Valetamise kasulikkusest: saabumisel isiku suitsurõngad

@huviline
Pahvides piipu, ja puhudes suitsurõngaid, vaatab saabumisel isik uue aasta algul neile, kes enne teda seda teinud ja näeb ühte-teist. Igatsuses eestlane: „…januneb inimese hing ilu järele, siis januneb ta ühes sellega ka tõe järele – ilutõe, elutõe, kunstitõe järele…“. Metsik mitmiktajuja: „…eestlase igatsusest…eesti kultuur…pigem on see salkkond tühjusest ilmuvaid isevärki turgatusi, mis sööstavad siia-sinna nagu parv kärmeid pisikesi linde…“. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, on võib-olla nendega (Eduard Vilde, Valdur Mikita) ühel meelel.

Ühest suitsurõngast on laua kohale kujunenud kirjapilv: valetamine on kasulik, kui keegi teab, mis on talle kasulik. Elu näitab, et arvatav kasu ei pruugi veel osutuda tegelikuks. Keegi on eksinud või ei teadnud täpselt. Rahvaesindusteaduse (poliitika) äppidega on sageli nii. Kui rahvahulgas tekkib üldine rahulolematus selgub, et arvatav või loodetav kasu osutus tegelikult eksiarvamuseks. Sellest, kui üldine rahulolematus hakkab rahva hulgas levima, on võimalik aru saada, sest siis hakkavad poliitikud valetama või valetamist õigustama. Rahvaesindajad on eksiarvamusel ja saavad sellest ise aru. Tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati. Tüüpiline näide. Nende rahvaesindusteaduse näidete põhjal võib öelda, et eksiarvamustega kaugele ei jõua. Sellepärast on põhiline selgitada välja, mis on rahvale kasulik, mis on üldine hüve.

Kultuur kui parv turgutusi on üldine hüve. Kultuurist saavad hingepidet kõik rahva liikmed, kes seda soovivad ja vajavad. Soovid aga on sageli vastandmärgilised. Alusetu on uskuda, et kõigile sobib kultuur mida kavandatakse ministeeriumis või katusorganisatsioonides erinevate huvigruppide taotlusel. Enamgi veel, sellise kultuuri kavandamise tagajärjeks on pahatihti eksiarvamusele jõudmine. Esindajad ja huvilised ei hooli vajadustest, neid juhib tahe.

Materiaalse poole pealt on üldiseks hüveks korras teed, ühe rahva kultuurilise kestlikuse piip. Pole vahet, mida keegi teede all silmas peab, kas maanteid, raudteid, nähtamatuid õhukanaleid lennukite lennuks või vee alla mattunud salateid soosaarele, kuhu vaenlane kartis astuda. Teed on ülekandevahendid. Ka Elektrilevi traadid maal, elektrikaablid Soome ja ITkaablid Rootsi on ülekandevahendid. Ka raha on väärtuste ülekandevahend. Teed ja maad ei konkureeri, olles omas valdkonnas absoluutsed monopolid. Pole tähtsust, kes on omanik, kui asi on meie käes ja teed vabad.

Eesti rahva laenuvõtmise võimekus on võime, mida ootab ees suur tulevik. Pole vahet, mida keegi laenab, kas kultuuri või raha. Varjatud võimena võib loota selle avanedes rahvusliku kogutulu kasvu. Võlg on võõra oma nii kaua kui võõras lõpetab eksistentsi või sundlõpetatakse ja tehakse inventuur. Selles osas on kohalikel hämmastavad kogemused. Sama suured kogemused kui teede korrashoius. Olen unustanud, et juba kakskümmend aastat maksan hiiglaslikku eluasemelaenu tagasi, teist samapalju veel ees. Suitsurõngad kerkivad ülesse lae poole.

Riigi mõte on ju üldine hüve, kõik välistatud eksiarvamused üheskoos. Üldise hüve lähtekohaks piibus on konkreetse rahva konkreetsed vajadused, mitte isikute soovid, mis riigi seisukohast vaadates võivad jääda abstraktseks. Teades vajadusi kujunevad rahvuslikud klišeed. Keegi ei viitsi pidevalt mõtelda välja uusi põhjendusi. Rahvuslikest klišeedest moodustub taustsüsteem, mis võimaldab mõõta ennast teiste rahvastega võrreldes. Võrrelda emotsioone ja loodust, kus suits hajub ruttu taevasse.

Kuna käesoleva artikli autor siiski pole suutnud selgitada, mis on rahvale kasulik, mis on üldine hüve, ja vaevalt seda keegi suudab, siis tuleb tõtt rääkida. Piipu pahvides jõuab saabumisel isik tagasi sinna kust alustas. Juttu sai aetud veidi kultuurist, veidi klišeedest, veidi omandi ja valduse erinevusest. OK, eeldame, et kultuuriminister teab, mis on rahvale kasulik ja ta ei hoia seda enda teada. Ta läheb neljapäeva öösel täiskuu ajal nelja tee ristmikule ja käsi taeva poole tõstes vannub truudust kahele suitsurõngale (Jakob Hurt, Herbert Viiding). Esimesele rahvaluulekogumise algatamise eest ja teisele „Eesti ürglooduse raamatu“ koostamise algatamise eest. Saabumisel isik vaatab, et see on hea vanne ja koputab piibu kännu pihta tuhast tühjaks.

Viimane õhku tõusnud suitsurõngas: igavene juut, Ahasverus, kes maailma lõpuni peab kodutuna ümber maailma rändama, on midagi teistsugust. Oma rännuteedel kasutab ta seda üldist hüve kui puuk, ühiskonnale midagi vastu andmata.

9 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    jaan. 12, 2014 @ 01:02:59


    Suur ILLUSIOON! Mis on meie reaalsus tegelikult?

    Vasta

  2. huviline
    jaan. 12, 2014 @ 10:36:46

    Täiesti perspektiivitu on küsida, mis on meie reaalsus tegelikult.

    Seda sama mõtet on küsitud ka teistmoodi – kes lasi tõde paista seekord sedapidi. Tuntud on sama mõtte kujundlik väljendus eesti kirjaniku sulest, kes sai lapsepõlves mõjutusi H.Wellsi lugudest, ühes loos, kus tegelikkuse otsija arvas, et Tõde on ilus naisterahvas. Tegelik kohtumine Tõega, kes osutus inetuks vanaeideks, andis kaasa õpetuse rääkida teistele edaspidi siiski, et Tõde on ilus, st Tõde õpetas valetama.

    Lihtsalt naeruväärne on kuulata Matrixi filmi arutlusi teemal, defineerige reaalus ja kui sa seda ei suuda, siis on kõik illusioon. Sageli need, kes õigustavad valetamist, nt haridusminister hr Aaviksoo riikidevahelistes suhetes, suutmata taluda illusiooni, defineerivad reaaluse kui pinge millegi ja mittemillegi vahel. Sellise pinge tekkimine filmi ja vaataja vahel on võimalik, kui vaataja pole filmi varem näinud või filmis käsitletud teemat endale juba ammu selgeks mõtelnud.

    Hästi sobib siia P.Lauritsa hiljuti telekas kuuldud sentents, et kogu foto tänapäeval on tunnetuslik (subjektiivne). See on hea ja sellepärast on ojektiivne reaalus igalpool, kus leidub mõtlevaid isikuid, ja mitte seal, kus reaalsus on vormistatud (film, kirjandus) millekski, eeldades pinget millegi ja mittemillegi (harimatu, kogenematu, väheste teadmistega) vahel.

    Sellelt seisukohalt on täiesti perspektiivitu ka hiljuti loetud ulmekirjanduse kogumikus “Katsed nimetada saart” ettevõetud loogiline subsummeerimine, sotsialiseerimine ja tüüpideks jagamine. Iseenesest õilis ettevõtmine, katse nimetada nimeta saart. See kõik (nimi, arv, raamat, kivi, pinge, mass, kiirus, igavene juut) siiski hajub.

    Saabumisel isik otsib, mis ei hajuks (magnet, väli, parv, emotsioon).

    Vasta

  3. Jolli
    jaan. 12, 2014 @ 14:35:53

    Loomulikult on käesolev reaalsus illusoorne. Seda teab juba Ivar N.A. kes koos sõpradega armastab ennast juua ühte hoopis teise, palju ilusamasse reaalsusesse. :=) Teadlased räägivad juba samuti poolihääli multiuniversumist ehk multiversumist. Sealtsamast tulevad Ivari reaalsusesse ka pöialpoisid, kuradikesed ja väikesed rohelised mehikesed, kui portaal lahti jääb. 🙂

    Vasta

  4. huviline
    jaan. 12, 2014 @ 14:56:13

    katsed nimetada saart 🙂

    Vasta

  5. ckrabat
    jaan. 12, 2014 @ 15:22:46

    kus tegelikkuse otsija arvas, et Tõde on ilus naisterahvas. Tegelik kohtumine Tõega, kes osutus inetuks vanaeideks, andis kaasa õpetuse rääkida teistele edaspidi siiski, et Tõde on ilus, st Tõde õpetas valetama.

    Vanaeit (nagu ka Ivar NA) teadis iidset rahvatarkust, et pole olemas koledaid naisi, vaid vähe viina. Musta mere laevastikus sai Ivar kuulsaks sellega, et suutis isegi laevastiku kaheksakordse sambomeistri Anfissa ilusaks juua, millega paljud vähem karastunud mehed hakkama ei saanud 🙂

    Vasta

  6. huviline
    jaan. 12, 2014 @ 16:20:21

    suutmatus taluda illusiooni 🙂

    Vasta

  7. Jolli
    jaan. 14, 2014 @ 13:03:54

    Eesti rahva laenuvõtmise võimekus on võime, mida ootab ees suur tulevik. Pole vahet, mida keegi laenab, kas kultuuri või raha. Varjatud võimena võib loota selle avanedes rahvusliku kogutulu kasvu. Võlg on võõra oma nii kaua kui võõras lõpetab eksistentsi või sundlõpetatakse ja tehakse inventuur. Selles osas on kohalikel hämmastavad kogemused. /…/
    Olen unustanud, et juba kakskümmend aastat maksan hiiglaslikku eluasemelaenu tagasi, teist samapalju veel ees.

    Eks neukkud mäletavad ka, kuidas neukuvõimu tulles EV-le aegseid võlgu enam ei tunnistatud ja ootavad neukuaega tagasi. Et äkki saab siis kinnisvara omale jätta, võlg aga kustutatakse ära. :=)
    Võlgadega on muidugi nii, et kui need võeti, siis ikka ISE tegi, mitte keegi teine, nagu ka SMS-laenude puhul kui võetakse (utreerin) tuhandeprotsendilist laenu. :=)

    Vasta

  8. huviline
    jaan. 14, 2014 @ 15:07:43

    olemise talumatu kergus 🙂

    Vasta

  9. Jolli
    jaan. 14, 2014 @ 20:26:58

    “Taanis võlgnevad tarbijad koguni 321 protsenti oma kasutada olevast tulust. Rootsis on sama näitaja jõudsalt kerkimas 180 protsendini, mida kohalik keskpank peab kriitiliseks piiriks. Norras on vastav näitaja koguni 200 protsenti. Võrdluseks Eestis hindab Eesti Pank vastavat suhet 80 protsendile ning euroalal keskmisena on see alla 100%.”
    http://arileht.delfi.ee/news/uudised/skandinaavia-volakoorem-teeb-paul-krugmani-narviliseks.d?id=67608510

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

jaanuar 2014
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: