Maakonna sünd II

@ckrabat

Nõukogude Liit oli neukkudele armas ja omane nagu kodu. Kui see lagunes ja Maakond iseseisvus, usurpeerisid võimu läänemeelsed poliitikud Ants Valak ja Jüri Pagan, kes hakkasid kodust maavillast Maakonda kurjale ning omakasupüüdlikule Euroopale maha müüma. Lääne kaubatänavate neoontuledest pimestatud Valak ja Pagan pidasid neukkusid eestlasteks ja toetasid tihedamaid suhteid Eestiga. Mõningad nende innukamad toetajad rääkisid isegi vajadusest kaks riiki ühendada, mis oli aga paljudele maakondlastele vastuvõetamatu, sest nad pidasid eestlasi lääne kultuuri ees lömitavateks reeturiteks ning võrdsustasid Euroopasse kuulumise Maakonna ajalooliste huvide reetmisega.

Neukkud vaatasid hoopis ida poole. Maakondlaste suurim kallisvara oli nende ajalugu. Kuna algselt maakondlastel ajalugu ei olnud, neid polnud ju olemas, siis mõtlesid nad selle enda jaoks välja ning legendi järgi laius Maakond kunagi tohutul maa-alal Läänemerest Hiina müürini. Tedrekana poolt lohemunadest välja haudutud maakondlased olid töökad ja lihtsameelsed nagu ka nende võimas valitseja Vanapagan, kuid salakavalad naabrid olid salamahti endale Maakonnast tükikesi haaranud ja  võimsa impeeriumi lagundanud. Esimese tükikese oli Maakonnast hammustanud Vanapagana reeturist sulane Kaval-Ants, kes rajas isandalt väljapetetud maale Eesti talu, millest hiljem kasvas välja Eesti riik.

Maakondlased uskusid, et  venelased on Kaval-Antsu poolt koerapöörirohu abil ära nõiutud maakondlased, kuid millalgi parandavad nad meelt ja kahetsevad pattu ning ühinevad taas oma ajaloolise kodumaa Maakonnaga. Maakondlased pidid aga uskumuse järgi neile seda päevast päeva meelde tuletama, et nad teineteisest kunagi ei võõrduks. Kui Maakond võeti vastu Nõukogude Liitu, siis oli see tema rahvale suur pidupäev, sest see viitas messiaanliku ettekuulutuse täitumisele. Venemaa muutus maakondlaste suureks eeskujuks, kellega nad end tuhandete nähtamatute vaimsete niitidega sidusid. Hingepõhjas nad lootsid, et õnnestub taastada muistne impeerium, kuid sellele peab pärimuse järgi eelnema püha sõda, mis lõppeb Tõe ja Õiguse kehtestamisega kahe riigi vahelistes suhetes. Tõe ja Õigusega tunnistab Venemaa Maakonna õigust nende ajaloolisele territooriumile.  Püha sõja ootus pani neukkude hinge värelema.

Maakonna tähtsaim linn oli Pealinn. Pealinn asus mere ääres ja seal käisid maakondlased poes. Sellepärast oli Pealinna kesklinn ehitatud täis kaubanduskeskuseid ja parklaid. Neukkudele meeldis ostlemine, mida harrastati lausa rahvaspordi tasemel. Eriti hinnas olid suhkur ja tatar, mis oli täitnud neukkude keldrid ja pööningud. Suhkru ja tatravarude peal loodeti püha sõda üle elada. Osturallid muutusid neukkurahvale rahvapeoks, kus sõlmiti elukestvaid sidemeid abieludest kasulikke tutvusteni, lauldi, tantsiti ja õpiti tundma, kuidas elu on.

Maakonna  tähtsuselt teine linn kandis nime Tapa. Tapa piirkond oli Maakonna tähtsaim viljait ja loomakasvatuskeskus. Nõukogude ajal asusid Tapa külje all kaks jõukat ühismajandit – kolhoos „Tapa Kommunist!“ ja sovhoos „Tapa Edasi!“, kes olid omavahel pidevas sotsialistlikus võistluses, mille võitja sai hoiule suure rändpunalipu. Tapa linnal ei olnud otsest sidet Eestis asuva samanimelise linnaga, kuigi mõlemad linnad olid sõpruslinnad ja nende delegatsioonid käisid vastastikku külas. Legendi järgi tekkis Tapa linn siis, kui Vanapagan võitles ristirüütlite käsilase Kaval-Antsuga, keda eestlased Kalevipojaks hüüdsid, ja siil jagas põõsa varjust Vanapaganale õpetussõnu: „Tapa!“ Maakonna kohanimed kandsid tavaliselt vere-lõpulisi nimesid, sest nad tekkisid kohtadele, kus oli maakondlaste verd valatud.

Maakondlased jumaldasid sõda, aga veel rohkem jumaldasid nad Tõde ja Õigust. Tõe ja Õiguse levitamisel kogesid nad ootamatut abi, kui ühel tormisel ööl sisenesid vastsiseseisvunud riiki kaks ettevõtlikku rändurmeest. Mõned arvasid, et nad tulid kosmosest. Hakkajad noormehed olid Jevdossi Kanavaras ning Lehv-Leif Lehvike. Välimuselt olid nad vastandid. Jevdossi oli pikk ja kõhn, Lehv-Leif aga seevastu lühike ja jässakas. Kui Kanavaras kandis  alati ülestõstetud kraega kummeeritud mantlit, kaabut ja kõrgeid nöörsaapaid, siis Lehvike, kes oli tervislike eluviiside fanaatiline järgija, liikus tavaliselt ringi maikasärgis, spordipükstes ning paljajalu.

Nad üürisid ühes Pealinna kaubanduskeskuses pisikese toa ja panid püsti tolle aja kohta enneolematu asja, internetifoorumi, mis lubas neukkurahvale kauaoodatud Tõde ja Õigust. Internetifoorumi eeskujuks oli ajalooline Novgorodi veetše, mis tegutses keskajal Põhja-Venemaal, Novgorodi linnas. Pärimuse järgi oli tegemist  rahvakoosolekuga, kus arutati tähtsaid riigiasju ja tehti Tõest ja Õigusest lähtuvaid otsuseid. Otsusetegemisprotsessis pääses maksvusele vali hääl. Kes suutis ennast kõvemini väljendada, selle läbi Tõde ja Õigus kõneles. Novgorodi veetšelt sai foorum endale ka nime – „Maakonna WC”. Nagu tema ajaloolisel eelkäijal, nii pääses ka „Maakonna WC-s” maksvusele loosung „Vali Tõde ja Õigus!”. Kes end valjemini ning mahlakamate sõnadega väljendada suutis ja saavutas vastasväitleja vastupanust loobumise, selle  autoriteeti tunnistati ja tema sõna lõpuks peale jäi.

Jevdossi ja Lehv-Leifi ettevõtmist saatis edu. Peagi  muutus „Maakonna WC” riigi tähtsaimaks infoagentuuriks. Noormeestele oli tähtis lihtrahva arvamus ja nad pakkusid selleks suurepärase võimaluse. Iga Maakonna kodanik sai nüüd võimaluse  riigiasjades kaasa rääkida ning „Maakonna WC-s” riigielu tähtsamaid küsimusi kommenteerida. Maakonna läänemeelsed juhid pidid uue tõusva jõuga arvestama. Edust tiivustatuna hakkasid Kanavaras ja Lehvike välja andma internetifoorumi pabervarianti, rullikeeratud ajalehte, mis nimetati lihtsalt „WC Paberiks.” Lehv-Leif Lehvikesest sai „WC Paberi” esimene peatoimetaja. Uus peatoimetaja pidas silmas, et ajaleht oleks trükitud taaskasutatavale paberile ning oleks ökoloogiliselt loodusesõbralik. Veelgi suuremat tuntust kogus Lehvike aga tervisklike  eluviiside eestvõitlejana. „WC Paberis” ilmus üleskutse „Paljasjalgne Maakond!”, kus maakondlasi innustati jalatsitest loobuma ning paljajalu käima. Vahetu kokkupuude maaga pidi inimestele positiivselt mõjuma ning muutma nad tugevateks ja terveteks. Sellega Lehvikese innovaatilisus veel ei piirdunud. Ta kutsus Maakonda elektrivalgusest loobuma, sest pidas seda kurjade jõudude vaimusünnitiseks. Ainus õige valgus oli tema meelest loomulik valgus. „WC  Paberi” toimetuse aknad jäid alati pimedaks.

Hoolimata elukeskkonna muutusest, jätkas Uugu eksistentsi joobe ja pohmeluse piiril nagu kunagi Eesti NSV-s. Kui kolhoos likvideeriti, teenis ta elatist juhutöödega. Kui tööd parajasti ei leidunud, siis Uugu jõi. Ükskord tõi Juuli vanim poeg majja esimese arvuti ja äsja pohmelusest toibunud Uugu tõttas imeasja uudistama. Arvutis avas ta „Maakonna  WC” kodulehekülje ja ei suutnud sealt enam oma silmi tõsta. Ta oli värskest kogemusest niivõrd lummatud, et unustas joomise lausa mitmeks päevaks. Uugu avastas, et internet on suurepärane foorum, kus ka lihtne maainimene saab Tõde ja Õigust kuulutada ning temast sai viljakas kommentaator. Tema rahvalikult matsakas kõnepruuk ning lihtlausetest koosnev lakooniline stiil oli mürgine ja tabav, mis sisaldas karmi hinnangut ühe või teise elunähtuse kohta. Ajapikku kujunes Uugu neukkurahva vaieldamatuks autoriteediks ning need tunnistasid teda oma vaimse juhina. Saabus Lepa Uugu tähetund – kogu Maakond tunnistas, et just Uugu teab, kuidas elu on.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

mai 2011
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: