Maakonna sünd

@ckrabat

Maakondlased olid isevärki rahvas. Nad olid maailma kaardile tekkinud üleöö, äkki ja  märkamatult. Ühel hommikul, kui inimesed Läänemere äärsetes peaaegu et tähelepandamatutes väikeriikides Eestis ja Lätis ärkasid, avastasid nad, et kaks maad oli teineteisest eemale tõmbunud ja nende vahele oli tekkinud uus riik – Maakond. Inimesed kehitasid õlgu,  elasid  edasi ja peagi tundus neile, et Maakond oli seal alati olemas olnud. Sünni eest oli Maakond tänu võlgu lihtsale eesti külamehele Lepa Uugule.

Lõuna-Eestis, Läti piiri ääres Paganamaal, elas mees oma parimates aastates. Tema kodanikunimi oli Hugo Lepp, aga sõbrad ja tuttavad kutsusid teda Lepa Uuguks. Uugu oli lõpetas väikeses maakohas kaheksa klassi ja õppis seejärel kutsekoolis traktoristiks. Kutsekooli lõpetamise järel pöördus ta sünnikohta tagasi  ja peale ajateenistust nõukogude armees, Musta mere laevastikus, töötas aastaid kohalikus kolhoosis traktoristina. Tema elukäik kulges millegi erilisega silma paistmata rahulikku rada mööda loomuliku lõpu poole nagu paljudel temataolistel Lõuna-Eesti maapoistel. Varsti peale armeeteenistusest naasmist abiellus Uugu naabertalu peretütre Urvega, kes töötas samas kolhoosis lüpsjana ja neil sündis kolm last. Maaelu raskused ja rutiin viisid Uugu peagi alkoholismi kütkeisse, aga seegi oli sealkandis päris tavaline. Uugule maitses viin hästi ja ta tarbis seda igal võimalikul ning võimatul juhul. Viinavea mõjul kippusid Uugu aetud vaod kõverad välja tulema, traktoristiks ta enam ei kõlvanud ja varsti viidi ta joomise pärast üle suurfarmi karjakuks. Karjaku ametikoht sobis talle rohkem, sest võimaldas viina- või eetripudeli tööle kaasa võtta, ilma et tema hoolealustel loomadel oleks sellest sooja ega külma olnud. Lehmad mäletsesid rahus ja õndsuses karjamaal, samal ajal kui Uugu tasahilju pead täis trimpas ning üks ei seganud teist. Õhtud veetis Uugu sõprade seltsis oma lemmikkohas kolhoosikeskuse poe taga.

Kaheksakümnendate aastate teisel poolel toimusid Nõukogude Liidus  suured muutused ja ühel hetkel saabusid pöördelised ajad ka Nõukogude Liidu äärealal Ida ja Lääne piiril asuvasse Eestisse. Uugu igapäevaelu ei mõjutanud muutused just palju. Tema päevad möödusid harjumuspärases rütmis, kus joomapäevad vaheldusid pohmelusepäevadega. Raskemad ajad saabusid tema ellu alles siis, kui Paganamaale jõudis alkoholivastane poliitika, kuid rahvas, kes oli kord joomise omaks võtnud, näitas üles hämmastavat leidlikkust armastatud eluviisi jätkamiseks. Uugule sai kiiresti selgeks, et poe juurde võib ta sammud seada alles kella kahest, kuid ta harjus ebamugavustega kiiresti. Päeval käis ta loomadega karjamaal, õhtud veetis poe taga, just nagu vanadel headel aegadel, ja suure riigi poliitilised tõmbetuuled ei läinud talle korda. Kord kui Uugul oli eelmisel õhtul poe taga jälle suuremaks joomiseks läinud ning ta öö saabudes viimaks kodutee ette võttis, väsis ta poole tee peal ära ning jäi Tseamäe jalamil metsasalus suure kivi najale tukkuma. Hommikul ärkas ta tugeva peavaluga. Unes oli ta näinud tantsivaid kollaseid kuradikesi, kuid ärgates ei kadunud tantsivad kuradikesed tema meeltest, vaid ta kuulis, kuidas need talle kooris  rütmiliselt hüüdsid:

–          „Vaata kivi alla! Vaata kivi alla!”

Ikka veel unisena ning taipamata, et ta on vahepeal unest argiellu jõudnud, tõusis Uugu püsti ja lükkas kivi kohalt. Kivi varjas sügavat maa-alust käiku. Kohe kui Uugu kivi eemale lükkas, tõusis sealt üles suur must pilv, mis mattis kõik sünkjasmusta pimedusse. Pimedus levis umbes mõnikümmend minutit väga kiiresti ja kaugele, haaras enda alla Eesti ja Läti piiri ning hakkas siis tasapisi hajuma. Kui taevas oli jälle sillerdavalt sinine, Uugu ärkas ja ta ei saanud tükk aega aru, mis oli vahepeal juhtunud. Arvatavasti nägi ta lihtsalt koledat und, kohmas ta endamisi, ning asus koduteele. Varsti ta avastas, et ümbruskond oli tundmatuseni muutunud ja teda kodust lahutavast metsasalust oli vahepeal saanud tihe padrik. Uugu eksles tihedas metsas mitu tundi, kuni lõpuks märkas valgusekiiri puude tagant temani jõudmas. Uugu seadis sammud valguse suunas, sest tema teada viitas see metsa lõppemisele. Padrikust läbi tungida ei olnud lihtne. Uugu komistas vana okastraataia pihta ning keris endale mitu keerdu okastraati ümber keha. Suurte pingutustega okastraataiast läbi murdnud, jätkas ta teekonda kuni jõudis metsa servani. Eneselegi ootamatult avastas ta end kodutalu väravast, kus talle tuli vastu tundmatu naisterahvas. Uugu mäletamist mööda elas ta üksi, sest tema kaasa, lüpsja Urve, oli mõni kuu tagasi Uugu juurest koos lastega lahkunud ja elas nüüd kolhoosikeskuses. Naine oli pisikest kasvu umbes kuuekümne aastane vanaeit, kelle tumeda juuksepahvaka alt tungisid välja kaks kangesti sarvi meenutavat oga. Uugu imestas, kas ta oli vahepeal tõesti uue naisterahva koju toonud, kuid naine näis end keset tema majapidamist vägagi koduselt tundvat. Lisaks paistis naine Uugut hästi teadvat ja karjus tema peale:

–          „Uugu! Kus sa, vana tõbras, oled vahepeal ringi aelenud! Vaata, milline sa välja näed! Oled endale kusagilt karjamaalt okastraati ümber kerinud. Justkui siil!“

–          „Kes  sina oled, et nõnda käsutad? Kus Urve on?”

–          „Maga end välja, vana joodik! Mina olen Lepa Juuli, sinu naine, kellega sa oled viimased kakskümmend viis aastat seaduslikus abielus olnud, aga isegi seda ei mäleta sa enam, lakkekrants! Brigadir käis sind otsimas ja lubas su lahti lasta. Lehmad jäid hommikul karjamaale viimata.”

Uugu harutas suurte pingutustega okastraadi enda küljest lahti ja astus tarre, kus talle trobikond tõmmusid sarvilisi lapsi ammuli sui otsa vaatas. Käsikaudu leidis ta üles voodi, mis asus õnneks vanas tuttavas kohas ja vajus pikali. Kui ta ärkas, oli ta juba Maakonna NSV kolhoosi „Tapa Kommunist!“ karjak ja ei mäletanud endisest elust vennasvabariigis Eestis suurt midagi. Kolhoosikeskuse poes kohtas ta naist, kes tundus talle kummaliselt tuttav. Uugu mäletas läbi udu, et nad on kindlasti kusagil kohtunud, aga üksikasjad talle ei meenunud. Kui ta üritas naisele läheneda ja lähemat tutvust teha, ilmus nagu maa alt kohale Juuli, kes kukkus hurjutama:

–          „Uugu! Jälle sa üritad selle litsi Urve juurde minna. Kas saad koju!“

Uugu tõmbus kössi ja lonkis alandlikult Juuli kannul kodu poole. Ta ei saanud kunagi teada, et nii kui ta kivi maa-aluse käigu eest ära veeretas ning pimedus välja paiskus, tekkis Eesti ja Läti vahele uus riik, Maakond, kus elas omaette rahvas – maakondlased. Naabrid kutsusid neid hellitavalt neukkudeks. Kui maakondlased või siis neukkud oma vastses riigis ärkasid, siis tundus neile, et nad on seal kogu oma senise elu elanud. Ka Maakonna naabrid ei pannud tähele, et maa oleks ühest kohast justkui laiemaks tõmbunud. Maakonna sünd ei häirinud kedagi, ta oli ääre peal ja elust eemal ning elu kulges seal oma tavalist rada pidi igavese Tõe ja Õiguse poole. Ju siis pidigi nii olema.

1 kommentaar (+add yours?)

  1. Trackback: World War Three: Inside the War Room – lõbus sõda Baltikumis coming soon II | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

mai 2011
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: