferil ka isiklikud assistendid, nn „sprinterid“, noored poisid vormiriietuses ja lühikestes spordipükstes, kes aitasid teda isiklikes asjus ja viisid tema sõnumeid laiali. Parimad neist said õiguse veeta öö oma juhiga. Schäferit häiris Jõuluvana populaarsus laste seas ja jõulude ajal ta korjas lapsed bussi ning sõitis nendega jõe äärde, kuhu pidi saabuma Jõuluvana, keda etendas antud juhul üks habet ja punast rüüd kandev vanem kolonist. Schäfer tulistas Jõuluvana püstolist ning see kukkus vette, mis värvus verest punaseks. Schäfer seletas seepeale lastele, et Jõuluvana on surnud (tegelikult sai haavata ja jäi ellu) ning jõulude asemel tähistati hoopis Schäferi sünnipäeva.

Varsti peale vahistuskäsku lahkus Schäfer kolooniast ning seda juhtisid tema leitnandid eesotsas Hartmuth Hoppiga. Schäfer leiti üles 2005.a. Argentiinast ja saadeti Tšiilisse, kus talle mõisteti 20-aastane vanglakaristus 26 alaealise seksuaalse kuritarvitamise eest, 7 aastat ebaseaduslike relvade omamise eest ja veel kolm aastat piinamise eest ning ta pidi maksma 770 miljonit peesot kahjutasu neile, kes esitasid kahjunõude. 2010.a. suri ta 88-aastasena Santiago vangla haiglas. Koloonia uued juhid avasid Colonia Dignidadi väravad muule maailmale ning muutsid selle nime Villa Bavieraks. Turism on muutunud Villa Baviera sissetulekuallikaks. Kolonistidel on lubatud siirduda mujale elama ja õppima. Luis Henriquez, kes juhtis Tšiili politsei uurimist koloonias, kirjeldas koloniste järgmiselt: „Neil puudub individuaalne tahe, initsiatiiv ja jõud, nad on kohandunud alluma kõrgemale tahtele. Samuti puudub neil igasugune seksuaalsus. Kuigi koloonia uued võimud on teatanud valmisolekus tsiviliseeruda, ei ole vanem põlvkond selleks kindlasti enam võimeline. Võib-olla noored on muutustele avatud. Koloonia elanikud on harjunud mõtlema muust maailmast bipolaarselt sõprade ja vaenlaste võtmes ja kõik need, kes tulevad väljast, võivad neile olla ohtlikud.“ Hartmuth Hopp põgenes 2011.a. võimaliku vahistamise eest Saksamaale ja elab täna Krefeldis. Mitmed Schäferi kaasvõitlejad mõisteti aga 2013.a. Tšiilis süüdi ja kannavad karistust. Kunagisi koloniste on Villa Bavierasse alles jäänud 130 ümber, kellest enamus on üle 65 aasta vanad.

Hiljuti tegi Saksamaa valitsus avalikuks dokumendid  Colonia Dignidadi kohta, mis räägivad, et kuigi Saksamaa LV diplomaadid teadsid, mis koloonias toimus, ei teinud nad midagi sealsete elanike kaitseks, kellest paljud olid Saksamaa kodanikud. Alaealiste arv, keda võidi seal rohkem kui 30 aasta jooksul vägistada, ulatub mõningatel hinnangutel 30 000-ni. Colonia Dignidad on ideaalmaailm paljude meie kodukootud natside ja neukkude jaoks, kes unistavad palja ülakehaga musklilisest juhist, kes rusikahoopidega korra majja lööb ja Eesti persest välja tõmbab. Kõik minu tuttavad lollid nii burksiputka ees kui poe taga ootavad kõva käega juhti, neid on palju ja neil on väga vali hääl. Nii nagu Colonia Dignidadi elanikel on raske vabaneda Schäferi pärandist, on Eesti elanikel tihtipeale raske pääseda 700-aastase orjaaja pärandist, koos sellega kaasneva hirmukultuuri ja vägivallakultusega. Nad ei taha, et peksmine mõisatallides ära lõppeks, vaid unistavad ise peksjaks saada, mis tähendaks nende jaoks pääsemist eliidi hulka. Stultoloogiliselt pakub Colonia Dignidadi eksperiment muidugi huvi, sest töökindla lolli mudeli tootmisel jõuti üsna kaugele.

 

 

Advertisements

36 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    mai 01, 2016 @ 08:07:38

    Vasta

  2. personainfieri
    mai 01, 2016 @ 09:49:57

    Vasta

  3. personainfieri
    mai 01, 2016 @ 09:54:55

    Ikka ja alati relevantne

    Vasta

  4. personainfieri
    mai 01, 2016 @ 09:56:08

    Vs

    Vasta

  5. personainfieri
    mai 01, 2016 @ 10:02:03

    Vasta

  6. huviline
    mai 01, 2016 @ 12:44:29

    Ootamatud seosed:

    Paul Schäfer öökapil lugemisvara hulgas Untitled 12

    Vasta

    • personainfieri
      mai 01, 2016 @ 18:56:57

      Probleem on rohkem selles, et Untitled12 on teooria, Paul Schäfer aga praktika. Paljud võitlevad usinalt teooriaga, eelistades praktika koha pealt mitte sekkuda ning silmad kombekalt kinni pigistada. Selles mõttes on Untitled12 isegi valus, kuna tuletab meelde, et kusagil seitsme maa ja mere taga eksisteerib ka praktika, Paul Schäfer, millest oleks muidu väga kerge mööda vaadata. Teooriaga võitlemine, kujuteldavate vaenlaste konstrueerimine, on alati lihtsam, kui päriseluliste probleemidega tegelemine. Loomulikult on mugavam võidelda olematute pagulaste vastu, kui et teha midagi HIV/AIDS leviku vastu Eestis..

      Vasta

      • huviline
        mai 01, 2016 @ 19:43:39

        Pigem niipidi, et igasuguse teooria ülesanne saab olla vaid praktika korraldamine, ja Untitled12 õige koht ongi öökapil lugemisvara hulgas.

  7. personainfieri
    mai 01, 2016 @ 20:29:16

    Teooriale võib järgneda praktika, aga ei pea järgnema. Samuti saab praktika toimuda ilma teooriata. Teooria võib olla ka praktikat ärahoidev. Näiteks ma olen ise läbi vaadanud sadu õudusfilme, kuid pole seni veel kordagi pähe tulnud neid päriselus katsetama hakata.

    Vasta

    • huviline
      mai 02, 2016 @ 19:57:51

      Esiteks pole vahet, kas teooria on praktikat ärahoidev või hoidev, praktika on mõlemat pidi korraldatud.

      Teiseks, alati on võimalik, et teooriale ei järgne praktika, et teooria jääb teooriaks. Praktikat ilma teooriata on aga võimatu ettekujutada, sest see tähendaks soovideta maailma. Järelikult praktikat ilma teooriata pole olemas.

      See, kui keegi vaatab õudusfilme, aga ei teegi samu asju päris elus, tundub sarnane võimalusele, mida pole olemas. Tegelikult, ka meelelahutuse puhul jääb teooria teooriaks.

      Kui keegi saab innustus õudusfilmist, otsustades mittepiirduda meelelahutusega, ja hakkab nähtut päriselus katsetama, siis on praktika teooria poolt korraldatud.

      Viimase eest Paul Schäfer vastutaski.

      Vasta

  8. Juri
    mai 02, 2016 @ 19:25:35

    Nii et kas ülalkirjeldatud ühiskond või siis Molenbeek. Kas meil tõepoolest mingeid muid võimalusi pole?

    Vasta

  9. personainfieri
    mai 02, 2016 @ 22:49:31

    Breiviki massimõrvast pääsenu: radikaliseerumine kerkib esile, kui ühiskonnas on suured muutused
    http://uudised.err.ee/v/valismaa/0c5b0c44-4c58-4bbc-952a-b060de99a30d/breiviki-massimorvast-paasenu-radikaliseerumine-kerkib-esile-kui-uhiskonnas-on-suured-muutused
    Tema hinnangul võivadki radikaliseeruda need ühiskonnagrupid, kes suhtuvad muutustesse kahtlevalt või vaenulikult. Siinjuures tuleksi Ihleri sõnul palju selgitada, et muutused võivad tuua kaasa ka palju head, näiteks uusi kogemusi ja avardada maailmapilti. Samuti aitavad need mõista, et inimesed üle maailma on kõik sarnased.
    “Ma arvan, et inimesed on enamasti sarnased, me kõik oleme inimolendid. Kui seda mõista, siis siin on väga raske kedagi vihata. Ma ei vihka kedagi, isegi mitte Breivikit, mis mõndagi üllatab. Aga ma vihkan terrorismi, kuid ma ei vihka terroriste,” rääkis ta.

    Vasta

  10. huviline
    mai 03, 2016 @ 05:51:39

    Minu meelest on kõik inimesed erinevad: nad tegutsevad vastavalt erinevatele soovidele ja erinevad ka välimuselt. Ügaühe isiksus on väärtus ja austuse alus.

    Täiesti erinevad on mehed ja naised, kes teineteist austades astuvad suhtesse või ei astu suhtesse, aga jäävad aitavaks või tuge pakkuvaks pooleks.

    Sarnasuse apologeedid elavad ideaalmaailmades, nad ei austa isiksuse soove. Nende iseloomulik joon on suutmatus vihata konkreetse teo tegijat, vihates asendusainena abstraktset nähtust.

    Vasta

    • personainfieri
      mai 03, 2016 @ 07:51:55

      Väga olulised on liigilised erinevused. Nii nagu koerad ja kassid on erinevad ja kassi haukuma ikka ei pane küll, nii käituvad erinevalt inimesed, lollid ja reptiloidid. Nad näevadki maailma teistsugustes värvides. Lollidel sõltub palju sellest, missugune programm on talle sisestatud. Neukkud ja Vabariigi ajal toodetud lollid on erinevad. Pagulasi kardavad rohkem neukkud, kuid nende seas esineb rohkem nõukogude nostalgiat. jne

      Vasta

  11. huviline
    mai 03, 2016 @ 06:24:34

    Ootamatu seose kommentaar:

    http://nihilist.fm/dussotsiaalne-isiksushaire/

    Tundub, nagu käiks võitlus loogika üle.

    Vasta

    • personainfieri
      mai 03, 2016 @ 08:08:11

      Võib-olla prokurör Pähkeli (või siis vastupidi – Kenderi) ja Schäferi näol ongi tegemist mõne maavälise tsivilisatsiooni esindajatega, kelle käitumine ja asjadest arusaamine võib maakatele tunduda veider (vt Hukkunud Alpinisti hotell) 😀

      Vasta

    • ckrabat
      mai 03, 2016 @ 18:11:30

      Kenderi case on iseenesest märgiline, eriti, kui ta süüdi mõistetakse, sest siis tekib pretsedent.
      Võib-olla areneb ühiskond ühel ilusal päeval juba niikaugele, et sa ei pea enam midagi kirja panema, vaid karistada saab juba mõtteroimade eest.
      Siis soovitan veel rakendada dopinguküttide praktikat, et vaadatakse üle ka juba varasemad avaldatud teosed ja nende autoreid vajadusel karistatakse.

      Vasta

  12. js
    mai 03, 2016 @ 14:19:12

    No tänane päev on ikka eriliselt huvitav olnud. TTIP ja siis see, kuidas siis ikkagi ehitatakse toda “phony as phony can be”-maailma ning mis see muidu pealtnäha mõistlike inimestega teha võib. Kui Kiisler ütleb, et Raag on valmis surema, siis tuleb minule meelde “meie mees” Jatsenjuk ja tema intervjuu Stephen Sackurile HardTalkis. Nagu James Eagan Holmes.

    See on Aaviksoo omaaegse avangu tagajärg ja viimane aeg on sellest tõsiseid kokkuvõtteid teha.

    Harju keskmine on senimaani üle maailma päris hea standard olnud. Riik on võtnud nõuks see täiega põhja lasta. Stultoloogia, teooria ja praktika.

    Vasta

    • ckrabat
      mai 03, 2016 @ 18:15:23

      Selle Raagi keissi juures oli huvitav see, et kui hommikul Terevisioonis selle kohta oleks pidanud intervjuu toimuma, hangus televisioon äkki kinni ja mitu minutit näidati Urmas Vaino nägu, suu lahti 😀
      Ma pole viitsind uurida, päev on olnud väga kiire, kas tegu oli planeeritud või planeerimata katkestusega.
      Teisedki panid tähele 🙂
      http://www.ohtuleht.ee/730680/julgeolekuasutused-pahandasid-ja-katkestasid-teleulekande

      Vasta

    • huviline
      mai 03, 2016 @ 18:46:21

      Mis on “phony as phony can be”-maailm?

      Vasta

      • js
        mai 05, 2016 @ 00:53:24

        It’s a Barnum and Bailey world,
        Just as phony as it can be,
        But it wouldn’t be make-believe
        If you believed in me

        “It’s Only a Paper Moon”

        See on sissejuhatav tsitaat Haruki Murakami raamatule “1Q84.” Mul oli kahjuks valesti meeles see “phony” koht. Igasugused on seda laulnud, Fitzgerald, Cole jt.

        Raamat räägib paljuski samast asjast nagu see Schäferi lugu. Üliveidrate peategelastega.

        Aga üks katke raamatust enesest:

        “Janáček composed this little symphony in 1926. He originally wrote the opening as a fanfare for gymnastics festival. Aomame imagined 1926 Czechoslovakia: The First World War had ended, and the country was freed from the long rule of the Hapsburg Dynasty. As they enjoyed the peaceful respite visiting central Europe, people drank Pilsner beers in cafés and manufactured handsome light machine guns. Two years earlier, in utter obscurity, Franz Kafka had left the world behind. Soon Hitler would come out of nowhere and gobble up this beautiful little country in the blink of an eye, but at that time no one knew what hardships lay in store for them. This may be the most important proposition revealed by history: “At the time, no one knew what was coming.”

        In 1926 Japan’s Taisho Emperor died, and the era name was changed to Showa. It was the beginning of a terrible, dark time in this country, too. The short interlude of modernism and democracy was ending, giving way to fascism.”

        Ehh, aga see on ka eestikeeles olemas. Olgu pealegi! Ja klassikraadio tegi sellest Janáčeki loost saate ka, aga seda ma ei leia 😦

  13. ckrabat
    mai 05, 2016 @ 07:36:23

    Vasta

  14. ckrabat
    mai 05, 2016 @ 08:23:25

    Tegelikult on siin ainest vähemalt “1Q84” tasemel teoseks, hästi kirjutatud, nii nad võivad Kenderist Kafka teha 🙂
    http://nihilist.fm/jatkame-siis-selle-stalinliku-protsessiga/

    Vasta

    • huviline
      mai 05, 2016 @ 09:18:50

      Kaasused, mida mainitud, liberaalse demokraatia paratamatud kaasnähud, tegelikult ka integreeritakse kenasti vabameelsesse ühiskonda.

      Leviathan teeb suu pärani, kõrisõlm neelatab korra, ja K.K või I.R case kaob kõhtu,kus on meie alateadvuse kese. Liberaalne deomraatia on oluliselt täielikum, läbimõeldum, haaravam ja vaimselt piiravam kui oli totalitaarne kommunism. Näiteid viimase väite tõestuseks on tostatošno.

      Vasta

      • js
        mai 05, 2016 @ 13:42:30

        I.R juhtumi kommentaariaati on ikka huvitav lugeda.

        Näiteks L. Vahtre: “Huvitav, miks see tintinimene (Roonemaa) arvab, et just temal on õigus defineerida, mis on avalikkuse jaoks oluline, mis mitte? Vaatab hommikul peeglisse ja ütleb: “Tere, oo rahvas!””

        Häda küsimusega “miks peaks temal olema õigus defineerida” viitab fundamentalismile ja kirjasõna ülimuslikkusele.

        On’s see vabadusvõitlus kõikehaarava, vaimselt piirava vabameelsuse vastu?

      • ckrabat
        mai 05, 2016 @ 16:58:31

        See Vahtre kommentaar vastab algatuseks juba üsna reeglitele: alusta isikliku rünnakuga (kes sina üldse selline oled), siis näita üles lojaalsus (määratle need, kellel on õigus defineerida), siis lihtsalt sõima ja lõpuks demonstreeri oma üleolekut (mina sellistega ei räägi) 🙂
        Mul pole muidugi aimugi, mida see Roonemaa kirjutas, aga isegi kui ta kirjutas valesti, oli tal samasuguse kodanikuna kui Vahtre õigus seda kirjutada, isegi kui viimane räägib õigust.

  15. ckrabat
    mai 06, 2016 @ 16:29:10

    Vasta

  16. personainfieri
    mai 09, 2016 @ 07:07:50

    VÄIKE, AGA SÜDI RAHVAS
    http://nihilist.fm/vaikeagasudirahvas/

    Vasta

  17. Trackback: Uks on lahti | Persona in fieri
  18. Trackback: Hoidke alt, neukku returns IV – hirmukultuuri koidikul | Persona in fieri
  19. ckrabat
    mai 22, 2016 @ 13:54:21

    Saksa asundused Ladina Ameerikas: Nueva Germania, rajatud 1887 Paraguais Friedrich Nietzsche õe Elisabethi ja tema abikaasa Bernhard Försteri poolt.
    http://www.nytimes.com/2013/05/06/world/americas/german-outpost-born-of-racism-blends-into-paraguay.html?_r=0

    Vasta

  20. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

aprill 2016
E T K N R L P
« märts   mai »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: