Paksu riigi kriitika II – 1984 aasta odüsseia

@ckrabat

Vabaduse, võrdsuse, vendluse idee on kollitanud maailma Suurest Prantsuse revolutsioonist saadik. Riigi ja ühiskonna vahelised seosed määravad ka inimeste maailmavaatelise jagunemise – kas nad väärtustavad vabadust või võrdsust, sest vendlus on juba a priori illusoorne, kuigi võib mobiliseerudes tekitada mõnede ideoloogiate (N: natsionalism) lähtealuse. Klassikaline maailmavaateline vastasseis liberalismi ja sotsialismi vahel iseloomustab vabaduse ja võrdsuse diskursuse kõrval suhtestumist riigi ja ühiskonna vahelisesse dilemmasse.  Riik on ühiskonna struktureeritud esindusorgan, mis on demokraatliku ühiskonnakorralduse poolt kodanike poolt selleks delegeeritud (õhuke riik), kuid riik võib muutuda ka grupi seltsimeeste kontrollimehhanismiks ühiskonna üle (paks riik). Õhukese riigi ideoloogiate ja paksu riigi ideoloogiate erinevus seisneb kontseptuaalses vastasseisus, kas vabadus tagab võrdsuse (õhuke riik) või vastupidi – hoopis võrdsus teeb vabaduse võimalikuks (paks riik).

Õhukese riigi ideoloogiad väärtustavad vabadust ja need ideoloogiad on liberalism ja anarhism, sh libertaarlus. Vabadus tekitab konkurentsi ning konkurents omakorda toodab tõhusust. Kodanikuühiskond asetab vastutuse ühiskonna heaolu eest indiviidile, mis motiveerib indiviidi ühiskonda parandama. Kodanikuühiskonna asendamine riigiga on sotsialismi instrument, mis rõhutab kollektiivseid väärtusi nagu truudus, allumine ja sõltuvus. Need väärtused on omased konservatiivsetele maailmavaadetele, mis eitavad ühiskondliku progressi ning väärtustavad stabiilsust. Liberaalse maailmavaatega kaasneb individuaalsete vabaduste tunnistamine ja need individuaalsed vabadused ei piirdu ainuüksi hälvetega, mis on kollektivistide peamine argument. Suurem vabadus toob paratamatult kaasa ka hälbeid, sest kontroll ühiskonna üle on väiksem. Siit ka teatud sotsiaalse tellimusena kõlav nostalgia surmanuhtluse taaskehtestamiseks, sest ühiskonna võrdsustamine on võimalik ainult mittesobivate elementide kõrvaldamisega.Vali kord!

Nagu ma siin varem juba kirjutanud olen, siis lugesin hiljuti uuesti läbi George Orwelli tulevikuvisiooni „ 1984“. Orwelli Okeaaniat võib lugeda paksu riigi ideaaltüübiks. Paks riik toob kaasa vabaduse piiramise võrdsuse nimel. Paksu riigi ideoloogiad manipuleerivad inimeste võrdsustamise ideega  ja need ideoloogiad on sotsialism, natsionalism, feminism jms võrdsustamist idealiseerivad mõttekonstruktsioonid. Need mõttekonstruktsioonid iseloomustavad ikkagi teatavaid käitumismustreid, mille tähendus on laiem – 1) sõltuvus riigist, selle eelistamine kodanikuühiskonnale; 2) äärmuslik kollektivism – võrdsuse eelistamine vabadusele; 3) mitmusliku maailma eitamine; 4) materialistlik maailmavaade, kus tarbimine on privileeg. Paksu riigi ideoloogiatel esinevad erinevad mõõted: majanduslik mõõde – riik kui ülalpidaja; sotsiaalne mõõde – riik kui kohtunik; poliitiline mõõde – riik kui turvamees.

Ohutunde mobiliseerimine on üks paksu riigi instrumente. George Orwelli poolt avaldatud traktaadis „Oligarhilise kollektivismi teooria ja praktika“ kirjutas Emmanuel Goldstein: „Kui sõda muutub sõna tõsises mõttes lõputuks, ei ole ta enam ohtlik.“ Sõjaolukord on paksu riigi eksistentsiks hädavajalik, sest rangelt kontrollitud ühiskonnas ei ole saavutatav eesmärk mitte enam tõhusus, vaid sõltuvus. Läbi kunstlikult tekitatud sõjaolukorra on võimalik ühiskonda konsolideerida, kuid seda individuaalse elukvaliteedi arvelt. Goldstein: „Reaalsus avaldab survet ainult igapäevaelu tarviduste kaudu: on tarvis süüa ja juua, kuskil elada ja midagi selga panna, hoiduda mürki võtmast ja ülakorruse aknast välja astumast.“ Paks riik garanteerib oma suutlikkuse piires kodanike esmavajadused, kuid mitte nende kvaliteedi.  Läbi esmavabaduste tagamise kohustuse omandab ta piiramatu kontrolli ühiskonna funktsioneerimise üle ja ühiskond muutub riigi käepikenduseks.

Ideoloogilised funktsioonid võimenduvad paksu riigi tingimustes palju tugevamini. Riik tõuseb esile kui võrdsuse garant, mille juures on loomulik, et mõned on veelgi võrdsemad nagu oli kirjas küüni otsaseinal George Orwelli „Loomade farmis.“ Emmanuel Goldstein kirjutas: „Mitte mingi heaolu kasv, mitte mingi kommete peenenemine, ükski reform või revolutsioon ei ole inimestevahelist võrdsust millimeetri võrragi lähemale toonud. Alamkihi seisukohalt pole ükski muutus ajaloos tähendanud iial midagi muud kui tema valitseja nime muutumist.“ Goldstein jagas inimesed kolme kihti: ülemkiht – need kes on võimul, nende eesmärk on positsiooni säilitamine; keskkiht – need, kes on opositsioonis, nemad soovivad ülemkihiga kohti vahetada. Kolmas kiht on alamkiht – see, kes on võimumängudest eemale jäetud või tõrjutud, tema eesmärk on erinevuste kaotamine ja võrdsed õigused teiste kihtidega.

Võrdsus ei saa kunagi olla eesmärk omaette, vaid võrdsuse illusiooni on kasutatud vahendina positsioonide vahetamiseks ühiskondlikes kihistustes. Seepärast tasub kriitiliselt suhtuda ka selles foorumis kõlanud üleskutsetele luua uus erakond – erakond võib esindada laiapõhjalist sotsiaalset tellimust, aga ka teatud grupi seltsimeeste soovi iga hinna eest võimule pääseda. Res Publica näide on siin teed rajav, kui uue poliitika nimel genereeritud erakond transformeerus viimases etapis grupiks seltsimeesteks, kes korjasid üles poliitilisel maastikul juba eksisteerinud erakonna koos maailmavaatega. Midagi samalaadset oli toimumas ka viimase roheliste valimiskampaaniaga, kuid paraku kukkus see läbi. Kas uue loodava erakonna taga on idee? Selles on küsimus. Edasi, kas idee taga on sotsiaalne tellimus? Kui need mõlemad komponendid puuduvad, siis lisanduvad uue erakonnaga poliitilisele maastikule küll uued näod, aga mitte uued ideed, sest vastloodud grupil seltsimeestel pole lihtsalt midagi öelda. Kui see aga nii ei ole, siis tuleb esimeses järjekorras kavandatava erakonna ideoloogilised platvormid selgesti välja öelda. Vastasel korral on tegemist tavapärase populismiga, mis hellitab kõrvu ja tekitab kollektiivset reaktsiooni inimeste rahulolematusele. Midagi sarnast on toimumas praegu Wall Streetil, kus demonstreeritakse rahulolematust kehtiva süsteemiga, kuid suutmata (või ka tahtmata) ise alternatiive välja tuua.

pilt: http://profesorbaker.files.wordpress.com/2012/01/1984.jpg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2012
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: