Maailma lõpp kui sotsiaalne tellimus

@ckrabat

Kui uskuda maiade kalendrit, siis võib see maailm, milles me elame täna, erineda oluliselt maailmast, milles me elame aasta pärast. Selline süsteemne muutus võib olla käsiteldav maailma lõpuna, kuid millegi vana lõpp võib samas väga hästi olla millegi uue algus. Maiade kalender võis muidugi eksida ning 22. detsembri hommik 2012. aastal ei pruugi oluliselt erineda sama aasta 21. detsembri hommikust. Tegelikult polegi oluline, kas see muutus leiab aset just 2012. aastal või näiteks 2028. aastal, kuhu on maailma lõpu plaaninud asteekide kalender või hoopis mingil suvalisel kuupäeval, mida isegi Igor Mang ennustaja-Edgarist rääkimata ei suuda ette määrata. Mõttetu on seostada maailma lõppu mingi kindla prognoositava kuupäevaga, sest kalendrid on suhtelised objektid, mille kaudu üritab inimene mõõta mõõdetamatut ehk siis aega. Pigem tasuks tähele panna põhjuseid, miks taolised apokalüptilised nägemused võivad väljaspool igasugust “teaduslikku” loogikat osutuda populaarseteks ja käsitleda maailma lõpu ootust kui sotsiaalset tellimust. Võib-olla vajab maailm lihtsalt uut mõtlemist, mille jaoks on kunagi Tigrise ja Eufrati kallastel õitsele puhkenud tsivilisatsioon end ammendanud?

Viimase paari sajandi jooksul on inimtsivilisatsioon teinud väga kiire arenguhüppe, millega on elukvaliteet viidud tasemeni, millest meie eelkäijad miljoneid aastaid ei osanud unistadagi. Tegelikult me muidugi ei tea, kas aegade varjus on varemgi eksisteerinud sarnaseid kiire arenguhüppe läbinud tsivilisatsioone, kes on mingil hetkel jõudnud oma arengu tippu ning siis, saavutanud kulminatsiooni, lõpuks stagneerunud ja hävinenud. Kes pärandasid meile Egiptuse püramiidid, Stonehenge ja Rapa Nui kujud? Inimese ajaliselt piiratud materiaalses maailmas on algus ja lõpp paratamatud nähtused. Vaimsed väärtused on aga  aegumatud, mis võivad kaugelt ületada inimese maise eksistentsi jaoks eraldatud üürikese ajaviivu. Saabuva aastaga seotud apokaküptilised tunded võivad vabalt olla seotud inimtsivilisatsiooni kriisiga, mis on ületamas oma valuläve ning saabumas stagnatsiooni. Kõikide inimtsivilisatsiooni ähvardavate ohtude kõrval on meie igapäevased mured nagu aina sagenevad majanduskriisid või mure ühe tillukese inimrakukese – näiteks eestlaste – püsimajäämiseks, üsna pisikesed ja tähtsusetud mured suure ja peamise globaalse probleemi kõrval – kas inimtsivilisatsioonil on üldse tulevikku?

Me seisame vastamisi protsessiga, kus tsivilisatsiooni arenguks antud materiaalsed ressursid on ammendumas ning evolutsioon oma endisel kiiresti progresseeruval kujul vajab arengu kestlikkuse tagamiseks revolutsioonilisi mitte ainult materiaalseid, vaid ka vaimseid murranguid. Me seisame vastamisi demograafilise kriisiga, kus inimarvukuse kiire kasv on tugevasti mõjutamas elukeskkonda. Äsja ületas inimkond planeedil seitsme miljardi piiri. Veel 14. sajandil reguleerisid inimkonna piiramatut juurdekasvu nähtused nagu katkuepideemiad ja näljahädad. „Must surm“ tappis 14. sajandil umbes 100 miljonit inimest, vähendades Euroopa elanikkonda u.30-60%. Sellise arvukuse (tollal koosnes inimkond kõigest 370st miljonist isendist) taastamine võttis aega 150 aastat. Ühe miljardi piirini jõudis inimkond alles 19. sajandi künnisel, u.1804, mis ei ole väga kaua aega tagasi. Aastal 1804 krooniti Napoleon I Prantsusmaa keisriks. Kuid kahe miljardini jõudis inimkond juba pisut enam kui sajandiga. Aasta 1927 oli kõigest 84 aastat tagasi. See on vähem kui ühe inimese võimalik eluiga. Kolme miljardi piir ületati 1960. aastaks ning see kasv on aina kiirenenud. Sel aastal sündinud inimesed on täna 50-aastased veel täies elujõus ning küpses keskeas kodanikud. Kui parasiittaim, kes paljuneb iga päevaga kahekordses tempos, suudab pool tiiki katta 24 päevaga, siis kui palju võtab tal aega kogu tiigi hõlvamine?

Demograafiline kriis mõjutab ökoloogilise kriisi arengut. Üha enam meie planeedi territooriumist on kohandatud inimtegevuse vajaduste jaoks. Samaaegselt inimkonna juurdekasvuga on paljud teised loomaliigid kas juba välja surnud või jõudnud väljasuremise äärepeale, sest inimtegevus on mõjutanud nende elukeskkonda ja inimesed on nad parasiidina planeedilt välja tõrjunud. Inimarvukuse kasvuga suudavad sammu pidada ainult samalaadsed parasiitloomad nagu rotid, kelle arvukus võib ulatuda viie miljardi isendini, mis teeb nad inimeste järel arvukuselt teiseks loomaliigiks üldse. Euroopas on puutumatu loodus muutunud harulduseks, kuid seesama kehtib suurel määral juba ka Ameerika Ühendriikide ja paljude ületsiviliseeritud või ülerahvastatud piirkondade kohta. Peagi seisame silmitsi ressursside kriisiga. Teaduslik-tehniline revolutsioon on viinud inimkonna sõltuvusse fossiilsetest kütustest, kuid need varud on kiiresti ammendumas. Naftavarud peaksid praeguse tarbimise juures ammenduma vähem kui 50 aasta jooksul, gaasivarud 60 aasta jooksul, söevarud 150 aasta jooksul. Fossiilsete kütuste varude taastamiseks kuluks aga miljoneid aastaid. Varude ammendumine toimub palju kiiremas tempos kui stagneeruma kippuv tsivilisatsiooniprotsess, mis aina enam meenutab legendi Ülemiste vanakesest, kes lubab Tallinna ära uputada, siis kui too valmis saab. Kuid võib-olla on hoopis kehtiv inimtsivilisatsioon vahepeal valmis saanud?

Kõik need globaalsed protsessid mõjutavad muuhulgas inimkonna poliitilis-sõjalist, majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnajulgeolekut.  Inimkond kasvab progresseeruvamas tempos kui tema elukeskkond on võimeline välja kannatama ja see tekitab erineva tasandi kriise. Kui planeet ei suuda enam seal välja kujunenud elukeskkonda tagada, siis tekib ootus välise abi järele.  Sumeri-Babüloonia mütoloogiast pärit välispidist sekkumist – Nibiru saabumist, võib võtta kui sotsiaalset tellimust inimkonna välja tõmbamiseks aina süvenevast kriisist, kus inimkonna elutempo kipub ületama elukvaliteeti, ning planeet Maa päästmist. Sarnased stsenaariumid esinevad teisel pool Atlandi ookeani: tolteekide, asteekide ja maiade mütoloogias. Filmis „The Day Earth Stood Still“ ei tule Klaatu mitte inimkonda päästma, vaid päästma Maad inimkonna käest. Kas võime loota, et Nibiru seikleb praegu kusagil Merkuuri kandis ja on sisenenud Päikesesüsteemi või on see kõigest meie lootuste peegelpilt nagu väidavad skeptilised teadlased? Kriisis ja stagnatsioonis vaevlev inimkond vajab vaimset murrangut, uut varakristluse aegset eetilist revolutsiooni, et hüpata välja kuristiku sööstvast kiirrongist, mis võtab aina kiiremaid tuure. Siin väljendubki loodetav Nibiru ja annunakkide saabumine kui tsivilisatsiooni kriisiga kaasnev sotsiaalne tellimus.

detsember 2011
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.